Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Vallo Kariler ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.12.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-5546
Tsiviilasi
J.R hagi Omega Laen AS vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 15.03.2019 otsus ja 06.05.2019 täiendav otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J.R 02.05.2019 ja 26.06.2019 apellatsioonkaebused Tsiviilasja hind apellatsiooni- 6000 eurot menetluses Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (apellant): J.R(isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Jüri Reede Kolmandad isikud hageja poolel: Estojust Osaühing (registrikood 11423809), seaduslik esindaja Jüri Reede Jüri Reede (isikukood xxxxxxxxxx) Kostja (vastustaja): Omega Laen AS (registrikood 11691792), lepinguline esindaja vandeadvokaat Heikki Ojamaa
Istungi toimumise aeg
12.11.2019
RESOLUTSIOON:
1.Jätta apellatsioonkaebusele lisatud uued tõendid, 2 väljatrükki kostja kodulehelt ja väljatrükk Finantsinspektsiooni kodulehelt, vastu võtmata.
2.Jätta Pärnu Maakohtu 15.03.2019 otsus ja 06.05.2019 täiendav otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.
3.Jätta maakohtu menetluskulud poolte endi kanda ja ringkonnakohtu menetluskulud J.Rkanda.
Välja mõista J.R Omega Laen AS kasuks 1008 eurot apellatsiooniastme menetluskulu hüvitamiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.J.R(hageja) esitas 10.04.2018 Pärnu Maakohtule hagi Omega Laen AS (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja täiedas hagi 11.05.2018.
2.Hageja palub: 1) tunnistada lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 176/2018/379 summas 36 387,72 eurot; 2) tunnistada tühiseks kostja ja Estojust Osaühingu (edaspidi Estojust) vahel 29.01.2016 sõlmitud laenulepingu p 6.1. viivise suuruse osas või alternatiivselt vähendada viivist kohtu poolt mõistlikuks peetava määrani; 3) tunnistada 29.01.2016 laenulepingu p 7.2 leppetrahvi suuruse osas tühiseks või alternatiivselt vähendada leppetrahvi kohtu poolt mõistlikuks peetava määrani; 4) jätta menetluskulud kostja kanda.
3.Hageja suhtes on algatatud täitemenetlus nr 176/2018/379. Täitedokumendiks on 29.01.2016 hüpoteegi seadmise leping, mille alusel seati hageja kinnistule asukohaga xxx hüpoteek. Hüpoteek tagas kostja ja Estojust (laenusaaja) vahel 29.01.2016 sõlmitud laenulepingu ja selle 09.08.2016 lisa nr 2 täitmist.
4.Asjaõigusseadus (AÕS) § 297 lg 7 ja võlaõigusseadus (VÕS) § 149 lg 1 annavad hagejale õiguse esitada kõik vastuväited, mida võib esitada põhivõlgnik Estojust. Hageja ei tunnista kostja nõuet, kuna kostja nõue on vastuoluline. Täitmisteates on tasumata laenu põhiosa esitatud kahe erineva rahalise suurusena, mis ei ole objektiivselt võimalik. Võlaarvestuse täpne tõendamiskoormis lasub kostjal. Lisaks on kostja arvestanud tasumata intressidelt seadusevastaselt viiviseid.
5.Kostja viivise ja leppetrahvi nõuded on tühised. Lepingu p-de 6.1 ja 7.2 puhul on tegemist on tüüptingimustega. Heade kommetega, VÕS § 42 lg-ga 1, § 42 lg 3 p-ga 5 ja §-ga 44 on vastuolus ja tühine tüüptingimustes (lepingu p 6.1) fikseeritud viivise määr 0,5 % päevas. Samadel alustel on tühine ka tüüptingimustes (lepingu p 7.2) fikseeritud leppetrahvi suurus, mis näiteks olukorras, kus isikul on 500 000 euro suurusest laenust tasumata vaid 500 eurot, annaks kostjale õiguse nõuda leppetrahvi tasumist suuruses 50 000 eurot.
6.VÕS § 36 lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis. VÕS § 44 sätestab, et kui sama seaduse § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb VÕS § 42 lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Kui VÕS § 42 lg 3 kohaselt tuleb samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, siis VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad (RKTKo 3-2-1-150-06, p 18).
7.Juhul, kui kohus ei tunnista tühiseks laenulepingu p-te 6.1 ja 7.2, siis palub hageja alternatiivselt vähendada viiviseid ja leppetrahvi mõistliku määrani. Kostja vastuväited hagile
8.Kostja tunnistas hagi osaliselt, s.o osas, milles kostja oli ekslikult arvestanud viivist ka intressinõudelt. Kostja nõustus viivise määra alandamisega 18 %-ni aastas ja leppetrahvi vähendamisega 50 % võrra, see on 1471,79 eurot.
9.Kuna laenuleping oli sõlmitud juriidilise isikuga, siis ei saa hageja tugineda vastuväidetele, et laenulepingus olevad tingimused ei ole samased nendega, mida saaks kohaldada tarbijast laenusaajaga sõlmitud laenulepingu puhul. Seega ei ole ka kokku lepitud viivise määr tühine hagis toodud põhjendustel.
10.Kostja ei nõua ebamõistlikult suurt leppetrahvi. Tegemist on juriidilisest isikust laenusaajaga sõlmitud laenulepinguga, lepingu p 7.2 on laenusaajaga läbi räägitud ning taolise leppetrahvi nõudmine ei ole seadusega keelatud. Lisaks on selline praktika juriidiliste isikutega sõlmitud laenulepingute puhul tavapärane ja seda rakendavad kõik laenuandjad, sh krediidiasutused.
11.Väited laenulepingu ja sellest tulenevalt ka asjaõiguslepingu (hüpoteegi seadmine) näilikkuse ja väidetava tarbijakrediidilepingu sõlmimise kohta, on paljasõnalised ja tõendamata. Laenutaotluse on esitanud Estojust, laenuleping on sõlmitud Estojust ́iga, laen on välja makstud Estojust ́ile, laenu on tagastanud Estojust, pärast laenu saamist on kostjaga suheldud Estojust ́i poolt jne. Laenu kasutamise eesmärk ei ole aluseks sellele, et väita, et tegemist oli näilise lepinguga. See, kuidas äriühing oma raha kasutab, on äriühingu enda otsustada. Kolmandate isikute seisukoht hagiavaldusele
12.Kolmandad isikud esitasid oma seisukohas samu väiteid, mis hageja hagiavalduses.
13.Lisaks leidsid kolmandad isikud, et laenuleping ja selle lisa on tühised, millest tulenevalt on tühine ka laenusuhet tagav asjaõigusleping. Laenuleping on TsÜS § 89 lg 1 ja 2 ning § 87 alusel tühine, kuna tegemist on näiliku tehinguga. Tegelikult oli tehingu eesmärgiks tarbijakrediidi andmine Jüri Reedele eluaseme parendamiseks ning sellisele lepingule kohalduvad tarbijakrediidilepingut reguleerivad sätted. Kui kohus tuvastab laenulepingu tühisuse, siis ei eksisteeri ka hüpoteegiga tagatud kohustust. Esimese astme kohtu otsus
14.Pärnu Maakohtu 15.03.2019 otsusega ja 06.05.2019 täiendava otsusega rahuldati hagi osaliselt. Maakohus tunnistas sundtäitmine täiteasjas nr 176/2018/379 lubamatuks intressidelt arvestatud viivise osas. Maakohus tõi välja et sundtäitmine on lubatav järgmises ulatuses: laenulepingust nr 69019 ja selle lisadest tulenev laenu põhivõlg 27 529, 90 eurot; intress 3262,84 eurot; leppetrahv 1471,79 eurot; sissenõudmiskulu 12
eurot; kostja poolt tasutud kindlustusmakse 179,29 eurot; viivis 13.03.2018 seisuga 3181,23 eurot ja viivis määraga 18% aastas, s.o 0,0493% päevas põhivõlgnevuselt (27 529,90 eurot) alates 14.03.2018 kuni täitemenetluses raha laekumiseni kosjale. Maakohus tühistas 11.04.2018 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, milleks oli täitemenetluse peatamine täiteasjas nr 176/2018/379. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.
15.Hageja on oma kinnisasjal lasuva hüpoteegiga taganud kostja ja Estojust vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisast tulenevaid nõudeid. AÕS § 297 lg 7 ja VÕS § 149 lg 1 annavad hagejale õiguse esitada kõik vastuväited, mida võib esitada põhivõlgnik Estojust. Pooled ei vaidle selle üle, et laenuleping alusel tuli krediit tagastada osadena ning laenusaaja oli viivituses, mistõttu laenulepingu ülesütlemine oli põhjendatud.
16.Kostja on põhivõlgnevuse summa toonud välja kahes osas: maksmata arved summas 2083,95 eurot ja tagastamata laenu jääk, mille kohta arveid veel esitatud ei ole, 25 445,95 eurot, seega kokku 27 529,90 eurot. Seega on kostja kohtu hinnangul põhinõude suuruse selgelt välja toonud. Hageja ei ole tõendanud, et laenu oleks rohkem tagasi maksnud, kui seda on arvestanud kostja.
17.Antud juhul oli laenu saajaks juriidiline isik, mistõttu ei saa 29.01.2016 lepingut käsitada tarbijalepinguna, vaatamata sellele, et see sõlmiti tegelikult laenu saaja seadusliku esindaja eluruumide parendamiseks rahaliste vahendite saamiseks. VÕS § 1 lg 5 kohaselt on tarbija VÕS-i tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.
18.Viivist ja leppetrahvi suurust puudutavad lepingupunktid on läbiräägitavad ja neid ei saa käsitada tüüptingimustena selle tavapärases tähenduses. Kokku lepitud viivisemäär ei ole tühine hagis toodud põhjendustel, kuna seadus sätestab võimaluse pooltel lepingus kokku leppida teistsuguseid määrasid, kui see on VÕS §-s 113 ja §-s 94 ette nähtud. Nii võetakse VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi viivise arvestamisel intressitavate lepingute (krediidilepingud) puhul aluseks kokkuleppeline intressimäär, kui see on seadusejärgsest viivisemäärast kõrgem. Sellega tagatakse võlausaldajale võlgniku viivituse aja eest vähemalt samas suuruses intress, nagu oli kokku lepitud lepingu täitmise ajal. Riigikohtu seisukoha järgi (RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12) on see VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi kohaldatav ka tarbijalepingute puhul. Seega ei ole hageja taotlus laenulepingu p-i 6.1 tühiseks tunnistamiseks põhjendatud.
19.Kohus ei saa leppetrahvi suurust tunnistada heade kommete vastaseks ainult sel põhjusel, et laenusaaja on jätnud oma kohustuse suures ulatuses täitmata ja on 11 kuu jooksul tagasi maksnud vaid 1905,86 eurot. Seetõttu on leppetrahvinõue põhjendatud ja poolte kokkulepe leppetrahvi suuruse kohta ei ole tühine.
20.Hageja esitas ka alternatiivse taotluse viivise ja leppetrahvi vähendamiseks (VÕS § 162, § 113 lg 8). Kostja on võtnud õigeks, et ta arvestas viivist ka intressidelt ja on teinud viivise ümberarvestuse. Ka on kostja nõus viivise vähendamisega 18 %-ni aastas, 0,0493 % päevas põhivõlgnevuselt. Viivist on kostjal õigus saada kuni põhivõla tasumiseni. 13.03.2018 seisuga oli viivisevõlg 3181,23 eurot. See tähendab, et selles ulatuses on viivisenõue sissenõutav. Leppetrahvinõuet oli kostja nõus vähendama poole võrra. Kohus eeldab, et sellises ulatuses lepptrahv katab võimaliku põhivõla maksmise viivitusega tekkinud kahju. Kostja ei ole konkreetset kahju välja toonud ega seda tõendanud. Seega vähendab kohus leppetrahvi 5 %-ni ehk 1471,79 euroni.
21.Kolmandate isikute väide laenulepingu tühisuse kohta on põhjendamata. Ükski esitatud tõend ei toeta väidet, et laenuandja tahe oli anda laenu Jüri Reedele. Ka ei ole laenu tagasi maksnud mitte Jüri Reede, vaid Estojust. Vaatamata sellele, et laenu eesmärk oli xxx kinnistu ehitustööde lõpetamine, ei ole selle kasutamine antud otstarbeks tõendatud ehk teisisõnu ei ole tõendatud, et laenusaaja ei kasutanud saadud laenu oma
majandustegevuses. Seega ei pea kohus põhjendatuks kolmandate isikute väiteid lepingu näilisuse kohta. Tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga ja selle tühisuse tunnistamiseks puudub alus.
22.Kohus ei tuvastanud täitedokumentide tühisust ega nõude põhjendamatust. Ka ei ole nõuet tasaarvestatud ega ajatatud. 11 kuu jooksul on põhivõlgnik Estojust tagastanud vaid murdosa saadud laenust. Sundtäitmise saab lubamatuks tunnistada vaid viivise osas, mille kostja arvestas ekslikult intressidelt. Ka vähendab kohus kostja nõusolekut arvestades sissenõudmisele kuuluvat viivist ja leppetrahvi: sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 13.03.2018 on 3181,23 eurot. Samuti vähendab kohus leppetrahvi poole võrra, s.o 1471,79 euroni.
23.Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1).
24.06.05.2019 tegi kohus täiendava otsuse edasiulatuva viivise ja kindlustusmakse osas. Kohus viitas TsMS § 448 lg 1 p-le 1 ja märkis, et on nimetatud seisukohad välja toonud otsuse kirjeldavas osas, kuid ei ole seisukohta võtnud otsuse põhjendavas osas. Maakohus täiendas 15.03.2019 otsust ja mõistis välja ka viivise määraga 18% aastas põhivõlgnevuselt alates 14.03.2018 kuni täitemenetluses raha laekumiseni kostjale ning kostja poolt tasutud kindlustusmakse 179,29 eurot.
25.Kohus viitas VÕS § 113 lg-le 1 ja TsMS §-le 367 ning leidis, et sundtäitmine on lubatud ka viivise osas määraga 18% aastas alates 14.03.2018 kuni täitemenetluses raha laekumiseni kostjale.
26.Kostja on tasunud kindlustusmakse 179,29 eurot, mille osas on kohus 15.03.2019 otsuses välja toonud, et tagatiseks oleva kinnistu kindlustamise ja sellega kaasnevate kulude kandmise ja kostjale hüvitamise kohustus hagejale tuleneb hüpoteegi seadmise lepingu p-dest 6.1.-6.2. ja 6.6. Kostja esitas kohtule kindlustuslepingu (tl 116-118), mille ta pidi sõlmima, kuna hageja seda ei teinud, ja selle alusel esitatud arve (tl 119), mis on kostja poolt tasutud. Seega on sundtäitmine lubatud kindlustusmakse osas summas 179,29 eurot. Apellatsioonkaebus
27.Hageja esitas 02.05.2019 apellatsioonkaebuse maakohtu 15.03.2019 otsuse peale ja 26.06.2019 apellatsioonkaebuse maakohtu 06.05.2019 täiendava otsuse peale.
28.Hageja palub maakohtu otsuse ja täiendava otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Hageja ei vaidlusta esimese astme kohtu otsust menetluskulude jaotust puudutavas osas.
29.Kuna Estojust ja kostja vahel tehtud näilik tehing (laenuleping ja lisa) on tühine, siis on kehtetu ka asjaõigusleping ning täitemenetlus seega lubamatu hüpoteegi realiseerimise arvelt. Laenulepingust nähtub, et laenu kasutamise sihtotstarve on füüsilise isiku elamu parendamine ning seega oli tegelikult tegemist tarbijakrediidiga.
30.Kuna kohaldamisele kuulub TsÜS § 84 lg 1, siis peab Estojust tagastama kostjale veel tagastamata raha alusetu rikastumise sätete alusel, mitte kehtetust tehingust tuleneva hüpoteegi realiseerimise arvelt.
31.Hageja eelnevat seisukohta tarbijakrediidilepingu kohta toetab ka kostja kodulehel (https://omegalaen.ee/kinnisvaralaen) avaldatu, millest nähtub, et kostja väljastab hüpoteegiga tagatud kinnisvaralaenu vaid eraisikutele.
32.Kostja on laenulepingu sõlmimisel kasutanud tüüptingimusi. Paljasõnaline ja põhistamata on maakohtu väide, et viivise ja leppetrahvi suurust puudutavad lepingupunktid on läbiräägitavad ja neid ei saa käsitleda tüüptingimustena selle tavapärases tähenduses. Kostja poolt laenulepingus tüüptingimuste kasutamist tõendab ainuüksi laenulepingu lahutamatuks osiseks oleva dokumendi pealkiri: „Lepingu üldised põhimõtted ja poolte õigused ja kohustused“, mis näitab, et need on kostja poolt
välja töötatud tüüptingimustena ning neid kasutatakse kõigis laenusuhetes. Kostja näol on tegemist äriühinguga kelle põhitegevuseks on krediidi andmine kolmandatele isikutele ning ta on krediidiandjana registreeritud ka Finantsinspektsioonis.
33.Hageja palub lisaks VÕS § 35 lg-s 2 sätestatud eeldusele lugeda üldteada asjaoluks, et kõik krediidiasutused (põhitegevusena krediidiandjad) kasutavad igapäevastes laenusuhetes tüüptingimusi, mis ei ole õigussuhte osaliste poolt eraldi läbi räägitavad.
34.Lepingu p-des 6.1 (viivis) ja 7.2 (leppetrahv) märgitud tüüptingimused on tühised. Maakohus on keskendunud leppetrahvi klausli kehtivuse lahendamisel ebaõigesti laenumaksete tasumisele laenusaaja poolt, mis ei saa mõjutada leppetrahvi tühisuse küsimust selle sõlmimisel. Leppetrahvi punkt on juba oma olemuselt tühine, kuna võimaldab nõuda kõigilt laenusaajatelt ebamõistlikult suurt leppetrahvi ka lepingu väheolulise rikkumise korral.
35.Täiendav otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi ja õiguskindluse printsiibi olulise rikkumise tõttu. Kohus saab täiendava otsuse teha vaid kohtuotsuse apellatsioonitähtaja jooksul, kuid antud juhul on maakohus teinud selle pärast tähtaja lõppemist. Vastustaja ja kolmandate isikute seisukoht
36.Kostja palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
37.Kolmandad isikud toetasid hageja apellatsioonkaebusi. Ringkonnakohtu seisukoht
38.Tsiviilkolleegium, kuulanud kohtuistungil ära kostja esindaja seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus koos täiendava otsusega on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
39.Apellatsioonkaebuses esitas hageja taotluse uute tõendite vastuvõtmiseks. Hageja palub vastu võtta 2 väljatrükki kostja kodulehelt, millelt nähtub, et kostja väljastab kinnisvaralaene vaid eraisikutele ja ettevõtjatele väljastab ärilaene ning väljatrüki Finantsinspektsiooni kodulehelt, millelt nähtub, et kostja põhitegevuseks on krediidi andmine kolmandatele isikutele.
40.TsMS § 652 lg 3 alusel saab uusi asjaolusid ja tõendeid ringkonnakohtusse esitada üksnes seaduses sätestatud piiratud juhtudel. TsMS § 652 lg 4 sätestab, et uue tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus.
41.Hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei esitanud väljatrükke maakohtule ja neist ka ei olene käesoleva asja lahendamine. Neil kaalutlustel jääb hageja taotlus TsMS § 652 lg 4 alusel rahuldamata. Dokumente ei ole nende elektroonilise esitamise tõttu vaja tagastada, kuid kohus ei võta neid ka toimikusse.
42.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
43.Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega laenulepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse kohta. Hageja leiab, et tegemist on näiliku tehinguga, kuid tehingu näilikkususele viitavaid asjaolusid TsÜS § 89 alusel ei ole hageja esile toonud. Kostja soovis anda laenu äriühingule kinnisvara tagatisel ja seda ka tegi. Eesmärk, millesks äriühing laenu kasutab, ei muuda tehingut näilikuks.
44.Maakohus leidis õigesti, et kuna laenu saajaks on juriidiline isik, ei saa 29.01.2016 lepingut käsitleda tarbijakrediidilepinguna. Kui Jüri Reede soovis laenu võtta tarbijana, oleks ta ise füüsilise isikuna pidanud laenulepingu sõlmima.
45.Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, et viivist ja leppetrahvi suurust puudutavad lepingupunktid on läbiräägitavad, mistõttu pole põhjust käsitleda neid tüüptingimustena. VÕS § 32 lg 1 kohaselt loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kostja väidetel lepitakse iga kliendiga eraldi kokku viivise ja leppetrahvi määr. Hageja ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, millest nähtuks, et Estojust OÜ ei saanud mõjutada viivisemäära ja leppetrahvi kokkulepet. Üksnes laenulepingu alapealkirja sõnastus ja asjaolu, et kostja tegutseb laenuandjana, selliseks järelduseks alust ei anna.
46.Kui ka tegemist oleks tüüptingimustega, poleks antud juhul põhjust pidada kohaldatavat viivist ja leppetrahvi Estojust OÜ-d ebamõistlikult kahjustavaks. Kostja nõuab hagejalt käesoleval ajal viivist kokkulepitud intressimääras 18 % aastas, mis on VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt ka seadusest tulenevaks viivisemääraks.
47.Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et leppetrahvi punkt on juba oma olemuselt tühine, kuna võimaldab nõuda ebamõistlikult suurt leppetrahvi ka lepingu väheolulise rikkumise korral. Leppetrahvi 10 % laenusummalt on laenuandjal võimalik kohaldada lepingu erakorralise ülesütlemise korral, mis on võimalik üksnes lepingu olulisel rikkumisel. Vaidlust pole selles, et Estojust OÜ sai kostjalt laenu 27 529,90 eurot ja on sellest tagasi maksnud ainult 1905,86 eurot. Kostja nõuab lepingu rikkumise eest leppetrahvi 1471,79 eurot, mida ei saa pidada laenusaaja huve ebaproportsionaalselt kahjustavaks.
48.Maakohus ei rikkunud täiendava otsuse tegemisel menetlusõiguse normi ega õiguskindluse printsiipi, kui ei teinud täiendavat otsust apellatsioonitähtaja jooksul. Kohus on teinud täiendava otsuse mitte oma algatusel, vaid kostja taotluse alusel. TsMS § 448 lg 2 kohaselt täiendava otsuse tegemise avalduse võib esitada otsuse kättetoimetamisest alates kümne päeva jooksul. Kostja on avalduse esitamisel seda tähtaega järginud. Maakohus edastas koheselt kostja avalduse hagejale ja andis tähtaja omapoolse seisukoha esitamiseks. Täiendava otsuse tegemise taotluse lahendamiseks seadus konkreetset tähtaega ei sätesta. Täiendav otsus toimetati hagejale kätte ja tal oli võimalik esitada selle peale apellatsioonkaebus, millist võimalust hageja ka kasutas. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
49.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja selles osas pole maakohtu otsust vaidlustatud.
50.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
51.TsMS § 174 lg 1 alusel määrab ringkonnakohus hüvitatava kulu kindlaks ka rahaliselt.
52.Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja põhjal. Kostja taotleb 840 euro hüvitamist 7 t õigusabi eest tasumääraga 120 eurot/t, millele lisandub käibemaks, kokku 1008 eurot. Kostja esindaja koostas vastuse apellatsioonkaebusele (4 t) ja vastuse täiendava otsuse peale esitatud apellatsioonkaebusele (3 t). Need toimingud on vajalikud ja põhjendatud, samuti on tasumäär advokaadi puhul kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega.. Eeltoodu alusel rahuldab kohus kostja taotluse. Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohuslane ja ei saa tagasi õigusabikulus sisalduvat käibemaksu.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Vallo Kariler
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.