2-19-15920 Xxxx OÜ avaldus A H pankroti väljakuulutamiseks
Tsiviilasi Menetlusosalised ja nende esindajad
Ärakuulamise aeg Ärakuulamisel osalenud isikud
Võlausaldaja: Xxxx OÜ (registrikood: xxxx, asukoht xxxx), lepingulised esindajad vandeadvokaat Jako Laanemägi ja vandeadvokaadi abi Triin Väljaots (Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo, e-post: [email protected]) Võlgnik: A H (isikukood: xxxx, elukoht xxxx, e-post: xxxx), lepingulised esindajad vandeadvokaat Carri Ginter ja vandeadvokaadi abi Mari Karja (Advokaadibüroo Sorainen, e-post: [email protected]; [email protected]) 26.11.2019 Võlausaldaja lepinguline esindaja vandeadvokaat Jako Laanemägi Võlausaldaja lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Triin Väljaots Võlgniku lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Mari Karja
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xxxx OÜ avaldus A H pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata.
2.Jätta võlgnikule A H ajutine haldur nimetamata.
3.Menetluskulud jätta võlausaldaja Xxxx OÜ kanda.
4.Välja mõista Xxxx OÜ-lt A H kasuks põhjendatud menetluskulus summas 1 539 eurot.
Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Xxxx OÜ-l tasuda A H käesoleva kohtumääruse jõustumisest alates kuni täitmiseni tasumata summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Asjaolud ja avaldaja nõue
1.Võlausaldaja Xxxx OÜ esitas 11.10.2019 Harju Maakohtule avalduse võlgniku A H pankroti väljakuulutamiseks.
2.Kohtule esitatud pankrotiavalduse kohaselt mõistis Harju Maakohtu 27.11.2017 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-6684 võlgnikult A H Xxxxt OÜ kasuks välja võlgnevuse summas 95 000 eurot, intressid summas 28 158 eurot, viivised summas 95 500 eurot, menetluskulud summas 9 699,60 eurot ning edasiulatuva viivise. Kohtuotsus jõustus 11.02.2019. 26.03.2019 loovutas Xxxx OÜ nõude Xxxx OÜ-le. Võlgniku suhtes algatati täitemenetlus 01.04.2019. Pankrotiavalduse esitamise ajaks, mil täitemenetluse algatamisest on möödas enam kui 6 kuud, ei ole võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses suudetud nõuet rahuldada ja on selge, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks. Lisaks võla tasumisest hoidumisele on ilmnenud, et võlgnik võõrandas kohtuotsuse jõustumise järgselt enda ainuomandis oleva 89,5 m2 korteriomandi asukohaga xxxx, jäädes ise koos lastega selle alaliseks elanikuks. Täiendavalt on selgunud, et võlgnik tekitas endale pärast täitemenetluse alustamist oma elukaaslase T T ees ootamatult võlakohustuse, mida ta teises täitemenetluses vabatahtlikult täitma on asunud. Seejuures algatati viimase võla täitemenetlus ajaliselt pärast võlausaldaja algatatud täitemenetlust. Selliselt on võlgnik pahatahtlikult peitnud enda vara, põhjustades tahtlikult enda maksejõuetuse. Võlausaldaja esitas 05.09.2019 võlgnikule e-postiga pankrotihoiatuse. Võlgnik ei täitnud enda kohustust ka 10 päeva jooksul pärast pankrotihoiatuse esitamist. Võlgniku maksejõuetuse põhistamisel tugineb võlausaldaja asjaolule, et võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole enam kui kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada, võlgnik ei ole pärast pankrotihoiatuse saamist võlgnevust tasunud ning võlgnik peidab oma vara ja on tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse. Eeltoodust tulenevalt on võlausaldaja seisukohal, et võlgnik ei ole suuteline nõuet rahuldama, on maksejõuetu ning tema suutmatus nõuet rahuldada ei ole ajutine. Võlgniku vastuväited
3.Võlgnik A H vaidleb avaldusele vastu ja palub jätta endale ajutine haldur nimetamata. Võlgnik on seisukohal, et võlausaldaja nõue on ebaselge ja pankrotihoiatus ei ole võlgnikule kätte toimetatud.
4.Võlausaldaja nõue võlgniku vastu ei sissenõutav ega täidetav, kuna võlausaldajal ei ole õigust nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Tsiviilasjas nr 2-19-8357 on jõustunud kohtumäärus, millega tunnistati võlausaldaja nõude täitmine lubamatuks kuni tsiviilasja nr 2-19-8357 kohtuotsuse jõustumiseni. Tsiviilasja nr 2-19-8357 tulemusel selgub, kas võlausaldaja pankrotiavalduse nõue kuulub rahuldamisele A H vara või R H pärandvara arvelt. Juhul, kui tsiviilasjas nr 2-19-8357 peaks kohus jätma A H hagi rahuldamata, siis on õigus pankrotiavalduse nõuet täita A H vara arvelt ja A H vara ebapiisavuse korral on kohane välja kuulutada A H pankrot. Juhul, kui kohus hagi rahuldab ja leiab, et pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet tuleb täita R H pärandvara arvelt, siis tohib nõuet rahuldada maksimaalselt R H pärandvara ulatuses ning välistatud on nõude rahuldamine A H vara arvelt.
5.Võlausaldaja väidab ekslikult nagu võlausaldaja nõue oleks sissenõutav kauem kui 30 päeva ja nagu võlausaldaja oleks võlgnikku hoiatanud pankrotiavalduse esitamise kavatsusest. Võlausaldaja nõude sissenõutavaks muutumine on seotud õigusega nõuda kohustuse täitmist, mis antud hetkel on keelatud 24.10.2019 hagi tagamise määrusega, millega kohus peatas pankrotiavalduse aluseks oleva nõude täitemenetluse kuni tsiviilasja nr 2-19-8357 kohtuotsuse jõustumiseni. Lisaks ei ole võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatust kätte toimetanud. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et esitatud PDF-i näol oleks tegemist tõendiga, mis tõendab pankrotihoiatuse A H jõudmist. Tegemist on suvalise OÜ poolt väljastatud e-kirjaga, mis ei tõenda, et pankrotihoiatus on õiguspäraselt A H kätte toimetatud. Lisaks puudub e-kirjas näidatud isikul M V A OÜ esindusõigus igasuguste kinnituste andmiseks A OÜ nimel. Samuti ei ole serverisse jõudmisega seonduv antud juhul asjakohane, sest Riigikohtu praktika serverisse jõudmise kohta kohaldub ainuüksi majandus-ja kutsetegevuses tegutsevale isikule (3-2-1-123-07, p 12; 3-2-1-129-15, p 18; 2-15-6538, p 14), kes A H ei ole.
6.Võlausaldaja väidab ekslikult nagu võlgnik hävitaks, peidaks või raiskaks enda vara. Võlgnik ei eita, et tal on teisi võlausaldajaid veel ja ta tegeleb pidevalt läbirääkimistega, kuidas oleks võimalik makseraskuseid ületada. Kõik võlgniku poolt tehtud tehingud on olnud õiguspärased ja seotud vajadusega täita sissenõutavaks muutunud kohustusi. Asjaolu, et võlausaldaja nõue ei ole sissenõutav ega täidetav, ei anna võlausaldajale õigust rahuldada enda nõuet enne teisi võlausaldajaid. Kohtumääruse põhjendused
7.Ajutise pankrotihalduri nimetamata jätmise alused on sätestatud pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lõikes 3. Muuhulgas on selles lõikes sätestatu kohaselt pankrotimenetluse algatamata jätmise aluseks asjaolu, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (p 1).
8.Kohus leiab, et käesoleval juhul vaidleb võlgnik põhjendatult pankrotiavaldusele vastu. Kohtu hinnangul on võlgnik vastuväidetes pankrotiavaldusele esitanud kaalukad põhjendused, millele hinnangu andmine väljub pankrotimenetluse raamidest. Pankrotimenetluses ajutise halduri nimetamine s.t. menetluse alustamine vaieldava nõude põhjal ei ole kooskõlas seadusega ja pankrotimenetlus võib olla põhjendamatult kahjustavate õiguslike tagajärgedega. Kohus leiab, et hagimenetluses tuleb lahendada nõudega seonduvad asjaolud, võlausaldajate nõude sissenõutavuse ja muud küsimused.
9.Vaidlus selle üle, kelle vara arvelt kuulub võlausaldaja nõue rahuldamisele, on antud juhul lahendamisel väljaspool pankrotimenetlust – tsiviilasjas nr 2-19-8357. Nii on PankrS § 15 lg 3 p 1 ja § 31 lg 2 suunatud eelkõige sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Ka Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-17-02 p-s 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses.
10.Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik hinnata kõiki võlgniku poolt võlausaldajate nõuete vastu esitatud vastuväiteid, mille kohta seisukoha võtmiseks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Pankrotimenetluses ei ole võimalik kohtul anda hinnangut võlgniku poolt esile toodud asjaoludele. Võlausaldaja ei ole pankrotiavaldust piisavalt põhistanud. Väite põhistamine on TsMS § 235 kohaselt kohtule väite põhistamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lisaks ei kinnita kohtu hinnangul ainuüksi võlgnevuse olemasolu püsiva maksejõuetuse olemasolu.
11.Eeltoodud põhjendustel tuleb ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohtu hinnangul puudub alus ajutise pankrotihalduri nimetamiseks, sest täitmata on PankrS § 15 lg 3 p 1 ja p 4 eeldused. Menetluskulud
12.Kooskõlas PankrS § 15 lg 6 jäävad menetluskulud pankrotiavalduse esitaja kanda.
13.Võlgnik A H on palunud võlausaldajalt välja mõista menetluskulud summas 3 464 eurot.
14.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 3 järgi maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 alusel, kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13 p 14). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 alusel kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.
15.Kohus kontrollib võlgniku lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Võlgnik palub välja mõista lepingulise esindaja kulud summas 3 464 eurot, mille moodustab õigusabi osutamine 22,5 tunni eest keskmise tunnihinnaga 153,9 eurot. Kohus, tutvunud esitatud menetluskulude nimekirjaga ning toimiku materjalidega, on seisukohal, et võlgniku õigusabikulud on ülepaisutatud ega ole mõistlikud, mistõttu vähendab kohus neid 22,5 tunnilt 10 tunnile. Kohus leiab, et 10 tunni näol summas 1 539 eurot on tegemist põhjendatud ajakuluga, milline kuulub võlausaldajalt väljamõistmisele.
16.TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
17.TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.