Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. detsember 2019, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-17361
Tsiviilasi
apellatsioonikohtus
Sirje Potisepa hagi Kaupo Kutsari vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja kahju hüvitamiseks Apellatsioonkaebuse osas 3500 eurot Vastuapellatsioonkaebuse osas 3500 eurot
esindajad vandeadvokaat Karmen Turk ja advokaat Maarja Pild Vastustaja / vastuapellant (hageja): Sirje Potisepp (isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad vandeadvokaat Allar Jõks ja advokaat Triin Toom
Tsiviilasja hind
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Tartu Maakohtu 18. juuni 2019 otsus, välja arvatud menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta poolte menetluskulud maakohtus 75 % ulatuses Kaupo Kutsari ja 25 % ulatuses Sirje Potiseppa kanda.
Lugeda maakohtus Sirje Potiseppa põhjendatud menetluskulu suuruseks 6200 eurot ja Kaupo Kutsari põhjendatud menetluskulu suuruseks 5700 eurot. Välja mõista Kaupo Kutsarilt Sirje Potiseppa kasuks menetluskuluna 3225 eurot ja viivis hüvitamisele kuuluvalt menetluskulu summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni.
3.Kaupo Kutsari apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Sirje Potisepp (hageja) esitas 16. novembril 2018 Kaupo Kutsari (kostja) vastu hagi ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja kahju hüvitamiseks. Hageja palus kohustada kostjat hiljemalt 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest käesolevas kohtuasjas lükkama ümber Sirje Potisepa kohta avaldatud ebaõiged andmed järgmisel viisil: avaldama väljaandes lounaeestlane.ee ebaõigeid andmeid ümber lükkava teadaande ilma lisamaterjalideta ja Kaupo Kutsari või kolmanda isiku kommentaarideta vms lisamaterjalita, tähesuurusega vähemalt 16 järgmise tekstiga: „KAUPO KUTSAR AVALDAS SIRJE POTISEPA KOHTA VALEANDMEID. Kaupo Kutsar on 16.10.2018 avaldanud järgmised tegelikkusele mittevastavad andmed: a) president andis teenetemärgi petisele; b) Sirje Potisepp on aastaid Eestis inimesi petnud; c) kõige tipuks sai selle pettuse eestvedaja veel presidendilt autasu; d) teenetemärk anti ajupesu tegemise eest e) keegi ei julge Eestis midagi ette võtta, et lõpetada tarbijate petmine – ning tagatipuks saab pettuse korraldaja veel medali Need väited on valed.“ Alternatiivselt palus hageja kohustada kostjat esitama loetletud tingimustele vastav ja sisuga teadaanne OÜ-le Lõuna Ekspress (registrikood 12565474) e-posti aadressile XXXX. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise au teotamise eest õiglase summa määramisega kohtu äranägemisel. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning
mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on Eesti Toiduainetööstuse Liidu (Toiduliit) juhatuse liige. Kostja on Valgamaa Põllumeeste Liidu juhatuse liige ja kuulub Sotsiaaldemokraatlikusse erakonda. Kostja on järjepidevalt Toiduliitu ja selle juhatuse liiget süüdistanud tarbijate eksitamises Toiduliidu käivitatud kampaania tõttu tähistada Eestis toodetud toiduained lipumärgiga. Lipumärk on Eesti lipuvärvides logo, mille ümber on kiri „Toodetud Eestis“ (edaspidi lipumärk).
Kampaania reeglite järgi võivad lipumärki kanda tooted, mille päritolumaa on Eesti. Päritolumaaks peetakse riiki, kus toit on toodetud või valmistatud. Töötlemata toidu (värske liha, kala, seened, marjad, köögiviljad jne) puhul on päritolumaaks maa, kus toit on toodetud ja teiste toitude puhul on päritolumaaks maa, kus toit on valmistatud. Valmistamiseks ei peeta toidu pakendamist, sorteerimist, puhastamist, kuivatamist, jahutamist, külmutamist, jahvatamist, tükeldamist, soolamist või muud vähetähtsat käsitlemist, sest need ei muuda toitu olulisel määral. /.../ Lihatoodete (näiteks vorstid, singid) puhul on päritolumaaks maa, kus lihatoode on valmistatud." Kostja on meedias ja Facebookis järjepidevalt ja süstemaatiliselt avaldanud suurel hulgal Toiduliidu ja hageja vastu suunatud artikleid justkui oleks lipumärgi kasutamine eksitav. Kostja esitas 5. juulil 2018 toidutööstusele, valitsusele ja Riigikogu liikmetele samasisulise avaliku kirja. Kostja arvates tohiksid lipumärki kanda vaid tooted, mis on valmistatud Eesti toorainest ning ei piisa vaid sellest, et valmistamine on toimunud Eestis. Tarbijakaitseamet on kinnitanud kostjale, et lipumärk ei ole eksitav reklaam. Hageja ja Toiduliit on korduvalt avalikult selgitanud lipumärgi tähendust ning seda, et lipumärgiga tähistatakse just Eestis toodetud tooteid, sõltumata toote tooraine päritoluriigist. Vaatamata sellele on kostja valeväited Toiduliidu vastu jätkunud ning kostja on asunud süüdistama Toiduliidu juhatuse liiget isiklikult ning on esitanud hageja kohta tema au teotavaid ebaõigeid fakte ja ebakohaseid väärtushinnanguid. Hageja kui füüsilise isiku isiklik laimamine lipumärgi kampaania kontekstis on täiesti põhjendamatu. Hagi esitamise tingis kostja ütlustel põhinev ning 16. oktoobril 2018 portaalis www.lounaeestlane.ee avaldatud artikkel pealkirjaga „Valgamaa talunik: president andis teenetemärgi petisele“. Artiklis on tsiteeritud järgmiseid kostja väiteid: 1) president andis teenetemärgi petisele (väide 1); 2) Sirje Potisepp on aastaid Eestis inimesi petnud (väide 2); 3) kõige tipuks sai selle pettuse eestvedaja veel presidendilt autasu (väide 3); 4) teenetemärk anti ajupesu tegemise eest (väide 4); 5) keegi ei julge Eestis midagi ette võtta, et lõpetada tarbijate petmine – ning tagatipuks saab pettuse korraldaja veel medali (väide 5).
Läbivalt on artiklis viidatud hagejale antud presidendi teenetemärgile, mistõttu tulenevad artiklist ka ebakohased hinnangud, justkui oleks teenetemärk antud hagejale õigustamatult ning justkui tegeleks hageja tarbijate eksitamisega (hinnang 1). Samuti on kostja 11. oktoobri 2018 Facebookis avaldanud järgneva hinnangu: „9. Kas tõesti oli presidendi poolt õige, sellise aastate pikkuse TÖÖSTUSTE OMANIKKUDE poolse lobby töö ja inimeste ajupesu eest, teenete mark anda? 10. Kas ei peaks siis mõnele lasteahistajale ka presidendi poolt medal andma? Ikkagi aastaid järjepidevalt lastele mesimagusat juttu ajanud...“ (hinnang 2). Eelloetletud väited on valed ja hinnangud on õigustamatud. Kui kostja leiab, et lipumärki on kasutatud vastuolus kampaania reeglitega, on selle eest vastutavaks reegleid rikkunud ettevõtted, mitte aga Toiduliit, veel vähem Toiduliidu juhatuse liige isiklikult. Hageja nõuab ebaõigete andmete ümberlükkamist VÕS § 1047 lg 4 alusel ja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 4 alusel. Asjaolu, et kostja on allkirjastanud seoses lipumärgiga Riigikogule saadetava pöördumise, ei muuda vaidlust lipumärgi üle poliitiliseks debatiks. Artiklis: „Valgamaa talunik: president andis teenetemärgi petisele“ on tsiteeritud kostja sõnu ning muu hulgas ei ole isegi viidatud, kas ja milline ajakirjanik artikli avaldamise korraldas. See viitab asjaolule, et artikkel põhineb täies ulatuses kostja sõnadel ning kuigi need avaldati portaali www.lounaeestlane.ee vahendusel, on andmete avaldajaks just kostja (VÕS § 1047). Kostja on kohustatud hüvitama hagejale tekitatud kahju. Ebaõigete andmete avaldamisel on tegu isiklike õiguste rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 4). Andmete avaldamine oli õigusvastane, sest kostja teadis avaldamise ajal (16. oktoobril 2018), et andmed on ebaõiged (VÕS § 1047 lg 1). Kui andmed avaldatakse meedias (ajakirjanduses), siis võib lisaks meediaväljaandele olla avaldajaks ka andmeid meediaväljaandele edastanud isik. Kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et kostjat saab kohustada ümberlükkava teksti avaldamiseks vaid meediaväljaande ees, jääb hageja alternatiivse taotluse juurde kohustada kostjat saatma ümberlükkava teadaande OÜ-le Lõuna Ekspress, mis haldab veebilehte www.lounaeestlane.ee. Lisaks ebaõigetele faktiväidetele tulenevad kostja väidetest ka ebakohased väärtushinnangud, et hageja justkui tegeleks tarbijate eksitamisega ning õigustamatult võrrelnud hagejat lasteahistajatega. Kuna ei eksisteeri asjaolusid, mis selliste hinnangute andmist õigustaksid, on tegu ebakohaste väärtushinnangutega VÕS § 1046 lg 1 mõttes. Kostja õigusvastane käitumine on tekitanud hagejale kahju. Kostja süüd välistavaid asjaolusid ei esine, niisiis tuleb kostjal kahju hüvitada. Hageja süüdistamine just ajal, mil talle on hiljuti antud presidendi teenetemärk, kahjustab tema au ja head nime ja mainet avalikkuse ees. Samuti tekitab ilmselgelt alusetu võrdlus lasteahistajatega hagejas tugevaid negatiivseid emotsioone. Eeltoodut arvestades (muu hulgas kuna kostja jagab vaidluse ja lipumärgiga seonduvat pidevalt oma Facebooki kontol), on hageja õiguste tagamiseks oluline lisaks andmete ümberlükkamisele tagada hagejale ka rahaline hüvitis. Hageja taotleb kohtult kahju hüvitise suuruse määramist.
2.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata osas, mis ei puuduta hagejat ja millega vaidlustatakse kolmandate isikute kohta avaldatud väide 5 „keegi ei julge Eestis midagi ette võtta, et lõpetada tarbijate petmine“. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja palus mõista hagejalt väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Kostja vastas portaali Lõunaeestlane (asukohaga www.lõunaeestlane.ee) ajakirjaniku küsimustele. Vastuste põhjal avaldas ajaleht Lõunaeestlane 16. oktoobril 2018 artikli pealkirjaga: „Valgamaa talunik: president andis teenetemärgi petisele“. Seega saab
ümberlükkamist nõuda ainult „samal viisil ja samas kohas“, ehk avalduse tegemisega ajalehe Lõunaeestlane ajakirjanikule. Ei vasta tõele hageja väide nagu ei saaks hagejat ning lipumärki seostada. Kohtud on juba varasemalt rõhutanud, et juriidilise hariduseta inimesed ei peagi laskuma juriidilisse žargooni ning juriidilise isiku ja seda juhtiva isiku samastamine on lubatud. Ka praegu on mõistliku isiku standardist lähtuvalt võimalik samastada hagejat ja tema tegevust Toiduliidu nimel. Väärtushinnangu ümberlükkamise nõuet ei ole VÕS § 1047 lg 4 järgi võimalik esitada. Kostja hinnangul on tema avaldatu korral tegemist väärtushinnangutega. Avaldatut „Eesti inimeste petmine“, „pettuse eestvedaja“ või „petis - ei ole jah-ei skaalal võimalik tõendada. Tegemist on kostja elukogemusel põhinevate hinnangutega hagejale ja hageja tegevusele. Väited on põhjendatud. Kostja on avaldanud enda veendumuse „pettusest“ seetõttu, et Eesti lipuvärve kujutav tähis viitab tavatarbijale, et tegemist on üdini eestimaise tootega ning seda on kinnitanud korduvalt hageja erinevates väljaütlemistes. Seda ei väära see, mis võib olla kirjas vastava märgi kasutamist reguleerivas dokumendis (lipumärgi statuut). Kostja tellitud uurimus kinnitab kostja veendumust, et hageja avaldused lipumärgi kohta on tekitanud pikaaegse eksitamise tulemusena ka tarbijates reaalse eksimuses olemise – 73,6% 500-st vastanust leidis, et lipumärk tähendab tema jaoks, et toode on täiesti eestimaine, ka siin pakendatud või, et see on toodetud Eestis ja ka tooraine on kodumaine. Lipumärgi olemus ei ole Eesti tarbijaskonna jaoks täielikult selge. Kõige jõulisem rahvuslik sümboolika nagu lipuvärvid loovad inimestes arusaamise, et tegemist on üdini Eesti tootega. Samuti on väide 4 põhjendatud. Hageja on teinud avaldusi, kus kinnitab, et lipumärgiga toode on üdini Eesti toode. Just nimelt järjepidev veenmine, reklaam on see, mida kostja on silmas pidanud ning seda on kostja tõendanud esitades vastavad eksitavad hageja ajakirjanduses 2010. aastast esitatud väited kohtule. Väite 5 esimene osa: „keegi ei julge Eestis midagi ette võtta, et lõpetada tarbijate petmine“ ei käi aga hageja kohta, vaid iseloomustab üldiselt inimeste julgust midagi ette võtta ning selles osas tuleb hagi jätta läbi vaatamata. Kostja rõhutab, et hinnangu 2 („hageja on lapseahistaja“) hindamisel tuleb arvestada olulise asjaoluga, et tegemist on internetikõnega. EIK praktika tähenduses on internetis kasutusel lodevam ning teravam keelekasutus ning pigem provokatiivsed lühimõtted ja emotsionaalsed avaldused. Seda konteksti tuleb arvestada ka praegu. Avaldus on tehtud emotsionaalses, üheksa lehekülge pikas Facebooki postituses ja sedagi alles seitsmendal lehel. On äärmiselt kaheldav, et keegi seda absoluutses täismahus läbi luges, analüüsis või üldse aru sai, et hinnang 2 võib hagejat puudutada. Enamgi veel, iga lugeja sai ilmselgelt aru, et tegemist on retoorilise küsimusega väljendamaks äärmust ja emotsionaalset pettumust. Kostja avaldused on tehtud just tema poliitilise tegevustuumiku osana, mistõttu tuleb poliitilise kõne raames tehtud avaldusi vaadelda nn kitsa hindamisruumi tingimustes. Avaldused tehti teemal, mis jõudis kostja algatusel isegi Riigikogu maaelukomisjoni. Hagejal ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, kuivõrd kostja ei ole hageja õigusi ei ebakohaste hinnangute, ebaõigete faktide avaldamisega rikkunud. Kahju hüvitamise nõue saab tulla kõne alla, kui on tegemist õigusvastase tegevusega. Kostja ei ole ebaõigeid faktiväiteid ega ebakohaseid hinnanguid avaldanud.
16.oktoobri 2018 artiklis avaldati „Aga just need teavituskampaaniad, kaasa arvatud Eesti lipumärk, mida toodetele peale pannakse, on tegelikkuses tarbijaid eksitav.“ Eelnevast tuleneb, et kostja ei ole artiklis avaldanud hinnangut nagu oleks eksitajaks hageja. Igal juhul kui hageja
peaks ka esitama tõendi, et kostja on sellise avalduse teinud, siis on see hinnang põhjendatud. Samuti ei ole artiklis esitatud väidet „hageja on lasteahistaja“. Isegi kui kohus leiab, et avaldatud on ebakohaseid hinnanguid, siis ka see ei tähenda automaatselt kahju hüvitamise õigustatust. Au teotamisega tekitatud negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks võib olla piisav reageering kohtumenetlus ise ja kohtulahend. Rahalises vääringus rikkumise hindamisel eeldatakse, et see ületab teatud riive tõsiduse astme kaebaja õigustele ja huvidele. Hageja ei ole põhjendanud kahju olemasolu ja ulatust. Hageja ei ole põhistanud, milles eelduslikult tekkinud kahju väljendub. Hageja ei ole kostja poole pöördunud enne kohtumenetlust andmaks kostjale võimalust väiteid parandada. Samas on kostja Riigikogu maaelukomisjoni istungil avaldanud, et tema ei ole soovinud kedagi petisena kujutada ega olegi seda teinud ning tema ainus soov on, et rahvusvärvides tähist kasutatakse üheselt arusaadavalt. Sellel istungil viibis ka hageja, mistõttu on kostja mistahes võimaliku kahju, mille võis tekitada ajakirjaniku poolne sõnastus, heastanud kõige kõrgemal tasemel. Kui ka hagejale on tekkinud kahju, siis ei saa see olla suurem kui sümboolne 1 euro.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmise osas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2000 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hagi ebaõigete andmete ümberlükkamiseks. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse jätta läbi vaatamata hagi väite „keegi ei julge Eestis midagi ette võtta, et lõpetada tarbijate petmine“ osas. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Vaidluse põhiküsimus on see, kas hageja on tahtlikult tarbijaid eksitanud luues teadlikult aastatepikkuse tegevusega mulje, et lipumärk tähistab ainult kohalikust toorainest valmistatud toiduaineid. Pooled ei vaidle selle üle, et lipumärki kannavad ka tooted, mis ei ole valmistatud eestimaisest toorainest.
4.Kohus nõustus kostjaga, et nii „petis“ kui „petja“ on praeguses vaidluses väärtushinnangud ning mitte faktiväited. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et väited 1-5 on faktiväited. Hageja viitas Tallinna Ringkonnakohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-13-25867. Kohus nõustub kostjaga, et viidatud kohtuasi ei ole samastatav praeguse vaidlusega, kuivõrd viidatud kohtuasjas käsitleti kuriteo toimepanemist ning küsimus küsitakse karistusõigusliku teo toimepanemise kohta ning seetõttu saab „petmist“ lugeda faktiväiteks. Siinkohal ei ole paslik tõlgendada kostja avaldatut ainuüksi juriidilisest aspektist. Olukorras, kus kasutatakse juriidilisi termineid tuleb analüüsida, kuidas mõistlik isik avaldatut mõistab. Kostja on avaldanud hinnangulisi kõnekeelseid väljendeid. Kostja on õigesti osundanud, et avaldatud „pettuse eestvedaja“ või „petis - ei ole jah-ei skaalal võimalik tõendada – tegemist on kostja elukogemusel põhinevate hinnangutega hagejale ja hageja tegevusele. Pettus võib olla ka tegu või tegevusetus, mis on hukka mõistetav moraalinormidega. Kostja on hinnanud, et kuivõrd lipumärgil pole kirjas, et tegemist võib olla importtoorainega, ja et selgitus „toodetud Eestis“ ei ütle tarbijale midagi, siis võib hageja tegevust ja tegevusetust hinnata sõnaga „pettus“. Samuti on kohtu hinnangul väärtushinnanguks „ajupesu tegema“. Mõiste „ajupesu“ puhul (inimeste mõjutamine/survestamine) ei ole võimalik rääkida selle väite hindamisest jah-ei skaalal. Tegemist on tunnetusliku väljendiga ning praeguses kaasuses halvustava hinnanguga hageja tegevusele, justkui oleks hageja isiklikult inimesi mõjutanud järjepideva veenmise või reklaami teel, et lipumärk sisaldab vaid eestimaist toorainet ning selle tegevuse eest sai hageja teenetemärgi.
Keskmisele mõistlikule lugejale on arusaadav, et kostja etteheited hagejale „pettuses“ ja „ajupesu tegemises“ on kostja halvustav hinnang, mille kostja on hagejale omistanud. Kohtul ei ole võimalik väidet 5 tõlgendada selliselt, et see ei käi hageja kohta. Väide kinnitab seda, et „tarbijaid petetakse“ ja selle „pettuse“ korraldaja on saanud teenetemärgi. Seetõttu jätab kohus rahuldamata kostja taotluse jätta selle väite osa hageja nõue läbi vaatamata.
5.Kohus nõustub hagejaga, et vaidlusega ei ole seotud see, kas lipumärgi statuut on kõigile isikutele ühemõtteliselt arusaadav ning kas kõik ettevõtted on lipumärki kasutanud kooskõlas statuudiga. Kostja esindajad nõustusid 2. mai 2019 kohtuistungil, et vaidluse põhiküsimus ei ole mitte lipumärgis vaid selles, kas hageja on tahtlikult ja teadlikult tarbijaid eksitanud – ainult sellisel juhul saaks õigustada kostja poolt hageja nimetamist petiseks. Seetõttu ei hinda kohus poolte esitatud tõendeid uuringute tegemise kohta, kuidas on küsitletavad mõistnud lipumärgi kasutamist ning kas küsimuste esitamine on küsitletavate jaoks olnud arusaadav, vaid oluline on see, mida ja kuidas on hageja selgitanud lipumärgi kasutamise kohta. Kostja on seisukohal, et väärtushinnangud on põhjendatud ning on oma väidete kinnitamiseks esitanud kohtule massimeedias ilmunud artiklid, millest lähtuvalt on kostja kujundanud enda arvamuse sellest, et hageja on avalikkusele esitanud korduvalt ja süsteemselt väiteid sellest, et lipumärgiga tooted on eestimaist päritolu. Kohtu hinnangul on hageja kohtule veenvalt tõendanud, et ta on selgitanud kostja märgitud saadetes/artiklites, et lipumärk tähistab just Eestis toodetud/valmistatud toiduaineid ning pääsukesemärk näitab eestimast toorainet. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja on oma selgitustes tarbijaid eksitanud. Hageja ei ole püüdnud kordagi jätta muljet, justkui tähendaks lipumärk, et ka tooraine on Eestist pärit. Kohus nõustub hagejaga selles, et kui mõni tootjatest on kasutanud lipumärki vastuolus selle statuudiga, ei ole see etteheidetav hagejale. Kostja esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja tegevus oli tarbijate tahtlik eksitamine. Ainsal kostja tõenditest tuleneval juhul, kui hageja on rääkinud „üdini Eesti tootest“ (ERR-i saade „Mõistlik või mõttetu“) rääkis hageja hakklihast, millel oli lisaks lipumärgile ka märk Eesti siga, mistõttu oligi tegu üdini Eesti tootega ning hageja väide ei olnud mingil viisil eksitav. Kuna ei esine asjaolusid, mis selliste hinnangute andmist õigustaksid, on tegu ebakohaste väärtushinnangutega VÕS § 1046 lg 1 mõttes.
6.Kohus leiab, et VÕS § 1046 regulatsiooni kohaldamise korral tuleb lugeda kostja ebakohaste väärtushinnangute avaldajaks. Samas ei ole au ja head nime riivava halvustava väärtushinnangu puhul avaldamise ja avaldaja mõiste määratlemisel oluline, kas väärtushinnang järeldub avaldatud andmetest või on halvustav oma sisulise tähenduse tõttu (kohtupraktikas nn väärtusotsustus). Seega on avaldamine isiku kohta väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) või/ja väärtushinnangut võimaldavate andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb kolmandatele isikutele need hinnangud ja andmed teatavaks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-43-09).
7.Kohus nõustus hageja käsitlusega, et tsiviilasjas nr 2-14-51798 lähtusid kohtud sellest, et kui isik tegutseb äritegevuses ühingu kaudu – olles selle ühingu juhatuse liige ja peamine kasusaaja ning kontrollides igati ühingu tegevust, siis sisuliselt teenib ühing vaid konkreetse isiku huve ning sellises olukorras võib tõepoolest ühingu tegevust samastada isiku tegevusega, kes selliselt läbi ühingu oma äritegevust teostab. Toiduliit aga ei ole ühe isiku loodud äriühing. Hageja ei saa ainuisikuliselt kontrollida Toiduliidu tegevust. Toiduliidul on lisaks juhatusele ka üldkoosolek, volikogu ning juhtkogu. Ka ei teeni Toiduliit kuidagi hageja erahuve, vaid käitub oma liikmete huvides.
8.Kohus nõustus hagejaga selles, et praeguse vaidluse kontekstis ei saa väita, et tegemist on poliitilise debatiga, kus võib põhjendatud juhul olla lubatud poliitilise oponendi või
võimukandja jõulisem kritiseerimine. Kostja viidatud EIK lahendis (Lingens vs Austria) on ajakirjanik halvustavaid hinnanguid kasutanud Austria juhtivate poliitikute aadressil nende seotuse kohta „SS-liikumisega“, mistõttu ei saa praeguses asjas öelda, et hageja tegevust saaks samastada sarnase tegevusega, mille kohta on EIK võtnud seisukoha viidatud lahendis. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja ei ole poliitik ning hageja solvamist ei saa pidada poliitiliseks debatiks. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul kostja väiteid toetav lahend praeguses asjas kohaldatav. Hageja märgib, et vaidlust lipumärgi kasutamise üle ei muuda poliitiliseks see, et kostja on allkirjastanud Riigikogule saadetava pöördumise lipumärgi kasutamise kohta. Kostja väited ei ole esitatud vastuseks hageja enda teravale sõnakasutusele. Hageja sõnavõttudest ei saa välja lugeda kellegi süüdistamist või rünnakut. Eraisiku nimetamine petiseks ja võrdlemine lasteahistajaga ei ole mingil viisil õigustatav.
9.Mittevaralise kahju hüvitamise aluseks saab olla ebakohaste väärtushinnangute avaldamine (VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja VÕS § 1046 lg 1). Väärtushinnang loetakse üldiselt ebakohaseks ja õigusi rikkuvaks, kui selle sisu on teotav või väljamõeldislik ning vorm kaldub vulgaarsustesse või teadlikku solvamisse. Kohtupraktikas on selgitatud, et kuna mittevaralise kahju täpse suuruse tõendamine ei ole võimalik, on vastava kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kohtul tuleb hinnata, kas selliste hinnangute avaldamine oli nii intensiivne hageja õiguste rikkumine, et sõnavabadusse tuleb sekkuda. Sõnavabadusse sekkumine peab olema „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. Kohtu hinnangul on kostja eesmärk saavutada, et lipumärki kasutataks vaid Eesti toorainest toodetel. Selle eesmärgi saavutamiseks tulnuks kostjal valida muu moodus. Kostja on aga kasutanud meetodeid, mis kahjustavad hagejat, muu hulgas hagejat avalikult laimanud. Kostja valitud meetod oma eesmärgi saavutamiseks ei ole sobiv, sest kostja on esitanud väärtushinnanguid hageja kui füüsilise isiku au teotamiseks. Kostja on selgitanud (ka kohtuistungil), et ta on vaidlusalused avaldused teinud meediaorganisatsioonidele e-posti teel ja avaldanud 11. oktoobril 2018 enda isiklikul Facebooki lehel 6 lehekülge pika postitusena. Postituse avaldas väikeste muudatustega Maaleht
24.oktoobril 2018 artiklina „Lihaveisekasvataja: toidutööstused kasutavad lipumärgiga ära inimeste rahvustundeid“ (I kd, tl 96-97). Kostjaga võttis ühendust portaali Lõunaeestlane ajakirjanik Inno Tähismaa, kes uuris täiendavalt kostjalt tema postituse tausta. Kohus nõustub sellega, et kostja avaldatud väärtushinnangud, milles nimetatakse hagejat „petiseks“ ja „ajupesu“ teinuks, on hageja eraelu sfääri tungivad hinnangud sellisel määral, mis kahjustavad hageja õigust eraelu puutumatusele. Hageja ei ole isiklikult alustanud lipumärgi kampaaniat, hageja ei saa ärilist kasu Toiduliidu tegevuselt ning kostja hinnangud ei ole olnud põhjendatud, kuivõrd hageja on oma selgitustes olnud selge. Seetõttu on hagejale tekkinud mittevaraline kahju. Avalikkuse huvi ei saa siinkohal olla see, et Toiduliidu juhatuse liiget, nimetatakse „petiseks“ ja „ajupesu“ tegijaks olukorras, mil ta selgitab, milline on lipumärgi statuut. Kohus nõustub siinkohal hagejaga, et kostja on võrrelnud isiklikus Facebooki postituses hagejat lasteahistajatega, kes on „lastele mesimagusat juttu ajanud“ nagu hageja „on aastate pikkuse TÖÖSTUSE OMANIKKUDE poolse lobby töö ja inimeste ajupesu ees/../“. „Lasteahistaja“ ei ole neutraalne võrdlus, vaid väga tugeva ja erakordselt negatiivse tähendusvarjundiga. Ka EIK on mõistet „lasteahistaja“ pidanud äärmiselt solvavaks ning leidnud, et sellise hinnangu andmine ei ole sõnavabaduse kaitse all (E.S. vs Austria nr 38450/12,). Kostja viidatud EIK lahendis asjas Magyar Tartalomszolgáltatók Egyesülete ja Index.hu Zrt vs. Ungari ei puudutatud vastutust enda sotsiaalmeedia kontol avaldatu eest, vaid analüüsiti veebikommentaariumi pidaja vastutust veebilehel kolmandate isikute poolt avaldatud
kommentaaride eest. Kostja on kohtule selgitanud, et tal kulus 8 tundi postituse tegemiseks. Seetõttu ei ole kohane võrrelda kostja läbimõeldud postitust veebikommentaariumis avaldatud kommentaaridega. Kostja postitus on jõudnud kohtu hinnangul suure hulga isikuteni arvestades, et kostja kasutab Facebooki aktiivselt oma vaadete levitamiseks. Hageja märgib, et juba hagi esitamise ajal oli kostja postitust jagatud 36 korral (hagi lisa 5). On õige, et hageja süüdistamine just ajal, mil talle on hiljuti antud presidendi teenetemärk, kahjustab tema au ja head nime ja mainet avalikkuse ees. Kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestab kohus ka seda, et vaidlusalust artikli ei avaldatud üleriigilise ajakirjandusväljaandes vaid portaal www.lounaeestlane.ee on pigem väiksema lugejaskonnaga väljaanne. Siiski on see internetiväljaanne, mis jõuab eelduslikult suurema lugejaskonnani kui üksnes ühe piirkonna paberkandjal ajaleht. Kohtu hinnangul on õiglane suurus hagejale tekkinud mittevaralise kahju eest 2000 eurot. 2000 euro suurune hüvitis on kohtupraktikas maakonnalehes avaldatud ebakohaste väärtushinnangute eest kontrollitud suuruses. Keskmine brutopalk 2019. aasta I kvartalis oli 1341 eurot, seega on hüvitis suurem kui keskmine palk, mistõttu ei saa hüvitist nimetada sümboolseks. Kohus võtab arvesse, et kostja avaldatud andmed avaldati piiratud lugejaskonnaga portaalis www.lounaeestlane.ee (võrreldav maakonnalehega), kostja Facebooki postitus oli küll emotsioonide ajel kirjutatud, kuid kostja ise kinnitas, et kirjutas postitust 8 tundi ning sai seetõttu ka läbi mõelda kirjapandu. Samas ei olnud kostjal vaja oma eesmärgi saavutamiseks nimetada hageja „petiseks“, „ajupesu“ tegijaks ega võrrelda hagejat „lasteahistajatega“. Kohus ei nõustu, et kostja avaldatu oli avaldatud poliitilise debati raames. Kostja eesmärgi saavutamine on siiski võimalik lipumärgi statuudi täiendamise/muutmise tulemusena.
10.Kohtu hinnangul on põhjendatud praeguses vaidluses jätta kohtukulud täies ulatuses poolte endi kanda. Hageja kohtusse pöördumine oli õigustatud, kuid kohus rahuldas hagiavalduse üksnes osaliselt, st kohus ei rahuldanud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise nõuet.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
11.Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamise osas ning vähendada väljamõistetava summa suurust. Juhul, kui kohus jätab mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata, siis palub kostja jätta menetluskulud hageja kanda. Juhul, kui kohus vähendab väljamõistetava hüvitise suurust, siis palub kostja jätta maakohtu menetluskulud proportsionaalselt hüvitise vähendamise ulatusele hageja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda. Hagejal tuleb temalt väljamõistetud menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole kahju hüvitamise nõuet, kuivõrd avaldatud väited on põhjendatud. Maakohus on mitmeid tõendid kõrvale jättes jõudnud materiaalõigust rikkuva järelduseni, et kostja on avaldanud põhjendamatuid hinnanguid. Toiduliidu lipumärgi segane olemus on oluline asjaolu hageja käitumise hindamisel. Nimelt, kui Toiduliidu lipumärk ei oleks eksitav, siis ei saaks ka Toiduliidu juhist hagejale ette heita tema tegevusega eksitamist, petmist, ajupesu jm. Hageja käitumine on see, mis kujundab isikute arusaama lipumärgi olemusest. Hageja on just isiklikult ja oma nime alt avaldanud väiteid ja käitunud viisil, mis on tinginud kostja poolsete hinnangute avaldamise. Kostja on tõendanud, et hageja on Toiduliidu ainus juhatuse liige,
tuntud kui lipumärgi looja, aastaid olnud Toiduliidu nägu ja juht ning enda nime all võtnud sõna lipumärgiga seotud teemadel ajakirjanduses ja meedias. Kohus on õigesti lugenud kõik väited väärtushinnanguteks. Väidete 1-3 osas on kohus vääralt võtnud eelduseks, et väärtushinnanguid tohib avaldada ainult juhul, kui hageja tegevus oli teadlik või tahtlik. Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb lähtuda mõistliku isiku standardist. Lipumärgi olemus on eksitav, kuivõrd Eesti lipu värvid viitavad üdini eestimaisele tootele. Kostja viitas nii ERR-i Ringvaate saate tänavaküsitlusele, Riigikogu maaelukomisjoni poliitikute kommentaaridele Maalehes, kommentaarides Õhtulehe 31. mai 205 artiklile. Eelnevad kommentaarid peegeldavad, et isikud peavad selliselt Eesti lipu värvide kasutamist pettuseks. Toiduliidu reklaamid, kust võib lugeda „Soeta eestimaist, toeta eestimaist“ ei selgita, et Eesti lipu värvides märgiga võivad olla tähistatud ka importtoorainest toodetud toiduained. Eesti Tarbijate Liidu lehel olev küsitluse vastajates 93,33% leidis, et lipumärki tuleks kasutada Eesti toorainest ja Eestis pakendatud toodetel. Hageja ei ole olemuselt segast lipumärki propageerides väljendanud ennast selgelt. Maakohus on tõendite analüüsil täiesti kõrvale jätnud ka olulise asjaolu, et hageja kasutab lipumärgi propageerimisel terminit „toodetud Eestis“, mis põllumajandusõiguses tähendab kasvatamist, karjatamist, loomade pidamist, mida aga lipumärgiga märgitud toodet alati ei ole. Kostja on seega esitanud tõendid selle kohta, et mõistlik vaataja/lugeja ei saa hageja väljendustest aru, et lipumärgiga võidakse tähistada ka imporditud toorainest valmistatut. Kohus ei ole seda aga arvesse võtnud. Seega hinnangud, et hageja tegevust võib lugeda pettuseks, on väidetes 1-3 põhjendatud. Väide 4 („ajupesu“ avaldus) on samuti põhjendatud. Hageja on jätnud järjepidevalt ajakirjanduses esinedes märkimata, et lipumärgiga tähistatud tooted võivad olla ka toodetud importtoorainest. Väite 5 („petmise“ avaldus) esimene osa, mis puudutab üldsuse julgust midagi Eestis ette võtta, ei puuduta hagejat ning selles osas tuleb jätta hagi läbi vaatamata. Hinnangu 1, mille kohaselt eksitab hageja tarbijaid, ei tulene veebilehes Lõunaeestlane avaldatud artiklist. Igal juhul on väide põhjendatud. Hinnang 2 ei ole avaldatud hageja kohta. Ei ole avaldatud hageja võrdlust lapseahistajaga, vaid võrdlusobjektiks on „mesimagusa jutu ajamine“. Ka selles osas tuleb jätta hagi läbivaatamata. maakohus on vääralt omistanud hinnangule 2 tähtsuse nagu see oleks ilmunud üleriigilise ajalehe artikli pealkirjana. Kohus on vääralt leidnud, et hinnangu 2 avaldus on võrreldav EIK lahendi E.S vs Austria asjaoludega. Kui ringkonnakohus peaks lõppastmes leidma, et siiski saab mõistliku isiku standardist lähtuvalt lugeda, et väide käib hageja kohta (millega kostja ei nõustu), siis väite 7 hindamisel tuleb arvestada, et olenemata sellest, kaua kostja positust kirjutas, siis on tegemist internetikõnega ning on äärmiselt kaheldav, et hinnang 2 üldse kellenigi jõudis, kui jõudis, et seda keegi sai tõsiselt võtta ja seega ei ole hagejal mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Kohus ei ole arvestanud poliitilise kõne kontekstiga ning jõudnud seega õigusvastasuse kaalumise testis materiaalõigust rikkuva tulemuseni VÕS § 1046 lg 2 mõttes. Nii hageja kui kostja on justnimelt lipumärgiga seotud küsimustega tegelenud poliitilises kontekstis: alates Riigikogu maaelu komisjonidest, mille protokollid on toimikus kuni debattideni massimeedias. Ei saa jätta mainimata, et hageja kuulus Isamaa ja Rahvaliitu alates aastast 2003 kuni aastani 2017. Isegi kui kohus leiab, et teatud osas on kostja hageja isikuõigusi rikkunud, siis ei ole hagejal veel ka mittevaralise kahju hüvitise nõuet, kui kahju on heastatud teisiti. Antud kohtuasjale on
suurt tähelepani pööranud üleriigiline meedia. Seega isegi kui kohus leiab, et teatud osas on kostja hageja isikuõigusi rikkunud, siis kahju heastamise olukorras, ei ole hagejal veel ka mittevaralise kahju hüvitist. Hageja ei ole põhjendanud kahju olemasolu ja ulatust. Hageja ei ole põhistanud, milles eelduslikult tekkinud kahju väljendub. Kostja enda tegevust hinnates aga on oluline lähtuda sellest, mis on olnud kostja motivatsioonid ja tegutsemise viis ning põhjendused, mille kostja käesolevas vastuses on esitanud. Kostja poole ei ole pöördutud enne kohtumenetlust, et anda võimalus väiteid parendada. Hagejal ei ole kahju tekkinud. Hageja annab pidevalt intervjuusid ning kõikjal on kajastatud ka hageja seisukohta. Kahjuhüvitis 2000 eurot ei vasta traditsiooniliste meediavaidluste mediaanile, kus valitseva praktika järgi on välja mõistetud summade mediaan 1000 eurot. Lisaks on jätnud kohus tähelepanuta avalduste väljendamise internetikõne raames. Kahjuhüvitis ei peaks olema suurem kui 1 eurot. Väited 1-5 on avaldatud väikese ajakirjandusväljaande poolt internetiväljaandes, portaalis. Avaldused ei puuduta hageja ei privaat-, intiim- ega ka salajast sfääri.
12.Hageja (vastustaja) palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning mõista välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras menetluskuludelt kuni menetluskulude suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumiseni. Lipumärgi kasutamise tingimused ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Ka kostja esindaja nõustus 2. mai 2019 istungil, et vaidluse põhiküsimus ei ole mitte lipumärgis, vaid selles, kas hageja on tarbijaid tahtlikult ja teadlikult eksitanud – vaid sellisel juhul saaks õigustada kostja poolt hageja nimetamist petiseks. Väär on väide, et lipumärk on oma olemuselt eksitav. Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet on korduvalt kostja pöördumistele vastuseks kinnitanud, et lipumärk kui selline ei ole eksitav. Isegi kui lipumärki saaks mitmeti mõista, ei anna see iseenesest alust hageja laimamiseks. Selleks, et kostja väiteid pidada õiguspäraseks, oleks pidanud kostja näitama, et hageja on tahtlikult püüdnud kedagi eksitusse viia, ei piisa vaid sellest, et mõni inimene võis teoreetiliselt hageja sõnu valesti mõista, veel vähem sellest, et keegi võis poes lipumärgi tähendust valesti mõista. Tegelikkuses oli ja on kostja eesmärk saavutada, et lipumärki kasutataks vaid Eesti toorainest toodetel, milleks ei ole käesolev vaidlus õiguspärane tee. Hagejat ei saa samastada Toiduliiduga. Asjaolu, et hageja tegutseb Toiduliidu eestkõnelejana, tuleneb tema ülesannetest juhatuse liikmena. Selliselt seisab ta aga erinevate toiduainetööstuste huvide, mitte oma erahuvide eest. Pettuseks ja ajupesu tegemiseks saaks nimetada vaid hageja tahtlikku ja teadlikku tegevust. Apellatsioonkaebuses on kostja asunud valele seisukohale, justkui oleks pettuse või ajupesuga tegu igal juhul, kui keegi võib olla millestki valesti aru saanud. See seisukoht ei ole kooskõlas ei seaduse ega ka kostja poolt kasutatud väidete kõnekeelse tähendusega. Kõik vaidlusalused väited puudutavad hagejat. Maakohus on korrektselt hinnanud kõiki kostja avaldatud väiteid sisuliselt. Kostja avaldatud väited on valed. Kostja peab tõendama väidete õigsust või väärtushinnangute puhul nende põhjendatust. Kostja on antud juhul välja toonud enda arvamuse, kuid ei ole menetluses esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks tema poolt esitatud faktide õigsust või hinnangute õiguspärasust. Kostja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, milline hageja tegevus on käsitletav tarbijate tahtliku eksitamisena. Hageja sõnakasutus on olnud kooskõlas lipumärgi kasutamise reeglitega ning ei õigusta mingil juhul hageja nimetamist petiseks. Hageja ei ole kordagi väitnud, et lipumärgi tähistust kannavad tooted, mille tooraine on eranditult kodumaine. See, et hageja on kutsunud tarbijaid üles Eesti toiduainetööstuses valmistatud tooteid ostma, kuidagi tarbijate petmiseks või neile ajupesu
tegemiseks ei kvalifitseeru. Kostja hinnangul on petmine see, et lipumärki võivad kanda importtoorainest tooted (hagiavalduse lisa 8). Tegemist ei ole poliitilise debatiga. Hageja laimamist ei saa pidada poliitiliseks debatiks. Hageja ei ole poliitik, kes osaleks poliitilises debatis. Hageja tegevust ei saa samastada sarnase tegevusega, mille kohta on EIK võtnud seisukoha lahendis Lingens vs Austria. Maakohus määras õiguspäraselt hagejale mittevaralise kahju hüvitise. Hageja isiklik ründamine ja lasteahistajaga võrdlemine ei olnud vajalik ega proportsionaalne. Eeldatakse, et isiku kohta õigusvastaste andmete avaldamine tekitab talle kahju (vt nt RKTKo 3-2-1-18-13, p 22). Maakohtu otsus kahjuhüvitise suuruse osas igal juhul õiguspärane ning puudub võimalus hüvitise suuruse muutmiseks ringkonnakohtus. Kahju ei ole heastatud. Kostja jätkab endiselt hageja süüdistamist tarbijate petmises ja eksitamises.
13.Hageja (vastuapellant) palub maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, tühistas hagi tagamise määruse ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palub teha uus otsus, millega hagi rahuldada täielikult (s.o kas põhi- või alternatiivne nõue) ning jätta menetluskulud täielikult kostja kanda. Kostja on avaldanud ebaõigeid faktiväiteid, mille ümberlükkamist saab hageja nõuda, st väidete tõeväärtus on kontrollitav. Analoogiliselt on Riigikohus avaldanud seisukohta, et kui isiku kohta avaldatakse, et ta on toime pannud kuritegusid, siis ei ole tegemist mitte arvamuse avaldamisega, vaid asjaolu, st faktiväite avaldamisega. Pettus ei pea igal juhul tähendama karistusõiguslikku tegu, kuid sellele vaatamata on objektiivselt võimalik kontrollida, kas pettus eksisteeris või mitte. Sarnaselt petmisele on ka „ajupesu tegemine“ faktiväide. Ka „ajupesu“ korral on võimalik kontrollida, kas kedagi on püütud teadlikult mõjutada, mistõttu on ka kellegi ajupesu tegemises süüdistamise korral tegu faktiväitega. Maakohus tühistas oma otsuses 19. novembri 2018 määruse hagi tagamise osas. Kuivõrd kohus jättis ebaõigesti hageja nõude ebaõigete andmete ümberlükkamiseks rahuldamata ning hagi tagamise taotlus oligi tehtud justnimelt ebaõigete andmete ümberlükkamisega seonduvalt, tuleks kõnealuse nõude rahuldamisel ka hagi tagamise määrus jõusse jätta. Menetluskulud kogu ulatuses kostja kanda, kuivõrd maakohus on ebaõigesti jätnud ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude rahuldamata. Teiseks, isegi kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et kostja avaldatud väited olid väärtushinnangud, ei ole siiski põhjendatud kulude poolte endi kanda jätmine olukorras, kus kohus tuvastas, et kõik hageja poolt etteheidetavad väited olid põhjendamatud ning nende avaldamine õigusvastane.
14.Kostja (vastuapellatsioonkaebuses vastustaja) palub jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kui kohus kaalub, kas tegemist on faktiväite või väärtushinnanguga, siis poliitilise kõne puhul peaks avaldatut pidama pigem väärtushinnanguks ja mitte faktiväiteks. EIK-i ulatusliku kohtupraktika kohaselt on riikidel, sh kohtutel kitsas hindamisruum (ehk kaalutlusruum) sõnavabaduse piiramiseks siis, kui käsitletakse üldiselt huvipakkuvaid teemasid. Hageja ümberlükkamise nõuet ei ole võimalik rahuldada ka põhjusel, et see ei ole täidetav ning ei järgi reeglit: kui isik on avaldusi teinud ajakirjanikule, siis saab ümberlükkamist nõuda ainult avaldusega ajakirjanikule. Antud juhul on hageja justnimelt nõudnud, et kostja ise avaldaks ümberlükkava avalduse veebilehes lõunaeestlane.ee mitte, et hageja esitaks ajalehele taotluse avalduse tegemiseks. Juhul kui kohus peaks leidma, et maakohtu otsus tuleb jätta jõusse, siis on maakohus õigesti jätnud menetluskulud poolte endi kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt menetluskulude jaotust puudutavas osas. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha ise uue otsuse, millega jätab 75 % menetluskuludest kostja ja 25 % menetluskuludest hageja kanda (TsMS § § 657 lg 1 p 2). Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks, v.a. menetluskulude jaotuse osas. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
16.Hagi on esitatud hageja kohta käivate ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja kahju hüvitamiseks. Hagi aluseks olevad andmed (tegelikkusele mittevastavad viis väidet ja üks ebakohane hinnang) avaldati kostja poolt OÜ-le Lõuna Eesti Ekspress ja avaldati 16. oktoobril 2018 portaali www.lounaeestlane.ee vahendusel artiklis pealkirjaga „Valgamaa talunik: president andis teenetemärgi petisele“. Samuti on kostja avaldanud hageja kohta ebakohase hinnangu 11. oktoobril 2018 Facebookis. Asjas puudub vaidlus, et hageja on Toiduliidu juhatuse liige ning Toiduliit on alates 2009. aastast propageerinud Eesti ettevõtetes toodetud toitu kampaania abil „Toodetud Eestis“. Kampaania eestkõnelejaks, sh meedias on hageja. Kampaania raames võivad Eesti toidutootjad kasutada oma toodetel lipumärki. Vastavalt lipumärgi statuudile, mille on kinnitanud Toiduliit, võivad lipumärki kanda tooted, mis on toodetud Eestis, kuid milles võib olla kasutusel nii kodumaine kui importtooraine, ent suurim lisaväärtus on toodetele antud Eestis. Need tooted on loodud Eesi töötajate poolt eestimaalaste maitse-eelistusi ja traditsioone silmas pidades. Kostja leiab, et selline kampaania on tarbijat eksitav ja on sellele juhtinud aastate jooksul korduvalt Toiduliidu ja hageja, samuti riiklike institutsioonide tähelepanu.
17.Pooled on apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna. Ringkonnakohus leiab, et maakohus asus põhjendatud seisukohale, et kõik kostja poolt OÜ-le Lõuna-Eesti Ekspress avaldatud väited on väärtushinnangud (mitte faktiväited) ja need ei ole põhjendatud. Kostja tuleb lugeda VÕS § 1046 järgi ebakohaste väärtushinnangute avaldajaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kostja tegevus on põhjustanud hagejale mittevaralist kahju, mille hüvitamiseks kostjalt välja mõistetud 2000 eurot on kooskõlas kahju tekitamise asjaolude ja senise kohtupraktikaga. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks kõiki põhjendusi oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6). Maakohtu otsus jääb hagi rahuldamise ulatuse osas muutmata maakohtu otsuses toodud põhjendustel.
18.Vastuseks hageja vastuapellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et väited 1-5 on ebaõiged faktiväited, mille ümberlükkamist hageja nõuab VÕS § 1047 lg 4 alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et väited 1-5 on käsitletavad põhjendamatute väärtushinnangutena, mistõttu hageja ei saa nende ümberlükkamist kostjalt taotleda. Kostja on nimetanud hagejat petiseks ja tema tegevust lipumärgi tutvustamisel pettuseks või petmiseks, märkides muuhulgas, et „president andis teenetemärgi petisele“. Maakohus on põhjendatult märkinud, et kuigi juriidilises terminoloogias kasutatakse sõna „pettus“ kindlas tähenduses (TsÜS § 94 lg 1 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine), on sõnadel „petis“, „pettus“ ja „petma“ kõnekeeles ka muu, mitte üksnes nii konkreetne tähendus. Seejuures viitas maakohus asjakohaselt Eesti keele seletavale sõnaraamatule. Sõnaraamatu kohaselt tähendab „petma“ mh kedagi kavalusega meelitama, peibutama, jms.
Ringkonnakohus leiab, et artiklit, kus viis väidet on avaldatud, tuleb käsitleda tervikuna. Lugedes artikli teksti tervikuna (koos pealkirjaga), on mõistlikule lugejale arusaadav, et kostja heidab hagejale ette tarbijate meelitamist ja peibutamist lipumärgiga tähistatud toodetega. Väites nr 4 nimetab kostja hageja sellist tegevust „ajupesuks“. Kostja sellisele mõttekäigule viitab ka kostjale etteheidetav väärtushinnang hageja kohta (väide nr 7), mille kostja avaldas varasemalt Facebooki postituses) ja kus kostja võrdleb hagejat lasteahistajaga just aastate pikkuse mesimagusa jutu ajamise tõttu. Käsitledes artiklis esitatud väiteid koosmõjus, ei ole põhjendatud rahuldada kostja taotlust jätta väite nr 5 osas hagi läbi vaatamata. Maakohtu otsus on selles osas põhjendatud. Pooltel on lipumärgi kampaania eesmärgi ja läbiviimise osas kardinaalselt erinevad seisukohad. Kostja on väidetes 1-5 andnud oma hinnangu hageja tegevusele, mida ei ole võimalik ei kinnitada ega ümber lükata. Kostja ei ole avaldanud hageja kohta ümberlükkamist nõudvaid ebaõigeid faktiväiteid, küll aga on kostja avaldatud väärtushinnangud ebakohased. Kasutades hageja tegevuse kritiseerimiseks lipumärgi tutvustamisel hinnanguid „petis“ ja “petma“, on vaieldamatult tegemist halvustava hinnanguga, mida kostja ei ole suutnud kohtumenetluses põhjendada.
19.Järgnevalt vastab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väidetele. Maakohus asus põhjendatult otsuse p-s 16.2 seisukohale, et käesoleva vaidlusega ei ole seotud see, kas lipumärgi statuut on kõigile isikutele ühemõtteliselt arusaadav ning kas kõik ettevõtted on kasutanud lipumärki kooskõlas statuudiga. Hinnata tuleb hageja selgitusi lipumärgi tutvustamisel. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus jõudis asjas ebaõigele järeldusele seetõttu, et jättis ebaõigesti hindamata tõendid, mille kohaselt on hageja Toiduliidu ainus kõneisik, ainus juhatuse liige ja lipumärgi looja ning on ise oma käitumisega süvendanud olukorda, et niigi segast lipumärki mõistetakse valesti. Isegi kui lipumärgi olemus ei ole tarbijatele piisavalt selge (sellekohaseid tõendeid on kostja esitanud), ei tähenda see, et hagejat võib nimetada petturiks ja tema tegevust Toiduliidu juhina petmiseks või tarbijate eksitamiseks. Toiduliidu eesmärk on märgistada lipumärgiga tooteid, mille päritolumaa on Eesti, st et tooted on toodetud või valmistatud Eestis. Hageja kohustus Toiduliidu juhina ongi tarbijatele lipumärgi tähendust selgitada ja Eestis ettevõtjate toodetud toitu propageerida. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja on lipumärgi kampaania raames tarbijaid eksitanud või neile ebaõiget infot andnud toodete päritolu kohta. Kostjal on õigus oma vaateid selgitada, kuid ilma hagejat isiklikult halvustamata, hageja au ja väärikust riivamata. Ringkonnakohus rõhutab, et sõnavabadus ei saa olla piiramatu. Vaba mõte peab lõppema seal, kus see riivab teise isiku õigusi ja satub vastuollu teise isiku väärikusega.
20.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et väite 7 osas tuleks hagi jätta läbi vaatamata, kuna väide ei ole avaldatud hageja kohta. Maakohus tuvastas otsuse p-s 20.12, et kostja on võrrelnud hagejat lasteahistajaga, Ringkonnakohus märgib, et kuigi kostja Facebooki postituses (I kd lk 25) ei ole samas lauses sõnaselgelt hagejale viidatud, selgub väite seos hagejaga postituse sisuga laiemalt tutvudes. Postitust lugedes saab mõistlik lugeja aru, et kostja võrdluse sihtmärk on hageja, eriti seetõttu, et eelmises lauses valdab kostjat kahtlus, kas ikka oli presidendi poolt õige tema poolt postituses kirjeldatud tegevuse eest teenetmärk anda. Teenetemärgi lipumärgi tutvustamise eest andis president hagejale ja selle asjaolu üle ei ole vaidlust. Seega viitab võrdlus lasteahistajaga selgelt hagejale ja puudutab hageja õigusi.
21.Kostja avaldusi hageja suhtes ei õigusta kostja väide, et ta on talle etteheidetavaid väärtushinnanguid avaldanud poliitilise kõne kontekstis. Ringkonnakohus leiab küll erinevalt maakohtust, et kostjal on õigus määratleda end poliitikuna, kuid asjas tuleb arvestada ka seda, et hageja end poliitikuna määratlenud ei ole. Üksnes varasem erakonda kuulumine ei anna alust pidada hagejat kostjale etteheidetavate avalduste tegemise ajal poliitikuks ning kostja avaldusi poliitiliseks debatiks. Poliitiliseks ei muuda kostja avaldusi ka asjaolu, et lipumärgi kasutamisega seonduvat on arutatud Riigikogu maaelu komisjonis. Eesti Toiduliit, mille juhatuse liige ja eeskõneleja hageja on, ei ole poliitiline organisatsioon. Puuduvad tõendid, et hageja oleks teinud lipumärgi kampaaniat poliitilises kontekstis.
22.Iseenesest õige on kostja väide, et tema avaldused on vastureaktsioon hageja poolt tele- ja trükimeedias tehtud avaldustele. Samas ei õigusta see asjaolu kostja hinnanguid, mis on hageja au ja väärikust solvavad. Kostjal oli võimalus tegeleda poliitikuna Eesti põllumajanduspoliitika arendamisel ja Eesti põllumajandustootjate huvide esindamisel ka viisil, millega ei kaasneks hageja suhtes põhjendamatult halvustavate väärtushinnangute esitamist.
23.Kostja väitel kui kohus leiab, et kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, siis kahju heastamise olukorras ei ole hagejal õigust saada veel ka mittevaralise kahju hüvitist. Hagejale on kahju heastanud sel viisil, et käesolevat kohtumenetlust ja kohtuotsust on üleriigilises meedias laialt kajastatud. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-11-04 on selgitatud, et isiklike õiguste rikkumisega tekitatakse kannatanule eeldatavalt mittevaralist kahju, kuid igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Lisaks kohtumenetlusele ja kohtulahendile, võib kolleegiumi arvates kohus au teotamisega tekitatud moraalse kahju rahalises väljenduses lugeda heastatuks ka kahjutekitaja vabandusega (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05 p 29). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja tekitatud kahju ei ole heastatud, ka ei ole kostja hageja ees aktsepteeritaval viisil vabandanud ja on käesolevas menetluses jätkuvalt seisukohal, et tema avaldatud väärtushinnangud hageja kohta on põhjendatud. Erinevalt ebaõigetest faktiväidetest ei saa hageja nõuda ebakohaste väärtushinnangute ümber lükkamist. Postitus kostja Facebooki lehel ja artikkel portaalis www.lõunaeestlane. ee on jätkuvalt internetis kättesaadavad. Seetõttu ei saa üksnes kohtuasja arutelu ja tehtav kohtulahend olla piisav hageja õiguste ainukese kaitsevahendina. Tekitatud kahju vähemalt osaliseks heastamiseks on vajalik kostjalt välja mõista mõistlik hüvitis tekitatud mittevaralise kahju eest.
24.Põhjendatud ei ole kostja väide, et hageja ei ole oma kahjunõuet sisustanud. Hageja on oma kahjunõude esitamisel tuginenud asjaolule, et kostja seostas hagejale presidendi poolt antud riiklikku autasu hageja petturliku käitumisega, mis selgelt kahjustab hageja au ja head nime ja mainet avalikkuse ees. Samuti tekitab võrdlus lapseahistajaga hagejas tugevaid negatiivseid emotsioone (I kd lk 3p). VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittvaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist või hingelist valu ning kannatusi. Kahju suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes siis, kui maakohus on selgelt diskretsioonipiire ületanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kõiki asjaolusid arvestades õigesti määranud hagejale hüvitiseks 2000 eurot mittevaralise kahju eest. Maakohus ei ole seejuures diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõigust rikkunud.
Maakohus on hüvise suuruse määramisel arvestanud senist kohtupraktikat (vt maakohtu otsuse p 20.19). Väljamõistetav hüvitis on senise praktikaga kooskõlas. Seda ringkonnakohtu arusaama ei muuda asjaolu, et Riigikohtu 2016. aasta asjakohase kohtupraktika analüüsi kohaselt on meediavaidlustes välja mõistetud summade mediaan 1000 eurot (Riigikohus. Kohtupraktika analüüs. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilja kriminaalasjadesesimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal). Maakohus on diskretsiooni kohaldamisel lähtunud ka keskmisest brutopalgast 2019. aasta I kvartalis. Keskmine brutopalk on teadaolevalt perioodil 2016-2019 tõusnud.
25.Maakohus tuvastas otsuse p-s 20.9, et kostja avaldatud väärtushinnangud tungivad hageja eraelu sfääri sel määral, et kahjustavad hageja õigust eraelu puutumatusele. Kostja avaldatu, et kõik tema väited seonduvad hageja poolt tele- ja trükimeedias avaldatuga, on iseenesest õige. Samas tuleb arvestada, et kostja poolt kritiseeritav hageja tegevus tuleneb tema ametikohast Toiduliidu juhatuse liikmena. Kuna kostja on pidanud vajalikuks hinnata ja kritiseerida oma avaldustes just hagejat isiklikult, sealhulgas hagejale tema tööalase tegevuse eest presidendi poolt riikliku teenetemärgi andmist, siis puudutavad kostja avaldused hageja privaatsfääri. Kostja vastupidine seisukoht ei ole õige. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hüvitis peaks antud juhul olema sümboolne (1 euro), sest selline hüvitis ei tagaks tuvastatud asjaoludel piisavalt hageja au ja väärikuse kaitset avalikkusele suunatud põhjendamatute hinnangute eest.
26.Ringkonnakohus rahuldab hageja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt menetluskulude jaotuse osas. Maakohus pidas õiglaseks, et seoses hagi osalise rahuldamisega kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 alusel oma menetluskulud täielikult ise, mistõttu ei määranud maakohus menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused menetluskulude poolte endi kanda jätmise osas ei ole piisavalt veenvad ja põhjendatud. Maakohus on tuvastanud, et hageja kohtusse pöördumine oli õigustatud. Kohtumenetluse tulemusena hageja nõue rahuldatakse suuremas osas ning kostja poolt avaldatu saab kohtult tauniva hinnangu. Asjaolu, et hageja kvalifitseeris kostja poolt avaldatu ebaõigeteks faktiväideteks, kuid kohus käsitles neidsamu väiteid põhjendamatute väärtushinnangutena, mistõttu jäi hagi väidete ümberlükkamise nõude osas rahuldamata, ei saa tuua kaasa olukorda, kus hageja peab kõik oma menetluskulud (sh hagiavalduselt tasutud riigilõiv) ise kandma. Ja seda olukorras, kus hageja kasuks väljamõistetav hüvitis on lähtuvalt kohtupraktikast oluliselt väiksem kui on hageja põhjendatud menetluskulude suurus. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda küll TsMS § 163 lg-st 1, kuid kulud jaotada teise alternatiivi alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Käesolevas asjas on hageja esitanud kostja vastu kaks nõuet: ebaõigete andmete (faktiväidete) ümberlükkamise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Maakohus rahuldas teise nõude, jättes esimese nõude rahuldamata. Samas tuvastas maakohus kahju nõude hüvitamise eeldusena, et hageja esimeses nõudes esitatud faktiväited on oma sisult põhjendamatud väärtushinnangud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et küsimus, kas väited on faktiväide või väärtushinnangud, on õiguslik küsimus, mille üle otsustab kohus ning nimetatud asjaolu ei saa avaldada määravat mõju menetluskulude jaotusele poolte vahel. Suur osa hageja seisukohti, olid asjakohased ka väärtushinnangute põhjendatuse hindamisel. Arvestades nimetatud asjaolusid tuleb menetluskulud jaotada võrdeliselt menetluse lõpptulemusega ja jätta 75 % poolte põhjendatud menetluskuludest kostja ja 25% hageja kanda.
27.Vastavalt menetluskulude nimekirjadele (I kd lk 160, 183) on hageja menetluskulude suurus maakohtus kokku 12653,6 eurot (sh riigilõiv 500 eurot). Kostja menetluskulude suurus maakohtus oli 5700 eurot (I kd lk 177). Tegemist on AdvS § 61 lg 1 p-s 2 nimetatud koondtasuga. Kostja on maakohtus avaldanud, et hageja menetluskulud nõutud ulatuses ei ole põhjendatud ja vajalikud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga. Ringkonnakohus leiab, et pooltele maakohtus osutatud õigusabi oli asja materjalide kohaselt enam-vähem võrdse mahu ja kvaliteediga. Mõlemat poolt esindas kaks advokaati. Sellest tulenevalt tuleb poolte vajalik ja põhjendatud õigusabikulu TsMS § 175 lg 1 tähenduses lugeda võrdseks, suurusega 5700 eurot. Hagejal lisandub hagi esitamisel tasutud riigilõiv 500 eurot. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulu maakohtus 6200 eurot. Poolte menetluskulud maakohtus kokku on 11900 eurot, millest kostja kanda on 75% ehk 8925 eurot. Kostjalt tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele hageja kasuks välja mõista 3225 (89255700) eurot menetluskuluna. Väljamõistetud menetluskulult tuleb kostjal tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
28.Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Viivi Tomson
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.