Eesistuja Urmas Volens, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
AS KC Grupp (pankrotis) pankrotimenetlus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuli 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Veetorni partnerid määruskaebus Novellus OÜ määruskaebus Neticom OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Võlgnik AS KC Grupp (pankrotis), vandeadvokaat Tarmo Repp
lepinguline
esindaja
Veetorni
partnerid,
Pankrotihaldur Indrek Lepsoo Puudutatud isik/võlausaldaja Osaühing lepinguline esindaja Heidi Rajamäe-Parik
Puudutatud isik/võlausaldaja Eesti Energia Aktsiaselts Puudutatud isik/võlausaldaja OÜ NG Investeeringud Puudutatud isik/võlausaldaja Herki Hollak Puudutatud isik/võlausaldaja Novellus OÜ, seaduslik esindaja juhatuse liige Kristjan Värton Puudutatud isik/võlausaldaja Edvin Rajamäe Puudutatud isik/võlausaldaja Neticom OÜ, seaduslik esindaja juhatuse liige Jaak Roosipuu Puudutatud isik/võlausaldaja Külli Paju Puudutatud isik/võlausaldaja Külli Reinsalu
2-20-7904 Puudutatud isik/võlausaldaja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) Puudutatud isik/võlausaldaja Margus Reinsalu Puudutatud isik/võlausaldaja Watermill (pankrotis)
Puudutatud isik/võlausaldaja Kaarin Kukk Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuli 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-7904 ja Harju Maakohtu 22. novembri 2021. a määrus samas asjas osas, milles kohtud jätsid tunnustamata Osaühingu Veetorni partnerid, Novellus OÜ ja Neticom OÜ nõuded, kinnitasid lõpliku võlausaldajate nimekirja, määrasid jaotised ja jaotasid menetluskulud. Ülejäänud osas jätta kohtute määruste resolutsioonid muutmata.
2.Saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Rahuldada määruskaebused.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus kuulutas 29. aprilli 2021. a määrusega välja AS KC Grupp (pankrotis; võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Indrek Lepsoo.
2.Pankrotihaldur esitas 28. septembril 2021 kohtule taotluse lõpliku võlausaldajate nimekirja kinnitamiseks. Tähtaegselt esitasid nõuded 13 võlausaldajat ja hilinemisega üks võlausaldaja. Kokku esitasid nõuded võlgniku vastu 14 võlausaldajat kogusummas 9 370 757 eurot 62 senti. Pankrotihaldur palus kohtul lahendada võlausaldajate nimekirja kinnitamisel nimekirja juurde esitatud vastuväited, seisukohad, taotlused ja avaldused, määrata nõuete rahuldamisjärgud ja jaotised ning kinnitada võlausaldajate lõplik nimekiri.
3.Harju Maakohus lahendas halduri taotluse 22. novembri 2021. a määrusega, millega rahuldas taotluse osaliselt ja kinnitas võlgniku pankrotimenetluses lõpliku võlausaldajate nimekirja.
3.1.Osaühing Veetorni partnerid (endine ärinimi Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid OÜ, võlausaldaja I) esitas tunnustamiseks nõude 26 312 eurot 70 senti (sh käibemaks), mis tulenes võlgnikule õigusabi osutamisest. Seisuga juuli 2013. a oli võlgnikul võlausaldajale I tasumata 17 735 eurot perioodil 11. märts 2013 kuni 23. juuli 2013 esitatud arvete eest. 13. veebruari 2018. a menetluskulude taotluses tsiviilasjas nr 2-16-12561 taotles võlgnik maakohtult 2596 euro väljamõistmist menetluskuludena, kinnitades, et on teinud vastava kulu Advokaadibüroole Leppik ja Partnerid. 30. oktoobri 2018. a menetluskulude taotluses samas tsiviilasjas taotles võlgnik ringkonnakohtult 1596 euro 25 sendi väljamõistmist menetluskuludena, kinnitades, et on teinud vastava kulu Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid OÜ-le. Võlausaldaja I esitas oma nõude tõendamiseks viis arvet ning tsiviilasjas nr 2-16-12561 13. veebruaril 2018 ja 30. oktoobril 2018 esitatud menetluskulude nimekirjad ja kohtuistungi protokollid.
2(9)
2-20-7904 Nõudele esitasid vastuväite pankrotihaldur ja võlgnik. Maakohus jättis võlausaldaja I nõude võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata. Maakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 3, advokatuuriseaduse § 55 lg-tele 1 ja 4 ning § 60 lg-le 4. Maakohus leidis, et võlasuhe ei teki arvete esitamisest ega menetluskulude nimekirjade koostamisest. Võlausaldaja I nõudeavalduse lisaks olevatelt arvetelt nr 174-R, 404-R, 545-R, 546-R nähtub, et teenust on osutatud tsiviilasjades nr 2-12-39514 ja nr 2-13-20481. Kirjalikku lepingut ei ole nõudeavaldusele lisatud, ühestki nõudeavaldusele lisatud tõendist ei nähtu advokaadi ülesanded, tasu vorm ega suurus. Tsiviilasjas nr 2-16-12561 on koostatud menetluskulude nimekiri, kuid arvet ei ole võlgnikule koostatud ega esitatud. Puuduvad tõendid selle kohta, et oleks sõlmitud kliendileping või mingi muu kokkulepe, millest nähtuks võlgniku kohustus hüvitada võlausaldajale viimase esitatud arved. Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu ka seda, et võlausaldaja I oleks võlgnikult enne pankroti väljakuulutamist nõudnud teenuse eest tasumist. Võlausaldaja I soovib nõude tunnustamist ka tasutud riigilõivude osas. Kohtule on esitatud tõend selle kohta, et tsiviilasjas nr 2-16-12561 tasus riigilõivu Herki Hollak, kes samuti soovib selle nõude tunnustamist. Eeltoodust tulenevalt ei saa tunnustada võlausaldaja I nõuet väidetavalt tema tasutud riigilõivude osas. Maakohus leidis, et võlausaldaja I arvetest tulenevad nõuded on aegunud. Kõigi väidetavalt tasumata arvete tasumise tähtpäevad saabusid 2013. a jooksul. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 kohaselt algas nõuete aegumistähtaeg 1. jaanuaril 2014. TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt lõppes nõuete aegumistähtaeg 31. detsembril 2016. Seega oli kohtu hinnangul võlausaldaja I arvete tasumise nõue nõudeavalduse esitamise ajaks (s.o 30. aprilliks 2021) aegunud. Maakohus nõustus halduriga selles, et osaliselt, s.o kuni 31. detsembrini 2017 tehtud menetlustoimingute osas, on aegunud ka menetluskulude nimekirjadega seotud osa võlausaldaja I nõudest. Kuni 31. detsembrini 2017 tehtud toimingute kulu suurus (koos riigilõivu osaga) on 2491 eurot (lisandub käibemaks). Viidatud osa nõudest aegus hiljemalt 1. jaanuaril 2021. Nõudeavaldus esitati 30. aprillil 2021. TsÜS § 142 lg 1 teise lause kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest. Aegumise regulatsiooni eesmärk on õigusrahu huvides panna võlausaldaja esitama oma nõuet õigel ajal. Võlausaldaja I ei ole seda teinud. Võlausaldaja I taotluse nende tunnistajate ülekuulamiseks, kes saaksid tõendada arvetel esitatud ja menetluskulude nimekirjas toodud teenuse osutamist, jättis maakohus rahuldamata. Pankrotiseaduse (PankrS) § 1001 lg 1 kohaselt kaitstakse nõudeid kirjalikus menetluses. Kohtu hinnangul ei asenda tunnistajate ütlused käesoleval juhul sõlmimata kliendilepingut ega esitamata arveid.
3.2.Novellus OÜ (võlausaldaja II) esitas tunnustamiseks nõude 145 116 eurot. Võlausaldaja II ja võlgnik sõlmisid 31. mail 2011 laenulepingu, mille kohaselt andis võlausaldaja võlgnikule laenu 50 000 eurot tagasimaksmise tähtajaga 31. august 2011. Laenulepingu tagatiseks on Margus Reinsalu käendus. Võlgnik tasus viimati 29. juulil 2015. Võlausaldaja II on arvestanud laenusummalt kuni laenu tagasimakse tähtajani intressi 20% aastas vastavalt laenulepingu punktile 1.6. Laenusumma tagasimakse tähtajast alates on arvestatud viivist 0,1% päevas. 29. aprilli 2021 seisuga on võlgnikul tasumata laenu põhisumma 38 801 eurot 9 senti ja kogunenud viivis 106 116 eurot 6 senti. Võlgnik ei ole võlga tasunud ega esitanud võlausaldaja nõudele sisulisi vastuväiteid. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Võlgnik on kogu aeg nõuet tunnustanud ja ootamisel kinnitanud kogu nõude tasumist (nii põhisumma kui intress). Võlausaldaja II ümardab võlast sendid ja seega on laenulepingu järgne võlg 145 116 eurot. Võlausaldaja II esitas oma nõude tõendamiseks laenulepingu ja maksekorralduse 50 000 euro ülekandmise kohta võlgniku kontole. Margus Reinsalu tunnustas võlausaldaja II nõuet 29 510 eurot 8 senti, mis nähtub e-kirjadest. Võlausaldaja II palus üle kuulata tunnistajana Herki Hollaku. 3(9)
2-20-7904 Nõudele esitasid vastuväite pankrotihaldur ja võlgnik. Maakohus jättis võlausaldaja II nõude võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata ja taotluse tunnistaja Herki Hollaku ülekuulamiseks rahuldamata. Maakohus asus seisukohale, et nõue on aegunud (TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-d 1 ja 2). Laenu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks 1. septembril 2011. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et perioodil 1. september 2011 kuni 29. juuli 2015 on laenulepingu täitmiseks tehtud võlausaldajale II makseid 61 233 eurot 34 senti. Puuduvad tõendid, et pärast viimast makset, mille tegi võlgniku eest Maardu Katlamaja AS, oleks laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks võlausaldajale II makseid tehtud. Kohtule esitatud e-kirjavahetusest nähtub, et võlausaldaja II esitas 6. juunil 2019 võlgnikule kohustuse täitmise nõude. Kohtu hinnangul ei katkestanud 2019. a juuni e-kirjavahetus aegumist, kuivõrd 31. detsembri 2018 seisuga oli nõue juba aegunud. Aegunud nõue ei saanud 2019 uuesti tekkida ning selle aegumine katkeda või peatuda. Samuti ei nähtu e-kirjavahetusest, et võlgnik oleks nõuet tunnistanud. Kohtule on esitatud võlgniku 18. juuni 2019. a e-kiri, kus võlgnik ei nõustu esitatud nõudega ning rõhutab, et isegi juhul, kui nõudel oleks alus, siis on nõue ebatäpne. Tsiviilasjas nr 2-19-8020 on Tallinna Ringkonnakohus tuvastanud samuti, et sellest e-kirjast ei saa välja lugeda, et võlgnik oleks nõuet tunnustanud. Võlausaldaja II esitas nõudeavalduse 18. mail 2021, kuivõrd nõue on aegunud, ei ole võlausaldaja II nõude tunnustamine õiguslikult põhjendatud. Kohus nõustus võlgnikuga selles, et vaidlusalust laenulepingut ei olnud võimalik suuliste kokkulepetega muuta, isegi kui sellised kokkulepped eksisteeriksid. Laenulepingu p 5.1 kohaselt võib lepingut muuta või täiendada üksnes kirjalikult, muus vormis kokkulepped ei ole pooltele siduvad. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud vaidlusaluse lepingu kirjalikke lisasid, asus maakohus seisukohale, et selliseid lisasid tegelikkuses ei eksisteeri. Samuti on ebamõistlikult suur esitatud viivisenõue. Üldise kohtupraktika kohaselt on põhjendatud viivisenõue samas suuruses põhinõudega. Viivisenõue on aegunud. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalnõue.
3.3.Neticom OÜ (võlausaldaja III) esitas tunnustamiseks nõude 8 033 064 eurot. Nõudeavalduse kohaselt tuleneb võlausaldaja III nõue võlgniku vastu Harju Maakohtu 2. augusti 2013. a määrusega kinnitatud kompromissist tsiviilasjas nr 2-13-14836 (põhinõue 1 346 060 eurot, viivisenõue 6 681 928 eurot), Harju Maakohtu 19. märtsi 2018. a otsusest tsiviilasjas nr 2-16-12561 (nõue 2933 eurot) ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2020. a otsusest tsiviilasjas nr 2-19-8028 (nõue 2143 eurot). Võlausaldaja III esitas oma nõude tõendamiseks kohtumääruse ja kohtuotsused. Pankrotihaldur esitas vastuväite Harju Maakohtu 2. augusti 2013. a määrusest tulenevale viivisenõudele ulatuses, mis ületab põhivõlga. Võlgnik esitas vastuväite määrusest tulenevale viivisenõudele täies ulatuses. Maakohus tunnustas võlausaldaja III nõudest võlgniku pankrotimenetluses 2 697 196 euro suurust osa. Maakohus nõustus pankrotihalduri ja võlgnikuga selles, et tsiviilasjas nr 2-13-14836 sõlmitud kompromissist tulenev viivisenõue on ebamõistlikult suur ja vastuolus Riigikohtu praktikaga. Võlausaldaja III esitas nõudeavalduses viivisenõude, mis ületab põhinõuet viis korda, kuid talle samas suurusjärgus kahju tekkimise kohta ei ole haldurile ega kohtule tõendeid esitatud, mistõttu ei ole viivisenõue põhinõuet ületavas osas põhjendatud ega kuulu pankrotimenetluses tunnustamisele.
4.Harju Maakohtu 22. novembri 2021. a määruse peale esitasid määruskaebuse mh võlausaldajad I, II ja III.
4(9)
2-20-7904
4.1.Võlausaldaja I esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p-d 1 ja 7 ning teha selles osas uue määruse, millega rahuldada võlausaldaja I taotlus tunnistajate Margus Reinsalu ja Herki Hollaku ülekuulamiseks vastavalt 20. septembril 2021 esitatud taotlusele ja tunnustada võlausaldaja I nõuet 25 739 eurot 40 senti (sisaldab käibemaksu) võlgniku pankrotimenetluses.
4.2.Võlausaldaja II esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p-d 2 ja 9 ning teha selles osas uue määruse, millega rahuldada võlausaldaja II taotlus tunnistaja Herki Hollaku ülekuulamiseks ja tunnustada võlausaldaja II nõuet 145 116 eurot.
4.3.Võlausaldaja III esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p 11 ja teha selles osas uue määruse, millega määrata, et võlausaldaja III esitatud nõudeavaldus loetakse kaitstuks ilma tunnustamiseta. Alternatiivselt tühistada maakohtu määruse resolutsioon p 11 osas, milles võlausaldaja III nõuet ei tunnustatud täielikult, ja teha selles osas uus määrus, millega tunnustada võlausaldaja III nõuet 8 033 064 eurot võlgniku pankrotimenetluses.
5.Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja saatis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tegi 27. juunil 2022 määruse, millega tühistas maakohtu määruse osaliselt osas, milles maakohus jättis tunnustamata võlausaldaja I, Herki Hollaku (võlausaldaja IV) ja Edvin Rajamäe (võlausaldaja V) nõuded, määras jaotised ning jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue määruse, millega tunnustas võlausaldajate I ja IV nõuet osaliselt ja võlausaldaja V nõuet täies ulatuses, määras uued jaotised ning jaotas menetluskulud. Võlausaldaja I määruskaebus rahuldati osaliselt ning rahuldamata jäid võlausaldajate II ja III määruskaebused. Muus osas jäi maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muutis osaliselt maakohtu määruse põhjendusi. Võlausaldaja I määruskaebus Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, kes jättis võlausaldaja I tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata, kuna kirjaliku menetluse korral ei saa väiteid tõendada tunnistajate ütlustega. Kirjalik menetlus toimub nõuete kaitsmise menetluses, mille korraldab PankrS § 1001 järgi haldur, kuid kohtu menetluses on eelviidatud sätete järgi menetlusosalistel võimalik esitada kohtule kõiki hagimenetluses lubatud tõendeid, sh ka tunnistaja ütlusi (TsMS § 229 lg 2 esimene lause). Samas on aga võlausaldaja I taotlus ringkonnakohtu arvates esitatud viisil, millest ei nähtu, milliste asjaolude tõendamiseks soovib võlausaldaja I tunnistajaid üle kuulata. Üldsõnaline väide, et tunnistajad annavad ütlusi selle kohta, et sõlmiti suuline õigusabileping, ei anna alust tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamiseks. Võlausaldaja I ei ole eelnevalt esile toonud, millal õigusabileping sõlmiti, kes olid isikud, kes selle sõlmisid, ja millise teenuse osutamiseks täpselt leping sõlmiti. Ebaõige on maakohtu järeldus, et nõue tuleb jätta tunnustamata põhjusel, et tõendamata on võlausaldaja I ja võlgniku vahel kirjaliku kliendilepingu sõlmimine. Küll aga nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et võlausaldaja I nõue on osaliselt aegunud. Nõudest ei ole aegunud 1382 euro ja 50 sendi suurune osa, mida tuleb tunnustada PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud järgus. Võlausaldaja II määruskaebus
5(9)
2-20-7904 Ringkonnakohus leidis, et taotlus Herki Hollaku, kes oli võlgniku finantsjuht, tunnistajana ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata. Taotluse järgi on Herki Hollak koos Margus Reinsaluga tunnustanud suuliselt võlausaldaja nõuet igal aastal ja viimati tehti seda jaanuaris 2019. Ringkonnakohtu arvates on taotlus esitatud viisil, millest ei saa järeldada, milliste asjaolude tõendamiseks soovib võlausaldaja II Herki Hollakut tunnistajana üle kuulata. Võlausaldaja II ei ole esile toonud, millal ja milliste tahteavaldustega on võla tasumise tähtaega pikendatud või nõuet tunnustatud. Üldsõnaline väide selle kohta, et võlgniku juhatuse liige ja tunnistaja on võlausaldaja II nõuet tunnustanud, ei anna alust tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamiseks. Lisaks on võlausaldaja II nõude väidetava tunnustamise tõendamiseks esitanud ka e-kirjad. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse lõppjäreldusega nõude tunnustamata jätmise kohta, kuid muutis osaliselt maakohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et aegunud nõude aegumistähtaeg ei saa katkeda. Samuti ei tulene võlausaldaja II esitatud e-kirjavahetusest, et võlgnik oleks nõuet tunnistanud. Samas on maakohus vääralt leidnud, et võlausaldaja II ja võlgniku vahelist laenulepingut ei saa muuta suuliste kokkulepetega, kuna lepingu p 5.1 järgi saab lepingut muuta või täiendada üksnes kirjalikult. VÕS § 13 lg 3 sätestab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kuna võlausaldaja II ei ole esile toonud ega tõendanud, et lepingu pooled oleksid lepingut muutnud, siis eeltoodud maakohtu ebaõige järeldus ei mõjuta nõude tunnustamata jätmist. Võlausaldaja III määruskaebus Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse väitega, et jõustunud kohtulahendist tulenevale nõudele pole üldse võimalust esitada vastuväiteid. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti, arvestades halduri ja võlgniku vastuväidet, tunnustanud võlausaldaja III viivisenõuet osaliselt põhivõlaga võrdses suuruses. Võlausaldaja III ei ole selgitanud viivise arvestust. Harju Maakohtu
2.augusti 2013. a määrusest kompromissi kinnitamise kohta ei nähtu võlausaldaja III põhivõla kujunemine, mille põhjal oleks kohtul võimalik kontrollida viivise arvestust. Seega ei ole viivise lõplik suurus välja arvutatav, mis annab aluse nõude tunnustamisel viivise osas vastuväite esitamise korral viivise vähendamiseks. Lisaks on maakohus põhjendatult märkinud, et võlausaldaja III ei ole tõendanud, et talle oleks kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud põhinõude suurust ületav kahju. Arvestades eeltoodut, on maakohus õigesti VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel halduri vastuväite põhjal tunnustanud viivisenõuet põhivõlaga võrdses suuruses. Võlausaldaja III väide, et kahel korral on jäetud rahuldamata võlgniku hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, on iseenesest õige, kuid ringkonnakohus leidis, et võlausaldaja III ei ole tõendanud, et võlgniku esitatud hagide esemeks oli Harju Maakohtu 2. augusti 2013. a määrusest tsiviilasjas nr 2-13-14836 tulenev viivisenõue. Maakohtu määruses ei ole seda väidet käsitletud, mistõttu täiendas ringkonnakohus selles osas maakohtu määruse põhjendusi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuli 2022. a määruse peale esitasid määruskaebuse võlausaldajad I, II ja III.
7.1.Võlausaldaja I palub tühistada ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 5 osas, milles ringkonnakohus jättis tema määruskaebuse rahuldamata. Samuti palub tühistada maakohtu määruse p 7. Võlausaldaja I palub tühistatud osas teha uue määruse, millega tunnustada võlausaldaja I nõuet 6(9)
2-20-7904 21 282 eurot (sisaldab käibemaksu) võlgniku pankrotimenetluses ning korrigeerida vastavalt ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-s 6.18 märgitud lõplikku võlausaldajate nimekirja. Määruskaebuse kohaselt on kohtud leidnud valesti, et võlausaldaja I nõue on vaidlustatud osas aegunud. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et 2013. a arvete kohta oli sõlmitud kokkulepe, et arveid tasutakse tulevikus. Ehkki aegunud nõuet ei saa tunnustada, siis kohtupraktika kohaselt saab aegunud nõude tunnustamist lugeda aegumise vastuväitest loobumiseks. Eelnevaga ei ole kohtud arvestanud.
7.2.Võlausaldaja II palub tühistada ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 3, milles jäeti rahuldamata tema taotlus kuulata tunnistajana üle Herki Hollak, ning p 5 osas, milles ringkonnakohus jättis võlausaldaja II määruskaebuse rahuldamata. Samuti palub tühistada maakohtu määruse p-d 2 ja 9. Võlausaldaja II palub teha tühistatud osas uue määruse, millega tunnustada võlausaldaja II nõuet 145 116 eurot võlgniku pankrotimenetluses ning korrigeerida vastavalt ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-s 6.18 märgitud lõplikku võlausaldajate nimekirja. Määruskaebuse kohaselt, ehkki ringkonnakohus asus seisukohale, et VÕS § 13 lg 3 järgi saab kirjalikku lepingut muuta suuliselt, siis sellele vaatamata ei rahuldanud ringkonnakohus võlausaldaja II tunnistaja ülekuulamise taotlust. Vastupidi ringkonnakohtu seisukohale leiab võlausaldaja II, et tema taotlus oli piisavalt täpne. Kohtud on rikkunud võlausaldaja II õigust esitada tõendeid. Tunnistaja ütlustega on võimalik tõendada, et võlausaldaja II nõude aegumine katkes 2018. aastal, mis välistaks nõude aegumise.
7.3.Võlausaldaja III palub tühistada ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 5 osas, milles ringkonnakohus jättis tema määruskaebuse rahuldamata. Samuti palub tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p 11. Võlausaldaja III palub teha tühistatud osas uue määruse, millega lugeda tema nõue 8 033 064 eurot kaitstuks ilma tunnustamiseta või alternatiivselt tunnustada nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Samuti palub võlausaldaja III korrigeerida vastavalt ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-s 6.18 märgitud lõplikku võlausaldajate nimekirja. Määruskaebuse kohaselt tuleneb võlausaldaja III nõue kohtulahendist, millele ei saa nõuete tunnustamise käigus vastuväiteid esitada, vaid selleks peab võlgnik esitama sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kuna tegemist on kohtulahendist tuleneva nõudega, siis ei ole see üldse vaidlustatav ega kaitstav pankrotimenetluses, vaid tuleb lugeda kaitstuks PankrS § 1003 lg 4 p 1 kohaselt. Seega ei saa ka võlausaldaja III viivisenõue olla piiratud põhinõude suurusega. Alternatiivselt on ringkonnakohus vastuolus kohtupraktikaga leidnud, et viivise lõplik suurus ei ole väljaarvutatav, mis annab aluse nõude tunnustamisel viivisele vastuväite esitamise korral viivise vähendamiseks. Kohtulahendi järgi ei pea olema välja arvutatav lõplik viivis, vaid üksnes tasumisele kuuluv viivis. Alternatiivselt on ringkonnakohus lubamatult vähendanud viivist aja eest, mille suhtes ei olnud või ei olnuks võlgnikul enam õigus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada. Ringkonnakohus oleks pidanud välistama uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vähemalt perioodi osas, milles võlgnik on juba vastava hagi esitanud. Kuna võlgniku viimane selline hagi võeti menetlusse
22.augustil 2019, siis üksnes sellest alates oleks võlgnikul säilinud õigus esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks sellest kuupäevast alates tekkinud uute asjaolude osas. Kahes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on võlgnik viivise vähendamise vastuväite esitamata jätnud ning seega kohtupraktikast tulenevalt ei saa võlgnik järgmises sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis enam tugineda nendele asjaoludele, millele tal oli võimalik tugineda varasemas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis. 7(9)
2-20-7904
8.Määruskaebustele esitasid vastused võlgnik, pankrotihaldur ning võlausaldajad Eesti Vabariik ja Margus Reinsalu (pankrotis) pankrotihaldur Oliver Ennok, kes vaidlevad määruskaebustele vastu ning paluvad need jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Vastuse esitasid ka määruskaebuse esitanud võlausaldajad I ja III, kes nõustusid määruskaebustes toodud seisukohtade ja põhjendustega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kohtute määrused tuleb TsMS § 701 lg 3 järgi tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu (TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p 2) osas, milles kohtud jätsid tunnustamata võlausaldajate I, II ja III nõuded, kinnitasid lõpliku võlausaldajate nimekirja, määrasid jaotised ja jaotasid menetluskulud. Asi tuleb tühistatud osas saata tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebused rahuldatakse.
10.Esmalt käsitleb kolleegium võlausaldajate I ja II määruskaebuseid (määruse p-d 11-15) ning seejärel võlausaldaja III määruskaebust (määruse p 16).
11.Võlausaldaja I esitas maakohtule taotluse kuulata tunnistajatena üle isikud, kelle ütlustega saaks tõendada arvetel esitatud ja menetluskulude nimekirjas toodud teenuse osutamist. Võlausaldaja II palus tunnistajana üle kuulata isiku, kelle ütlustega saaks tõendada, et võlgnik on suuliselt võlausaldaja II nõuet tunnustanud. Asja materjalidest nähtuvalt lahendas maakohus tunnistajate ülekuulamise taotlused määrusega, millega kinnitati lõplik võlausaldajate nimekiri, s.o lõpplahendiga, jättes need rahuldamata.
12.Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et taotlused, mis võivad mõjutada oluliselt menetluse käiku, tuleb kohtul lahendada enne kohtulahendi tegemist. Kui menetlusosaline esitab tunnistaja ülekuulamise taotluse, tuleb kohtul see määrusega lahendada enne asja sisulise arutamise algust, sest alles kohtulahendis taotluse rahuldamata jätmine oleks menetlusosalisele üllatuslik (vt nt RKTKo 11.12.2019 2-17-1722/31, p 10.4; RKTKo 20.06.2014 3-2-1-41-14, p-d 10 ja 11).
13.Eeltoodust tulenevalt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme sellega, et lahendas võlausaldajate I ja II taotlused tunnistajate ülekuulamiseks alles asja menetlust lõpetavas määruses. Kuna ringkonnakohus jättis sellise rikkumise tähelepanuta, tuleb kohtute määrused tühistada osas, milles jäeti (osaliselt) tunnustamata võlausaldajate I ja II nõuded. Asi tuleb selles osas saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus mh võtma tunnistajate ülekuulamise taotluste suhtes seisukoha enne asja sisulise arutamise algust.
14.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ekslik on maakohtu seisukoht, et kirjaliku menetluse korral ei saa menetlusosaline oma väiteid tõendada tunnistajate ütlustega. Samas jättis ringkonnakohus ise samade tunnistajate ülekuulamise taotlused ekslikult rahuldamata põhjendusel, et tunnistajate ülekuulamise taotlused on ebamäärased. Kolleegium selgitab, et juhul, kui kohus leiab, et tunnistajate ülekuulamise või muu tõendi esitamise või kogumise taotlus on ebamäärane, kuid selline puudus on kõrvaldatav, tuleb menetlusosalistele määrata tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks (TsMS § 3401 lg 1) ning kohus saaks taotluse jätta rahuldamata üksnes siis, kui menetlusosaline ei kõrvalda taotluse puudust kohtu määratud tähtaja jooksul (TsMS § 3401 lg 2).
8(9)
2-20-7904
15.Juhul kui maakohus praeguse asja uuel läbivaatamisel jätab tõendi vastuvõtmise või kogumise taotluse rahuldamata, peab ta TsMS § 238 lg 4 järgi tegema selle kohta määruse ning andma võlausaldajatele I ja II TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võimaluse tõendada oma nõudeid muude tõenditega (vt RKTKo 20.06.2014 3-2-1-41-14, p 10).
16.Võlausaldaja III on praeguses asjas esitanud pankrotihaldurile võlausaldajate nimekirja kandmiseks nõude, mis tuleneb tsiviilasjas nr 2-13-14836 kompromissi kinnitamise kohtumäärusest. Selline nõue loetakse pankrotimenetluses PankrS § 1003 lg 4 p 1 järgi kaitsmiseta tunnustatuks ning sellele ei saa esitada nn tavapärast vastuväidet PankrS § 1001 lg-te 3 ja 4 tähenduses (vt RKTKm 23.02.2023 2-21-5718/35, p 13). Kohtud on eelviidatud sätteid valesti tõlgendanud, hinnanud võlausaldaja III nõuet, tunnustades seda väiksemas ulatuses, kui see tulenes eelviidatud kompromissi kinnitamise kohtumäärusest. Kolleegium selgitab, et PankrS § 1003 lg 4 järgi kaitsmiseta tunnustatud nõuet saab vaidlustada üksnes PankrS § 106 lg 2 alusel, mis aga eeldab eraldi hagita menetluse avalduse esitamist (vt RKTKm 23.02.2023 2-21-5718/35, p-d 14–15). Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium kohtute määrused ja saadab maakohtule uueks läbivaatamiseks ka osas, milles jäeti osaliselt tunnustamata võlausaldaja III nõue.
17.Kolleegium ei pea vajalikuks vastata määruskaebustes esitatud alternatiivsetele põhjendustele.
18.Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.