Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Üllar Roostoja,
Tsiviilasi
OÜ Marde Kaubandus hagi Osaühingu GLOBEN HOOLDUS ja Osaühingu GLOBEN METALL vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
62 084 eurot 14 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. novembri 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Marde Kaubandus apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22. märts 2022
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): OÜ Marde Kaubandus (registrikood 11004337), esindajad vandeadvokaat Urmas Kiik ja Marko Villenthal Vastustajad (kostjad): Osaühing GLOBEN HOOLDUS (kostja I) (registrikood 11628368), esindaja juhatuse liige Maksim Ignatenko Osaühing GLOBEN METALL (kostja II) (registrikood 11208672), esindaja vandeadvokaat Alo Pornmeister
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 11. novembri 2021 otsus osas, millega maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata ja kõik menetluskulud OÜ Marde Kaubandus kanda. 1(11)
2.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada OÜ Marde Kaubandus hagi Osaühing GLOBEN HOOLDUS ja Osaühing GLOBEN METALL vastu osaliselt ning mõista Osaühingult GLOBEN HOOLDUS ja Osaühingult GLOBEN METALL solidaarselt OÜ Marde Kaubandus kasuks välja põhivõlgnevus 13 840 eurot ja 68 senti ning viivis 13 840 eurot ja 68 senti.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 55% ulatuses OÜ Marde Kaubandus kanda ning 45% ulatuses solidaarselt Osaühingu GLOBEN HOOLDUS ja Osaühingu GLOBEN METALL kanda.
5.Jätta Osaühingu GLOBEN METALL kassatsioonkaebusega seotud menetluskulud Osaühingu GLOBEN METALL kanda.
6.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras pärast kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Marde Kaubandus (hageja) esitas 11. detsembril 2019 hagi Osaühingu GLOBEN HOOLDUS (kostja I) ja Osaühingu GLOBEN METALL (kostja II) vastu võlgnevuse 31 042 eurot 7 senti ja viivise 31 042 eurot 7 senti väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 3. aprillil 2014 raamlepingu (müügilepingu) erinevate toodete müügiks vastavalt kostja I igakordsetele tellimustele.
10.veebruaril 2016 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja II vastutama solidaarselt kostjaga I viimase kohustuste täitmise eest, mis tulenevad raamlepingust. Kostja I võlgneb alates 2016. aastast hagi esitamise seisuga hagejale kaupade eest kokku 31 042 eurot 7 senti. Kostja I võlgnevust ei vaidlusta, mida kinnitab hageja poolt 18. jaanuaril 2019 saadetud saldoteatisega nõustumine 30. jaanuari 2019 e-kirjas „SALDO-OK“. Kostja II vastutab kostja I kohustuse täitmise eest käenduslepingu alusel. Raamlepingu p 5.5. alusel nõudis hageja kostjalt viivist 0,1% viivitatud summalt päevas. Hageja vähendas viivise nõuet põhivõlani.
2.Kostja I vaidles hagile vastu. Kostja I ei ole hagis kirjeldatud ulatuses kaupa ostnud. Saldoteatise alusel ei saa raha nõuda.
3.Kostja II vaidles hagile vastu. Hagi aluseks olevad asjaolud on tõendamata. Raamlepingust endast rahalisi kohustusi ei teki, need tekivad iga üksiku müügitehingu alusel. Hageja ei ole tõendanud, millal, milliseid kaupu ja millise hinnaga ta kostjale I müüs. Käenduslepingus ei ole käendaja vastutuse piirmäära. Käendaja vastutus ei saa olla piiramatu. Käendusleping on tühine võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 2 ja 6 alusel. Kui käendusleping kehtib, siis VÕS § 145 lg 4 kohaselt tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Kui kohus on seisukohal, et 2(11)
kostja I on jätnud saadud kauba eest tasumata ja kostjal II on käendusest tulenev kohustus hageja ees, palub kostja II kohaldada aegumist 2016. a nõuetele. Hageja poolt nõutava viivise määr on ebamõistlikult suur, arvestades asjaolu, et hageja ei ole kostjalt II enne kohtusse pöördumist võla tasumist nõudnud. Hageja esitatud arved ei tõenda hageja nõuet kostja I vastu. Hageja esitatud arve-saatelehed ei vasta 3. aprilli 2014 müügilepingu tingimustele. Enamus arveid on allkirjastamata, teistelt arvetelt ei ole võimalik aru saada, kes ja millal on neid allkirjastanud. Kostja I ega kostja II seaduslikud või volitatud esindajad arvetele alla kirjutanud ei ole.
MENETLUSE KÄIK
4.Tartu Maakohus jättis 18. juuni 2020 otsusega hagi rahuldamata, hageja ja kostja I menetluskulud nende endi kanda ja kostja II menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole kohtule tõendanud, et ta on esitatud arve-saatelehtede alusel üle andnud tooted kostja I seaduslikule või volitatud esindajale. Puudulike arve-saatelehtede ja puudujäänud arve-saatelehtede tõttu on muutunud asjakohatuks saldoteatis, mis ei kattu esitatud algdokumentidega. Müüdud kauba eest tasu saamiseks peab müüja tõendama kauba üleandmise ostjale. Hageja kauba müüjana seda tõendanud ei ole. Kostja I vastu esitatud hagi rahuldamata jäämise tõttu jättis maakohus rahuldamata ka kostja II vastu esitatud hagi. Käenduslepingu p 2 sätestab, et käendaja vastutab kostja I poolt tasumata kaupade, teenuste ja viiviste, samuti ostjalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude eest. Maakohus selgitas, et kui üks äriühing käendab teise äriühingu tulevast kohustust, mis nähtub 2. veebruaril 2016 sõlmitud käenduslepingust, ja see kohustus ei ole ei sisuliselt, ajaliselt ega rahaliselt piiritletud, on tegemist piisavalt määratlemata kohustusega. Kui hagi põhivõlgniku vastu oleks kuulunud rahuldamisele, jääks hagi kostja II vastu rahuldamata põhjusel, et käendusleping on tühine (VÕS § 142 lg 2, lg 6, TsÜS § 87).
5.Hageja esitas maakohtu 18. juuni 2020 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta apellatsiooniastme menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
6.Ringkonnakohus rahuldas 11. septembri 2020 otsusega hageja apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu 18. juuni 2020 otsuse ning saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
7.Kostja II esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus jättis
14.detsembri 2020 määrusega menetlusse võtmata.
8.Hageja jäi maakohtus asja uuel läbivaatamisel varem esitatud nõuete juurde. Kostjaga II sõlmitud käendusleping on kehtiv. Kostja II sai aru või pidi vähemalt aru saama, et tal tuleb tulevikus tagada hageja nõudeid kostja I vastu, kui viimane jätab saadud kaupade eest tasumata. Hageja on kauba valduse üleandmist tõendanud kohtule esitatud arve-saatelehtedega ja saldokinnitusega. Arve-saatelehe väiksed puudused (eelkõige allkirja andnud isikute nimede väljakirjutamata jätmine) ei muuda kauba tegelikku üleandmist kostjale I olematuks ega vabasta kostjat tasumise kohustusest. Saldokinnitus näitab üheselt, et kostja I on kauba kätte saanud. Kostja I vastuväidetest ei ole võimalik aru saada, mis ulatuses ta kauba saamist vaidlustab. Kostja I ei ole väitnud, et raamatupidajal M. Nezelskajal puudus volitus saldoteatise kinnitamiseks. M. Nezelskaja vastas 30. jaanuari 2019 hageja 18. jaanuari 2019 saldoteatisele. Kostja I seaduslik esindaja Maksim Ignatenko oli mõlemal juhul koopiareas adressaadiks märgitud. Kui M. Nezelskaja tegutsenuks volituseta, pidanuks M. Ignatenko koheselt reageerima ja hagejat teavitama, et saldokinnitus ei kehti. 3(11)
9.Kostja I vaidles jätkuvalt hagile vastu. Kostja I ei ole hageja esitatud arveid kätte saanud. Kostja I töötajad/esindajad ei ole arveid vastu võtnud ega neid allkirjastanud. Kostja I ei ole arvetel märgitud kaupa saanud. Arved ei tõenda lepingute ja kokkulepete tegemist ega kaupade saamist. Kostja I vaidles arvetele vastu nii sisuliselt kui vormiliselt. Kostja I seaduslik esindaja ei ole arveid ega saldoteatist allkirjastanud ega võlga tunnistanud. M. Nezelskaja ei ole kostja I töötaja. Volikirju kostja I esindamiseks ei ole väljastatud. Saldoteatis on allkirjastamata ega ole tõendina kasutatav. Saldoteatis on vastuolus esitatud arvetega. Hageja ei ole vastuolusid kõrvaldanud. Hageja peab nõudeid tõendama.
10.Kostja II vaidles jätkuvalt hagile vastu ja jäi varem esitatud seisukohtade juurde. Kostja I ei ole saldokinnitust koostanud, seda kätte saanud ega kunagi heaks kiitnud. Kostja I ei ole saldokinnituses toodud arveid ega nende arvete alusel kaupa kätte saanud või neid kunagi heaks kiitnud. M. Nezelskaja ei ole kostja I töötaja ega esindaja. Kostja I esindajaks sai olla üksnes juhatuse liige M. Ignatenko. Esindusõiguseta tehtud tehingud on tühised (TsÜS § 128 lg 1 ja § 129 lg 1). Kostja I ei ole kinnitanud hageja nõuet vaikimisi ning TsÜS § 68 lg 4 ei kohaldu. Müügilepingu p-s 14 on pooled kokku leppinud selles, kes võivad olla esindajad ja kuidas seda tuleb tõendada. Teadmata ja tõendamata on, millal ja kellele on kaup ja arved väljastatud. Saldoteatis ei ole tõendina lubatav ega hinnatav, sest saldoteatises märgitud arved (kuupäevad, numbrid ja summad) ei lähe kokku hageja esitatud arvetega ja on vastuolus.
MAAKOHTU LAHEND
11.Maakohus jättis hagi 11. novembri 2021 otsusega rahuldamata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Maakohus rahuldas kostja I taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistis hagejalt kostja I kasuks menetluskulude katteks välja 3450 eurot ja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Pooled ei vaidle, et 3. aprillil 2014 sõlmisid hageja ja kostja I müügilepingu üldtingimuste kokkuleppe (nn raamleping) ning 10. veebruaril 2016 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu. Vaidlust pole ka selles, et 3. aprilli 2014 raamleping ei ole iseseisvaks nõude aluseks ning poolte vahel ei olnud sõlmitud jooksva arvega lepingut VÕS § 203 lg 1 tähenduses. Hageja kui müüja nõuded saavad seega tuleneda raamlepingu alusel igakordselt sõlmitud müügilepingutest (raamlepingu p-d 2 ja 3). Pooled vaidlevad, kas hagejal on saldoteatises märgitud arvete ulatuses kostja I vastu nõue summas 31 042 eurot 7 senti tekkinud ning kas kostja II vastutab kostjaga I solidaarselt nimetatud nõuete eest tulenevalt 10. veebruari 2016 käenduslepingust. Kuivõrd hageja nõuab müügilepingujärgset tasu, tuleb hagejal TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et ta on oma kohustuse täitnud. Maakohus selgitas, et hageja esitas nõude tõendamiseks M. Nezelskaja 30. jaanuari 2019 e-kirjaga saadetud kinnituse „SALDO-OK“. Kostjad on avaldanud, et saldoteatise kinnituse „SALDO-OK“ saatnud M. Nezelskaja ei ole kostja I töötaja. Hageja ei ole ka vastupidist tõendanud, kuid on möönnud, et tegemist võib olla (raamatupidamise) teenusepakkujaga. Maakohus jõudis järelduseni, et hageja esitatud tõendid kinnitavad, et M. Nezelskajal oli taluvusvolitus kostjat I esindada vähemalt mingis ulatuses. Hageja aga ei ole esitanud tõendeid, et kostja I ja hageja tavapärase praktika kohaselt kinnitas (või koostas) M. Nezelskaja saldoteatisi. Vastupidi, hageja on esitanud tõendid, millest nähtub, et kostja I juhatuse liige allkirjastas saldoteatisi isiklikult. Asjas ei ole tõendatud, et saldoteatise eesmärk oli eraldiseisva nõudealuse loomine ning kostja I oleks saldoteatise kinnitamise järgselt saldoteatises märgitud summasid tasunud. Ka müügilepingu üldtingimuste kokkuleppes ei ole lepingupooled näinud ette saldoteatise koostamist. 4(11)
Lisaks kattub alates arvest nr 1006781 kostja I juhatuse liikme allkirjaga kinnitatud 31. detsembri 2016 saldoteatise võlgnevusperiood osaliselt käesoleva hagi aluseks oleva saldoteatise võlgnevusperioodiga, mis viitab, et tegemist oli pidevalt uuendatava ja muutuva dokumendiga. Tõendeid kogumis hinnates võib järeldada, et saldoteatise saatmise ja kinnitamise eesmärk sai kõige enam olla iga perioodi tagant võlgnetava summa kokkuvõtmine ning mitte iseseisva nõude aluse loomine (VÕS § 30). Seega isegi, kui M. Nezelskajal oli taluvusvolituse alusel õigus saldoteatisi kinnitada, ei olnud selle eesmärgiks eraldiseisva nõude aluse loomine. Eelnevat järeldust ei muuda asjaolu, kas vaidlusaluse saldoteatise koostas hageja või kostja I. Järelikult saab saldoteatises märgitud summas olla hagejal kostja I vastu nõue üksnes siis, kui hageja tõendab, et sellises ulatuses on müügilepingud sõlmitud (raamlepingu p-d 2 ja 3) ning kaup kostjale I üle antud. Kauba üleandmisega seoses viitas maakohus raamlepingu p-le 4.3, mille kohaselt toimub toodete valduse üleandmine ostjale igakordse saatelehe allkirjastamisega, mis üldjuhul sisaldab toodete nimetust, kogust, ostja esindajana tooted vastu võtnud isiku ees- ja perekonnanime, allkirja ja toodete vastuvõtmise kuupäeva. Seega pole lepingu sõnastust arvestades välistatud, et poolte tavapärane praktika võis kujuneda teisiti. Kauba üleandmise riski kannab kauba müüja. Seega kuivõrd kostjad on vaidlustanud kostja I töötaja/esindaja allkirja ehtsuse kauba kättetoimetamisel, tuli hagejal tõendada, et arve-saatelehed (millel on allkirjad) on andnud kostja I esindaja. Maakohus andis vastavalt ringkonnakohtu juhistele 8. jaanuari 2021 kirjaga hagejale võimaluse selgitada arvesaatelehtede vastuolu saldoteatisega. Maakohus nõustus kostja I välja toodud vastuoludega saldoteatise ja arve-saatelehtede vahel (II kd, tl 12-13, saldokinnitus, millel on kollasega märgitud arved, mida ei ole tõenditena esitatud). Hageja möönis, et arve-saatelehtedel esineb puudusi, eelkõige allkirja andnud isikute nimed on jäänud välja kirjutamata, kuid leidis, et see ei muuda kaubaüleandmist kostjale I olematuks. Samas ei ole hageja esitanud kauba kättesaamise kinnitamiseks muid tõendeid, kui kuus kostja I tellimust neile vastava arve-saatelehega. Maakohtu hinnangul ei kinnita aga need tõendid, et kostja I on tellitud kauba kätte saanud. Hageja ei ole ka tõendanud, et arve-saatelehtedel oleks kostja I või tema esindajate allkirjad. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud väidetavalt tellitud kauba kostjale I üleandmist ning seega müügilepingust tuleneva tasunõude tekkimist. Järelikult ei ole hagejal ka viivisenõuet. Kuivõrd tõendatud ei ole hageja nõue kostja I vastu, ei saa olla hagejal nõuet ka kostja II vastu isegi siis, kui käendusleping peaks olema kehtiv. Nõude tõendamatuse tõttu ei pea kohus menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) tulenevalt vajalikuks hinnata käenduslepingu kehtivust. Eelnevalt nimetatud põhjendustel jättis maakohus hagiavalduse rahuldamata. Hagiavalduse rahuldamata jätmise tõttu jäid menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kassatsioonkaebusega seotud menetluskulud jäid Riigikohtu 14. detsembri 2020 määrusega kostja II kanda. Kostjal I puuduvad kindlaksmääratavad menetluskulud. Maakohus leidis, et kostja II ajakulu maa- ja ringkonnakohtu menetluses on põhjendatud 23 h ulatuses, s.o summas 3450 eurot. TsMS § 177 lg 4 alusel kuulub rahuldamisele kostja II taotlus mõista hagejalt välja viivis väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
12.Hageja palub 25. novembril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostjate kanda. Maakohus rikkus oluliselt TsMS § 658 lg 2 nõudeid, jättes järgimata ringkonnakohtu otsuses antud seisukohti tõendamiskoormise ümberpöördumise kohta. Maakohus küll tuvastas ringkonnakohtu suuniste järgi, et M. Nezelskajal oli taluvusvolitus vaidlusalust saldoteatist kinnitada, kuid eiras järgnevat juhist, et sel juhul tuleb kostjatel asuda oma 5(11)
üldisi ja paljasõnalisi vastuväiteid tõendama. Kostjad jätsid oma vastuväited täielikult tõendamata. Maakohus läks oma põhjendustega saldo osas vastuollu ringkonnkohtu seisukohaga. Kui maakohtu otsus jääks kehtima, siis tekiks olukord, kus hageja ei ole kostjale I müünud mitte ühtegi vaidlusalustes arvetes kajastatud toodet. Hageja oleks justkui kaupade müügi lihtsalt välja mõelnud. Maakohus jättis tuvastamata, et vaidlusaluse saldoteatise koostas kostja I ise. Hageja ei nõustu maakohtu etteheitega, et nõuet oleks võinud siiski enamate tõenditega tõendada. Täiendavate tõendite esitamise vajaduse oleks võinud tingida kostja I vastuväited konkreetsele kaubaartiklile või kogusele, sest lõpuks ei saa ju välistada, et poolte vahel toimunud küllaltki usalduslik ja formaalsustevaba äripraktika tõi kaasa mingeid väiksemaid eksimusi. Hageja ise ühtki võimalikku eksimust tellimuste täitmisel tagantjärele tuvastada ei suutnud. Kui kostjal I olid vastavad andmed siiski olemas, oleks ta pidanud need avaldama, misjärel hagejal oleks tekkinud vajadus ja võimalus täiendavate tõenditega asjasse selgust tuua. Hageja arvates kostjaga II sõlmitud käenduslepingu kehtivuse hindamata jätmine maakohtu poolt ei aita kaasa ökonoomiaeesmärgi saavutamisele. Pooled oleksid saanud apellatsiooniastmes lepingu kehtivuse üle märksa sisukamalt vaielda, kui maakohtu hinnang oleks olnud teada. Praegu jääb hagejal üle üksnes kinnitada enda varasemat seisukohta, et käendusleping on kehtiv ja hagi kuulub rahuldamisele ka kostja II suhtes.
13.Kostja I vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja I ei ole hagis märgitud ulatuses kaupa ostnud. Saldoteatise alusel ei saa raha maksmist nõuda. Arved ei tõenda lepingute ja kokkulepete tegemist ja toodete saamist. Kostja I vaidleb arvetele ja hageja väidetele ning nõuetele jätkuvalt vastu. Kostja I seaduslik ega volitatud esindaja ei ole arveid ega saldoteatist allkirjastanud, kauba ostmist, kauba ja arvete kättesaamist ega võlga tunnistanud (ka hagi vastuses mitte). Hageja ei tõendanud kohtule, kust nõuded tulevad ja kui suur on soovitud nõue.
14.Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei täitnud enda tõendamiskohustust vaatamata maakohtu korduvatele ettepanekutele. Kostjad esitasid hageja seisukohtale põhjendatud vastuväited, sh tõendeid enda väidete tõendamiseks. Hageja ei ole kostjate poolt korduvalt välja toodud hagi aluseks olevates asjaoludes, tõendites ning nõuetes esinevaid vastuolusid kõrvaldanud. Hageja tugineb ebaõigesti saldoteatisele kui ümberlükkamatule tõendile. Hageja oleks pidanud esitama maakohtule kõik väidetava võla kujunemist tõendavad tõendid. Saldoteatist ei koostanud kostja I vaid hageja. Kostjad ei ole võtnud õigeks hageja paljasõnalisi väiteid. Kostjad on tõendanud, et hagi aluseks olevad asjaolud olid ja on ebaselged, hageja nõuetel puudub õiguslik alus ja nõuded on tõendamata. Hageja paneb ebaõigesti tõendamiskohustuse kostjatele. Vastuolulise saldokinnituse alusel ei saa väita, et tegemist on võlatunnistusega ja et kostja I on kinnitanud nõuet. Tõendamata ja ebaselget nõuet ei saa kohus rahuldada. Hageja esitas kauba kättesaamise kinnitamiseks üksnes kuus väidetavalt kostja I tellimust neile vastava arve-saatelehega, kuid need ei tõenda, et kostja I on tellitud kauba kätte saanud. Hageja ei ole ka tõendanud, et arve-saatelehtedel oleks kostja I või tema esindajate allkirjad. Hagejal tuli tõendada, et arve-saatelehed (millel on allkirjad) on andnud kostja I esindaja, samuti millal on need antud jne. Arve-saatelehtede üle, millel allkirja ei ole, ei saaks üldse vaidlust olla. Kohus ega kostjad ei pea tegema hageja raamatupidamist. Kostjad on kogu menetluse vältel kinnitanud, et kostja I ei ole kaupu saanud. Kui hageja peab käenduslepingut kehtivaks, siis kostja II omab samasugust õigust vastuväideteks 6(11)
kostjaga I. Seda isegi juhul, kui kostja I loobuks enda vastuväidetest (VÕS § 149 lg 1). Kostja II jääb selle juurde, et käendusleping ei ole kehtiv.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 13 840 eurot 68 senti ja viivise 13 840 eurot 68 senti. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
16.Maakohus luges tuvastatuks ja pooled ei vaidle, et hageja ja kostja I sõlmisid 3. aprillil 2014 lepingu, millega pooled kinnitasid hageja poolt kostjale I müüdavate toodete müügitingimused. Lepingu p 2 järgi müüs hageja kostjale I üldtingimustes ettenähtud tingimustel ja korras hageja hinnakirjas sätestatud tooteid. Sama lepingupunkti järgi on üldtingimused raamleping, iga hageja poolt kinnitatud kostja I tellimus on eraldi leping, millele kohalduvad üldtingimused siis, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja I alates 2016. aastast hagejale hagi esitamise aja seisuga kostjale I müüdud kaupade eest 31 042 eurot 7 senti. Hageja ja kostja II on
10.veebruaril 2016 sõlminud käenduslepingu, millega kostja II kui käendaja kohustub vastutama hageja ees kostja I kohustuste kohese täitmise eest solidaarselt võlgnikuga.
17.Pooled vaidlevad, kas hagejal on saldoteatises (I kd, tl 11) märgitud arvete ulatuses kostja I vastu nõue summas 31 042 eurot 7 senti ning kas kostja II vastutab kostjaga I solidaarselt nimetatud nõuete eest 10. veebruaril 2016 käenduslepingu alusel.
17.1.Hageja nõue põhineb saldoteatisel märgitud arvetel (I kd, tl 11) ning saldoteatise kohaselt loeb hageja tähtaegse kinnituse mittesaamisel saldo aktsepteerituks. Hageja on hagiavalduses kinnitanud, et ta on saatnud 18. jaanuaril 2019 kostjale I saldoteatise (I kd, tl 2). Pärast kostja II 25. jaanuari 2021 menetlusdokumendis esitatud vastuväidet (II kd, tl 7-10) selle kohta, et hageja ei ole esitanud kõiki saldoteatises märgitud arveid, asus hageja 1. aprilli 2021 menetlusdokumendis seisukohale, et tegelikult on hagiavaldusele lisatud saldoteatise koostanud kostja I. Ringkonnakohus leiab, et hageja 1. aprilli 2021 menetlusdokumendis esitatud eelnimetatud väide ei ole usutav ning see on vastuolus TsMS § 328 lg-s 1 sätestatud menetlusosalise kohustusega esitada tõeseid avaldusi asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta. Ka ringkonnakohtu istungil ei osanud hageja selgitada, miks ta kinnitas hagiavalduses valesti, et tema poolt saadeti kostjale I saldoteatis. Samuti nähtub saldoteatise lõpus olevast tekstiosast („Palume võrrelda ülalmainitud saldot Teie raamatupidamise andmetega“, „Tagastada see meie aadressil“, „Tähtajaks Teie kinnituse mittesaamisel loeme meie saldo Teie poolt aktsepteerituks.“), et selle on koostanud hageja.
17.2.Hageja on saldoteatise saatnud kostjale 18. jaanuari 2019 e-kirjaga ning M. Nezelskaja on 30.01.2019 e-kirjaga vastanud hagejale „SALDO-OK“ (I kd, tl 13). Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 13 asunud põhjendatud seisukohale, et saldoteatise kinnituse saatnud M. Nezelskajal oli talumisvolitus (TsÜS § 118 lg 2) kostjat I esindada ning et kostjate vastupidine seisukoht ei ole õige. Hageja e-kiri koos saldoteatisega (I kd, tl 13; II kd, tl 36) oli saadetud nii M. Nezelskajale kui kostja I juhatuse liikmele (mõlemal sama domeeninimega e-posti aadress), samuti oli M. Nezelskaja saldoteatise kinnitus sellega nõustumise kohta saadetud lisaks hagejale ka kostja I juhatuse liikmele. Seega nõustus kostja I juhatuse liige M. Nezelskaja poolt saldoteatise kinnitamisega ning alles 7(11)
hagiavalduse vastuses asus eitama M. Nezelskaja seotust kostjaga I. M. Nezelskajal oli TsÜS § 118 lg 2 alusel õigus esindaja kostjat I ning selline esindamine on kooskõlas lepingu p-s 14 sätestatuga. Ringkonnakohus nõustub siinkohal hageja seisukohaga, et M. Nezevskaja puhul võis olla raamatupidamisteenust kostjale I pakkuva isikuga. Vastupidiseid tõendeid ei ole kostjad esitanud. Seetõttu on ebatäpne maakohtu seisukoht, et pole selge, millises ulatuses oli M. Nezevskajal taluvusvolitus kostjat I esindada. Käesolevas otsuse punktis nimetatud tõendid kinnitavad üheselt, et M. Nezevskajal oli talumisvolitus kinnitada kostja I nimel saldoteatisi, mida kostja I juhatuse liige aktsepteeris. Lepingu p 14 järgi võis kostjat I esindada nii seaduslik kui volitatud esindaja.
17.3.Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et M. Nezelskaja poolt saldoteatise kinnitamise eesmärk ei saanud olla iseseisva nõude aluse loomine (konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses). Kuigi maakohus on möönnud, et saldoteatise kinnitamise puhul võib tegemist olla deklaratiivse võlatunnistusega, on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et hagejal saab kostja I vastu olla nõue üksnes siis, kui ta tõendab iga üksiku müügilepingu sõlmimise ja nende alusel kauba kostjale I üleandmise. Lepingu p 4.3 kohaselt toimub toodete valduse üleandmine ostjale saatelehe allkirjastamisega, mis üldjuhul sisaldab alljärgnevaid andmeid: toodete nimetus, kogus, ostja esindajana tooted vastu võtnud isiku ees- ja perekonnanimi, allkiri ja toodete vastuvõtmise kuupäev. Nimetatud lepingu punkt tõendab, et pooled pidasid võimalikuks ka sellist praktikat, kus saatelehele ei märgita kõiki andmeid. Seetõttu ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud kauba üleandmist, kuna saatelehtedel ei ole loetavalt kirjas isiku nimi, kes kauba ostja poolt vastu võttis. Ringkonnakohus nõustub siinkohal hagejaga, et hageja ja kostja I vahel olid pikemaajalised lepingulised suhted, mida tõendavad lisaks eelmärgitud saldoteatisele ja e-kirjadele hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping, kostja I juhatuse liikme varasem saldoteatise kinnitus (II kd, tl 34-35) ning kostja I esitatud tellimused ja nende tellimuste alusel kauba saamine (vt tellimused ja arved, II kd, tl 39-44). Nimetatud arvetele on märgitud samuti üksnes kauba saanud isiku allkiri, kuid vaatamata sellele selles osas saldoteatisest nähtuvalt võlgnevus puudub. Esialgses vastuses hagile (I kd, t.l 58) on kostja I seaduslik esindaja vastu vaielnud kauba kogusele ja võlgnevuse suurusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seetõttu usutavad kostjate hilisemas menetluses esitatud väited, mille kohaselt ei ole nad üldse saldoteatise kinnituses märgitud saatelehtede alusel kaupa saanud. Riigikohus on asunud korduvalt seisukohale (näiteks lahend nr 3-2-1-21-06), et mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne, s.t VÕS § 30 ei reguleeri kõike võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnistatud võlga ei ole või on see lõppenud. Deklaratiivse võlatunnistuse olemuslikuks tunnuseks on sõltuvus selle aluseks olevast võlasuhtest. Deklaratiivse võlatunnistuse peamine tähendus on tõendamiskoormise muutmine ning sellise juhise andis ringkonnakohtu maakohtule 11. septembri 2020 otsuses (otsuse p 11 viimane lõik). Vaidlustatud otsuse põhjendustest ei nähtu, miks kostja I poolt saldoteatise kinnitamine ei ole käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena ja seda vaatamata sellele, et 25. jaanuari 2021 menetlusdokumendis on seda sisuliselt tunnistanud ka kostja II. Samas nähtub nimetatud menetlusdokumendi p-s 9 (II kd, tl 8-8 pöördel) esitatud seisukohast, et hageja ei ole esitanud kõiki arve-saatelehti (märgitud kollase värviga, vt II kd, tl 12 ja 12 pöördel), 8(11)
milledele ta tugineb nõude alusena (vt hageja 13.03.2020 menetlusdokument, I kd, tl 69). Seega on kostja II tunnistanud saldoteatises üksnes osaliselt arvetest tulenevaid nõudeid. Kostja II poolt nimetatud puuduolevaid arveid ei ole hageja kohtule esitanud ka hiljem ega põhjendanud nende mitteesitamist. Seetõttu on hageja nõue tõendatud üksnes saldoteatises märgitud nende arvete osas, millised on hageja esitanud, s.o 13 840 euro 68 sendi ulatuses (vt kollasega mittemärgistatud 35 arvet, II kd, tl 12 ja 12 pöördel).
17.4.Lepingu p-s 5.5 leppisid pooled kokku viivises 0,1% tasumata müügisummast päevas, mida arvestatakse maksetähtpäevale järgnevast kalendripäevast. Kuigi hageja on märkinud hagiavalduses, et selle juurde kuulub lisana 5 viivisearvestus, esitas hageja viivisearvestuse kohtule pärast ringkonnakohtu istungit 22. märtsil 2022. Esitatud viivisearvestuses märgitud arved ei ühti saldoteatises märgitud arvetega ning seetõttu arvestab ringkonnakohus viivist üksnes nende arvete alusel, mis on märgitud hagiavalduse aluseks olevas saldoteatises ja millised on hageja poolt esitatud asja materjalide juurde. Viivise arvestus: arve nr arve kuupäev
Hagiavalduses nõudis hageja viivise väljamõistmist võrdeliselt põhivõlgnevuse suurusega. Seetõttu tuleb hageja viivisenõue rahuldada võrdeliselt põhivõlgnevuse suurusega, s.o 13 840 euro 68 sendi ulatuses.
17.5.Kostja II kui käendaja vastuväited hagile ei ole põhjendatud. Käenduslepingu p 1 järgi kohustub käendaja vastutama hankija (hageja) ees hageja ning kostja I vahel sõlmitud lepingust ja nende lepingute võimalikest lisadest tulenevate kohustuste kohese täitmise eest solidaarselt kostjaga I. Käendusleping lõpeb selle p 5 järgi lepingujärgsete kohustuste ja sellest tulenevate nõuete täieliku täitmisega. Hageja on
13.märtsi 2020 menetlusdokumendis maakohtule selgitanud, millest on tingitud see, et käenduslepingus nimetatud lepingunumbrit ei ole raamlepingus (I kd, tl 69). Kostjad ei ole hageja selgitusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kohtul puudub alus kahelda hageja väidetes. Käenduslepingu sisust nähtuvalt on see suunatud tulevikus tekkida võivate nõuete tagamiseks. VÕS § 142 lg 2 teise lause järgi võib tulevast kohustust käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletud. Kuna tulevase kohustuse puhul ei ole reeglina nõuet veel tekkinud, tähendab seetõttu piisav määratletus eelkõige seda, et tulevase kohustuse hetkeseisuga peab olema selge, et sellise kohustuse käendamine oli hõlmatud käendaja käendustahtega lepingu sõlmimise hetkel. Kohustus ei pea olema individualiseeritav juba lepingu sõlmimise hetkel (vt Võlaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne I, Tallinn, 2016, lk 747). Tulevase nõude tagamine on lubatav üldjuhul siis, kui nõuded on tagatise andjale piisavalt ettenähtavad, ta suudab oma lepinguga võetavat riisikot kalkuleerida ning kokkulepe on majanduslikult mõistlik. Kostjale II oli käenduslepingu sõlmimisel selge võlausaldaja ja võlgniku isik ning need konkreetsed võlaõiguslikud suhted (raamlepingus nimetatud müügilepingud), millest tagatavad nõuded võivad tekkida. Raamlepingu tingimused pidid teistsuguse kokkuleppe puudumisel kohalduma ka müügilepingule, mh sisaldas raamleping ka sätteid müügihinna ja selle tasumise kohustuste kohta. Ainuüksi see, et käendusleping ei viidanud igale üksikule müügitehingule eraldi, ei muuda käendaja lepinguga võetud riisikot määratlematuks. Kostjale II oli käenduslepingu sõlmimisel teada, millisest ärisuhtest (raamlepingust) tagatavad nõuded tulenevad. Kostja II on ka käenduslepingus kinnitanud, et ta on raamlepinguga tutvunud ja sellega võetud kohustustest aru saanud. Ülaltoodu kinnitab, et käendusleping ei ole VÕS § 142 lg-te 2 ja 6 alusel tühine ning kostja II ei vabane vastutusest ka VÕS § 145 lg 4 järgi. TsÜS § 147 lg 3 teise lause järgi, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, alga nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kuna vanimad saldoteatises märgitud arved olid esitatud 2016. a juunis, siis nendes märgitud tasu nõude aegumine algas 1. jaanuaril 2017 ja lõppes 31. detsembril 2019. Hagi on esitatud kohtusse 11. detsembril 2019 ning põhjendamatu on kostja II vastuväide, et hageja nõue on osade arvete alusel aegunud. Samuti ei ole aegunud hageja viivisenõue (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-95-08), mille eest kostja II vastutab VÕS § 145 lg 2 järgi.
10(11)
VÕS § 162 lg 1 alusel on viivise vähendamise eelduseks selle ebamõistlik suurus. Ringkonnakohus ei nõustu kostja II väitega, et lepingus kokkulepitud viivise määr 0,1% päevas, mis on märgitud ka arvetele, oleks ebamõistlikult suur. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et Riigikohus on pidanud mõistlikuks viivisemääraks ka määra 0,25% päevas ja 0,2% päevas (vt näiteks Riigikohtu lahendid nr 2-18-17536 ja nr 3-2-1-5-13). Pealegi on hageja piiranud viivisesummat põhinõude suurusega.
17.6.Arvestades eeltoodut tuleb hageja nõue rahuldada osaliselt ning kostjatelt I ja II mõista solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 13 840 eurot 68 senti ja viivis 13 840 eurot 68 senti.
18.Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ning seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus, millega jäeti kõik menetluskulud hageja kanda. Menetluskulud tuleb jaotada maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõudis kostjatelt põhinõudena solidaarselt 31 042 euro 7 sendi väljamõistmist. Ringkonnakohus rahuldas hagi 13 840 euro 68 sendi, s.o ca 45% ulatuses. Seega jäävad hageja kanda kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulud 55% ulatuses ja solidaarselt kostjate kanda 45% ulatuses. Riigikohtus kantud menetluskulud jäävad kostja II kanda (I kd, tl 203). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras pärast kohtuotsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.