Tühistada Tartu Maakohtu 18. juuni 2020. a otsus ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
3.Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Marde Kaubandus (hageja) esitas 11. detsembril 2019. a hagi Osaühingu GLOBEN HOOLDUS (kostja I) ja Osaühingu GLOBEN METALL (kostja II) vastu võlgnevuse 31 042 eurot 7 senti ja viivise 31 042 eurot 7 senti väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 3. aprillil 2014. a raamlepingu erinevate toodete müügiks vastavalt kostja I igakordsetele tellimustele. 10. veebruaril 2016. a sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja II vastutama solidaarselt kostjaga I viimase kohustuste täitmise eest, mis tulenevad raamlepingust. Kostja I jäi 2016. aastal hagejale erinevate kaupade eest võlgu ca 44 000 eurot. Koostöö jätkus, kuid hageja nõudis alati ettemaksu. Hageja müüs 2018. aastal kostjale I kaupa ilma ettemaksuta ca 100 euro eest, mis on jäänud samuti tasumata. Kostja I võlgneb hagi esitamise seisuga hagejale kaupade eest kokku 31 042 eurot 7 senti. Kostja I võlgnevust ei vaidlusta. Raamlepingu p 5.5. alusel nõuab hageja kostjalt viivist 0,1% viivitatud summalt päevas. Viivise kogusumma ületab põhivõlga, mistõttu vähendas hageja viivise nõuet põhivõlani. Kostja II vastutab kostja I kohustuse täitmise eest käenduslepingu alusel.
2.Kostja I vaidles hagile vastu. Kostja I ei ole hagis kirjeldatud ulatuses kaupa ostnud. Saldoteatise alusel ei saa raha nõuda.
3.Kostja II vaidles hagile vastu. Hagi aluseks olevad asjaolud on tõendamata. Raamlepingust endast rahalisi kohustusi ei teki, need tekivad iga üksiku müügitehingu alusel. Hageja ei ole tõendanud, millal, milliseid kaupu ja millise hinnaga ta kostjale I müüs. Käenduslepingus ei ole käendaja vastutuse piirmäära. Käendaja vastutus ei saa olla piiramatu. Käendusleping on tühine võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 2 ja 6 alusel. Kui käendusleping kehtib, siis VÕS § 145 lg 4 kohaselt tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Kui kohus on seisukohal, et kostja I on jätnud saadud kauba eest tasumata ja kostjal II on käendusest tulenev kohustus hageja ees, palub kostja II kohaldada aegumist 2016. a nõuetele. Hageja poolt nõutava viivise määr on ebamõistlikult suur arvestades asjaolu, et hageja ei ole kostjalt II enne kohtusse pöördumist võla tasumist nõudnud.
Hageja esitatud arved ei tõenda hageja nõuet kostja I vastu. Enamus arveid on allkirjastamata, teistelt arvetelt ei ole võimalik aru saada, kes ja millal on neid allkirjastanud. Kostja I ega kostja II seaduslikud või volitatud esindajad arvetele alla kirjutanud ei ole.
3.aprilli 2014. a müügilepingu üldtingimuste p 4.3 sätestab, et toodete valduse üleandmine ostjale toimub saatelehe allkirjastamisega, mis üldjuhul sisaldab alljärgnevaid andmeid: toodete nimetus, kogus, ostja esindajana tooted vastu võtnud isiku ees- ja perekonnanimi, allkiri ja toodete vastuvõtmise kuupäev. Hageja esitatud arve-saatelehed ei vasta kokkulepitule.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 18. juuni 2020. a otsusega hagi rahuldamata, hageja ja kostja I menetluskulud nende endi kanda ja kostja II menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja II menetluskulude rahaliseks suuruseks 1875 eurot, mõistis nimetatud summa hagejalt välja ning määras, et väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni tasumiseni. Hageja poolt esitatud saldoteatise kohaselt on 31. detsembri 2018. a seisuga kostjal I võlg hageja ees 31 042 eurot 7 senti. Saldoteatise loetelus on 88 tasumata arvet, kõige varasem on 30. juuni 2016. a arve nr 1061781. Hageja on kohtule esitanud 69 arve-saatelehte, millest enne saldoteatises esimesena märgitud arvet on esitatud 33 arve-saatelehte ning saldoteatises märgitud tasumata arvete kohta on esitatud 36 arve-saatelehte. Mõnel arve-saatelehel puudub nii arve kui ka kauba väljastaja ja saaja allkiri. Mõned arve-saatelehed on ostja poolt allkirjastatud, kuid ei võimalda isiku tuvastamist. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Hageja ja kostja I sõlmisid 3. aprillil 2014. a müügilepingu üldtingimuste kokkuleppe. Tegemist on raamlepinguga, mille kohaselt tulevikus müüja müüb ja ostja ostab müüja hinnakirjas sätestatud tooteid. Toodete valduse üleandmine toimub igakordse saatelehe allkirjastamisega, millelt peab muu hulgas nähtuma ostja esindajana tooted vastu võtnud isiku ees- ja perekonnanimi, allkiri ning kuupäev (üldtingimuste p 4.3.). Hageja ei ole tõendanud, et ta on esitatud arve-saatelehtede alusel üle andnud tooted kostja I seaduslikule või volitatud esindajale. Puudulike arve-saatelehtede ja puudujäänud arve-saatelehtede tõttu on muutunud asjakohatuks saldoteatis, mis ei kattu esitatud algdokumentidega. Müüdud kauba eest tasu saamiseks peab müüja tõendama kauba üleandmise ostjale. Hageja kauba müüjana seda tõendanud ei ole. Kostja I vastu hagi rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka kostja II vastu esitatud hagi. Samas, kui hageja nõue oleks tõendatud, polnuks see aegunud ühegi 2016. aastal tasumisele kuulunud arve osas. Raamlepingu alusel toimuva igakordse müügitehingu puhul on tegemist korduvate kohustustega. Hageja nõue 2016. aasta arvete eest oleks aegunud 31. detsembril 2019. a. Hagi on kohtusse esitatud 11. detsembril 2019. a. Kui hagi kostja I vastu oleks kuulunud rahuldamisele, tulnuks hagi kostja II vastu jätta rahuldamata põhjusel, et käendusleping on tühine. VÕS § 142 lg 2 kohaselt võib käendusega tagada ka tingimuslikku kohustust ning tulevast kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Kui üks äriühing käendab teise äriühingu tulevast kohustust, mis nähtub 2. veebruari 2016. a käenduslepingust, ja see kohustus ei ole ei sisuliselt, ajaliselt ega rahaliselt piiritletud, on tegemist piisavalt määratlemata kohustusega. Käenduslepingu p 2 sätestab, et käendaja vastutab kostja I poolt tasumata kaupade, teenuste ja viiviste, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude eest. VÕS § 142 lg 6 kohaselt on
tühine selline kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale seaduses sätestatust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta apellatsiooniastme menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus eelmenetluse läbi viimata. Istungil juhtis maakohtu kohtunik tähelepanu sellele, et saldoteatisel olevate arvete numbrid ja kuupäevad ei kattu hageja poolt kohtule esitatud arvete vastavate rekvisiitidega. Hageja seaduslikku esindajat istungil ei viibinud, lepinguline esindaja seda vastuolu seletada ei osanud ja palus vaheaega, et kliendile helistada ja asjasse selgust tuua. Kohus hageja taotlust ei rahuldanud. Hageja taotles küsimuse lahendamiseks uue istungi korraldamist, kuid seegi taotlus jäeti rahuldamata. Saldoteatis on asjakohane tõend ning maakohus oleks pidanud sellega arvestama. Saldoteatis on kostja I poolt koostatud. Kostja I on arveid enamasti sisestanud üks kord kuus. Kuna kostja I tasus kauba eest tihtipeale konkreetsele arvele viitamata, märkis hageja raamatupidaja tasutuks kas kõige vanemad arved või arved, mis olid äsja tehtud. Võlgnevust summas 31 042 eurot 7 senti kinnitab see, et kostja I poolt saadetud saldoteatis ja hageja müügireskontro lähevad sendi pealt kokku. Kohtule esitatud arvete summa on 31 079 eurot 12 senti. Vahe 37 eurot 5 senti tuleneb sellest, et 27. mai 2016. a arve nr 1061419 summast 831 eurot 84 senti on tasutud 37 eurot 5 senti ja müügireskontro näitab vastava arve võlgnevuse summaks 794 eurot 79 senti. Kostja I ei väida, et pole üldse kaupa saanud või et tal üldse võlga pole. Küsimuse alla seatakse vaid kauba kogus ja võla suurus. Kostja I ei konkretiseeri, millist kaupa ta saanud ei ole või milline võlasumma on ülemäärane. Seetõttu ei olnud ka hagejal võimalik konkreetsetele arvetele keskenduda ja oma nõuet vajadusel täiendavalt tõendada. Kohus ei tohtinud kostja I vastuväidet laiendada ja tuvastada kauba täielikku mittesaamist. Maakohus heidab ette sedagi, et esitatud arve-saatelehtedel olevad ostja allkirjad on loetamatud või puuduvad üldse. Kostja I sellist vastuväidet ei esitanud, mis tähendab, et ta möönis kõikide arvete saamist ja kohtul puudus alus jõuda vastupidisele järeldusele. Kostja II küll vastavasisulise vastuväite esitas, kuid ta eitab enda seotust kostjaga I ning ainuüksi seetõttu pole vastuväide asjakohane ega arvestatav. Käendusleping on kehtiv ja hagi kuulub rahuldamisele ka kostja II suhtes. Kostjate seaduslikud esindajad on vennad ja hageja andmetel alluvad mõlemad kostjad Maksim Ignatenko kontrollile. See tähendab, et kostja II teadis täpselt, milliseid kohustusi, mis ulatuses ja millises ajaraamis tal tagada tuleb. Käenduslepingu p-s 1 on viide raamlepingule, mis pidi kostjale II tuttav olema. Ka sellest lepingust nähtub, milliseks võivad kujuneda tagatavad kohustused. Kui tegu on peamiselt värvi müügiga, siis seab seegi tulevastele kohustustele mõistlikud piirid, sest tehingute rahasummad ei saa olla ülemäära suured. Kui nõustuda maakohtu põhjendustega, siis oleks sarnaste tulevikus tekkivate kohustuste käendamine praktiliselt võimatu, sest kauba sortimenti, kogust ja ärisuhete kestvust pole reeglina võimalik täpselt ette näha.
6.Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta menetluskulud hageja kanda. Vastuse kohaselt ei ole kostja I hagis kirjutatud ulatuses kaupa ostnud. Saldoteatise alusel ei saa raha maksmist nõuda. Arved ei tõenda lepingute ja kokkulepete tegemist, toodete saamist. Kostja I seaduslik ega volitatud esindaja ei ole arveid ega saldoteatist allkirjastanud, kauba
ostmist, kauba ja arvete kättesaamist ega võlga tunnistanud, ka hagi vastuses mitte. Volikirju kostja I esindamiseks ei ole väljastatud. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, on hinnanud õigesti tõendeid ja kohaldanud materiaalõigust õigesti. Maksim Ignatenko ei juhi ega esinda kostjat II.
7.Kostja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Vastuse kohaselt on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust ning hinnanud tõendeid. Maakohus ei ole menetlusõigusnorme rikkunud. Kohus viis eelmenetluse läbi seaduses sätestatud korras. Lähtuvalt kostjate vastustest ja seisukohtadest tegi maakohus 28. veebruaril 2020. a hagejale ettepaneku esitada kõik võla kujunemist tõendavad algdokumendid ja 3. aprilli 2014. a lepingu nr T0044. Hageja esitas 13. märtsil 2020. a seisukoha ja tõendid, mida ta pidas vajalikuks, kuid vaatamata kohtu ettepanekule ei täitnud hageja enda tõendamiskohustust (TsMS § 230 lg 1). Kostjad esitasid hageja seisukohale põhjendatud vastuväited. Kohtul ei ole kohustust nõuda hagejalt tõendeid enda nõude tõendamiseks, vaid kohus võib teha ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid, mida kohus ka tegi (TsMS § 229, § 230 lg 1 ja lg 2). Kostja taotles istungil selle edasilükkamist tõendite esitamiseks. Kostja ei selgitanud, milliseid tõendeid ta oleks soovinud esitada ning mõjuvat põhjust miks ta varem ei saanud seda teha. Kostja ei taotlenud vaheaega raamatupidajale helistamiseks. Maakohus jättis õigesti hageja poolt esitatud taotluse istungi edasilükkamiseks ja tõendite esitamiseks rahuldamata, sest eelmenetlus oli lõppenud, asja arutati kohtuistungil ning uute tõendite/seisukohtade hilinenult esitamise mõjuvat põhjust ei esitatud. Kostja II esindaja ei olnud teadmatuses arvete ja saldoteatiste vastuolu osas, kuid kostja ülesanne ei ole hageja nõuet tõendada ega hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid välja selgitada. Kostja I ei ole müügilepingu üldtingimuste (3. aprilli 2014. a raamleping) alusel ostnud hagejalt kaupu. Raamlepingust endast ei teki rahalisi kohustusi. Rahalised kohustused tekivad iga üksiku müügitehingu alusel. Hageja ei ole tõendanud, milliseid kaupu, millise hinnaga ja millal on ta kostjale I müünud ja kostjale I ka üle andnud. Vastavaid müügilepinguid, arveid, kaupade üleandmise-vastuvõtmise akte jne ei ole hageja kohtule esitanud (TsMS 230 lg 1). Seetõttu ei ole võimalik hinnata, kas hageja nõuded on muutunud sissenõutavaks kostja I suhtes ja kas hageja viivisearvestus on õige. Arved ei tõenda hageja nõudeid kostjate vastu. Müüdud kauba eest tasu saamiseks peab müüja tõendama kauba üleandmise ostjale. Hageja kauba müüjana seda tõendanud ei ole. Kostja I ei ole võlgnevust hageja ees tunnistanud. Kostja I esindaja ei ole saldoteatist allkirjastanud ega mistahes kinnitusi saldo kohta andnud. Kostja II ei ole käendanud raamlepingust tulenevaid kohustusi ega ka hageja ja kostja I vahel sõlmitud igast üksikust ja eraldiseisvast müügilepingust tulenevat väidetavat kostja I rahalist kohustust hageja ees. Kostjale II ei ole teada kas ja millises ulatuses on hageja ja kostja I sõlminud müügilepinguid pärast raamlepingu allkirjastamist. Kostja II ei ole käendanud nendest müügilepingutest tulenevaid rahalisi kohustusi. Käendusleping on tühine. Isegi, kui käendusleping oleks olnud kehtiv, siis poleks saanud hageja nõuet kostja II vastu rahuldada. Tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust (VÕS § 145 lg 4).
Hageja samastab ebaõigesti kostjat I ja kostjat II. Tegemist on kahe erineva juriidilise isikuga. Hageja ei saa omistada kostja I teadmisi või tegevusi kostjale II. Maksim Ignatenko ei ole kostja II juhatuse liige ega töötaja. M. Ignatenkol puudub kostja II esindusõigus ning ta ei kontrolli kostjat II.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja menetlemisel jätnud olulised asjaolud välja selgitamata ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudusi kõrvaldada (TsMS § 656 lg 1 p 5). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab tsiviilasja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.
9.Maakohus luges tuvastatuks ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja I sõlmisid
3.aprillil 2014 lepingu, millega pooled kinnitasid hageja poolt kostjale müüdavate toodete müügitingimused (lepingu p 1.1, tl 5jj). Lepingu p-i 2 järgi müüs hageja kostjale I üldtingimustes ettenähtud tingimustel ja korras hageja hinnakirjas sätestatud tooteid. Sama lepingupunkti järgi on üldtingimused raamleping, iga hageja poolt kinnitatud kostja I tellimus on eraldi leping, millele kohalduvad üldtingimused siis kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja I alates 2016. aastast hagejale hagi esitamise seisuga kostjale I müüdud kaupade eest kokku 31 042 eurot 7 senti. Hageja ja kostja II on 2. veebruaril 2016 sõlminud käenduslepingu, millega kostja II kui käendaja kohustub vastutama hageja ees kostja I kohustuste kohese täitmise eest solidaarselt võlgnikuga.
10.Ringkonnakohus leiab esmalt kostja II vastutuse õigusliku alusega seonduvalt, et maakohus ei ole hageja ja kostja II vahelise 2. veebruari 2016 käenduslepingu sõlmimisega seotud asjaolusid välja selgitanud, rikkudes TsMS § 328 lg-st 2, §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenevat kohtulikku selgitamiskohustust. Käenduslepingu p-i 1 järgi kohustub käendaja (kostja II) vastutama hankija (hageja) ees hageja ning kostja I vahel sõlmitud lepingust ja nende lepingute võimalikust lisadest tulenevate kohustuste kohese täitmise eest solidaarselt kostjaga I. Käendusleping lõpeb selle p 5 järgi lepingujärgsete kohustuste ja sellest tulenevate nõuete täieliku täitmisega. Hageja on 13. märtsi 2020 menetlusdokumendis maakohtule selgitanud, millest on tingitud see, et käenduslepingus nimetatud lepingunumbrit ei ole raamlepingus (tl 69), kostjad ei ole hageja selgitusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kohtul puudub alus kahelda hageja väidetes. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et käendusleping on suunatud tulevikus tekkida võivate nõuete tagamiseks. VÕS § 142 lg 2 teise lause järgi võib tulevast kohustust käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Kuna tulevase kohustuse puhul ei ole reeglina nõuet veel tekkinud, tähendab seetõttu piisav määratletus eelkõige seda, et tulevase kohustuse hetkeseisuga peab olema selge, et sellise kohustuse käendamine oli hõlmatud käendaja käendustahtega lepingu sõlmimise hetkel. Kohustus ei pea olema individualiseeritav juba lepingu sõlmimise hetkel (vt Võlaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne I, Tallinn, Juura, 2016, lk 747). Tulevase nõude tagamine on lubatav üldjuhul siis, kui nõuded on tagatise andjale piisavalt ettenähtavad, ta suudab oma lepinguga võetavat riisikot kalkuleerida ning kokkulepe on majanduslikult mõistlik.
Maakohus asus kohtuotsuse põhjendustes seisukohale, et hageja ja kostja II poolt sõlmitud käendusleping on tühine. Maakohus leidis, et tagatav kohustus ei ole ei sisuliselt, ajaliselt ega rahaliselt piiritletud. Ringkonnakohus on seisukohal, et asja materjalidest ei tulene, et kohus oleks pooltega käenduslepingu tingimusi, selle sõlmimisega seotud asjaolusid arutanud ning võimaldanud pooltel oma seisukohti avaldada. Kostjale II oli käenduslepingu sõlmimisel selge võlausaldaja ja võlgniku isik ning need konkreetsed võlaõiguslikud suhted (raamlepingus nimetatud müügilepingud), millest tagatavad nõuded võivad tekkida. Raamlepingu tingimused pidid teistsuguse kokkuleppe puudumisel kohalduma ka müügilepingule, mh sisaldas raamleping ka sätteid müügihinna ja selle tasumise kohustuse kohta. Ainuüksi asjaolu, et käendusleping ei viidanud igale üksikule müügitehingule eraldi, ei muuda käendaja lepinguga võetud riisikot määratlematuks. Kostjale II oli käenduslepingu sõlmimisel teada, millisest ärisuhtest (raamlepingust) tagatavad nõuded tulenevad. Kostja on ka käenduslepingus kinnitanud, et ta on raamlepinguga tutvunud ning sellega võetud kohustustest aru saanud.
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole menetluses hinnanud kõiki esitatud tõendeid ning andnud pooltele võimalust oma seisukohtade esitamiseks ning selgitanud menetluses tõendamiskoormise jaotust. Hageja kui müüja nõuab kostjalt I müügilepingutest tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 ja 208 alusel. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud hageja ja kostja I poolt sõlmitud müügilepingu üldtingimused, saldoteatise, mille kohaselt on
31.detsembri 2018 seisuga kostja I võlg hageja ees 31 042 eurot 7 senti ning M. N. 18. jaanuari 2019 e-kirjaga saadetud kinnituse „SALDO-OK“. Maakohus on teinud hagejale 28. veebruari 2020 e-kirjas ettepaneku esitada kõik võla kujunemist tõendavad algdokumendid. Hageja esitas nõude aluseks olnud arved (tl 72jj). Kostja II kui käendaja vaidles VÕS § 149 lg 1 alusel hageja esitatud tõenditele vastu leides, et suur osa arveid on allkirjastamata. Ka allkirjastatud arvete puhul ei ole kostja II hinnangul võimalik aru saada, kes ja millal on selle kirjutanud. Kostja II on seisukohal, et hageja esitatud arved ei vasta raamlepingule, mille p 4.3 sätestab, et toodete valduse üleandmine ostjale toimub saatelehe allkirjastamisega, mis üldjuhul sisaldab alljärgnevaid andmeid: toodete nimetus, kogus, ostja esindajana tooted vastu võtnud isiku ees- ja perekonnanimi, allkiri ja toodete vastuvõtmise kuupäev. Seega vaidles kostja II menetluses vastu sellele, et kostja I on müügilepingute alusel tarnitud kauba kätte saanud. Kui hageja nõuab müügilepingujärgset tasu, siis tuleb tal TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et ta on oma kohustuse täitnud. Asja materjalidest ei tulene, et maakohus oleks hagejale andnud võimalust selgitada võimalikke puudusi arvetel. 26. mai 2020 kohtuistungi protokolli kohaselt (tl 159) on hageja taotlenud vaheaega, et kliendiga ühendust võtta. Maakohtu seisukohta hageja avaldusele protokoll ei sisalda. Hageja ei ole maakohtu tegevusele vastuväidet esitanud. Maakohtu menetlusest ei ole aga võimalik aru saada, millal lõppes eelmenetlus, seega poolte võimalus esitada tõendeid ning vastuväiteid. Hageja on kostjale I edastanud saldoteatise (tl 11), mille kohaselt loeb hageja tähtaegse kinnituse mittesaamisel saldo aktsepteerituks. Hageja ei ole tuginenud sellele, et poolte vahel oleks sõlmitud jooksva arvega leping VÕS § 203 lg 1 ja § 204 lg 1 mõttes. Saldoteatis on praegusel juhul eelkõige hageja kostjale I saadetud päring selleks, et saada kinnitus võlgnevuse olemasolu ja suuruse kohta. Maakohus ei ole hinnanud hageja poolt kohtule esitatud
18.jaanuari 2019 e-kirja . Nimetatud kirjas kinnitab M N. „SALDO-OK“. Kui e-kiri on saadetud kostja I töötaja poolt, siis võib selle töötaja õigus kostjat I esindada tuleneda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 121 lg-st 2 või võib tegemist olla TsÜS § 118 lg 2 järgse taluvusvolitusega. Maakohtul tuleb hinnata, kas kostja I võis kinnitada hageja nõuet ka vaikimisi TsÜS § 68 lg 4 alusel.
Ringkonnakohus märgib lisaks, et kostjate vastuväited hageja nõuetele on üldised ning paljasõnalised. Hiljemalt siis, kui hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud kostjale I saadetud arved ning nende väljastamise korda kohtule selgitanud, ning kui menetluses leiab tõendamist, et saldoteatisele vastuse saatnud isik on kostja I esindaja, pöördub tõendamiskoormis ümber ning kostjal tuleb oma vastuväiteid hageja nõudele tõendada. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ning saadab tsiviilasja tagasi uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20).
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.