La Campana General Trading LLC avaldus Cryotech Nordic AS-i pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 3. juuli 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
La Campana General Trading LLC määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Võlausaldaja La Campana General Trading LLC (Araabia Ühendemiraatide (Dubai) registrikood 827990), esindajad ringkonnakohtus lepingulised esindajad vandeadvokaat Chirag Mody ja advokaat Maris Vutt Võlgnik Cryotech Nordic AS (registrikood 12438766), lepingulised esindajad vandeadvokaat Erki Kergandberg, vandeadvokaat Priit Lember ja vandeadvokaat SandraKristin Kärner Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 3. juuli 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-7339 muutmata.
2.Jätta La Campana General Trading LLC määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud La Campana General Trading LLC kanda.
4.Mõista La Campana General Trading LLC-lt Cryotech Nordic AS-ile määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulude hüvitamiseks välja 712,50 eurot. Menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb La Campana General Trading LLC-l tasuda Cryotech Nordic AS-ile võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist alates praeguse määruse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus resolutsiooni punkti 4 osas Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole määrus kaevatav. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast
menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.La Campana General Trading LLC (võlausaldaja) esitas 20. mail 2020 Harju Maakohtule avalduse, milles palus välja kuulutada Cryotech Nordic AS-i (võlgnik) pankroti. Võlausaldaja tasus ajutise halduri kulude katteks 1500 eurot. Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 11. märtsil 2019 edasimüügilepingu, mille kohaselt andis võlgnik võlausaldajale ainuõiguse importida ja edasi müüa võlgniku krüoteraapia kahte toodet. Võlausaldaja on lepingust tulenevad kohustused täitnud, st ostnud tooted ja tasunud ettemaksu 80 000 eurot. Võlausaldaja on tellimuse tühistanud ja nõudnud ettemaksu tagastamist. 10. detsembril 2019 esitas võlausaldaja võlgnikule e-kirja teel nõude edasimüügilepingu II jaotise B osa alusel tellimuse tühistamiseks ja ettemaksu tagastamiseks. Võlgnik on võlga korduvalt tunnistanud, kuid pole seda erinevatele põhjustele viidates tasunud. Võlausaldaja nõue koosneb põhinõudest 80 000 eurot ja seadusjärgsest viivisest 2588,31 eurot. Võlausaldaja on esitanud 5. mail 2020 võlgnikule pankrotihoiatuse, mis tuleb lugeda kättetoimetatuks 6. mail 2020 või hiljemalt 11. mail 2020, kui võlgniku esindaja esitas pankrotihoiatusele vastuse. Võlgnik ei ole vaatamata pankrotihoiatuse kättesaamisele võlgnevust tasunud.
2.Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Võlausaldaja nõue ei ole piisavalt põhistatud ega tõendatud. Võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlausaldaja ei ole tellimuse tühistamise ega ettemaksu tagastamise avaldust edasimüügilepinguga ettenähtud vormis ja tähtajaks võlgnikule esitanud ja on sellega nõudeõiguse minetanud. Võlausaldaja ja võlgniku müügikonsultandi YY seeniori (YY Sr) vahel (kes on võlgniku juhatuse liikme XX juuniori (XX Jr) isa), toimusid alates 2019. a lõpust kuni 2020. a veebruarini e-kirjavahetuse teel läbirääkimised, kas ja kuidas võiks edasimüügilepingu alusel võlausaldaja tellimust muuta, kuid need läbirääkimised ebaõnnestusid. Alles 16. veebruaril 2020 esitas võlausaldaja selgesõnalise ettemaksu tagasimakse nõude. Vaidlus väljub pankrotimenetluse raamidest. Maakohtu määrus
3.Harju Maakohus jättis 3. juuli 2020. a määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata, võlgnikule ajutise halduri nimetamata ja lõpetas pankrotimenetluse. Menetluskulud jättis maakohus võlausaldaja kanda ja mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja 975 eurot. Võlgniku taotlus eelistungi protokolli parandamiseks jäi rahuldamata. Maakohus leidis, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole piisavalt selge, et lugeda see pankrotiavalduse menetluses pankrotiseadus (PankrS) § 15 lg 3 p 1 tähenduses tõendatuks. Edasimüügileping on sõlmitud kahes erinevas riigis (Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja Eesti) asuva ja registreeritud äriühingu poolt ja lepingust ei nähtu, millise riigi õigust tuleb lepingu suhtes kohaldada. Maakohus ei nõustunud võlausaldajaga, et tulenevalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määrusest 593/2008, mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja kaubandusasjades (Rooma I määrus) on ilmne, et lepingu suhtes on kohaldatav Eesti õigus, kuna seadmete müüja (võlgnik) harilik viibimiskoht on Eestis. Edasimüügilepingust nähtuvalt ei reguleeri see vaid seadmete müüki võlausaldajale, vaid lisaks sellele määravas osas võlausaldajale antavaid eksklusiivseid edasimüügiõigusi võlgniku seadmete suhtes Lähis-Ida regioonis. Ka rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) alusel on keeruline hinnata, millise riigiga on leping tugevamalt seotud. Eelnevat arvestades ei ole võimalik praeguses menetluses tuvastada, millise riigi õigusnormide alusel tuleks edasimüügilepingu II jaotuse B osa tõlgendada. Tõlgendamine on vajalik 2 (5)
tuvastamaks, kas võlausaldaja poolt võlgniku töötajale YY Sr-le (mitte samanimelisele juhatuse liikmele XX Jr-le) 10. detsembril 2019 saadetud e-kirja on võimalik lugeda edasimüügilepinguga ettenähtud tellimuse tühistamise ja ettemaksu tagastamise nõudeks. Isegi kui edasimüügilepingule kohaldub Eesti õigus, on küsitav, kas 10. detsembri 2019. a ekirja puhul on tegemist õiges vormis ja õigele isikule adresseeritud ning seega õiguslikke tagajärgi tekitava tahteavaldusega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg 4 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg 1)). Praegusel juhul on 10. detsembri 2019 a e-kiri adresseeritud isikule, kes võlgniku juhatuse liige ei olnud (YY Sr). 10. detsembri 2019. a e-kirja ei ole koopiana võlgniku juhatuse liikmele saadetud. Lisaks on küsitav, kas viidatud e-kirja saab oma sisult lugeda selgeks ja ühemõtteliseks tühistamise ja ettemaksu tagastamise nõudeks, kuna vabas vormis koostatud kahepunktilises kirjas osutab sellele vaid üks punkt. Võlausaldaja ja YY Sr vaheline järgnev e-kirjavahetus (mis on saadetud koopiana ka võlgniku juhatuse liikmele XX Jr-le) on jätkunud kuni 2020. a alguseni, mistõttu võib 10. detsembri 2019. a e-kirja tõlgendada ka osana pooltevahelises läbirääkimises, mis lõppesid võlausaldaja 16. veebruari 2020 lõpliku nõudega ettemaksu tagastamiseks. Määruskaebus
4.Määruskaebuses palub võlausaldaja maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega nimetada võlgnikule ajutine haldur või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Määruskaebuse kohaselt leidis maakohus valesti, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata, kuna võlausaldaja nõue ei ole selge. Võlgnik ei vaielnud 2019. a lõpus võlausaldaja saadetud ettemaksu tagastamise nõuetele vastu ja tugines ise korduvalt raskele majanduslikule seisule. Võlgnik asus ettemaksu tagastamise nõudele vastuväiteid esitama alles pärast seda, kui teda asusid esindama advokaatidest lepingulised esindajad. Võlgnik on käitunud pahatahtlikult. Maakohus kahtles põhjendamatult, kas asjas kohaldub Eesti õigus. Rooma I määruse art 4(1)(a) kohaselt tuleb asjas kohaldada Eesti õigust. Maakohus kahtles põhjendamatult ka selles, kas tellimuse tühistamise avaldus ja ettemaksu tagastamise nõue on tehtud õigele isikule, õiges vormis ja õigel ajal. Võlgniku juhatuse liige on
10.detsembril 2019 saadetud tahteavalduse kätte saanud ja seda aktsepteerinud. Võlgnik oli nõus teistsuguses vormis tühistamisega kui kokkulepitud vorm (VÕS § 13 lg 3). Tahteavalduste tegemine e-kirja kaudu oli muutunud pooltevaheliseks praktikaks. Lepingust tulenevad kirjalikud tahteavaldused võib edastada viisil, mis võimaldab edastatud tahteavaldust kirjalikult taasesitada. Võlausaldaja on 10. detsembri 2019 a e-kirjas sõnaselgelt märkinud, et seda tuleb lugeda teatena tellimuse tühistamiseks ja ettemaksu tagastamiseks.
5.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
6.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.
8.Ringkonnakohus kontrollib määruskaebe korras maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1 koosmõjus §ga 659). Võlausaldaja vaidlustab maakohtu määrust osas, millega jäeti ajutine haldur nimetamata, lõpetati pankrotiavalduse menetlus ning jäeti menetluskulud võlausaldaja kanda (maakohtu määruse resolutsiooni p-d 1–3). Muus osas on maakohtu määrus jõustunud (TsMS § 466 lg 3 teine lause). 3 (5)
9.Võlausaldaja kordab määruskaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid võlausaldaja väiteid määruses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS-ga § 659) kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.
10.Määruskaebuses vaieldakse selle üle, kas pankrotiavalduse aluseks olev nõue on PankrS § 15 lg 3 p 1 mõttes piisavalt selge.
10.1.Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu edasimüügilepingust tulenev nõue 80 000 eurot ning viivise nõue 2588,31 eurot. Maakohus jättis ajutise halduri PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel nimetamata, kuna leidis, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu seisukoht kooskõlas kohtupraktikaga (vt Riigikohtu 6. märtsi 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda, sest maakohus ei ole asjaolude hindamisel kaalumispiire ületanud.
10.2.Maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud, miks on praegusel juhul võlausaldaja nõude kindlakstegemine keerukas ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõude olemasolu tuvastamiseks tuleb esmalt määrata edasimüügilepingule kohaldatav õigus vastavalt Rooma I määrusele või rahvusvahelise eraõiguse seadusele. Tegemist on piiriülese vaidlusega ja kokkulepet kohaldatava õiguse osas ei ole. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et edasimüügilepingust ei nähtu üheselt, et tegemist oleks kauba müümise lepinguga. Välisriigi ja rahvusvahelise õiguse väljaselgitamise vaidluse korral võib see tähendada TsMS § 293 lg 1 teise lause kohaselt ekspertiisi korraldamist.
10.3.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et võlausaldaja nõue on selge, sest võlgnik ei ole ettemaksu tagastamise nõuetele vastu vaielnud ja on tuginenud korduvalt raskele majanduslikule seisule. Kolleegium märgib, et ajutise halduri nimetamisel tuleb arvestada, kas võlgnik on pankrotiavalduses esitatud nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Võlgniku eelnev nõudele vastuvaidlemata jätmine ei muuda võlausaldaja nõuet selgeks ning võlgniku püsiv maksejõuetus tuvastatakse pankroti väljakuulutamisel.
10.4.Vastuses määruskaebusele on võlgnik tuginenud täiendavatele ajutise halduri nimetamata jätmise alustele, so PankrS § 15 lg 3 p-d 2 ja 3 (põhinõue on pandiga täielikult tagatud ja viivisenõue ei ületa 12 500 eurot). Kuna asjaolud, millele võlgnik tugineb, tekkisid pärast maakohtu määruse tegemist ning ringkonnakohus jätab maakohtu määruse PankrS § 15 lg 3 p 1 aluse kohaldamise osas muutmata, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks uusi asjaolusid hinnata.
10.5.Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Maakohus on õigesti jätnud avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud võlausaldaja kanda (PankrS § 15 lg 6).
11.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja kanda. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 1 ja TsMS § 175 lg 1 järgi kindlaks võlgniku hüvitavate määruskaebemenetluse kulude rahalise suuruse ja mõistab need võlausaldajalt võlgniku kasuks välja.
11.1.Võlgniku ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja ajakulu 11,5 tundi tunnihinnaga 200 eurot (käibemaksuta), so 2300 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kõik menetluskulude nimekirjas kajastatud toimingud seotud määruskaebuse menetlemisega ning nende hüvitamist ei saa võlausaldajalt nõuda.
11.2.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud, mille vajalikkust ja põhjendatust ringkonnakohus hindab, on 1450 eurot (käibemaksuta), sh kohtumääruse analüüs ja kliendiga nõupidamine 0,5 tundi, määruskaebusega tutvumine ja kliendile info edastamine 0,5 tundi, 4 (5)
tähtaja pikendamise taotluse koostamine 0,5 tundi, määruskaebuse analüüs 1,5 tundi, määruskaebusele vastuse koostamine 3 tundi, kohtu nõudega tutvumine 0,25 tundi, menetluskulude nimekirja koostamine 0,75 tundi ning võlausaldaja menetluskulude nimekirja analüüs 0,25 tundi. Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu (menetlusdokumentides korratakse maakohtus esitatud seisukohti) ning asja keerukust ei ole võlgniku lepingulise esindaja ajakulu (7,25 tundi) ja tunnihind (200 eurot) täies ulatuses põhjendatud. Hagita asjas 200 euro (käibemaksuta) suurune tunnihind ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Tunnihinda tuleb vähendada 150 euroni (käibemaksuta). Eeltoodut arvestades tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud 712,50 eurot (4,75 tundi x 150 eurot). Võlgnik on taotlenud, et võlausaldaja tasuks hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi (TsMS § 177 lg 4).
12.Määrus on osaliselt vaidlustatav. Tulenevalt PankrS § 5 lg-st 2 koosmõjus § 15 lg-ga 5 ei saa määruse resolutsiooni p-de 1–3 peale esitada määruskaebust. TsMS § 178 lg 2 alusel saab vaidlustada menetluskulude kindlaksmääramist, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (resolutsiooni p 4).
13.Võlausaldajal on õigus taotleda maakohtult ajutise halduri kulude katteks kohtu deposiiti tasutud 1500 euro tagastamist (TsMS § 150 lg 7 koosmõjus PankrS § 3 lg 2 esimese lausega). (allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.