Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler
Otsuse teatavaks tegemise aeg
28. veebruar 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-19309
Tsiviilasi
AS-i LHV Pank hagi Näituste Kinnisvara OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Martin Kruppi ja Osaühingu Belta vastu AS-i LHV Pank nõude tunnustamiseks Näituste Kinnisvara OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. novembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
AS-i LHV Pank apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja AS LHV Pank (registrikood 10539549), lepinguline esindaja Indrek Eiche Kostja I Näituste Kinnisvara OÜ (pankrotis, registrikood 11966154) pankrotihaldur Martin Krupp, lepingulised esindajad Kerli Leetsaar ja vandeadvokaat Madis Saar Kostja II Osaühing Belta (registrikood 10282784), lepingulised esindajad vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik ja advokaat Kadi Saluste
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 8. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-19309.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi ja tunnustada AS-i LHV Pank nõuet summas 785 529,02 eurot Näituste Kinnisvara OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud järgus pandiga tagatud nõudena.
4.Jätta esimese astme ja apellatsiooniastme menetluskulud solidaarselt Näituste Kinnisvara OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Martin Kruppi ja Osaühingu Belta kanda.
5.Mõista Näituste Kinnisvara OÜ (pankrotis) pankrotihaldurilt Martin Kruppilt ja Osaühingult Belta solidaarselt AS-i LHV Pank kasuks välja 300 euro suurune esimese astme menetluskulu ja 300 euro suurune apellatsiooniastme menetluskulu. Näituste
Kinnisvara OÜ (pankrotis) menetluskulud kuuluvad hüvitamisele Näituste Kinnisvara OÜ (pankrotis) pankrotivara arvel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.AS LHV Pank (hageja) esitas 21. detsembril 2018 (täiendatud 8. jaanuaril 2019) Harju Maakohtule Näituste Kinnisvara OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihalduri Martin Kruppi (kostja I, pankrotihaldur) ja Kalevankangas OÜ (kostja II) vastu hagi, milles palus tunnustada võlgniku pankrotimenetluses 785 529,02 euro suurust nõuet esimese rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Maakohus asendas 11. aprilli 2019. a määrusega kostja II Osaühinguga Belta. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 13. juuli 2018. a määrusega välja võlgniku pankrot. 11. septembril 2018 esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse.
29.novembril 2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitasid kostja I ja kostja II hageja nõudele vastuväite. Hagejal on võlgniku vastu laenu tagastamise nõue 491 916,43 eurot ja viivisenõue 293 612,59 eurot, mis tulenevad 20. juulil 2017 hageja, võlgniku ja Aktsiaseltsi Eferelt vahel sõlmitud nõuete tagatisloovutamise lepingust (vaidlusalune leping). Aktsiaselts Eferelt ja võlgnik sõlmisid 15. oktoobril 2013, 8. aprillil 2014 ja 1. juulil 2014 laenulepingud, mille alusel kohustus Aktsiaselts Eferelt andma võlgnikule laenu vastavalt 200 000 eurot, 300 000 eurot ning 1 800 000 eurot. Võlgnik ei kasutanud ära kogu laenulimiiti. Ajavahemikus 16. oktoobrist 2013 kuni 20. oktoobrini 2015 kandis Aktsiaselts Eferelt võlgnikule laenuna üle 2 298 000 eurot. Kõigi laenulepingute tähtajaks oli 12 kalendrikuud. 30. juunil 2015 pikendati 1. juulil 2014 sõlmitud laenulepingus (laenuleping II) kokkulepitud laenu tagastamise tähtaega kuni
30.juunini 2016 ning 1. juulil 2016 pikendati laenu tagastamise tähtpäeva täiendavalt kuni
31.detsembrini 2016. Seisuga 7. juuli 2017 võlgnes võlgnik laenulepingu II alusel Aktsiaseltsile Eferelt laenu põhiosa ja intresse kokku 491 916,43 eurot. Nõuete tagatisloovutamise lepingu p-s 1.1 lepiti kokku, et tagamaks Aktsiaseltsi Eferelt laenulepingust nr LL-20130117EF (laenuleping III) tulenevaid kohustusi hageja ees on pooled kokku leppinud, et Aktsiaselts Eferelt loovutab ning annab hagejale tagatisena üle laenulepingust II tuleneva nõude võlgniku vastu koos olemasolevate ja tulevikus tekkivate kõrvalnõuetega ning hageja võtab selle tagatisena vastu (p 1.5). Nõude arvel laekuvaid vahendeid kasutatakse laenulepingust III tulenevate kohustuste kohaseks täitmiseks. Laenulepingust III tulenevad Aktsiaseltsi Eferelt kohustused hageja ees on täitmata 793 500 euro ulatuses. Pankroti väljakuulutamise seisuga võlgnes võlgnik hagejale 491 916,43 eurot. Aktsiaselts Eferelt ja võlgnik leppisid laenulepingu II p-s 3 kokku, et tähtpäevaks tasumata summadelt, välja arvatud intressid, tasub võlgnik võlausaldajale viivist 0,1 % päevas. Võlgnik on olnud viivituses laenu tagastamisega alates 1. jaanuarist 2017 ning kohustatud tasuma laenu tähtaegse tagastamata jätmise eest viiviseid 13. juuli 2018 seisuga 293 612,59 eurot. 2 (11)
Hageja nõuded on pandiga tagatud. Võlgnik ja hageja sõlmisid 9. jaanuaril 2014 kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu, mille p 3.1 kohaselt leppisid võlgnik ja hageja kokku, et võlgnik seab temale kuuluvale kinnistule (registriosa nr 3845801) hageja kasuks hüpoteegi 5 200 000 eurot. Hüpoteegiga on tagatud kõik hageja nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad hageja ja võlgniku vahel 9. jaanuaril 2014 sõlmitud laenulepingust nr LL-20140109NK (laenuleping I) ning selle võimalikest lisadest ja muudatustest ning kõik hageja tulevikus tekkivad nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad poolte vahel tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest ja muudatustest (p 3.2.1). Nõuded on hüpoteegiga tagatud kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses (p 3.2.2).
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Kostja I vastuväidete kohaselt ei ole nõuete tagatisloovutamise lepingut 20. juulil 2017 sõlmitud, sest see on IP ja PP poolt allkirjastatud alles 2. augustil 2018. Nimetatud asjaolu annab alust arvata, et nõude loovutamise leping võib olla näilik. Hageja nõude aluseks olev leping on tühine ja hagejal ei ole nimetatud lepingust tulenevat nõuet võlgniku vastu. Võlgniku pankrot kuulutati välja 13. juulil 2018, seega ei olnud 2. augustil 2018 võlgniku juhatuse liikmetel enam õigust võlgniku nimel tehinguid teha ega lepinguid sõlmida. Hageja nõude kujunemine ei ole jälgitav ega tõendatud. Hageja nõue tuleneb Aktsiaseltsi Eferelt täitmata kohustustest hageja ees, mille suhtes on sõlmitud nõuete tagatisloovutamise leping. Nõue on üle antud laenulepingust III tulenevate kohustuste tagatisena. Seega ei ole tagatud kõik Aktsiaseltsi Eferelt kohustused hageja ees. Lisaks ei ole tõendatud laenulepingust III tulenevate kohustuste täitmata jätmine. Nõude loovutamise lepingu p 1.3 kohaselt tekib hageja nõue võlgniku vastu ainult juhul, kui tagatavad kohustused jäävad täitmata. Hageja poolt tõendina esitatud hageja teatis ei ole piisav nimetatud asjaolude tõendamiseks. Hageja nõue ei ole pandiga tagatud. Kuna nõude loovutamise leping on tühine, ei ole hagejal hüpoteegiga tagatud nõuet. Hageja ei ole esitanud 25. augustil 2015 sõlmitud hüpoteegi summa vähendamise kokkulepet, mis võib omada asja õige lahendamise seisukohast tähtsust. Kostja II vastuväidete kohaselt on nõuete tagatisloovutamise leping vastuolus heade kommetega. Võlgnik oli nimetatud lepingu sõlmimise hetkel maksejõuetu, mis oli teada võlgniku juhatusele ja pidi olema teada hagejale, kes andis laenu nii võlgnikule kui ka Aktsiaseltsile Eferelt. Nimetatud lepingupooled üritasid tagada sellise lepingu sõlmimisega olukorda, kus nad saaksid kontrollida võlgniku pankrotimenetlust ja minna mööda 9. juulil 2013 sõlmitud osanike lepingust, kahjustades sellega võlausaldajate huve (sh kostja II). Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud lahendiga tsiviilasjas nr 2-17-7008 on võlgnikult kostja II kasuks välja mõistetud võlgnevus 758 373 eurot.
21.juunil 2018 on hageja väljastanud pankrotihaldurile tõendi, milles kinnitab, et võlgnikul puuduvad kohustused hageja ees. Aktsiaseltsi Eferelt ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingustest tulenevad nõuded ei ole sissenõtavaks muutunud. Laenulepingute tähtpäevad laenulepingute kohaselt olid 14. oktoober 2014, 7. aprill 2015 ja 31. detsember 2016, kuid 9. juuli 2013 osanike lepingu p 5.18 järgi ei muutunud Aktsiaseltsi Eferelt laenulepingutest tulenevad nõuded võlgniku vastu laenulepingutes sätestatud tähtaja möödudes sissenõutavaks. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus jättis 8. novembri 2019. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning määras need rahaliselt kindlaks. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:
3 (11)
Aktsiaselts Eferelt ja võlgnik sõlmisid 15. oktoobril 2013, 8. aprillil 2014 ja 1. juulil 2014 laenulepingud, mille alusel kohustus Aktsiaselts Eferelt andma võlgnikule laenu 200 000 eurot, 300 000 eurot ja 1 800 000 eurot. Võlgnik ei kasutanud ära kogu laenulimiiti; Ajavahemikus 16. oktoobrist 2013 kuni 20. oktoobrini 2015 kandis Aktsiaselts Eferelt võlgnikule üle 2 298 000 eurot. Kõigi laenulepingute tähtajaks oli 12 kalendrikuud; 30. juunil 2015 pikendati 1. juuli 2014. a laenulepingu (laenuleping II) tähtaega kuni
30.juunini 2016 ning 1. juulil 2016 pikendati veelkord kuni 31. detsembrini 2016; Võlgniku juhatuse liikmed on IP, PP ja VŠ; Võlgniku osanikud on kostja II (20,01 %) ja Aktsiaselts Eferelt (79,99 %); Aktsiaseltsi Eferelt juhatuse liige on IP, kes on ka äriühingu aktsionär; Kostja II juhatuse liige ja ainuosanik on VŠ; Hageja, võlgnik ja Aktsiaselts Eferelt sõlmisid 20. juulil 2017 nõuete tagatisloovutamise lepingu, mille p-s 1.1 lepiti kokku, et tagamaks Aktsiaseltsi Eferelt kohustusi hageja ees poolte vahel sõlmitud laenulepingu nr LL-20130117EF (laenuleping III) alusel, on Aktsiaselts Eferelt ning hageja kokku leppinud, et Aktsiaselts Eferelt loovutab ning annab hagejale tagatisena üle laenulepingust II tuleneva nõude võlgniku vastu ning hageja võtab nõude tagatisena vastu; Harju Maakohtu 13. juuli 2018. a määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot; hageja esitas 11. septembril 2018 võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles taotles: (i) võlausaldajate üldkoosolekul hagejale häälte määramist võttes aluseks esitatud nõudeavalduse summas 785 529,02 eurot ja (ii) tunnustada hageja 785 529,02 euro suurust nõuet esimese rahuldamisjärgu nõudena; 29. novembril 2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitasid kostja I ja Kalevankangas OÜ hageja nõudele vastuväite; 11. aprilli 2019. a määrusega asendas kohus Kalevankangas OÜ kostjaga II. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb hageja nõue nõuete tagatisloovutamise lepingust. Kuna hageja on Aktsiaseltsile Eferelt laenu andnud ja kinnitanud, et Aktsiaseltsi Eferelt kohustused on hageja ees 793 500 euro ulatuses täitmata, võib hageja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist vastavalt nõuete tagasiloovutamise lepingu p-le 1.3. Nõuete tagatisloovutamise leping ei ole tühine selle IP ja PP poolt allkirjastamata jätmise või neil selleks esindusõiguse puudumise tõttu. Ka ei ole tehing näilik. Kostjate vastupidised väited ei ole põhjendatud. Maakohus tuvastas, et Aktsiaseltsi Eferelt ees oli võlgniku laenukohustus 776 272 eurot, sellest oli tasutud 284 354,67 eurot ning seega on põhivõlgnevuse suuruseks 491 917,33 eurot. Maakohus kontrollis, kas nõuete tagatisloovutamise leping on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Võlgniku juhatuse liikmed olid vähemalt 2016. a lõpus kohustatud esitama võlgniku pankrotiavalduse. Maakohus viitas kostja II väidetele, et pankrotiavalduse esitamine võlgniku püsiva maksejõuetuse ilmnemisel oleks tähendanud seda, et Aktsiaselts Eferelt (mille enamusaktsionär ning ainus juhatuse liige on IP) ei oleks saanud rahuldatud enda nõudeid võlgniku vastu, kuivõrd võlgniku vara ei olnud piisav isegi kostja II nõuete rahuldamiseks. Selleks, et vältida Aktsiaseltsile Eferelt kahju tekkimine, ei esitanud võlgniku juhatuse liikmed võlgniku pankrotiavaldust, vaid asuti välja töötama plaani kostja II kahjustamiseks ning Aktsiaseltsile Eferelt kahju tekkimise vältimiseks. Nimetatud plaani osaks oli nõuete tagatisloovutamise lepingu sõlmimine hagejaga. Nõuete tagatisloovutamise leping sõlmiti olukorras, kus tsiviilasjas nr 2-17-7008 (kostja II hagi võlgniku vastu võlgnevuse väljamõistmiseks) tehtud hagi tagamise määruse alusel oli kõigile võlgnikule kuuluvatele kinnistutele seatud kohtulik hüpoteek kostja II kasuks. Maakohus ei uskunud, et hageja ei kontrollinud enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist kinnistusraamatut võlgnikule kuuluvate kinnistute osas. Hageja pidi teadma nõuete tagatisloovutamise lepingu 4 (11)
sõlmimisel kostja II kasuks võlgniku kinnistutele seatud kohtulikest hüpoteekidest ning seega ka kostja II ja võlgniku vahel toimuvast kohtumenetlusest ning selle sisust. Isegi juhul, kui hageja väidab, et ta nimetatud asjaoludest ei teadnud, pidi hageja nimetatud asjaoludest teadlik olema ning mitteteadmine on hageja enda risk. Lisaks andis hageja võlgnikule suures ulatuses laene, mille andmiseks pidi hageja hindama võlgniku maksejõulisust. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et hageja ei omandanud nõuete tagatisloovutamise lepingu alusel nõuet maksejõuetu äriühingu vastu ega sellega, et kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu ning laenulepingute II ja III eesmärk oli kinnisvara arendustegevus (Tallinnas Uuslinna tn 9 kortermajade arendusprojekt). Hageja ei ole tõendanud, miks oli nõuete tagatisloovutamise lepingu sõlmimine vajalik, st miks oli vajalik Aktsiaseltsi Eferelt kohustuste täitmise tagamiseks lisatagatis, millal hageja Aktsiaseltsilt Eferelt lisatagatist nõudis ning millistele võlgniku finantsnäitajatele tuginedes pidas hageja nõuet võlgniku kui maksejõuetu ühingu vastu vajalikuks ja piisavaks tagatiseks Aktsiaseltsi Eferelt kohustuste täitmise tagamiseks. Maakohus viitas kostja II seisukohale, mille kohaselt olid hageja nõuded Aktsiaseltsi Eferelt vastu enne nõuete tagatisloovutamise lepingus sõlmimist tagatud Viieaia tee 7-9, 7-11 ja 7-12 seatud hüpoteekidega, millest kaks omandas IP ja ühe ühisomanikena IP ja GO. Seega võis täiendava tagatise andmise vajadus olla tingitud IP poolt eelnimetatud kinnistutega tehtud tehingutest, mille sõlmimise eesmärk võis olla pahatahtlik. Maakohus leidis, et tegemist ei ole majandustegevuses tegutsevale äriühingule omase käitumisega. Hageja oleks pidanud uurima nimetatud tehingute asjaolusid ning need vaidlustama (nt täitemenetluses tehingu tagasivõitmise korras), mitte omandama Aktsiaseltsilt Eferelt kohustuste täitmise tagamiseks nõude võlgniku vastu. Nõuete tagatisloovutamise lepingu sõlmimise ajal kuulus Aktsiaseltsi Eferelt kaasomandisse kaks kinnistut, mis ei olnud koormatud hüpoteekidega. Seega oleks hageja seisukohast olnud majanduslikult kasulikum ning kindlam seada nendele kinnistutele, Pärnamäe tee 25a ja 25b, hüpoteegid. Maakohtu hinnangul teadis hageja, et vastavalt osanike lepingu p-le 5.18 ei ole nõuded võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud ega ei muutu enne, kui võlgnik on täitnud enda kohustused kostja II ees. Aktsiaseltsi Eferelt ja võlgniku laenusaldost nähtub, et võlgnik tegi Aktsiaseltsile Eferelt tagasimakseid, võttes selleks hagejalt laenu. Asjaolu, et võlgnik pidi enda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks võtma täiendavalt hagejalt laenu, näitab selgelt, et võlgnikul puudusid likviidsed vahendid ning võlgnik ei suutnud enda kohustusi täita. Kuigi laenulepingute kohaselt olid kõik tähtajad nõuete tagatisloovutamise lepingu sõlmimise hetkeks saabunud, võlgnes võlgnik Aktsiaseltsile Eferelt 498 416,43 eurot. Maakohus ei uskunud, et hageja ei uurinud Aktsiaseltsilt Eferelt põhjust, miks võlgnik laenulepingutest tulenevaid kohustusi kohaselt täitnud ei ole. Maakohus tuvastas, et võlgnik on pärast nõuete tagatisloovutamise lepingu sõlmimist kandnud Aktsiaseltsile Eferelt täiendavalt 6500 eurot, mis on vastuolus osanike otsuse p-dega 5.18.1 ja 5.18.2 ning nõuete tagatisloovutamise lepingu p-ga 1.5. Sellest nähtub, et hageja tegutses teadlikult kostjat II kahjustades, aidates realiseerida heade kommetega vastuolus olevat ning ebamoraalset IP plaani. Maakohus leidis, et nõuete tagatisloovutamisega tekitati olukord, kus Aktsiaselts Eferelt muutis enda kohustused hageja ees summas 800 000 eurot tagatuks võlgniku varaga. Ilma vaidlusalust lepingut sõlmimata oleks Aktsiaselts Eferelt omanud hüpoteegiga tagatud nõuet võlgniku vastu summas 498 416,43 eurot, kuid samal ajal kohustust hageja ees summas 800 000 eurot. Vastuseks hageja väitele märkis maakohus, et asja materjalidest ei nähtu, et arendusprojekti läbiviimiseks oli pangast saadava laenu summat vaja suurendada. Tsiviilasjas nr 2-17-7008 tuvastati, et osanike lepingu p 5.17.1 järgi ei olnud Aktsiaseltsi Eferelt kohustuseks arendusprojektile finantseeringu leidmine, vaid projekti finantseerimine ja arendustegevuse läbiviimine kinnistul. Maakohus leidis, et sundolukorra olemasolu ei ole TsÜS § 86 alusel tehingu tühisuse tuvastamise vältimatu eeldus. 5 (11)
Eelnevat arvestades leidis maakohus, et nõuete tagatisloovutamise leping on heade kommetega vastuolu tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine ning hageja oli heade kommetega vastuolus olevast eesmärgist – tekitada kostjale II kahju – vaidlusaluse lepingu sõlmimisel teadlik. Maakohus määras kindlaks kostjate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejalt kostja I kasuks välja 600 eurot ja kostja II kasuks 2310,60 eurot ning menetluskuludelt seadusjärgse viivise. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tunnustada võlgniku pankrotimenetluses hageja nõuet summas 785 529,93 eurot esimese rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus valesti, et nõuete tagatisloovutamise leping on heade kommetega vastuolu tõttu tühine. Hageja ei aidanud lepingut sõlmides teadlikult kaasa IP, PP ja Aktsiaseltsi Eferelt tegevusele, mille väidetavaks eesmärgiks oli tekitada kostjale II kahju seeläbi, et vastuolus osanike lepingu p-ga 5.18.2 saada rahuldatud Aktsiaselts Eferelt nõuded võlgniku vastu enne kostja II nõudeid. Nõuete tagatisloovutamise lepingu sõlmimise tulemusena muutus üksnes nõude ja tagatise omanik, mistõttu sellega ei kahjustatud kostja II huve. Mistahes ebamoraalset ega taunitavat vaidlusalusest lepingust ei nähtu, sh ei ole vastastikuste soorituste väärtus tasakaalust väljas ja seda ei sõlmitud sundolukorras. Maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata ja selles tuvastatud asjaolud ei oma asja õige lahendamise seisukohast tähtsust. Kostjad vaidlustasid nõuete tagatisloovutamise lepingu asjaoludel, mis käivad laenulepingu II ja selle täitmise kohta. Nõuete tagatisloovutamise leping kui nõude käsutustehing ei saa olla vastuolus heade kommetega seetõttu, et laenuleping II on väidetavalt vastuolus võlgniku osanike lepinguga. Nõuete tagatisloovutamise lepingu sõlmimise asjaolud ja põhjendused on lepingus kirjas. Koos nõuete tagatisloovutamisega andis Aktsiaselts Eferelt hagejale üle ka nõude tagamiseks seatud hüpoteegi summas 1 200 000 eurot. Seega oli nõue hüpoteegiga tagatud juba enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist ning mingit täiendavat eelist Aktsiaselts Eferelt vaidlusaluse lepinguga ei saanud. Kostjal II on jätkuvalt kolmandal järjekohal olev hüpoteek. Maakohus on otseselt eiranud TsÜS § 86 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on sundolukorra esinemine heade kommete vastasuse üks eeltingimusi (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9). Täiendav tagatis oli vajalik Aktsiaseltsi Eferelt kohustuste tagamiseks hageja ees. Hageja nõue võlgniku vastu oli tagatud 4 200 000 euro ulatuses kinnistule seatud hüpoteegiga. Arvestades, et Aktsiaselts Eferelt kasutas arendusprojekti sildfinantseerimiseks võõrkapitali ning laenas täiendavaid summasid hagejalt laenulepingu III alusel, oli igati arusaadav ja loogiline, et laenulepingu III tagamiseks loovutas ja andis Aktsiaselts Eferelt hagejale tagatisena üle laenulepingust II tuleneva nõude võlgniku vastu. Kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu ning laenulepingute II ja III eesmärk oli sama – arendustegevuse teostamine kinnistul. Seetõttu puudus hagejal põhjus nõuda hüpoteekide seadmist Pärnamäe tee 25a ja 25b kinnistutele. Hageja ei omandanud nõuete tagatisloovutamise lepingu alusel nõuet maksejõuetu võlgniku vastu. Arendusprojekt vajas täiendavat laenuraha. Kostja II oli lisaraha kaasamisest teadlik ja sellega nõus, sest kostja II esindaja otsustas selle koos IPga osanike 7. aprilli 2014. a koosolekul. Maakohus on ekslikult samastanud hageja, Aktsiaseltsi Eferelt ning IP ja PP isikud ning leidnud, et hageja pidi teadma kõigist tehingutest ja nende täitmisest Aktsiaseltsi Eferelt ja võlgniku vahel, samuti olema teadlik tsiviilasja nr 2-17-7008 sisust. Hageja ei sekku oma klientide igapäevasesse majandustegevusse ega kontrolli igat tehingut või kohtumenetlust. Vastused apellatsioonkaebusele 6 (11)
5.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus ja hagi tuleb rahuldada.
7.Maakohus jättis hageja nõude võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata, sest leidis, et nõude aluseks olev tehing on TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Kolleegiumi hinnangul on maakohus andnud vaidlustatud asjaoludele lõppjäreldusena väära õigusliku hinnangu.
7.1.Hageja on esitanud nõude võlgniku pankrotimenetluses summas 785 529,02 eurot (I kd, tl-d 25-27 pöördel). Sellele vaidlesid vastu kostja I ja Kalevankangas OÜ (kostja II õiguseellane), mistõttu esitas hageja nõude tunnustamise hagi. Nõude tunnustamise hagi menetlemisel ei kehti tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigus leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool (vt Riigikohtu 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 11). Nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda.
7.2.Kostja I hinnangul on vaidlusalune leping näilik, sest see allkirjastati 2. augustil 2018. a (vt kostja I 5. veebruari 2019. a menetlusdokumendi p 3.1; I kd, tl 50). Maakohus on õigesti leidnud, et nõuete tagatisloovutamise leping ei ole näilik seetõttu, et kostja I arvates allkirjastati see 2. augustil 2018. Kolleegium märgib, et tehing ei saa samal ajal olla heade kommete vastane ja näilik. Kostja I esitatud asjaolul ei saa pidada vaidlusalust lepingut näilikuks TsÜS § 89 mõttes. Maakohus on välja selgitanud, et esialgselt maakohtule esitatud nõuete tagatisloovutamise lepingu juurde sattus vale allkirjaleht (vt I kd, tl-d 15 pöördel-16). Vaidlusalune leping on allkirjastatud selles märgitud kuupäeval, s.o 20. juulil 2017 (I kd, tl-d 101-103 pöördel).
7.3.Kolleegium leiab, et kogutud tõenditest ei saa järeldada, et vaidlusalune leping on vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86). Kostja II viitab sellele, et võlgniku ja Aktsiaseltsi Eferelt juhatuse liige kattub, tegemist oli seotud isikutega, ning hageja oli võlgniku ja Aktsiaseltsi Eferelt heade kommetega vastuolus olevast eesmärgist vaidlusaluse lepingu sõlmimisel teadlik. Kostja II arvates on tehing vastuolus heade kommetega seetõttu, et selle eesmärgiks oli tekitada kostjale II kahju, rahuldades Aktsiaseltsi Eferelt nõuded enne kostja II nõudeid, mis on vastuolus võlgniku osanike (kostja II ja Aktsiaselts Eferelt) 9. juulil 2013 sõlmitud lepingu p-ga 5.18.2 (I kd, tl-d 92-97). Maakohus on selgitanud, millisel juhul saab üldjuhul eeldada, et tehing on vastuolus heade kommetega, kuid tuvastas ekslikult, et praegusel juhul sellised asjaolud ka esinevad. Maakohtu põhjendus tugineb sellele, et vaidlusalune leping on tühine võlausaldajate (ennekõike kostja II) huvide kahjustamisest tuleneva heade kommete vastasuse tõttu. Sellise järeldusega ei saa kolleegium nõustuda, sest seadusandja on võlausaldajate kaitseks kehtestanud eriregulatsioonid, mis kitsendavad TsÜS § 86 rakendusala. Esmajoones on sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks võlgniku pankroti korral sätestatud pankrotiseaduses tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Tehingute tegemine lähikondsete vahel, arvestades ka ühise arendusprojektiga seotud asjaolusid, on iseenesest tavapärane. Nagu kolleegium märkis, siis kohtupraktikas on leitud, et TsÜS § 86 ei kohaldu ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse (PankrS) järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 86 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 18. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-7090, p 5). Seega on maakohus ebaõigesti tuvastanud vaidlusaluse lepingu 7 (11)
tühisuse asjaoludel, millele TsÜS § 86 ei kohaldu ning kohaldatakse PankrS tagasivõitmise sätteid (PankrS § 109 jj). Kostja II viidatud asjaolusid – kattuvad osanikud ja juhatuse liikmed; hageja teadmine võlgniku maksejõuetusest ja IP plaanist rahuldada Aktsiaseltsi Eferelt nõue võlgniku vara arvel; kostja II teadlik kahjustamine; nõuete tagatisloovutamise lepingu majanduslik ebaotstarbekus – tuleks hinnata PankrS tagasivõitmise sätete alusel. Kuna kohus sellist hagi praegu ei menetle, siis ei ole need asjaolud ega tõendid vaidluse lahendamisel asjakohased.
7.4.Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjad tõendanud asjaolusid, millega saab seostada tehingu vastuolu heade kommetega. Maakohus on põhjendamatult hagejale ette heitnud, et hageja ei ole põhjendanud nõuete tagatisloovutamise lepingu sõlmimise põhjuseid. Siinjuures nõustub kolleegium hageja seisukohaga, et vaidlusaluse lepingu sõlmimise põhjused on kajastatud lepingus ning on igati loogiline, et kui laenud olid võetud ühe arendusprojekti teostamiseks, siis arendusprojekti kinnistu (Tallinn, Uuslinna tn 9) tagas ka nimetatud laene (I kd, tl-d 144-155). Mh on Aktsiaselts Eferelt loovutanud hagejale ka enda kasuks seatud hüpoteegi 25. oktoobri 2017. a kinnistamisavalduse alusel (vt I kd, tl 155). Kostja II seisukoht laenulepingule II antava muu sobilikuma tagatise osas on subjektiivne ega ole ühegi asjas esitatud tõendi põhjal kontrollitav. Kostjad ei ole tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et vaidlusalune leping sõlmiti mõnel muul eesmärgil kui on lepingus sätestatud. Nõude loovutamine tagatise andmise eesmärgil on iseenesest tavapärane ning kostjate kohustuseks oli tõendada asjaolusid, millega nad seostavad tehingu vastuolu heade kommetega. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine asjaolusid, millest saaks järeldada tehingu ebamoraalsust ja taunitavust. Nagu kolleegium märkis, siis kõik teised põhjused kattuvad tehingu tagasivõidetavuse põhjendustega, millele TsÜS § 86 ei kohaldu.
8.Maakohus tuvastas, et hageja põhinõude suuruseks on 491 917,33 eurot ja nõuete tagatisloovutamise lepingu p 1.3 järgi võib hageja nõuda kohustuse täitmist võlgnikult. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus hageja põhinõude olemasolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning ringkonnakohus võtab selle apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1). Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Nõustuda ei saa kostjate väidetega, et hageja nõude olemasolu ja selle suurus on tõendamata. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ning kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Kui kostjad leidsid, et hageja on jätnud esitamata asja lahendamisel tähtsust omavad dokumentaalsed tõendid, mis kinnitaksid kostjate väiteid, siis on poolel võimalus taotleda kohtumenetluses dokumendi väljanõudmist (TsMS § 278). Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2 teine lause). Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et nõuab nõude tunnustamist maakohtu poolt tuvastatud summas, s.o 785 529,93 eurot. Kolleegiumi hinnangul tuleb lähtuda nõude suurusest, mille hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses kaitsmiseks, s.o 785 529,02 eurot.
8.1.Üksnes kostja I poolt viidatud 21. juuni 2018. a hageja vastus ajutise pankrotihalduri päringule, mis ei haaku teiste dokumentaalsete tõenditega, ei tõenda nõude puudumist (I kd, tl 89). Nimetatud vastusest ei nähtu, milliste kohustuste olemasolu kohta on ajutine pankrotihaldur päringu teinud (vt Kalevkangas OÜ 21. jaanuari 2019. a menetlusdokumendis sisalduv põhjendus, millist asjaolu soovitakse nimetatud tõendiga tõendada; I kd, tl 46). Samuti on see vastus antud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, mistõttu tuleb arvestada PankrS §-ga 42 (pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti). 8 (11)
8.2.Oma viimases menetlusdokumendis (lõppsõna) on kostja I sisustanud hageja 21. juuni 2018. a vastuse päringule negatiivse võlatunnistusena VÕS § 207 lg 2 mõttes (vt 14. veebruari 2014. a menetlusdokumendi p-d 4.1-4.3; II kd, tl-d 71-76). Kolleegiumi hinnangul ei ole sellise asjaolu avaldamise näol tegemist väitega õiguse tõlgendamise kohta TsMS § 634 lg 2 järgi, sest sellist väidet – negatiivse võlatunnistuse olemasolu – ei ole kostja I menetluse käigus esitanud (vrd kostja I 5. veebruari 2019. a, 18. oktoobri 2019. a menetlusdokumendid; I kd, tl-d 48-51; II kd, tl-d 24-25). Kolleegiumi hinnangul on tegemist uue väitega, mille esitamine ei ole apellatsiooniastmes lubatud ja see tuleb jätta TsMS § 652 lg 4 järgi tähelepanuta.
8.3.Järgnevalt hindab kolleegium, kas esineb teisi asjaolusid, mis hageja nõude võlgniku vastu välistaksid. Maakohus pole nimetatud asjaolusid pidanud hindama, sest tuvastas vaidlusaluse lepingu tühisuse.
8.4.Kostja II leiab, et kui vaidlusalune leping kehtib, siis tuleb hageja nõuet tunnustada teise järgu tingimusliku nõudena põhinõude ulatuses. Kostja II hinnangul on hageja nõue tingimuslik, sest see muutub sissenõutavaks alles siis, kui: 1) hageja tõendab, et Aktsiaselts Eferelt ei rahulda hageja nõuet; 2) võlgnik täidab enda kohustuse 758 373 eurot kostja II ees (I kd, tl-d 129-134). Kostja II hinnangul saab ta neid vastuväiteid esitada võlaõigusseaduse (VÕS) § 171 lg 1 alusel.
8.5.Kostja II põhilised väited on: hageja nõue ei saa olla pandiga tagatud, sest nõue ei tulene hageja ja võlgniku vahel sõlmitud võlaõiguslikust lepingust ning 9. jaanuari 2014. a kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu (hüpoteegilepingu) p 3.2.1 teine lõik on globaalne tagatiskokkulepe ning tühine (I kd, tl-d 21-23); hageja nõue ei ole osanike lepingu p 5.18 tõttu muutunud sissenõutavaks. Alternatiivselt, viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt lõppes kooskõlas PankrS § 35 lg 1 p-ga 6 samal ajal nõude sissenõutavaks muutumisega. Kostja I on kostja II seisukohtadega ühinenud. Kolleegiumi hinnanul ei välista kostja II vastuväited hageja nõude tunnustamist esimeses järgus pandiga tagatud nõudena.
8.6.Nõuete tagatisloovutamise lepingu p-s 1.4 on pooled kokku leppinud, et koos nõude üleandmisega kohustub Aktsiaselts Eferelt kui hüpoteegipidaja andma hagejale üle ka nõude tagamiseks seatud hüpoteegi summas 1 200 000 eurot ning tagatavaid kohustusi jääb tagama ka hageja kasuks juba seatud hüpoteek summas 4 200 000 eurot. Tulenevalt nõuete tagatisloovutamise lepingu p-st 1.4 ja hüpoteegilepingu p-st 3.2.1 on hageja nõue kinnisasjale seatud hüpoteekidega tagatud (vt I kd, tl-d 144-155). Nõustuda ei saa kostja II seisukohaga, et 9. jaanuari 2014. a hüpoteegilepingu p 3.2.1 on globaalse tagatiskokkuleppena tühine. Kui kostja II leiab, et selles määratlemata kohustuste tõttu võib see ebaproportsionaalselt kahjustada võlgniku teisi võlausaldajaid, siis tegemist on tehingu tagasivõidetavuse põhjendustega, millele TsÜS § 86 ei kohaldu. Kui jätta see põhjendus kõrvale, siis ka sellisel juhul ei ole tegemist tühise tagatiskokkuleppega, sest tegemist on kinnisvara arenduste finantseerimiseks sõlmitavate krediidilepingute tagatiskokkulepetes sisalduva tavapärase tingimusega, mis arvestab võimalusega, et laenusaajal tekib tulevikus täiendav vajadus kaasata arendustegevuseks lisavahendeid. Tegemist on globaalse tagatiskokkuleppega krediidiliini tagamiseks. Hageja nõudel on mõistlik seos tehinguga, millest tuleneva nõuete seadmiseks tagatis algselt anti ja sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks.
8.7.Kostja I on viimases menetlusdokumendis (lõppsõna) tuginenud ka asjaolule, et vaidlusalune leping saab olla heade kommetega vastuolus ka konkreetse majandustegevuse valdkonnas kehtivate nõuete, sh eetika- ja moraalinõuete, ning tavade rikkumise tõttu, viidates krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-le 3 ja pangandustavale (vt 14. veebruari 2014. a menetlusdokumendi p-d 3.4.3-3.4.7). Kolleegiumi hinnangul on tegemist uue väitega, mille esitamine ei ole apellatsiooniastmes lubatud ja see tuleb jätta TsMS § 652 lg 4 järgi tähelepanuta 9 (11)
(vrd kostja I 5. veebruari 2019. a, 18. oktoobri 2019. a menetlusdokumendid; I kd, tl-d 48-51; II kd, tl-d 24-25).
8.8.Kostja I on viimases menetlusdokumendis (lõppsõna) viidanud laenulepingu II tühisusele ning kohtu kohustusele kontrollida tehingu tühisuse aluseid omal algatusel (vt 14. veebruari 2014. a menetlusdokumendi p-d 6.1-6.4). Kostja I arvates on laenuleping II äriseadustiku (ÄS) § 181 lg 3 alusel tühine, sest selle on nii võlgniku kui ka Aktsiaseltsi Eferelt esindajana sõlminud juhatuse liige IP. Kolleegium viitab TsMS § 5 lg 1, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Maakohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest tulenevalt oleks maakohus pidanud omal algatusel tegema pooltele ettepaneku tehingu kehtivuse hindamise asjaolude ja tõendite esitamiseks. Kostja I ei ole kordagi menetluses väitnud, et tehing tehti väljaspool võlgniku igapäevast majandustegevust või võlgniku osanikud ei ole laenulepingu II sõlmimiseks nõusolekut andnud või seda hiljem heaks kiitnud. Hageja on menetluses läbivalt väitnud, et rahastamise otsustasid osanikud koos ning see on heaks kiidetud (vt nt hageja 16. mai 2019. a menetlusdokumendi p 2.6 ja dokumentaalsed tõendid; I kd, tl-d 176-183). Kahtlused laenulepingu II kehtivuse osas on kostja I esitanud oma lõppsõnas, selgitamata, miks kostja I need vastuväited alles nüüd esitab. Menetluses ei saa tekkida olukorda, kus poolelt võetakse võimalus vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus laenulepingu II kehtivuse hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud.
8.9.Hageja on arvestanud põhinõudelt viivist 293 612,60 eurot. Laenulepingu II p 3 järgi arvestab laenuandja tähtpäevaks tasumata summadelt, välja arvatud intressid, viivist 0,1 % päevas (vt I kd, tl-d 10 ja pöördel). Kolleegiumi hinnangul on hageja viivisearvestus kontrollitav (vt hageja 8. jaanuari 2019. a menetlusdokument; I kd, tl 33-41). Kostjad ei ole sisulisi vastuväiteid viivisenõude arvestusele esitanud. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et võlgniku osanike lepingu p-st 5.18 ei sõltu hageja nõude sissenõutavus. Kostja II poolt viidatud ringkonnakohtu otsuses tsiviilasjas nr 2-17-7008 ei ole tuvastatud, et hageja nõue võlgniku vastu ei ole sissenõutavaks muutunud. Tegemist on kostja II poolt kohtuotsusele antud subjektiivse tõlgendusega. Võlgnik on olnud viivituses laenulepingu II alusel antud laenu tagastamisega alates 1. jaanuarist 2017 ning seetõttu on põhjendatud nõuda võlgnikult VÕS § 113 lg 1 järgi viivist laenulepingus kokkulepitud määras kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Seega, tagatisloovutamise leping on kehtiv, hagejal on tekkinud sellest nõue võlgniku vastu, nõue on muutunud sissenõutavaks ning see on võlgniku varale seatud hüpoteegiga tagatud. Hageja nõue kuulub võlgniku pankrotimenetluses tunnustamisele PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud järgus.
9.Kuna ringkonnakohus hagi rahuldab, tuleb muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Hagi rahuldamise tõttu tuleb nii esimese astme kui ka apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel kostjate kanda. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskuludeks on hagiavalduselt tasutud riigilõiv 300 eurot (I kd, tl 28) ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 300 eurot (II kd, tl 45), mis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista.
10.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 10 (11)
Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.