Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

’laenuleping’)iii ja selle 09.augustist 2016 pärineva lisa nr 2 (edaspidi nimetatud ’laenulepingu lisa’)iv täitmist.

HAGI ÕIGUSLIK PÕHISTUS

Võlanõude suurus

Täitmisteatest nähtuvalt nõuab kostja hagejalt hüpoteegiga tagatud võlanõuet kogusummas 36’387.72 eurot. Laenulepingu punktist 1.3.1 tulenevalt laenas E OÜ kostjalt 25’000.- eurot. Laenulepingu lisaga struktureeriti kostja ja laenusaaja vaheline võlasuhe ümber ning laenulepingu lisa punktidest 2 ja 3 tulenevalt võlgnes laenusaaja kostjale 10.augusti 2018 seisuga 29’435.76 eurot. Alates 15.augustist 2016 on laenusaaja tasunud kostjale laenumakseid summas 3’639.48 eurot. Kostja võlanõue hageja vastu koosneb täitmisteatest nähtuvast järgmisest: laenu põhiosa 2’083.95 eurot tasumata intressid 3’148.34 eurot, laenu põhiosa jääk 25’445.95 eurot intress (15.07. - 24.07.2017) 114.51 eurot, viivised 2’639.41 eurot, meeldetuletuskiri (117/176) 5 eurot, maksehäireregistrisse info edastamine 7 eurot ja leppetrahv (lepingu p 7.2) 2’943.58 eurot. Käesolevas asjas lasub võlaarvestuse täpne tõendamiskoormis kostjal. Kohtu ülesanne on menetluses selgitada pooltele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eripära ja tähendust. Muu hulgas tuleb selgitada hagejale, et see hagi on tema põhiliseks võimaluseks esitada täitemenetluses kostja väidetud võlale kõik vastuväited. Kui hageja on esitanud vastuväited täitemenetlusele võla kohta, peab kohus selgitama kostjale kohustust esitada võlaarvestus. (RKTKo 3-2-1-190-13, p 18) Asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg-st 7 tulenevalt võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. 17.11.2010 vastu võetud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitseseaduse eelnõu nr 743 seletuskiri selgitab: „AÕS § 279 lg-ga 7 täiendamine ja § 351 lg 3 kehtetuks tunnistamine täpsustavad pantija ja pandipidaja vahelist õigussuhet, mis praegu on § 351 lg 3 järgi selge vaid hüpoteegi puhul. Muudatuste eesmärgina tuuakse sama põhimõte pandiõiguse üldsättesse ja tagatakse võlgnikuja käendaja vastuväideta esitamine kõigile kolmandast isikustpantijatele.“ VÕS § 149 lg 1 sätestab, et käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Hageja on oma kinnisasjal lasuva hüpoteegiga taganud kostja ja E OÜ vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisast tulenevaid nõudeid. AÕS § 297 lg 7 ja VÕS § 149 lg 1 annavad hagejale õiguse esitada kõik vastuväited, mida võib esitada põhivõlgnik E OÜ. Täitemenetluses nõutakse võlgnikult kindla rahasumma tasumist ning täitemenetlus saab olla õiguspärane vaid ju hul, kui sellise konkreetse rahasumma nõudmiseks on ka õiguslik

alus. Täitemenetlus saab olla lubatav vaid õiguslikul alusel konkreetse ja põhjendatud rahasumma nõudmiseks, kuna see omab äärmiselt suurt tähtsust, sest sellega on täitemenetluses seotud kohtutäituri tasu suurus jms võlgniku õigusi ja kohustusi puudutavad asjaolud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel piisab laenusaaja (hageja) omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-164-12, p 16). (RKTKo 3-2-1-85-15, p 12) Hageja ei tunnista kostja nõuet, kuna juba täitmisteatest nähtub, et kostja nõue on vastuoluline juba ainuüksi väidetavalt tasumata laenu põhiosa osas. Täitmisteates on väidetavalt tasumata laenu põhiosa esitatud kahe erineva rahalise suurusena, mis ei ole objektiivselt võimalik. Võlasuhtes peab olema ja saab olla väidetavalt tasumata laenu põhiosa määratletav vaid ühe konkreetse rahalise vääringuga. Lisaks eelnevale on hageja seisukohal, et kostja on arvestanud väidetavalt tasumata intressidelt seadusevastaselt viiviseid Sellisele hageja väitele annab aluse laenulepingu tüüptingimuste punkti 6.1. sõnastus, mille kohaselt on kostjal õigus nõuda ja laenusaajal kohustus kostjale tasuda viivist 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Seejuures nähtub laenulepingu lisa juures olevast maksegraafikust, et intress ületab kuni 15.septembrini 2017 laenu põhiosa makse suurust. Võlaõigusseaduse (VÕS) §113 sätestab, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

Viivise ja leppetrahvi nõude tühisus

Hageja on veendumusel, et kostja nõuab täitmisteates nimetatud viivist 2’639.41 eurot ja leppetrahvi 2’943.58 eurot üldse laenulepingu tühiste punktide alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Heade kommete ja seadusega vastuolus olev tehing on tühine (vastavalt TsÜS § 86 ja 87). Kostja on laenulepingu sõlmimisel kasutanud tüüptingimusi. VÕS § 35 lg-st 1 tulenevalt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 kehtestab eelduse, mille kohaselt tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kostja poolt laenulepingus tüüptingimuste kasutamist tõendab ainuüksi laenulepingu lahutamatuks osiseks oleva dokumendi pealkiri: „Lepingu üldisedpõhimõttedja poolte õigusedjakohustused“.

VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS §-st 44 tuleneb, et kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Hageja loeb tühiseks kostja poolt kasutatavate tüüptingimuste punkti 6.1. viivise määra osas: „Laenusumma tagasimaksega viivitamisel on Laenuandjal õigus nõuda Laenusaajalt ja Laenusaajal kohustus tasuda Laenuandjale viivist 0,5 (null koma viis) % päevas tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.“ Heade kommetega ja VÕS § 42 lg-ga 1, VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 ja VÕS §-ga 44 on vastuolus ja seega tühine tüüptingimustes fikseeritud viivise määr 0,5 (null koma viis) % päevas, kuna see ületab 22 (kakskümmend kaks!) korda seadusjärgse viivise määra, st on 182,5 % aastas. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 ütleb, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eesti Panga poolt avaldatud informatsiooni kohaselt on ajavahemikul 01.juuli 2016 kuni 01.jaanuar 2018 Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär olnud 0,00%.1 See teeb seadusjärgseks viivise määraks päevas 8/365=0,02%. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohus on selgitanud, et tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [--5

] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1139-14, p 11). (RKTKo 3-2-1-118-16, p 16) Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-6605, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt RKTKo nr 3-2-1-45-15, p 14). (RKTKo 3-2-1-25-16, p 13) Hageja loeb tühiseks ka kostja poolt kasutatavate tüüptingimuste punkti 7.2. leppetrahvi suuruse osas: „Lepingu erakorralise ülesütlemise korral mõnel Lepingu p-des 12.1.1 – 12.1.8 nimetatud alustel on Laenusaaja kohustatud lisaks tema poolt tagasimaksmata summadele tasuma Laenuandja nõudel Laenuandjale leppetrahvi kümme (10) % Laenusummalt.“ (Lisa 3) Heade kommetega ja VÕS § 42 lg-ga 1, VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 ja VÕS §-ga 44 on vastuolus ja seega tühine tüüptingimustes fikseeritud leppetrahvi suurus, mis näiteks olukorras, kus isikul on 500’000.- euro suurusest laenust tasumata vaid 500.-eurot, annaks kostjale õiguse nõuda leppetrahvi tasumist suuruses 50’000.- eurot. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). [...] (RKTKo 3-2-1118-16, p 18) Kolleegium märgib lisaks, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon laieneb ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. VÕS § 36 lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis. Võlaõigusseaduse § 44 sätestab, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb VÕS § 42 lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Kui VÕS § 42 lg 3 kohaselt tuleb samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, siis VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad (vt ka Riigikohtu 13. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-88-04 (RT III 2004, 23, 255)). (RKTKo 3-2-1-150-06, p 18) Õigusvastane ja lubamatu on täitemenetlus, kus sissenõudja nõuab sundtäitmist tühistel alustel. Seetõttu palub hageja kohtul tunnistada tühiseks laenulepingu tüüptingimuste punktid 6.1. ja 7.2. vastavalt viiviste ja leppetrahvi osas.

Alternatiivne taotlus viiviste ja leppetrahvi vähendamiseks

Juhul, kui kohus ei tunnista tühiseks laenulepingu tüüptingimuste punkte 6.1. ja 7.2. viiviste ja leppetrahvi osas, siis palub hageja alternatiivselt vähendada viiviseid ja leppetrahvi kohtu poolt peetavaks mõistliku määrani. Leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ega ole tegemist ka kujundusõigusega. Kujundusõigust iseloomustab eelkõige selle realiseerumine asjakohase tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Nt lepingu ülesütlemise korral ülesütlemisavalduse jõudmisel vastaspooleni leping lõpeb, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 23). Viivise vähendamise tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni ei saabu tagajärg, mille kohaselt ei pea võlgnik viivist vähendatud ulatuses tasuma. Viivise vähendamise taotlus esitatakse üldjuhul kohtumenetluses ning see ei pea olema ka summaliselt piiritletud. Viivise vähendamise otsustab kujundusotsusega kohus. (p 16) Pantijal ja käendajal on õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud. Juhul, mil viivise/leppetrahvi vähendamise taotluse esitab pantija, tuleb leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Kohtumenetluses tuleb pantija poolt viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. (p 17) Pantija suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld, mis tuleneb PankrS § 35 lg 1 p-st 6. (p 21) See, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab sissenõudja viivisenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt/pantijatelt võimalust see taotlus ennast puudutavas täitemenetluses esitada. (p 22) (RKTKo 3-2-1-139-14). Leppetrahvi vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Kohus ei saa jätta leppetrahvi vähendamise taotlust rahuldamata ainuüksi lepinguvabaduse põhimõttele tuginedes. (RKTKo 2-15-3965/103, p 13) Leppetrahvi vähendamiseks on alust siis, kui hagejal ei ole nõutud leppetrahvi ulatuses kahju tekkinud ja kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05, p-d 17-18). (RKTKo 3-2-1-139-10)

KOSTJA VASTUVÄITED

Täitmisteates on väidetavalt tasumata laenu põhiosa esitatud kahe erineva rahalise suurusena, mis ei ole objektiivselt võimalik.

Põhiosa võlgnevus (põhivõlgnevus) on välja toodud kahel real põhjusel, et hagejal oleks parem ülevaade sellest, kuidas põhivõlgnevus on moodustunud. Esimene summa on põhivõlgnevus nende arvete alusel, millised esitati ja jäid tasumata kuni laenulepingu ülesütlemiseni (24.07.2017.a.) ja teine summa põhivõlgnevus, mis jäi tasumata peale laenulepingu ülesütlemist. Eeltoodu alusel on põhivõlgnevus kokku eelnimetatud kahe arvu summa, so 2083,95+25 445,95 = 27 529,90 eur. Hageja väide, et talle ei ole põhiosa võlgnevus arusaadav ja see peab olema esitatud ühe konkreetse rahalise vääringuga, on alusetu ja ei tulene seadusandlusest. Lisaks oli hagejal võimalus vastav järelepärimine esitada juba koheselt peale seda, kui ta sai teada laenulepingu ülesütlemisest. Hageja pole seda teinud, nagu ta pole esitanud kostjale ka ühtegi vastuväidet, vaid esitas koheselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohtusse, sh enne hagi esitamist ka taotluse hagi tagamiseks. Eeltoodu alusel ei ole hageja väited põhivõlgnevuse summa ebaõige näitamise ja selle arusaamatuse kohta, asjakohatud. Lisaks nähtub käesolevast vastusest põhiosa võlgnevus ühe summana - 27 529,90 eur. Hageja ei ole välja toonud, et laenu oleks tagastatud suuremas summas ja et põhivõlgnevus ei ole seetõttu õige. Hagiavaldusele lisatud laenulepingust ja selle lisast nähtub, kui suur summa laenu põhiosast kanti laenusaajale reaalselt üle (kokku 29 250,00 eur) ja mis summas teostati tasaarvestusi lepingutasu, lepingu muutmise tasu ja tasumata maksetega ( kokku 3480,01 eur). Kostja on arvestanud väidetavalt tasumata intressidelt seadusevastaselt

Antud hageja väitega kostja nõustub ja tunnistab, et on tõepoolest ekslikult arvestanud kuni laenulepingu ülesütlemiseni intressidelt viivist nii põhivõlgnevuselt kui ka intressidelt koos, mis on vastuolus VÕS §-ga 113 lg 6. Eeltoodu alusel esitab kostja koos käesoleva vastusega uue võlgnevuste arvestuse tabeli (Lisa 1), milles nähtub uus intressi ja viiviste arvestuse tabel, sh viivis põhivõlgnevuselt kuni laenulepingu ülesütlemiseni (24.07.2017.a.) ja alates ülesütlemisest kuni käesoleva vastuse esitamiseni, sh (NB!) kostja on omapoolse kompromissina alandanud ühepoolselt viivise määra arvestusega 18% aastas, ehk siis 0,05% päevas (vt ka järgmist punkti). Kostja nõuab täitmisteates nimetatud viivist 2639,41 eur üldse laenulepingu tühiste punktide alusel. Kuigi kostja on seisukohal, et arvestades muu hulgas asjaolu, et laenuleping on sõlmitud juriidilise isikuga, ei ole laenulepingus kokku lepitud viivise määra tühine hagis toodud põhjendustel (kohatud on hageja viited VÕS §-dele 113 ja 94 , kuna nimetatud sätted võimaldavad pooltel lepingus kokku leppida teistsuguseid määrasid kui hageja poolt hagis toodud arvestuse alusel), esitab ta omapoolse kompromissettepaneku, millega alandab viivise määra suuruseni 18% põhivõlgnevuselt aastas, ehk siis 0,05% päevas. Eeltoodu alusel, mis nähtub samuti käesolevale vastusele lisatud uues võlgnevuse arvestuse tabelis, on kostja viivisnõue kokku 4673,81 eur, millest 84,99 eur on viivis põhivõlgnevuselt arvestusega seisuga kuni 24.07.2017.a. (so kuni laenulepingu ülesütlemiseni) ja 4588,82 eur

perioodi 25.07.17.-03.07.2018.a. kohta. Kostja õigus nõuda viiviseid kuni kinnistu müügini ja raha laekumiseni kostja kontole, tuleneb hagiavalduselisaks lisaks nr 2 olevast hüpoteegi seadmise lepingu punktist 5.1. ja lisaks nr 3 olevast laenulepingu nr 69019 punktis 13 ja selle alapunktidest.

leppetrahvi vähendamiseks 50% ulatuses ja jääb oma leppetrahvi nõude juurde täies ulatuses, so summas 2943,58 eur. Otsuse tegemisel palub kostja kohtul hagi rahuldamise osa ulatuse alusel proportsionaalselt jaotada ka poolte menetluskulud. Juhul, kui hageja ei nõustu kostja esitatud kompromissettepanekuga ja esitab selle kohta oma kirjaliku mittenõustumise, siis palub kostja kohtult võimaldada talle täiendav tähtaeg vajadusel täiendava vastuse esitamiseks hagi ja mittenõustumise kohta ja esitada vajadusel täiendavad tõendid.

Kuna eelpool nimetatud hageja käitumisest ilmneb otseselt, et tema käitumine nii kostja (kui ka kohtu) suhtes on olnud pahatahtlik, siis loobub kostja oma 03.07.2018.a. vastuses esitatud kompromissettepanekust. Kompromiss eeldab ikkagi mõlema poole püüdlusi seda saavutada, sh ka mõlema poole poolt oma nõuetest (osalist) taganemist. Kuna kohtulik kompromiss oleks loomulikult kiirem lahendus nii käesolevas tsiviilasjas kui ka täiteasjas ja lõppkokkuvõttes kasulik mõlemale poolele, ja lähtudes 14.11.2018.a. kohtumääruses esitatud kohtu ettepanekust püüda lahendada vaidlus kompromissi teel, siis esitab kostja omalt poolt uue kompromissettepaneku, milles ta esitab oma lahendusvariandi ja kostja kinnitab, et ta ei ole nõus tegema selles hagejale mitte mingeid järeleandmisi, kuna võlgnevuse kustutamine on niigi edasi lükkunud hageja pahatahtliku käitumise tõttu. Kostja lähtub uue kompromissettepaneku esitamisel sellest, et hageja soovib ka täiteasja lõpetamist.

Kostja on seisukohal, et ta on teinud omalt poolt äärmiselt mõistliku kompromissettepaneku.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg-st 7 tulenevalt võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle.

17.11.2010 vastu võetud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitseseaduse eelnõu nr 743 seletuskiri selgitab: „AÕS § 2 7 9 lg-ga 7 täiendamine ja § 351 lg 3 kehtetuks tunnistamine täpsustavad pantija ja pandipidaja vahelist õigussuhet, mis praegu on § 351 lg 3 järgi selge vaid hüpoteegi puhul. Muudatuste eesmärgina tuuakse sama põhimõte pandiõiguse üldsättesse ja tagatakse võlgniku ja käendaja vastuväideta esitamine kõigile kolmandast isikust pantijatele.“ VÕS § 149 lg 1 sätestab, et käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.

Laenusaajal kohustus tasuda Laenuandjale viivist 0,5 (null koma viis) % päevas tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.“ Heade kommetega ja VÕS § 42 lg-ga 1, VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 ja VÕS §-ga 44 on vastuolus ja seega tühine tüüptingimustes fikseeritud viivise määr 0,5 (null koma viis) % päevas, kuna see ületab 22 (kakskümmend kaks!) korda seadusjärgse viivise määra, st on 182,5 % aastas.

kuni 01.jaanuar

Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär olnud 0,00%.See teeb seadusjärgseks viivise määraks päevas 8/365=0,02%. VÕS §42 lg3 p5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohus on selgitanud, et tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13914, p 11). (RKTKo 3-2-1-118-16, p 16) Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt RKTKo nr 3-2-1-45-15, p 14). (RKTKo 3-2-1-25-16, p 13)

12.1.1 – 12.1.8 nimetatud alustel on Laenusaaja kohustatud lisaks tema poolt tagasimaksmata summadele tasuma Laenuandja nõudel Laenuandjale leppetrahvi kümme (10) % Laenusummalt.“ (Lisa 3) Heade kommetega ja VÕS § 42 lg-ga 1, VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 ja VÕS §-ga 44 on vastuolus ja seega tühine tüüptingimustes fikseeritud leppetrahvi suurus, mis näiteks olukorras, kus isikul on 500’000.- euro suurusest laenust tasumata vaid 500.- eurot, annaks kostjale õiguse nõuda leppetrahvi tasumist suuruses 50’000.- eurot. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). [...] (RKTKo 3-2-1118-16, p 18) Kolleegium märgib lisaks, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon laieneb ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. VÕS § 36 lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis. Võlaõigusseaduse § 44 sätestab, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb VÕS § 42 lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Kui VÕS § 42 lg 3 kohaselt tuleb samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, siis VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad (vt ka Riigikohtu 13. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-88-04 (RTIII2004, 23, 255)). (RKTKo 3-2-1-150-06, p 18)

Alternatiivne taotlus viiviste ja leppetrahvi vähendamiseks

Juhul, kui kohus ei tunnista tühiseks laenulepingu tüüptingimuste punkte 6.1. ja

kohtumenetluses ning see ei pea olema ka summaliselt piiritletud. Viivise vähendamise otsustab kujundusotsusega kohus. (p 16) Pantijal ja käendajal on õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud. Juhul, mil viivise/leppetrahvi vähendamise taotluse esitab pantija, tuleb leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Kohtumenetluses tuleb pantija poolt viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. (p 17) Pantija suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld, mis tuleneb PankrS § 35 lg 1 p-st 6. (p 21) See, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab sissenõudja viivisenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt/pantijatelt võimalust see taotlus ennast puudutavas täitemenetluses esitada. (p 22) (RKTKo 3-2-1-139-14) Leppetrahvi vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Kohus ei saa jätta leppetrahvi vähendamise taotlust rahuldamata ainuüksi lepinguvabaduse põhimõttele tuginedes. (RKTKo 2-15-3965/103, p 13) Leppetrahvi vähendamiseks on alust siis, kui hagejal ei ole nõutud leppetrahvi ulatuses kahju tekkinud ja kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05, p-d 17-18). (RKTKo 3-2-1-139-10)

KOLMANDATE ISIKUTE TÄIENDAV SEISUKOHT

Laenuleping nr 69019 ja selle lisa nr 2 on tühised, millest tulenevalt on tühine ka laenusuhet tagav asjaõigusleping. Laenulepingu tühisuse tõttu ei eksisteeri hüpoteegiga tagatavat kohustust ning seetõttu eksisteerib täitemenetluse lubamatuse lisaalus.

TsÜS § 84 lg 1 esimene lause sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 84 lg 2 ütleb, et kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole tühine, kehtib viimane, kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad oleksid teadnud algselt soovitud tehingu tühisusest. TsÜS § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine.TsÜS § 89 lg 3 ütleb, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta

sätestatut. Eelnevates punktides tsiteeritud õigusnormide kogumist ja vastastikusest seosest järeldub, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (sh näilikul tehingul) ning kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, siis kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut, kusjuures varjatud tehingu kehtivuse eelduseks on vältimatu tingimus, et ka selle puhul ei esine tehingu tühisuse aluseid ( sh ei tohi see olla seadusest tuleneva keeluga vastuolus). Kolmandad isikud on seisukohal, et E OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on TsÜS nimetatud sätete alusel tühine ja õiguslike tagajärgedeta, kuna see on poolte vahel sõlmitud näilikuna eesmärgiga varjata tegelikku tehingu sisu. Laenuleping nr 69019 ja selle lisa nr 2 tõendavad üheselt, et tegelikult oli tehingu eesmärgiks tarbijakrediidi andmine Y R’le eluaseme parendamiseks ning sellisele lepingule kohalduvad VÕS tarbijakrediidilepingut reguleerivad sätted. Laenulepingu nr 69019 punktis 1.3 on sõnaselgelt fikseeritud laenu kasutamise eesmärgina L kinnistu ehitustööde teostamine ja lõpetamine. Samuti nähtub üheselt tsiviilasja materjalide juures olevast 29.01.2016 asjaõiguslepingust, et laenu kasutamise sihtotstarve ei seondu mitte kuidagi E OÜ majandustegevusega, kuna asjaõiguslepingus on avaldatud andmed selle kohta, et L kinnistu on füüsilise isiku Y R elukoht ning lisaks on L kinnistu koormatud füüsilise isiku Y R kasuks ka kasutusvaldusega. Kostja tegi E OÜ-ga teadlikult näiliku ja seega ka tühise tehingu, püüdega vältida tingimusi, mille seadus sätestab kohustuslikena tarbijakrediidi puhul. Tarbijakrediidilepingu olemus ja selle kehtivuse eeldused on sätestatud VÕS 22.peatüki 2.jaos. Kolmandad isikud toonitavad veelkord, et laenulepingust nr 69019 nähtus üheselt, et laenu kasutamise sihtotstarve on füüsilise isiku elamu parendamine ning seega oli tegelikult tegemist tarbijakrediidiga. Vahemärkusena olgu öeldud, et E OÜ võlgnes Y R’le kostjalt saadud laenust kordades suurema summa. VÕS § 402 lg 2 sätestab, et elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidileping on tarbijakrediidileping, mis on tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, või tarbijakrediidileping, mille eesmärk on kinnistu, hooneühistu liikmesuse või olemasoleva või kavandatava ehitise omandamine või nimetatud õiguste säilitamine. Laenuleping nr 69019 (tarbijakrediidileping) on tühine kui seadusest tulenevate keeldudega vastuolus olev tehing, kuna selle puhul on eiratud hulgaliselt VÕS 22.peatüki 2.jao imperatiivseid sätteid, viidetega ka seaduse teiste struktuuriosiste sätetele, mida kolmandad isikud ei jõua siin kõiki üles lugeda. Näitena võib tuua, et VÕS § 408 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. Laenulepingust nr 69019 puuduvad mitmed VÕS §-des 404 ja 405 andmed. Seejuures on seadusandja üheselt öelnud, et tarbijakrediiditehing on tühine juba sellisel juhul, kui puudub mõni (st üks) andmetest. Eeltoodust tulenevalt peab kohus andma hinnangu laenulepingu nr 69019 ja selle lisa nr 2 kehtivuse osas, arvestades kolmandate isikute väiteid tarbijakrediidilepingu osas. Kui kohus tuvastab laenulepingu tühisuse (kehtetuse), siis ei eksisteeri ka hüpoteegiga tagatud kohustust (tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi) ning ainuüksi see on

täitemenetluse lubamatuks tunnistamise aluseks. Menetlusökonoomia printsiibist tulenevalt peaks kohus esmalt tuvastama laenulepingu tühisuse, mis võtaks kohtult koormise anda hinnang hageja teistele nõude alustele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt nt Riigikohtu 5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 20). (RKTKo 2-16-18835/64 ,p 11) Kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). (RKTKo 3-2-1-106-13 ,p 24) Ainuüksi asjaolu, et mõlemadpooled on tehingut täitnud, ei muuda tehingut kehtivaks. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-81-02. (RKTKo 3-2-1-83-05) TsÜS§ 84 järgi ei ole tühisel tehingul algusestpeale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega ei saa tühise tehingu alusel esitada nõudeid tulenevalt tehingu täitmisest või täitmatajätmisest. (RKTKo 3-2-1-35-10) Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus-ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel. Võlaõigusliku müügilepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab. Selliseks isikuks on üldjuhul vaid lepingupool, kes saab esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei olepiisav. (RKTKo 3-2-1-140-07) Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 3 järgi on tühine tehing kehtetu algusest peale ja sama paragrahvi 4. lõike järgi ei pea tühist tehingut täitma. Sellest järeldub, et kui müügileping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis ei teki kohustust, mille täitmisega viivitamise eestpeaks maksma viivistja leppetrahvi. (RKTKo 3-2-1-131-03)

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud asjas esitatud dokumentidega , leiab, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt järgmistel põhjustel: 12.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et

vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Hageja on oma kinnisasjal lasuva hüpoteegiga taganud kostja ja E OÜ vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisast tulenevaid nõudeid. AÕS § 297 lg 7 ja VÕS § 149 lg 1 annavad hagejale õiguse esitada kõik vastuväited, mida võib esitada põhivõlgnik E OÜ. Pooled ei vaidle selle üle, et laenuleping alusel tuli krediit tagastada osadena, laenusaaja oli viivituses mistõttu laenulepingu ülesütlemine oli põhjendatud. 13.Poolte vahel on vaidlus järgmiste asjaolude üle:

VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

kohaldatav ka tarbijalepingute puhul. Seega ei saa kohus lugeda põhjendatuks hageja taotlust Laenulepingu p. 6.1 tühiseks tunnistamiseks ja jätab selle rahuldamata.

laenu Y Rle. Ka ei ole laenu tagasi maksnud mitte Y R kui füüsiline isik, vaid E OÜ. Vaatamata sellele, et laenu eesmärk oli L kinnistu ehitustööde lõpetamine, ei ole selle kasutamine antud otstarbeks tõendatud ehk teisisõnu ei ole tõendatud, et laenu saaja ei kasutanud saadud laenu oma majandustegevuses. Seega ei pea kohus põhjendatuks kolmandate isikute väiteid lepingu näilisuse kohta. Kohus jääb seisukohale, et tegemist ei ole tarbijakrediidi lepinguga ja selle tühisuse tunnistamiseks puudub selgelt põhjendatud alus. 15.Kohtule on jäänud mulje, et esitades hageja esindajana hagi kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on J. R selle menetluse käigus rikkunud menetlusosalise kohustust kasutada oma menetlusõigusi heauskselt. Vaatamata kostja poolsetele kompromissipakkumistele on hageja teinud kõik endast oleneva, et menetlust venitada. 16.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sama paragrahvi lg 11 kohaselt võib esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Praeguses asjas on täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Antud menetluses ei ole kohus tuvastanud täitedokumentide tühisust ega nõude põhjendamatust. Ka ei ole seda nõuet tasaarvestatud ega ajatatud. 11 kuu jooksul on põhivõlgnik E OÜ tagastanud vaid murdosa saadud laenust. Seetõttu leiab kohus, et sundtäitmine on lubatav põhinõude osas summas 27529,90 eurot ja intressi osas 3262,84 eurot. Sundtäitmise saab lubamatuks tunnistada vaid viivise osas , mille kostja arvestas ekslikult intressidelt. Ka vähendab kohus, kostja nõusolekut arvestades, sissenõudmisele kuuluvat viivist ja leppetrahvi: sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 13. 03 2018 on 3181, 23 eurot. Samuti vähendab kohus leppetrahvi poole võrra, e 1471,79 euroni. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Antud juhul jätab kohus menetluskulud nende endi kanda. Kohus peab vajalikuks selgitada veelkord, et pooled võivad menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Kohus kinnitab kompromissi määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kompromissi kinnitamise määruses märgitakse kompromissi tingimused. /digitaalselt allkirjastatud/ Kohtunik: Külli Mõlder

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.