Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Määruse tegemise aeg ja koht
06.04.2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-19-9926
Tsiviilasi
XX kaebus kohtutäituri Elin Vilippuse 19.06.2019 otsustele täiteasjades nr 022/2004/3967 ja 022/2013/3748
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.09.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja XX, lepinguline esindaja Aleksei Smelov Puudutatud isik I Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus, seadusjärgne esindaja kohtutäituri abi Viljo Konsap Puudutatud isik II/sissenõudja I OÜ Vara ja Hooldus Puudutatud isik III/sissenõudja II Swedbank AS, lepinguline esindaja Külli Reinfeld
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta kohtutäituri büroo töötaja 13.06.2019 e-kiri võlgnikule täiendava dokumentaalse tõendina vastu võtmata. Kuna väljatrükk e-kirjast esitati elektrooniliselt, tagastamist ei toimu.
2.Harju Maakohtu 27.09.2019 määrus jätta muutmata.
3.Määruskaebus jätta rahuldamata.
4.Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta kaebuse esitaja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puudutatud isikutel puuduvad. Edasikaebamise kord ja tähtajad
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud, kaebuse põhjendused, puudutatud isikute seisukohad maakohtus
1.Avaldaja (võlgnik) esitas 01.07.2019 Harju Maakohtule kaebuse, mida täpsustas 31.07.2019 ja 16.08.2019, Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse (puudutatud isik I, kohtutäitur) 19.06.2019 otsusele täiteasjades nr 022/2004/3967 ja 022/2013/3748.
2.Kaebuse kohaselt on avaldaja 100% töövõimetu. Kohtutäitur algatas tema suhtes sissenõudja OÜ Vara ja Hooldus (sissenõudja I) täitmisavalduse alusel täitemenetluse nr 022/2004/3967 ja sissenõudja Swedbank AS-i (sissenõudja II) täitmisavalduse alusel täitemenetluse nr 022/2013/3748. 22.05.2019 sai avaldaja kätte 21.05.2019 sissetuleku arestimise akti täiteasjas nr 022/2013/3748, millega kohtutäitur arestis avaldaja töövõimetoetusest igakuiselt 10%. Samal päeval sai avaldaja kätte ka sissetuleku arestimise akti teises täiteasjas, millega kohtutäitur arestis avaldaja töövõimetoetusest igakuiselt samuti 10%. Võlgnik esitas kohtutäiturile kaebuse aktide peale.
3.Kohtutäitur tegi 19.06.2019 otsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt ja vähendas töövõimetoetusest kinnipidamisele kuuluva osa ulatust 5%-le mõlema akti kohta. Avaldaja leiab, et kohtutäituri otsus on õigusvastane. Avaldaja igakuiseks sissetulekuks on 447.71 eurot (töövõimetoetus 13.79 eurot x 30 päeva + sotsiaaltoetus 34.01 eurot). Avaldaja on kohustatud maksma eluaseme eest üüri 250 eurot kuus, millele lisanduvad kommunaalkulud. Avaldajale peab jääma veel raha toidu, ravimite, riiete, jalatsite ja muude tarvete jaoks. Seega avaldaja töövõimetoetuse arestimine ei ole põhjendanud. Kohtutäitur ei hinnanud avaldaja majanduslikku ja muud olukorda tervikuna. Kohtutäitur tegi täiteasjades sisuliselt samasuguses aktid kui 19.12.2017, mille peale avaldaja esitas kaebuse ja kohtutäitur tegi 22.01.2018 otsuse, millega tühistas arestimise aktid. Kohtutäitur põhjendas tol ajal otsust sellega, et: “Arvestades, et võlgnikul on tuvastatud puuduv töövõime, mis ei võimalda kaebajal aktiivselt tegeleda töötamisega ja teenida seeläbi täiendavaid sissetulekuid ning võlgniku ainsaks sissetuleku allikaks ongi Eesti Töötukassa kaudu makstav töövõimetoetus suurusjärgus 354.60-366.42 eurot ja menetluse käigus ei ole tuvastatud teisi sissetulekuid või rahaliselt hinnatavaid hüvesid, on kohtutäituri hinnangul põhjendatud tühistada 12.12.2017 koostatud töövõimetoetuse arestimise akt, et tagada võlgniku toimetulek.” Avaldaja majanduslik olukord ei ole võrreldes 2017. aastaga muutunud. Tal on jätkuvalt puuduv töövõime ja ainsaks sissetulekuks on Eesti Töötukassa kaudu makstav töövõimetoetus ja sotsiaaltoetus. Seega on põhjendamatu kohtutäituri seisukoht, et avaldaja majanduslik olukord on oluliselt paranenud ja see võimaldab 2019. aastast arestida 5% + 5% töövõimetoetusest. Avaldaja suhtes on algatatud täitemenetlused kokku 63 991.62 euro sissenõudmiseks.
4.Kohtutäituri seisukoha kohaselt on avaldaja kaebus põhjendamatu ja selle rahuldamiseks puudub seadusest tulenev alus. Kohtutäitur jäi 19.06.2019 otsuses märgitud seisukohtade juurde. Kohtutäiturile jäi arusaamatuks etteheide, et ta ei hinnanud, kas töövõimetoetuse arestimisel on tagatud avaldaja toimetulek minimaalselt vajalikus ulatuses. Kohtutäitur palus avaldajal esitada andmed kulutuste kohta eluasemele, toidule, ravimitele, transpordile jms, kuid avaldaja esitas üksnes üürilepingu, millest nähtub, et tema igakuiseks kulutuseks on üür 250 eurot. Kohtutäitur sai otsuse tegemisel lähtuda üksnes andmetest, mis olid talle sel ajal kättesaadavad. Samuti on avaldaja kinnitanud, et tema majanduslik olukord ei ole võrreldes 22.01.2018 muutunud, millest võib järeldada, et kui 2018. aastal oli avaldaja töövõimetoetus suurusjärgus 354.60-366.42 eurot, on tema kulutused ka samas suurusjärgus. Avaldaja ei ole kohtutäiturile ega kohtule tõendanud, et tema väljaminekud on oluliselt suurenenud. Samuti ei esitanud avaldaja kohtule andmeid kõikide kulutuste kohta. Üksnes asjaolu, et avaldajal puudub pangakaart ja makseid teostatakse sularahas, ei takista esitamast ligikaudseid andmeid igakuiste kulutuste kohta, sh toidule, transpordile, sidele, tervishoiule jm vältimatutele püsikulutustele. Avaldajal tuvastatud püsiv töövõime ei vabasta teda oma kohustuste täitmisest ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lõike 2 eesmärk ei ole anda avaldajale võimalust hoida nõude täitmisest teadlikult kõrvale. Ka seadusandja on TMS § 132 täiendamisel lõikega 12 märkinud, et muudatuse eesmärgiks on täitemenetluse efektiivsuse tõstmine.
5.Sissenõudja II vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Avaldaja on aja jooksul koormanud ennast mitmete kohustustega ning pidi arvestama, et need tuleb täita ka siis, kui sissetulek väheneb. Sissenõudja nõude täitmiseks on täitemenetlus algatatud juba 2013. aastal, kuid senini ei ole ühtegi laekumist toimunud. Arvestades avaldaja täitmata kohustuste suurust ja asjaolusid, et aastate jooksul ei ole ta sissenõudjate nõudeid mistahes ulatuses rahuldanud ning tema sissetulek laekub kolmanda isiku kontole, on tegemist avaldaja teadliku kohustuste täitmisest kõrvale hoidmisega. Sissenõudjale ei ole teada, et avaldaja oleks teinud mistahes pingutusi enda majandusliku olukorra parandamiseks ja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Sissenõudja nõustus kohtutäituri 19.06.2019 otsusega, et kuivõrd avaldaja sissetulek on 2018. aastaga võrreldes suurenenud u 60 eurot, see laekub kolmanda isiku kontole ning aastate jooksul ei ole nõudeid rahuldatud, on põhjendatud töövõimetoetuse arestimine 5% + 5% ulatuses. Sellisel juhul jääb avaldajale vabaks kasutamiseks summa, mis on oluliselt suurem kui Statistikameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum.
6.Sissenõudja I seisukohta ei esitanud. Maakohtu määrus
7.Harju Maakohus jättis 27.09.2019 määrusega kaebuse rahuldamata, menetluskulud avaldaja kanda, kuid kindlaksmääramata, kuna puudutatud isikutel kulud puuduvad.
8.Kohus vaatab kaebuse kohtutäituri otsuse peale läbi lähtuvalt TsMS § 475 lõike 1 punktist 15 hagita menetluses. TsMS § 477 lõike 1 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et kohus ei ole seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene
teisiti ning lõike 7 kohaselt peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. TsMS § 477 lõike 2 alusel võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas seadus kohtuistungi pidamise kohustust ette ei näe, mistõttu lahendab kohus asja kirjalikus menetluses. Keegi menetlusosalistest enda suulist ärakuulamist ei taotlenud.
9.Kohtutäituri 19.06.2019 otsusest nähtuvalt rahuldas ta avaldaja 31.05.2019 kaebuse osaliselt ning vähendas töövõimetoetusest kinnipidamisele kuuluva osa ulatust 5%-le. TMS § 131 lõige 1 näeb ette võlgniku sissetulekute loetelu, millele ei saa täitemenetluses üldse sissenõuet pöörata (punktid 1-5, 9 ja 11-12, nt riiklik peretoetus, puudega isiku sotsiaaltoetus) või saab sissenõuet pöörata erandjuhul (punktid 6-8, nt töövõimetoetus, vanemahüvitis) või eriseaduses ettenähtud korras (punkt 10, riiklik pension). Selliselt on TMS § 131 eesmärk koostoimes eelkõige TMS §-dega 130 ja 132-136 tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülalpidamiseks minimaalsed vajalikud vahendid. Erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramise eeldused näeb ette TMS § 131 lõige 2, mille kohaselt saab töövõimetoetusele sissenõuet pöörata arvestades erisusi. Seega on töövõimetoetus erandkorras arestitav. Sama sätte kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib TMS § 131 lõike 1 punktides 6-8 nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel.
10.Riigikohus on selgitanud, et TMS § 131 lõike 2 esimene lause näeb ette kolm eeldust erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramiseks: 1) sissenõudja avaldust; 2) senine täitemenetlus on ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas; 3) toimetuleku toetuse arestimine on õiglane, mida hindab kohtutäitur. Kohtutäituril tuleb eelkõige võlgniku ja sissenõudja õigustatud huve ja majanduslikku olukorda hinnates otsustada, kas töövõimetoetuse arestimine on õiglane. Võimaluse korral on TMS § 131 lõike 2 teise lause kohaselt ette nähtud ka võlgniku ärakuulamine (vt Riigikohtu määrus nr 2-18-4482, punkt 17).
11.09.01.2018 hakkas kehtima TMS § 132 lõige 12, mis sätestab, et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20% käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Riigikohus on eelpool viidatud tsiviilasja määruse punktis 18.3 selgitanud, et alates 09.01.2018 tuleb töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavust otsustades kohaldada TMS § 131 lõiget 2 koos § 132 lõikega 12. Analüüsida tuleb nii seda, kas sissenõude pööramine on lubatav TMS 131 lõike 2 järgi, kui seda, millises täpsemas ulatuses võib töövõimetoetusele sissenõude pöörata.
12.Järgnevalt hindab kohus, kas töövõimetoetuse arestimise eeldused olid konkreetsel juhul kohtutäituri poolt täidetud. Kohus leiab, et töövõimetoetuse arestimise esimene eeldus, s.o sissenõudja avaldus, on täidetud. Kohus juhib tähelepanu, et Riigikohus on eelpool viidatud määruse punktis 17.1 selgitanud, et TMS § 131 lõike 2 esimene lause ei pea silmas sissenõudja eraldi avaldust, milles taotletakse võlgniku sissetulekutele
erandjuhul sissenõude pööramist. Selles vaid korratakse TMS § 23 lõikes 1 märgitud põhimõtet, mille järgi täitemenetluse algatamiseks on üldjuhul vaja sissenõudja avaldust. Piisav on TMS § 23 kohane täitmisavaldus, kui selle järgi taotletakse mh sissenõude pööramist võlgniku sissetulekutele (sh nõudeõigusele). Seejuures ei ole sissenõudja kohustatud täitmisavalduses eraldi märkima, et asjakohaste eelduste olemasolu korral soovib ta TMS § 131 lõike 2 kohaldamist. Kohtutäitur saab täitmisavalduse alusel rakendada kõiki õigusaktides ette nähtud sunniabinõusid sissenõudja nõude rahuldamiseks, sh TMS § 131 lõiget 2, arvestades samal ajal võlgniku seaduses sätestatud huvidega. Täiteasjas nr 022/2013/3748 võlgnikule 21.05.2019 esitatud sissetuleku arestimise akti kohaselt on täitetoimingu aluseks sissenõudja Swedbank AS-i avaldus (t lk 6). Täiteasjas nr 022/2004/3967 võlgnikule 21.05.2019 esitatud sissetuleku arestimise akti kohaselt on täitetoimingu aluseks sissenõudja OÜ Vara ja Hooldus avaldus (t lk 7).
13.Erandi kohaldamise teine eeldus on, et senine täitemenetlus peab olema ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas. Riigikohus on selgitanud, et selle eelduse täitmiseks peab kohtutäitur üldjuhul olema teinud mõistlikud pingutused võlgniku muu vara leidmiseks ja arestimiseks, mh on võimalik võlgnikult nõuda vara kohta teabe ja vara nimekirja esitamist. TMS § 8 lõike 1 järgi on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Riigikohus on nentinud, et ei ole võimalik täpselt ette kindlaks määrata ajalist piiri, millal saab lugeda täitemenetluse võlgniku muu vara suhtes ebaõnnestunuks. Nii võib mõne võlgniku korral olla olemas arvestatav lootus vara tekkimiseks tulevikus, nt pärandina (kui käimas on pärimismenetlus või kohtuvaidlus pärandvara kuuluvuse üle) või muul viisil. Ebaõnnestunuks lugemine sõltub konkreetsest täitemenetlusest. Üldise kriteeriumina ajalise piiri kohta tuleks lähtuda mõistlikust ajast. Ebaõnnestumisele võib nt viidata vahetult enne täitemenetlust mõne teise sissenõudja nõude alusel korraldatud täitemenetluse tagajärjetus vms (Riigikohtu määrus nr 2-18-4482, punkt 17.2). 19.06.2019 otsuses märkis kohtutäitur, et on tuvastanud, et võlgnik ei oma kinnis- ega vallasvara, mille arvelt oleks võimalik nõue rahuldada. Täitemenetlused on võlgniku suhtes algatatud vastavalt 2004. ja 2013. aastal ning menetluste kestel ei ole laekumisi toimunud (t lk 11). Kohus on seisukohal, et ka teine eeldus on täidetud. Arvestades täitemenetluse kestust, sissenõudjate nõuete suurust ning asjaolu, et täitemenetluste kestel ei ole toimunud ühtegi laekumist, samuti asjaolu, et avaldajal puudub vara, millele saaks sissenõude pöörata, võib öelda, et senine täitemenetlus on ebaõnnestumas.
14.Kolmanda eeldusena tuleb TMS § 131 lõikes 2 sätestatud erandi kohaldamiseks arvestada kõiki asjaolusid, mille põhjal saab teha järeldusi selle kohta, kas sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule on õiglane. Kohtutäituril tuleb TMS § 131 lõike 2 eesmärgipärase tõlgendamise kaudu arvestada konkreetse täitemenetluse poolte, eelkõige võlgniku ja sissenõudja õigustatud huve ja majanduslikku olukorda, et teha õiglane otsus (Riigikohtu määrus nr 2-18-4482, punkt 17.3). 19.06.2019 otsusest nähtub, et kohtutäitur palus avaldajal hiljemalt 18.06.2019 esitada arvelduskonto väljavõte perioodi 01.05.2019 – 13.06.2019 kohta ning väljavõte kulutustest eluasemele, toidule, ravimitele, transpordile jms. 18.06.2019 edastas avaldaja lepinguline esindaja kohtutäiturile arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõtte, Eesti Töötukassa töövõimetoetuse määramise otsuse ja 29.04.2018
dateeritud üürilepingu (t lk 10 ja selle pöördel). Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum on käesoleval ajal 215.44 eurot. Vastavalt Statistikaameti kodulehel avaldatud selgitustele on arvestuslik elatusmiinimum elatusvahendite väikseim kogus, mis katab inimese igapäevased vajadused. Elatusmiinimum koosneb arvestuslikust minimaalsest toidukorvist (v.a alkohol ja tubakas) ja individuaalsetest muudest kulutustest (k.a kulud eluasemele). Kuna avaldaja sissetulek jääb alla alammäära (2019. aastal 540 eurot), arestitakse sissetulek tingimusel, et sissetulekust arvutatakse maha arvestuslik elatusmiinimum 215.44 eurot ja järelejäänud summast peetakse kinni maksimaalselt 20%. S.t, et võlgnikule tagatakse nii arvestuslik elatusmiinimum, mis tagab elatusvahendite väikseima koguse kui 80% seda ületavast osast. Käesoleval juhul on kohtutäitur mõlemas täitemenetluses töövõimetoetuse kinnipidamisele kuuluvaks osaks määranud 5%. Kohtutäitur tuvastas, et Eesti Töötukassa elektroonilise infosüsteemi kohaselt võlgniku töövõimetoetuse suuruseks 247.49 eurot. Kohtutäitur on selgitanud, et käesoleval juhul on põhjendatud võlgniku töövõimetoetuse arestimine 5% ulatuses, s.o 21.37 eurot kuus. Sellisel juhul jääb võlgnikule vabaks kasutamiseks vähemalt 406.12 eurot, mis on oluliselt suurem, kui Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Võlgnikule alles jääva rahasumma arvelt saab võlgnik tasuda üüri 250 eurot ja teised vältimatud püsikulud (t lk 10 pöördel, 11). Võttes arvesse eelpool toodut on kohus seisukohal, et täidetud on ka kolmas eeldus, st kohtutäitur on erandi kohaldamisel arvestanud kõiki asjaolusid ja jõudnud järeldusele, et sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule on õiglane.
15.Kohus peab vajalikuks märkida, et nii kohtutäitur kui kohus palusid avaldajal esitada selgitused ja tõendid oma igakuiste püsikulutuste kohta. Kohtutäiturile on avaldaja esitanud kõigest üürilepingu. Kohtule on avaldaja esitanud sama üürilepingu kehtivusega kuni 30.04.2019 (t lk 32-33) ning kommunaalkulude arve kuupäevaga 30.06.2019, millise kohaselt olid 2019. aasta juunikuu eest kommunaalkulud 48.94 eurot (t lk 34). Avaldaja on selgitanud, et tema väljaminekud on võrdsed sissetulekutega. Avaldajal ei ole pangakaarti, ta teeb makseid sularahas ega saa seega esitada tõendina väljavõtet pangakontost tehtud kulutuste kohta. Kohus leiab, et asjaolu, et avaldajal puudub pangakonto ja ta ei saa esitada kulude tõendamiseks arvelduskonto väljavõtet, ei tähenda, et avaldaja ei peaks oma igakuiseid püsikulutusi tõendama. Avaldaja ei ole isegi summaliselt välja toonud kuluartikleid. Avaldaja väide, et tema väljaminekud on võrdsed sissetulekute suurusega, on paljasõnaline ja tõendamata. Kohus peab vajalikuks selgitada, et üürilepingu ja ühe kuu kommunaalkulude arve esitamine ei tõenda kulude reaalset kandmist. Kohtule ei ole esitatud andmeid nimetatud kulude kandmise kohta. Isegi kui arvestada avaldaja täiendavat tõendit kommunaalkulude kohta summas 48.94 eurot, on sellise summa kandmine võimalik ka pärast töövõimetoetuse arestimist 5% ulatuses, kuivõrd avaldajale jääb vabaks kasutamiseks vähemalt 406.12 eurot.
16.Kohtutäituri otsuse tühistamiseks ei anna alust ka asjaolu, et täitur on teises täiteasjas teinud 19.12.2017 sarnase arestimise akti, mille siiski avaldaja kaebuse alusel tühistas. Kohtutäitur selgitas otsuses, et 22.01.2018 rahuldas ta võlgniku kaebuse töövõimetoetuse arestimise osas, kuid võlgniku sissetuleku (töövõimetoetuse) suurus on võrreldes 2018. aastaga tõusnud u 60 eurot. Seejuures ei ole avaldaja kohtutäiturile ega kohtule tõendanud, et tema kulutused on oluliselt 2018. aastaga võrreldes suurenenud. Veelgi enam - avaldaja on kinnitanud, et tema majanduslik olukord ei ole võrreldes 2017. aastaga muutunud. Seega ei ole ka avaldaja kulutused suurenenud.
17.Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus avaldaja kaebuse kohtutäituri 16.09.2019 otsusele täiteasjades nr 022/2004/3967 ja 022/2013/3748 rahuldamata.
18.Menetluskulud jätab kohus TsMS § 172 lõigete 1 ja 10 alusel avaldaja kanda. Toimikust nähtuvalt puudutatud isikutel menetluskulud puuduvad, mistõttu jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramata.
19.TsMS § 178 lõikest 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati. Määruskaebus
20.15.10.2019 kaebuses palub avaldaja maakohtu määruse tühistada, uue määrusega kohustada kohtutäiturit avaldaja 31.05.2019 kaebuse uuesti läbi vaatama ning menetluskulud jätta kohtutäituri kanda.
21.Avaldaja ei esitanud väiteid oma kulutuste kohta. Avaldaja esitas väite, et tema majanduslik olukord ei ole võrreldes 2017. aastaga muutunud, kuna temal jätkuvalt puudub töövõime ja tema ainsaks sissetulekuks on töövõimetoetus ja sotsiaaltoetus. Seega ei saanud maakohus järeldada, et avaldaja kulutused ei ole võrreldes 2017. aastaga suurenenud.
22.Maakohus leidis, et võlgnikule piisab toidule, ravimitele, hügieenitarvetele ja muudele esmatarbekaupadele 107.18 eurot kuus. Avaldaja leiab, et ta ei pidanud tooma kohtutäiturile ja kohtule välja kuluartikleid ega neid tõendama, kuna see on nii väike raha, mille puhul on ilmselge, et avaldaja väljaminekud on võrdsed sissetuleku suurusega. Maakohus jättis kaebaja kulud analüüsimata.
23.Maakohtu põhjendus on üllatuslik. Maakohus ega kohtutäitur ei arutanud avaldajaga küsimust, et peaks kuluartiklid välja tooma ja esitama. 13.06.2019 e-kirjaga palus kohtutäitur võlgnikku esitada arvelduskonto väljavõte ning väljavõte kulutustest. Võlgnik teatas, et ei saa seda teha, kuna tasub sularahas.
24.Võlgnikule ei jää vabaks kasutamiseks vähemalt 406.12 eurot. Töövõimetoetuse suuruseks on 13.79 eurot kalendripäevas, seega kuus 13.79x30=413.70 eurot. Kuna arestiti kuus 2x21.37 eurot, jääb kätte 413.70-42.74=370.96 eurot. Arvestades igakuist üüri ja kommunaalkulusid on võlgnikule kätte jääv 107.18 eurot alla absoluutse vaesuse piiri ja sellest ilmselt ei piisa äraelamiseks.
25.Maakohus ei saanud võlgniku kulutusi hinnata, kuna kohtutäitur seda ei teinud ja selle tõttu ei olnud võlgnikul võimalust esitada vastuväiteid. Maakohus ei saanud kohtutäituri asemel hinnata võlgniku kulusid. Kaebaja viitab TMS § 218 lõikele 1 ja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-108-15. Vastustajate seisukoht ja menetluse edasine käik
26.Kohtutäitur ja sissenõudja II vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Sissenõudja I seisukohta ei avaldanud.
27.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt olulisi menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse kaebuse rahuldamiseks. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 jääb maakohtu määrus muutmata ja võlgniku kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Ringkonnakohus jaotab määruskaebuse menetlemisega seotud kulud, kuid rahaliselt neid kindlaks ei määra, kuna puudutatud isikutel menetluskulud puuduvad.
29.TsMS § 463 lõike 2, § 442 lõike 5 ja § 639 lõike 1 koosmõjus lahendab kolleegium esmalt määruskaebusele lisatud täiendava dokumentaalse tõendi (kohtutäituri büroo töötaja 13.06.2019 e-kiri võlgnikule) vastuvõtmise taotluse. Kuigi kaebus ei sisalda TsMS § 236 lõigetele 1 ja 3 vastavat põhjendatud taotlust uue tõendi esitamiseks, saab kaebuse sisust (sisaldab viidet nimetatud e-kirjale) järeldada, et kaebaja soovib selle vastuvõtmist apellatsioonikohtu poolt. Kolleegium selgitab, et TsMS § 667 lõike 3 teise lause kohaselt võib määruskaebust lahendav kohus koguda vajaduse korral täiendavaid tõendeid. Samas on kolleegium seisukohal, et antud menetluses konkreetse tõendi kogumiseks vajadus puudub. Kaebaja ei vaidle, et maakohus selgitas temale vajadust tuua kohtu ette ja tõendada nii oma sissetulekud kui kulutused. Nimetatud asjaolu on tõendatud kohtu 05.07.2019 e-kirjaga (t lk 22). Seega isegi kui kohtutäitur ei oleks andnud võlgnikule võimalust neid asjaolusid selgitada, tegi seda maakohus kohtutäituri otsust kontrollides. Eeloodust tulenevalt jätab ringkonnakohus täiendava dokumentaalse tõendi vastu võtmata.
30.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus lahendas asja õigesti ja TsMS-s sätestatud hagita menetluse reegleid järgides. Maakohtu käsitlus on hästi jälgitav, loogiline ja kooskõlas nii kohaldatud materiaalõigusega kui asjas kogutud tõenditega. 05.07.2019 e-kirjaga on tõendatud ka selgitamiskohustuse täitmine kohtu poolt. Asjaolu, kui vaatamata kohtu selgitusele ei pidanud võlgnik vajalikuks täiendavaid elulisi asjaolusid kohtu ette tuua, ei saa ette heita maakohtule. Maakohus tõi asjakohaselt esile, et ka asjaolu, et võlgnik tasub igapäevakulusid sularahas, ei vabasta teda tõendamiskohustusest.
31.Vastuseks määruskaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui soovis ise täiendavalt välja selgitada asjaolusid, millised on seadusest tulenevalt vajalikud hinnangu andmiseks sellele, kas kohtutäituri tehtud sissetuleku arestimise akt on konkreetsetel asjaoludel seaduslik. Seeläbi kontrollis kohus otsuse, mille resolutsioonis oli täitur muutnud enda varasemat sissetuleku arestimise akti, seaduslikkust. TMS § 218 alusel esitatud kaebuse läbivaatamisel on kohtul õigus nii kohtutäituri otsus tühistada, aga ka seda muuta ilma, et peaks saatma tagasi kohtutäiturile kaebuse uuesti läbivaatamiseks. Võlgniku viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-108-15 jääb käesoleva asja kontekstis arusaamatuks. Viidatud asjas oli vaidluse all kohtutäituri põhi- ja lisatasuga seotud võimalikud probleemid, mitte sissetuleku arestimise küsimused. Kaebaja ei ole ka näidanud ära lahendi põhjenduste konkreetset punkti, mis tema viidet selgitada võiks.
32.Kaebuse väited ei lükka ümber kohtutäituri ja maakohtu järeldust, et võrreldes 2017. a tehtud sissetuleku arestimise tühistamise otsusega on asjaolud võlgniku majanduslikus olukorras muutunud, s.t tõusnud on töövõimetoetuse suurus. Võlgnik ei ole ka
määruskaebuses esitanud konkreetseid väiteid esile toonud ega tõendanud (vähemalt põhistanud) minimaalselt vajalike väljaminekute samas ulatuses suurenemist.
33.Kolleegium toob esile, et kaebuse väide, et võlgnikule jääb igakuiselt kätte 107.18 eurot, ei ole kooskõlas tsiviilasja materjalidega. Eesti Töötukassa 19.05.2019 otsusega määrati võlgnikule ajavahemikul 18.05.2019 kuni 17.05.2022 ühe kalendripäeva eest töövõimetoetuse suuruseks 13.79 eurot (t lk 5). Seega saab võlgnik igakuiselt töövõimetoetust vastavalt kas 13.79 x 30 = 413.70 eurot või 13.79 x 31 = 427.49 eurot, veebruarikuus 13.79 x 28 = 386.12 eurot, seega keskmiselt kalendriaastas 386.12 + (7x427.49) + (4x413.70) = 5033.35 : 12 = 419.45 eurot. Väljavõttega menetlusvälise isiku arveldusarvest on tõendatud, et lisaks saab võlgnik igakuiselt sotsiaaltoetust, mis perioodil detsembrist 2018 kuni aprillini 2019 oli 41.68 eurot kuus (t lk 39 pöördel, 40 pöördel). Seega peale 2x5% töövõimetoetusest kinnipidamist jääb võlgnikule igakuiselt keskmiselt (419.45 – 41.95) + 41.68 = 419.19 eurot. Tegemist on minimaalsete vahenditega, mida võlgnik arvestuslikult enda ülalpidamiseks vajab ja mis ületab Statistikaameti poolt avaldatavat arvestuslikku elatusmiinimumi. Maakohus on asjakohaselt selgitanud, milliste kulutuste arvestuslikku suurust nimetatud miinimum sisaldab. Mh kuulub sinna hulka ka kulu eluasemele.
34.TsMS § 171 lõike 1 alusel jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud kulud kaebuse rahuldamata jäämisel kaebaja kanda.
35.Ringkonnakohus ei määra hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid kindlaks, kuna puudutud isikutel kulud puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.