Kohtuotsuse teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
17.04.2020.a. Rakvere kohtumaja, Rohuaia 8 Rakvere
Tsiviilasi
E K M B hagiavaldus Osaühing HMK Ehitus ja Projektid (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp vastu nõude tunnustamiseks
Menetlusosalised esindajad
ja
2-18-4929
nende Hageja: E K M B (ik: xxxx); lepinguline esindaja vandeadvokaat Jako Laanemägi Kostja: Osaühing HMK Ehitus ja Projektid (pankrotis) (rk: 11002806) pankrotihaldur Martin Krupp; lepinguline esindaja Kerli Kaasik
Hagi hind
3500 eurot
Kohtuistung
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada hagi.
2.Tunnustada E K M Bi nõuet Osaühingu HMK Ehitus ja Projektid (pankrotis) pankrotimenetluses 231 384,91 euro ulatuses.
3.Jätta poolte menetluskulud Osaühingu HMK Ehitus ja Projektid (pankrotis) kanda.
4.Rahuldada E K M Bi menetluskulude taotlus osaliselt.
5.Välja mõista Osaühingult HMK Ehitus ja Projektid (pankrotis) hageja E K M Bi kasuks menetluskulud 2640 eurot (s.h riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulu (koos käibemaksuga) 2340 eurot). Menetluskulud tasuda Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele nr EE971010220274455222.
6.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2640 eurot) tuleb Osaühingul HMK Ehitus ja Projektid (pankrotis) tasuda E K M Bile viivist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni. Kohtuotsus pooltele kätte toimetada. Edasikaebamise kord: Kohtuotsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest põhjendatud apellatsioonikaebus Tartu Ringkonnakohtule. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Hageja esitas 02.04.2018 Viru Maakohtule hagi HMK Ehitus ja Projektid OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp vastu nõude tunnustamiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Viru Maakohus 20.06.2017 välja HMK Ehitus ja Projektid OÜ (edaspidi HMK) pankroti. E K M B (edaspidi hageja) esitas 26.07.2017 tähtaegselt nõudeavalduse HMK Ehitus ja Projektid OÜ (pankrotis) pankrotihaldurile. 18.12.2017 toimunud esimesel nõuete kaitsmise koosolekul teatas pankrotihaldur, et hageja nõue on esitatud puudusega, kuna hageja ei ole esitanud laenu üleandmist ja võlgnevuse kujunemist tõendavaid dokumente. 21.12.2017 esitas hageja pankrotihaldurile kaks maksekorraldust, kust on näha, et hageja kandis HMK-le 08.02.2012 üle laenu summas 250 000 eurot ja 16.03.2012 summas 89 000 eurot. Samuti esitas hageja e-kirja manuses ka HMK raamatupidajalt saadud väljavõtte laekumiste kohta, kust on näha, et HMK on hagejale tasunud laenu tasaarvestamise teel kokku summas 253 563,19 eurot ning tasumata on jäänud 85 436,81 eurot. Hageja on 26.07.2017 nõudeavalduses selgitanud, et lisaks põhinõudele on hagejal kostja vastu ka intressinõue kokku summas 145 948,10 eurot, hageja nõue on kokku 231 384,91 eurot. 19.03.2018 toimunud teisel nõuete kaitsmise koosolekul esitas pankrotihaldur vastuväite hageja nõudele täies ulatuses, pankrotihaldur oma vastuväidet ei põhjendanud. Hageja palub tunnustada hageja nõuet HMK Ehitus ja Projektid OÜ pankrotimenetluses summas 231 384,91 eurot. Hageja ja HMK vahel on 06.02.2012 sõlmitud laenuleping, mille punkti 1.3 kohaselt laenas võlausaldaja võlgnikule 250 000 eurot. 16.03.2012 leppisid pooled kokku suurendada laenulepingut 89 000 euro võrra nii, et laenusummaks jäi 339 000 eurot. Hageja andis 08.02.2012 HMK-le üle laenusumma 250 000 eurot ning 16.03.2012 89 000 eurot. HMK-l oli kohustus hagejale tasuda hiljemalt 06.02.2013 laen summas 339 000 eurot. Nimetatud tähtajaks HMK täies ulatuses laenu ei tagastanud. Hageja ja HMK sõlmisid 11.01.2016 kokkuleppe, mille kohaselt leppisid pooled kokku seadusjärgsest täitmisjärjekorrast erineva järjekorra ning hageja kinnitas, et ta ei nõua võlgnikult viivist, kui võlgnik tasub võla täies ulatuses hiljemalt 31.12.2017. Hageja ja HMK on laenu tasaarvestanud 30.09.2013 summas 32 109 eurot, 31.10.2013 summas 78 799 eurot, 30.11.2013 summas 32 774 eurot, 31.12.2013 summas 89 690 eurot ning 05.12.2016 summas 20 191,19 eurot. Kokku on võlgnik tasunud võlausaldajale tasaarvestuse teel 253 563,19 eurot. Seega on võlgnikul põhinõudest tasumata veel 85 436,81 eurot. Kuigi pooltevahelise kokkuleppe kohaselt kohustus HMK tasuma hagejale laenulepingust tulenevad kohustused hiljemalt 31.12.2017, tuleneb PankrS § 93 lg-st 1, et pankrotimenetluses tuleb esitada võlgniku vastu kõik nõuded sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. Seega on hagejal HMK vastu laenulepingu täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 mõttes. Pooltevahelise laenulepingu punkti 1.5 kohaselt kohustub võlgnik tasuma võlausaldajale raha kasutamise eest intressi arvestusega 15% aastas. Hageja andis HMK-le üle laenu esimese osa 09.02.2012 (summas 250 000 eurot) ja teise osa 16.03.2012 (summas 89 000 eurot). 11.01.2016 kokkuleppe punktis 4 leppisid pooled kokku, et võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult intressi alates laenusumma üleandmisest kuni laenusumma täieliku tagastamiseni laenulepingus sätestatud määras. Sama kokkuleppe punktis 5 leppisid pooled kokku, et intressi tasumine toimub pärast laenusumma täielikku tasumist. Käesolevaks ajaks ei ole HMK intressi tasunud, mistõttu on pankrotimääruse seisuga (20.06.2017) HMK-l hageja ees intressikohustus summas 145 948,10 eurot. Hageja esitas hagiavalduses intressi nõude arvestuse. Eeltoodust tulenevalt hageja palub tunnustada hageja nõue HMK pankrotimenetluses 231 384,91 euro ulatuses. Hagile on lisatud: pankrotimäärus, 26.07.2017 nõudeavaldus, pankrotihalduri kiri puuduste kohta, e-kiri nõudeavalduse puuduste kõrvaldamiseks, 08.02.2012 maksekorraldus,
16.03.2012 maksekorraldus, kokkulepe.
HMK raamatupidamise
tabel,
laenuleping,
11.01.2016
2.26.05.2018 seisukohas hageja ei nõustu kostja 25.04.2018 vastuses esitatud väidetega ning jääb oma hagiavalduses esitatud nõuete ja seisukohtade juurde. Hageja selgitab, et 2016. aasta alguses toimusid hageja ja võlgniku vahel läbirääkimised hageja nõude tasumise osas. Hageja oli teadlik sellest, et nõude aegumistähtaeg läheneb, mistõttu otsustas hageja asuda läbirääkimistesse nõude tasumise üle enne kohtusse pöördumist. Pooled jõudsid kokkuleppele, et võlgnik tagastab hagejale laenu täies ulatuses hiljemalt 31.12.2017. Kuna võlgnik 11.01.2016 kokkuleppes tunnistas oma võlgnevust hageja ees, siis aegumistähtaeg katkes ja algas uuesti TsÜS § 158 lg 1 kohaselt. Sellega oli hageja jaoks garanteeritud täiendav 3-aastane aegumistähtaeg, mille jooksul ta saab oma nõuet sisse nõuda ning saada intressitulu. Hageja on tõendanud tasaarvestusi võlgniku raamatupidaja väljastatud väljavõttega ja 11.01.2016 kokkuleppega. Teiseks on hagejal nõude tunnustamise menetluses kohustus tõendada oma nõuet, mitte mistahes muid summasid, mille osas ei ole hageja pankrotimenetluses nõuet esitanud. Hageja on tasaarvestusi kirjeldanud vaid selgituseks, et selgitada seda, miks hageja esitab nõude väiksemas summas, kui on laenulepingus märgitud. Hageja selgitab, et võlausaldajal ei ole kohustust esitada oma nõuet pankrotimenetluses täies ulatuses, vaid soovi korral võib võlausaldaja esitada oma nõude ka osaliselt. Juhul, kui võlausaldaja on oma nõude esitanud osaliselt, siis puudub mistahes mõistlik põhjendus, miks peaks võlausaldaja tõendama asjaolusid, mis on seotud selle nõude osaga, mida võlausaldaja pankrotimenetluses ei esitanud. Praegu on sisuliselt sama olukord. Juhul, kui asuda seisukohale, et tasaarvestusi ei ole olnud, siis sellisel juhul on hagejal nõue võlgniku vastu täies ulatuses lähtuvalt laenulepingust (ehk ilma tasaarvestusteta). Siiski kuna praegusel juhul on tasaarvestusi muuhulgas tõendatud ka 11.01.2016 kokkuleppega, kus on pooled kokku leppinud kokkuleppe sõlmimise ajahetke seisuga laenu jäägi, siis ei ole võimalik asuda seisukohale, et tasaarvestusi ei olnud ka juhul, kui tasaarvestuste aluseks olevaid tõendeid kohtule ei esitata. Seega on hageja seisukohal, et praegusel juhul on tasaarvestused tõendatud eelkõige hageja ja võlgniku vahel sõlmitud 11.01.2016 kokkuleppega. Mistahes muude tõendite esitamine tasaarvestuste aluseks olevate asjaolude kohta oleks praegusel juhul asjakohatu ning kohtumenetlust ebamõistlikult koormav. Praegusel juhul ei ole tasaarvestuste aluseks olevatel dokumentidel hageja poolt hagiavalduses esitatud nõude lahendamiseks mistahes tähtsust. Hageja peab vajalikuks märkida, et kui kostja on seisukohal, et hagejal võib olla kostja ees kohustusi, mida ta saab tasaarvestada, siis peab kostja seda tõendama. Hagejal ei ole kohustust tõendada kostja nõudeid. Kohus ei ole praegusel juhul tõendamiskoormist ümber pööranud, mistõttu on kostjal kohustus tõendada vastavaid asjaolusid, kui kostja leiab, et tal on hageja vastu tasaarvestatav nõue. Hageja hinnangul ei ole täiendava laenutähtaja kokkuleppimine eriti haruldane tehing, vaid pigem tuleb seda majanduskäibes tihti ette, mistõttu jääb arusaamatuks, miks selline tehing ei ole pankrotihalduri hinnangul eluliselt usutav. Hageja eesmärk ei olnud võimalikult kiiresti oma investeeringut tagasi saada, vaid hageja soovis teenida võimalikult palju intressitulu, mida täiendava tähtaja andmine hagejale oleks võimaldanud, kui võlgnik ei oleks enne tähtaja saabumist maksejõuetuks muutunud. Hageja selgitab, et see, et pankrotihaldur ei mõista laenu andmise eesmärki, ei muuda olematuks seda, et hageja on võlgnikule laenu andnud ning see asjaolu on tõendatud laenulepingute ja maksekorraldustega. Samuti selgitab hageja, et laenu tagasimaksed ei olegi toimunud pangakonto ülekannetega, vaid hageja poolt hagis viidatud tasaarvestustega, mistõttu ei saa järeldada, et ühtki tagasimakset ei ole toimunud.
Seoses hageja nõude seotusega xxxx OÜ-ga hageja selgitab, et AÕS § 325 lg 4 kohaselt ei eelda hüpoteek tagatava nõude olemasolu. Seega ei ole hüpoteek seotud kuidagi nõudega, mille tagamiseks see on seotud. Nimetatud põhimõttest tulenevalt ei saa järeldada sellest, et kinnistusraamatusse on kantud hüpoteek, et hüpoteegipidajal on kinnisasja omaniku vastu nõue. Samamoodi ei saa järeldada ka sellest, et hüpoteek on kustutatud, et pooltevahelised nõuded on lõppenud. Seega ei ole praegusel juhul kuidagi oluline asjaolu, et xxxx OÜ-le kuuluvale kinnisasjale hageja kasuks seatud hüpoteek on kustutatud. Hüpoteegi kustutamine ei tõendada seda, et võlgniku kohustused hageja ees on täidetud. Hüpoteek kustutati vastavalt võlgniku, hageja ja xxxx OÜ vahelisele kokkuleppele, kuid sellega ei loobunud hageja oma nõuetest võlgniku vastu. Kostja väide pankrotimenetluse enda kontrolli all hoidmise eesmärgi kohta on paljasõnaline ja hagejat alusetult süüdistav. Hagejale jääb arusaamatuks, mis seob kostja arvates hagejat võlgniku endiste osanike ja juhatuse liikmetega. Hageja ei ole kunagi olnud võlgniku osanik või juhatuse liige.
3.Hageja 23.08.2019.a seisukohas leiab, et eksperdiarvamus on usaldusväärne ning sellega on üheselt tõendatud, et vaidlusalused dokumendid on allkirjastanud hageja, mistõttu ei tohiks käesolevas menetluses enam dokumentide ehtsus kahtluse all olla. Kuna dokumendiekspertiis ei andnud mistahes tulemusi, kuna eksperdil ei olnud võimalik dokumentide koostamise aega kindlaks määrata, siis sellest tulenevalt tuleb lähtuda eeldusest, et kostja poolt vaidlustatud dokumendid on koostatud ja allkirjastatud dokumentides märgitud kuupäevadel, kuna vastupidist ei ole käesolevas kohtumenetluses tõendatud.
4.Hageja 27.08.2019.a vastuses kostja menetluse peatamise taotlusele märgib, et hagejale jääb arusaamatuks, kuidas on võlgniku endiste juhatuse liikmete suhtes algatatud kriminaalmenetlus seotud hageja ja tema poolt võlgniku vastu esitatud nõudega. Hageja ei ole võlgniku endine juhatuse liige ning hageja ei ole ka võlgniku endiste juhatuse liikmetega kuidagi seotud. Seega on hageja seisukohal, et kostja taotlus menetluse peatamiseks on täielikult põhjendamata. Kostja on oma taotluse punktis 2.5 väitnud, et xxxx OÜ suhtes on algatatud kriminaalasi nr 1183009. Tegemist on valeväitega, xxxx OÜ ei ole talle teadaolevalt üheski kriminaalasjas kahtlustatav või süüdistatav. Samuti ei ole viidatud kriminaalasi kuidagi seotud käesoleva kohtumenetlusega või HMK Ehitus ja Projektid OÜ pankrotimenetlusega. Pankrotihaldur ei ole ka selgitanud, kuidas viidatud kriminaalasi tema hinnangul käesoleva kohtumenetlusega seotud on.
KOSTJA SEISUKOHT
5.25.04.2018.a vastuses kostja vaidleb hagiavaldusele täies ulatuses vastu. Viidates TsÜS § 146 lg-le 1 leiab kostja, et hageja nõue võlgniku vastu aegunuks 07.02.2016.a. Hageja väitel on ta laenu kostjale teadmata asjaoludel 2013 ja 2016.a tasaarvestanud ning loeb võlgniku põhinõudelt tasumata osaks 85 436,81 eurot. Kostja hinnangul hagis esile toodud asjaoludest, sealhulgas poolte vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestamine, ei tulene üheselt, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping ning et kostja võlgneb hagejale hagis nõutava summa. Tasaarvestuse pooltel on VÕS § 197 lg 1 järgi kohustus maksta teineteisele rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena võib pooltevahelised vastastikused nõuded lugeda kattuvaks ajast, mil neid võis tasaarvestada. Kostja leiab, et hagejal võib seega olla kostja ees kohustusi, mille suhtes kostjal on õigus teha hageja nõudega tasaarvestuse. Selles osas on hageja nõue ebaselge ning eeldab hageja poolt tõendamist ja täiendavaid selgitusi hagis märgitud 30.09.2013 summas 32 109 eurot, 31.10.2013 summas 78 799 eurot, 30.11.2013 summas 32 774 eurot, 31.12.2013 summas 89 690 eurot ning 05.12.2016 summas 20 191,19
eurot hageja tehtud tasaarvestuste osas. Ka nimetatud tasaarvestusavaldusi ja selle algdokumente hageja esitanud ei ole. Kostja poolt on esitatud tõendina kellegi „xxxx“ poolt 31.07.2017.a koostatud exceli tabel. Kostja märgib, et huvitaval kombel väljastab HMK (võlgniku) raamatupidaja kolmandale isikule andmeid, kuid pankrotihaldurile ei ole raamatupidamisdokumentatsiooni siiamaani üle antud ei endiste ega praeguste juhatuse liikmete poolt. Samuti on oluline välja tuua fakt, et menetlusdokumentide kättesaamiseks pädevaks isikuks oli hagejat esindav advokaadibüroo Reinmaa ja Partnerid OÜ 17.11.2016 kuni 04.05.2017.a. Asjaolu, et nii võlgniku kui ka võlausaldajad kasutavad sama advokaadibürood, on ebaharilik. Kostja on seisukohal, et 11.01.2016.a. kokkuleppe puhul on tegemist näiliku tehinguga, kuna selle allkirjastanutel puudus tegelik tahe raha maksmiseks ja uue tähtaja kinnitamiseks. Samuti on pankrotihalduril põhjendatud kahtlus, et nimetatud dokument on koostatud (tehing tehtud) vaid õigusnäivuse tekitamiseks. Kostja osutab TsÜS § 89 lg-tes 1 ja 2 sätestatule ja Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, milles on mh leitud seda, et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Pankrotihalduri käsutuses olevate võlgniku pangakontodelt nähtuvalt pole võlgnik hagejale teinud ühtegi tagasimakset, mis muudab hageja poolt kostjale laenu andmise eesmärgi raskesti mõistetavaks. Samuti ei ole hageja esitanud mitte ühtegi tõendit, et mingeid tasaarvestusi ja mis alustel pooled on teinud. Hageja väited on tõendamata ja paljasõnalised. Hageja poolt lisatud exceli tabel ei ole kohane tõend TsMS-i mõttes. Tasaarvestuse aluseks olevaid dokumente ei ole hageja esitanud, samuti ei ole hageja esitanud tasaarvestusavaldusi, mille alusel väidetavaid tasaarvestusi tehti. Aegumistähtaja jooksul nõude maksmapaneku asemel äriühinguga täiendavas laenu tagastamise tähtajas kokkuleppimine pole ka eluliselt usutav, millest on võimalik järeldada, et tegelikult soovisid pooled jätta vaid mulje tehingu olemasolust, et kindlustada nõudeõigust võlgniku pankrotimenetluses. Kostja arvates võib 11.01.2016 kokkuleppes sisalduda deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks oli olemasoleva kohustuse kinnitamine. Kostja leiab, et pooltevaheline 06.02.2012 laenuleping on tõendamata ja näilikkuse tõttu tühine, kuna ei olnud suunatud laenulepingus märgitud tagajärgede esilekutsumisele. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul on Riigikohus leidnud, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Antud juhul pole hageja võla tekkimise asjaolusid selgitanud ja tõendeid esitanud ning peab laenulepingust tulenevat võlga tõendama. Kostja osutab, et võlgniku eelmisteks juhatuse liikmeteks ning osanikeks ja juhatuse liikmeteks olid K E (ik: xxxx) ja M E (ik: xxxx). xxxx OÜ osanikeks olid samuti K E ja M E (sh oli M E ka juhatuse liige). xxxx OÜ-le (rk: xxxx) kuulus kinnistu asukohaga xxxx (registriosa nr xxxx). Nimetatud aadress oli märgitud võlgniku registrijärgseks aadressiks. Huvitav on fakt, et OÜ xxxx kuulunud kinnistule oli hageja poolt võlgnikuga sõlmitud laenulepingu kuupäeval, s.o 06.02.2012.a kantud hüpoteek summas 325 000 eurot hageja kasuks. Hüpoteek kustutati 07.12.2016.a kinnistamisavalduse alusel. Sellest saab järelda, et nõuded olid võlgniku poolt hageja suhtes täidetud, sest vastasel juhul ei oleks hageja ilmselgelt nõustunud hüpoteegi kustutamisega. Ka nimetatud fakt annab põhjuse eeldada, et täiendava kokkuleppe sõlmimine 2016.a ei ole eluliselt usutav ning koostatud dokument on näilik. Kokkuvõtlikult on kostja seisukohal, et hageja ei ole põhistanud tasaarvestuse kokkuleppeid, sh laenu täitmist kostja poolt. Võlgniku pangakontodelt ei nähtu laenu tagasimaksist hagejale. Hageja ei ole esitanud tasaarvestuskokkulepete aluseks olevaid raamatupidamise algdokumente. Nõudeavalduse esitamise eesmärgiks on ilmselgelt hoida pankrotimenetlust enda (võlgniku endiste osanike ja juhatuse liikmete poolt) enda kontrolli all ning nõuete paisutamise eesmärgist, mis kontrolli hoidmist ja hiljem jaotise väljamaksmist või kompromissi sõlmimist võimaldab.
Kohtult lepingute originaaldokumentide väljanõudmise ja ekspertiisi läbiviimisega soovib kostja tõendada, et esitatud kokkulepped (vähemalt 11.01.2016) kokkulepe on sõlmitud pärast selle tegelikku koostamise aega ning seega on fiktiivne. Kostja vastusele on lisatud ekraanitõmmis „Lisa 1 exel koostaja väljavõte“, HMK Ehitus ja Projektid äriregistri väljavõte, xxxx OÜ äriregistri väljavõte, kinnistusraamatu väljavõte kinnistu asukohaga xxxx maakond kohta.
6.21.06.2018.a vastus kostja vaidleb hagiavaldusele täies ulatuses vastu ja jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kostja selgitusel on praktikas ebaharilik olukord, kus väike advokaadibüroo esindab mõlemat vaidluse poolt ehk nii võlausaldajat kui pankrotivõlgnikku, kuivõrd selline situatsioon võib tekitada huvide konflikti olukorra. Seega on halduril alust arvata, et võlgniku endised juhatuse liikmed, kes on tahtlikult põhjustanud võlgniku maksejõuetuse, teevad koostööd hagejaga ehk võlausaldajaga ning soovivad kaudselt läbi hageja saavutada kontrolli võlgniku pankrotimenetluse üle. Selline võlgniku juhatuse liikmete eelnev käitumine ja seotus hagejat esindava advokaadibürooga annab järjekordse põhjuse eeldada, et hagejapoolse nõudeavalduse ja hagi esitamise eesmärgiks on ainult hoida pankrotimenetlust enda kontrolli all. Eelnevalt nimetatu on võimalik ära tõendada kostja taotletud 06.02.2012. a ja 11.01.2016. a laenulepingute originaaldokumentide väljaandmisega hageja poolt ja ekspertiisi läbiviimisega. Ekspertiisi tulemusena oleks võimalik tuvastada, kas hageja poolt esitatud nõude aluseks olevad laenulepingud on sõlmitud lepingutel märgitud kuupäevadel või on tegemist fiktiivsete dokumentidega.
7.23.08.2019.a esitas kostja taotluse peatada tsiviilasjas nr 2-17-19258 menetlus kuni kriminaalasja nr 18740000059 menetluse lõppemiseni. Kostja märgib, et kuigi EKEI ekspertiis ei suutnud tuvastada vaidlusaluste dokumentide koostamise aega, siis on halduril jätkuvalt põhjendatud kahtlus, et dokumendid ei ole koostatud neis sätestatud kuupäevadel, vaid tagasiulatuvalt. Kuivõrd võlgniku eelnevate ja praeguse juhatuse liikmete suhtes on algatatud kriminaalmenetlus nr 18740000059, siis uurimise käigus võivad ilmneda asjaolud (sh dokumendi intellektuaalse võltsimise osas), mis on olulised käesoleva tsiviilasja lahendamisel ning milline tõend on oluline käesoleva vaidluse lahendamisel. Lisaks on algatatud kriminaalasi nr 1183009 ﴾17740000171﴿ xxxx OÜ suhtes. A R ja tema abikaasat süüdistatakse omastamisele kaasaaitamises, A ka rahapesus ja koos nendega andis prokuratuur kohtu alla ka endise xxxx OÜ, mis kannab mullu sügisest nime xxxx OÜ. Kuivõrd sama advokaadibüroo esindas nii võlgnikku kui ka võlausaldajat ning nii võlgniku juhatuse liikmete kui ka advokaadibüroo suhtes on algatatud kriminaalmenetlused, siis kriminaalmenetluste käigus ilmevad olulised tõendid, mis on ka olulised käesoleva vaidluse lahendamisel.
8.08.01.2020.a vastuses kohtunõudele kostja selgitab, et tegi päringu ning uurija vastuse kohaselt Osaühing HMK Ehitus ja Projektid (pankrotis) (rk11002806) praeguse juhatuse liikme O P S (sünniaeg xxxx.a) ja endiste juhatuse liikmete K E (isikukood xxxx), M N (isikukood xxxx) ja M E (isikukood xxxx) suhtes on esitatud kuriteokaebus. Kaebus on edastatud kohtueelse menetluse läbiviimiseks KrMS §194 ja §195 alusel KarS §3811 lg 2, § 384 lg1 ja § 385 tunnustel alustatud kriminaalasja nr 18740000059 materjalid. Kahtlustus on esitatud O P Sile. Uurija selgituste kohaselt jääb kohtueelse menetluse lõpuleviimine 2020 aastasse.
KOHTU SEISUKOHT
9.Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus.
Hageja esitas kohtule nõude summas 231 384,91 euro (põhinõue 85 436,81 eurot ja intress 145 948,10 eurot) tunnustamiseks.
10.Kohus leiab, et hinnates poolte esitatud asjaolusid ja tõendeid nende kogumis, on hageja nõue põhjendatud ja hageja taotlus nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses summas 231 384,91 eurot tuleb rahuldada.
11.Poolte vahel puudub vaidlus järgmises: 1) Viru Maakohtu 20.06.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-4893 (dtl 7) kuulutati võlausaldaja xxxx AS-i avalduse alusel välja Osaühingu HMK Ehitus ja Projektid (edaspidi võlgnik) pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Martin Krupp; 2) 26.07.2017 esitas hageja nõudeavalduse (dtl-d 15-17) võlgniku pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks kokku summas 231 384,91 eurot, s.h põhinõue 85 436,81 eurot ja intressinõue summas 145 948,10 eurot; 3) pankrotihalduri 18.12.2017 kirjaga (dtl-d 19-20) anti hagejale tähtaeg 10 päeva nõudevalduse puuduste kõrvaldamiseks – nõudeavalduses nimetatud asjaolusid tõendavate dokumentide, s.o laenu üleandmist ja võlgnevuse kujunemist tõendavate dokumentide esitamiseks; 4) hageja esitas 21.12.2017 e-kirjaga (dtl-d 21- 28) võlgniku pankrotihaldurile laenu üleandmist tõendavad maksekorraldused ja võlgniku raamatupidajalt saadud väljavõtte laekumiste kohta; 5) 19.03.2018 toimunud teisel nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja pankrotihaldur vastuväite hageja nõudele täies ulatuses.
12.Hageja tugineb oma nõudes järgmistele kokkulepetele: 1) 06.02.2012.a laenuleping (dtl-d 29-30), mille kohaselt hageja laenas võlgnikule 250 000 eurot laenu tagastamise tähtajaga 06.02.2013; 2) 16.06.2012.a laenulepingu lisa 1 (dtl 31), milles hageja ja võlgnik leppisid kokku suurendada laenusummat 89 000 euro võrra; 3) 11.01.2016.a kokkulepe (dtl-d 32-33), milles hageja ja võlgnik leppisid kokku võlgnevuse seadusjärgsest täitmisjärjekorrast erineva järjekorra, pooled kinnitasid, et kokkuleppe sõlmimise seisuga on laenusaajal tasumata laen summas 105 628 eurot ja pikendasid laenu tasumise tähtaega kuni 31.12.2017. Laenusumma võlgnikule maksmist tõendab hageja 08.02.2012.a maksekorraldusega summas 250 000 eurot (dtl 24) ja 16.03.2012.a maksekorraldusega (dtl 26) summas 89 000 eurot. Hageja selgitusel on lepingupooled laenu tasaarvestanud 30.09.2013 summas 32109 eurot, 31.10.2013 summas 78 799 eurot, 30.11.2013 summas 32 774 eurot, 31.12.2013 summas 89 690 eurot ja 05.12.2016 summas 20191,19 eurot.
13.Kostja vaidleb nõudele vastu ning on seisukohal, et hagi asjaoludest ei tulene, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping ja et kostja võlgneb hagis nõutava summa. Kokkuvõtlikult on kostja vastuväidetena haginõudele välja toonud, et esineb kahtlus hageja nõude aluseks olevate kokkulepete ehtsuses, kokkulepete näol on tegemist näilike tehingutega, hageja nõue (olemasolu ja suurus) on ebaselge ja tõendamata, m.h põhjustel, et hageja ei ole tõendanud tasaarvestuse aluseks olevaid asjaolusid ja laenu tagatiseks seatud hüpoteek kustutati, 11.101.2016.a kokkuleppe puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mis toob kaasa tõendamiskoormise ümberpööramise, samuti osutab kostja võlgniku eelmiste omanike seotusele laenulepingu alusel hüpoteegiga koormatud kinnistu omaniku xxxx OÜ-ga ja asjaolule, et nii võlgnik kui võlausaldaja on kasutanud esindamiseks sama advokaadibürood. Kohus hindab kostja esitatud väiteid siinesitatud järjekorras.
14.Hageja nõude aluseks olevate kokkulepete ehtsus
Kostja taotles kohtult 06.02.2012 ja 11.01.2016 kokkulepete osas ekspertiisi läbiviimist nimetatud dokumentide allkirjastajate ja dokumentide tegeliku koostamise aja tuvastamiseks, eesmärgiga tõendada, et esitatud kokkulepped (või vähemalt 11.01.2016 kokkulepe) on sõlmitud pärast selle tegelikku koostamise aega ja seetõttu fiktiivsed. Vastavalt kostja täpsustatud küsimustele eksperdile kohus määras 11.12.2018.a määrusega käekirjaekspertiisi ja dokumendiekspertiisi dokumentide valmistamise/vormistamise aja määramiseks 06.02.2012 (Laenuleping), 16.03.2012 (Laenulepingu lisa) ja 11.01.2016 (Kokkulepe) kuupäeva kandvate dokumentide suhtes. 03.06.2019.a ekspertiisiaktis nr 18E-DM0061 (dokumendiekspertiis) toodud eksperdiarvamuse (dtl 214) kohaselt 06.02.2012 kuupäeva kandev dokument nimetusega Laenuleping (Loan Agreement), 16.03.2012 kuupäeva kandev dokument nimetusega Laenulepingu lisa nr 1 (Loan Agreement appendix nr 1) ja 11.01.2016 kuupäeva kandev dokument nimetusega Kokkulepe (Agreement) erinevad võrdluseks esitatud dokumentidest, on koostatud vanemat tüüpi kirjafondiga erinevatele paberitele ja trükitud välja erinevatel seadmetele. Vaidlustatud dokumentide koostamise (väljatrükkimise) ajavahemikku kuu ega ka aasta täpsusega esitatud võrdlusmaterjali põhjal ei ole võimalik määrata. Vaidlustatud dokumentide allkirjastamise aja määramiseks, antud tsiviilasjas asjaolusid arvestades, puudub teaduslikult väljatöötatud meetod. Kohus leiab, et kuigi ekspertiisi tulemusel ei olnud võimalik määrata kindlaks ekspertiisiks esitatud dokumentide koostamise ajavahemikku, on kindlakstehtud andmete põhjal võimalik siiski tõsikindlalt väita, et need ei ole vormistatud samaaegselt, s.o 06.02.2012 ja 16.03.2012 kuupäeva kandvad dokumendid tagantjärele ja samaaegselt 11.01.2016 dokumendiga. Viimane ei ole tõenäoline ka põhjusel, et laenulepingu ja selle lisa on ajaliselt seotud kokkulepetes märgitud summades tehtud maksekorraldustega, mille alusel tehtud maksete toimumisele kostja ei ole vastu vaielnud. 11.01.2016.a kokkuleppe tegelikust hilisemale vormistamisele viitavaid teisi tõendeid ei ole kohtule käesolevas asjas esitatud. 02.07.2019.a ekspertiisiaktis nr 18E-DK0098 (käekirjaekspertiis) esitatud eksperdiarvamuse (dtl 220) kohaselt olid nii 06.02.2012 Laenulepingule (Loan Agreement), 16.03.2012 Laenulepingu Lisale nr 1 (Loan Agreement appendix nr 1) kui 11.01.2016 Kokkuleppele (Agreement) allkirjad laenusaaja HMK Ehitus ja Projektid OÜ esindaja K E nimelt väga tõenäoliselt kirjutanud K E (ik: xxxx) ja laenuandja E K M B nimelt tõenäoliselt kirjutanud E K M B (ik: xxxx). Seega on kohtu hinnangul ümber lükatud ka kostja kahtlus selles, kas eelnimetatud dokumendid on allkirjastanud neil märgitud isikud. Eeltoodust tulenevalt ja muude tõendite puudumisel kokkulepete muul kui neis näidatud ajal sõlmimise kohta, loeb kohus tuvastatuks, et pooled on sõlminud eelnimetatud kokkulepped neil märgitud ajal.
15.06.02.2012 ja 11.01.2016 kokkulepped kui näilikud tehingud 15.1.Kuigi kostja ei ole välja toonud, siis hindab kohus tehingu tühisust ka 16.03.2016.a laenulepingu lisa osas, kuivõrd kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (RKTKo 3-2-1-137-09, p 12). 15.2.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Kostja tugineb oma vastuväites näiliku tehingu esimesele alternatiivile, s.o et poolte väljendatud tahe ei lange kokku poolte tegeliku, varjatud tahtega.
TsÜS § 89 lg 1 sõnastusest tuleneb, et tehingu lugemisel näivaks peab see olema seotud kolmanda isikuga, kuna väljend „jätta mulje“ osutab kavatsusele mõjutada kolmandat isiku. Kolmandateks isikuteks, kellele soovitakse jätta mulje, et tehing on tehtud ja õiguslikud tagajärjed saabunud (kostja hinnangul eesmärgiga nõudeid paisutada ja seeläbi kontrollida pankrotimenetlust) oleksid kostja käsitluse järgi antud juhul seega pankrotihaldur ja võlausaldajad. Riigikohtu selgituste kohaselt tuleb tehingu näilikkuse tuvastamisel tehingut sisuliselt hinnata, s.t hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida tegelikult sooviti (RKTKo 3-2-1137-09, p 11, 3-2-1-139-08, p 8). Tehingu näilikkuse tõendamiskoormis lasub antud juhul kostjal, kui vastava vastuväite esitajal. Kuivõrd TsÜS § 89 lg-st 1 tulenevalt saab näilik tehing olla vaid mitmepoolne tehing ja TsÜS § 67 lg 2 4. lause järgi on mitmepoolsed tehingud lepingud, siis tuleb tahteavalduste tõlgendamisel lähtuda TsÜS § 75 (tahteavalduse tõlgendamine) lg-s 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 29 sätestatust. VÕS § 29 lg 1 sätestab subjektiivse tõlgendamise põhimõtte, mille kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda ennekõike lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb lisaks lepingu sisule arvestada ka muid, eelkõige VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud (mitteammendavas) loetelus esitatud asjaolusid, mis aitavad teha järeldusi poolte tegeliku tahte kohta, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat (vt nt RKTKo 3-2-1-118-13, p 12). Poolte tahte tõlgendamisele seab piirid VÕS § 29 lg-st 4 tulenev objektiivne tõlgendamiskriteerium, mis näeb ette, et kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, s.o tõlgendamise tulemus peab olema objektiivselt mõistlik. Näiliku lepingu tõendamiseks TsÜS § 89 lg 1 1. alternatiivi järgi tuleb tõendada, et poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud lepingus märgitud tagajärgede esilekutsumisele. Kui poolte vahel toimub sooritus, siis tuleb kontrollida, kas poolte vahel on näilik tehing, mida täideti õigusliku aluseta. 15.3.VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi, muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kohus leiab, et kostja esitatud asjaolude ja tõenditega ei ole tõendatud, et 06.02.2012 laenuleping ja selle 16.03.2016 lisa on näilikud tehingud põhjusel, et pooled ei soovinud kokkulepetes märgitud tagajärgi, s.o astuda laenusuhtesse koos kaasuvate vastastikuste kohustustega. Kohus on eelpool märkinud, et kostja ei ole esitanud vastuväidet sellele, et 08.02.2012.a ja 16.03.2012.a maksekorraldustega (dtl-d 24, 26) maksti võlgnikule kogusummas 339 000 eurot. Samuti puuduvad viited sellele, et tegemist oleks olnud nt eelnevalt võlgniku poolt hagejale õigusliku aluseta üleantud ja seejärel võlgnikule näilikult laenuna tagastatavate summadega. Kohus leiab, et maksete tegemise aeg ja summa suurus ning maksekorraldusele märgitud selgitus „Business loan“ lubavad need veenvalt siduda eelnimetatud lepingutega. Hageja poolt laenulepingulisse suhtesse astumise tahet kinnitavad kohtu hinnangul ka hageja kasuks lepingu p-s 1.4 ettenähtud tagatised, s.h 13.02.2012.a. võlgniku kasuks xxxx OÜ kinnistule asukohaga xxxx (kuni 17.12.2011 xxxx), xxxx alevik, xxxx seatud hüpoteek summas 325 000 eurot (dtl 62-63). Kohus leiab, et kostja poolt väljatoodud seos võlgniku ja kinnistu omaniku xxxx OÜ vahel (dtl-d 56, 61), s.o nende juhatuse liikmed ja osanikud (K E ja M E) olid samad isikud, ei anna alust kahelda 08.02.2012 laenulepingus kokkulepitu vastavuses poolte tahtele. Kokkulepe hüpoteegi seadmiseks võõrale kinnisasjale on seadusega lubatud ja ei kujuta endast omavahelisi seoseid omavate
äriühingute puhul praktikas tavapäratut käitumist. Kohus peab väheusutavaks, et 2012.a-l nimetatud lepinguid sõlmides pooled nägid ette ja soovisid tekitada õigusnäivust võimaliku (2017.a. realiseerunud) pankrotistumise väljavaatega arvestades. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et nimetatud kahe lepingu puhul ei ole tegemist näilike tehingutega, sest lepingupooled soovisid just kokkulepetes märgitud tagajärgi. Kohus ei tuvastanud poolte esitatu põhjal teisi tehingu tühisuse aluseid, s.h et kokkulepetega sooviti varjata mõnda teist tehingut. 15.4.Hageja esitatud 11.01.2016 kokkuleppe osas kostja leiab, et aegumistähtaja jooksul nõude maksmapaneku asemel äriühinguga täiendavas laenu tagastamise tähtajas kokkuleppimine pole eluliselt usutav, millest on võimalik järeldada, et tegelikult soovisid pooled jätta vaid mulje tehingu olemasolust, et kindlustada nõudeõigust võlgniku pankrotimenetluses. Kohus käesolevas asjas tuvastatud asjaolude põhjal ei nõustu kostja sellise järeldusega. Isegi kui kokkuleppe sõlmimise hetkel esineksid võlgniku makseraskustele osutavad asjaolud (millele võib poolte teistsuguste, mh suuliste kokkulepete puudumisel laenu tagastamise kohta viidata laenu õigeaegne tagastamata jätmine), ei saa kohtu hinnangul ainuüksi nõude aegumise vältimiseks võlgnikuga läbirääkimistesse asumist ja laenujäägi tasumise uues tähtajas kokkuleppimist nõude kohese maksmapaneku asemel pidada sedavõrd tavatuks käitumiseks, et pidada kokkulepet näilikuks tehinguks. Hageja kinnitusel soovis ta teenida võimalikult palju intressitulu, mida täiendava tähtaja andmine oleks võimaldanud. Kostja ei ole 21.06.2018 dokumendis vastuseks hagejale täiendavaid selgitusi oma ülaltoodud seisukoha kohta esitanud.
16.Hageja nõude olemasolu ja suurus, selle tõendamiskoormus 16.1.Kostja leiab, et esitatud asjaoludest, s.h vastastikuste nõuete tasaarvestusest ei tulene üheselt, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping ja kostja võlgneb hagejale hagis nõutava summa. Hagejal võib olla kostja ees kohustusi, mille suhtes kostjal on õigus teha hageja nõudega tasaarvestus. Hageja ei ole tõendanud tasaarvestuse tegemise aluseid. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja on esitanud oma nõude tõendamiseks poolte allkirjastatud laenulepingud, ekspertiisiarvamus ei kinnitanud nende ebaehtsust ja kohus tuvastas, et laenulepingud ei ole näilikud lepingud, saab kostja poolt esitatavate muude tõendite puudumisel lugeda tõendatuks hageja ja võlgniku poolt laenulepingu sõlmimise. Kohus nõustub hagejaga selles, et kui hageja on esitanud tõendid nõude suuruse osas, siis sellest väiksema nõude esitamisel ei pea ta tõendama nõude vähendamise aluseks oleva tasaarvestuse asjaolusid. Juhul kui kostja soovib näidata, et nõue puudub või on veel väiksem hageja esitatust, kuna kostjal võib olla hageja vastu täiendavaid tasaarvestatavaid nõudeid, tuleb vastavad tõendid esitada kostjal. Hageja esitatud nõudesumma suurusele 231 384,91 eurot ja selle arvestusele ei ole kostja oma seisukohtades sisulisi vastuväiteid esitanud. Asjakohane on hageja märkus, et kostja seisukohast lähtudes oleks hageja poolt arvestatud kostja nõuete tasaarvestuse tõendamatuse korral hagejal nõue kogu laenusumma 339 000 eurot (koos lisanduva intressiga) ulatuses, s.o tasaarvestuse toimumise kohta tõendite puudumine (esitamata jätmine) ei tähenda antud juhul, et hageja nõue puudub üldse, vaid küsimus on üksnes selle suuruses. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtu hinnangul vajadus võtta seisukoht kostja arvamuse osas, et hageja lisatud Exceli tabel (dtl-d 27, 28) (mille hageja kinnitusel on väljastanud võlgniku raamatupidaja ja kajastab hageja nõudeid, s.h tehtud tasaarvestusi ja nõudelt arvestatud intressi) ei ole kohane tõend TsMS-i tähenduses, kuivõrd hageja ei pea tõendama laenulepingutest ja kokkuleppest tulenevast nõudest väiksema nõude esitamise aluseks olevaid asjaolusid. Kohus leiab, et hageja selgitus selle kohta, et tasaarvestused ei ole toimunud võlgniku poolt tagasimaksetena, vaid hagis viidatud tasaarvestustega, on põhjendatud ja seadusega kooskõlas. VÕS § 186 p-de 1 ja 2 kohaselt lõpeb võlasuhe mh kohase täitmisega ja
tasaarvestusega. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse olemusest tulenevalt ei toimugi konkreetsete rahasummade liikumisi, vaid tasaarvestus kujutab endast kujundusõigust, mille kasutamise korral pooltevahelised samaliigilised nõuded kattuvas ulatuses lõpevad, viimane võib toimuda ka lepingu alusel. 16.2.Kostja leiab, et sellest, et xxxx OÜ kinnistule asukohaga xxxx 06.02.2012 hageja kasuks seatud hüpoteek summas 325 000 eurot kustutati 07.12.2016 kinnistamisavalduse alusel, saab järeldada, et nõuded olid võlgniku poolt täidetud. Hageja leiab, et kuivõrd hüpoteegi seadmine ei eelda nõude olemasolu, ei saa ka hüpoteegi kustutamisest järeldada, et pooltevahelised nõuded on lõppenud. Hüpoteek kustutati vastavalt võlgniku, hageja ja xxxx OÜ vahelisele kokkuleppele, kuid sellega ei loobunud hageja oma nõuetest kostja vastu. Kohus nõustub kostjaga selles, et nõuet tagava hüpoteegi kustutamine võib osutada sellele, et nõue on täidetud, sest üldjuhul ei saa võlausaldaja seisukohalt pidada mõistlikuks loobuda tagatisest enne nõude täitmist. Antud juhul on hageja hagiavalduses mh selgitanud, et 05.12.2016, seega vahetult enne hüpoteegi kustutamist, on toimunud laenusumma täiendav (viimane) tasaarvestus võlgniku nõudega summas 20191,19 eurot. Arvestades laenujäägi suurust hüpoteegi kustutamise hetkel (85 436,81 eurot) võrreldes 2012. a-l antud laenusummaga ning et pooled olid sõlminud 11.01.2016 kokkuleppe võlgnevuse tunnistamise kohta, ei saa hageja otsustust kolmandale isikule kuuluvale kinnistule seatud hüpoteegist loobumiseks pidada kohtu hinnangul täiesti põhjendamatuks ja ebamõistlikuks.
17.11.01.2016.a kokkulepe deklaratiivse võlatunnistusena Kostja arvates võib 11.01.2016 kokkuleppes sisalduda deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks oli olemasoleva kohustuse kinnitamine. Kostja leiab Riigikohtu seisukohale viidates, et hageja peab laenulepingust tulenevat võlga tõendama. 11.01.2016.a kokkuleppe (dtl 32) kohaselt leppisid pooled täiendavalt 06.02.2012 ja 16.03.2012 kokkulepitule laenu tagastamise täitmise järjekorras, kinnitasid, et kokkuleppe sõlmimise seisuga on laenusaajal tasumata laen summas 105 628 eurot ja leppisid kokku laenujäägi tasumise tähtajas 31.12.2017 koos intressinõudeõiguse pikenemise/jätkumisega. Riigikohus on selgitanud, et lisaks VÕS §-s 30 sätestatule on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet (RKTKo 3-2-1-63-08, p 15). Kohus nõustub kostjaga selles, et kokkuleppe p 2 kujutab endast deklaratiivset võlatunnistust, ülejäänud osas on tegemist olemasolevaid lepinguid muutvate tingimustega. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid (RKTKo 2-13-34922, p-d 13.1. 13.1.). Riigikohus on märkinud, et ekslik on seisukoht, nagu muudaks võlgniku pankrotimenetlus võlatunnistusest tuleneva nõude maksmapanekut ja tõendamiskoormust. Võlatunnistuse õiguslik tähendus ei saa olemuslikult muutuda, kui võlgnik pankrotistub. Seda ei saa järeldada mh PankrS § 94 lg-st 1, mille järgi märgitakse nõudeavalduses mh nõude sisu, alus ja suurus
ning nõudeavaldusele lisatakse avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Võlatunnistus on tehinguna iseseisev nõudealus (RKTKo 3-2-1-124-14, p 25). Riigikohus on erandlikel asjaoludel pidanud võimalikuks alussuhte olemasolu tõendamise koormise ümberpöördumist hea usu põhimõttest tulenevalt. Riigikohtu selgitusel, kui võlgnik on tõendanud nõude puudumisele viitavad asjaolud, on tõendamiskoormise ümberpööramise eelduseks, et tõendamist vajav asjaolu on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub tõendamisele kaasa aitamast. Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ja tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kolleegium rõhutab, et eelviidatud hea usu põhimõttest lähtuv tõendamiskoormise ümberpööramine võibki olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel (vt RKTKo 3-2-1-124-14, p 26, 3-2-1-103-16, p 22). Käesoleval juhul on kostja esitanud hagejal nõude puudumise kohta vaid üldsõnalised väited, ilma nõude puudumisele viitavaid asjaolusid konkretiseerimata ja tõendamata. Samuti kohus leiab, et tulenevalt pankrotihalduri rollist ja õigustest pankrotimenetluses, on tal võrreldes võlausaldajaga parem juurdepääs asjassepuutuvale teabele ja tõenditele ning praegu puudub alus väita (vaatamata kostja viitele raamatupidamisandmete väljastamisest hagejale), et tõendamist vajavad asjaolud oleksid hageja kontrolli all ja kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada. Seega kohtu hinnangul ei ole täidetud eelpool nimetatud hageja kahjuks tõendamiskoormuse ümberpööramise eeldused, samuti ei esine seda õigustavaid erandlikke asjaolusid.
18.Hageja ja võlgniku omavaheline seotus Kostja on hageja nõude kahtluse alla seadmisel viidanud ka asjaolule, et võlgniku menetlusdokumentide kättesaamiseks pädevaks isikuks oli hagejat esindav advokaadibüroo xxxx OÜ 17.11.2016 kuni 04.05.2017 (äriregistri väljavõte dtl 56) ning leiab, et asjaolu, et nii võlgnik kui ka võlausaldajad kasutavad sama advokaadibürood, on ebaharilik. Advokatuuriseaduse § 44 lg 4 kohaselt ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada. Juhised huvide konflikti esinemisel käitumiseks näeb ette Eesti Advokatuuri Eetikakoodeksi § 13. Kohus möönab, et samaaegselt võlasuhte erinevaid pooli esindades võib poolte huvide vastandumisel eeldada huvide konflikti, seega mõlemate poolte esindamine võib osutada nende tegevuse kooskõlastatusele (kui tegemist ei ole nt advokaadi kui vahendaja tegevusega). Kohus leiab siiski, et hageja ja võlgniku pankrotimenetluses nõude suurendamise soovi tõendamiseks jääb esitatud kahtlus ebapiisavaks, mh põhjusel, et hageja ja võlgniku vaheliste lepingute sõlmimine jääb eelpoolnimetatud tähtajast varasemasse aega. 03.02.2020.a määrusega jättis kohus rahuldamata kostja 23.08.2019.a taotluse menetluse peatamiseks kuni kriminaalasja nr 18740000059 menetluse lõppemiseni põhjendustel, et kostja esitatud selgitustest ei tulene, et käesoleva tsiviilasja lahendamine sõltuks nimetatud kriminaalasjas tuvastatavast. Menetluskulud
19.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on
menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus märgib, et kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Poolte menetluskulude põhjendatuse kaalumisel lähtub kohus ka seisukohast, et üldjuhul on asja materjalidega tutvumine ja analüüs, tõendite kogumine, kliendiga suhtlemine ja talle kokkuvõtete koostamine ning nõupidamised kliendiga hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks tehtavate toimingutega, mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument, sest kohtuasja menetlemine ning asja lahendamine sõltuvad ennekõike sellest, missuguseid taotlusi, seisukohti ja põhjendusi menetlusosalised kohtule esitavad. Lisaks ei ole kohtul võimalik kohtutoimiku põhjal veenduda mitmete toimingute tegemises ja nende sisus, sellest tulenevalt hinnata ka nende vajalikkust ja põhjendust. Eelkõige peab kohus silmas konsultatsioone, esindatavate teavitamisi, büroosiseseid arutelusid jmt. Seega arvestab kohus menetluskulude väljamõistmisel eelkõige sellega, millises ulatuses oli osutatud õigusabi seotud menetlusosalise kohtus esindamisega, s.o. kohtule menetlusdokumentide esitamisega ja kohtuistungitel osalemisega (käesolevas asjas istungeid ei toimunud). Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha kohaselt võiks umbes 1 lk menetlusdokumendi koostamisele professionaalsete õigusteadmistega esindajal kuluda aega umbes 40 minutit kuni 1 tund, mis hõlmab ka dokumentide analüüsimisele ja õigusliku positsiooni kujundamisele kuluvat aega sõltuvalt läbitöötamist vajavate dokumentide hulgast ja analüüsimist vajavatest asjaoludest.
20.Hageja esitas kohtule menetluskulude nimekirjad 16.04.2018 (dtl-d 42-43), 23.08.2019 (dtl-d 300-302) ja 30.03.2020 (dtl-d 333-334). Hageja kinnitusel ei ole ta käibemaksukohustuslane. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei ole esitanud. 20.1.16.04.2018.a nimekirja järgi on kostja menetluskuludeks riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulu 900 eurot (koos käibemaksuga) (tunnitasu 150 eurot, millele lisandub käibemaks) 5 tunni eest. Kohus leiab ülalpool antud selgitusi arvestades on põhjendatud ajakulu hagiavalduse koostamiseks (juba varem nõudeavalduse esitamiseks läbitöötatu põhjal) 3,5 tundi. Riigilõivu suurus 300 eurot tuleb seadusest. 20.2.23.08.2019.a nimekirja järgi on õigusabikulu 3258 eurot (koos käibemaksuga) 18 tunni 6 minuti eest. Kohus leiab, et põhjendatud on ajakulu kohtule esitatud menetlusdokumentide koostamiseks ja kohtunõude täitmiseks 8 tunni ulatuses. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole vastaspoolelt nõuda välja kliendiga telefoni ja e-kirja teel suhtlemise, talle kohtumääruste edastamise, büroosisese nõupidamise jms seonduvaid kulusid. 20.3.30.03.2020.a nimekirja järgi on õigusabikulu 414 eurot (koos käibemaksuga) 2 tunni 18 minuti eest. Kohus leiab, et põhjendatud on ajakulu nimekirjas märgitud menetlusdokumentide koostamiseks 1,5 tundi.
21.Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (so tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohtu hinnangul tuleb hagejat esindanud lepingulise esindaja tasu 150 eurot tunnis (koos käibemaksuga 180 eurot) pidada mõistlikuks tasuks, kuna see jääb sarnase õigusteenuse eest keskmiselt makstavate tasude piiridesse.
22.Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 2640 eurot (s.h riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulu 2340 (13 x 180) eurot).
23.TsMS § 177 lg 4 järgi ja hageja taotlusel kohustab kohus kostjat tasuma hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
24.Kohus jätab rahuldamata hageja taotluse märkida menetluskulude kohta tehtava kohtulahendi resolutsioonis, et väljamõistetavad menetluskulud ja viivis on massikohustus PankrS § 148 lg 1 mõttes. Kohus leiab, et tegemist ei ole menetluskulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetluses tehtava otsustusega. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. Hageja viidatud Riigikohtu lahendis (3-2-1-116-09, p 9) antud selgituse kohaselt tuleb kohtutäituril pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustamisel kontrollida mh seda, kas täitedokument on tehtud PankrS § 148 lg-le 1 vastava massikohustuse kohta. Selleks saab kohtutäitur kooskõlas täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibiga lähtuda täitedokumendis märgitud andmetest selle kohta, kas võlgnik on pankrotis (PankrS § 38). Pankrotivõlgnikult väljamõistetud menetluskulud on massikohustuseks seega ka ilma viiteta PankrS §-le 148. Kohtunik
/digitaalselt allkirjastatud/
Maido Roots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.