OÜ PÕLVA PIIM hagi AS BLM Eesti vastu laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 21. juuni 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
AS BLM Eesti apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
243 734,76 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): OÜ PÕLVA PIIM (registrikood 10666119), seaduslikud esindajad juhatuse liikmed AH ja AR ning lepingulised esindajad advokaadid Maria Mägi-Rohtmets ja Hendrik Mühls Kostja (apellant): AS BLM Eesti (registrikood 11347592), lepingulised esindajad advokaadid Aet Bergmann ja Margus Sorga
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 7. novembril 2019, millel osalesid hageja seaduslikud esindajad ja lepinguline esindaja advokaat Hendrik Mühls ning kostja lepingulised esindajad
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Harju Maakohtu 21. juuni 2019 otsust otsustusega, et Harju Maakohtu
15.jaanuari 2014 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud jäävad vastavalt Harju Maakohtu 23. novembri 2016 määrusega muudetud ulatusele kehtima otsuse täitmise tagamiseks.
4.Rahuldada kostja taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks ja tagastada 29. juuli 2019 apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 600 eurot samale saajale ja kontole nagu lõiv tasuti.
5.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja sellega seonduvad menetluskulud kostja kanda, v.a tagastatav riigilõiv.
6.Märkida kõigi seniste menetluskulude jaotus järgmiselt:
6.1.hageja 30. oktoobri 2017 kassatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud jätta hageja kanda;
6.2.kostja 30. oktoobri 2017 kassatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud jätta kostja kanda;
6.3.kostja 29. juuli 2019 apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud jätta kostja kanda, v.a tagastatav riigilõiv;
6.4.kõigist ülejäänud menetluskuludest jätta 55% kostja kanda ja 45% hageja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2. NÕUDED, NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ PÕLVA PIIM (hageja) esitas 17. detsembril 2013 Harju Maakohtule hagi AS BLM Eesti (kostja) vastu laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõudes.
1.1.Hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 319 558,24 eurot, intressi 60 489,69 eurot, viivise 63 272,52 eurot ja edasiulatuva viivise määraga 0,05% päevas.
1.2.Hageja esitas 8. septembril 2014 alternatiivse nõude, milles palus kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva põhivõla 319 558,24 eurot ja intressi 75 553,57 eurot.
1.3.Hageja loobus 4. novembril 2015 viiviste nõudest 37 298,28 euro ulatuses, mistõttu maakohus lõpetas 15. aprilli 2016 määrusega osaliselt asjas menetluse selles nõudes.
1.4.Asja arutamisel maakohtus täpsustas hageja nõudeid ja soovis kostjalt 610 914,61 euro väljamõistmist (sh põhivõlg 319 558,24 eurot, intress 60 405,19 eurot ja 21. juuni 2017 seisuga viivis 230 951,18 eurot), millele lisandub viivis põhivõlalt 18,25% aastas (0,05% päevas).
2.Hageja põhiväited olid järgmised: -
-
hageja oli 1. aprillist 2007 – 1. jaanuarini 2011 kostja aktsionär, talle kuulus 49% aktsiatest. Aktsionäride lepingu kohaselt kohustusid olulist mõju omavad aktsionärid kostjale laenu andma. Pooled sõlmisid 5. oktoobril 2007 laenulepingu (edaspidi: laenuleping), mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 5 000 000 krooni (319 558,24 eurot). Kostja kohustus tasuma laenult intressi. Laenusumma koos intressiga tuli tasuda 12 kuu jooksul pärast kostja ja AS UniCredit Bank Eesti filiaali vahelise 3. septembri 2007 laenulepingu tähtaja möödumist, st 20. augustiks 2015; alates 1. oktoobrist 2010 on kostja 98% aktsionär Berglandmilch registrierte Genossenschaft mbH (edaspidi: Berglandmilch), kes kontrollib kostja majandustegevust. Hageja müüs 2010. aasta sügisel oma 49% suuruse osaluse kostjas Berglandmilchile ja soovis viimaselt tagatist laenulepingu tagamiseks, mille andmisest Berglandmilch keeldus; 2 (10)
-
-
hageja pöördus 12. juunil 2012 kostja poole nõudega saada laenulepingu täitmise tagatis, mille andmisest kostja keeldus; hageja ütles 1. novembril 2012 laenulepingu üles võlaõigusseaduse (VÕS) § 117 lg 2 alusel ning nõudis põhivõla ja intressi tasumist, mida kostja ei teinud; hageja tasaarvestas Berglandmilchilt 18. mail 2015 laekunud 172 565,70 eurot Hurmi Piim OÜ-lt omandatud kahjunõudega, mistõttu ei lugenud ta kostja laenulepingust tulenevat kohustust täidetuks; laenulepingust tuleneva kostja kohustuse täitmiseks saab lugeda vaid 18. augustil 2015 tasutud 37 298,28 eurot, mille ulatuses hageja viivise nõudest loobus; menetluse kestel esitatud kostja tasaarvestus ei ole põhjendatud, sest kostjal puudub kahju hüvitamise nõue hageja vastu. Hageja ei ole õigusvastaselt käitunud ega kostjale kahju põhjustanud, samuti ei ole kostja oma kahjunõuet piisavalt tõendanud.
3.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
hagejal puudub alus nõuda laenu ennetähtaegset tagastamist ning intressi ja viivise tasumist, kuna hagejal polnud õigust laenuleping üles öelda; praeguseks on hagi rahuldamine välistatud ka seetõttu, et laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustused on lõppenud: o 18. mail 2015 tasus Berglandmilch kostja eest 172 565,70 eurot, sh laenu tagastamiseks 142 937,85 eurot ja intressi 29 627,85 eurot – selle summa jättis hageja alusetult arvesse võtmata, sest Berglandmilch võis täita kostja kohustuse; o 18. augustil 2015 tasus Berglandmilch lisaks intressi 37 298,28 eurot – selle summa luges hageja ekslikult viivise makseks, sest kostjal pole viivise maksmise kohustust; o kostja tasaarvestas hagile vastates osasumma 175 829,50 eurot enda kahju hüvitamise ja viivise nõuetega hageja vastu.
kostjale kuulub kinnisasi aadressil Vabriku 23 Põlvas, kuhu puudub avalikult teelt juurdepääs; kostja kinnisasjal asusid seadmed, millest osa kuulusid Berglandmilchile ja olid antud kasutuslepingu alusel kostja kasutusse 2013. aasta lõpuni, ning osa võõrandas kostja Berglandmilchile ja pidi need tarnima 2014. aasta algul; kostja pani nii tema kasutuses olnud kui ka võõrandatud seadmed 2014. aasta jaanuaris valmis veoks Austriasse Berglandmilchile ja tellis vajaliku transpordi; hageja juhatuse liikmed blokeerisid juurdepääsu kostja kinnistule 9. jaanuaril 2014, mistõttu ei saanud kostja transportida veoks valmis pandud seadmeid Austriasse; kostjal tekkis sellest kahju summas 166 273,55 eurot, mis tuleb tal maksta Berglandmilchile, kellel omakorda tekkis kahju täiendava tööjõukuluna seadmete tarne hilinemise tõttu ajavahemikul alates 14. jaanuarist – 30. oktoobrini 2014; kostja teatas kahju nõudest 19. mail 2014 ja nõuab viivist alates 29. maist 2014; seisuga 31. märts 2015 on kahju hüvitamise nõudelt arvutatud VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivis 9 555,95 eurot.
4.Maakohus tagas hagi 15. jaanuari 2014 määrusega ning seadis kinnistule nr 1909438 kohtuliku hüpoteegi hageja kasuks summas 200 000 eurot ja arestis kostja valduses olevad tootmisseadmed. Kostja taotlusel vähendas maakohus 23. novembri 2016 määrusega kohtuliku hüpoteegi summat 43 673,96 euroni.
3 (10)
5.Maakohus jättis 29. juuni 2017 otsusega (edaspidi: varasem otsus) hagi rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas selle otsuse osaliselt 29. septembri 2017 otsusega (edaspidi: ringkonnakohtu eelmine otsus). Varasem otsus jäi muutmata osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata laenu tagasimakse ja intressi osasumma 209 863,98 eurot ning sellelt summalt arvutatud viivise saamiseks. Ülejäänud osas tühistas ringkonnakohus varasema otsuse ja saatis asja tühistatud osas maakohtule uuesti lahendamiseks. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid mõlemad pooled kassatsioonkaebused, mis jäid Riigikohtu 21. septembri 2018 määrustega menetlusse võtmata ja nendega seotud kulud vastava poole enda kanda. Seeläbi jõustus varasem otsus 209 863,98 euro ja sellelt summalt arvutatud viivise nõude rahuldamata jätmise osas.
6.Asja uuel läbivaatamisel maakohtus palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 176 619,39 eurot ja sellelt viivise 18,25% aastas alates 21. augustist 2015 kuni võla tasumiseni. Selles osas tugines hageja järgmistele väidetele: -
-
-
-
hagejal oli 18. mai 2015 seisuga õigus nõuda laenu põhiosa (319 558,24 eurot) ning intressi (kuni 66 926,13 eurot) tasumist, ehkki laenu tagastamise tähtaeg ei olnud lepingu järgi veel saabunud (jõustunud kohtuotsuste järgi ei olnud hagejal novembris 2012 õigust laenulepingut ennetähtaegselt üles öelda); kostja tasus 18. mail 2015 hagejale 172 565,70 eurot (mida jõustunud kohtuotsuste järgi tuleb lugeda laenulepingust tulenevate kohustuste katteks) ja 18. augustil 2015 veel 37 298,28 eurot (mille hageja luges esmalt viiviste katteks, aga jõustunud kohtuotsuste tõttu tuleb see lugeda laenu põhiosa katteks). Kokku tasus kostja seega laenulepingu tähtaja (20. august 2015) saabumist 209 863,98 eurot; VÕS § 88 lg 8 järgi oli hageja intressinõue 18. mai 2015 maksega täielikult tasutud ja hageja põhinõude jääk oli 213 917,67 eurot; kostja tasus 18. mai 2015 hagejale 37 298,28 eurot, mis tuleb lahutada põhivõla jäägist, mille tulemusena oli hageja põhinõude jääk 176 619,39 eurot (= 213 917,67 – 37 298,28). Rohkem kostja tasunud ei ole (enda arvates tasaarvestas hageja nõude); laenulepingu järgne tasumise tähtaeg (20. august 2015) on saabunud ja rohkem kostja midagi ei tasunud, on hageja lisaks põhivõlale õigus alates 21. augustist 2015 nõuda tasumata põhivõlalt (176 619,39 eurot) viivist määraga 18,25% aastas.
7.Kostja märkis, et hagejal puudub nõue kostja vastu. Kohtud leidsid, et hagejal puudus õigus laenuleping üles öelda VÕS § 117 alusel, samuti ei olnud alust öelda lepingut üles VÕS § 399 alusel. Juhul, kui kohus hagi rahuldab, tasaarvestab kostja hageja nõude. Hageja koos teiste isikutega takistas kostja majandustegevust, parkides veoauto kostja tootmishoone laadimisava ette ja keelates seadmete väljavedu kostja kinnistult teiste kinnisasjade kaudu.
8.Käesolevas asjas toimus arvukalt määruskaebemenetlusi. Neis lahendati erinevaid menetluslikke küsimusi, aga üheski ei tehtud otsustusi menetluskulude jaotuse kohta.
MAAKOHTU OTSUS
9.Maakohus rahuldas hagi 21. juuni 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 176 619,39 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise ajavahemiku 21. august 2015 – 21. juuni 2019 eest 123 633,57 eurot ja edasiulatuva viivise määraga 18,25% aastas põhivõlalt alates 22. juunist 2019 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskuludest jättis maakohus 55% kostja kanda ja 45% hageja kanda ning otsustas määrata kulud rahaliselt kindlaks edaspidi.
9.1.Maakohus tuvastas järgmised kostja tasaarvestusega seonduvad asjaolud: -
kostjale kuulub kinnisasi aadressil Vabriku 23 Põlvas, mis külgneb OÜ-le Karu Kinnisvara kuuluvate kinnistutega Vabriku 13 ja Vabriku 21; 4 (10)
-
-
kostja kinnistu sihtotstarve on tootmismaa ja kinnistul asub tehasehoone; kostja põhitegevusala on juustu ja kohupiima tootmine ning lisategevusalad värske piima tootmine ja rõõsa koore tootmine, samuti muude piimatoodete, sh või tootmine ning mitmesuguste erinevate kaupade vahendamine, millele vastavat tootmistegevust viljeles kostja Vabriku 23 kinnistul asuvas tehasehoones; Vabriku 23 ja Vabriku 13 kinnistud tekkisid aktsiaseltsile TERE kuuluva Jaama 20 kinnistu jagamise tulemusel; kostja kinnistult Vabriku 23 puudus juurdepääs avalikult kasutatavale teele (enne selle määramist tsiviilasjas nr 2-14-59298); kostja laadis 9. jaanuaril 2014 kaupa veokile endale kuuluval kinnistul asuvast hoonest, sõiduk paiknes laadimise ajal võõral maal; kostja laadimistööd ja juurdepääs avalikult kasutatavale teele olid 9. jaanuaril 2014 takistatud; hageja juhatuse liikmed AH ja AR olid juurdepääsu takistamise ajal ka naaberkinnistute omaniku OÜ Karu Kinnisvara ja juurdepääsu blokeerinud sõiduki omaniku Silmand Auto OÜ juhatuse liikmed.
9.2.Maakohus leidis, et kostja tasaarvestuse vastuväide ei ole põhjendatud.
9.2.1.Kostja nõude õiguslik alus on VÕS § 1043, mille kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Õigusvastaselt tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks peab kahjustatud pool tõendama kahju tekitaja käitumise õigusvastasuse (VÕS §-d 1043 ja 1045), kahju tekkimise ning põhjusliku seose kahju tekitaja käitumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Väidetav kahju tekitaja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1).
9.2.2.Hageja on juriidiline isik, kelle deliktiõiguslik vastutus võib tuleneda tema organite (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lg 5) või isiku enda poolt majandus- või kutsetegevuses kasutatavate isikute (töötajate) tegevuse eest või juriidilise isiku kohustusi täitvate või tema antud ülesannet täitvate isikute tegevuse eest (VÕS § 1054). Hageja juhatuse liikmete tegevuse seos hagejaga on liiga nõrk, et omistada nende tegevus hagejale. Isegi kui juurdepääsu blokeerimise eesmärgiks oli survestada kostjat hagejale võlga tasuma, ei ole juurdepääsu blokeerimise viis seostatav hagejaga. Hagejal puudub seos naaberkinnisasjade ja pargitud veoautoga. Juhatuse liikmeks olevate isikute tegevust ei saa automaatselt omistada igale juriidilisele isikule, kus isikud on juhatuse liikmed.
9.2.3.Isegi kui hageja juhatuse liikmete tegevus oleks omistatav hagejale, ei toonud kostja piisava selguse ja täpsusega esile kahju koosseisu, sh arvestades hageja väiteid kostja seotuse kohta temal kahju hüvitamist nõudva emaettevõttega. Hageja esitatud tõenditega (Welsi maakohtu 7. veebruari 2018 määrus ja 30. jaanuari 2018 istungiprotokoll tsiviilasjas nr 6 Cg 55/17w) on seatud kahtluse alla, et 2. detsembri 2013 müügilepingu alusel läks seadmete vallasomand kostjalt üle ja Berglandmilch sai seadmete omanikuks. Bergandmilchi tegevjuhi Josef Braunshoferi, õigusosakonna juhataja MN ja kostja juhatuse liikme AE ülekuulamise tulemusel pidas Welsi kohus kummaliseks, et emaettevõtja tasus arve seadmete eest, kuigi neid kätte ei saanud. Arvestades ka seda, et kostja tunnistas lepingu rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet emaettevõtte ees, seab eeltoodu kahtluse alla, kas kostjal on tegelikult tekkinud kahju, mis on käesolevas asjas esitatud tasaarvestuse vastuväite alus.
9.2.4.Isegi kui lugeda kostjale väidetavalt tekkinud kahju põhjuslikus seoses olevaks hagejale omistatava tegevusega, ei olnud see õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p-de 6, 7 ega 8 järgi. 5 (10)
Kui hageja juhatuse liikmed ka olid teadlikud kostja juurdepääsuvajadusest majandustegevuse läbiviimiseks, ei loo see neile kohustust teataval viisil kostja huvides tegutseda. Hagejal ei saanud olla kontrolli selle üle, kuidas kasutatakse temale mittekuuluvat kinnistut ja veoautot. Lisaks pidi kostja majandustegevuse planeerimisel arvestama, et tal puudub naaberkinnisasja kasutusõigus. Hageja ei saanud juurdepääsu keelamisega rikkuda seadusest tulenevat kohustust. Tartu Maakohtu 24. novembri 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-59298 on tõendatud, et ajalooliselt välja kujunenud tee (mida mööda Vabriku 23 kinnistule juurdepääs kostjale määrati) oli marsruudil Jaama 20 – Vabriku 13 (põhjapoolne osa) ja Vabriku 21. Seega ei saa väljakujunenud tavaks pidada marsruuti Vabriku 21 – Vabriku 13 ja Vabriku 21, mida mööda liikus veok 9. jaanuari 2014 hommikul kostja tehaseni. Kuna kostja väidetud juurdepääs ei olnud välja kujunenud tavana, ei saa seda pidada kinnisomandi vahetuks seadusjärgseks kitsenduseks, mille rikkumist saaks hagejale ette heita. Seega ei saanud kostjale tekkida puhtmajanduslik kahju. Kostja ei tõendanud hageja poolt kinnistu kasutamise tahtlikku takistamist. Kuna hagejal puudus seos laadimisava blokeerimisega, ei saanud ta kasutada omaabi oma õiguste teostamiseks või kaitseks. Käesoleva asja lahendamisel pole oluline, kas kinnistu omanik võis kasutada omaabi.
9.3.Hagi osalise rahuldamata jätmise osas, mille aluseks oli kostja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine menetluse kestel 209 863,98 euro ulatuses, on varasem otsus jõustunud. Vaidlust ei ole, et ülejäänud osas kostja laenulepingust tulenevat 20. augustil 2015 sissenõutavaks muutunud kohustust hageja ees ei täitnud, täpsemalt: enam kui 209 863,98 eurot pole laenu ja intressi makstud, st hagejal on sõltuvalt kostja tasaarvestusele antavast hinnangust nõue kuni 170 099,45 euro laenuraha ja intressi saamiseks. Vastavalt ringkonnakohtu juhistele on hageja oma nõude arvestuskäiku täpsustanud VÕS § 88 lg 8 ja 9 arvestades. Kostja ei esitanud hageja arvestuskäigule sisulisi vastuväiteid. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hagi tuleb VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 ja § 113 lg 1 alusel osaliselt rahuldada.
9.4.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel lähtudes hagi rahuldamise ulatusest.
POOLTE SEISUKOHAD
10.Kostja esitas 29. juulil 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
10.1.Esiteks ei arvestanud maakohus, et asja lahendamisel saab aluseks olla vaid
17.detsembril 2013 esitatud hagiavaldus ning selles esitatud nõue laenu ja intressi ennetähtaegseks tagastamiseks. Hagis ei esitatud asjaolusid, mille kohaselt oleks laenulepingu tähtaeg saabunud 20. augustil 2015 ja et sellel alusel nõuab hageja laenu tagasi. Seetõttu ei saanud maakohus vaidlustatud otsuses lähtuda hagi rahuldamisel asjaolust, et laen on tagastamata. Hageja ei ole hagi muutmist ka sõnaselgelt taotlenud.
10.2.Teiseks jääb kostja tasaarvestuse ja kahju hüvitamise nõude juurde ning leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus põhjendamiskohustust.
10.2.1.Juurdepääsu takistamine kostja tootmishoone ühele laadimisavale tuleb käsitleda kostja majandustegevusse sekkumisena VÕS § 1045 lg 1 p 6 tähenduses, kuivõrd viidatud sätet tuleb kohaldada koos VÕS §-dega 1047 ja 1049. Kostja tõendas, et seadmete omand läks üle Berglandmilchile. 6 (10)
Samuti oli tegemist hageja ja hageja juhatuse liikmete tegevuse vahetu suunatusega kostja majandustegevuse seiskamisele ehk seadmete äraviimise takistamisele. Maakohus pidanuks tuvastama, milline tähtsus oli kostjale Vabriku 23 asuva tootmishoone peamisel laadimisaval, kelle poolt ja millisel eesmärgil juurdepääs veokiga suleti ja milline oli selle tagajärg. Maakohus oleks pidanud andma hinnangu ja tuvastama, millise juurdepääsutee kaudu oleks kostja pidanud saama seadmed ära vedada, millisel alusel oli juurdepääs kujunenud ning millise teoga ja kes juurdepääsu takistasid, sh täpselt tuvastama ja määratlema etteheidetavad teod. Maakohus ei analüüsinud ega põhjendanud, miks ei ole käesolevas asjas esinevaid asjaolusid ja tõendeid arvestades veokiga tootmishoone peamise laadimisava blokeerimine ajavahemikul 9. jaanuar – 23. aprill 2014 käsitatav VÕS § 1049 kohase teona ehk teise isiku majandustegevuse oluliseks ajaks täieliku või osalise seiskamisena, mis on vahetult suunatud isiku majandustegevuse seiskamisele. Kostja tõi esile ja tõendas sellekohased asjaolud.
10.2.2.Otsusest ei selgu, miks ei olnud juurdepääs tavana tekkinud ja miks juurdepääs kostja Vabriku 23 tootmishoone peamise laadimisava juurest avalikult kasutatavale teele alates kinnistu moodustamisest 2005. aastal – 9. jaanuarini 2014 ei ole käsitatav tavana. Juurdepääsu kujunemine tavana on käsitatav Vabriku 21 ja Vabriku 13 kinnistute seadusjärgse kitsendusena ja sel juhul rikuti kostja seadusest tulenevat õigust (VÕS § 1045 lg 1 p 7).
10.2.3.Hageja pani toime kostjat kahjustavad teod heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 8). AH oli kostja endise juhatuse liikmena teadlik Vabriku 23 tootmishoone peamise laadimisava olulisusest kostja tootmis- ja turustamisprotsessis. Samuti oli AH teadlik, et laadimisavale juurdepääs on kostjale majandustegevuse läbiviimiseks ja seadmete transportimiseks hädavajalik. Samuti oli ta teadlik, et juurdepääs tehasele on kirjeldatud viisil toimunud juba enne, kui kostja Vabriku 23 kinnistu omandas. Kuivõrd AH oli neist asjaoludest teadlik, siis oli tema takistav tegevus tahtlik.
11.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta sisuliselt muutmata. Omal algatusel täiendab ringkonnakohus maakohtu lahendit otsustusega hagi tagamise abinõude kehtimajäämise kohta. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab oma kaebusega seonduvad menetluskulud.
13.Praeguses apellatsioonimenetluses on vaidluse all see osa hageja nõudest, milles maakohus hagi uuesti läbi vaatas. Kostja kaebus ei sisalda väiteid laenulepingu sõlmimise, nõudesumma arvestuse, viivise määra ega laenu tagasimaksete kohta. Samuti ei heida kostja ette tema tasaarvestuse alusena nimetatud asjaolude ebaõiget tuvastamist vaidlustatud otsuse p-s 12. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi saab ringkonnakohus kõnealuses osas lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest. Kaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsust muuta, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.Kaebuse esimene väide käsitleb sisuliselt küsimust, kas hageja võis menetluse kestel asuda nõudma laenulepingu ülesütlemisest tuleneva laenu tagastamise asemel sama laenusummat põhjendusega, et laenu tagastamise tähtaeg on nüüdseks möödunud. Ringkonnakohus leiab, et selline muutus nõude sisustamisel on lubatav.
14.1.TsMS § 376 lg 1 esimese lause kohaselt võib hageja pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Hagi ese on hageja selgelt väljendatud nõue (TsMS § 363 lg 1 p 1) ja hagi aluse moodustavad faktilised asjaolud, millele hageja oma nõude rajab (TsMS § 363 lg 1 p 2). Kostja hinnangul on hageja lubamatult muutnud hagi alust. 7 (10)
14.2.Hageja väitis 17. detsembri 2013 hagiavalduse p-s 3.17, et ta ütles laenulepingu üles, ja põhjendas hagiavalduse osas IV, et kehtiva ülesütlemise tagajärjel on laenu tagastamise nõue muutunud sissenõutavaks. Siiski tõi hageja hagiavalduse p-des 3.5 ja 3.6 esile ka asjaolu, et laen tuleks tähtaegselt tagastada 20. augustil 2015. Seega oli hageja laenu tagastamise tähtaja faktilise asjaoluna esile toonud. TsMS § 376 lg 4 p-de 2 ja 3 mõtte kohaselt ei tuleks hagi muutmiseks pidada menetluslikku olukorda, kus menetluse kestel sissenõutavaks muutunud kohustuse osas tugineb hageja lisaks varasematele muudele väidetele ka sellele, et nüüd tuleb kohustus täita täitmise tähtpäeva saabumise tõttu, seda eriti olukorras, kus hageja on vastava tähtpäeva menetluses varem esile toonud.
14.3.Hageja esitas 8. septembril 2014 alternatiivse nõude milles palus kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva põhivõla 319 558,24 eurot ja intressi 75 553,57 eurot. Maakohus võttis selle nõude menetlusse 30. märtsi 2015 määrusega. Alternatiivnõude esitas hageja lähtudes TsMS §-st 369 ja palus selle rahuldada juhul, kui kohus leiab, et 17. detsembril 2013 esitatud haginõue tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et laenulepingu ülesütlemine ei ole kehtiv. Maakohtu 4. novembri 2015 (protokollis ekslikult kuupäev 11. november 2015) istungil arutasid pooled mh seda, et laenu tagastamise tähtaeg on möödunud. Maakohtu 15. aprilli 2016 määrusega jättis maakohus 8. septembril 2014 esitatud alternatiivse nõude läbi vaatamata. Kohus põhjendas, et kuna hageja nõue kostja vastu on 20. augustil 2015 muutunud sissenõutavaks, ei ole enam asjakohane menetleda TsMS § 369 alusel esitatud alternatiivnõuet. Seda määrust ei vaidlustatud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et nende menetlustoimingute tagajärjel oli välistatud hageja algse nõude lahendamine laenu tähtaegse tagastamise nõudena. Vaidlust ei ole selles, et hagi ese on mõlemal juhul sisuliselt sama – hageja nõudis kostjalt laenulepingu järgi võlgnetava maksmist. Ringkonnakohtu hinnangul võttis maakohus 8. septembri 2014 nõude seetõttu ekslikult menetlusse, sest samast lepingust tulenev ülesütlemisel rajanev või alternatiivselt kehtival lepingul rajanev rahalise soorituse nõuet ei oleks vaja käsitleda eraldi nõudena.
14.4.Pärast asja eelmist läbivaatamist ringkonnakohtus polnud hagejal enam võimalik tugineda laenulepingu ennetähtaegsele ülesütlemisele ja maakohus lahendas vaidluse õigesti lähtudes vaidlustamata asjaolust, et laenu tagastamise tähtaeg lõppes 20. augustil 2015. Maakohus ei eiranud sel viisil toimides ringkonnakohtu juhiseid asja eelmisel läbivaatamisel, sest ringkonnakohtu eelmine otsus ei sisalda seisukohta nagu ei saaks hagi osaliselt rahuldada tulenevalt laenu tagastamise tähtaja möödumisest.
15.Kaebuse teise väitega järgib kostja oma senist tasaarvestust. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei tõendanud tasaarvestuse alusena esile toodud asjaolude piisavat seotust hagejaga, kahju tekkimist ega ka hagejale ette heidetava käitumise õigusvastasust.
15.1.Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus pidanuks VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja § 1049 kohaldamiseks tuvastama, kes ja mis eesmärgil sulges juurdepääsu kostja kasutatud laadimisavale. Käesoleva vaidluse lahendamisel omab kostja tasaarvestuse vaatekohast tähtsust üksnes see, kas hagejale on omistatav see tegu, mida kostja õigusvastase käitumisena ette heidab. Maakohus põhjendas vaidlustatud otsuse p-s 17 kohaselt ja piisavalt, miks ei saa asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal omistada OÜ Karu Kinnisvara kui naaberkinnisasja omaniku ega Silmand Auto OÜ kui sõiduki omaniku tegevust AH ja AR kaudu hagejale. Maakohus järgis ringkonnakohtu 29. juuli 2017 otsuse p-s 19.7 märgitud suuniseid. TsÜS § 31 lg 5 sätestab, et juriidilise isiku organi tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks. Sellest tuleneb, et juriidilise isiku tsiviilõigussuhetes toime pandud rikkumiseks tuleb lugeda ka rikkumist, mille on juriidilise isiku huvides toime pannud juriidilise isiku organi, sh juhatuse liige, kelle tegevusel on äratuntav seos temale sisesuhtest tulenevate ülesannete täitmisega (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-17, p 11). Sealjuures võib juhtorgani liikme tegevus olla käsitatav juriidilise isiku enda tegevusena ka siis, kui juriidilise isiku 8 (10)
juhtorgani liige ületab sellega oma sisesuhtest tulenevat pädevust või rikub talle sisesuhtest tulenevaid kohustusi. Kui juriidilisel isikul on huvi käituda teise isiku õigusi rikkudes, võib eeldada, et ka tema juhatuse liikme tegevus on suunatud selle huvi realiseerimisele sõltumata sellest, kas juhatuse liige tegutseb oma sisesuhtest tuleneva pädevuse piires või ületab seda (Riigikohtu 19. detsembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411, p 16.2). Siiski ei saa sellist eeldust omakorda üle kanda järgmistele juriidilistele isikutele, isegi kui neil on osaliselt kattuvad juhatuse liikmed. Seetõttu tulnuks kostjal tõendada, et tema tasaarvestuse alusena väidetud rikkumised pani toime hageja või vähemalt hageja juhatuse liige. Maakohus viitas vaidlustatud otsuse p-s 16 VV ütlustele. Sisuliselt nähtub sama otsuse p-dest 17 ja 23, et maakohus ei pidanud neid ütlusi koostoimes teiste tõenditega piisavaks, et omistada OÜ Karu Kinnisvara ja Silmand Auto OÜ tegevust hagejale. TsMS § 232 lg 2 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seega ei pidanud maakohus tegema VV ütlustest kostja soovitud järeldust, vaid hindas vastavalt TsMS § 232 lg-le 1 tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kuna OÜ Karu Kinnisvara ega Silmand Auto OÜ tegevust ei saanud omistada hagejale, siis ei saa samu toiminguid hagejale ette heita ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgse heade kommete vastase tahtliku käitumisena.
15.2.Maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 24, et väljakujunenud tava järgseks juurdepääsuteeks ei saa pidada marsruuti, mida mööda liikus veok
9.jaanuari 2014 hommikul kostja tehaseni. Maakohus järgis ringkonnakohtu 29. juuli 2017 otsuse p 19.6 selgitusi ja järeldas õigesti, et kostja ei toonud esile VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamiseks vajalikku seadusest tuleneva kohustuse rikkumist. Ühtlasi märkis maakohus vaidlustatud otsuse p-s 23 asjakohaselt, et kostja pidi oma majandustegevuse planeerimisel arvestama, et tal puudub naaberkinnisasja kasutusõigus.
15.3.Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja ei vaidlustanud kaebusega maakohtu järeldust vaidlustatud otsuse p-des 18–20, mille kohaselt kahju suurus pole piisavalt esile toodud ja tõendatud. Seega ei ole tasaarvestus edukas ka siis, kui tuvastada kahju hüvitamise muud eeldused.
16.Olenemata kaebuse põhjendustest tuleb vaidlustatud otsust täiendada otsustusega hagi tagamise abinõude kehtimajäämise kohta. TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi peab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt lahendama mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Käesolevas asjas tagati hagi 15. jaanuari 2014 määrusega ja rakendatud hagi tagamise abinõusid muudeti maakohtu 23. novembri 2016 määrusega. TsMS § 445 lg 2 alusel tuleb hagi tagamise abinõud jätta kehtima otsuste täitmise tagamiseks. Kostja ei toonud esile, et võrreldes hagi rahuldamise ulatusega oleks tagamise abinõud liiga ulatuslikud või koormavad.
17.Lõpuks teeb ringkonnakohus tsiviilasja hinda ja menetluskulusid puudutavad otsustused.
17.1.Apellatsioonkaebuses märkis kostja kaebuse hinnaks 300 252,96 eurot (vaidlustatud otsusega väljamõistetud põhivõlg, millele lisandus sissenõutavaks muutunud viivis otsuse tegemise ajaks ja veel ühe aasta eest). Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt TsMS §-st 123 tuleb apellatsioonkaebuse hinna arvestamisel aluseks võtta hagi esitamise aeg, mitte aga kohtuotsuse tegemise aeg. TsMS § 133 lg 1 näeb ette, et hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt liidetakse §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. 9 (10)
Vaidlustatud otsusega mõisteti kostjalt välja põhivõlg 176 619,39 eurot. Viivise arvestuse esitas hageja 3. jaanuari 2014 menetlusdokumendis, mille kohaselt muutus nõue sissenõutavaks
16.novembril 2012 ja laenulepingu p 3.4 järgi on viivisemäär 0,05% päevas. Arvestades põhinõuet on hagi esitamise seisuga (periood 17. november 2012 – 16. detsember 2013, 395 päeva) sissenõutavaks muutunud viivis 34 882,33 eurot (= 176 619,39 × 395 × 0,05%), millele lisandub TsMS § 133 lg 2 järgi aastane viivis 32 233,04 eurot (= 176 619,39 × 365 × 0,05%). Nii kujuneb apellatsioonkaebuse hinnaks TsMS § 137 lg 1 alusel 243 734,76 eurot (= 176 619,39 + 34 882,33 + 32 233,04).
17.2.Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 2700 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 kohaselt kuulub tsiviilasjalt hinnaga 243 734,76 eurot tasumisel riigilõiv 2100 eurot. Kohtuistungil esitas kostja taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Selle taotluse saab ringkonnakohus RLS § 22 lg 1 p 1 ja TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel rahuldada. Tagastatav riigilõiv (600 eurot) kantakse samale saajale ja kontole nagu lõiv tasuti.
17.3.Ringkonnakohtu menetluskulud kostja praeguse apellatsioonkaebuse läbivaatamisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda, v.a tagastatav riigilõiv.
17.4.Vaidlustatud otsuses sisalduvat otsustust menetluskulude jaotuse kohta ei ole eraldi vaidlustatud. Kuna otsus jääb muus osas muutmata, siis ei ole alust muuta ka menetluskulude jaotust.
17.5.Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kulusid on seni jaotatud Riigikohtu 28. jaanuari 2018 määrustega ja vaidlustatud otsusega. Maakohus jaotas vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 4 järgi kõik senised menetluskulud, st see jaotus rakendub kõigile muudele kuludele peale kahe eelviidatud kassatsioonimenetluse ja käesoleva apellatsioonimenetluse.
17.6.TsMS § 177 lg 2 kohaselt määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.