2-20-103840/6 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Hagejal on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale menetluse taastamiseks kaja Viru Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamise päevast arvates. Kui tagaseljaotsus toimetati kostjale kätte avalikult, teatavakstegemisega teadaandega väljaandes Ametlikud Teadaanded, siis võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja võib esitada, kui kostja poolt hagiavaldusele vastamata jätmine oli tingitud mõjuvatest põhjustest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi toimetati kostjale või tema esindajale kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, s.o. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 nõuetele vastav kirjalik hagiavalduse vastus koos lisadega. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2-20-103840 augustil 2017 võttis kostja täiendavalt välja krediiti summas 330 eurot ja kohustus tagastama krediidi lepingus kokku lepitud graafiku alusel perioodil 15.09.2017 - 15.08.2019. Laenulimiidi jääk pärast laenusumma väljamaksmist oli 0,00 eurot. Kostja tasus krediidi katteks 64,26 eurot, millega suurenes laenulimiidi summa ning võttis kostja täiendavalt välja krediiti summas 50 eurot ja kohustus tagastama krediidi lepingus kokku lepitud graafiku alusel perioodil 15.10.2017 15.09.2019. Kuna kostja on võtnud välja krediiti ja teostanud iga graafiku alusel tagasimakseid, on kostja kasutusele võetud krediidi kogusumma tagasimakstud summade arvelt suurenenud. Kokku on kostja võtnud kasutusele krediiti summas 1050 eurot ja teostanud tagasimakseid põhiosa katteks 64,26 eurot. Seega on põhiosa võlgnevus summas 985,74 eurot (1050 - 64,26 = 985,74). Laenulepingus leppisid pooled intressimääraks 39,98% aastas. Laenulepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostja ei ole intressi katteks midagi tasunud. Kostjal on intressi võlgnevus alates 1. osamaksest 15. oktoobrist 2017 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud 3. osamakseni 15. detsembrini 2017 summas 86,35 eurot (22,99 + 32,66 + 30,70 = 86,35). Seega on intressi võlgnevus summas 86,35 eurot. Laenuandja on edastanud kostjale korduvalt nii tasuta kui ka tasulisi kirju võla tasumiseks. Laenulepingu alusel saadeti kostjale 4 tasulist kirja maksumusega 5 eurot, seega lepingu kehtivuse ajal on sissenõudmisega seotud kulud summas 20,00 eurot (4 x 5 = 20). Seega on sissenõudmisega seotud kulud summas kokku 20 eurot. Hageja nõuab viivist ülesütlemise päevast 30. detsembrist 2017 kuni hagi esitamiseni 17. juunil 2020 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras 39,98% aastas kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega summas 972,33 eurot. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 972,33 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates 18.06.2020 seadusjärgses määras 8% aastas. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise summa järgmiselt: põhivõlg 985,74 eurot x 8% = 78,85 eurot. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 985,74 eurot, intress 86,35 eurot, võla sissenõudmiskulud 20 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 972,33 eurot ning viivised alates

2-20-103840 Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et hageja nõuded põhivõlgnevuse, intressi ja sissenõudmiskulude väljamõistmise osas on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 101 lg 1 p 1, VÕS § 108 lg 1, VÕS § 113-2 lg 1 ja lg 2 p 1 ning VÕS § 94 alusel. Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingud oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Riigikohus on leidnud, et ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes toob VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Samuti on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (3-2-1-118-16, p-d 17, 18; 3-2-1-6605, p 24; 3-2-1-25-16, p-d 12, 13). Lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär 39,98% aastas ületab peaaegu 3-kordselt seadusjärgse viivisemäära. Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust täitnud õigeaegselt, on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida ka eesmärki motiveerida võlgnikku kohustust täitma. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär on seadusandja seisukohalt olnud piisav saavutamaks viivise eesmärki. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-21-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohus tuvastas, et lepingus kokku lepitud viivisemäär 39,98% aastas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist.

2-20-103840 Kuna 39,98% suuruse viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt on perioodil 30. detsember 2017 – 17. juuni 2020 8% aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivised perioodi eest 30. detsember 2017 – 17. juuni 2020 tasumata põhinõude summast 985,74 eurot summas 194,56 eurot. Hageja palub välja mõista täiendava viivise alates hagiavalduse kohtusse esitamisest, s.o alates 18. juunist 2020 kuni põhinõude täieliku täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostjalt tuleb TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras alates 18. juunist 2020 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 985,74 euro, intressi 86,35 euro, seisuga 17. juuni 2020 sissenõutavaks muutunud viivise 194,56 euro osas ja sissenõudmiskulude 20 euro osas, kokku 1286,65 eurot ja viiviste alates 18. juunist 2020 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras osas. Viivise 777,77 euro nõude osas (972,33194,56) jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (hagihind 2143,27/1365,50, s.o 64% ulatuses), tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 36% ulatuses hageja ja 64% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 250 eurot ja õigusabikulude summas 480 eurot, väljamõistmiseks. Kohus leiab, et hageja menetluskulud 250 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja RLS lisa alusel põhjendatud ja vajalik täies ulatuses. Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 alusel ei ole põhjendatud hageja õigusabi kulu 480 eurot. Kohus leiab, et antud asjas on põhjendatud kuluks 240 eurot õigusabi kulude katteks (2t*120). Tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil. Kohtu hinnangul moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 490 eurot (250+240).