Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

Edasikaebamise kord Määruse võib esitada 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv 50 eurot. Asjaolud ja kohtumääruse põhjendused Harju Maakohtu menetluses on X X hagi North Gate Timber OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Oliver Ennok’i ja OÜ Skuld Investeeringud vastu nõude tunnustamiseks North Gate Timber OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses. 09.01.2020 saabus kohtule hageja hagist loobumise taotlus. Seoses kostjate menetluskulude kindlaksmääramise ja hüvitamisega märgib hageja, et kostjat II ei ole menetluses esindanud lepinguline esindaja ning kostja I osales korraldavad kohtuistungil samuti lepingulise esindajata. Kostjatel puuduvad vastuväited hagist loobumise osas ning paluvad jätta menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 järgi hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus leiab, et puuduvad TsMS § 429 lg-s 4 sätestatud alused, mis ei võimaldaks avaldusest loobumist vastu võtta. TsMS § 432 sätestab, et kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus asub seisukohale, et vastavalt TsMS § 429 lg-le 1 kuulub menetlus käesolevas tsiviilasjas lõpetamisele seoses esitatud hagist loobumise avaldusega. Hageja palub tagastada seoses hagist loobumisega pool hagi esitamisel tasutud riigilõivust. Kohus, tutvunud asja materjalidega ja esitatud taotlusega riigilõivu tagastamiseks, leiab, et taotlus riigilõivu tagastamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada. TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja loobub hagist. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu summas 300 eurot. Arvestades asjaolu, et hageja on loobunud hagist, tuleb tasutud riigilõivust pool, s.o 150 eurot, hagejale tagastada. Menetluskulud Juhindudes TsMS § 173 ning kooskõlas TsMS §-ga 168 lg 4 jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kostja I menetluskulude nimekirja kohaselt palub kostja I hagejalt välja mõista õigusabikulud summas 1368 eurot. Hageja vaidleb kostja menetluskulude suurusele vastu, leides, et need on ülepaisutatud. Kohus kontrollib kostja I lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on osutanud kostjale I õigusabi 9,5 tunni eest tunnitasuga 144 eurot (sh käibemaks), kokku summas 1 368 eurot. Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja tunnitasu suurusega 144 eurot (sh käibemaks) ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu juristile ega ole põhjendatud. Kohus peab kostja I juristist lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatuks summas 120 eurot (sh käibemaks). Lisaks leiab kohus, et kostja I lepingulise esindaja ajakulu 9,5 tunni ulatuses on üle paisutatud ega vasta töö mahule. Kohtu hinnangul on põhjendatud kostja I lepingulise esindaja ajakulu 6 tunni ulatuses, s.o summas 720 eurot. Kostja II palub hagejalt menetluskuludena välja mõista õigusabikulud summas 1 131,67 eurot. Hageja vaidleb kostja II menetluskulude suurusele osaliselt vastu, leides, et kostja II on esitanud mitmeid arveid, mis ei ole seotud käesoleva menetlusega. Kohtu hinnangul ei ole käesoleva tsiviilasja toimiku põhjal võimalik järeldada, et kostjat II oleks menetluses esindanud lepinguline esindaja. Ühestki kostja II poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist ei nähtu, et kostja II oleks kasutanud nende koostamiseks lepingulise esindaja abi. Kohtu hinnangul ei piisa õigusabikulude hüvitamiseks kostja poolt kohtule esitatud õigusabi arvetest. Kohus peab menetluskulude kindlaksmääramisel hindama õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust. Seda ei ole aga võimalik teha, kui asja materjalidest ei nähtu lepingulise esindaja kohtumenetluses õigusabi osutamisena tehtud toimingut (vt ka Riigikohtu 01.04.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-14, p 13). Seega ei kuulu kostja II taotletud õigusabikulud hageja poolt hüvitamisele. Õigusabikulude hagejalt väljamõistmine oleks antud juhul ka ebaõiglane, sest tegemist oleks kulutustega, mille tekkimist ja hüvitamise kohustust ei saanud ta ette näha. Seejuures on ka Riigikohus korduvalt väljendanud, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha (vt nt Riigikohtu 04.02.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-10, p 11 ja 15.10.2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09, p 15). Ülalesitatud seisukohti toetab üheselt ka Tallinna Ringkonnakohtu praktika (vt nt 24.03.2010 määrus tsiviilasjas nr 2-08-11552 ja 04.01.2010 määrus tsiviilasjas nr 2-07-41716). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja I menetluskulude kindlaksmääramise taotlus on põhjendatud osaliselt ning kuulub rahuldamisele osaliselt, mistõttu määrab kohus kostja I menetluskulude rahaliseks suuruseks, mis kuulub hagejalt hüvitamisele, 720 eurot. Kostja II menetluskulude kindlaksmääramise taotlus ei ole kohtu hinnangul põhjendatud, mistõttu ei kuulu kostja II menetluskulud hageja poolt hüvitamisele. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja I on esitanud vastava taotluse. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Xi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.