XX ja Novellus OÜ avaldus AS KC Grupp ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.08.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX 13.09.2019 määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
OÜ Novellus 13.09.2019 määruskaebus Avaldaja I XX (isikukood XXXXXXXXXX), esindajad vandeadvokaat Eerik Entsik ja vandeadvokaat Liisi Kents Avaldaja II OÜ Novellus (registrikood 10171754), esindaja Kristjan Värton Võlgnik AS KC Grupp (registrikood 10363821), esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 29.08.2019 määrus jätta muutmata, kuid täpsustada maakohtu määruse põhjendusi ja resolutsiooni menetluskulude jaotuse osas.
2.Maakohtu määruse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
2.1.Jätta rahuldamata XX avaldus AS KC Grupp ajutise halduri nimetamiseks.
2.2.Jätta rahuldamata Novellus OÜ avaldus AS KC Grupp ajutise halduri nimetamiseks.
2.3.Lõpetada tsiviilasja 2-19-8020 menetlus. Menetluskulude jaotus
2.4.XX ja OÜ Novellus menetluskulud jätta nende endi kanda. AS KC Grupp menetluskulud jätta 1⁄2 ulatuses XX kanda ja 1⁄2 ulatuses Novellus OÜ kanda. 2.5.Välja mõista XX-lt menetluskulud summas 1 300 eurot AS KC Grupp kasuks.
2.6.Välja mõista Novellus OÜ-lt menetluskulud summas 1 300 eurot AS KC Grupp kasuks.
2.7.Käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb XX-l tasuda AS-le KC Grupp hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (s.o 1 300 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2.8.Käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Novellus OÜ-l tasuda AS-le KC Grupp hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (s.o 1 300 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 2.9.Käesoleva määruse jõustumisel tagastada Advokaadibüroo Entsik & Partnerid OÜ-le (registrikood 11034261, arveldusarve EE982200221025119153) Rahandusministeeriumi tagatiste kontole 05.06.2019. ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud deposiit summas 1 300 eurot.
3.XX määruskaebus jätta rahuldamata.
4.OÜ Novellus määruskaebus jätta rahuldamata.
5.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine määruskaebemenetluses:
5.1.Jätta XX ja OÜ Novellus menetluskulud nende endi kanda. AS KC Grupp menetluskulud jäävad 66,67% ulatuses XX kanda ja 33,33% ulatuses OÜ Novellus kanda. 5.2.Rahuldada AS KC Grupp taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramiseks osaliselt 960 euro ulatuses (lepingulise esindaja tasu). 5.3.Mõista XX-lt AS KC Grupp kasuks välja menetluskulud 640 eurot ja OÜ-lt Novellus AS KC Grupp kasuks 320 eurot.
5.4.Käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb XX-l ja Novellus OÜ-l tasuda AS-le KC Grupp hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtumääruse resolutsiooni punkti 5 peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Menetluse käik
1.XX (avaldaja I/võlausaldaja I) esitas 27.05.2019 Harju Maakohtule avalduse AS KC Grupp (võlgnik) ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks. Võlausaldaja I (laenuandja) ja OÜ Bona kv (laenusaaja I) ning võlgnik (laenusaaja II) sõlmisid 11.09.2014 laenulepingu, mille kohaselt andis laenuandja laenusaajatele laenu 85 000 eurot tagasimaksetähtajaga 12.09.2015. Laenu tagamiseks seati OÜ-le Portum kinnistule hüpoteek 110 000 eurot (võlausaldaja I ja OÜ Portum vahelise 11.09.2014 hüpoteegi seadmise lepingu alusel) ja OÜ-le Bona kv kinnistule hüpoteek 50 000 eurot. Pooled sõlmisid 30.09.2014 laenulepingu lisa 1, mille kohasel võlausaldaja I andis laenusaajatele täiendavalt laenu 25 000 eurot, millest tulenevalt loeti laenulepingu järgseks laenusummaks 110 000 eurot. Laenu tagamiseks seati OÜ-le Bona kv kinnistule teine hüpoteek summas 100 000 eurot (võlausaldaja I ja OÜ-le Bona kv vahelise 13.11.2014 hüpoteegi seadmise lepingu alusel). Pooled sõlmisid 02.12.2015 laenulepingu lisa 2, mille kohaselt lepiti kokku OÜ-le Portum seatud hüpoteegi kokkuleppe lõpetamises, hüpoteegi kustutamises ja uue hüpoteegi seadmises summas 90 000 eurot. Hüpoteegi realiseerimine toimus 20.09.2018-20.12.2018. Võlausaldaja I ja OÜ Bona kv 02.12.2015 suurendasid kokkuleppe alusel OÜ Bona kv kinnistule seatud hüpoteegi summat 20 000 võrra. Hüpoteegi realiseerimine toimus 04.04.2019. Pooled leppisid kokku, et OÜ-le Bona kv tasumisele kuuluva kinnistu ostuhinnast loetakse tasutuks võlausaldaja I poolt tasaarvestusega laenulepingu intressi- ja viivisenõudega. Seega 04.04.2019 lõpetati hüpoteek ning laenulepingust tulenevad kohustused jäid tagamata mistahes varaga. Võlausaldaja I tegi 29.04.2019 võlgnikule ettepaneku koos pankrotihoiatusega tasuda võlgnevus kogusuuruses 141 195,07 eurot. Võlgnik võlgnevust ära ei tasunud. Võlgnik asus
oma vara hävitama, peitma ning raiskama, mille tagajärjel muutis võlgnik end maksejõuetuks. Võlgnikule kuulus kaks kinnisasja, kuigi varasemalt kuulus võlgnikule 36 kinnisasja, mis müüdi maha ja mis viitab võlgniku makseraskustele. Võlgnik võõrandas kinnistuid ka võlgniku juhatuse ja nõukogu liikmetega seotud isikule, so lähikondsele. Võlgniku makseraskusi kajastati ka ajakirjanduses.
2.Novellus OÜ (avaldaja II/võlausaldaja II) esitas 19.06.2019 Harju Maakohtule avaldus AS KC Grupp ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks (tsiviilasi nr 2-199395). Võlausaldaja II ja võlgnik sõlmisid 31.05.2011 laenulepingu tagasimakse tähtajaga 31.08.2011 ja mille kohaselt sai võlgnik võlausaldajalt II laenu 50 000 eurot. Võlgniku poolne viimane tasumine toimus 29.07.2015. Pankrotiavalduse esitamise seisuga oli võlgniku poolt tasumata laenu põhisumma 38 801,09 eurot ja kogunenud viivis 31.05.2019 seisuga 66 493,02 eurot. Võlgnik lubas korduvalt võlgnevust tasuda ja vaatamata võlausaldaja II ettepanekutele ja hoiatusele, võlgnik ei vastanud ega pakkunud omapoolset lahendust. Võlgnik on püsivalt maksejõuetu (esitamata 2017. a majandusaasta aruanne, võlgnikul ja tema tütarettevõtetel on pikaajalised võlad, võlgniku vara on müüdud avalikul enampakkumisel ning võlgnik pole nelja aasta jooksul võlgnevust tasunud).
3.Harju Maakohus liitis võlausaldajate avaldused ühte menetlusse (menetluse nr 2-19-8020). Harju Maakohus kuulas menetlusosalised suuliselt ära 13.08.2019 kohtuistungil.
4.Võlgnik vaidles võlausaldajate taotlustele vastu. OÜ Bona kv kinnistule seatud hüpoteegi realiseerimisel (müük OÜ-le Waterflight) 04.04.2019 rikkus HH kui OÜ Bona kv juhatuse liige oma juhatuse liikme kohustusi, kuna kokkuleppe sõlmimine sellisel kujul oli ilmselgelt vastuolus OÜ Bona kv huvidega (kinnistu väärtus oli liiga madal), mistõttu tühistas OÜ Bona kv 28.07.2019 avaldusega kokkuleppe. Selle kokkuleppe tühistamise tõttu jäid võlausaldaja I nõuded tagatuks hüpoteegiga. Pooltevahelise kirjavahetuse eesmärgiks oli kinnistu üleandmisega kogu võlgnevuse katmine ja kandis maksude optimeerimise eesmärki, sest muidu langeks kinnistu hind. Võlgnik vaidles vastu võlausaldaja I viivsenõudele ja nõudis viivise vähendamist. Võlausaldaja I tütar vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik esindas võlgniku teistes tsiviilasjades mh ka Neticom OÜ vastu, kelle esindajaks oli võlausaldaja I praegune esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik. Võlgnikuga samasse kontserni kuuluvate äriühingute pikaajaline juhatuse liige oli HH, kes alates 2019 hakkas tegema juhitavatele äriühingutele kahjulikke tehinguid Neticom OÜ kasuks. HH kutsuti rikkumiste tõttu äriühingute juhatusest tagasi ja võlgnik tegeleb tekitatud kahjude likvideerimisega, kuid nende tehingute tagajärjel said kasu võlausaldaja I ja tema tütrele kuuluv OÜ Waterflight. Võlgniku hinnangul ei olnud eelnimetatud seoses juhuslikku laadi. Isegi kui kokkuleppe tühistamine ei peaks leidma tuvastamist, siis alternatiivselt sai võlausaldaja I enda laenulepingust tulenevad nõuded täidetud nii laenulepingu alusel tehtud maksete kui ka tütrele kuuluva äriühing poolt omandatud kinnistu kaudu. Pankrotiavalduste esitamine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Võlausaldaja I on presenteerinud võlgniku välismaistele äripartneritele maakohtu määrust pankrotimenetluse algatamise kohta kui võlgniku pankroti väljakuulutamist. Sellest nähtub, et võlausaldaja I soovib kahjustada võlgnikku. Võlausaldajate nõuded olid põhjendamatud ja vaieldavad. Võlausaldaja II nõue on aegunud. Võlausaldajad pole põhistanud võlgniku maksejõuetust. Viited 2017 maksuvõlale ei ole asjakohased, kuna summa jääb alla ajutise halduri nimetamise piiri. Võlgnik asutati 1998. aastal ja võlausaldaja poolt märgitud tehingud tehti 2013-2013 aastatel (võlausaldaja tehtud kinnistusraamatu väljavõtteid olid ka 2016. aastal). Seega polnud viited vara raiskamise kohta ajakohased. Viited ajaleheartiklitele ei ole kohaseks tõendiks, kuna need puudutavad perioodi 2012-2013 ehk enne laenulepingute sõlmimist. Võlgnik ei ole maksejõuetu - 30.06.2019 bilanis seisuga oli võlgnikul vara 26 271 102,81 eurot. Ajutine pankrotihaldur Kalle Mõtsnik leidis
26.06.2013 aruandes, et võlgnik on maksejõuetu. Võlgnik likvideeris enamiku võlgnevusi ning haldur ei võtnud arvesse võlgniku põhilise vara väärtust. Kui võlgnik oleks olnud sel ajal pankrotis, siis poleks võlgnik võlausaldajatelt laenu saanud. Maakohtu lahend
5.Maakohus jättis ajutise halduri nimetamata, kuna võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leidis, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust ning võlausaldajad ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud. Maakohtu hinnangul ei kuulunud taganemisavalduse esitamise asjaolud ja aegumise katkemise ja algamise kindlakstegemine lahendamisele pankrotimenetluses. Samade isikute vahel oli pooleli mitmeid kohtuvaidlusi, muuhulgas 20.05.2019 kokkuleppest taganemiseavalduse kehtivus, mis oli vaidluse esemeks tsiviilasjas 2-19-8028. Kohus pidas veenvaks võlgniku väidet, et käesolevas menetluses on pankrotiavalduste esitamise tegelikuks eesmärgiks võlgniku majandustegevuse kahjustamine. Võlausaldaja II esitatud e-kirjadest ei nähtunud poolte tahet laenulepingu muutmiseks. Vastavalt võlausaldaja II ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingule võis lepingut muuta ainult poolte kokkuleppel kirjalikus vormis. Kokkulepped muus vormis ei ole pooltele täitmiseks siduvad. Võlgnik avaldas e-kirjades, et ta ei nõustu esitatud pankrotihoiatusega ning isegi juhul kui sellel oleks alus, siis on nõue ebatäpne. Kohtu hinnangul ei ole tegemist seega nõude tunnustamisega võlgniku poolt. Võlausaldajate väiteid selle kohta, et võlgnik asus oma vara hävitama, peitma ja raiskama, viitavad sellele, et pankrotiavaldused ei ole esitatud pankrotiseaduse § 2 sätestatud eesmärki silmas pidades. Võlgniku bilansi kohaselt oli võlgnikul piisavalt vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, juhul kui nõuded eksisteerivad. Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge, pankrotimenetluses ei ole võimalik analoogiliselt hagimenetlusega nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Käesoleval juhul peaks kohus andma hinnangu 28.07.2019 kokkuleppest taganemise avaldusele, kinnisasja turuväärtusele, 31.05.2011 laenulepingust tulenevate nõuete võimalikule aegumisele, see ei oleks aga kooskõlas pankrotimenetluse põhimõtetega. Võlgnik vaidles võlausaldajate nõuetele põhjendatult vastu. Pankrotimenetluse eesmärgi ja mõttega ei lähe kokku võlgniku ja võlausaldaja vaheliste tsiviilõiguslike vaidluste lahendamine. Kohus leidis, et antud asjaoludel ei ole võimalik võlgnikule ajutist haldurit nimetada. Maakohus jättis menetluskulud 1⁄2 ulatuses võlausaldaja I kanda ja 1⁄2 ulatuses võlausaldaja II kanda ja mõistis mõlemalt võlausaldajalt võlgniku kasuks menetluskulud 1 300 eurot (kokku 2600 eurot), millele lisandub viivis. Võlausaldaja I määruskaebus
6.Võlausaldaja I taotles maakohtu määruse tühistamist ja asja tagasisaatmist maakohtule uueks lahendamiseks. Võlgniku vastuväited ei olnud põhjendatud ja need ei takistanud ajutise halduri nimetamist. Võlgnik tunnistas laenu saamist summas 115 000 eurot ja asjaolu, et laenusumma oli tähtaegselt tasumata. Võlgniku kohustused erinevate võlausaldajate ees tekkisid 2011-2014 ja senimaani pole laene tagasi makstud. Võlgniku vara moodustasid tütar-või sidusettevõetetele antud laenud perioodil 2006-2008. Võlgnik ei ole suuteline laene tagasi maksma. Juba 2013 võlgnikule määratud pankrotihaldur leidis, et võlgnik on maksejõuetu ja võlgniku vara väheväärtuslik. Tsiviilasjas nr 2-19-8028 vaidlesid OÜ Neticom ja võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise üle ja sellel vaidlusel ei ole seost võlausaldajaga I. Taganemisavaldus omas tähendust OÜ Neticom ja võlgniku vahelises võlasuhtes. Võlausaldaja I vaidles taganemisavaldusele vastu. Asjaõiguslepingut ei saa tühistada esindaja kohustuste rikkumise
tõttu, kuna see eeldab tehingu tingimuste analüüsimist. Võlgniku vastuväited kinnistu väärtuse osas ei oma tähtsust ja tühistatud lepingu tagasitäitmisel jääks võlausaldajale I hüpoteek kehtima summas 120 000 eurot. OÜ Bona kv oli nõus kinnistu müügihinnaga. Isegi kui eeldada, et taganemisavaldus oli nõuetekohane, siis oleks võlausaldaja nõue 90 915,07 euro ulatuses tagatisega tagamata (tegemist ka selge ja vaidlustamata nõudega) ning sellest piisas ajutise halduri nimetamiseks. Iga solidaarvõlgnik võis võlausaldaja nõude tasaarvestada üksnes enda nõudega. Maakohus jättis tähelepanuta, et võlgnik tugines kolmanda isiku (solidaarse kaasvõlgniku OÜ Bona kv) tühistamisavaldusele. Seega ei saa võlgnik tugineda oma kohustuste täitmata jätmisele põhjusel, et teine solidaarvõlgnik täitis oma kohustused. Võlgnik ei esitanud ka vastuväiteid võlgnevusele, mis tulenesid tema õigussuhtest võlausaldajaga. Võlgniku kohustusi sai lõpetada vaid võlgnevuse täitmine või muu VÕS § 186 sätestatud alus. Maakohus kohaldas seda normi valesti. Võlausaldaja võis ise valida, milliselt solidaarvõlgnikult ta kohustuse täitmist nõuab. Võlausaldajate nõuete väljaselgitamine oli võimalik ja võlgnikul oli õigus pankrotimenetluse raames vaielda nõuetele vastu. Maakohus leidis ebaõigesti, et nõude aluseks olevaid asjaolusid ei saa pankrotimenetluses välja selgitada. Maakohus jättis hindamata tõendid (OÜ Bona kv taganemisavaldus) ning jõudis seisukohtadele üksnes järelduslikult. Sellega rikkus maakohus põhjendamiskohustust. Võlausaldaja II määruskaebus
7.Võlausaldaja II taotles maakohtu määruse tühistamist ja ajutise halduri määramist. Võlgnik oli võlausaldaja nõuet tunnustanud nii suuliselt kui ka 30.01.2019 e-kirjaga. Aegumistähtaeg katkes seoses nõude tunnistamisega võlgniku poolt. Pooltevaheline kokkulepe lepingu kirjaliku muutmise osas ei seadnud piiranguid aegumistähtaja katkemisele ja kulgemisele. Tõenditest nähtuvalt oli võlgnik maksejõuetu ja see ei olnud ajutine. Võlgniku esitatud bilanss oli ainus tõend, mille põhjal leidis kohus, et võlgnik oli maksejõuline. Võlgniku varad ei ole aastaid juba likviidsed, varade väärtus oli tõendamata ja rahavood puuduvad. Maksejõuetusele sai anda hinnangu ajutine haldur. Menetluse edasine käik
8.Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja nendele vastamiseks. Võlgnik avaldas, et ta vaidleb määruskaebusele vastu ja jääb kõigi varasemate seisukohtade juurde. Lisaks märkis võlgnik võlausaldaja I määruskaebuse osas, et lepingupoolte eesmärgiks oli kinnistu üleandmisega lugeda kõik laenulepingust tulenevad kohustused täidetuks. Võlausaldaja I sai tagasi rahalisi makseid ja kinnistu eest 289 868 eurot. Võlausaldaja II määruskaebuse osas märgib võlgnik, et ta ei ole võlausaldaja II nõuet tunnistanud ega lubanud nõuet ära maksta. Võlausaldajad toetasid üksteise määruskaebusi. Maakohus määruskaebusi ei rahuldanud ja edastas need lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
9.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebustes esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebused rahuldamata. Kuivõrd maakohtul tekkis menetluskulude jaotuse märkimisel viga, siis täpsustab kohus maakohtu resolutsiooni menetluskulude jaotuses osas ja märgib selle tervikresolutsiooni § 654 lg 22 alusel. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
Määruskaebusmenetluses vaieldakse selle üle, kas võlausaldajatel on olemas selge nõue võlgniku vastu ja kas võlgnik on põhjendatult nõudele vastu vaielnud. Määruskaebuste esitajad on seisukohal, et nende nõuete aluseks olevad kokkulepped ja nõuded on piisavalt selged, mistõttu on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme, jättes võlgnikule ajutise halduri määramata. Kaebajad leiavad, et ka võlgniku toodud vastuväited ei ole põhjendatud. Pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama nõude olemasolu. Eelnev tähendab, et võlausaldaja peab pankrotiavalduses esile tooma selged ja vaidlustamata asjaolud ning esitama tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude võlgniku vastu. Võlausaldaja I kaebuse väited ei ole aluseks maakohtu lahendi tühistamisele. Võlgnik esitas võlausaldaja I nõudele vastuväite, et 04.04.2019 kokkuleppe tühistamise tõttu on laenuleping tagatud hüpoteegiga ja alternatiivselt võlausaldaja I nõuded on täidetud laenumaksete tegemisega ja kinnistu müügiga. Maakohus leidis õigesti, et võlausaldaja I nõude olemasolu kindlakstegemiseks tuleb kohtul anda hinnang kokkuleppest taganemisele. Võlausaldaja ja võlgniku toodud väited taganemise kehtivuse osas vajavad asjaolude täiendavat väljaselgitamist ulatuses, mida ei ole pankrotimenetluse raames võimalik teha, arvestades esitatud väidete mahtu ja sisu. Sama kehtib ka võlgniku alternatiivse vastuväite kohta. Maakohus leidis õigesti, et nõue ei ole pankrotimenetluse edasiseks läbiviimiseks piisavalt selge ja võlausaldaja I nõuet tuleb hagimenetluses eraldi selgeks vaielda. Ringkonnakohtul puudub alus pidada võlgniku vastuväiteid põhjendamatuteks. Ringkonnakohus möönab, et pankrotiavalduse esitamine võlausaldaja I poolt võis olla ka pahatahtlik, nagu on leidnud maakohus. Võlgnik esitas 26.08.2019 menetlusdokumendi lisana nr 1 võlausaldaja I teate võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta 04.06.2019 määrusega (portugali keeles). Tegemist oli aga menetluse algatamise määrusega. Seega avaldas võlausaldaja I võlgniku osas ebaõiget teavet. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist võlausaldaja I poolt heauskse käitumisega võlgniku osas. Võlgnik esitas võlausaldaja II nõudele aegumise vastuväite. Võlausaldaja II hinnangul on võlgnik võlgnevust kogu aeg tunnistanud. Maakohus leidis õigesti, et 18.06.2019 e-kirjast ei saa lugeda välja nõude tunnustamist võlgniku poolt. Võlausaldaja esitas ka 30.01.2019 kirjavahetuse HH ja MR vahel. Selles e-kirjavahetuses ei ole võlgnik sõnaselgelt tunnistanud võlausaldaja II ja võlgniku vahel 31.05.2011 laenulepingust tulenevat võlgnevust, siis ei ole ilma asjaolusid täiendavalt väljaselgitamiseta võimalik asuda seisukohale, kas võlgnik on poolevahelisest laenulepingust tulenevat võlgnevust tunnistanud või mitte ning millises summas. Väited suulise võlgnevuse tunnistamise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Maakohus leidis õigesti, et maakohus peab hindama laenulepingust tulenevate nõuete aegumist, mh kas aegumine peatus selle tõttu, et võlgnik on võlgnevust tunnistanud ning millises summas on võlgnevust tunnistatud - see aga väljub pankrotimenetluse piiridest. Eeltoodu viitab sellele, et võlausaldaja II nõue ei ole piisavalt selge pankrotimenetluse edasiseks läbiviimiseks ja aegumise küsimus tuleb pooltel eraldi hagimenetluses läbi vaielda. Ringkonnakohtu hinnangul esitas võlgnik põhjendatud vastuväite võlausaldaja II võlgnevusele. Võlausaldajate nõuete olemasolu kindlakstegemiseks on käesoleval juhul vajalik tuvastada täiendavaid asjaolusid, mis ei ole pankrotimenetluse mõtteks, nagu maakohus õigesti järeldas. Kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.02.2002 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene konkreetseid aluseid, millele tuginedes tuleb kohtul otsustada võlausaldaja nõude selguse
üle. Eelnev tähendab, et PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaldamisel teeb kohus otsustuse selle kohta, kas võlgnik on nõudele vastu vaielnud põhjendatult ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, kohtu kaalutlusõigusest lähtuvalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul diskretsioonipiire ületanud, leides, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata PankrS § 15 lg 3 p 1 ja 4 alusel. Kuna maakohus leidis nõuetekohaselt, et võlausaldajate nõudeid tuleb vaielda läbi eraldi hagimenetluses, siis teistel võlausaldajate väidetel ei ole määruskaebuse lahendamisel tähtsust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
10.Maakohus jättis määruse resolutsiooniga menetluskulud 1⁄2 ulatuses võlausaldaja I kanda ja 1⁄2 ulatuses võlausaldaja II kanda. Määruse põhjendavas osas jättis kohus kõik menetluskulud võlausaldajate kanda. Ringkonnakohtu hinnangul oli maakohus menetluskulude jaotuse määramisel ebatäpne. Maakohtu resolutsioon eeldab, et kõikidest kuludest 1⁄2 kannavad võlausaldajad I ja II, st võlausaldajad kannavad ka teineteise kulusid selles ulatuses. Samas nähtub, et maakohus on tegelikkuses soovinud võlausaldajate menetluskulude jätmist nende endi kanda ja lisaks sellele kannavad võlausaldajad võlgniku menetluskulusid võrdsetes osades (TsMS § 165). Ringkonnakohus muudab maakohtu menetluskulude jaotust ja määrab, et võlausaldaja I ja võlausaldaja II menetluskulud maakohtus jäävad nende endi kanda ning võlausaldajad kannavad võlgniku menetluskulusid võrdsetes osades, st võlausaldaja I kannab 1⁄2 ja võlausaldaja II samuti 1⁄2 võlgniku menetluskuludest. Ringkonnakohtu hinnangul on selline menetluskulude jaotus õiglane.
11.Ringkonnakohtus kantud võlausaldajate menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel nende endi kanda ning kummagi võlausaldaja määruskaebusega seonduvad võlgniku menetluskulud jäävad vastava võlausaldaja kanda. Kuna maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt määrata kindlaks ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahaline suurus. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hagita menetlustes kohaldatakse esindajakulude väljamõistmisel üldnormina TsMS § 175. TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb lähtuda esindajakulude vajalikkusest ja põhjendatusest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.10.2013 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, p 11). Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 01.06.2016 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16, p 13). Võlgniku menetluskulud on lepingulise esindaja tasu 2 360 eurot ilma käibemaksuta 14 tunni 45 minuti eest tunnitasuga 160 eurot. Võlgnik taotleb menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Võlausaldaja I palub ringkonnakohtul hinnata kulude vajalikkust ja põhjendatust, kuna võlgnik pole näidanud ette kulude detailset koosseisu ja arvestades võlgniku koostatud vastuse pikkust ja esindaja professionaalsust saab kulusid pidada vajalikuks ja põhjendatuks vaid 2 tunni ulatuses. Ringkonnakohus analüüsis määruskaebuste ja võlgniku vastuse sisu ning arvestades asja keerukust ja tähtsust võlgnikule ja asjaolu, et võlgniku esindajaks oli professionaalne õigusabiteenuse osutaja leiab, et võlgniku esindajakulud on põhjendatud tasumääraga 160 eurot tunnis ilma käibemaksuta kokku 6 tunni eest (kokku 960 eurot) arvestusega, et võlausaldaja I määruskaebusele vastamiseks kulus 4 tundi (640 eurot) ja võlausaldaja II määruskaebusele
vastamiseks 2 tundi (320 eurot), st võlausaldaja I kannab võlgniku kuludest 66,67% ja võlausaldaja II 33,33%. Võlgniku esindaja tasumäär ei ületa õigusabituru keskmist hinda ja seda saab pidada mõistlikuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetluskulude kindlaksmääramine käesoleval juhul takistatud põhjusel, et puudub detailne kulude koosseisu kirjeldus. Võlgnik on määruskaebemenetluses koostanud ühes menetlusdokumendis vastused mõlema võlausaldaja kaebusele. Seega saavad võlgniku kulud määruskaebemenetluses olla vaid kaebusele vastamise kulud. Kohus saab ise anda hinnangu, kui palju võlgnikul kummalegi kaebusele vastamiseks kulus. Ringkonnakohus rahuldab võlgniku taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel. Edasikaebekord
12.PankrS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta esitada kaebuse üksnes siis, kui see on PankrS-is ette nähtud ja PankrS § 15 lg 5 kohaselt võib määruskaebuse esitada üksnes ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg-d 2 ja 4). Eeltoodust tulenevalt saavad menetlusosalised vaidlustada käesolevat määrust vaid menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Muus osas ei ole käesolev määrus vaidlustatav.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm
Meeli Kaur
Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.