Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt. 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Lihtmenetluses tehtava kohtuotsuse selgitused

TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud TsMS § 637 lg 2 1 sätestatud alustel. Vastavalt TsMS § 637 lg 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Hageja nõuded ja põhjendused

osamakseni s.o 15.07.2021 summas 53,87 eurot (9,04+28,04+16,79). Kostja intressi tasunud ei ole. Lepingus nr XXX on pooled kokku leppinud intressimääraks 22,00% aastas. Lepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi kord kuus maksepäeval (s.o lepingus kokku lepitud tingimuste kohaselt iga kuu 5ndal kuupäeval) tulenevalt üldtingimuste punktist 8.1. Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 29.07.2021 oli kostjal tasumata intress summas 34,15 eurot. Kostja intressi tasunud ei ole. Lepingus nr XXX on pooled kokku leppinud lepingutasus. Vastavalt laenulepingu tingimustele on laenusaaja kohustatud tasuma lepingutasu, mis on fikseeritud laenulepingus. Pooled on kokku leppinud, et lepingutasu lepingu sõlmimise eest on 19 eurot, mida kostja tasunud ei ole. Vastavalt 28.03.2021 sõlmitud lepingu nr XXX tingimuste punktile 7.6 on laenusaaja kohustatud tasuma lepingu haldamisetasu, mis on lepingu kohaselt 2,50 eurot kuus. 29.07.2021.a lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata laenuhaldustasu summas 10 eurot. Lepingust nr XXX tulenev sissenõudmiskulude nõue summas 20 eurot on tekkinud seoses ühe tasulise kirja saatmisega. Lepingust nr XXX tulenev sissenõudmiskulude nõue summas 15 eurot on tekkinud seoses ühe tasulise kirja saatmisega. Lepingu nr XXX alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 662,98 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 30.07.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 08.09.2022 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 15,90% kooskõlas laenulepingu tingimuste punktiga 8. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 117,25 eurot. Lepingu nr XXX alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 499,04 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 30.07.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 08.09.2022 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 22,00% kooskõlas laenulepingu tingimuste punktiga 7.11 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 122,12 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 1162,02 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 09.09.2022 seadusjärgses viivisemääras. Laenuandja saatis 12.07.2021 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatused, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuste tasumiseks. 29.07.2021 saatis laenuandja kostjale teatised lepingute lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevusi ka täiendava tähtaja jooksul. I AS loovutas 04.08.2021 kostja vastase nõude AS-ile Aktiva Portfolio koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kostja on lepingu nr XXX taotluses oma sissetulekuks märkinud 3200 eurot ning väljaminekuks 500 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 2700 eurot (3200-500). Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi 3

krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Kostja on lepingu nr XXX taotluses oma sissetulekuks märkinud 3200 eurot ning väljaminekuks 0,00 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 3200 eurot (3200,00-0,00). Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Arvestades hagi aluseks oleva lepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 662,98 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 30.07.2021.a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 499,04 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 30.07.2021.a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja on seisukohal, et kostja väited selle kohta, nagu oleks lepingud sõlminud tema nimel kolmas isik, on täielikult tõendamata. Kostja vastuväited ja põhjendused

TsMS § 444 lg 2 tulenevalt tuvastab kohus otsuse tegemisel tähtsust omavad faktilised asjaolud:

4

I AS ja kostja vahel oli sõlmitud 25.03.2021 XXX leping nr XXX, mille alusel on kostja saanud kolmandalt isikult K AS-lt kaupa väärtuses 662,98 eurot (dtl 37-40). Lepingu kohaselt oli intressi määr 15,90% aastas ja krediidi kulukuse määr 32,43% aastas. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

I AS ja kostja vahel oli sõlmitud 28.03.2021 XXX makselahenduse leping nr XXX, mille alusel on kostja saanud krediiti summas 500 eurot (dtl 42-49). Lepingu kohaselt oli intressi määr 22% aastas ja krediidi kulukuse määr 40,28% aastas. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

Lepingu nr XXX sõlmimise ajal (25.03.2021) ja lepingu nr XXX sõlmimise ajal (28.03.2021) oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,09% aastas. Kolmekordne määr oleks seega 62,7% aastas. Tulenevalt eeltoodust ei ületa lepingute krediidi kulukuse määr rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping tühine VÕS § 4062 lõike 1 alusel.

12.07.2021 on I AS edastatud kostjale lepingute ülesütlemise hoiatused, milles anti kostjale täiendava tähtaja võlgnevuste tasumiseks (dtl 50-51). Kuna kostja ei tasunud võlgnevusi ka täiendava tähtaja jooksul, edastas krediidiandja 29.07.2021 lepingute ülesütlemise teatised (dtl 52-53).

I AS on loovutanud oma krediidilepingutest tulenevad nõuded hagejale ning sellest on kostjat teavitatud 04.08.2021 (dtl 54-55). Kostja nõude loovutamise osas menetluses vastuväiteid ei ole esitanud.

Hageja on edastanud kostjale võlateatised ja hagihoiatused (dtl 56-58, 71-72).

Kostja on läbivalt kogu menetluse tuginenud asjaolule, et eelnevalt viidatud lepingud on sõlmitud kolmandate isikute poolt, kasutades selleks kostja isikuandmeid. Kuna kostja seda ise kinnitab (dtl 172), siis ei ole vaidlust, et kriminaalmenetlus nr XXX raames on kostjale esitatud kahtlustus varalise kahju tekitamises tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisega I AS-ile.

Kohus leiab, et käesolevas asjas antav tsiviilõiguslik hinnang asjaoludele ei sõltu kriminaalmenetluslikust hinnangust. Kohtul on võimalik käesolevas asjas tuvastada lepingute olemasolu või puudumine poolte vahel ja asi lahendada. Asja lahendus ei sõltu kriminaalasja tulemustest ega selles antavatest hinnangutest.

Kostja ei ole tõendanud ega kohtu jaoks usutavaks muutnud oma väidet, et vaidlusalused tarbijakrediidilepinguid ei sõlminud (digiallkirjastanud) mitte kostja, vaid tema teadmata kolmandad isikud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud (otsus nr 2-16-124450, p 22), et „juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt“. Maakohus selgitas seda tõendamiskoormis ka kostjale, andes võimaluse ja tähtaja oma väiteid tõendada (dtl 104). Kuna kostja selle asjaolu kohta ühtegi tõendit ei esitanud, siis jäid kostja vastuväited paljasõnaliseks. Kohus asub seetõttu seisukohale, et vaidlusalused tarbijakrediidilepingud on sõlminud ja digiallkirjastanud kostja. 5

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 403 4 lg 13). Kohus selgitas 21.04.2023 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 131-132). Lisaks on kohus palunud hagejal 22.06.2023 kirjaga täpsustada võlgnevuse summa kujunemist ja selgitada esitatud tõendeid (dtl 181).

Hageja 15.05.2023 vastusest ja sellele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav, et mitte öelda olematu. Pole mingit kindlust, et kostjale väljastatud laen oleks vastanud tema finantsolukorrale. Krediidiandja on jätnud kontrollimata, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi või kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

Hagiavalduse kohaselt (dtl 147) kohaselt märkis kostja laenutaotluses oma sissetulekuks 3200 eurot ning igakuisteks kohustusteks vastavalt 500 eurot ja 0,00 eurot. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud taust.ee. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 148). Hageja hinnangul on krediidivõimekuse hindamiseks esitatud ja kogutud teave olnud piisavalt selge ja krediidi väljastamisel oli kostja maksevõimeline.

Kohtu hinnangul ei nähtu mitte ühestki tõendist, et laenuandja oleks kontrollinud kostja sissetulekuid ja kulusid tarbijakrediidilepingu sõlmimisel, mida nõuab VÕS § 403 4 lg-d 2-4 ja lg 6 ning KAVS § 49 lg-d 1-4. Esitatud tõenditest ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja võimalike muude olemasolevate finantskohustuste kontrollimiseks ja tuvastamiseks midagi teinud. Samuti ei ole esialgne laenuandja kontrollinud, kui suured on kostja igakuised püsikulud. Siinjuures osundab kohus, et taotluses lepingu XXX sõlmimiseks märkis kostja nende suuruseks 500 eurot (dtl 167), aga lepingu XXX taotluses 0 eurot. Vastutustundlikus laenuandjas oleks see asjaolu pidanud kindlasti küsimusi tekitama ja mõistma täiendava kontrolli teostamise vajadust. Seega oli krediidiandja poolt teostatud analüüs kostja sissetulekute ja kulude vahe piisavuse kohta, et teenindada võetavat laenu, formaalne, millega ei saa lugeda täidetuks VÕS §-s 4034 sätestatud nõudeid.

Ka Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“

Antud juhul ei nähtu tõenditest, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud, vaid on tuginetud üksnes laenuvõtja poolt esitatud andmetele. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma 6

eesmärke. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks laenutaotluses midagi võltsinud või oleks krediidiandja eest midagi varjanud, mistõttu ei ole kohaldatav VÕS § § 403 4 lg 7

Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, tuvastab kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja nõue ülejäänud osas (sissenõudmiskulu ja lepingus sätestatud viivise nõudes) rahuldamata. Võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitanud olukorra, kus ta peab tegema võla sissenõudmiseks kulutusi. Viivisenõue on tal seetõttu, et tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud. Tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud, sest talle anti laenu vastutustundetult ehk olukorras, kus ta ei oleks pidanud seda saama. Vastutustundliku laenamise põhimõte on kehtestatud just selliste olukordade ärahoidmiseks.

null protsenti aastas tulenevalt VÕS §-s 94. Esialgne võlausaldaja on tarbijakrediidilepingute ülesütlemisel 29.07.2021 tuginenud ka intressivõlgnevusele. Kuna laenuandja poolt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise tõttu kostja tegelikult intressi tasuma ei pidanud ja tagasimaksete ümberarvestust vastavalt VÕS § 4034 lg 7 kohtule esitatud ei ole, siis ei ole selge, kas ülesütlemise hetkel oli laenuandjal õigus seda teha. Kohus hageja asemel ise nõude ümberarvestust ei tee. Kuna hageja nõue selles osas pole selge, siis jätab kohus selle rahuldamata. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 169 eurot. Kohus leiab, et tunnitasu määr 169 eurot, ei ole mõistlik ning kuulub vähendamisele. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et hagejat on antud vaidluses esindanud õigusbüroo töötaja, mitte (vande)advokaat, ning tegemist ei ole faktiliselt ega õiguslikult keeruka vaidlusega. Kohus peab põhjendatud tunnitasu määraks antud vaidluse lahendamisel 120 eurot.

Kohus leiab, et hageja esindaja poolt esindajakulude spetsifikatsioonides väljatoodud ajakulu 15,34 tundi vastab esindaja poolt teostatud menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele osaliselt. Kohus leiab, et tegemist on nö tüüphagiavaldusega, mis on koostatud varem esitatud põhja peale. Samuti ei ole kohus antud asjas korraldanud kohtuistungit ning tegemist ei ole olnud õiguslikult keeruka vaidlusega. Seega on põhjendatud hageja lepingulise esindaja ajakulu 8 tunni ulatuses ehk summas 960 eurot (8 x 120 eurot), millisest kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele 691,20 eurot (960 eurot x 72%).

8

Hageja palub kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu summas 20 eurot. Kohus leiab, et kooskõlas TsMS § 4842 kuulub vastav hageja taotlus rahuldamisele ning kostja poolt kuulub hagejale hüvitamisele 14,40 eurot (20€ x 72%).

9

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.