Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
A.A. hagi B.B. vastu 8166 euro 66 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 30. aprilli 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
B.B. apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
8166 eurot 66 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): A.A. (isikukood XXX)
Menetluse liik
kirjalik menetlus
Kostja (apellant): B.B. (isikukood XXX), esindaja vandeadvokaadi abi Marko Paabumets
RESOLUTSIOON:
Tühistada Tartu Maakohtu 30. aprilli 2020. a otsus täies ulatuses ning saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 1(7)
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 20. septembril 2019 Tartu Maakohtule hagi B.B. (kostja) vastu. Hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista 8166 eurot 66 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on hageja, kostja ja C.C. 30. septembril 2013 surnud D.D. pärijateks, igaüks 1/3 suuruses mõttelises osas. Kostja on hageja ja C.C. isa. Hageja päris muuhulgas 1/6 kinnistust K (registriosa nr XXX; K kinnistu).
26.aprillil 2019 sõlmiti K kinnistu müügi- ja ühishüpoteegiga koormamise leping (müügileping). Müügilepingus on nimetatud kolm kinnistu müüjat: kostja, hageja ja C.C. . Müügilepingu punkti 3.2. kohaselt on kinnistu müügihind 69 000 eurot, millest 2000 eurot tasuti 1P Kinnisvara Tartu OÜ-le ning 67 000 eurot kanti kostja arvelduskontole. Kuna hageja oli 1/6 mõttelise osa pärijaks, on tal pärimisseaduse (PärS) § 147 kohaselt õigus saada 1/6 kinnistu müügihinnast, s.o 11 166 eurot 66 senti. 2019. a mais kandis kostja hagejale 3000 eurot ning lubas ülejäänud osa müügihinnast üle kanda järgmisel nädalal. Kostja ei ole siiani 8116 eurot 66 senti tasunud. Hageja leidis, et lepingu säte, mille kohaselt müügihind tasuti kostja kontole, ei ole pooltevaheline kokkulepe, millega hageja kingib oma osa pärandvarast kostjale. Poolte kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama oma pärandiosa eest raha pärast seda, kui ostjad on kostjale raha üle kandnud.
Kostja vaidles hagile vastu. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
Kostja vastuväidete kohaselt ei ole selge, millisel õiguslikul alusel soovib hageja oma nõuet maksma panna. Kostja ei ole hagejale midagi võlgu. Müügilepinguga leppisid müüjad kokku, et müügihinnast 67 000 eurot saab kostja. Hageja kasutas oma pärija õigust ning sõlmis kokkuleppe, mille kohaselt sai müügihinna kostja. Pärijad jagasid kokkuleppel pärandvara, müüsid selle ühiselt ja jagasid kokkuleppel pärandvara müügist saadud rahasumma. Hageja ja kostja vahel puuduvad igasugused muud kokkulepped müügihinna osas. Kostja kandis hagejale 2. mail 2019 üle 3000 eurot, kuna on hageja isa ning toetas poega. 2(7)
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 30. aprilli 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8166 eurot 66 senti. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 655 eurot. Maakohus luges esitatud dokumentaalsete tõendite ja poolte ütlustega tõendatuks järgmised asjaolud: Hageja, kostja ja C.C. on igaüks D.D. (surnud 30. septembril 2013) pärijateks 1/3 suuruses mõttelises osas. Hageja päris muuhulgas 1/6 K kinnistust.
26.aprillil 2019 sõlmitud lepinguga müüsid hageja, kostja ja C.C. K kinnistu E.E. ile ja F.F. le. Lepingupooled leppisid lepingu p-s 3.3 kokku, et kinnistu müügihinnast kantakse 67 000 eurot B.B. arvele. Ülejäänud 2000 eurot tasuti maakleritasuks. K kinnistu omanikuna oli kinnistusraamatusse kantud kostja, 26. aprilli 2019 avalduse alusel tehti omaniku kanne E.E. i ja F.F. kohta; Kostja kandis hagejale 2019. a mais üle 3000 eurot. Hageja nõuab kostjalt 1/6 kinnistu eest saamata 8166 eurot 66 senti. Poolte väidetest nähtub, et vaidlusalune kinnistu oli kostja ja D.D. ühisvara ning kuulus 1⁄2 ulatuses D.D. pärandvara hulka. Kostja kanti K kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 9. juunil 1999. Sel ajal kehtinud perekonnaseaduse § 14 lg 1 sätestas, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Abikaasade ühisvara on üks väheseid juhuseid, kus omand tekib kinnistusraamatu väliselt, ilma vastava kandeta. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 1⁄2 kinnistust kuulus ühisvarana DD. pärandvara hulka. PärS § 3 lg 1 kohaselt avaneb pärand isiku surma korral, sama seaduse § 4 lg 1 sätestab, et pärandi avanemisel läheb pärand üle pärijale. Seega tekib pärijatel pärandvara, sh kinnisvara omandiõigus, alates isiku surmast, sõltumata kinnistusraamatu kande tegemisest. Ka sel juhul tekib omand kinnistusraamatu väliselt. Tulenevalt PärS §-st 147 kuulus 1⁄2 kinnistust pärandvara ühisuse hulka. Sama sätte kohaselt kohaldatakse pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kaasomandi sätteid. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 sätestab, et kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning AÕS § 77 lg 1 järgi jagatakse asi kaasomandi lõpetamisel vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Seega on kaasomanikel õigus omavahelisel kokkuleppel pärandvara ühisus kas tervikuna või osaliselt lõpetada. Kostja ei ole tõendanud, et pooltel oli kokkulepe pärandvara ühisuse vähemalt osaliseks (s.o kinnistu müügist saadud raha osas) lõpetamiseks nii, et kogu raha pidi jääma kostjale. Asjaolu, et pärijate kokkuleppel kanti kinnistu müügist saadud raha ühe pärija kontole, ei tähenda kindlasti, et teised pärijad olid nõus kogu raha jäämisega kostjale. Sellist kokkulepet ei ole kirjas notariaalses lepingus ning kostja ei ole esitanud kokkuleppe kohta ka muid tõendeid. Tulenevalt AÕS §-st 77 tuleb eeldada, et pärandvara ühisuse hulka kuuluv raha jagatakse vastavalt kaasomanike osade suurusele. Kuna kostja ei ole 3(7)
teistsuguse kokkuleppe sõlmimist tõendanud, tuleb eeldada, et kostjal tekkis PärS § 147 ja AÕS § 77 alusel kohustus anda hagejale 1/6 kinnistu hinnast, s.o 11 166 eurot 66 senti. Kostja on hagejale kandnud 3000 eurot. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole see summa mõeldud kinnistu eest tasumiseks, vaid toetusena pojale. Järelikult oleks hagejal õigus nõuda kogu 11 166 euro 66 sendi tasumist. Kuna hageja ei ole sellist nõuet esitanud ning kohus saab lähtuda ainult hageja esitatud nõudest, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 8166 eurot 66 senti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub 28. mail 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse täielikult tühistada ning jätta hagi täielikult rahuldamata või läbi vaatamata. Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja hinnangul on maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid, rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. See tingib maakohtu otsuse täieliku tühistamise. Maakohus on lugenud osad asjaolud tõendatuks poolte ütlustega. Pooled ei ole andnud tsiviilasjas ütlusi, mistõttu on maakohtu viide ütlustele väär ning tuginemine poolte ütlustele kohtuotsuses ebaõige ning eksitav. Pealegi ei ole poole ütlus tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg-st 2 tõend, millele kohus võiks otsuse tegemisel tugineda. Maakohus, tuginedes poolte ütlustele kirjalikus menetluses, on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. AÕS § 76 lg 1 ja § 77 lg 1 sätteid ei olnud kohtul alust kohaldada. Hageja ei ole taotlenud hagis kaasomandi lõpetamist ega jagamist. Hageja kasutas müügilepingus oma pärija õigust ning sõlmis kokkuleppe, mille kohaselt sai müügihinnast 67 000 eurot kostja. Kostja pangakontol olev rahasumma ei kuulu pärandvara ühisusse, mida saaks jagada AÕS § 77 tulenevalt. Kaaspärijad (kaasomanikud) on müünud pärandvara kõigi kaasomanike kokkuleppel kooskõlas PärS §-ga 147 ja AÕS § 74 lg-ga 1, tingimusel, et müügist saadud rahasumma kantakse ostjate poolt kostja pangakontole. Pärijad on jaganud pärandvara (pärandvara müügist saadud rahasumma) kokkuleppel müügilepingus (PärS § 152 lg 4). Kaaspärijad kinnitavad müügilepingu p-s 3.5, et on nõus rahasumma ülekandmisega kostja pangakontole ja loevad need tähtaegsel laekumisel need lepingukohaselt tasutuks. Müügilepingus puudub kaaspärijate vahel kokkulepe selles, et kaasomandi(pärandi) müügist saadud summa peaks kostja edasi kandma teistele kaaspärijatele, mistõttu puudus kohtul otsuses igasugune alus eeldada muud kaaspärijate vahelist kokkulepet, kui müügilepingus sätestatud. Teistsugune pärandi müügi eest tasumise kokkulepe kaaspärijate vahel eeldaks ka kokkuleppe notariaalset tõestamist. Sellist kokkulepet ei ole hageja tõendanud. Hageja ja kostja vahel puuduvad igasugused muud kokkulepped müügihinna osas. Hageja pärija õigused on lõppenud vastavalt müügilepingule ja hagejal ei ole võlanõuet kostja vastu. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mille tulemusena on teinud vale otsuse. Maakohus ei esita otsuses põhjendusi, miks kinnistu müügileping ei tõenda pärandvara jagamise kokkulepet. Otsusest puuduvad põhjendused, miks olukorras, kus kaaspärijad leppisid kokku, et võõrandavad pärandi ja et raha kantakse kostja pangakontole, puudus 4(7)
kokkulepe selles, et raha jääb kostjale. Kui rahasumma kanti, vastavalt müügilepingule, kostja pangakontole, muutus see ka kostja omandiks, millega nõustusid müügilepingus kõik kaaspärijad, mistõttu on maakohtu poolt alusetu ja põhjendamatu väita vastupidist või seda eeldada. Hageja pärija õigused on lõppenud vastavalt müügilepingule ja hagejal ei ole võlanõuet kostja vastu, samuti nõuet kaasomandi lõpetamiseks või jagamiseks. Poolte vahel puudub vaidlus müügilepingu tingimuste üle. Seetõttu ei oleks kohus pidanud hakkama hindama lepingupoolte tahet selle kohta, kas lepingupooled soovisid seda, et raha jääks kostjale või mitte, kui lepingust see otseselt tuleneb. Sellega on maakohus ületanud nõude piire tulenevalt TsMS § 439, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine maakohtu poolt. Kuivõrd hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, on kostja endiselt seisukohal, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel.
Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja, tema vend C.C. ja kostja olid K kinnistu ühisomanikud. Asjaolu, et kinnistu müügilepingu punkti 3.3.2 kohaselt kanti müügihind kostja kontole, ei ole käsitletav pärandi jagamise kokkuleppena, mille kohaselt vastustaja loovutas oma osa pärandist apellandile. Üksnes seetõttu, et kostja on hageja isa, oli hageja nõus sellega, et kinnistu müügist saadud raha laekub isa kontole. Müügileping ei sisalda pärandvara jagamise kokkulepet. Apellant ei ole esitanud tõendit, et selline kokkulepe on vormistatud teise dokumendiga. Seega on kohus teinud õige, seadusel ja asjas toodud tõenditel põhineva otsuse. Kostja väide, et tema kontol olev raha ei kuulu pärandvara ühisusse (mida saaks jagada), ei ole õige, sest 8166 eurot 66 senti on pärast kinnistu müüki selle 1/6 mõttelise osa ekvivalendiks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel täies ulatuses tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Maakohus on jätnud eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392 lg 1, § 351 lg 1) olulises osas täitmata ning jaganud ebaõigesti tõendamiskoormise. Need vead võivad olla viinud maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni ning on maakohtu otsuse tühistamise aluseks.
8.PärS §-st 147 tuleneb, et kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt (pärandvara ühisus). Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid. PärS § 148 lg 1 järgi võib kaaspärija käsutada temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest. Kaaspärija ei või iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest. PärS § 156 lg 1 kohaselt kuulub pärandvara hulka ka vara, mille kaaspärijad on omandanud pärandvara hulka kuuluva õiguse alusel või pärandvara arvel. PärS § 152 lg 1 järgi võib pärandvara jagamist nõuda iga kaaspärija, kui PärS § 155 sätetest ei tulene teisiti. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka 5(7)
kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. PärS § 152 lg 2 kohaselt jagatakse pärandvara pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Pärijate kokkuleppel võib pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata pärija erilise huvi alusel. Sama paragrahvi lõike 3 järgi kohaldatakse pärandvara jagamisel kaasomandis oleva asja jagamise sätteid (AÕS § 77), kui pärimisseadusest ei tulene teisiti. PärS § 152 lg 4 kohaselt jagavad pärijad pärandvara kokkuleppel ning vaidluse korral jagab pärandvara pärija nõudel kohus. Kui pärandvara jagatakse vaid ühe või mõne kaaspärija nõudel, jätkavad teised kaaspärijad PärS § 154 lg 1 järgi pärandvarast nendele jääva osa ühist valdamist, kasutamist ja käsutamist.
9.Kuigi hageja nõue on sõnastatud üksnes sooritusnõudena, on hageja poolt hagiga taotletavaks eesmärgiks sisuliselt K kinnistu müügist saadud raha osas pärandvara ühisuse lõpetamine ja pärandvara jagamine. Ka apellatsioonkaebuse vastuses esitatud hageja seisukohtadest võib järeldada, et hageja arvates on pärandvara (kaaspärijate kokkuleppel) jagamata. Hageja nõue on seega kvalifitseeritav PärS § 152 lg 1 järgi. Kostja on seevastu olnud seisukohal, et kaaspärijad jagasid kinnistu kui pärandvara müügist saadud rahasumma (s.o pärandvara) müügilepinguga, mh on kaaspärijad müügilepingu p-s 3.5 kinnitanud, et on nõus rahasumma ülekandmisega kostja pangakontole ja loevad need tähtaegsel laekumisel lepingukohaselt tasutuks.
10.Maakohus on leidnud vaidlustatud otsuse põhjenduste p-s 5, et kostja ei ole tõendanud, et pooltel oli kokkulepe pärandvara ühisuse vähemalt osaliseks (st kinnistu müügist saadud raha osas) lõpetamiseks nii, et kogu raha jääb kostjale. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses väidetuga, et maakohtu otsuse see järeldus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud (TsMS § 436, § 442 lg 8). Maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, miks kohus ei nõustu kostja väitega, et pärandvara on kinnistu müügist saadud raha osas kaaspärijate vahel juba müügilepinguga jagatud. Ringkonnakohtu arvates ei ole välistatud, et müügilepingus, eelkõige selle p-des 3.3 ja 3.5, sisaldub pärandvara (osalise) jagamise kokkulepe. Viidatud punktides sisalduvate kokkulepete õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab nende tõlgendamist kooskõlas võlaõigusseaduse VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega.
11.Eelmärgitut arvestades on müügileping (tl-d 8–24) üheks tõendiks kostja väidete kohta, et kinnistu müügist saadud raha osas on pärandvara jagatud. Kui hageja soovib tugineda menetluses jätkuvalt väitele, et pärandvara ei ole vaidlusaluses osas jagatud (või on jagatud mõne muu kaaspärijate vahelise kokkuleppega), on hagejal enda nende väidete osas tõendamiskoormis. Maakohtul tuleb pooltele tõendamiskoormist selgitada ning anda võimalus lisatõendite esitamiseks.
12.Samuti leiab ringkonnakohus, et pärandvara ühisuse lõpetamise ja pärandvara jagamise nõude esitamisel tuleb pärijal hagi esitada kõigi teiste kaaspärijate vastu, st teised pärijad on menetlusõiguslikult vältimatud kaaskostjad (TsMS § 207 lg 3). Hagiavaldusest nähtub, et praegusel juhul on D.D. pärijaks hageja ja kostja kõrval ka C.C. . Samas ei ole hageja tema vastu nõuet esitatud. Maakohtul tuleb TsMS § 392 lg 1 p-dest 1 ja 6 ning § 329 lg-st 3 lähtudes juhtida hageja tähelepanu sellele, et hagi ei ole esitatud kõigi kaaspärijate vastu ning anda võimalus C.C. kostjana kaasamiseks. Kui hageja seda ei tee, võib kohus 6(7)
kaaluda hagi läbi vaatamata jätmist TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel (vt nt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11, p 18).
13.Kõiki ülalmärgitud vigu ei ole ringkonnakohtul võimalik ise apellatsioonimenetluses kõrvaldada ning tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. Maakohtul tuleb asi läbi vaadata ja lahendada käesolevas otsuses esitatud seisukohtadest lähtudes, mh teha otsuses viidatud eelmenetluse toimingud.
14.Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse muudele väidetele.
15.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.