Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Tsiviilasi nr 2-18-6707 kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED, POOLTE SEISUKOHAD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja tõi esile järgmised asjaolud:  14. augustil 2017.a esitas S M hagiavalduse Pärnu Maakohtusse A S vastu põhinõude 95 867,47 euro, intresside 88 286,45 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 15 846 euro nõudes.  8. septembri 2018.a kohtumäärusega ts asjas nr 2-17-12069 võttis kohus hagi menetlusse ning palus kostjal vastata 14 päeva jooksul arvates hagimaterjalide kättesaamisest.  27. septembril 2017.a on A S saatnud kohtule vastuse, milles punktis 4 märgib lakooniliselt, et: „tunnistan, et olen võlgu“.  3. oktoobril 2017.a on Pärnu Maakohus teinud hagi õigeksvõtul tehtud otsuse. Otsuse kohaselt mõistis kohus välja A Slt 199 999,92 eurot. Kohtuotsus jõustus 17. novembril 2017.a.  28. novembril 2017.a esitas A S Pärnu Maakohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Võlgnikule teadaolevalt on tal võlausaldajate ees kohustusi kokku vähemalt 385 001,98 eurot. Tegelikkuses on esitatud kokku 10 nõudeavaldust kokku suurusjärgus 1, 17 miljonit eurot. Nõuete kaitsmist võlgniku pankrotimenetluses toimunud ei ole.  04. detsembri 2017.a Pärnu Maakohtu kohtumäärusega nimetati A S (pankrotis) ajutiseks pankrotihalduriks Martin Krupp. 19. detsembri 2107.a Pärnu Maakohtu kohtumäärusega kuulutati välja A S (pankrotis) pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Martin Krupp. Hageja tõi pankrotimenetlusele eelnenud asjaoludena välja järgmised asjaolud: 

A S (edaspidi ka Võlgnik) selgituste kohaselt sattus ta majanduslikult raskesse olukorda seoses AS xxx (pankrotis, registrikood xxx) pankrotimenetluse raames võlgniku vastu

Tsiviilasi nr 2-18-6707



 

esitatud hagiavaldusega ning võlgniku kahjuks tehtud kohtulahendiga. Tartu Ringkonnakohtu 27.06.2017. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-43819 mõisteti võlgnikult välja 332 106,33 eurot AS- i xxx (pankrotis) kasuks (vt lisa 8). Nimetatud kohtuotsusega mõisteti võlgnikuga solidaarselt välja N Slt, E Slt ja T Spilt 168 832,48 eurot AS-i xxx (pankrotis) kasuks. Lisaks mõisteti võlgnikult välja menetluskulud summas 15 887,52 eurot ning solidaarselt võlgnikuga summas 7 943,76 eurot N Slt, E Slt ja T Spilt AS-i xxx (pankrotis) kasuks. Nimetatud kohtulahend tehti seonduvalt järgmiste asjaoludega: o AS xxx (pankrotis) pankrot kuulutati välja 23.07.2010. a. Kuni 17.05.2010. a olid nimetatud äriühingu aktsionärideks ja juhatuse liikmeteks võlgnik ja V E. o AS xxx (pankrotis) pankrotimenetluses selgus, et võlgnik on AS-i xxx (pankrotis) pangakaardiga äriühingu kontodelt välja võtnud sularaha 94 576,10 eurot. Pankrotimenetluses tehtud erikontrolli käigus ei tuvastatud, et raha oleks äriühingule tagasi makstud või kasutatud äriühingu huvides. Tartu Maakohtu 20.03.2015. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-43819 mõisteti võlgnikult välja 94 576,10 eurot AS-i xxx (pankrotis) kasuks ning tuvastati seega selles osas juhatuse liikme kohustuse rikkumine. o AS-i xxx (pankrotis) transporditeenuse osutamiseks kulutati 82 653,65 eurot, kuid klientidele esitati arveid üksnes 8 397,27 euro eest. Tartu Ringkonnakohtu 27.07.2017. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-43819 tuvastati juhatuse liikme kohustuse rikkumine ja kahju tekitamine 74 256,38 euro ulatuses. o AS xxx (pankrotis) ja xxx A/S vahel olid sõlmitud liisingulepingud, mille pank ütles üles 15.04.2010. a. Panga nõue oli pankroti väljakuulutamise seisuga 274 566,02 eurot, millest 163 273,85 eurot oli kahju hüvitamise nõue. Tartu Maakohtu 20.03.2015. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-43819 mõisteti võlgnikult välja 163 273,85 eurot. Võlgnik vastutas AS-ile xxx (pankrotis) tekitatud kahju eest, kuna ta ei korraldanud liisingulepingute ülesütlemisel liisinguvaraks oleva kuue sõiduki tagastamist liisinguandjale. o Pärnu Maakohtu 10.05.2016. a määrusega kriminaalasjas nr 1-15-8359 anti võlgnik kohtu alla süüdistatuna KarS § 201 (omastamine) lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 384 (maksejõuetuse põhjustamine) lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdistati võlgnikku muu hulgas selles, et ta AS-i xxx (pankrotis) juhatuse liikmena andis 17.05.2010. a S U üle kokku viis veoautot ja kaks kardinpoolhaagist, mille AS xxx (pankrotis) oli võtnud kasutusrendile, kuid mis kuulusid xxx AS-ile ja xxx. xxx AS oli liisingulepingu ühepoolselt lõpetanud alates 01.04.2010. a ja xxx 13.04.2010. a. Sõidukite üleandmisega toimus omastamistahte manifesteerimine, kuna liisinguandjad jäeti neile kuuluvatest varast kestvalt ilma. Pärnu Maakohus tegi 10.05.2016. a veel teise määruse, millega tunnistas xxx-i (xxx kaudu) ja xxx AS-i kriminaalmenetluses kannatanuteks ja võttis menetlusse nende tsiviilhagid. xxx tsiviilhagis paluti võlgnikult kannatanu kasuks välja mõista 163 273,84 eurot ja xxx AS-i tsiviilhagis 41 981,79 eurot. xxx AS-i tsiviilhagi tagamiseks oli kohtueelses menetluses Pärnu Maakohtu 04.05.2015. a määrusega arestitud kaks võlgnikule kuuluvat kinnisasja. Sama määrusega oli xxx tsiviilhagi tagamiseks arestitud kolm võlgnikule kuuluvat sõidukit. Prokuröri taotlusel ja süüdistatava (võlgniku) nõusolekul lõpetati Pärnu Maakohtu 14.09.2016. a määrusega võlgniku suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 (kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise korral ja kui süü ei ole suur) alusel. Sama määrusega kohustati võlgniku hüvitama riigile menetluskulud, samuti pandi võlgnikule KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus hüvitada kuue kuu jooksul kohtumääruse jõustumisest kuriteoga tekitatud kahju: 163 273,84 eurot xxx ja 41 981,79 eurot xxx-ile. Samas tühistas kohus Pärnu Maakohtu 04.05.2015. a määrusega kannatanute

Tsiviilasi nr 2-18-6707







 

tsiviilhagide tagamiseks kohaldatud vara aresti ja vabastas võlgniku vara sh kaks xxx AS-i tagamiseks arestitud kinnisasja aresti alt. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26.04.2017. a määrusega kriminaalasjas nr 1-15-8359 tunnistati Pärnu Maakohtu 14.09.2016. a määrus õigusvastaseks osas, millega vabastati aresti alt võlgnikule kuuluvad kinnistud ning jäeti rahuldamata taotlus arestida kinnistud. Kuna võlgnik ei täitnud oma kohustusi ega hüvitanud kuriteoga tekitatud kahju, siis Pärnu Maakohtu 15.05.2017.a määrusega uuendati menetlus kriminaalasjas nr xxx. Kohus tegi kriminaalasjas 1-15-8359 5.12.2017 kohtumääruse ning saatis Tallinna Ringkonnakohtu esimehele lahendamiseks kriminaalasi kohtualluvuse kohaldamise küsimuse. S M poolt esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja [S M] ja kostja [A S] 03.09.2008a laenulepingu nr 1-2008 (lisa 9). Laenulepinguga leppisid hageja [S M] ja kostja [A S] kokku, et kokku laenab hageja [S M] kostjale [A S] 95 867,47.- eurot, millest 57 520,48.eurot anti sularahas üle laenulepingu sõlmimise hetkel, st 03.09.2008a, mida kinnitas kostja [A S] oma allkirjaga. Laenulepingu p 2 kohaselt, kohustus hageja [S M] andma teise osa, st 38 346,99.- eurot, kostja le[A S] üle hiljemalt 07.09.2008 a. Hageja andis teise osa, summas 38 346,99,- eurot kostjale üle 07.09.2008a, mille kohta vormistati eraldi kostja allkirjaga kinnitus, samal laenulepingul. Eelnimetatud hagiavalduse kohaselt laenas hageja [S M] 03.09.2008a sõlmitud laenulepinguga nr 1-2008 kostjale [A Sle] 95 867,74 eurot.

Hageja palus määrata kindlaks menetluskulude jaotus ja jätta hageja menetluskulud kostjate kanda.

Tsiviilasi nr 2-18-6707  Asjaolu, kas laenuandja kontol on olnud kunagi rahalisi vahendeid või kui palju on neid olnud, ei oma antud vaidluse lahendamisel tähtsust, sest laen on antud üle sularahas, mitte arvelduskonto kaudu.  Seadus ei keela füüsilisel isikul omada sularaha ning ei kohusta hoiustada füüsilisel isikul sularaha pangakontol. Samuti on lubatud teha tehinguid sularahaga. Makseviis on lepinguvabaduse põhimõttest lähtudes poolte endi otsustada.  Laenulepingut ei saa lugeda tühiseks asjaolu tõttu, et laen on antud üle sularahas või et laenuandjal ei olnud antud summat oma arvelduskontol. Laenuleping oleks võinud olla ka suuline.  Asjaolu et võlgnik ei ole haldurile edastanud viimase mõistes õiget infot laenu kasutamise kohta, ei saa kahjustada kostja positsiooni. Laenuandja ei vastuta laenatud raha kasutamise eest.  Asjaolu, et laen anti tagatiseta ei ole samuti asjakohane. Kes mis tingimustel otsustab raha laenata on lepinguvabaduse kohaselt lepingupoole enda otsustada, tegemist on nn äririskiga. Võlgnik ning hageja tunnevad üksteist juba väga kaua aega. Kostja on aidanud hagejat ning vastupidi. Kostja on aidanud koostada võlgnikule juriidilisi dokumente ning võlgnik on hankinud hagejale kliente. Poolte tutvus oli ka põhjuseks, miks ei kasutatud tagatist.  Asjaolu, kes või kelle arvutist edastati vastus kohtule, ei muuda vastuse sisu ja tegelikku olukorda.  Hageja järeldus, et pooled tegutsesid ühiselt ja koostöös, et jätta mulje nõude olemasolust ning hiljem selle tunnistamisest võlgniku poolt on alusetu ja tõendamata.  Asjaolu, et võlgnik ei ole teinud ühtegi tagasimakset ei ole samuti asjakohaseks asjaoluks.  Asjaolu, et võlgnik ja võlausaldaja tunnevad üksteist ning et võlgnik ei esita alusetuid vastuväiteid põhjendatud nõudele, ei saa kahjustada võlausaldajat.  Hagiavalduselt ei selgu täpselt, millisele asjaolule tuginedes leitakse, et tehingud on vastuolus heade kommetega. Võlgniku poolt tõe tunnistamine ei saa olla vastuolus heade kommetega, mh ka siis kui see kahjustab teiste võlausaldajate huve.  Nõude aluseks on jõustunud kohtuotsus.  Hageja p 5.8.15 esitatud väide on alusetu. On ilmne, et võlgniku pankrotihaldur ei ole erapooletu ning ei tegutse kõigi võlausaldajate huvides. Sarnaselt kahjustavad teised võlausaldajad kostja huve, kuid haldur ei ole eeltoodu alusel neid nõudeid vaidlustanud.  Kostjale on teada, et ka teiste võlausaldajate nõuded on vaidlustatud, mistõttu jääb kostjale arusaamatuks, millele tuginedes leiab haldur, et teistel on õiguspärased nõuded.  Nõude aluseks olevad laenulepingud ei ole deklaratiivsed võlatunnistused ning hageja väide, et tõendamiskohustus on kostjal ei ole asjakohane. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.

Tsiviilasi nr 2-18-6707

KOHTU PÕHJENDUSED

Tsiviilasi nr 2-18-6707

Tsiviilasi nr 2-18-6707 suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kohus märgib, et laenulepingu sõlmimisele ei ole seadusega kehtestatud kohustuslikku vormi. Laenuleping (VÕS § 396 lg 1) loetakse sõlmituks poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. Ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 14; Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). Kohus möönab, et kostja ja A S ütlustes esineb vastuolusid laenulepingu sõlmimise aja osas (mh selles, kas leping ja selle lisad allkirjastati täpselt dokumendil oleval kuupäeval (II kd tl 138 jj.) või võimaliku mõningase ajalise nihkega (II kd tl 131p-132), kuid nõustub ka kostjaga, et kuivõrd võimaliku lepingu sõlmimisest on möödas enam, kui 12 aastat, on osaliselt põhjendatud üksikasjade mitte mäletamine. Ka olukorras, kus üheselt ja ümberlükkamatult oleksid tõendatud hageja kahtlused ning laenuleping ja selle lisad oleksid allkirjastatud tagantjärele, ei tähenda see, et laenulepingust ja selle lisadest ei saa tuleneda õiguslikke tagajärgi. Eelpooltoodust lähtuvalt ei saa kohus vaid lähtuvalt lepingu ja selle lisade võimalikust tagantjärele allkirjastamisest hinnata lepingu ja selle lisade võimalikku tühisust. Laenu üleandmine Üldreegli kohaselt peab laenuandja võla olemasolule tuginedes tõendama raha üleandmise fakti. Tõendamiskoormise üleminek teisele poolele saab tuleneda vaid seadusest või poolte kokkuleppest (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.03.2015 lahend nr 3-2-1-17714, p 10). Eeltoodust tulenevalt peab S M (kui laenuandja) käesoleval juhul tõendama laenulepingu sõlmimisega seotud asjaolusid ja seda, et laenusumma on võlgnikule A Sle üle antud. Hagiavaldusest nähtuvalt sai A S S Milt laenu summas 95 867,47 eurot (1 500 000 krooni). Hageja on seisukohal, et S M ei ole tõendanud raha olemasolu ega laenu üleandmist. Lisaks ei ole usutav, et antud rahasumma on antud sularahas ning ka see, et antud summast ei ole S Mile midagi tagastatud. Hageja toob välja, et kostjal puudus majanduslik võimekus anda võlgnikule laenu laenulepingus 1-2008 väljatoodud suuruses, kuivõrd Maksu– ja Tolliameti andmetel oli kostja sissetulek perioodil 2006-2008 brutosummas kokku 138 611 krooni ning kostja ei tegutsenud eraisikuna laenuandjana, kuna kostja ei ole deklareerinud nimetatud perioodil intressitulu (II kd tl 33-37). Täiendavalt kinnitavad pankade poolt kohtule esitatud kostja pangakontode väljavõtted, et kostjal ei olnud majanduslikult võimalik võlgnikule laenu summas 1 500 000 krooni anda sh perioodil 03.09.2008-31.12.2008 toimus kostja xxx kontol raha sisse- ja väljaliikumisi suurusjärgus summas 10 000 krooni ning kostja xxx pangakontol toimus septembris 2008 raha sisse- ja väljaliikumisi summas 10 000 krooni (I kd tl 158-179; II kd tl 1-21). Kostja väiteid, mille kohaselt „liikusid suured rahad“, kostja finantsandemete taustuuring ei kinnita. Kostja toob välja, et tema ja A S vahel on kehiv võlasuhe, mis lähtub kostja ja võlgniku vahel 03.09.2008 sõlmitud laenulepingust, mille alusel on kostja väljastanud võlgnikule laenu kokku 1 500 000 krooni. Laenu väljastati kahes osas 03.09.2008 summas 900 000 krooni ja 07.09.2008 summas 600 000 krooni. Raha üleandmise ja saamise kohta on

Tsiviilasi nr 2-18-6707 pooled allkirjastanud täitmise kviitungi. Kostja on ka seisukohal, et asjas ei peaks viidatud tõendite ja põhistuste valguses üldse tekkima küsimust laenusumma üleandmise fakti tõendamise osas. Nimelt on laenuraha üleandmise ja saamise kohta on pooled allkirjastanud kviitungi puhul tegemist VÕS § 95 mõttes kviitungiga raha üleandmise kohta. Seega saab lugeda tõendatuks, et hageja on täitnud laenusaaja (võlgniku) ees oma kohustused, täitmine on olnud nõuetekohane ja kooskõlas VÕS § 76 lg-tega 1, 3 ja 4. Kostja hinnangul kinnitavad poolte vahel kehtivat võlasuhet, võlgnetava kohustuse olemasolu kui võlgniku poolt laenu saamist laenu tagastamise pikendamise kokkulepped - laenulepingu lisa 1 (I kd tl 33) ja laenulepingu lisa 2 (I kd tl 34) ning võlgnik on vastuses hagile ts 2-17-12069 tunnistanud võlga (I kd tl 19). Kuivõrd raha üleandmise fakt on kirjalikult akteeritud piisab kostja arvates ainuüksi viidatud dokumentaalsetest tõenditest, et täita kohtu selgitused tõendada laenulepingu sõlmimist ja seda, et laenusumma on võlgnikule üle antud. Muul viisil ei ole kostja raha üleandmist fikseeritud (nt videosalvestanud) ning arvestades võlakohustuse täitmise liigi- ja vormivabadus pole selles ka midagi tavatud. Teisiti ei olekski olnud raha üleandmist võimalik mõistlikul viisil fikseerida. Poolte kirjalikud kinnitused on praktikas tavapärane viis raha üleandmise kinnitamiseks ning seda teisiti fikseerida oleks olnud tavapäratu. Järelikult on laenuandja (kostja) tõendanud raha üleandmise fakti ning laenusaajal (hagejal) tuleb arvestades tema hagis esitatud tõendada, et laenuandajal (kostjal) ei ole õigust raha tagasi saada (RK 3-21-11-08 p 11) või kui hageja jääb seni esitaud menetluspositsioonile, et võlgnik ei ole laenu saanud tulnuks hagejal oma väiteid tõendada. Seda aga hageja kostja hinnangul teinud ei ole. Kostjal olid kättesaadavad vajalikud rahalised vahendid, et anda selles summas laenu A Sle. Esiteks nähtub see kostja menetlusosalisena antud seletustest. Kostja selgituste kohaselt tegeles ta 2008 aastal laenu andmise, võlanõuete ostmise, müümisega ja võlgade sissenõudmisega. Kostja sõnu ostis ta valdavalt selliseid nõudeid, mis olid pandiga tagatud. Võlanõuete ostmise kui sissenõudmise kaudu tekkisid kostjale ka rahalised vahendid, mida kostja kasutas muuhulgas laenu andmiseks. Samuti ei olnud laenude väljastamine kostjale võõras. Kostja töötas laenu väljastamise perioodil Majanduskaitsebüroos ja omas osalust laenufirmas xxx (mille põhitegevus oli laenu andmine). Teiseks kinnitavad kostja majanduslikku seisu kohtu poolt väljanõutud pangakonto väljavõtted. Nimelt nähtub kostja xxx konto xxx, et kostja konto käive oli väljavõtte aluseks oleval perioodil 53 204,84 krooni, kontol xxx käive 2 323 093,35 krooni; xxx arveldusarve käive xxx 97 248, 33 krooni ja arveldusarvelt xxx käive 106 626, 98 krooni. Järelikult omas kostja oma tegevuse kaudu piisavaid käibevahendid selleks, et väljastada laenulepingus märgitud viisil A Sle laenu 1 500 000 krooni ehk 95 866,99 eurot. Kostja hinnangul ei esine ühtegi vastuolu lepingu sõlmimise, lepingu allkirjastamise ega lepingu täitmise osas. Lisaks tõendavad kostja hinnangul tema väiteid laenulepingu sõlmimisega seotud asjaolusid ja seda, et laenusumma on võlgnikule üle antud asjas uuritud isikulised tõendid s.o isikute ütlused, kes vahetult viibisid raha üleandmise juures. Väljastatud laenu tingimuste kui laenulepingu pikendamise ja hagi kohtule esitamise osas on kostja selgitused arusaadavad ja loogilised. Olukorras kus kostja said teada, et võlgniku osas on ka teistel võlausaldajatel nõuded otsustas ta pöörduda oma õiguste kaitseks (nõude tagamiseks) kohtusse. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et tal olid piisavad vahendid võlgnikule laenu andmiseks summas 1 500 000 krooni. Kohus loeb pangaväljavõtete ja Maksu- ja Tolliameti väljavõtte alusel tõendatuks, et kostjal puudusid eraisikuna rahalised vahendid selleks, et anda võlgnikule laenu nimetatud summas. Kohtu hinnangul tõlgendab kostja meelevaldselt oma pangakontode käivet, samastades käibe tuluga ning jättes seejuures

Tsiviilasi nr 2-18-6707 arvesse võtmata, et väljavõtted olid esitatud 24 kuu pikkuse perioodi kohta (01.01.200631.12.2008) ning lisaks laekumistele on kontodel kajastatud ka mahaarvamised. Kontodelt toimunud mahaarvamistest ei nähtu, et kontodel toimunud laekumiste arvelt oleks võimalik kostjal olnud teha sularahas väljamaksed võlgnikule 03.09.2008 summas 900 000 krooni ja 07.09.2008 summas 600 000 krooni. Kostja ütluste kohaselt 10.01.2020 kohtuistungil, et andis A Sle laenu eraisikuna (II kd tl 132p), kuid ei mäleta, kas laenas välja isiklikku raha, ettevõttele kuuluvaid rahalisi vahendeid või võttis ise veel kellegi käest laenu (II kd tl 133). Kostja on välja toonud, et töötas laenu väljastamise perioodil Majanduskaitsebüroos ja omas osalust laenufirmas xxx, mille põhitegevus oli laenu väljastamine. Kohtule esitatud laenulepingust nähtub, et lepingu pooled olid kostja eraisikuna ja võlgnik, mitte võlgnik ja üks nimetatud äriühingutest. Täiendavalt ei ole kohtu ette toodud asjaolusid ega tõendeid, millest nähtuks, et kostja andis võlgnikule 900 000 krooni suuruse osa laenust xxx ja/või xxx rahaliste vahendite arvelt ja/või kolmandalt isikult saadud raha/laenu arvelt, seejuures kinnitas kostja, et ei võtnud nimetatud summat pangakontolt, mis kinnitab ka seisukohta, et kostja pangakontodel puudusid piisavad vahendid võlgnikule laenu andmiseks. Kostja ütluste kohaselt andis ta võlgnikule 600 000 krooni suuruse osa laenust rahaliste vahendite arvelt, mis tulenesid sellest, et „keegi maksis tagasi“, seejuures ei avalda kostja, kes maksis kostjale tagasi summa, mille arvelt oli võimalik anda võlgnikule laenu 600 000 krooni ulatuses ja kas vähemalt nimetatud suuruses tehtud tagasimakse tehti kostjale eraisikuna, äriühingule või osaliselt talle eraisikuna, osaliselt äriühingule (II kd tl 133). Kostja ei ole oma esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid väljatoodut, mistõttu ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et 600 000 krooni suurune osa laenust anti võlgnikule kolmandalt isikult saadud rahaliste vahendite arvelt. Kostja ütluste kohaselt tegeles ta laenu andmisega, andis laenu nii eraisikuna kui ettevõttega suure intressiga, ostis nõudeid kokku, kui oli nt võlakiri ja see oli tagatud hüpoteegiga, nii vallasvara kui kinnisvara, ostis neid kokku, kinnisvara hind tõusis, müüs kinnisvara maha, sealt tekkisid vahendid ning tegeles lisaks võlgade nõudmisega, tasu oli 25-50% tagasitoodud summa pealt (II kd tl 131). Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ja tõendeid, millest nähtuks kostja nimetatud tegevustest saadud tulu, mis võimaldanuks anda võlgnikule laenu nimetatud summas ning mis lisaks ei liikunud kostjale läbi pangakonto. Muu hulgas ei nähtu kinnistusraamatu väljavõtetelt, et kostjale eraisikuna oleks kuulunud mõni kinnisasi (II kd tl 193) või et xxx OÜ-le oleks kuulunud muid kinnisasju peale xxx asuva kinnisasja, mis on 08.03.2011 kohtutäituri avalduse alusel kinnistusraamatusse kantud 10.03.2011 ja mille uus omanik on 19.01.2015 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud 26.01.2015 (II kd tl 194-195). Kostja on kohtule esitanud kahe kinnistu väljavõtted kinnistusraamatust, mis tõendavad, et väljavõtetel väljatoodud kinnistud on olnud koormatud xxx kasuks (ühis)hüpoteekidega (III kd tl 3-6). Kohtu hinnangul on nimetatud hüpoteegid seatud xxx kasuks 2009. aastal ning eelpooltoodust lähtuvalt ei seondu käesolevas vaidluses käsitletud ajaperioodiga. Kostja ei ole kohtu ette toonud täiendavaid asjaolusid ja tõendeid, millest nähtuks, millise vallasvara või millise kinnisvara võõrandamisest on kostja tulu teeninud, millises ulatuses ta on tulu teeninud vallas- ja/või kinnisvara võõrandamisest ja millises ulatuses on ta tulu teeninud võlgade sissenõudmisest. Kostja hinnangul tõendavad raha üleandmise fakti kostja ja võlgniku vahelisel laenulepingul antud kinnitus sularaha vastuvõtmise kohta ehk kviitung VÕS § 95 tähenduses (I kd tl 32), laenulepingu lisad 1 ja 2 (I kd tl 33-34), asjaolu, et võlgnik on vastuses hagile tsiviilasjas nr 2-17-12069 tunnistanud võlga (I kd tl 19-20), kostja vande all antud ütlused (I kd tl 130-135) ja tunnistaja A S ütlused (II kd tl 138-142). Kostja hinnangul kuivõrd raha üleandmise fakt on kirjalikult akteeritud, piisab ainuüksi viidatud

Tsiviilasi nr 2-18-6707 dokumentaalsetest tõenditest, et tõendada laenulepingu sõlmimist ja seda, et laenusumma on võlgnikule üle läinud. Kohus nõustub hagejaga, et tegemist on sisuliselt ühe tõendiga – mõlema väidetava laenulepingu poole kinnitusega sularaha üleandmise kohta. Seejuures on oluline asjaolu, et kostja ja A S ütlustes esinevad olulised vastuolud selle osas, kuidas raha üle anti (sh kas raha anti üle 500-kroonistes rahapakkides, mis olid kummiga kokku tõmmatud või oli tegemist nn pangapakkides, mis olid pakitudkokku paberiga; kas ühes rahapakis oli 100 kupüüri (nn pangapakk) või 200 kupüüri (kummiga pakitud rahapakk); vastavalt kas üle anti 9 rahapakki 03.09.2008 ja 6 rahapakki 07.09.2008 või vastavalt 18 rahapakki 03.09.2008 ja 12 rahapakki 07.09.2008 jm.) (II kd tl 131p, 135; II kd tl 142). Täiendavalt nõustub kohus hagejaga, et ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus A S pole teinud algselt kolmeks kuuks kõrge intressimääraga antud laenult ühtegi tagasimakset (I kd tl 33-34; I kd tl 90), oli S M nõus laenu tagastamisega ootama – see teeb S Mi poolt väidetavalt A Sle antud laenu andmise eesmärgi raskesti mõistetavaks. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et A S oleks saanud kostjalt 2008.a septembris laenu kokku summas 1 500 000 krooni. A S ütluste kohaselt võttis ta kostjalt laenu laste koolikulude katteks ja käibeaukude katmiseks, kuna „Hansapank keeldus laenu andmast, samuti ka Ühispank“ (II kd tl 139). A S Svis laenu võtta xxx käibevahendite lappimiseks (II kd tl 139). A S: „Raha sain S Milt, see läks jooksvateks kuludeks, andsin paljudele kütusefirmadele sularaha. xxx ́le ei ole kunagi viinud sularaha, xxx viisin sularaha, firmasid oli palju, kes andsid sularaha pealt odavamalt (II kd tl 140p)“. Tunnistaja kinnitas, et ei ole xxx vastu esitanud tagasinõuet (II kd tl 140p). Kohtule esitatud vastuses teatas xxx volitatud esindaja, et 2008.a tasus xxx AS OÜ-le xxx ostetud kütuse eest 55 152,40 eurot (maksed teostati vastavas ulatuses eesti kroonides), kõik maksed on xxx AS poolt teostatud pangaülekandega ning A S ei ole eraisikuna olnud kunagi OÜ xxx klient ega teostanud sularahas mistahes arveldusi (II kd tl 180-182). Täiendavalt ei nähtu A S poolt xxx AS-i kohustuste kandmist ja/või xxx ASile laenu andmist xxx AS-i kontoväljavõtetest ega 2008.a majandusaasta aruandest (II kd tl 154-179; II kd tl 183-192). Kohtu ette ei ole toodud tõendeid, millest nähtuks A S poolt väidetavalt võetud laenu 1 500 000 krooni saamine septembris 2008.a. ja selle kasutamine (I kd tl 43-44). Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et 1 500 000 krooni kulus A Sl jooksvateks kuludeks selliselt, et tavapärasest suuremate kulude kandmist ei oleks võimalik tõendada. Kohtu ette aga vastavasisulisi tõendeid lisaks tunnistaja ütlustele toodud ei ole. Eespool toodust tulenevalt leiab kohus, et kostja rajas enda vastuväite põhiliselt kahele tõendile (laenuleping lisadega ja pankrotivõlgnikust laenusaaja õigeksvõtu avaldus). Need tõendid pärinevad samast allikast ning asjaolu, et lisaks laenulepingule kinnitab pankrotivõlgnikust laenusaaja, et laenulepingus kajastatud andmed vastavad tegelikkusele, ei anna laenulepingu ehtsuse hindamisel märkimisväärset kvalitatiivset eelist, sest juhul, kui laenuleping on tagantjärele koostatud, nagu hageja seda väidab, sai laenusaaja lisaks laenulepingu tagantjärele allkirjastamisele anda välja ka tegelikkusele mittevastava kinnituse. Kostja ei ole tõendanud, et eradokument (laenuleping) oleks ehtne, st et lisaks laenulepingul olevatele allkirjadele on laenuleping allkirjastatud lepingu näidatud kuupäeval. Kostja ei ole kohtu ette toonud kaudseid tõendeid, mis neid asjaolusid võinuksid tõendada, olgugi, et arvestatava tõenäosusega võiksid selliseid kaudsed tõendid eelduslikult esineda. Kostja ei ole ka põhjendanud, miks ta selliseid kaudseid tõendeid ei

Tsiviilasi nr 2-18-6707 esita. Kostja ei ole esitanud ka ammendavaid selgitusi, miks ta ebatavalistel asjaoludel (suur laenusumma, lühike periood, kõrge intress, tagatiseta, sularahas) laenu andis. Kostja ei esitanud ammendavaid selgitusi, tõendeid ega kõrvaldanud kahtlusi selles osas, et kostjal laenu andmiseks rahalisi vahendeid ei olnud. Eelpooltoodust lähtuvalt ei ole kohtu hinnangul kostja täitnud tõendamiskoormist ning ei ole tõendanud võlgnikule raha üleandmist. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et laenulepingu nr 1-2008, selle lisa 1 ja lisa 2 näol on tegemist näiliku tehinguga, mis on tühine. Hagi õigeksvõtmise avalduse kehtetuks tunnistamine PankrS § 110 alusel

Tsiviilasi nr 2-18-6707 solidaarselt N S, E S ja T Spiga AS xxx (pankrotis) kasuks välja 168 832,48 eurot ning menetluskulud (I kd tl 25-31). Hageja hinnangul on laenulepingute koostamine, hagiavalduse omaksvõtt ja nõudeavalduse esitamine A S pankrotimenetlusse seotud A S eesmärgiga hoida pankrotimenetlust enda kontrolli all ning nõuete paisutamise eesmärgist, mis kontorolli hoidmist ja hiljem jaotise väljamaksmist või kompromissi sõlmimist võimaldab. Seega sellist võlasuhet tegelikult ei eksisteeri ja lepinguosalised ei ole sellist võlasuhet ka kunagi luua tahtnud. Lepinguosaliste tahteks on vaid õigusnäivuse tekitamine nagu oleks tehing tehtud, et haarata kantrolli A S pankrotimenetluses ning hagi õigeksvõtul loeks pankrotihaldur nõude kaitsmiseta tunnustatuks. Näiliku tehingu puhul on laenulepingu pooltel huvi jätta kolmandatele isikutele mulje, et tehing on tehtud ja õiguslikud tagajärjed on saabunud. Kostja hinnangul on tuvastamist leidnud, et kostja ja võlgniku vahel olid laenusuhted, mistõttu langeb kostja hinnangul ära A S õigeksvõtu kehtetuse küsimus (III kd tl 62p). Kohtu hinnangul oli hagi õigeksvõtu avalduse esitamise ajaks tsiviilasjas nr 2-17-12069 vastu nõudeid vähemalt 392 187,91 eurot (tsiviilasi nr 2-12-43819). A S esitas kohtule 27.11.2017 pankrotiavalduse, millest lähtuvalt moodustasid pankrotiavalduse esitamise seisuga võlgniku teadaolevad kohustused võlausaldajate ees kokku vähemalt 385 001, 98 eurot (I kd tl 18). Ka pelgalt antud täitmata kohustuste baasilt, moodustaks kohtulahendist tsiviilasjas nr 2-17-12069 S Mi poolt A S vastu esitatud nõue summas 201 799,91 eurot 2. järgu nõudena olulise osa A S vastu esitatud nõuetest pankrotimenetluses (I kd tl 35). Lähtuvalt asjaolust, et kohus on eelnevalt tuvastanud 03.09.2008 A S ja S Mi vahel sõlmitud laenulepingu nr 1-2008, 10.12.2008 A S ja S Mi vahel sõlmitud lisa 1 laenulepingu lisa 1-2008 ja 11.01.2013 A S ja S Mi vahel sõlmitud lisa 2 laenulepingu nr 1-2008 tühisuse, on kohus seisukohal, et võlgnik kahjustas hagi õigeksvõtmisega võlausaldajate huve, kuna selle tulemusena vähenes tema vara olulisel määral, mille arvel oleks saanud rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kohus loeb teise eelduse täidetuks.

Tsiviilasi nr 2-18-6707 PankrS § 110 on üldnormiks tehingute tagasivõitmisel (vt Riigikohtu 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 32111507, p 17). TsÜS § 67 lg 2 järgi on tehing ühe- või mitmepoolne. Muu hulgas on ühepoolseks tehinguks TsÜS § 67 mõttes kostja avaldus, millega kostja võtab hagi õigeks TsMS § 440 järgi. Selline tahteavaldus on küll eelkõige tehtud kohtule, et tuua kaasa menetluslik tagajärg. Teisalt tunnustab kostja tahteavaldusega hageja nõuet ning see toimetatakse kohtumenetluses eelduslikult hagejale ka kätte. Kolleegiumi arvates on sisuliselt tegemist kohtumäärusega kinnitatud kohtuliku kompromissiga sarnase olukorraga, mille tagasivõitmist on Riigikohus korduvalt tunnustanud (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3218006, p 14; 9. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 32110806, p 14). Kuigi protsessuaalselt kaasneb õiguslik tagajärg alles kohtulahendi tegemisega, väljendub nii kohtule esitatud kompromissilepingus kui ka hageja nõude tunnustamiseks esitatud hagi õigeksvõtu avalduses isiku tahteavaldus tuua kaasa kindel õiguslik tagajärg. (Riigikohtu 04.04.2018 otsus tsiviilasjas nr 2167541, p 15) Hageja hinnangul tuleb kostja teadmist võlausaldajate huvide kahjustamisest PankrS § 110 lg 2 alusel eeldada, kuna hagi õigeksvõtu tahteavaldus on koostatud ja kohtule esitatud 6 kuu sees enne ajutise halduri nimetamist. Hageja väitel isegi vastava eelduse puudumise korral pidi kostja olema teadlik asjaolust, et A S tunnistas tagasivõidetava avaldusega tegelikkuses mitteeksisteerivat võlga põhjusel, et kostja ei andnud A Sle üle väidetavat sularaha. (III kd tl 72p) Kohtu hinnangul toetavad seisukohta, et kostja teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve, ka asjaolu, et kostja toob oma hagivastuses välja, et kostja võlgnik tunnevad juba üksteist väga kaua, kostja on aidanud A Sd ja vastupidi, kostja on aidanud koostada võlgnikule juriidilisi dokumente ning võlgnik on hankinud kostjale kliente (I kd tl 90). Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et olukorras, kus A S ja S M tundsid üksteist kaua, kostja oli aidanud A Sle koostada juriidilisi dokumente, kostja ütles 10.01.2020 istungil „Kui sain teada, et xxx on A.S vastu päris suur nõue, üle 300 000 krooni, mida ta minu eest varjas, ütlesin talle, et annan sind ka kohtusse, esitasin hagi, sain otsuse.“(II kd tl 130p) ja „A.S kasutas minu kontorit aadressil xxx ja minu arvutit. Võibolla koostas dokumendi minu arvutis.“ (II kd tl 135) ning hageja esitas kohtule tõendi, millest nähtuvalt võis tsiviilasjas nr 2-17-12069 esitatud hagi õigeksvõtu avaldus olla loodud kostja äriühingule kuuluva arvutiga (I kd tl 37-39), oli kostja teadlik või pidi teadma, et hagi õigeksvõtu avaldusega kahjustatakse võlausaldajate huve.

Tsiviilasi nr 2-18-6707 Menetluskulude kindlaksmääramine

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.