VV hagi AA ja NN vastu kinnistusraamatu kannete tegemiseks vajalike tahteavalduste andmiseks kohustamiseks AA hagi VV vastu ühisvara jagamiseks VV vastuhagi AA vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.06.2019 osaotsus VV hagis AA ja NN vastu kinnistusraamatu kannete tegemiseks vajalike tahteavalduste andmiseks kohustamiseks
Kaebuse esitaja, kaebuse liik
VV apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
553 000 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja (apellant): VV (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Maria-Mägi esindajad Rohtmets ja vandeadvokaat Erki Siht Kostja
(vastustaja 1): AA (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Kostja
(vastustaja 2): NN (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Kostjate lepingulised esindajad vandeadvokaat Aivar Pilv ja vandeadvokaat Anneli Aab Kohtuistungi toimumise aeg
12.02.2020
RESOLUTSIOON:
1(13)
1.Muuta osaliselt Harju Maakohtu 21.06.2019 osaotsuse põhjendusi, jättes resolutsiooni muutmata.
3.Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta VV kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Eelnev menetluse käik
1.VV (hageja) esitas 08.04.2016 Harju Maakohtule hagi (hagi I) AA (kostja 1) ja NN (kostja 2) vastu kinnistusraamatu kannete tegemiseks vajalike tahteavalduste andmiseks kohustamiseks. 16.05.2016 esitas kostja 1 hagi (hagi II) hageja vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. 22.09.2017 esitas hageja vastuhagi (hagi III) kostja 1 vastu ühisvara jagamiseks. Maakohus võttis hagid menetlusse ja liitis need ühte menetlusse.
2.06.10.2016 osaotsusega lahutas kohus hageja ja kostja 1 abielu. Osaotsus jõustus 06.10.2016.
3.28.11.2017 esitas kostja 1 taotluse asjas osaotsuse tegemiseks kinnistusraamatu kannete tegemiseks vajalike tahteavalduste andmiseks kohustamise osas. 07.12.2018 kohus rahuldas taotluse. Hagi I aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
4.Hageja ja kostja 1 abielu sõlmiti 21.11.1979.
5.23.01.2003 sõlmisid hageja ja kostja 1 ühisvara jagamise kokkuleppe, kinnistu osa kinke- ja asjaõiguslepingu (leping 2003), mille kohaselt jagasid abikaasad PPP kinnistute osad võrdselt ning hageja kinkis kostjale 1 oma 1⁄2 suuruse osa PPP kinnistust.
6.18.12.2006 sõlmisid hageja ja kostja 1 abieluvaralepingu (leping 2006), mille kohaselt korteriomand asukohaga KKK ja FFF asuv kinnistu on kostja 1 lahusvara.
7.03.03.2008 sõlmisid hageja ja kostja 1 kinnistu ja kinnistu mõttelise osa müügilepingu, abieluvara lepingu, kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu ning asjaõiguslepingu (leping 2008), mille kohaselt kinnistud asukohaga PPP1 ja PPP ning mõtteline osa PPP1b kinnistust on kostja 1 lahusvara ning hageja lahuskohustus on kohustus AS Hansapank (Swedbank AS) ees.
8.11.05.2009 sõlmisid hageja ja kostja 1 abieluvaralepingu muutmise lepingu (leping 2009), milles nad kinnitasid lepingu 2008 kehtivust ning soovisid muuta vararežiimi.
2(13)
9.15.03.2016 on kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse kantud NN ja PPP1 kinnistule on kostja 1 kasuks seatud tähtajatu isiklik kasutusõigus.
10.Abieluvaralepingud on kinnistute kostja 1 lahusvaraks jätmise osas näilikud, kuna abikaasad ei soovinud tegelikult muuta ühisvararežiimi. Kui kohus leiab, et lepingud ei ole näilikud ja seetõttu tühised, siis on need heade kommetega vastuolus ja tühised, kuna abikaasade õigused on hageja kahjuks äärmiselt tasakaalust väljas. Hageja oli abieluvaralepinguid sõlmides sundseisus, kuna ta oli AS D aktsionär ja juhatuse liige. Lepingud sõlmiti äririskide maandamiseks.
11.Notar ei täitnud lepinguid koostades ja tõestades piisavas määras selgitamiskohustust.
12.Lisaks abieluvaralepingule on tühine ka kostja 1 ja kostja 2 vaheline müügileping. Kostjal 1 ei olnud õigus kinnistuid loovutada kostjale 2 ega koormata isikliku kasutusõigusega. Samuti oli kostja 2 müügilepingu sõlmimisel pahauskne, kuna kostja 2 on kostja 1 poeg ning on põhjust arvata, et lepingus nimetatud hinda tegelikult ei tasutud. Samuti ei ole tavapärane, et kinnistu võõrandamisega säilib müüjal kinnistule isiklik kasutusõigus.
13.Hageja palub kohustada: 1) kostjat 2 andma nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXX kantud PPP1 kinnistu, registriossa nr YYYYYYY kantud PPP kinnistu ja registriossa nr OOOOOO kantud TTT kinnistu 529/3393 suuruse mõttelise osa ühisomanikena hageja ja kostja 1 kandmiseks nimetatud registriosade teise jakku ja asendada vastav nõusolek kohtuotsusega; 2) kohustada kostjat 1 tegema tahteavaldus nõudes (1) loetletud kannete tegemiseks ja asendada see kohtuotsusega; 3) kohustada kostjat 1 andma nõusolek nõudes (1) viidatud registriosa nr XXXXXX kolmandast jaost tähtajatu isikliku kasutusõiguse kustutamiseks ja asendada see kohtuotsusega. Kostjate vastuväited hagile I
14.Kostjad hagi I ei tunnista. Abieluvaralepingud on kehtivad. Samuti on kehtiv kostjate vahel sõlmitud müügileping.
15.Lepinguga 2003 jagasid hageja ja kostja 1 PPP kinnistu võrdselt ning hageja kinkis kostjale 1 oma 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnistust. Seega PPP kuulub kostja 1 lahusvara hulka ja ta võis seda omal äranägemisel käsutada, sh kinkida kostjale 2. 20.01.2005 sõlmitud abieluvaralepinguga (leping 2005) jagasid abikaasad osaliselt ühisvara, millega korteriomand asukohaga LLL Tallinnas jäi kostja 1 lahusvara hulka. Lepinguga 2006 jäid kostja 1 lahusvaraks KKK korteriomand ja FFF kinnistu. Lepinguga 2009 kinnitasid abikaasad lepingu 2008 kehtivust, kuid muutsid abieluvararežiimi selliselt, et pärast lepingu 2009 sõlmimist kehtib kummagi abikaasa poolt omandatava vara suhtes ühisvararežiim.
16.Ükski esitatud abieluvaralepingutest ei ole näiline ega seetõttu tühine. Abieluvaralepingute sõlmimise esmaseks põhjuseks oli hageja soov abielu päästa ja mõjutada seeläbi kostjat 1 loobuma abielu lahutamise soovist. Kostja 1 sai 2002. aastal teada 1993. aastal sündinud abieluvälisest lapsest. Abieluvaralepingud ei ole ka tühised
3(13)
heade kommete vastasuse tõttu, kuna abikaasad võivad jagada ühisvara teises proportsioonis kui võrdselt. Maakohtu otsus
17.Maakohus jättis 21.06.2019 osaotsusega rahuldamata hageja hagi I kostjate vastu kinnistusraamatu kannete tegemiseks vajalike tahteavalduste andmiseks kohustamiseks ja jättis hagi I osas menetluskulud hageja kanda. Menetlus jätkub maakohtus kostja 1 hagis hageja vastu ühisvara jagamiseks ning hageja vastuhagis kostja 1 vastu ühisvara jagamiseks.
18.Pooled vaidlesid peamiselt selle üle, kas lepingud 2006 ja 2008 on kehtivad. Lisaks oli hagejal kahtlus ka lepingute 2003 ja 2009 kehtivuses.
19.Vastuseks hageja seisukohale, et lepingud on näilised ja seetõttu tühised, samuti heade kommetega vastuolus ja sel põhjusel tühised, selgitas maakohus, et tehing ei saa olla korraga heade kommete vastane (TsÜS § 86 lg 1) ja näilik (TsÜS § 89 lg 1), mistõttu tuleb esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleb hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik.
20.Hageja tugines lepingute näilisuse osas sellele, et ta ei soovinud lepingutega vara jagada, vaid soovis jätta võimalike äririskide maandamiseks muljet kolmandatele isikutele sellest, et temal kui äriühingu AS D juhatuse liikmel puudub vara juhuks, kui tema vastu esitatakse rahalisi nõudeid. Äririskina tõi hageja esile asjaolu, et AS-le D esitati laovarude suurust määratleva Põllumajandusministeeriumi käskkirja alusel kaks maksuteadet: 01.12.2005 maksuteade nr 12-5/38, mille kohaselt kuulus tasumisele 30 539 krooni ning 25.05.2006 maksuteade nr 12-5/433, mille alusel kuulus tasumisele 139 552 krooni. Samuti tõi hageja äririskina esile, et majanduslikud raskused äriühingus tekkisid ka AS D ja Saksamaa äriühingu S KG vahel sõlmitud lepinguga, mille järgi AS D tarnis Saksamaale juulis 2008 suure koguse toodangut. 2008 lõpus selgus, et osad dokumendid oli võltsitud ja selle tulemusena esitas Maksu- ja Tolliamet äriühingu maksukohustusi käendavale AS-le Hansapank nõude 3 204 777 krooni ulatuses. Pank tasus nõude, mis omakorda jättis äriühingu keerulisse majanduslikku olukorda. Seega oli hageja nägemusel maksukohustuste realiseerumisel oht, et maksuhaldur pöörab sissenõude abikaasade ühiseks eluasemeks olevale kinnistule.
21.Nimetatud äririskide osas kuulas maakohus tunnistajatena üle BB ja DD. Kumbki tunnistaja ei osanud anda ütlusi abikaasade abieluliste suhte kohta. Kuigi mõlemad tunnistajad olid teadlikud äriühingus toimuvast, sh teadis DD äriühingus arutuse all olnud hageja vara ümbervormistamisest, ei viibinud tunnistajad lepingute sõlmimise juures. Võttes arvesse asjaolu, et tunnistajad abikaasadega tööväliselt perekonniti läbi ei käinud ning nad ei olnud lepingute sõlmimise juures, siis ei ole nende ütlusetega tõendatud see, et abikaasad sõlmisid abieluvaralepingud näilise tehinguna.
22.Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et abieluvaralepingud on näilised vara jagamise viisi tõttu või selle tõttu, kuidas abikaasad varaga seotud kulusid on kandnud. Notar PP andis tunnistajana ütlusi selle kohta, et tema parktikas on tavapärane see, et abielu kehtivuse ajal abieluvaralepingu sõlmimisel ei lähtuta poolte võrdsusest samal määral, mis abielu lõppemise järel ühisvara jagades. Maakohus leidis, et abikaasadel oli endal vaba voli, põhjused ja ajend vara abielu ajal soovitud viisil jagada. Kohus juhtis 4(13)
tähelepanu asjaolule, et abieluvaralepingutega ei jaganud abikaasad ära kogu vara. Seega on ebaõige asuda seisukohale, et hageja loobus ühisvarast hüvitiseta.
23.Tuleb arvestada seda, et leping 2006 sõlmiti abikaasade vahel 18.12.2006, mis on enam kui aasta esimesest maksuteatest ja üle poole aasta hiljem teisest maksuteatest. Juba seetõttu ei ole usutav, et abieluvaralepingu sõlmimise ajendiks hageja osas oli äririski maandamine. Leping 2008 sõlmiti abikaasade vahel 03.03.2008, mis on mitu kuud enne majanduslikku raskusi toonud lepingu sõlmimist ning enam kui pool aastat enne Maksu- ja Tolliameti nõuet. Seetõttu ei ole usutav, et abieluvaralepingu sõlmimise ajendiks hageja osas oli nimetatud äririski maandamine.
24.Kohus nõustus kostjaga 2 selles, et kui ka hageja soovinuks äriühingu äririske maandada abieluvaralepingute sõlmimisega, siis hageja lepingu(te) sõlmimise ajend ei muuda neid näiliseks.
25.Kohus juhtis poolte tähelepanu asjaolule, et abikaasad ei pidanud vajalikuks lepingute sõlmimistele järgnevatel aastatel, s.o ajal, mil hagis väljatoodud äririskid olid lahenduse leidnud, vara mingil teisel viisil ümber (tagasi) jagada. Vastavasisulise hagi esitas hageja kohtule alles 2016. Veegi enam, abikaasad sõlmisid lepingu 2009, milles nad kinnitasid abieluvaralepingu 2008 kehtivust (p 2.2) ning soovisid muuta vaid edaspidist vararežiimi (p 2.1).
26.Tõenäolisemalt sõlmiti abieluvaralepingud abikaasade vahel mingil teisel põhjusel. Isegi kui nende sõlmimise põhjuseks oli asjaolu, et kostja 1 sai teada abikaasa truudusetust käitumisest ja abieluvälisest lapsest, ei muuda see lepinguid näiliseks.
27.Kõike eelnenut arvesse võttes leidis maakohus, et abikaasade sõlmitud abieluvaralepingud ei ole nende näilisuse tõttu tühised TsÜS § 89 lg 2 alusel.
28.Järgnevalt andis maakohus hinnangu hageja väitele, et lepingud heade kommetega vastuolus ja tühised (TsÜS § 86).
29.Vaidlus puudus selles, et lepingutega 2003, 2006, 2008 ja 2009 jäi vara kostjale 1 ning hagejale jäi kohustus, hüvitist ei makstud. Kohus nõustus kostjaga 1 selles, et määrav ei ole, kas kohustuste väärtus on tasakaalust väljas, vaid see, kas kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega vara jagamise ebavõrdsus iseenesest ei saa automaatselt kaasa tuua õiguslikke tagajärgi, veel vähem lõpptulemusena tehingu tühisust. Seega ei piisa ainuüksi selleks, et lugeda lepinguid heade kommetega vastuolus asjaolust, et hagejale vara jagamise tulemusena ei makstud hüvitist. Abieluvaralepingutega ei jaganud abikaasad ära kogu vara. Seega on ebaõige asuda seisukohale, et hageja loobus kogu ühisvarast hüvitiseta.
30.Tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg 2 järgi tuleb hagejal esile tuua ja tõendada, et lepingud on sõlmitud sundolukorras, n.ö erakorraline vajadus. Hageja tõi abieluvaralepingute sõlmise vajaduse osas välja majanduslikud raskused äriühingus AS D, mille juhatuse liige ta oli. Mõlemad abikaasad oli äriühingus aktsionärid. Kohus ei nõustunud hageja nägemusega sellest, et erakorraliseks vajaduseks (sundolukorraks) abieluvaralepingute sõlmimisel TsÜS-i mõttes tuleks lugeda äriühingu majanduslikku seisundit, sh äririskide olemasolu. Erakorraliseks vajaduseks võiks kohtu hinnangul pidada ohtu isiku elule ja tervisele. Viimati nimetatule ei ole hageja tuginenud. Seetõttu ei andnud kohus sisulist hinnangut hageja väidetele seoses sundolukorraga äririskide näol. Lisaks juhtis maakohus tähelepanu asjaolule, et TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole lubatud õiguste 5(13)
teostamine mh viisil, mille teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Sellisel viisil vara varjamine sh võimalike võlausaldajate (riigi) ees, oleks aga selges vastuolus hea usu põhimõttega.
31.Kohus märkis, et hea usu põhimõttega vastuolus oleks tehingu tühisusele tuginemine kümne aasta möödumisel lepingu(te) sõlmimisest.
32.Isegi kui lepingute sõlmimise põhjuseks oli asjaolu, et kostja 1 sai teada abikaasa truudusetust käitumisest ja abieluvälisest lapsest, ei muuda lepinguid heade kommetega vastuolus olevaks. Abikaasadel oli endal vaba voli, põhjused ja ajend vara abielu ajal soovitud viisil jagada. Seetõttu ei andnud kohus sisulist hinnangut ka tunnistajate RR, AA ja SS ütlustele.
33.Eelnevale tuginedes leidis kohus, et lepingud ei ole heade kommetega vastuolus ega tühised TsÜS § 86 lg 2 alusel.
34.Kohus ei nõustunud hageja väidetega selle kohta, et notar ei täitnud kohustust korraldada tehingu tõestamine selliselt, et oleks tagatud tõestamisseaduse (TõS) § 18 lg-test 1 ja 2 tulenevate kohustuste täitmine. Selgusetuks jäi, millised on need väidetavad ja puudu olevad selgitused, mille olemasolu korral oleks hageja jätnud tehingu tegemata või sõlminud teistsugustel tingimustel. Lepingutest nähtub, et notar on selgitanud tehingu osapooltele vajalikus ulatuses tehingu tähendust ja õiguslikke tagajärgi. Kohus kuulas notar PP üle tunnistajana. Notar andis ütlusi selle kohta, et lepingupooltel on õigus küsida selgitusi ning poolte taotlusel notar tõlkis lepingu suuliselt vene keelde, kirjalikku tõlget lepingupooled ei taotlenud. Samuti andis PP ütlusi selle kohta, et tema praktikas on tavapärane see, et abielu kehtivuse ajal abieluvaralepingu sõlmimisel ei lähtuta poolte võrdsusest samal määral, mis abielu lõppemise järel ühisvara jagades. Kohtu hinnangul ei ole notari kohustus välja selgitada tehingu tegemise põhjused ega ajendid ning notar ei tohi sekkuda abikaasade eraellu. Notari selgitamiskohustuse rikkumine ei tooks kaasa tehingu tühisust. TõS § 18 ei sisalda mistahes keeldu, millega leping oleks vastuolus.
35.Kokkuvõttes leidis maakohus, et abieluvaralepingud ei ole tühised ka TsÜS § 87 alusel.
36.Kuna kohus tuvastas, et abieluvaralepingud ei ole tühised, siis puudus vajadus anda hinnang kostjate vahel 2016. a sõlmitud müügilepingu kehtivusele. Apellatsioonkaebus
37.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu osaotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hageja hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
38.Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigusnorme, jättes tõendid nõuetekohaselt hindamata ja olulised asjaolud arvestamata.
39.Kohus kohaldas lepingute näilikkuse hindamisel vääralt nii materiaal- kui menetlusõigust. Kohus leidis ebaõigesti, et lepingu sõlmimise ajend ei ole oluline. Maakohus tuvastas ebaõigesti poolte tegeliku tahte, ajendi ja eesmärgi abieluvaralepingute sõlmimisel. Kohus hindas selgelt menetlusnorme rikkudes tühisuse alusena igat asjaolu eraldiseisva ja üksikuna ega tõlgendanud sisuliselt tehinguid lähtudes menetluses tuvastatud asjaolude kogumist.
6(13)
40.Kohus jättis menetlusnormi rikkudes otsuses abieluvaralepingute paljususe (6 lepingut) tehingute näilikkuse tuvastamisel täielikult käsitlemata. Samas ei välistanud kohus võimalust, et abieluvaralepingute sõlmimise eesmärgiks ja ajendiks võis olla äririskide maandamine. Kohus leidis ebaõigesti, et tehingu näilikkuse tuvastamisel ei ole oluline vara jagamise viis. Hageja hinnangul tõendab lepingute näilikkust, et abieluvaralepingute sõlmimisega vormistati kogu kinnisvara kostja 1 nimele ilma igasuguse hüvitise või vastusoorituseta, jättes kõik kohustused hageja lahuskohustuseks, et näidata hageja halba varalist seisu. Vaidlustatud lepingute sõlmimise ajast tingituna tuleb ühisvara kooseisu kindlakstegemiseks lähtuda kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseadusest (PKS), mille § 19 lg–s 1 sätestatud üldreegli kohaselt abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks.
41.Maakohus ei võtnud otsuses kõigi hageja väidete kohta sisulist seisukohta, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-s 7 sätestatud poolte seisukohtade kirjeldamise ja sama paragrahvi lg-s 8 sätestatud otsuse põhjendamise kohustust. Olukorras, kus kohus võttis seisukoha, mille kohaselt ei jagatud lepingutega kogu ühisvara, pidanuks kohus hindama ja tuvastama, kas jagamata ühisvaral (AS D aktsiad ja OÜ D Hulgi osad) üldse mingit väärtust vara jagamise hetkel oli.
42.Tehingute näilikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta poolte käitumist nii tehingu eelselt kui ka pärast tehingut. Seega on ebaõige kohtu järeldus, mille kohaselt ei ole oluline, kuidas pooled kandsid abieluvara lepinguga seotud kulusid.
43.Kogumis viitab tehingute näilikkusele asjaolu, et sisuliselt vahetult pärast poolte vaheliste lahkhelide algust, vormistas kostja 1 poolte ühisvara oma pojale, samaaegselt pakkus kostja 1 seda ka avalikult müügiks.
44.Tunnistajate BB ja DD ütlustega on abieluvaralepingute näilikkus tõendatud. Kohus jättis hindamata ja andis ebaõige hinnangu DD vande all antud ütlustele. Kohus jättis tunnistajate ütluste pinnalt hindamata kostja 1 seisukohtade ilmselge vastuolulisuse. Kostja 1 eksitas kohut, nagu oleks ta saanud teada abieluvälisest lapsest alles 2002. aastal.
45.Kohus andis notar PP ütlustele ebaõige hinnangu. Notar PP vande all antud ütluste kohaselt sõlmivad abikaasad sageli abieluvaralepinguid erinevatel motiividel ja tingimustel, mida notariaalsetes lepingutes ei kajastata, ja et on üsna tavapärane, et abieluvaralepinguid sõlmitakse äririskide maandamiseks.
46.Ei ole eluliselt usutav, et kogu ühisvaraks olev kinnisvara vormistati kostja 1 nimele kostja 1 esitatud motiividel (aastatetagune truudusetus). Põhjendamatu on maakohtu järeldus, mille kohaselt näitab maksuotsuste tegemise aeg, et tehingute sõlmimine äririskide maandamiseks ei ole usutav. Maakohus ei käsitlenud hageja esitatud asjaolusid, argumente ning tõendeid äririskide olemasolu tuvastamiseks, rikkudes seeläbi kohtuotsuse põhjendamise, tõendite hindamise ning faktiliste asjaolude tuvastamise kohustust.
47.Ebaõige on kohtu tähelepanu juhtimine asjaolule, justkui ei pidanud abikaasad vajalikuks varade tagasivormistamist pärast äririskide lahendamist. Hageja esitas hulgaliselt tõendeid, mis kinnitavad, et alkoholitootmis-ettevõtetes esineb äririske läbivalt ning need ei lõpe ega lahene mõne aasta möödudes.
7(13)
48.Kohtu väited, nagu sisalduks lepingus 2009 kinnitus lepingu 2008 kehtivuse kohta, on õiguslikult ainetud. Lepingust 2009 ei nähtu poolte ühine tahe muuta 2008 näilik tehing kehtivaks (TsÜS § 84 lg-te 3 ja 4 tähenduses). Leping 2009 ei ole käsitletav lepingu 2008 heakskiitmisena. Leping 2009on tühine ning seda samadel põhjustel kui leping 2008. Ka lepingu 2009 sõlmimise eesmärk oli perekonna vara kaitsmine.
49.Kohus väljus hagi piiridest ja asus ebaõigele seisukohale, et tõenäoliselt sõlmiti abieluvaralepingud mingil muul ajendil.
50.Ebaõige ja asjakohatu on kohtu järeldus, justkui ei jaganud pooled abieluvaralepingutega ära sisuliselt kogu abieluvara. Vastupidi, pooled vormistasid abieluvaralepingute kaudu kõik Eestis asuvad kinnisvarad ilma hüvitiseta ja lahuskohustusteta kostja 1 nimele. Sisuliselt jäid abieluvaralepingute sõlmimise tulemusena poolte ühisvarasse üksnes AS D aktsiad, mille väärtus, arvestades võimalikku maksejõuetusohtu, ei olnud kindlasti märkimisväärne. Samal ajal ei teinud kostja 1 mitte ühtegi vastusooritust. Seega on tõendatud, et poolte vastastikused kohustused olid heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
51.Väär on kohtu järeldus, mille kohaselt ei ole erakorraliseks vajaduseks (sundolukorraks) abieluvaralepingute sõlmimisel TsÜS-i mõttes võimalik lugeda äriühingu majanduslikku seisundit, sh äririskide olemasolu. Maakohus eksis TsÜS § 86 lg 2 sätestatud sundolukorra materiaalõiguslikul sisustamisel. Seadusandja on TsÜS § 86 lg 2 regulatsiooniga soovinud kaitsta isiku vaba tahet tehingute tegemisel, asetamata seejuures vaba tahte kujunemise takistuse esinemise põhjuste riisikot isikule endale. Antud juhul oli selleks kodu kaotamise risk.
52.Asjakohatu ja väär on kohtu järeldus, nagu oleks hea usu põhimõttega vastuolus tehingu tühisusele tuginemine 10 aasta möödumisel lepingu sõlmimisel. Maakohus ei käsitlenud hageja alternatiivset seisukohta abieluvaralepingute tühisuse osas TsÜS § 86 lg 1 alusel. Kohus jättis täielikult tähelepanuta asjaolu, et juhul kohus ei nõustu hageja faktiliste väidetega, on kohus seotud kostja 1 faktilise käsitlusega, mille kohaselt lepingu 2008 ja ka teiste abieluvaralepingute näol oli tegemist hüvitisena petmise eest, mille sõlmimisel lubas kostja 1 mitte lahutada. Kohus on materiaalõiguse normi vääralt kohaldades leidnud, et sellised kokkulepped ei ole heade kommetega vastuolus. Abielulised suhted ei ole tavapäraseks kauplemisobjektiks ning sundida kedagi korduvate ultimaatumite abil ja lahutuse ähvardusel loobuma oma osast ühisvaras, ei ole kooskõlas ühiskonnas valitsevate tõekspidamistega. Vastustajate seisukoht
53.Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
54.Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ja menetlusdokumentidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
8(13)
55.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, millisel eesmärgil nad abieluvaralepingud sõlmisid ja kas mh ka sellest tulenevalt on lepingud kehtivad. Hageja väitel ei soovinud ta abieluvaralepingutega vara jagada, vaid soovis jätta võimalike äririskide maandamiseks muljet kolmandatele isikutele sellest, et tema kui äriühingu AS D juhatuse liikmel puudub vara juhuks, kui tema vastu esitatakse rahalisi nõudeid. Hageja väitel ei olnud lepingute eesmärgiks tegelikult ühisvara jagamine ja kinnisvara omaniku muutmine, mistõttu on lepingud näilikud. Kostja 1 seevastu kinnitab, et abikaasade tahe oli sõlmida lepingud eesmärgiga jagada lepingutes nimetatud vara kostja 1 lahusvaraks.
56.TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal (vt Riigikohtu 04.03.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-02, p 22; 17.12.2009 otsus tsiviilasjas 3-2-1-137-09, p 11).
57.Näilik tehing võib olla tehtud kahel viisil: 1) pooltele ei olnud soovi üldse mingeid õiguslikke tagajärgi saavutada ja näilik tehing on tehtud ainult õigusnäivuse, st sellekohase mulje loomiseks, nagu oleks tehing tehtud, või 2) näiliku tehinguga soovitakse varjata mingit muud tehingut, mida tegelikult tehakse. Kõne alla saab tulla kohustuslepingu näilikkus, sest kinnisasja üleandmise abstraktne ja neutraalne asjaõigusleping ei saa üldjuhul olla näilik (Riigikohtu 05.06.2006 otsus tsiviilasjas nr 32-1-41-06, p 19). Kui vaidlusaluse käsutustehingu (asjaõiguslepingu) pooled tegelikult soovisid kinnisasja omaniku vahetust ning see ka toimus, siis ei saa pidada käsutustehingut näilikuks (Riigikohtu 16.10.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-18531/27, p 12.2).
58.Hageja ei ole väitnud, et abieluvaralepingutega varjati teist tehingut, mis oleks kohtule andnud võimaluse hinnata abieluvaralepingute näilikkust sellel alusel.
59.Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja ja kostja 1 vahelised abieluvaralepingud sõlmitud õigusnäivuse loomise eesmärgil. Abieluvaralepingute, sh lepingu 2008, näilikkusele tuginedes tõi hageja esile asjaolu, et abieluvaralepingute sõlmimise eesmärk oli ettevõtlusega kaasnevate riskide vähendamiseks kinnisvara omaniku muutmine, et näidata hagejat võimalikele võlausaldajatele varatuna. Hageja soovis lepingutega luua olukorra, kus tal puudub kinnisvara, millele sissenõuet pöörata. Vastupidiselt maakohtu järeldusele, mille kohaselt ei ole usutav, et abieluvaralepingu sõlmimise ajendiks oli äririskide maandamine, võib ringkonnakohtu hinnangul hageja esile toodud asjaoludel olla siiski tõenäoline, et abieluvaralepingute sõlmimise ajendiks oli hagejaga seotud äriühingu äririskidest tekkida võiva hageja isikliku varalise vastutuse riski maandamine. See, et abieluvaralepinguid ei tehtud täpselt ajal, kui AS-i D äririskid realiseerusid, ei välista tehingute ajendina seost äririskidega. Äriühingu juhatuse liikmel on tavapäraselt enne äriühingule kohustuse tekkimist teada asjaolud, millest saab järeldada võimalikku riski juhatuse liikme vastutuse tekkimiseks. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et lepingute sõlmimise ajend hageja poolt ei muuda neid näiliseks, kuna hagejal oli soov, 9(13)
et tehingutel oleks õiguslikud tagajärjed. Eesmärgi, et tema omandis ei ole vaidlusalust kinnisvara, abieluvaralepingute sõlmimisega hageja saavutaski. Sellisel juhul ei saa hiljem väita, et tehing tehti ilma kavatsuseta luua juriidilisi tagajärgi. Tehing on näilik, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. Kostja 1 õigusnäivuse loomist ei tunnista ning hageja esitatud asjaolud tehingu näilikkust ei kinnita.
60.Apellant heitis maakohtu otsusele ette, et kohus ei hinnanud tehingute näilikkuse aspektist hageja väiteid selle kohta, et pärast abieluvaralepingute sõlmimist jätkasid kostja 1 ja hageja Puki teel asuvas elamus elamist ja hageja tasus eluasemega seotud kulude ja teenuste eest. Kolleegiumi arvates ei saa eeltoodust teha apellandi poolt soovitud järeldust. Kuna hageja ja kostja 1 elasid abikaasadena pärast abieluvaralepingute sõlmimist edasi kostja I lahusvarasse jäänud kinnistul, siis kulud kanti kokkuleppel. Hageja tegi mh kulusid ka enda eluasemele. Samuti ei kinnita abieluvaralepingute näilikkust see, et kostja 1 on Puki tee kinnistud võõrandanud 2016. aastal kostjale 2 ja teinud seda ajal, kui kinnistute kohta oli kinnisvara müügiportaalides avaldatud müügikuulutus.
61.Seega nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et abikaasade vahel sõlmitud abieluvaralepingud, sh leping 2008, mille alusel jäid kinnistud asukohaga PPP1 ja PPP ning mõtteline osa PPP1b kinnistust kostja 1 lahusvara hulka, ei ole näilikud.
62.Alternatiivselt leiab hageja, et abieluvaralepingud on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühised, kuna abikaasade õigused on hageja kahjuks äärmiselt tasakaalust väljas ja ta sõlmis lepingud võimalike äririskide realiseerumise ohus, st sundolukorras. Maakohus leidis, et lepingud ei ole heade kommetega vastuolus ega tühised TsÜS § 86 lg 2 alusel.
63.Ringkonnakohus märgib, et maakohus jõudis küll õigele lõppjäreldusele, et abieluvaralepingud ei ole tühised vastuolu tõttu heade kommetega, kuid tugines seejuures ebaõigesti tehingute heade kommete vastasuse hindamisel hetkel kehtivale TsÜS § 86 lg 2 redaktsioonile. Abieluvaralepingute sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 järgi oli tühine tehing, mis oli vastuolus olev heade kommete või avaliku korraga. Maakohus sai otsuse tegemisel hinnata, kas abieluvaralepingud olid heade kommete vastased tulenevalt sel ajal kehtinud TsÜS § 86 redaktsioonist. TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise osas puutuvalt abieluvaralepingute kehtivust tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Praegu kehtiv TsÜS § 86 lg 2 kehtib alates 01.05.2009 ja selle alusel saab hinnata ainult kostja 1 ja kostja 2 vahelist tehingu headele kommetele vastavust. Kuni 01.05.2009 kehtinud TsÜS § 97 sätestas, et tehingu teinud füüsiline isik võib tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Seega ei olnud ühe poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu puhul tegemist mitte tühise tehinguga, vaid tehinguga, mille sai pool vastavate eelduste olemasolu korral tühistada. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks TsÜS § 90 ja § 98 järgi lepingu 2008 või muud abieluvaralepingud tühistanud. Riigikohus on korduvalt toonitanud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, s.t tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu 10(13)
tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt Riigikohtu 22.10.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02, p 11; 31.03.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-04, p 16; 16.10.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Asjaosaliste käitumise võimalik vastuolu hea usu põhimõttega lepingute sõlmimisel (TsÜS § 138, VÕS § 6) ei saa olla aluseks lepingute tühisusele ega tühistamisele (vt nt Riigikohtu 29.03.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04, p 24; 13.02.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 29).
64.Riigikohus on leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt Riigikohtu 16.10.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu 16.10.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid (vt Riigikohtu 24.05.2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01; 29.04.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-02, p 9). Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 46).
65.Kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. Kaaludes abieluvaralepingute heade kommete vastasust, tuleb kõrvuti hageja ettekujutustele, ajenditele ja eesmärkidele hinnata ka kostja 1 kaalutlusi lepingu sõlmimisel.
66.Hageja hinnangul on abieluvaralepingud heade kommetega vastuolus seetõttu, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS § 19 lg-st 1 lähtudes eeldati, et abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et selline eeldus kehtib seni, kuni abikaasad ei ole kokku leppinud teisiti. Kui abikaasad soovisid, et abielu ajal ühisvara arvel omandatud kinnistu kuuluks ühe abikaasa lahusvara hulka, said nad PKS § 9 lg 1 p 2 järgi leppida abieluvaralepinguga kokku, et kinnistu on ühe abikaasa lahusvara, või sõlmida PKS § 16 järgi ühisvara jagamise kokkuleppe, et jätta kinnistu ühe abikaasa ainuomandisse. Abieluvaralepingu sõlmimine poolte enda valitud tingimustel ühisvara jagamiseks on seadusega lubatud ning sellise lepingu sõlmimine iseenesest ei saanud hageja huve kahjustada.
67.Ringkonnakohus leiab, et kui hageja teadlikult soovis vabaneda kinnistute omandiõigusest, siis ei saa ta hiljem tugineda tehingu tühisuse alusena sellele, et tehing oli tema jaoks ebasoodne. Esitatud asjaoludel ei saa kuidagi leida, et sõlmitud abieluvaralepingud piirasid hagejat suurel määral tema isiklikus või majanduslikus vabaduses. Samuti ei nähtu esile toodust, et kostja 1 sõlmis lepingu oma positsiooni ebaausalt ära kasutades või et oleks ära kasutatud hageja teadmatust olulistest asjaoludest. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, milles väljenduks kostja 1 ebamoraalne käitumine tehingu tegemise eesmärgil. Tallinna notar PP tunnistajana kinnitas, et abieluvaralepingu sõlmimisel veendub notar poolte tahtes ning abielu ajal sõlmitavate ühisvara jagamise kokkulepete puhul on tavapärane, et vara võrdsetes proportsioonides jagamisest kaldutakse kõrvale ja seda erinevatel motiividel. Abieluvaralepingute 11(13)
sõlmimise ajal ei olnud vaidlust, et abikaasade ühiseks sooviks oli määrata, et kinnistud asukohaga PPP1 ja PPP ning mõtteline osa PPP1b kinnistust jäävad kostja 1 lahusvara hulka ning nad soovisid ühiselt sama lepingu alusel teha koheselt omaniku muudatuse kinnistusraamatus. Isegi kui kinnisvara kostja 1 lahusvaraks määramise ja kohese omaniku muudatuse kinnistusraamatusse kandmise põhjuseks oli soov välistada võimalike äririskide tõttu perekonna eluaseme kaotamine, ei ole selline abikaasade vaheline kokkulepe vastuolus heade kommetega.
68.Riigikohus on leidnud, et iseenesest ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ega ühele abikaasale äärmiselt ebasoodne abikaasade kokkulepe, kus abikaasade osad ühisvara jagamisel ei ole võrdsed (Riigikohtu 08.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-14, p 13). Selleks peavad esinema mingid muud asjaolud, mis muudavad tehingu ebamoraalseks ja taunitavaks. Ka müügilepingu puhul on Riigikohus leidnud, et tehing ei saa olla TsÜS § 86 järgi heade kommete vastane ainuüksi põhjusel, et müügilepingus sisaldub väidetavalt ebaõiglane hinnakokkulepe (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 32). Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud seisukoht kohaldatav ka vaidluse all olevatele abieluvaralepingutele, milles abikaasad leppisid kokku jagada ühisvara võrdsetest proportsioonidest kõrvale kaldudes. Seejuures märgib ringkonnakohus, et kuivõrd aastate jooksul sõlmiti mitmeid abieluvaralepinguid ja hageja ei ole esile toonud abikaasadele kuulunud kogu ühisvara väärtust lepingute sõlmimise ajal, ei saa abieluvaralepingutega jagatud üksikute ühisvara hulka kuulunud kinnistute jagamisest teha järeldust, et vara jagati ilmselgelt ebavõrdselt ja hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Hageja ei saa teha etteheidet, et maakohus, võttes seisukoha, mille kohaselt ei jagatud lepingutega kogu ühisvara, jättis hindamata ja tuvastamata, kas jagamata ühisvaral oli üldse mingit väärtust vara jagamise hetkel. Apellatsioonkaebuses märgib hageja, et pooled vormistasid abieluvaralepingute kaudu Eestis asuvad kinnisvarad kostja 1 nimele ja ühisvarasse jäid AS-i D aktsiad, mille väärtus, arvestades võimalikku maksejõuetusohtu, ei olnud märkimisväärne. Öelduga möönab hageja, et sõlmitud lepingutega ei jagatud kogu ühisvara, vaid üksnes Eestis asuv kinnisvara, samuti ei ole tõendatud ühisvarasse jäänud aktsiate väärtus. Soorituste objektiivsete väärtuste vahe tõendamise kohustus on hagejal. Hageja seda ei tõendanud.
69.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga ka selles, et maakohus andis ebaõige hinnangu tunnistajate BB ja DD ütlustele. Maakohus järeldas õigesti, et kuigi tunnistajad olid teadlikud abikaasade soovist vara jagada, suheldi siiski üksnes tööalaselt ja seega ei saanud tunnistajad olla teadlikud abikaasade lõplikest otsustest ja motiividest vara jagamisel.
70.Abieluvaralepingu sõlmimise eesmärk oli hageja väitel välistada olukord, kus pere kaotab kodu, kuna äririskide tõttu võis tekkida nõue äriühingu juhatuse liikmeks oleva abikaasa vastu. Hageja peab nimetatut sundolukorraks ja seetõttu lepinguid vastuolus olevaks heade kommetega. Hageja eesmärk võis olla kahjustada lepingu sõlmimisega võimalikke võlausaldajaid. Samas ei ole hageja tõendanud, et võlausaldajate huvid olid vaidlusaluste abieluvaralepingu sõlmimise tõttu reaalselt ohustatud. Abikaasade omavahelistes suhetes ei saa pidada ühe poole sundolukorraks võimalikku äririski ohtu. Samuti ei olnud lepingu sisu suunatud üldiselt hukkamõistetavale tegevusele ning ei 12(13)
eksinud ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal.
71.Seega nõustub ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega ka osas, milles kohus tuvastas, et abieluvaralepingud, sh leping 2008, ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega.
72.Kostja 1 ja kostja 2 vahelise 2016 tehingu tühisuse alusena on hageja esile toonud ennekõike selle, et kostjal 1 puudus õigus kinnistuid võõrandada abieluvaralepingute tühisuse tõttu. Kuna eelnevalt on tuvastatud, et abieluvaralepingud kehtivad, siis oli kostjal 1 õigus kinnistud võõrandada. Lisaks on hageja viidanud sellele, et kostja 2 on pahauskne, kuna ta on kostja 1 poeg. Kuna tehingud, millega kostja 1 kinnistud omandas, on kehtivad, siis ei ole kostja 2 väidetav pahausksus oluline. Asjaolu, et kostja 2 ei ole kinnistute eest tasunud, on hageja poolt tõendamata. See, et 2016 lepinguga jäi kostjale 1 kinnistute kasutusõigus, ei ole kolleegiumi arvates ebatavaline ja sellest ei saa teha hageja poolt soovitud järeldust tehingute tühisuse kohta TsÜS § 89 ja § 86 lg 1 järgi.
73.Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata.
74.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb lõppjärelduses muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava otsuse või määruse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Peeter Pällin Indrek Soots
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.