Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

1(7)

Tsiviilasi nr 2-20-391

otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja vältel ise sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

Hageja esitas 28.02.2020 avalduse töövaidluskomisjoni, milles palus tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel, välja mõista etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest hüvitis summas 1269,60 eurot (kahe kuu keskmine töötasu), välja mõista TLS § 109 lg 1 kohaselt hüvitis summas 1904,40 eurot (kolme kuu keskmine töötasu). Töövaidluskomisjon jättis avalduse täies ulatuses rahuldamata.

Hageja esitas Viru Maakohtusse 01.06.2020 hagiavalduse. Hageja ja kostja vahel oli alates 09.08.2012 sõlmitud tööleping. Hageja töötas farmitöötajana tükitöö alusel. 31.01.2020 esitas kostja juhatuse liige Ain Altermann hagejale juhatuse liikme korralduse nr 1, mille kohaselt vabastati hageja töölt alates 01.02.2020 seoses usalduse kaotusega. Töölepingu neljandal leheküljel on tööandja teinud märke töölepingu lõpetamise kohta TLS § 88 lg 1 alusel 01.02.2020. Hageja on seisukohal, et tööandja ei teavitanud töötajat lepingu ülesütlemise mõjuvast põhjusest ega järginud ka etteteatamistähtaegu. Vastavalt TLS § 95 lg 2 peab tööandja ülesütlemist põhjendama, kuid seda ei ole tehtud. Hageja leiab, et tuvastamata on varguse toimepanek. Varguse toimepaneku tuvastamine ei ole tööandja ega ka töövaidluskomisjoni pädevuses ning kriminaalmenetluse alustamine näitab vaid seda, et tööandja on tuvastanud kütusehulga vähenemise ja üks kaastöötaja on ebaselgetel asjaoludel öelnud, et hageja korraldas varguse. Hageja leiab, et tema süü saaks kindlaks teha kohus. Kostja ei ole enne töölepingu ülesütlemist hagejat hoiatanud. Tööandja seisukoht, et töötaja tegu oli niivõrd oluline rikkumine, et sellele ei pidanud eelnema hoiatust, on arusaamatu, kuna töötaja, kes väitis, et hageja korraldas kütuse varguse ja tunnistas üles omapoolse varguse toimepaneku, on tööandja juures edasi tööl. Ometi hageja, kes ei ole vargust korraldanud ega ka seda toime pannud ja on oma tööülesandeid seitsme aasta jooksul kohusetundlikult täitnud, on ilma hoiatamata töölt kõrvaldatud, kuigi tema süüd ei ole kindlaks tehtud. Töötaja töölepingut ei saa üles öelda oletuslikel asjaoludel.

Töötaja palub tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel, välja mõista etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest hüvitis summas 1269,60 eurot (kahe kuu keskmine töötasu), välja mõista TLS § 109 lg 1 kohaselt hüvitis summas 1904,40 eurot (kolme kuu keskmine töötasu).

2(7)

Tsiviilasi nr 2-20-391

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja palub hagi jätta rahuldamata. Vaidlus puudub selles, et töötaja ning tööandja vahel on 09.08.2012 sõlmitud tööleping nr 84, mille kohaselt töötas töötaja tööandja juures farmitöötaja ametikohal. Töö tegemise asukohaks oli Vaeküla laut. 31.01.2020 esitas tööandja töötajale töölepingu ülesütlemisavalduse, millega ütles pooltevahelise lepingu üles seoses usalduse kaotusega. Tööandja on avalduses ekslikult viidanud, et tööleping öeldi üles TLS § 88 lg 5 alusel, seadusandluse selline säte puudub. Kuivõrd ülesütlemisavalduses on aga tööandja selgelt avaldanud oma tahet öelda tööleping üles usalduse kaotuse tõttu, siis on üheselt selge, et tööleping öeldi üles TLS § 88 lg 1 punkti 5 alusel ehk siis tööleping öeldi üles põhjusel, et töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu.

2020 aasta jaanuaris märkas kostja, et Vaeküla lauda territooriumil asuvas kütusetanklas kulub ebaharilikult palju kütet. Töödejuhataja J P sai anonüümse vihje, et söötja D L, kellel on ligipääs tanklasse, varastab sealt kütet. D L tunnistas oma süü üles – selgus, et D L tankis tööandja tanklas kanistritesse kütet, viis kanistrid ööseks küüni alla, kuhu sellele siis öösel järgi tuldi. D tunnistas ka seda, et vargus on toimunud juba terve aasta. Kui varasemalt olid kogused suhteliselt väikesed, siis viimasel kahel kuul suurenesid varastatud kogused sedavõrd, et tanklas kulus kütet ca kaks korda rohkem kui tavaliselt. Uurimise tulemusel selgus, et teo organiseerijaks/kaastäideviijaks oli N Š –muuhulgas korraldas tema öösel kütuse transpordi lauda territooriumilt ning kuna Vaeküla on väike küla, siis tuvastas kostja ka selle, et N Š ning temale lähedal seisvad isikud müüsid külaelanikele tööandjalt varastatud kütet. Osa varastatud kütuse müügist saadud tulust kanti üle D L pangaarvele ning ülekande teostaja oli N Š. 24.01.2020 toimunud kohtumisel nõudis tööandja N Š selgitusi toimunu osas mh näitas kostja talle ka D L kontoväljavõtet, millest tulenesid hageja poolt sinna teostatud ülekanded. Hageja eitas oma osalust mh eitas ta ülekannete tegemist D ehkki need olid üheselt kontolt nähtavad. Nii D L kui ka hagejaga toimunud vestluste juures viibisid tööandja juhatuse liikmed Ain Altermann ja A A ning farmi juhataja M O. Arvestades kõiki uurimises tuvastatud asjaolusid jõudis kostja seisukohale, et hagejaga tuleb töösuhe lõpetada usalduse kaotuse tõttu.

Kostja on seisukohal, et usalduse kaotuse tõttu töölepingu erakorraline ülesütlemine ei eelda, et töötaja on tegude, mis põhjustasid tööandja usalduse kaotuse (antud juhul tööandja vara vargusele kaasa aitamine), toimepanemises süüdi tunnistatud ja karistatud. Kostjal puudus ja puudub ka käesoleval ajal alus kahelda D L väites, et kütusevarguse kaastoimepanija oli hageja. Teades D L isikuomadusi ei olnud eluliselt usutav, et ta oleks vargusega ning hilisemalt kütuse müügiga ainuisikuliselt toime tulnud. Ka D L konto väljavõtted tõendasid tema väiteid, et hageja teostas kütuse müügist saadud tulu osas talle ülekandeid. Tööandja vara vargus on sedavõrd tõsine rikkumine, et ülesütlemine oli põhjendatud ilma eelneva hoiatuseta ja etteteatamistähtaega järgimata. Töötajat ei ole võimalik enam usaldada ning töösuhte jätkamine võib kaasa tuua suurema kahju.

HAGEJA TÄIENDAV SEISUKOHT

3(7)

Tsiviilasi nr 2-20-391

Hageja ei nõustu kostja seisukohtadega. Ülesütlemisavaldus ei vastanud TLS § 95 lg 2 nõuetele ning hageja nõue töölepingu tühisuse tuvastamiseks on põhjendatud. Ülesütlemisavalduses on ebaselge viide ja töötaja ei pea tööandja tahet ise tõlgendama. Kui tööandja eksitas töötajat seadusest tuleneva alusega, siis võis ta samavõrd eksitada ka sõnaliselt väljendatud põhjendusega. Kostja ei ole selgitanud, kes viis läbi tööandja uurimise, kuid vastusest on võimalik järeldada, et ilmselt tegi seda tööandja ise. Vargusi peaks uurima politsei ja kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdi olevana enne, kui tema osas on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Seega puudub tööandjal pädevus otsustada, et hageja on tema vara varastanud. Seda enam, et vara varguse väidetavalt üles tunnistanud isik töötab senini kostja juures.

KOHTUISTUNG

Pooled jäid varem esitatud seisukohtade juurde. Hageja rõhutas, et D L on kergesti mõjutatav isik ning on ise öelnud, et tööandja mõjutas teda. Hageja selgitus tema pangakontolt tehtud maksete osas on, et pangakaarti kasutas tema tütar, kes andis D L laenu, kuna nad tundsid varasemast ajast. Kostja selgitas omalt poolt, et D L on hageja ja tema perekonna eest hirmul. Pooled selgitasid ka ülesütlemise protseduuri ja kostja kinnitas, et hagejale selgitati ülesütlemise asjaolusid. Kostja selgitas, et D L jätkab edasi töötamist, kuna oli valmis tekkinud kahju korvama, mis on tööandja jaoks kasulikum, kuna siis on võimalik mingiski osas saada tekkinud kahju eest hüvitist. Kohus kuulas tunnistajana üle M O, kes kinnitas, et D L ütles, et hageja organiseeris kõik ning D L oli käsutäitja. Lisaks selgitas tunnistaja ka seda, et hageja sai jutuajamiste käigus aru, mida talle ette heideti. Mõlemad pooled esitasid oma versiooni juhtunust.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud hagiavalduse, poolte seisukohtade ja menetluse käigus esitatud tõenditega ja hinnates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et poolte vahel oli sõlmitud 09.08.2012 tööleping (dtl 20 – 22). Tööleping lõppes 01.02.2020 töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel, töötaja sai töölepingu ülesütlemise teate kätte 31.01.2020. Samuti puudub pooltel vaidlus keskmise töötasu arvestuse osas.

Pooled vaidlevad selles osas, kas töölepingu ülesütlemine vastab seaduses sätestatud formaalsetele ja materiaalsetele nõuetele ning kas ülesütlemine ilma etteteatamistähtaega järgimata on õiguspärane.

Töötaja on seisukohal, et töölepingu ülesütlemine on tühine, kuna töölepingu ülesütlemise viide ei ole korrektne ning teates puuduvad ülesütlemise põhjendused. Kostja möönab, et teates olev viide ei ole korrektne, kuid on seisukohal, et tööandja tahe on üheselt teates kajastatud – öelda leping üles usalduse kaotuse tõttu, mida on töötajale täiendavalt suuliselt ka selgitatud. TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Tõenditest nähtub, et töölepingu erakorraline ülesütlemisavaldus on koostatud 31.01.2020

4(7)

Tsiviilasi nr 2-20-391

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja ei ole tingimuslik (TLS § 95 lg 1) (dtl 36). Ülesütlemisavaldusest nähtub tööandja tahe vabastada töötaja töölt usalduse kaotuse tõttu. Pooled ei vaidle, et hageja sai töölepingu ülesütlemisavalduse kätte 31.01.2020. Seega on kostja töölepingut erakorraliselt üles öeldes järginud TLS § 95 lg 1 formaalseid tingimusi.

TLS § 95 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud ülesütlemist põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Põhjenduste puudumine ei too kaasa ülesütlmisavalduse tühisust, kuid teine pool võib nõuda ülesütlemise põhjenduse puudumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist (TLS § 95 lg 3). Kostja möönab ise ja ka kohus on samal seisukohal, et töölepingu ülesütlemist ei ole avalduses piisavalt põhjendatud. Samas on M O ütlustega leidnud kinnitust, et hageja oli teadlik, milles teda süüdistatakse (dtl 113) ning lisaks selle on kostja ka menetluse käigus põhjalikult selgitanud ülesütlemist tinginud asjaolusid. Hageja ei ole väitnud, et põhjenduste puudumine oleks toonud kaasa talle kahju tekkimise. Arvestades, et ülesütlemist põhjendati suuliselt, siis ei oleks sellise väite esitamiseks ka alust. Hageja väide, et ülesütlemisavalduses on viidatud valele paragrahvile on küll tuvastatud, kuid samas on kohus seisukohal, et see ei saa tuua kaasa ülesütlemisavalduse tühisust. Kostja on oma tahet väljendanud selgesõnaliselt ning kogumis asjaolusid hinnates ei saanud hagejal tekkida kahtlust, millise teo tõttu tööandja usalduse kaotas ja tema töölepingu üles ütles.

TLS § 88 lg 1 p 5 sätestab, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. M O ütlustega on leidnud kinnitust, et 24.01.2020 toimus koosolek, mille käigus arutati kütusevargust. Küsimusi esitati hagejale, kes kõike eitas. D L tunnistas, et pani kanistrid küüni alla ja samuti kinnitas ta M O, et hageja korraldas kogu varguse ja käskis teda korraldusi täita (dtl 113). Kohus leiab, et puudub alus kahelda, et D L rääkis M O tõtt. Kõik osapooled on rääkinud, et tegemist on mõjutatava inimesega, kuid samas ei ole esitatud kohtule tõendeid, et ta oleks oma versiooni juhtunust muutnud. Lisaks on ta olnud nõus kahju hüvitama, mis kinnitab, et D L on ennast süüdi tunnistanud. Politsei on asjaolude uurimiseks alustanud kriminaalmenetluse (dtl 52; dtl 93). Kostja on tõendina esitanud D L pangakonto (dtl 89), kuhu on hageja nimelt tehtud ülekandeid. Hageja on menetluse kestel selgitanud, et pangakaart ja pangakonto ei olnud tema käsutuses ja ülekandeid tegi tema tütar. Samas ei ole hageja antud asjaolu kohta esitanud ühtegi tõendit.

Kohus leiab, et hinnates tõendeid kogumis on tõendatud, et hageja oli teadlik ja osales kütusevarguses, mille tõttu tekkis tööandjal hageja vastu usaldamatus ja tööandjal oli õigus hagejaga sõlmitud tööleping üles öelda. TLS § 88 lg 1 p 5 alusel töösuhte erakorraline ülesütlemine ei eelda tööandjal usalduse kaotuse mõjuva põhjusena sättes nimetatud tegude lõpule viimist, nende toimepanemises isiku süüdi tunnistamist ja karistamist karistusõiguslikus mõttes (jõustunud lahendit kriminaalasjas). Kriminaalasja uurimine on täna veel pooleli (dtl 49 – 51; dtl 90 – 93). Kohus leiab, et ei ole võimalik eeldada, et tööandja ootaks ära kriminaalasjas jõustunud lahendi ning alles siis saaks töölepingu üles öelda. Töölepinguline suhe põhineb vastastikusel lojaalsusel ja usaldusel. Kui tööandjal ei ole võimalik töötajat usaldada, kuna tal on tõendeid, et

5(7)

Tsiviilasi nr 2-20-391

töötaja on tema usaldust kuritarvitanud ning osalenud tema vara varguses, siis ei pea tööandja jääma ootama süüdimõistvat kohtuotsust, vaid võib töölepingu üles öelda ka enne seda. Kohus on menetluse kestel veendunud, et kostja on piisava põhjalikkusega uurinud varguse toimepaneku asjaolusid, kogunud tõendeid ning vestelnud ka töötajaga, mille pinnalt on selgunud töötaja osalus varguses. Asjaolude uurimiseks on alustatud ka kriminaalmenetlus, mis kinnitab, et asjaolud on selleks piisavalt selged, et uurimist alustada. Kostja on välja toonud, et hageja on osalenud kütuse müügis külaelanikele, mis kohtu hinnangul võib olla kahjustanud ka tööandja mainet ning tekitanud täiendavat kahju. Kohus on seisukohal, et töölepingu ülesütlemise asjaolude tõendamise kohustus on küll tööandjal, kuid samas on töötajal siiski ka kohustus oma väiteid tõendada. Hageja ei ole seda menetluse kestel teinud. Hageja on küll istungil esitanud oma selgituse, kuid seda ei saa arvestada tõendina.

TLS § 88 lg 3 võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Riigikohus on selgitanud, et: „Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on eelkõige hõlmatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud asjaolud (VÕS § 196 lg 2). (16.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p 13). Arvestades kui oluline on lojaalsuskohustuse täitmine töösuhtes (TLS § 15 lg 1), siis on varguse toimepanemine selline tegu, mis tingib töölepingu kohese ülesütlemise. Riigikohus on selgitanud ka seda, et „töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise ja seega ka tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguse kindlakstegemiseks tuleb mh hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16 järgi. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral vastutab töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse TLS § 16 lg 2 kohaselt tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi.“ (16.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p 12). Kohus leiab, et varguse toimepanemise juures on töötaja hoolsusemäär väga kõrge, kuna rikkumine seondub tavapäraste käitumisreeglite täitmisega, mitte aga tööandja poolt kehtestatud reeglite täitmisega. Tööandjal on õigus igalt töötajalt, olenemata nende tööülesannetest ja väljaõppest, eeldada, et nad ei osale tema vara varguses. TLS § 97 lg 2 p 3 kohaselt peab tööandja töötajale erakorralisest ülesütlemisest ette teatama vähemalt 60 kalendripäeva, kui töötaja töösuhe tööandja juures on kestnud viis kuni kümme tööaastat. TLS § 97 lg 3 kohaselt võib tööandja TLS § 88 lg 1 nimetatud alusel töölepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kohus leiab, et kaasuse asjaolusid arvestades oleks kostja kahju võinud etteteatamistähtaja järgimise korral hoopis suureneda. Kohus leiab, et eeltoodud põhjustel oli kostjal õigus tööleping üles öelda etteteatamistähtaega järgimata ning samuti ilma eelneva hoiatuseta.

Kohus jätab hageja nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata ning arvestades, et nimetatud nõue jääb rahuldamata, siis puudub alus töölepingu 6(7)

Tsiviilasi nr 2-20-391

lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel ning TLS § 109 lg 1 hüvitise välja mõistmiseks. Arvestades, et kohus on seisukohal, et kostjal oli õigus hagejaga sõlmitud tööleping öelda üles ilma etteteatamistähtajata, siis ei ole vajalik analüüsida ka hageja esitatud TLS § 100 lg 5 nõuet.

Seega leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUD

Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 177 lg 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Liina Naaber-Kivisoo kohtunik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.