XX hagi YY AS-i vastu töölepingu ülesütlemisest vähemteatatud aja eest hüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31. jaanuari 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY AS-i apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1664,35 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Ingrid Iter Kostja: YY AS (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaidi Reiljan-Sihvart
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 31.01.2019 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta YY AS-i kanda.
4.Välja mõista YY AS-ilt ringkonnakohtu menetluskulud 378 eurot XX kasuks. Menetluskulud tuleb YY AS-il tasuda ERGO Insurance SE arvelduskontole nr EE472200221049641283 Swedbank.
5.YY AS-il tuleb välja mõistetud ringkonnakohtu menetluskuludelt tasuda XX-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.XX (hageja) esitas 27.04.2018 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse tööandja YY AS-i (kostja) vastu töövaidluses. TVK rahuldas 04.06.2018 otsusega hageja avalduse kostja vastu osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise 1465,24 eurot ja viivitusintressi kuni 17.05.2018 summas 41,11 eurot ning edasi kuni nõude kohase täitmiseni 0,32 eurot päevas. Kostja vaidlustas TVK otsuse maakohtus osas, milles hageja avaldus TVK-s rahuldati ja palus vaadatava avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. 08.10.2018 määrusega võttis Harju Maakohus hageja poolt TVK-le esitatud avalduse hagina menetlusse.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16.11.2010 töölepingu nr 18-03/56 ning 01.06.2017 sõlmiti töölepingu nr 18-03/56 lisa 3, mille punkt 4.1 kohaselt maksab tööandja töötajale igakuist töötasu 1440 eurot bruto, makstes selle välja pangaülekandega üks kord kuus (kuu viimasel tööpäeval), samuti hüvitisi ja preemiaid kooskõlas tööandja vastavate kinnitatud eeskirjadega. 05.01.2018 sai hageja kostjalt avalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta tööandjast tingitud majanduslikul põhjusel koondamise tõttu, mille kohaselt oli töölepingu lõppemise päev 09.01.2018. Hageja palub kohtul mõista kostjalt välja hüvitis töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest 1465,24 eurot (bruto) ning viivitusintressi perioodi 10.01.2018 kuni 21.09.2018 eest 81,89 eurot, millele lisandub viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.09.2018 kuni hüvitise tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3.Keskmise tööpäevatasu arvutamisel lähtus hageja Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusest nr 9 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“. Töölepingu seaduse (TLS) § 84 lg 1 kohaselt muutusid 09.01.2018 sissenõutavaks hageja 2017. a juuli kuni detsembri töötasud, mis moodustasid kokku 10 778,24 eurot, keskmine tööpäevatasu oli 105,67 eurot (10 778,24 eurot/102 tööpäeva (töötamise perioodi kalendaarne tööpäevade arv, mida on vähendatud tööpäevade võrra, millal hagejale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise tõttu TLS § 19 alusel)). TLS § 97 lg 2 punktist 2 tulenevat etteteatamistähtaega (60 kalendripäeva) järgides oleks tööleping pidanud lõppema 06.03.2018. Perioodi 10.01.06.03.2018 jääb 40 tööpäeva. Arvestades eeltoodut, pidi kostja tasuma hagejale hüvitist 4226,80 eurot (40*105,67), kuid kostja tasus vaid 2761,56 eurot. Kostja on jätnud hagejale tasumata hüvitise töölepingu ülesütlemisest vähemetteteatatud aja eest summas 1465,24
eurot (bruto). Viivitusintress perioodi 10.01.2018 – 21.09.2018 eest on 81,89 eurot, millele lisandub iga viivitatud päeva eest viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et poolte vahel on vaidlus TLS § 100 lg 5 tõlgendamisel, st kas nimetatud hüvitise arvutamisel on vajalik lähtuda eelmise kuue kuu töötaja keskmisest töötasust ja arvestada hüvitise arvestamise juures ka varasemalt makstud preemiaid või on vajalik lähtuda töötaja ja tööandja poolt kokkulepitud töötasust ning sellest, mida töötajal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel.
5.Kuna kostja teavitas hagejat ette 4 kalendripäeva, siis kohustus kostja maksma hagejale hüvitist ulatuses, mida hagejal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel, s.o ajavahemiku 10.01.2018 – 06.03.2018 eest. Hüvitise maksmisel lähtus tööandja töötaja töölepingus kokkulepitud tasust, mis jaguneb kuude lõikes järgnevalt: jaanuaris 16 tööpäeva eest summas 1047,27 eurot (bruto); veebruaris 20 tööpäeva eest summas 1440 eurot (bruto); märtsis 4 tööpäeva eest 274,29 eurot (bruto). Hagejal ei olnud töölepingu alusel õigus hüvitataval perioodil saada preemiat. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 § 1 lg-st 1 kohaldatakse määrust töötaja keskmise töötasu arvutamisele ning maksmisele seaduses ettenähtud juhtudel. TLS § 100 lg 5 keskmise töötasu maksmist ette ei näe. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 31.01.2019 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1465,24 eurot ning viivitusintressi 21.09.2018 seisuga 81,89 eurot, samuti viivise põhinõudelt 1465,24 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.09.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1512 eurot ja viivise menetluskuludelt seadusjärgses määras otsuse jõustumisest kuni menetluskulu täieliku tasumiseni.
7.Maakohus leidis, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja teatas hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem ette 40 tööpäeva; hageja keskmine töötasu on 105,67 eurot; kostja tasus hagejale hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel 2761,56 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas avaldajale tuli välja maksta hüvitis lähtudes töötaja keskmisest töötasust või tasust, mida töötaja oleks saanud töölepingu jätkumisel etteteatamise aja lõpuni.
8.Maakohus oli seisukohal, et TLS § 100 lg-s 5 sätestatud hüvitise arvestamisel tuleb lähtuda töötaja eelmise kuue kuu keskmisest töötasust. TLS § 28 lg 2 punktide 1 ja 2 järgi peab tööandja kindlustama töötaja tööga ning maksma töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS § 35 sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Maakohtu hinnangul ei reguleeri TLS § 35 üksnes neid olukordi, kus töösuhe pärast töö mitteandmist jätkub, kuna sellist järeldust antud sättest ega TLS-ist tervikuna teha ei saa. Seega tuleb tööandjal maksta töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist töötasu juhtudel, kui tööandja ei anna töötajale tööd. TLS § 100 lg 5 alusel hüvitise maksmise puhul ongi tegemist olukorraga, kus hagejal oleks lähtudes TLS § 97 lg 2 p 3 olnud õigus töötada peale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatamist veel vähemalt 60 kalendripäeva, kuid kostja talle tööd enam ei andnud, vaid otsustas
kompenseerida selle hüvitisega. Seejuures ei saa antud asjas omistada töötaja nõusolekule mingit tähendust, kuna etteteatamistähtaja järgimine ja selle mittejärgimise korral hüvitise maksmine iga vähem ette teatatud päeva eest on tööandja seadusest tulenev kohustus. TLS § 2 tulenevalt on töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Järelikult on põhjendatud maksta keskmist töötasu ka etteteatamistähtaja mittejärgimisel ning vähem ette teatatud aja eest on töötajal õigus saada hüvitist vastavalt TLS § 29 lõike 8 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud keskmise töötasu maksmise tingimustele ja korrale. Hüvitist on õigus saada töötaja keskmise tööpäevatasu alusel nende tööpäevade eest, mis jäävad etteteatamistähtaja perioodi sisse ja mille võrra vähem ette teatati.
9.Maakohus leidis, et hageja keskmise töötasu arvutus vastab määrusele ja pooltel selle üle vaidlus puudub. Arvestades eeltoodut, pidi kostja tasuma hagejale hüvitist 4226,80 eurot (40*105,67 eurot). Kostja tasus hagejale hüvitise töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest summas 2761,56 eurot, seega on kostja jätnud hagejale tasumata hüvitise vähemetteteatatud aja eest 1465,24 euro ulatuses, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Hageja viivisenõue on põhjendatud VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja TLS § 84 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
10.04.03.2019 esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda.
11.Apellatsioonikaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud ebaõigesti TLS § 100 lg-t 5 ja §
35.Kostja on seisukohal, et TLS § 100 lg 5 ei näe ette keskmisel tasul põhineva hüvitise maksmist, vaid piiritleb hüvitise üksnes sättes määratud alustega. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 § 1 lg 1 kohaldatakse määrust töötaja keskmise töötasu arvutamisele ning maksmisele seaduses ettenähtud juhtudel. Seega on sõnaselgelt piiratud keskmise töötasu rakendamise juhud ja kohtu tõlgendus läheb vastuollu eelnimetatud sätte mõttega. TLS § 100 lg 5 ning TLS § 29 lg 8 grammatilisest tõlgendusest tulenevalt ei ole töötajal õigus saada hüvitist töötaja keskmise töötasu ulatuses, vaid ulatuses, mida töötajal oleks olnud õigus saada, kui töötaja oleks töötanud etteteatamistähtaja lõpuni. TLS § 35 ei ole antud vaidluses asjakohane, kuna säte reguleerib olukordi, kui töösuhe jätkub ning töötajal on valmisolek tööd teha. Kohtu vastupidine järeldus on ebaõige. Kuivõrd kostja on hagejale TLS § 100 lg 5 kohase hüvitise õigesti välja maksnud, siis puudub hagejal kostja vastu nõue, sh viivisenõue. Kostja hinnangul on kohus jätnud kostja esitatud seisukohad TLS § 100 lg 5 tõlgendamise kohta kõrvale, nende kõrvalejätmist sisuliselt põhjendamata. Vastus apellatsioonkaebusele
12.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
14.TLS § 100 lg 5 sätestab, et kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel.
Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas TLS § 100 lg 5 sätestatud hüvitist tuleb arvestada töötaja keskmise töötasu alusel või lähtudes töölepingus kokkulepitud töötasu suurusest kuus.
15.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et TLS § 35 reguleerib ka pärast töösuhte lõppemist tekkinud olukorda. TLS § 35 sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Ringkonnakohtu hinnangul on selles sättes peetud silmas olukorda, kui töölepingu kehtivuse ajal tööandja ei kindlusta töötajat tööga. See ei reguleeri töötaja nõudeid perioodi eest, mil tööleping on lõppenud. Küll aga on olukordade puhul, kus tööandja ei anna töötajale tööd ning kus tööandja teatab töölepingu ülesütlemisest ette seaduses sätestatust vähem, tegemist lähedaste olukordadega. Viimasel juhul oleks töötajal õigus töötada kuni seaduses sätestatud etteteatamistähtaja lõpuni, kuid tööandja on otsustanud selle asemel maksta töötajale hüvitist. Sellest tulenevalt on põhjendatud ka TLS 100 lg 5 sätestatud hüvitise määramisel lähtuda keskmisest töötasust.
16.Samuti leiab kohus, et kuna TLS § 100 lg 5 sätestatud olukorras ei tööta töötaja etteteatamistähtaja lõpuni, siis puudub täpne teadmine, milline oleks olnud töötaja tegelik töötasu juhul, kui ta oleks töötanud etteteatamistähtaja lõpuni. Ka seetõttu on õige lähtuda keskmisest töötasust. Lisaks on ka õiguskirjanduses asutud seisukohale, et TLS § 100 lg 5 sätestatud juhul on õigust saada hüvitist vastavalt TLS § 29 lõike 8 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud keskmise töötasu maksmise tingimustele ja korrale (vt. E. Käärats jt. Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde. 2013, lk 165).
17.Seega on maakohus lähtunud lõppjärelduses õigesti TLS § 100 lg 5 järgse hüvitise määramisel töötaja keskmisest töötasust. Keskmise töötasu järgi arvestatud hüvitise arvutuslikule küljele ei ole kostja vastu vaielnud.
18.Ülaltoodule tuginedes tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
19.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis ei ole alust muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Samuti ei ole alust muuta maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise osas. Kostja ei ole menetluskulude suurusele sisulisi vastuväiteid esitanud.
20.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Arvestades, et maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3).
21.Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud summas 378 eurot, mis kanda ERGO Insurance SE arvelduskontole. Lisaks palus hageja välja mõista viivise. Hageja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses oli 3,5 tundi ning tunnihind 90 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane.
22.Kolleegium peab hageja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses 3,5 tunni ulatuses põhjendatuks. Samuti on põhjendatud tunnitasu määr. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulu 378 eurot, mis tuleb vastavalt hageja taotlusele
kanda ERGO Insurance SE arvelduskontole nr EE472200221049641283 Swedbank. Lisaks tuleb kostjalt välja mõista TsMS § 177 lg 4 alusel viivis menetluskuludelt.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.