Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Võlgnik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Võlausaldaja I (määruskaebuse esitaja): Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Krista Raudsepp Võlausaldaja II: Sihtasutus KredEx (registrikood 90006012), seaduslik esindaja juhatuse liige LK Võlausaldaja III: Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja Britt Kärbis
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX 20. novembri 2019 taotlus täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.
2.Harju Maakohtu 22. oktoobri 2019 määrus jätta muutmata, aga täiendada seda otsustusega menetluskulude jaotuse kohta.
3.Määruskaebus jätta rahuldamata.
4.Menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Harju Maakohtu 7. veebruari 2014 määrusega kuulutati välja XX (võlgnik) pankrot. Maakohus lõpetas 20. juuni 2014 määrusega võlgniku pankrotimenetluse ja algatas tema kohustustest vabastamise menetluse. Usaldusisiku kohustusi määrati täitma YY (usaldusisik).
2.Võlgnik esitas 11. juulil 2019 maakohtule kohustustest vabastamise taotluse, kuna möödus viis aastat kohustustest vabastamise menetluse algusest. Võlausaldajad vaidlesid sellele vastu: -
-
-
Osaühing Aktiva Finants (võlausaldaja I) leidis, et võlgnik rikkus süüliselt võlausaldaja huve ega teinud menetluse aja jooksul pingutusi, et leida mõistlikult tulutoovat tegevust ja täita võlausaldajate nõudeid; Sihtasutus KredEx (võlausaldaja II) leidis, et võlgnik tegeles kohustustest vabastamise menetluse ajal tulutoova tegevusega episoodiliselt ega otsinud tööd. Seega ei ole võlgniku kohustustest vabastamine võimalik; Swedbank AS (võlausaldaja III) leidis, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada võlgniku kohustuste rikkumise tõttu ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata.
3.Võlgnik selgitas 1. oktoobri 2019 ärakuulamisel, et tal oli infarkt ja kolm aastat invaliidsus. Ta on end arvele võtnud Töötukassas. Enne töötas ehitusjärelevalves, aga kuna viie aastaga on õigus muutunud ja kursused on kulukad, siis pole ta saanud naasta eelmisele töökohale.
MAAKOHTU MÄÄRUS
4.Maakohus lõpetas 22. oktoobri 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja usaldusisiku tema kohustustest. Ühtlasi märkis kohus, et pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu lõpevad, sh need, mida ei ole pankrotimenetluses esitatud. Maakohus kohaldas pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg-d 1 ja 2, § 173 ning asus seisukohale, et võlgnik ei rikkunud menetluse ajal kohustusi määral, mis toob kaasa kohustustest vabastamata jätmise. Võlgnik ei ole küll kohustustest vabastamise menetluse käigus enamikku võlausaldajate nõudeid rahuldanud, kuid on seda põhjendanud halva tervisega. Pangaväljavõtetest nähtub, et võlgnik sai palka ebaühtlaselt, aga on siiski teinud väljamakseid võlausaldajatele. Maakohtu hinnangul on eluliselt usutav, et tulenevalt tervisprobleemidest ei ole võlgnikul olnud võimalik teenida sissetulekut, millest võlausaldajate nõudeid rahuldada. Võlgniku majanduslik seisund on raske ja kohustustest vabastamise menetluse kestel ei ole võlgniku käitumine olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Võlgnik on isik, kellele tuleb anda võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks.
MÄÄRUSKAEBUS
5.Võlausaldaja I esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue määrusega jätta võlgnik vabastamata pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Võlausaldaja I leiab, et võlgnik ei ole kohtule esitanud selgitusi, kas ja mida ta on teinud tulutoovama tegevuse leidmiseks ega esitanud tõendeid tööotsingute kohta. Maakohus on vaidlustatud määruses tuginenud vaid võlgniku ütlustele ja selgitustele terviseprobleemide kohta, tõendatud ega tuvastatud aga pole kas ja mis ulatuses on võlgnikul osaline töövõime kaotus ning kas tõesti osalise tööajaga ametikoht on põhjendatud arvesse võttes ka võlgniku haridustaset/väljaõpet jne.
2 (4)
MENETLUSE EDASINE KÄIK
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Võlausaldaja III nõustus määruskaebusega. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 11. detsembril 2019.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta kohustustest vabastamise otsustuse osas muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Menetluskulud jätab ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda.
8.Võlgnik esitas määruskaebuse vastuses taotluse täiendavate tõendite (Sotsiaalkindlustusameti 2014. ja 2015. aasta otsused, Töötukassa 2017. ja 2019. aasta teatised, P OÜ
10.septembri 2017 vastus, võlgniku pangakonto väljavõte perioodil 1. jaanuar 2015 – 31. detsember 2016) vastuvõtmiseks Esitatud tõendid tuleb TsMS § 662 lg 3 alusel toimikusse võtta ja neid hinnata kaebuse lahendamisel.
9.PankrS § 173 lg 1 ja 2 kohaselt on võlgnik mh kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, ning teatama igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.
10.PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4916, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (PankrS § 175 lg 2 p 2). PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul tuvastada, et: 1) võlgnik on PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja vara kohta, 2) võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.
11.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et esile toodud asjaoludel rikkus võlgnik süüliselt PankrS § 173 lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Mõistlikult tulutoova tegevuse hindamisel ja selle otsimisel tuleb arvestada konkreetseid juhtumi asjaolusid, st mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks võlaõigusseaduse § 7 mõttes (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p-d 18 ja 19).
11.1.Usaldusisiku aruannete järgi ei teinud võlgnik 1. juulist 2014 – 27. novembrini 2017 võlausaldajatele väljamakseid, kuna oli invaliid ja elatus invaliidsuspensionist. Võlgnikul oli Sotsiaalkindlustusameti 14. mai 2013 otsuse kohaselt ajavahemikul 15. aprill 2013 – 31. oktoober 2013 töövõime kaotus 80%, 30. oktoobri 2013 otsuse kohaselt 31. oktoober 2013 – 31. oktoober 2014 töövõime kaotus 70%, 8. oktoobri 2014 otsuse kohaselt 31. oktoober 2014 – 30. aprill 2015 töövõime kaotus 70% ja 16. aprilli 2015 otsuse kohaselt 30. aprill 2015 – 30. aprill 2017 töövõime kaotus 40%.
11.2.Töötukassa 10. juuli 2017 teatise kohaselt on võlgnik töötuna arvel 22. märtsist 2017. Usaldusisiku aruandele lisatud töölepingu kohaselt asus võlgnik P OÜ-sse tööle
27.novembril 2017 ja igakuine sissetulek oli 524,16 eurot. Võlgnik tegi ajavahemikul 27. november 2017 – 27. november 2018 väljamaksed võlausaldajale II 136,38 eurot, Danske Bank A/S Eesti filiaalile (võlausaldaja I õiguseellane) 455,82 eurot ja võlausaldajale III 7,80 eurot ning 27. november 2018 – 30. juuni 2019 igale võlausaldajale 60 eurot. 3 (4)
11.3.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et praeguse juhtumi asjaolusid arvestades ei saa võlgnikule ette heita, et ta ajavahemikul 1. juuli 2014 – 27. november 2017 ei teinud võlausaldajatele väljamakseid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tulenevalt terviseprobleemidest ei olnud võlgnikul võimalik teenida sissetulekut, millest võlausaldajate nõudeid rahuldada. Samas ajast, mil võlgnik asus tööle, on ta võlausaldajatele väljamakseid teinud. Esile toodud asjaolude pinnalt ei saa väita, et võlgnik rikkus süüliselt PankrS § 173 lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida ja kahjustas sellega võlausaldajate huve.
12.Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt 4. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11 ja 14. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine on olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti pole tõenäoline, et võlausaldajad saavutavad võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega oma eesmärgi saada oma nõue rahuldatud.
13.Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu kohalduvat § 438 lg 2, kui jättis otsustamata menetluskulude jaotuse. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise lahend on menetlust lõpetav lahend eelviidatud sätte tähenduses. Selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada. Võlgniku menetluskulud seoses tema taotlusega kohustustest vabastamiseks ja määruskaebusega jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlgniku enda kanda. Kuivõrd võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks kuulub rahuldamisele ja võlausaldajate vastuväited ei ole edukad jäävad võlausaldajate menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
14.PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. /allkirjastatud digitaalsel/ Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.