Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt Harju Maakohtu 16.12.2015 määrusega lõpetati M M pankrotimenetlus lõpparuande kinnitamisega ja ühtlasi jättis kohus osad pankrotimenetluse kulud kinnitamata ning kohustas pankrotihaldur K R ́t tagastama pankrotivarasse põhjendamatud kulud summas 3 506,83 eurot. Nimetatud nõude täitmise tagamiseks jäeti pankrotihaldur Ene Ahas ülesannetesse. Kohtulahend jõustus 20.01.2016. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ja palvetele ei ole K R käesolevaks ajaks kohtu poolt kinnitamata jäetud ja omal ajal K Rele pankrotivara arvelt välja makstud kulusid pankrotivara koosseisu tagastanud. Haldur Ene Ahas taotles täitemenetluse korras kohustuse täitmist, kuid kohtutäitur Elin Vilippus keeldus menetluse alustamisest põhjendusel, et kohtulahendi resolutsiooni sõnastus ei võimalda kohtulahendit täita – kohus ei ole otsustanud kinnitamata jäetud kulude summas 3506,83 eurot välja mõistmist K Relt. Seetõttu leidis kohtutäitur, et kõnesolev kohtulahend põhjendamatute pankrotimenetluse kulude tagastamise kohustuses on jõustunud, kuid selleks kohustatud isiku K Re vastu pole võimalik täitemenetlust alustada. Hageja esitas 15.09.2017 Harju maakohtule taotluse Harju Maakohtu 16.12.2015 määruse tsiviilasjas nr 2-05-20095 täpsustamiseks/täiendamiseks. Harju Maakohtu 02.10.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-05-20095 jättis kohus rahuldamata hageja taotluse. Kohus selgitas, et juhul kui K R jätab kohtumääruse kinnitamata jäetud kulude tagastamiseks täitmata, siis on halduril võimalik esitada endise pankrotihalduri vastu hagi rahalises nõudes. Seoses asjaoluga, et kostja ei ole eelnimetatud kohtulahendiga temale pandud pankrotimenetluses kinnitamata jäetud pankrotimenetluse kulude kogusummas 3 506,83 eurot tagastanud, siis ei ole hagejal mingit muud võimalust peale käesoleva hagi esitamise kostja vastu. Kostjalt välja mõistetud summa on hageja vastavuses Harju Maakohtu 15.12.2017 määrusega kohustatud omakorda välja maksma M M pankrotimenetluse võlausaldajatele. Hageja nõue on suunatud kostjalt Harju Maakohtu 16.12.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-0520095 kohtu poolt tehtud korralduse (tagastada kohtu poolt kinnitamata jäetud, kuid kostjale välja makstud pankrotimenetluse kulud kogusummas 3 506,83 eurot) täitmisele. Kostja ei vaidlustanud Harju Maakohtu 16.12.2015 määrust. Nõude arvelt tekib pankrotivara, mida on võimalik kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kohus jättis pankrotimenetluse lõpetamisel halduri ülesannetesse, et oleks võimalik esmalt nõuda endiselt pankrotihaldurilt kinnitamata pankrotimenetluse kulude summa pankrotivara koosseisu ning seejärel teostada vastavalt jaotisele väljamaksed võlausaldajatele. Hageja on seisukohal, et tsiviilasjas nr 2-05-20095 määruse jõustumisest tekkis kostjal võlasuhe, mille kohaselt tekkis kostjal kohustus hüvitada kohtu poolt kinnitamata jäetud pankrotimenetluskulud. Kohtu poolt kinnitamata jäetud pankrotimenetluse kulude tagastamata jätmise korral tekib kahju nii võlgnikule kui võlausaldajatele. Kohtunõude täitmise korral laekuv summa kasutatakse võlausaldajatele täiendavateks väljamakseteks, mille tulemusel saab kokkuvõttes täiendavalt täita kohustusi võlausaldajate ees ning väheneb võlgnikule jääv kohustuste suurus võlausaldajate ees. Hageja palub välja mõista kostjalt 3 506,83 eurot hageja (M M pankrotivara) kasuks. Samuti palub hageja välja mõista viivised põhivõlgnevuselt summas 3 506,83 eurot VÕS § 113 lg 1 määras kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjale on selgusetu, millise õigussuhte alusel on nõue esitatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus

teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 3 p-d 1-6 sätestavad võlasuhte tekkimise alused. Hageja on hagiavalduses asunud seisukohale, et Harju Maakohtu 16.12.2015 määruse (tsiviilasi nr 2-05-20095) jõustumisest tekkis kostjal võlasuhe, mille kohaselt lasus kostjal kohustus hüvitada kohtu poolt kinnitamata jäetud pankrotimenetluse kulud. Antud juhul ei ole hageja seisukoht seadusega kooskõlas ning vastav järeldus, et õigussuhe tekkis kohtulahendi alusel, ei vasta tõele. Kostja leiab, et hageja märgitud alustel ei ole kostjal tekkinud võlaõiguslikku kohustust, mistõttu ei saa hageja pankrotimenetlusega seotud kulutuste tagastamist nõuda. Seadusega on kohtule antud õigus otsustada pankrotimenetluses menetluskulude kinnitamise üle (Pankrotiseaduse (PankrS) § 66 lg 1). Seadus võimaldab põhjendamatute kulutuste mahaarvamist halduri tasust (PankrS § 65 lg 8). Kostjale ei ole mh halduri tasu määratud. Seadus ei võimalda lõpparuande kinnitamise määrusega kohustada pankrotihaldurit mingeid summasid pankrotipessa tagastama. Just seetõttu ei ole 16.12.2015 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-05-20095 täidetav, kuna sellest ei tulene nõuet kostja vastu. Juhul, kui kohus tuvastab, et poolte vahel on õigussuhe, kas siis seadusest (pankrotihalduri vastutus) või alusetust rikastumisest tulenevalt, siis esitab kostja sellele aegumise vastuväite. Hageja nõude sissenõudmine ei ole võimalik selle aegumise tõttu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. PankrS § 63 lg 2 kohaselt on halduri kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat päevast, mil kannatanu sai teada kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest, kuid mitte üle kolme aasta halduri vabastamisest. Kostja vabastati M M pankrotihalduri kohustustest Harju Maakohtu 28.03.2012 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-0520095. Seega on ilmselge, et kostja vastu esitatud nõue oli hagi esitamise seisuga igal juhul aegunud (kostja vabastamisest on möödas üle 6 aasta). Alternatiivselt, kui hagi nõude alus on kvalifitseeritav alusetu rikastumisena (VÕS § 3 p 3), siis leiab kostja, et ka sel juhul on haginõue aegunud. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kostja hinnangul sai hageja teada või pidi teada saama alusetu rikastumise aluseks olevatest asjaoludest Harju Maakohtu 28.03.2012 kohtumääruse tegemise ajast, mil kostja vabastati M M pankrotihalduri kohalt. Lisaks eelnevale ei saaks hageja tõendada alusetut rikastumist kostja poolt, kuna kostjale kui M M endisele pankrotihaldurile ei ole halduri tasu välja mõistetud ning vastavad vaidlusalused kulutused on tehtud seoses M M pankrotimenetlusega võlausaldajate üldkoosoleku poolt kinnitatud ulatuses, mistõttu ei ole võimalik järeldada kostjapoolset rikastumist.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus tutvunud kohtule esitatud tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi

kuulub rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et Harju Maakohtu 16.12.2015 määrusega lõpetati M M pankrotimenetlus lõpparuande kinnitamisega. Nimetatud määruse punkti 5 kohaselt jättis kohus kinnitamata pankrotihaldur K R poolt tehtud pankrotimenetluse kulud summas 3 406,83 eurot ning määruse punkti 6 kohaselt kohus kohustas pankrotihaldur K R ́t tagastama pankrotivarasse põhjendamatud kulud summas 3 506,83 eurot. Nimetatud määruse resolutsiooni punkt 7 kohaselt tuleb pankrotihaldur Ene Ahas’el teostada täiendavad väljamaksed võlausaldajatele pankrotivarasse laekunud 3 506,83 arvelt (tlk 9-15).Vaidlust ei ole selle üle, et M M pankrotihaldur K R ei ole nimetatud määrust vaidlustanud ja määrus on jõustunud 20.01.2016. Samuti vaidlust pole selle üle, et M M pankrotihaldur K R ei ole summat 3 506,83 eurot M M’i pankrotivarasse tagastanud. M M pankrotihaldur Ene Ahas on taotlenud täitemenetluse korras kostjalt kohustuse täitmist, kuid kohtutäitur Elin Vilippus keeldus menetluse alustamisest põhjendusel, et kohtulahendi resolutsioon ei võimalda kohtulahendit täita- kohus ei ole otsustanud kinnitamata jäetud kulude summas 3 506,83 eurot välja mõistmist K Relt. Hageja esitas 15.09.2017 Harju maakohtule taotluse Harju Maakohtu 16.12.2015 määruse tsiviilasjas nr 2-0520095 täpsustamiseks/täiendamiseks ja Harju Maakohtu 02.10.2017 määrusega tsiviilasjas nr 205-20095 jättis kohus rahuldamata hageja taotluse. Kohus selgitas, et juhul kui K R jätab kohtumäärusega kinnitamata jäetud kulude tagastamise kohustuse täitmata, siis on halduril võimalik esitada endise pankrotihalduri vastu hagi rahalises nõudes (tlk 17-18). Hageja on palunud kostjalt välja mõista 3 506,83 eurot. Hageja nõue on suunatud Harju Maakohtu 16.12.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-05-20095 kohtu poolt tehtud korralduse tagastada kohtu poolt kinnitamata jäetud, kuid kostjale välja makstud pankrotimenetluse kulude summas 3 506,83 eurot täitmisele. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et PankrS ei võimalda lõpparuande kinnitamise määrusega kohustada pankrotihaldurit mingeid summasid pankrotipessa tagastama ja seetõttu ei ole 16.12.2015 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-05-20095 täidetav, kuna sellest ei tulene nõuet kostja vastu. Kostja leiab, et juhul, kui kohus tuvastab, et poolte vahel on õigussuhe, kas siis seadusest (pankrotihalduri vastutus) või alusetust rikastumisest tulenevalt, siis esitab kostja sellele aegumise vastuväite. Kohus leiab, et käesoleval juhul hageja ja kostja vahel on tegemist seaduse alusel tekkiva võlasuhtega, mis tekkis kohtu poolt kostja määramisega hageja pankrotihalduriks. Täpsemalt PankrS § 61 lg 1 lause 1 alusel, mille kohaselt pankrotimäärusega nimetatud halduri kinnitamise otsustab võlausaldajate üldkoosolek koostoimes PankrS § 36 lg-ga 1, mille kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile. Seega vastutab pankrotihaldur on kutsetegevusega seotud kohustusi täites pankrotiseaduse alusel. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et PankrS ei võimalda lõpparuande kinnitamise määrusega kohustada pankrotihaldurit mingeid summasid pankrotipessa tagastama. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. PankrS § 66 lg 3 sätestab, et menetluse jooksul tekkinud kulutused võib haldur pankrotitoimkonna nõusolekul katta jooksvalt pankrotivara arvelt. Jaotusettepaneku ja pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kontrollib kohus halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitab vajalike kulutuste suuruse. Riigikohus on 11.mai 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-27-16 selgitanud, et pankrotimenetluses on kohtul kohustus tagada pankrotimenetluse läbiviimise seaduslikkus, otstarbekus ja vastavus pankrotimenetluse eesmärkidele ning sisuline järelevalve –ja kontrollkohustus. Kohtu kohustus teha PankrS § 69 lg 1 järgi halduri tegevuse üle järelevalvet hõlmab ka kohustust kontrollida haldurile makstavat tasu ning hüvitatavaid kulusid. Seda kinnitab sõnaselgelt ka PankrS § 66 lg 3 teine lause, mille järgi peab kohus kontrollima halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitama üksnes vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse, kusjuures seda tuleb teha nii jaotusettepaneku kui ka pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel/../ Põhikontroll peab toimuma menetluse ja kõigi kulude üle just menetluse lõpus, kui kõik olulised sündmused on toimunud ja tervikülevaade kohtul olemas/.../ Vajadusel peavad haldurid olema valmis ka hüvitatud kulude tagastamiseks./../ Kohtu kontrollkohustust kulutuste

üle ei piira see, kui pankrotimenetluse kestel on võlausaldajad (nii üldkoosoleku kui toimkonna kaudu) kiitnud kulutused heaks. Kohus peab ka siis veenduma, et võlgniku ja võlausaldaja huve ei ole rikutud. Eeltoodust tulenevalt on pankrotimenetluse kulude kinnitamine pankrotihalduri tegevuse üle kohtuliku järelevalve teostamise vahend PankrS § 66 lg 3 ja 69 lg 1 ning PankrS § 66 lg 3 sätestab üheselt, et pankrotimenetluse kulud kinnitab üksnes kohus. Seega juhul kui kohus jätab halduri poolt tehtud pankrotimenetluse kulud kinnitamata, siis on kohtul PankrS tulevalt pädevus lõpparuande kinnitamisega nimetatud kinnitamata jäänud kulud pankrotipessa tagastama. Käesoleval juhul on hageja probleemiks asjaolu, et Harju Maakohtu 16.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 2-05-20095 resolutsiooni punkti 6 kohaselt on kohus sõnastanud selliselt, et määruse resolutsiooni punkti 6 sõnastus ei võimalda kohtulahendit täita, nimelt ei ole kohus otsustanud kinnitamata jäänud kulude väljamõistmist kostjalt. Kuna kostja ei ole olnud nõus vabatahtlikult 3 506,83 eurot hageja pankrotivara hulka tagastama, siis ei jää hagejale muud võimalust kui uuesti oma nõudega kohtusse pöörduda. Riigikohus on 05.11.2002 tsiviilasja nr 3-2-1128-03 tehtud otsuse punktis 9 märkinud, et juhul, kui tasu ei ole määranud kohus, on see välja makstud õigusliku aluseta ja tuleb TsK § 477 lg 1 aluselt tagastada. Kolleegium märgib, et pankrotiseadus ega tsiviilõiguse üldised põhimõtted ei välista pankrotihalduri vastutust alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisel ka pärast tema vabastamist. Kohus leiab, et eelnimetatud põhimõtted on kohaldatavad ka pankrotihalduri poolt endale välja makstud pankrotimenetluse kulude suhtes käesoleval ajal kehtiva pankrotiseaduse ja võlaõigusseaduse alusel. Käesoleval juhul, kostja olles M M pankrotihaldur, on teinud endale väljamakseid pankrotivara arvelt pankrotimenetluse kulude katteks summas 4 233,51 eurot (võttes aluseks võlausaldajate üldkoosoleku 21.05.20117 otsuse). Harju Maakohtu 16.12.2015 määrusega tsiviilasja nr 2-0520095 ei ole kohus kostja poolt tehtud väljamakseid pankrotimenetluse kulude katteks summas 3 406,83 eurot kinnitatud. Eelnimetatud määrusest nähtuvalt on kohus korduvalt palunud kostjal selgitada kulude kohta käivat ning palunud esitada kohtule täpsustatud aruanne, kuid vaatamata kohtu korduvatele nõudmistele ei ole haldur täpset ülevaadet pankrotimenetlusega seotud kulude kohta esitanud. Kuna kohus ei ole eelnimetatud pankrotimenetluse kulusid summas 3 406,83 eurot kinnitanud, siis on nimetatud kulud kostjale välja makstud seadusliku aluseta ja tuleb kostja poolt hageja pankrotivara hulka alusetu rikastumise sätete alusel tagastada. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem. Hageja pankrotivara arvelt kostjale välja makstud pankrotimenetluse kulud summas 3 406,83 eurot kohtu poolt kinnitamata jätmisega on tuvastatud, et tegemist ei ole vajalike ja põhjendatud kuludega ning kostja on alusetult rikastunud hageja arvel ning hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 1028 lg 1 alusel 3 406,83 eurot tagastamist. Kohus selgitab, et asjaolu, et võlausaldajate üldkoosolek on 21.05.2007 otsustanud kostja igakuisteks kulutusteks määrata 1500 krooni, ei vabasta kohut PankrS § 66 lg 3 sätestatud kulude põhjendatuse hindamisest ja käesoleva juhul on kohus 16.12.2015 määruses jõudnud seisukohale, et tegemist ei ole vajalike ja põhjendatud kuludega. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud ja palub kohtul kohaldada hagi nõudele aegumist. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kostja hinnangul sai hageja teada või pidi teada saama alusetu rikastumise aluseks olevatest asjaoludest Harju Maakohtu 28.03.2012 kohtumääruse tegemise ajast, mil kostja vabastati M M pankrotihalduri kohalt. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et nõude aegumine algas halduri kohustustest vabastamisest, sest käesoleval juhul ei ole kohus otsustanud halduri kohustustest vabastamisel halduri poolt tehtud pankrotimenetluse kulude (pankrotimenetluse kulud, massikohustused) kinnitamise üle ega pidanudki seda tegema PankrS kohaselt. Pankrs § 66 lg 3 järgi lõpparuande kinnitamisel kontrollib kohus halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste

vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitab vajalike ja põhjendatud kulude suuruse. Seega käesoleval juhul tuleb arvestada pankrotimenetluse eripära, et kohus kinnitab pankrotimenetluse kulud pankrotimenetluse lõppemisel ning kuna käesoleval juhul ei olnud kohus varasemalt võtnud seisukohta kostja poolt tehtud pankrotimenetluse kulude põhjendatuse ja seaduslikkuse osas, siis hagejal puudus võimalus kostja vastu nõuete esitamiseks enne pankrotimenetluse lõppemist. Kohus leiab, et kostjal puudus seadusest tulenevalt alus eeldada, et tema kui halduri vabastamisega saab lugeda, et kohtul on võimalik kohustada kinnitamata jäetud kulude tagastamist 3 aasta jooksul arvates halduri vabastamisest kui PankrS § 66 lg 3 tuleneb üheselt, et kulude kinnitamise otsustab kohus alles pankrotimenetluse lõpetamisel. Vastuseks kostja vastuväidetele kohus märgib, et asjaolu, kas halduri tasu mõisteti välja või mitte, ei ole antud asjas määrav. Tasu ja kulud on eraldiseisvad ja tasu määramine ning kulude kinnitamine on eraldiseisvalt menetletavad. Tasu väljamõistmise aluseks on halduri enda poolt vastava taotluse esitamine. Vaidlust pole selle üle, et kostja ei ole kunagi halduri tasu taotlust kohtule esitanud ja seetõttu ei saanud kohus kostjale halduri tasu välja maksta, mh halduri tasuga tasaarvestust teha. Kohus leiab, et hageja nõue on suunatud kohtu poolt pankrotimenetluse lõppemisel kinnitamata jäetud kulude tagasi nõudmiseks, milline nõue tekkis vastavalt tsiviilasjas nr 2-05-20095 16.12.2015 määrusega pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisest, mille kohaselt jättis kohus kinnitamata kostja poolt tehtud pankrotimenetluse kulud. Eeltoodust tulenevalt algas hageja nõude aegumistähtaeg pankrotimenetlust lõpetava ja pankrotimenetluse kulude kinnitamise kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest 20.01.2016 ja kuna hagi on kohtule esitatud 09.02.2018, siis ei ole hagi aegunud. Kostja vastuväidete kohaselt hageja nõude aluseks võiks olla PankrS 63 lg 1 ja PankrS § 63 lg 2 alusel on hageja nõue kostja vastu aegunud. Nimelt PankrS § 63 lg 2 sätestab, et halduri kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat päevast, mil kannatanu sai teada kahjust ja halduri vastutuse aluseks olevatest asjaoludest, kuid mitte üle kolme aasta halduri vabastamisest. Kostja leiab, et kuna kostja vabastati halduri kohalt 28.03.2012 ning hagi esitamise aeg on 09.02.2018, siis oli hagi esitamise lõpptähtaeg 28.03.2015, siis seetõttu on kostja arvates tema vastu esitatud hagi aegunud. Kohus kostja seisukohtadega ei nõustu. Kohus on seisukohal, et pankrotihalduri poolt tehtud kulude kinnitamata jätmine ei tähenda, et kohus loeb, et haldur on oma kohustusi rikkunud. Pankrotihalduri poolt tehtud pankrotimenetluse kulude kinnitamata jätmise eelduseks ei ole halduri poolt kohustuste rikkumine. Seega hageja nõue ei ole esitatud kostja poolt oma kohustuse rikkumisega süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks, mille puhul on kehtestatud PankrS § 63 lg 2 kohaselt 3 aastane aegumise tähtaeg arvates halduri kohustustest vabastamisest. Seega ei kohaldu hageja poolt kostja vastu esitatud nõudele PankrS § 63 lg 2 sätestatud hagi aegumise tähtaeg ja hageja nõue ei ole sellel alusel aegunud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 3 406,83 eurot. Hageja on palunud välja mõista kostjalt viivised põhivõlgnevuselt summas 3 506,83 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates Harju Maakohtu 16.12.2015 kohtumääruse jõustumisest 20.01.2016 kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu

rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kui põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus nõustub hagejaga, et kuivõrd Harju Maakohtu 15.12.2015 määrus jõustus 20.01.2016, siis muutus kostja kohustus tagastada M M (pankrotis) pankrotivara hulka kostja poolt tehtud põhjendamatud pankrotimenetluse kulud summas 3 506,93 eurot sissenõutavaks 20.01.2016. Kuivõrd kostja ei ole hagejale 3 506,93 eurot tänaseni tagastanud, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teisel lauses sätestatud määras. Kohus on tuginedes viivisekalkulaatorile (www.viivisekalkulaator.ee) arvestanud viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 20.01.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni s.o. 19.03.2019 summas 887, 81 eurot. Seega on otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised kokku 887,81 eurot. TsMS § 367 kohaselt tuleb alates kohtuotsuse tegemisest arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt summas 3 506,93 eurot kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust tulenvalt kuulub hagi rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt välja põhivõlgnevuse summas 3 506,93 eurot, kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutnud viivised summas 887,81 eurot ja viivised VÕS § 113 lg 1 teises lause sätestatud määras põhinõudelt summas 3 506,93 eurot alates 20.03.2019 kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus määrab TsMS § 177 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.