Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt olid poolte vahel müügilepingulised suhted, mille alusel on hageja kostjale müüdud kaupade eest väljastanud 3 arvet – arve nr 1853 summas 20 520,19 eurot, arve nr 1880 summas 7 219,06 eurot ja arve nr 1881 summas 10 817,82 eurot, tähtaegadega vastavalt 16.10.2018, 02.12.2018 ja 02.12.2018, kokku summas 38 557,07 eurot. Vastavalt kostja poolt allkirjastatud saatelehtedele, sai kostja kõik arvetel nimetatud kaubad kätte vastavalt 03.10.2018, 08.10.2018 (arve nr 1853), 19.11.2018 (arve nr 1880) ja 19.11.2018 (arve nr 1881). Kostja tasus osaliselt üksnes arve nr 1853 summas 10 520,19 eurot, tasumata osaks jäi 10 000 eurot. Arved nr 1880 ja nr 1881 jäid kostja poolt tähtajaks tasumata. Hageja ja kostja said kokkuleppele võlgnevuse tasumiseks, mille tulemusena sõlmiti võlatunnistus ja kokkulepe võlgnevuse tasumiseks, mis allkirjastati 13.03.2019. Kostja tunnistas võlatunnistusega oma põhivõlga seisuga 12.03.2019 summas 28 036,88 eurot, millele lisandus seadusjärgne viivis summas 717,52 eurot. Kokku oli kostja võlg võlatunnistuse alusel 28 754,4 eurot. Võlatunnistusega leppisid hageja ja kostja kokku selles, et võlasumma 28 754,4 eurot tasutakse: a) alates 31. märtsist – 30. septembrini 2019 igakuiselt 1 000 eurot igas kalendrikuus, hiljemalt iga kalendrikuu viimaseks kuupäevaks; 2) järelejäänud osa võlast s.o. 21 754,40 hiljemalt tähtpäevaks 31.10.2019. Kostja tasus ajavahemikul 27.03.2019 kuni 12.12.2019 üheksa ülekandega summa 11 019,06 eurot. Seisuga 31.10.2019 oli kostja ära tasunud seitse 1 000 euro suurust igakuist makset ja viimasest osamaksest 1 019,06 eurot. Seisuga 01.11.2019 oli kostja viivituses võlasumma 20 735,34 euro tasumisega kokku 42 päeva, mille eest hagejal kooskõlas võlatunnistuse p 4 sisalduva viivismääraga arvestanud viivisena 0,02% päevas viivituses olevast summast. 20 735 eurot, saades viiviseks perioodil 01.11.2019-12.12.2019: 174,18 eurot. Kostja tasus 12.12.2019 veel summa 3 000 eurot, mille tulemusena jäi võlatunnistusest tuleneva võla jäägiks 17 735,34 eurot, mille tasumisega on kostja olnud perioodil 12.12.209-25.02.2020, ehk hagi esitamise päevaks viivituses 75 päeva, millelt hageja on arvestanud viivisena 266,03 eurot. Seisuga 25.02.2020 on kostja võlatunnistusest tulenev viivisevõlgnevus hageja ees seega kokku 440,21 eurot. Hageja palub välja mõista AS-lt Oilseeds Trade TiszaTextil Eesti OÜ kasuks võlgnevus summas 18 175,55 eurot, millest 17 735,34 eurot moodustab põhivõlgnevus ja 440,21 eurot hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisvõlgnevus. Hageja palub välja mõista AS-lt Oilseeds Trade hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis tasumata põhinõudelt summas 17 735,34 eurot võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o alates 26.02.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja ei tunnista võlga hagiavalduses sätestatud suuruses. Kostja ei ole sõlminud tellimuslepinguid, mis tõendaks kauba tellimist hageja poolt näidatud koguses ja hinnaga. Hagile lisatud saatelehed ei tõenda kauba kättetoimetamist kostjale, kuna nendel puudub kostja esindaja allkiri. Kostja on tasunud kauba eest, mida ta on tellinud. Kuna hageja ei ole oma põhinõuet tõendanud ning tõendamata on ka muud kohustuse täitmise nõude eeldused, siis ei ole kostjalt võimalik nõuda ka viiviseid. Hagile esitatud arved ei tõenda nende saajani jõudmise aega ega kauba üleandmise aega. Hageja on arvutanud viiviselt viivist, sest on võlatunnistuse p 3 järgselt seda arvestanud summalt, mis juba ise sisaldas viivist.

Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ja menetlusosaliste seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle, et on sõlminud 13.03.2019 võlatunnistuse, millega kostja tunnistas oma põhivõlga seisuga 12.03.2019 summas 28 036,88 eurot, millele lisandus seadusjärgne viivis summas 717,52 eurot, kokku 28 754,4 eurot (t.l. 11-12). Pooled ei vaidle, et võlatunnistuses lepiti kokku, et võlasumma 28 754,4 eurot tasutakse: 1) alates 31. märtsist – 30. septembrini 2019 igakuiselt 1 000 eurot igas kalendrikuus, hiljemalt iga kalendrikuu viimaseks kuupäevaks; 2) järelejäänud osa võlast s.o. 21 754,40 hiljemalt tähtpäevaks 31.10.2019. Vaidlust ei ole, et kostja tasus hagejale ajavahemikul 27.03.2019 kuni 12.12.2019 üheksa ülekandega kokku 11 019,06 eurot. Vaidlust ei ole, et 12.12.2019 tasus kostja hagejale 3 000 eurot. Pooled vaidlevad selle üle kas kostjal on kohustus tasuda hagejale võlatunnistuse alusel tasumata jäänud summad. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Hageja on veenvalt põhistanud, et pooled on kinnitanud võlatunnistuses olemasolevat võlga poolte vahel varasemalt sõlmitud müügilepingu alusel. Tuvastatud on, et hageja on kostjale müüdud kaupade eest väljastanud 3 arvet – arve nr 1853 summas 20 520,19 eurot, arve nr 1880 summas 7 219,06 eurot ja arve nr 1881 summas 10 817,82 eurot, tähtaegadega vastavalt 16.10.2018, 02.12.2018 ja 02.12.2018, kokku summas 38 557,07 eurot (t.l. 4-6). Kuigi pooled vaidlevad, kas hageja on andnud kostjale üle arvetel nimetatud kaubad, siis on veenev hageja väide, et allkirjastatud saatelehtedega ja pooltevahelise kirjavahetusega, kus kostja on tunnistanud arvete alusel oma võlgnevust, on põhistatud, et kostja sai just arvetel nimetatud kaubad kätte vastavalt 03.10.2018, 08.10.2018 (arve nr 1853), 19.11.2018 (arve nr 1880) ja 19.11.2018 (arve nr 1881) (t.l. 7-9, 44-58, 75-81). Asjaolu, et saatelehtedel puudub kostja seadusliku esindaja allkiri ei luba iseenesest arvata, et kaup ei oleks kostjani jõudnud ja üleüldse kostjale üle antud või üle antud saatelehtedel ja arvetel märgitud kogusetes. Hageja on veenvalt selgitanud, et poolte vahel on tavapärane praktika, et tellitud kauba ja arvetel märgitud kauba kogused võivad erineda seetõttu, et tellimustele lisataksegi kuni paarkümmend lisa artiklit juhuks kui toodetud kottidesse kauba pakendamisel peaks mõni kottidest vale ekspluatatsiooni tõttu, transpordi tõttu või täidetud kottidest proovide võtmisel purunema. Kohtu arvates poolte kirjavahetus, kus kostja on ka enne võlatunnistuse allkirjastamist kinnitanud, et võlgneb hagejale temale üle antud arvete alusel kokku lepitud summa ja kostja poolt arvete ja võlatunnistuse alusel loeb kohus põhistatuks, et hageja on siiski kostjale kaubad üle andnud ja seda just saatelehtedel ja arvetel märgitud ulatuses (t.l. 44-58, 75-81). Asjaolu, et kostja poolt esitatud tellimuses ja kauba üleandmisel on kauba kogustes erinevused, ei luba samuti iseenesest järeldada, et üle antud kaup ei oleks nagu vastanud poolte kokkuleppele ja arvel märgitud kogustele. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole ei kauba vastuvõtmisel ega kuni käesolevas hagis vastuse esitamiseni vastu vaielnud sellele, et talle poleks nagu üle antud kaupa kostja poolt soovitud ja arvetel märgitud koguses. Kuna kostja on vastu võtnud temale üle antud kaubad ja tunnistanud, et ta võlgneb hagejale tasu kostjale üle antud kaupade eest arvetel näidatud koguses, siis ei ole põhistatud kostja väide, et kostja nagu poleks soovinudki tellida ja vastu võtnud sellises koguses kaupa, mis on talle üle antud ja seetõttu kostja nagu ei peaks selle eest ka tasuma.

VÕS § 208 lg 1 alusel asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja ei ole tõendanud, et tema ei võlgne hagejale võlatunnistuses kokkulepitud võlgnevust 28 036,88 eurot, millise kostja pidi hagejal tasuma varasemalt sõlmitud müügilepingu alusel, s.t. kostja ei ole tõendanud, et tema ei ole saanud arvetel märgitud kaupa ja ei pea tasuma temale üle antud kauba eest arvetel märgitud hinda. Kostja ei ole tõendanud, et tema ei olnud arvete tasumisega viivituses ja võlatunnistuses kokku lepitud viivise summa oleks pidanud olema teistsugune, kui 717,52 eurot. Tuvastatud on, et võlatunnistusega leppisid hageja ja kostja kokku selles, et võlasumma kokku 28 754,4 eurot tasutakse: a) alates 31. märtsist – 30. septembrini 2019 igakuiselt 1 000 eurot igas kalendrikuus, hiljemalt iga kalendrikuu viimaseks kuupäevaks; 2) järelejäänud osa võlast s.o. 21 754,40 hiljemalt tähtpäevaks 31. oktoober 2019. Vaidlust ei ole, et kostja tasus ajavahemikul 27.03.2019 kuni 12.12.2019 hagejale summa 11 019,06 eurot (t.l. 13). Seega on tõendatud, et kostja on jätnud tasumata hagejale võlatunnistuses kokkulepitud tähtajaks 31.10.2019 17 735,34 (28 754,40-11 019,06) eurot. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks 17 735,34 eurot põhivõlgnevuse katteks. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tuvastatud, on et võlatunnistuse p-s 4 on pooled kokku leppinud võlatunnistuses kokkulepitud maksete tasumisega viivitamise korral viivise määras 0,02 % päevas. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõuab kostjalt ka viivist viivisega tasumise viivitamise eest. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole lubatud viivist nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Hageja on tõendanud, et ta ei nõua kostjalt viivist viivise tasumisega viivitamise eest. Põhjendatud on arvata, et kui pooled leppisid kokku põhivõlgnevuse tasumises summas 28 036,88 eurot, millele lisandus võlatunnistuse sõlmimise hetkeks kokku müügilepingu alusel esitatud arvete tasumisega viivitamise eest seadusjärgne viivis 717,52 eurot ja kui kostja pidi tegema igakuiselt makseid 1 000 eurot kuus, siis seitsme esimese 1 000 eurose osamakse hulgas võis hageja lugeda arvestatuks ka võlatunnistuse ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 717,52 eurot nagu seda on hageja tema väidetel teinud. VÕS § 88 lg 8 ja 9 järgi loetakse eelduslikult nii põhikohustuse kui viivise võlgnemise korral raha maksmisel esmajoones täidetuks viivise nõue ja alles siis põhikohustus. Pooled ei vaidle, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuse tasumisega viivitamise eest kokku lepitud suuruses 0,02 % päevas tasumata põhivõlgnevuselt. Seega on hageja veenvalt põhistanud,

et hageja nõuab just põhivõlgnevuse tasumisega viivitamise eest viivist 0,02 % päevas põhivõlgnevuselt. Tuvastatud on, et seisuga 31.10.2019, mis oli tähtaeg kogu võlgnevuse tasumiseks, oli kostja võlatunnistuse alusel ära tasunud seitse 1 000 euro suurust igakuist makset, sh viivise 717,52 eurot, ja viimasest 21 754,40 osamaksest 1 019,06 eurot. Seega seisuga 01.11.2019 oli kostjal tasumata tähtajaks põhivõlgnevus summas 20 735,34 eurot. Vaidlust ei ole, et kostja tasus 12.12.2019 võlgnevuse katteks 3 000 eurot, mistõttu on tõendatud hageja väide, et kuni 12.12.2019 oli kostja 20 735,34 euro tasumisega viivituses 42 päeva, millise võlgnevus tasumisega viivitamise eest on kooskõlas võlatunnistuse p 4 sisalduva viivismääraga on hagejal õigus nõuda viivist 0,02% päevas, s.o. 174,18 eurot (t.l. 14). Kuna kostja tasus 12.12.2019 3 000 eurot, siis on hagejal õigus tasumata põhivõlgnevuselt 17 735,34 eurot perioodil 12.12.209-25.02.2020, ehk hagi esitamiseni nõuda viivist 75 päeva eest kokku 266,03 eurot (t.l. 15). Lähtudes eeltoodust mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks viiviste katteks 440,21 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna vaidlust ei ole, et kostja ei ole tasunud hagejale põhivõlgnevust seniajani, siis on põhjendatud ka hageja viivise nõue tasumata põhivõlgnevuselt kuni põhinõude täitmiseni. Kuna hageja ei ole soovinud kostjalt viivise välja mõistmist võlatunnistuses kokku lepitud suuruses, siis mõistab kohus kostjalt hageja nõudel viivise VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlgnevuselt (17 735,34 eurot) alates hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o. 26.02.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja on palunud temalt välja mõistetava viivise suurust vähendada nullini. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-le 162 sätestatule. VÕS § 162 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et kostja taotlus tasumisele kuuluva viivise vähendamiseks nullini ei ole põhistatud. Kostja ei ole toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mis lubaksid kohtul arvata, et kostja poolt tasumisele kuuluv viivis oleks ebamõistlikult suur arvestades hageja õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus ei pea võimlaikuks vähendada kostjalt välja mõistetava viivise suurust nullini. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel, millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldab, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 174 lg 4 järgi kui maakohus

kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik hageja menetluskulud kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.