Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.04.2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-16418
Tsiviilasi
YY hagi XX (X) vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.09.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
13 778 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Alvar Kasera Kostja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tarmo End
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 13.09.2019 otsuse resolutsiooni punktid 2-4 tühistada ja saata selles osas tsiviilasi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Resolutsiooni punktide 1 ja 5 osas on maakohtu otsus jõustunud.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Menetluskulud jaotab maakohus lõpplahendis. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.02.11.2017 esitas hageja maakohtule hagi, milles palub kostjalt välja mõista võla 16 244.40 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. 21.12.2017 ja 19.08.2019 menetlusdokumentides vähendas hageja enda nõuet, lõplikuks nõudeks jäi 13 778 eurot.
2.Hagi kohaselt allkirjastas kostja 05.07.2012 võlatunnistuse, milles kinnitas, et võlgneb hagejale raha 17 240 eurot ja 2000 USD (s.o 1708.38 eurot). Kostja on võlgnevuse katteks tasunud 13.02.2012 1000 eurot ja 14.06.2012 1000 eurot sularahas. Veel on kostja tasunud võlgnevust ülekannetega hageja pangakontole: 23.12.2014 300 eurot, 01.05.2015 100 eurot, 20.05.2015 100 eurot, 09.09.2015 70 eurot, 06.11.2015 100 eurot, 30.06.2016 100 eurot, 08.06.2017 200 eurot, 07.07.2017 200 eurot, 23.08.2017 200 eurot. Kokku on tasutud võla katteks 5170 eurot.
3.Hageja ei nõustunud kostjaga, et nõue on aegunud. Aastatel 2014–2017 tehtud ülekannetega tunnistas kostja nõuet, mistõttu hakkas aegumine uuesti kulgema alates 23.12.2014. Kõikides ülekannetes on kostja märkinud selgitusse „vastavalt kokkuleppele“. Peale vaidlusaluse võlakirja ei ole hageja kostjaga teisi kokkuleppeid sõlminud. Vale ja tõendamata on väide nagu oleksid pangaülekanded seotud kostja surnud venna poolt hageja korteri kasutamise kuludega. Hageja ütles laenusuhte üles 09.10.2017, kui saatis nõude võla tasumiseks. Nõude aegumine algas ülesütlemisest.
4.Kostja väited relvaga ähvardamisest võlakirja vormistamisel ja joobeseisundis võlakirja allkirjastamisest on välja mõeldud. Juhul, kui võlakiri oleks olnud sõlmitud ähvarduse tõttu, oleks kostja pidanud seaduses sätestatud tähtajal tegema avalduse tehingu tühistamiseks, mida ta teinud ei ole. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei mäleta võlakirja koostamist, allkirjastamist ega selle andmist hagejale. Sel ajal oli tal probleeme alkoholiga, mistõttu ei saa ta kindlalt väita, et nt tugevas joobeseisundis ei ole sellist võlakirja teinud. Kostja mäletab, et hageja on teda ähvardanud relvaga ning sundinud koostama ning allkirjastama dokumente. Kostjal puuduvad tõendid nimetatud asjaolude tõendamiseks ning ähvardamisega seoses ei ole ta politseile kuriteoteadet teinud. Ehkki võlakirja sõlmimise kuupäev on kehvasti loetav, tunneb kostja oma käekirja osaliselt ära ja arvab on võlakirja väljaandmise kuupäevaks oli 05.01.2012, mitte 05.07.2012. Eeltoodut kinnitab fakt, et pärast allkirjastamist on hageja kinnitanud oma allkirjaga võlakirjal, et on vastu võtnud 1000 eurot sularahas 13.02.2012 ja 1000 eurot 14.06.2012.
Samas ei mäleta kostja sularaha üleandmisi. Võlakirjast ei nähtu ega ole võimalik aru saada, kes oli sularaha üleandjaks hagejale.
6.Võlakirjast tulenev nõue on aegunud. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et võlakiri oleks seotud mõne varasema alustehinguga. Võlakirja teksti kohaselt kostja abstraktselt tunnistas võlgnevust ühegi viiteta mõnele alustehingust tulenevale kohustusele. Seega on tegemist abstraktse võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 tähenduses, millega kostjal tekkis iseseisev kohustus hageja ees. Eeltoodut kinnitab hageja ise hagis. Võlakirjast ei nähtu, et pooled oleksid eraldi kokku leppinud konkreetses võla tasumise tähtajas või tähtpäevas, mistõttu oli hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist alates võlakirja väljastamisest 05.01.2012. Seega muutus võlakirjast tulenev nõue sissenõutavaks 05.01.2012 ning nõude aegumistähtaeg algas 01.01.2013 kell 00.00 (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lõiked 2 ja 3). TsÜS § 146 lõike 1 alusel aegus võlakirjast tulenev nõue 31.12.2015 kell 24.00. Hageja esitas hagi 02.11.2017. Isegi, kui lähtuda VÕS § 82 lõigetest 3 ja 7, pidi kostja arvates mõistlik vajalik aeg võlakirjast tuleneva kohustuse täitmiseks olema möödunud hiljemalt 31.12.2012. Seega algas võlakirjast tuleneva nõude aegumistähtaeg igal juhul hiljemalt 01.01.2013 kell
7.Hageja käsitlus nõude aegumise katkemisest on väär. 30.06.2016 pangaülekande tegemise ajaks oli nõude aegumistähtaeg möödunud, mistõttu ei saanud see enam katkeda ja uuesti alata. Ka tegi ta viidatud pangaülekanded hagejale selleks, et katta kulud, mis tekkisid seoses sellega, et kostja vend kasutas hagejale kuuluvat korterit. Kostja ei olnud teadlik võlakirjast ja sellest tulenevast nõudest. Kostja ei ole võlakirjast tulenevat nõuet pärast nõude aegumist kehtivalt tunnustanud ega teadlikult loobunud aegumise vastuväitest juba aegunud nõude suhtes, saades aru vastuväitest loobumise tagajärgedest. Samuti ei ole pooled sõlminud kokkulepet võlakirjast tuleneva nõude aegumistähtaja pikendamise kohta pärast nõude aegumist. Seega ei tõenda hageja viidatud pangaülekanded aegunud nõude tunnustamist kostja poolt.
8.15.05.2018 vastuses möönis kostja, et võlakirjal on tema allkiri. Kostja selgitas, et 04.07.2008 sõlmisid hageja ja kostjale 100% kuuluv äriühing OÜ Küttepuu laenulepingu, millega hageja andis äriühingule laenu sularahas 700 000 Eesti krooni (u 44 738 eurot). Vastavalt laenulepingu punktile 1.2 kohustus OÜ Küttepuu laenusumma tagasi maksma sularahas hiljemalt 30.09.2008. Hageja andis sularaha kostja kätte eesmärgiga teha äri koos kostja vennaga, kel oli plaanis hakata vedama Saksamaalt Venemaale tsementi, kuid kel puudus selleks raha. Kostja toimetas sularaha oma venna kätte, kes n-ö äri käima tõmbamiseks kandis raha edasi kuhugi välismaale. Mõne aja pärast selgus, et isik, kellele vend raha üle kandis, osutus petturiks ja raha tagasi saada ei olnud võimalik. Seejärel hakkas hageja kostjalt kui OÜ Küttepuu juhatuse liikmelt laenu tagasi nõudma. Kostja tasus hagejale 33 500 eurot sularahas ja seejärel veel 4000 eurot 1000 euro kaupa. Hageja allkirjastatud võla tagastamise tõendil puudub küll kuupäev, kuid kostja mäletab, et see pidi toimuma kuskil 2011. a suvel ning 1000 euro kaupa sularaha tasumised toimusid 2012. a alguses. Kostja mäletab seda seetõttu, et oli sunnitud raha tasumiseks müüma endale kuulunud AS-i Nature omandis olnud kinnistu. Kinnistu müügileping sõlmiti 14.07.2011.
9.05.01.2012 võlakirja sõlmimine oli seotud eelkirjeldatud laenusuhtega hageja ja kostja äriühingu OÜ Küttepuu vahel. Võlakirja sõlmimise eesmärgiks oli tagada OÜ Küttepuu kohustuse täitmine hageja ees, mis tulenes hageja ja OÜ Küttepuu vahel sõlmitud
laenulepingust. Seega oli võlakirja puhul tegemist käenduse või kohustusega ühinemise tunnustele vastava tehinguga. Juhul, kui hageja võlakirjast tulenev nõue kostja vastu ei oleks aegunud, ei saaks kostja võlgnevus hageja ees olla 15 574.40 eurot. Kui võtta arvesse eelkirjeldatud asjaolusid hageja ja OÜ Küttepuu vahelise laenusuhte kohta ja selle alusel kostja poolt hagejale tasutud kõiki summasid, saaks kostja koguvõlgnevus hageja ees olla maksimaalselt 4068 eurot.
10.Võlakirja allkirjastamise ajal oli hageja ja OÜ Küttepuu vahel 04.07.2008 sõlmitud laenulepingust tulenev nõue aegunud, kuna laenu tagastamise tähtpäevaks oli lepingu punkti 1.1 järgi 30.09.2008. Võlakirja (käenduse) sõlmimine 05.01.2012 ei saanud katkestada laenulepingust tuleneva nõude aegumist, kuna see oli juba aegunud. Samuti ei saa võlakirja lugeda laenulepingust tuleneva nõude suhtes aegumise vastuväitest loobumiseks ega aegumistähtaja pikendamiseks, kuna kostja ei olnud teadlik võlakirja sõlmimisel asjaolust, et laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg oli möödunud. Esimese astme kohtu otsus
11.Harju Maakohus tegi 13.09.2019 otsuse, millega võttis vastu hageja 21.12.2017 ja 19.08.2019 avaldused hagist loobumiseks 2466.40 euro osas, jättis hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostjale menetluskuluna välja 982 eurot.
12.Tsiviilasja materjalide kohaselt puudub poolte vahel vaidlus järgmistes asjaoludes: 04.07.2008 sõlmisid hageja ja kostjale 100% kuuluv äriühing OÜ Küttepuu laenulepingu, millega hageja andis äriühingule laenu sularahas 700 000 Eesti krooni. Vastavalt lepingu punktile 1.1 oli laenusumma tagasimaksmise tähtaeg 30.09.2008; kostja tegi hageja pangakontole järgmised maksed: 23.12.2014 300 eurot, 01.05.2015 100 eurot, 20.05.2015 100 eurot, 09.09.2015 70 eurot, 06.11.2015 100 eurot, 30.06.2016 100 eurot, 08.06.2017 200 eurot, 07.07.2017 200 eurot, 23.08.2017 200 eurot; 05.07.2012 koostati kokkulepe, millelt nähtub, et kostja võlgneb hagejale 17 240 eurot ja 2000 USD ning võla tagastamiseks on tehtud 13.02.2012 ja 14.07.2012 tagasimakseid kogusummas 2000 eurot. Kostja on allkirjastanud nimetatud dokumendi.
13.Poolte vahel on vaidlus järgmistes asjaoludes: kui palju tasuti 04.07.2008 laenulepingust tulenevate kohustuste katteks ja milline oli võlgnevuse jääk; millise kohustuse katteks tasus kostja hageja pangakontole makseid perioodil 2014– 2017 kokku 3370 eurot; milline õigussuhe on poolte vahel ning kas hageja nõue kostja vastu on aegunud.
14.Kohus tutvus hageja 21.12.2017 ja 19.08.2019 avaldustega, milles hageja vähendab nõude summat, ning leidis, et nimetatud menetlusdokumente tuleb käsitleda hagist osalise loobumisena. Riigikohus on asunud seisukohale, et rahalise haginõude summalise vähendamise korral peab olema ühtlasi tegu hagist loobumise või hagi tagasivõtmisega (otsus nr 3-2-1-163-11, punkt 30). Kostja ei ole kohtumenetluse raames esitanud vastuväiteid nõude vähendamisele, millest kohus järeldas, et kostja on nõude vähendamisega nõustunud. Kohus leidis, et hagist osaline loobumine tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lõike 1 alusel vastu võtta ning tsiviilasja menetlus selles osas lõpetada.
15.Hageja on esitanud kostja vastu kohustuse täitmise nõude VÕS § 108 lõike 1 alusel, märkides, et kostja ei ole nõuetekohaselt täitnud võlatunnistusega võetud rahalisi kohustusi hageja ees. Kuna hageja on selgitanud, et tema nõue tugineb võlatunnistustele, kontrollis kohus, kas hageja nõuet on võimalik rahuldada tuginedes võlatunnistustele. Kohtule esitatud käsikirjalisest dokumendist nähtub kostja tahteavaldus, milles kostja tunnistab võlgnevust hageja ees summas 17 240 eurot ja 2000 USD ning võla tagastamiseks on tehtud 13.02.2012 ja 14.07.2012 tagasimakseid kogusummas 2000 eurot. Pooled on kohtule selgitanud, et 04.07.2008 sõlmisid hageja ja kostjale 100% kuuluv äriühing OÜ Küttepuu laenulepingu, millega hageja andis OÜ-le Küttepuu laenu. Laenulepingust tulenev võlgnevus osaliselt tasuti ning laenujäägi osas vormistati võlatunnistus, milles kostja füüsilise isikuna tunnistas võlgnevust hageja ees. Seega oli võlatunnistuse sõlmimine seotud eelnimetatud laenusuhtega hageja ja kostjale kuuluva äriühingu vahel. Kohus viitas VÕS § 30 lõigetele 1 ja 2 märkides, et VÕS § 30 sõnastus ei välista selgelt võlatunnistuse andmist kolmanda isiku kohustuse tagamiseks. Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14 asunud seisukohale, et VÕS § 30 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule. Praegusel juhul on võlausaldaja nõue tagatud võla tunnistamisega kolmanda isiku poolt põhivõlgniku kõrval. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et 2012. a kirjutatud käsikirjalise dokumendi näol ei ole tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses.
16.Kohtu hinnangul on poolte vahel sõlmitud tehing, mille tulemusena astub kolmas isik võlasuhtesse senise võlgniku kõrvale nii, et tekib võlgnike paljusus. Kuivõrd praegusel juhul tunnistab kolmas isik esialgse võlgniku kõrval võlgniku nõuet võlausaldaja ees, kuulub kohaldamisele VÕS § 178, mis reguleerib kohustusega ühinemist. VÕS § 178 lõige 1 sätestab, et kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). Nimetatud sätte lõike 4 kohaselt tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus. Kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks vastavalt VÕS §-des 145, 149 ja 152 sätestatut.
17.VÕS § 178 lõige 2 sätestab, et kohustusega ühinemise võib kolmas isik kokku leppida võlausaldajaga või võlgnikuga. Nimetatud sätte lõike 3 kohaselt kui kohustusega ühinemine toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, kohaldatakse vastavalt VÕS §-s 144 sätestatud vorminõudeid. Nimetatud eeldus on täidetud juhul, kui kolmanda isiku soov vastutada solidaarselt võlgnikuga viimase kohustuse täitmise eest on kantud võlausaldajale lisatagatise andmise motiivist ning kohustusega ühineda soovival isikul puudub otsene isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohustuse täitmise vastu, kuid tema seos tagatava võlasuhte võlgnikuga ületab isikliku suhte jaoks tavapärast määra. Kohtu hinnangul vastab poolte õigussuhte eelkirjeldatud tingimusele. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli kostjal isiklik huvi lepingu täitmise ja hageja soorituse vastu. Kohustusega ühinemine on reeglina vormivaba. 04.07.2008 laenulepingu punktidest 5.1 ja 8.2 tulenevalt tuleks asuda seisukohale, et pooled on soovinud fikseerida kõik lepingu muudatused kirjalikus vormis. Käesoleval juhul on 2012. a dokument kohustusega ühinemise kohta koostatud kirjalikus vormis, mistõttu ei ole eksitud vorminõuete osas.
18.Kostja on vaidlustanud tehingu kehtivuse, viidates, et hageja on teda ähvardanud relvaga ning sundinud dokumente koostama ja allkirjastama. Kohus tugines TsÜS § 90 lõikele 1 ja §-le 96. Kohtu hinnangul ei ole kostja kohtule tõendanud tehingu tühistamise formaalsete eelduste esinemist, milleks on õigeaegse tühistamisavalduse tegemine.
TsÜS § 98 lõikest 1 tulenevalt pidanuks kostja saatma tehingu tühistamise avalduse hagejale ja tühistamisavaldus tuli hagejale kätte toimetada (TSÜS § 69 lõike 1 esimene lause). Käesolevas asjas toimus kostja selgituse kohaselt ähvardamine kuni 2017. a augustini. Kuivõrd avaldus tehingu tühistamiseks tuleb teha kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas (TsÜS § 99 lõike 1 punkt 1), siis hiljemalt veebruaris 2018. a pidanuks kostja esitama hagejale tühistamisavalduse. Kostja ei ole tähtaegselt vastavasisulist avaldust teinud, mistõttu leidis kohus, et kostja on minetanud võimaluse tehingu tühistamiseks tugineda ähvarduse mõjule.
19.Kokkuvõtlikult leidis kohus, et 2012. a käsikirjalist dokumenti (t I kd lk 7) allkirjastades on kostja ühinenud OÜ Küttepuu kohustusega hageja ees, tunnistades kohustust tasuda laenulepingust tulenev võla jääk. Arvestades eeltoodud põhjendusi ei muutnud kostja väited õigusvastasest ähvardamisest tehingut kehtetuks, sest asjas ei ole tõendatud tühistamise formaalsete eelduste esinemist.
20.Kostja leidis, et hageja nõue on aegunud. Üldiselt solidaarkohustuse puhul võib VÕS § 67 lõike 2 kohaselt iga solidaarvõlgnik esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest võlausaldajaga.
21.Pooled sõlmisid 05.07.2012 kokkuleppe, millelt nähtub, et kostja võlgneb hagejale 17 240 eurot ja 2000 USD ning võla tagastamiseks on tehtud 13.02.2012 ja 14.07.2012 tagasimakseid kogusummas 2000 eurot. TsÜS § 146 lõike 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning TsÜS § 147 lõike 1 kohaselt algab see sissenõutavaks muutumisest. Kokkuleppest ei nähtu, et pooled oleksid eraldi kokku leppinud konkreetses võla tasumise tähtajas või tähtpäevas. Kohus viitas VÕS § 82 lõikele 3. Hageja laenulepingust tulenev nõue OÜ Küttepuu vastu muutus sissenõutavaks 01.10.2008 ning kostja on nimetatud kohustuse täitmisega ühinenud. Kuivõrd kokkuleppe sõlmimise ajaks oli põhikohustusest tulenev nõue muutunud juba sissenõutavaks, leidis kohus, et hagejal oli põhimõtteliselt õigus nõuda kostjaga sõlmitud kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmist alates kokkuleppe sõlmimisest, s.o 05.07.2012. Tulenevalt TsÜS § 146 lõikest 1 aegus hageja nõue 3 aasta möödumisel, s.o 05.07.2015. Hagi on esitatud kohtusse 02.11.2017 ja seega on hageja nõue aegunud.
22.Hageja leidis, et võlakiri ei ole aegunud, kuna kostja on kogu aeg võlgnevust tunnistanud ja teostanud perioodiliselt tagasimakseid. Kohus selle seisukohaga ei nõustunud. Kohus tugines TsÜS § 158 lõigetele 1 ja 2. Nõude tunnustamine eeldab aktiivsust ja konkreetsust kohustatud poolelt. Hageja leidis, et kostja tehtud maksed perioodil 23.12.2014–23.08.2017 on teostatud 05.07.2012 kokkuleppes mainitud võlgnevuse katteks. Kostja leidis, et nimetatud maksed on tasutud kostja venna poolt hageja korteri kasutamise kulude katteks. Maksekorraldustest nähtuvalt on maksete selgitusse märgitud „vastavalt kokkuleppele“. Kuna pooled on erinevatel seisukohtadel maksekorraldustes väljendatud tahteavalduse sisu osas, tuleb kohaldada VÕS § 29 lõiget 4. Kohtu arvates tuleb kostja poolt tehtud makseid perioodil 23.12.2014– 23.08.2017 vaadelda tervikuna. Kostja on kohtule selgitanud, et kostja vend elas hagejale kuuluvas korteris perioodil 2015. a mai kuni 2017. a juuni või juuli. Hageja on kohtule kinnitanud, et nimetatud isik elas tõepoolest perioodil 2015. a juuni kuni 2017. a aprill hagejale kuuluvas korteris. Mõistliku inimese positsioonist lähtudes on eluliselt ebausutav hageja väide, et isik elas hagejale kuuluvas korteris tasuta, ta ei pidanud kandma mingeid kulutusi ning et selline oli pooltevaheline kokkulepe. Isegi asja tasuta kasutamise lepingu puhul peab selle kasutaja üldjuhul kandma eseme kasutamisega
seotud vajalikud kulud. Hageja ja kostja venna vahel puudusid sugulussidemed ning ei ole tavapärane, et üks isik soovib oma vara arvel ülal pidada teist isikut põhjuseta. Hageja väidetavalt lubas seda, sest tal oli soov oma raha tagasi saada ning hageja lootis, et vend aitab kostjal raha tagasi teenida. Mil viisil raha „tagasiteenimine“ pidi toimuma, hageja kohtule selgitada ei osanud. Samuti jäid kohtule arusaamatuks hageja motiivid eluruumi väidetava tasuta kasutusse andmise ja kõigi kulude kandmise osas kostja venna eest ja asemel. Hageja selgitused olid väga ebamäärased ega olnud kohtule usutavad. Kuivõrd hageja enda raha tagasi ei saanud ning on pöördunud selle saamiseks kohtusse, on kohtule eluliselt usutav, et hageja nõudis kostjalt venna poolt korteri kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist. Samuti tundub kohtule usutav, et kostja tegi pangaülekandeid venna eest ning just eluruumi kasutamisega seonduvate kulutuste katteks – et tema asotsiaalsel vennal oleks mingigi elukoht. Kostja on esitanud kohtule pangatõendi selle kohta, et tema vend omas erinevatel perioodidel erinevaid pangakaarte, mis olid seotud kostja arvelduskontoga. Kostja arvelduskonto väljavõttelt on näha, et venna toimetulekutoetus Tallinna linnalt laekus kostja arvelduskontole, kuna vennal endal puudus arvelduskonto. Lisaks märkis kostja, et tema vennal oli raskekujuline alkoholisõltuvus, mis nähtub ka kontoväljavõttelt, kust on näha, et ta n-ö pudeli kaupa käis poes alkoholi ja suitsu ostmas, mõnikord lausa mitu korda päevas. Kostja selgitas, et selleks, et venna alkoholisõltuvust piirata, kandis ta oma pangakontolt venna käes olnud pangakaardiga seotud teisele kontole tihti väikeste summade (nt 5 euro) kaupa raha, et vend ei saaks korraga liiga suurt summat enda käsutusse. Eeltoodust tulenevalt on kostja kohtule veenvalt põhistanud, et ta vend oli toimetulekuraskustes, kostja abistas teda rahaliselt ning perioodil 23.12.2014–23.08.2017 teostatud pangaülekanded on teostatud venna kulude katteks.
23.Eeltoodust nähtuvalt asus kohus seisukohale, et perioodil 23.12.2014–23.08.2017 teostatud pangaülekanded ei olnud tehtud võlakirjas märgitud kohustuste katteks, vaid venna elamiskulude katteks. Kohus selgitas eelnevalt, et tulenevalt TsÜS § 147 lõikest 2 muutus võlakirjast tulenev nõue sissenõutavaks 05.01.2012. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat, mistõttu oli võlakirjast tuleneva nõude aegumistähtaja viimane päev 31.12.2015 kell 24.00. Hageja on kohtule esitanud hagi 02.11.2017 ehk peaaegu 2 aastat pärast nõude aegumistähtaja möödumist. Isegi, kui lähtuda VÕS § 82 lõigetest 3 ja 7 pidi mõistlik vajalik aeg võlakirjast tuleneva kohustuse täitmiseks olema möödunud hiljemalt 31.12.2012, s.o peaaegu 12 kuud pärast võlakirja sõlmimist 05.01.2012. Seega algas võlakirjast tuleneva nõude aegumistähtaeg igal juhul hiljemalt 01.01.2013 kell 00.00 ja lõppes 3 aasta möödumisel. Seega oli hageja nõue kohtusse pöördumise ajaks aegunud.
24.Kuna hageja nõue on aegunud, on kostjal TsÜS § 142 lõike 1 järgi õigus keelduda hageja ees oleva rahalise kohustuse täitmisest. Eeltoodust tulenevalt ei lahenda kohus tsiviilasja sisuliselt ning tegi lõppotsuse, millega jättis hagi rahuldamata.
25.TsMS § 162 lõike 1 alusel jäid menetluskulud hageja kanda.
26.Kõik kostja menetluskulud nähtuvad asja materjalidest, milleks on käekirjaekspertiisi kulu 282 eurot (28.11.2018 maksekinnitus) ja lepingulise esindaja tasu 700 eurot (käsundusleping esindamiseks käesolevas kohtumenetluses). Kohus pidas kostja menetluskulusid tervikuna põhjendatuks, mistõttu mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulude hüvitise 982 eurot.
Apellatsioonkaebus
27.10.10.2019 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
28.Hageja ei nõustu, et tema nõue on aegunud. Kohus tegi meelevaldse järelduse, et perioodil 23.12.2014–23.08.2017 pangaülekanded ei olnud tehtud võlakirjas märgitud kohustuste katteks, vaid kostja venna elamiskulude katteks. Sellise järelduse tegemisel väljus kohus nõude piiridest. Antud asjas pidi kohus analüüsima hagetud võlakirja asjaolusid, kostja võlakirjast tulenevaid kohustusi ning kas ta neid täitis kohaselt või mitte. Maakohus võttis kohtulahendis aluseks kostja venna võimalikud üürikohustused, vendade omavahelised suhted üürikohustuse täitmisel, kostja venna alkoholilembuse, mis on käesolevas vaidluses asjakohatud ja viisid väära otsuse tegemiseni. Hageja ei esitanud hagi kostja venna vastu üüri nõudes, vaid kostja vastu võlakirjast tuleneva võla saamiseks. Kostja ei olnudki võimeline täitma venna eest üürikohustusi, kuna tal endal oli probleeme oma võlakohustuse täitmisega. Vastustaja seisukoht
29.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
30.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb resolutsiooni punktide 2-4 osas tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega jätab aegumise vastuväite rahuldamata ja saadab tsiviilasja tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks (TsMS § 657 lõike 1 punkt 3). Apellatsioonimenetluse kulud jaotab maakohus lõpplahendis (TsMS § 173 lõike 3 teine lause). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
31.TsMS § 651 lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 1, milles kohus võttis vastu hagist osalise loobumise. Ka ei tuvastanud kolleegium selles osas menetlusõiguse rikkumisi, mis saaksid anda aluse otsuse tühistamiseks sõltumata kaebuse põhjendustest (TsMS § 656 lõiked 1, 4). Seega on maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 1 jõustunud. Otsuse resolutsiooni punkt 5 sisaldab TsMS § 455 lõike 1 kohast otsustust lahendi menetlusosalistele kättetoimetamise kohta. Selline otsustus ei ole TsMS § 660 lõikest 1 tulenevalt edasi kaevatav, mistõttu on ka otsuse resolutsiooni punkt 5 jõustunud.
32.Apellatsiooniastmes on vaidluse all, kas hageja nõue kostja vastu on aegunud nagu tuvastas maakohus. Ringkonnakohus selle lõppjäreldusega ega selleni jõudmisel teostatud tõendite hindamisega ei nõustu, kuna maakohus jättis olulises osas arvestamata asjas kogutud tõendid ja nendega tõendamist leidnud elulised asjaolud. Maakohus rikkus TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud kohtulahendi põhjendamise ja § 232 lõikes 1 sätestatud tõendite kogumis hindamise kohustust.
33.Enne kaebuse sisulist lahendamist kõrvaldab kolleegium maakohtu otsuses sisalduva vastuolu, mis seisneb dokumendi, milles kostja võlgnevust tunnistas, allkirjastamise kuupäevas. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli hageja hagiavalduses seisukohal, et
kostja allkirjastas selle 05.07.2012. Kostja märkis, et ei mäleta küll allkirjastamist ja kuupäev on halvasti loetav, aga see pidi toimuma jaanuaris 2012, kuna samale dokumendile allkirja järgselt on märgitud tagasimaksed sama aasta veebruari ja juuni kuus. Maakohus on otsuse põhjendavas osas lähtunud mõlemast variandist (punktides 15, 33, 34 „05.07.2012“, punktides 30, 35 „05.01.2012“) võtmata seisukohta, kumb kuupäev tõendatud on. Kuigi asja lõpplahendusele dokumendi kuupäev käesolevas asjas otsest sisulist mõju ei avalda, tuleb kolleegiumil vastuolu kõrvaldada ja nimetatud faktiline asjaolu tuvastada.
34.Dokumendi koopialt (t I kd lk 7 pöördel) nähtub selgelt kuupäev „05“ ja selgelt aasta „2012“, kuid ebaselgelt kuu, mis on märgitud numbriga ja millest võib tõepoolest välja lugeda „01“ kui „07“. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kuigi hageja oli nii hagiavalduses kui kohtueelselt 09.10.2017 nõudekirjas (t I kd lk 10) märkinud kuupäevaks „05.07.2012“, siis 09.01.2018 menetlusdokumendis (vastuses kostja taotlusele; t I kd lk 39) märkis ka tema võlakirja sõlmimise ajaks 05.01.2012 ja lähtus samast kuupäevast 20.11.2018 kohtuistungil (t I kd lk 82). Eeltoodust tulenevalt loeb kolleegium võla tunnistamise dokumendi kuupäevaks 05.01.2012.
35.Kolleegium märgib, et maakohtu otsuse põhjenduste punktides 23 ja 28 esineb ilmne kirjaviga, mis seisneb selles, et maakohus on käsikirjalise dokumendi aastaks märkinud 2008. Ainsaks käesolevas asjas esitatud käsikirjaliseks dokumendiks on võla tunnistamise dokument, mille allkirjastamise aastas 2012 poolte vahel vaidlust ei ole. Kirjeldatud kirjaveal aga asja lõpplahenduse seisukohalt tähendus puudub, kuna kolleegium tühistab maakohtu otsuse muul alusel (vt järgnevad põhjendused).
36.Kolleegium on seisukohal, et maakohus tuvastas kooskõlas kohtu ette toodud ja poolte vahel vaidluse all mitteolevate eluliste asjaoludega õigesti pooltevahelise õigussuhte (TsMS § 438 lõige 1). Nimelt tuvastas maakohus, et 05.01.2012 dokumendis kinnitas kostja hageja ees enda võlgnevusena võlgnevust, milline tulenes hageja (laenuandja) ja kostjale 100% kuulunud äriühingu (laenuvõtja) vahel 04.07.2008 sõlmitud laenulepingu alusel tagastamata laenu jäägist. Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte kostja poolt äriühingu laenukohustusega ühinemiseks VÕS § 178 lõigete 1 ja 2 mõttes. Kolleegium nõustub selles osas maakohtuga ega pea vajalikuks põhjendusi korrata (TsMS § 654 lõige 6). Apellatsioonimenetluses ei ole seda maakohtu järeldust ka vaidlustatud. Kolleegium täpsustab siiski, et 05.01.2012 dokumendist nähtub, et kostja kinnitab võlgnevust hageja ees. Kirjalikku tehingut kohustusega ühisemise kohta esitatud ei ole. Seega saab järeldada, et võlausaldaja ja kostja suuline kokkulepe äriühingu laenukohustusega ühinemiseks pidi eelnema 05.01.2012 dokumendile või sõlmiti sellega samaaegselt. Millal see täpselt toimus, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust.
37.VÕS § 178 lõike 4 esimese lause kohaselt tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus. VÕS § 65 lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega võis hageja nõuda äriühingu laenukohustuse täitmata osa täitmist kostjalt. Poolte vahel puudub apellatsioonimenetluses vaidlus, et 05.01.2012 andis kostja kehtiva dokumendi selle kohta, et võlgneb hagejale konkreetse rahasumma. Maakohus tuvastas
asjakohaselt, et tegemist ei saa olla konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Kolleegium märgib vastuseks hagejale, et tegemist ei saa olla ka VÕS § 396 lõike 2 kohase olukorraga, kuna kostja ei olnud isiklikult hagejalt laenu saanud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-146-11 (punkt 11), 3-2-1-148-14 (punkt 19)). Seega on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega kostja tunnistas võlgnevust hageja ees ja mis kohtuvaidluses pöörab ümber TsMS § 230 lõikest 1 tuleneva tõendamiskoormuse.
38.Kolleegium on tsiviilasja materjalide alusel seisukohal, et maakohus tuvastas siiski ekslikult, et hageja nõue oli hagi kohtusse esitamise ajaks 02.11.2017 aegunud. Vaidlustatud lahendi põhjendustest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel asus kohus seisukohale, et kostja kohustus hageja ees muutus sissenõutavaks 05.01.2012, s.o võlgnevust kinnitava dokumendi allkirjastamisest. Kostja ühines laenukohustusega, milline oli muutunud sissenõutavaks 04.07.2008 lepingus (t I kd lk 78) kokkulepitud laenu tagastamise tähtaja 30.09.2008 möödumisel (VÕS § 82 lõiked 1, 7). TsÜS § 146 lõike 1 ja § 136 lõike 2 alusel oleks laenuandja laenulepingu täitmise nõue laenusaaja vastu aegunud 30.09.2011 kell 24.00. Siiski nähtub tsiviilasja materjalidest, et kostja tasus osaliselt võlgnevuse 14.07.2011 (võla tagastamise tõend t I kd lk 79; kostja väide hageja poolt tõendi allkirjastamise kohta samas lk 83). Seega oli tegemist nõude tunnustamisega TsÜS § 158 kohaselt, millega katkes aegumise tähtaeg ja algas uuesti kulgema alates 15.07.2011. TsÜS § 146 lõike 1 ja § 136 lõike 2 alusel oleks nõue aegunud 15.07.2014 kell 24.00. 05.01.2012 tunnustas kostja nõuet võlgnevust kinnitava dokumendi allkirjastamisega. Seega oli tegemist taas nõude tunnustamisega, millega katkes aegumise tähtaeg ja algas uuesti algusest peale kulgema alates 06.01.2012. TsÜS § 146 lõike 1 ja § 136 lõike 2 alusel oleks nõue aegunud 06.01.2015 kell 24.00. Poolte vahel puudub vaidlus, et laenulepingu täitmiseks tasus kostja hagejale sularahas 13.02.2012 ja 14.06.2012. Seega katkes aegumise tähtaeg taaskord ja algas uuesti kulgema vastavalt 14.02.2012 ja 15.06.2012 ning nõue oleks aegunud vastavalt 14.02.2015 ja 15.06.2015 kell 24.00. Järgmise makse tegi kostja ülekandega 23.12.2014, mille puhul nõustub kolleegium hagejaga, et tõendatud ei ole selle tegemine kostja poolt muu kohustuse kui solidaarlaenukohustuse täitmiseks (kolleegiumi põhjendused vt järgmises otsuse punktis). Seega katkes aegumise kulgemine taaskord ja algas uuesti 24.12.2014 ning nõue oleks aegunud 24.12.2017 kell 24.00, kuid 02.11.2017 esitas hageja hagiavalduse kohtusse. Seega ei olnud nõue hagi esitamise ajal aegunud ja maakohtul tuleb see sisuliselt lahendada.
39.Maakohtus kogutud tõendid annavad aluse nõustuda apellandiga, et kohus tuvastas ebaõigesti, et kostja poolt ajavahemikul 23.12.2014 kuni 23.08.2017 tehtud pangaülekanded selgitusega „vastavalt kokkuleppele“ olid tehtud muu kui 05.01.2012 kinnitatud võlgnevuse tasumiseks. Eelpool jõudis kolleegium seisukohale, et 05.01.2012 dokumendi, millega kostja tunnistas võlgnevust hageja ees, näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, milline kohtupraktika kohaselt muudab TsMS § 230 lõikes 1 sätestatud tavapärast tõendamiskoormust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt mõistis kostja tõendamiskoormuse ümberpöördumist, st seda, et tunnistatud võlgnevuse tegelikkuses (osalist) puudumist tuleb tõendada temal. Kostja esitas väite, et ülekanded perioodil 23.12.2014 kuni 23.08.2017 oli ta teinud oma venna eest, et katta kulud, mis hagejal tekkisid, kui kostja vend elas hageja korteris. Hageja eitas poolte vahel mistahes muu suulise või kirjaliku kokkuleppe kui 05.01.2012 dokumendis kajastatud
võlgnevuse tasumise kokkuleppe olemasolu, mille alusel oleks kostjal olnud kohustus talle raha kanda. Seega pidi kostja tõendama muu kokkuleppe olemasolu poolte vahel ja selle muu kokkuleppe alusel maksete tegemist.
40.Kolleegium nõustub hagejaga, et kostja esitatud tõendid tema väidet ei tõenda. Maakohus tõlgendas kostja ülekandeid kui kahepoolseid tehinguid mõistliku isiku seisukohalt VÕS § 29 lõike 4 kohaselt, leides, et poolte ühist tegelikku tahet ei ole võimalik kindlaks teha. Kolleegium sellega ei nõustu, vaid on seisukohal, et raha ülekannete kui ühepoolsete toimingute tegemisel kostja tahte tuvastamiseks tuleb kohaldada TsÜS § 75 lõiget 1. Nimetatud sätte kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kostja tahe tuleb tuvastada toimingu tegemise aja seisuga. Raha ülekanded ei ole mitmepoolsed tehingud, mille puhul saaks tuvastada poolte ühist tahet.
41.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtus kogutud tõendite kogumi alusel on võimalik tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava veenvusega tuvastada ülekannete tegemisel kostja tahe, mida ka hageja teadis või pidi teadma. Hageja seletas vande all (t I kd lk 87), et temal oli kostja vennaga kokkulepe korteri tasuta kasutamiseks; sellega lootis hageja, et vend aitab kostjal raha teenida, et hageja saaks oma raha tagasi; ülekanded olid laenu tagasimaksed, mitte üür ega kommunaalkulud. Kostja seletas kohtuistungil vande all (t I kd lk 90), et ta ei tea, kas tema vennal oli hagejaga kokkulepe üüri ja kommunaalkulude tasumise kohta; temal ei olnud hagejaga kokkulepet, et vend hageja korteris elada saab; ta sai venna jutust aru, et hageja lubas vennal käia korteris internetis ja telefonis, kuid elas vend maja kõrval puu all; hageja nõudis temalt raha ähvarduste ja telefoni teel, käis 2-3 korda nädalas töö juures ettevõtte ukse taga; tema mõtles makseid tehes, et maksab hagejale venna elamiskulude katteks; 23.12.2014 tasus hagejale 300 eurot, et hageja saaks teha korteris remonti, et vend saaks minna sinna elama. Pooltel puudub vaidlus, et kostja vend elas hageja korteris juunist 2015 kuni aprillini 2017, nagu tuvastas ka maakohus. Samas järeldub kostja enda vande all antud seletusest, et kostjal ei olnud hagejaga kokkulepet selles, et kostja maksab midagi venna eest ega ta ei olnud isegi teadlik, kas vend pidi midagi hagejale maksma. 15.11.2018 menetlusdokumendis tõi kostja välja, et ähvardamine oli seotud äriühingu võla kättesaamisega temalt (t I kd lk 75 pöördel). 20.11.2018 kohtuistungi protokollist nähtuvalt kinnitas kostja kohtule, et hageja käis aastatel 2008-2017 2-3 korda nädalas tema töö juures laenu pärast (t I kd lk 83). Eeltoodust tulenevalt ei leidnud tõendamist, et kostjal oleks olnud hagejaga muud kokkulepet, mille alusel hagejale raha üle kanda kui äriühingu laenu tasumisega seotud kokkulepe. Samuti ei leidnud tõendamist, et hageja oleks teadnud või pidanud teadma kostjal ülekandeid tehes muud tahet kui tasuda äriühingu laenuvõlgnevust. Eeltoodust tulenevalt ei oma asja lahendamisel tähtsust kostja venna eluolu täpsemalt selgitavad dokumentaalsed tõendid. Kostja korduvad väited erinevates menetlusdokumentides selle kohta, et temale ei olnud ülekannete tegemisel teada 05.01.2012 võlakirja olemasolu, ei saa olla kohtule veenev, kuna kostja on isiklikult majanduslikult otseselt huvitatud vaidluse tulemusest, dokumendi allkirjastamist on kostja möönnud ja kohtule ei ole esitatud mistahes objektiivseid tõendeid, mis kasvõi kaudselt toetaksid kostja väidet.
42.Sõltumata eelnevast ei ole võimalik kolleegiumil hageja kaebust rahuldada täies ulatuses. Nimelt taotleb hageja lisaks maakohtu otsuse tühistamisele uue otsuse tegemist ja hagi rahuldamist ringkonnakohtu poolt. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu, ei tuvastanud kohus vaidluse sisuliseks lahendamiseks vajalikke asjaolusid, mh tasumata laenu suurust, ega hinnanud vastavaid poolte väiteid ega tõendeid. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel olulised erimeelsused hageja nõude põhjendatud suuruse üle. TsMS § 449 lõike 3 teisest lausest tulenevalt peab menetlust jätkama maakohus.
43.Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel arutamisel (TsMS § 173 lõike 3 teine lause).
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.