laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudes Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
501 555,33 eurot Hageja OÜ PÕLVA PIIM (registrikood 10666119), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Maria MägiRohtmets ja Hendrik Mühls Kostja AS BLM Eesti (registrikood 11347592), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Aet Bergmann ja Margus Sorga
Kohtuistungi toimumise aeg
07.06.2019
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ PÕLVA PIIM hagi AS-i BLM Eesti vastu laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudes osaliselt.
2.Välja mõista AS-ilt BLM Eesti OÜ PÕLVA PIIM kasuks põhivõlgnevus 176 619,39 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 21.08.2015 kuni 21.06.2019 eest 123 633,57 eurot ja edasiulatuv viivis määras 18,25% põhivõlalt (176 619,39 eurot) aastas alates 22.06.2019 kuni põhivõla tasumiseni.
Jätta menetluskulud 55% ulatuses AS-ilt BLM Eesti kanda ja 45% ulatuses OÜ PÕLVA PIIM kanda. Määrata menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg 2 alusel pärast tsiviilasjas nr 2-13-60162 menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
Tsiviilasi nr 2-13-60162 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.
HAGEJA NÕUE JA HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.OÜ PÕLVA PIIM (hageja) esitas 17.12.2013 Harju Maakohtule hagi AS BLM Eesti (kostja) vastu laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista poolte vahel 05.10.2007 sõlmitud laenulepingust põhivõla 319 558,24 eurot, intressi 60 489,69 eurot, viivise 63 272,52 eurot ja edasiulatuva viivise määraga 0,05% päevas. Hageja tugines oma nõudes laenulepingu ülesütlemisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 117 lg 2 alusel. 08.09.2014 esitas hageja alternatiivse nõude TsMS § 369 alusel, paludes kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva põhivõla 319 558,24 eurot ja intressi 75 553,57 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli hageja 01.04.2007 – 01.01.2011 kostja aktsionär, talle kuulus 49% aktsiatest. Aktsionäride lepingu kohaselt kohustusid olulist mõju omavad aktsionärid kostjale laenu andma. Pooled sõlmisid 5. oktoobril 2007 laenulepingu (edaspidi „laenuleping“), mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 5 000 000 krooni (319 558,24 eurot). Kostja kohustus tasuma laenusummalt intressi. Laenusumma koos intressiga tuli tasuda 12 kuu jooksul pärast kostja ja AS UniCredit Bank Eesti filiaali vahelise 3. septembril 2007 laenulepingu tähtaja möödumist (20. august 2014), st 20. augustiks 2015. Alates 1. oktoobrist 2010 on kostja 98% aktsionär Berglandmilch registrierte Genossenschaft mbH (Berglandmilch), kes kontrollib kostja majandustegevust. Pärast seda, kui hageja müüs 2010. aasta sügisel oma 49% suuruse osaluse kostjas Berglandmilchile, soovis hageja viimaselt tagatist kostja ja hageja vahelise laenulepingu tagamiseks, mille andmisest Berglandmilch keeldus. Hageja pöördus 12.06.2012 kostja poole nõudega saada laenulepingu täitmise tagatis, mille andmisest kostja keeldus. Hageja ütles 01.11.2012 laenulepingu üles võlaõigusseaduse (VÕS) § 117 lg 2 alusel ning nõudis põhivõla ja intressi tasumist, mida kostja ei teinud. Hageja tasaarvestas Berglandmilchilt 18.05.2015 laekunud 172 565,70 eurot xxxx OÜ-lt omandatud kahjunõudega, mistõttu ei lugenud ta kostja laenulepingust tulenevat kohustust täidetuks. Laenulepingust tuleneva kostja kohustuse täitmiseks saab lugeda vaid 18.08.2015 tasutud 37 298,28 eurot, mille ulatuses hageja viivise nõudest loobus. Menetluse kestel esitatud kostja tasaarvestus ei ole põhjendatud, sest kostjal puudub kahju hüvitamise nõue hageja vastu, samuti ei ole kostja oma väidetavat kahjunõuet piisavalt tõendanud. Hageja täpsustas oma nõudeid menetluse ajal. Kokkuvõttes on hageja nõudeks kostjalt 610 914,61 euro väljamõistmine, sh põhivõlgnevus 319 558,24 eurot, intress 60 405,19 eurot, viivis 230 951,18 eurot (21.06.2017 seisuga) ning edasiulatuvalt viivis põhivõlalt määraga 18,25 % aastas kuni põhivõla tasumiseni.
Tsiviilasi nr 2-13-60162
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hagejal puudub alus nõuda laenu ennetähtaegset tagastamist ning intressi ja viivise tasumist, kuna hagejal polnud õigust laenuleping üles öelda. Samuti on kostja seisukohal, et laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustused on lõppenud, sest 1) 18.05.2015 tasus Berglandmilch registrierte Genossenschaft mbH (Berglandmilch) kostja eest 172 565,70 eurot, sh laenu tagastamiseks 142 937,85 eurot ja intressi 29 627,85 eurot; 2) 18.08.2015 tasus Berglandmilch lisaks intressi 37 298,28 eurot – selle summa luges hageja ekslikult viivise makseks, sest kostjal pole viivise maksmise kohustust; 3) kostja tasaarvestas hagile vastates osasumma 175 829,50 eurot enda kahju hüvitamise ja viivise nõuetega hageja vastu. Kostja põhjendas tasaarvestust järgmiste asjaoludega: 1) kostjale kuulub kinnisasi aadressil xxxx, kuhu puudub avalikult teelt juurdepääs; 2) kostja kinnisasjal asusid seadmed, millest osa kuulusid Berglandmilchile ja olid antud kasutuslepingu alusel kostja kasutusse 2013. aasta lõpuni, ning osa võõrandas kostja Berglandmilchile ja pidi need tarnima 2014. aasta algul; 3) kostja pani nii tema kasutuses olnud kui ka võõrandatud seadmed 2014. aasta jaanuaris valmis veoks Austriasse Berglandmilchile ja tellis vajaliku transpordi; 4) hageja juhatuse liikmed blokeerisid juurdepääsu kostja kinnistule 09.01.2014, mistõttu ei saanud kostja transportida veoks valmis pandud seadmeid Austriasse; 5) kostjal tekkis sellest kahju summas 166 273,55 eurot, mis tuleb tal maksta Berglandmilchile, kellel omakorda tekkis kahju täiendava tööjõukuluna seadmete tarne hilinemise tõttu ajavahemikul alates 14.01.2014 kuni 30.10.2014; 6) kostja teatas kahju nõudest 19.05.2014 ja nõuab viivist alates 29.05.2014; 7) seisuga 31.03.2015 on kahju hüvitamise nõudelt arvutatud VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivis 9 555,95 eurot.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
3.Harju Maakohtu 15.04.2016 määrusega kohus lõpetas menetluse hagist osalise loobumise tõttu viivise nõude 37 298,28 euro ulatuses ja jättis läbi vaatamata hageja poolt 08.09.2014 TsMS § 369 alusel esitatud alternatiivse nõude (s.o tulevase nõude täitmise nõude), kuna hageja laenulepingust tulenev nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks 20.08.2015.
4.Harju Maakohtu 29.06.2017 otsusega jättis kohus hagi rahuldamata. Kohus mh tuvastas, et 05.10.2007 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 5 000 000 Eesti krooni ehk 319 558,24 eurot, ning kostja kohustus laenu tagastama 20.08.2015 (I kd tl 19-21, I kd tl 22-36, I kd tl 155-157). Maakohus leidis, et 1) hagejal puudus õigus lepingut üles öelda VÕS § 117 alusel ning selle alusel kostjalt põhivõlga, intressi ja viivist nõuda, 2) kostja eest 18.05.2015 makstud 172 565,70 euro suuruse maksega ning 18.08.2015 makstud 37 298,28 euro suuruse maksega tuleb lugeda tasutuks laenulepingust tulenev nõue kogusummas 209 863,98 eurot; 3) ülejäänud osas on hageja nõue 31.03.2015 tasaarvestatud kostja kahju hüvitamise nõudega hageja vastu.
5.Ringkonnakohus oma 29.09.2017 otsuses jättis maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata laenu tagasimakse ja intressi osasumma 209 63,98 euro ja sellelt summalt arvutatud viivise saamiseks ning ülejäänud osas tühistas maakohtu otsuse ja saatis maakohtule uueks lahendamiseks. Ringkonnakohus 1) nõustus maakohtuga, et hagejal puudus õigus lepingut üles öelda VÕS § 117 alusel, aga ka VÕS § 399 järgi; 2) leidis, et maakohus jättis õigesti rahuldamata nõude laenu ja intressi ennetähtaegseks tagastamiseks; 3)
Tsiviilasi nr 2-13-60162 nõustus maakohtuga, et laenulepingust tulenev nõue tuleb lugeda kostja poolt tasutuks kogusummas 209 863,98 eurot. Nimetatud summat ja sellelt arvutatud viivise ületavas osas ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata kostja tasaarvestuse vastuväidet, mille edukusest sõltub hagi rahuldamine ülejäänud ulatuses. Kuna pooled ei vaidle enam selle üle, et enam kui 209 863,98 eurot pole laenu ja intressi makstud, st hagejal on sõltuvalt kostja tasaarvestusele antavast hinnangust nõue kuni 170 099,45 euro ( = 379 963,43 – 209 863,98) laenuraha ja intressi saamiseks. Viivise nõude kontrollimiseks tuleb selgeks teha, millise osa võlgneb kostja laenu tagasimakse ja millise osa intressina.
6.Asja uuel läbivaatamisel maakohtus jäi kostja oma seniste (08.04.2015 vastus hagile, 25.05.2015 täiendavad vastuväited) seisukohtade juurde, v.a õigusvastasuse aluste osas. Kostja ei nõua enam nõude tasaarvestamist kahju hüvitamiseks kasutuseelisena VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel. Kostja tugineb tasaarvestuse vastuväites õigusvastasuse alustele VÕS § 1045 lg 1 p 6, 7 ja 8.
7.Asja uuel läbivaatamisel maakohtus vaidles hageja jätkuvalt vastu kostja tasaarvestuse nõudele. Hageja esitas kohtule täiendavaid tõendeid. Hageja esitas 12.03.2018 oma nõude suuruse ja kujunemise kohta täpsustused lähtudes Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2017 otsusest. Hageja leiab, et kuna puudub vaidlus selles, et kostja tähtaegselt (20.08.2015) laenusummat ja intressi täies mahus ei tagastanud, mistõttu on hagejal igal juhul õigus nõuda tagastamata põhiosalt viivist alates 21.08.2015 kuni põhivõla tagasimaksmiseni. Seisuga 18.05.2015 oli hagejal õigus nõuda laenu põhiosa 319 558,24 ning intresside (kuni 66 926,13 eurot) tasumist, ehkki laenu tagastamise tähtaeg ei olnud lepingu järgi veel saabunud (ning jõustunud kohtuotsuste järgi ei olnud hagejal ka 2012.a novembris õigust laenulepingut ennetähtaegselt üles öelda). Kostja tasus 18.05.2015 hagejale 172 565,70 eurot (mida jõustunud kohtuotsuste järgi tuleb lugeda 05.10.2007 lepingust tulenevate kohustuste katteks) ning 18.08.2015.a tasus kostja 37 298,28 eurot (mida hageja ise luges esmalt viiviste katteks, kuid kuna jõustunud kohtuotsuste järgi ei olnud hagejal tol ajahetkel veel õigust viivist nõuda, tuleb see summa seega lugeda tasumata laenu põhiosa katteks). Kokku tasus kostja seega enne laenulepingu tähtaja (20.08.2015) saabumist seega hagejale 209 863,98 eurot. Kuivõrd kostja kronoloogiliselt esimene makse (172 565,70 eurot) kattis täielikult hagejale maksimaalse intressinõude, tuleb VÕS § 88 lg 8 järgi lugeda, et kostja tasus täielikult hageja intressinõude (66 926,13 eurot; peale intressi tasumist nn ületav osa 172 565,70 – 66 926,13 = 105 640,57 eurot) ning osaliselt hageja põhinõude (319 558,24 – 105 640,57 = 213 917,67 eurot). Seega oli hageja intressinõue 18.05.2015. maksega täielikult tasutud ning hageja põhinõude jääk oli 213 917,67 eurot. 18.08.2015.a tasus kostja hagejale 37 298,28 eurot. Nimetatu tuleb seega lahutada põhivõla jäägist (213 917,67 – 37 298,28), mille tulemusena oli hageja põhinõude jääk 18.08.2015.a makse tegemise järgselt 176 619,39 eurot. Vaidlus puudub, et rohkem kostja hagejale tasunud ei ole (ülejäänud osas kostja enda arvates tasaarvestas hageja nõude). Kuivõrd laenulepingu järgne tasumise tähtaeg (20.08.2015) on vaieldamatult saabunud ning rohkem kostja hagejale midagi tasunud ei ole, on hageja lisaks põhivõlale õigustatud alates 21.08.2015 nõudma tasumata põhivõlalt viivist määras 18,25% aastas. Hageja nõue on kokkuvõttes põhinõue 176 619,39 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis (perioodi eest alates
Tsiviilasi nr 2-13-60162 21.08.2015 on viivis 04.06.2019 seisuga 122 220,62 eurot) ja edasiulatuv viivis määras 18.25% põhivõlalt (176 619,39 eurot) aastas kuni põhivõla tasumiseni.
8.07.06.2019 toimunud kohtuistungil Harju Maakohtus otsustas kohus hageja esitatud uued tõendid vastu võtta.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
10.Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
11.Hageja on esitanud laenulepingust tuleneva nõude, millele kostja on 08.04.2015 vastuses hagile (kd III tl 46 jj) esitanud tasaarvestuse avalduse. Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2017 otsusest tulenevalt tuli maakohtul asja uuel läbivaatamisel viia läbi eelmenetlus tasaarvestuseks kasutatud nõude osas. TsMS § 658 lg 2 kohaselt ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Maakohus asja uuel läbivaatamisel täitis selgitamiskohustust ja võimaldas pooltel esitada täiendavaid seisukohti (29.11.2018 kiri) ning arutas pooltega vaidlusküsimusi 07.06.2019 toimunud kohtuistungil.
12.Poolte vahel puudub vaidlus ja kohus loeb tuvastatuks järgmised kostja tasaarvestuse aluseks olevad asjaolud: - Kostjale kuulub kinnisasi aadressil xxxx, mis külgneb OÜ-le xxxx kuuluvate kinnistutega xxxx ja xxxx (kd III tl 123-126); - Kostja kinnistu sihtotstarbeks on tootmismaa ja kinnistul asub tehasehoone (kd III tl 127); Kostja põhitegevusalaks on juustu ja kohupiima tootmine ning lisategevusaladeks värske piima tootmine ja rõõsa koore tootmine, samuti muude piimatoodete, sh või tootmine ning mitmesuguste erinevate kaupade vahendamine, millist tootmistegevust on kostja läbi viinud xxxx kinnistul asuvas tehasehoones (kd III tl 127-130); - xxxx ja xxxx kinnistud on tekkinud aktsiaseltsile TERE kuuluva Jaama tn 20 kinnistu jagamise tulemusel (kd III tl 131-133); - Kostja kinnistult xxxx puudus juurdepääs avalikult kasutatavale teele (enne selle määramist tsiviilasjas nr 2-14-59298); - 09.01.2014 laadis kostja kaupa veokile endale kuuluvast kinnistul asuvast hoonest, sõiduk paiknes laadimise ajal võõral maal; - 09.01.2014 olid takistatud kostja laadimistööd ning juurdepääs avalikult kasutatavale teele.
13.Kostja nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 1043, mille kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Õigusvastaselt tekitatud
Tsiviilasi nr 2-13-60162 kahju eest hüvitise saamiseks peab kahjustatud pool tõendama kahju tekitaja käitumise õigusvastasuse (VÕS §-d 1043 ja 1045), kahju tekkimise ning põhjusliku seose kahju tekitaja käitumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Väidetav kahju tekitaja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1, vt nt RKTKo nr 3-2-1-90-14, p 12, nr 3-2-1-123-05, p 23).
14.Asja uuel läbivaatamisel maakohtus 01.02.2019 kostja vastuse (kd XI tl 46jj) kohaselt jäi kostja oma senistele seisukohtadele (08.04.2015 vastus hagile, 25.05.2015 täiendavad vastuväited), v.a õigusvastasuse aluste osas. Kostja tasaarvestuseks kasutatud nõude aluseks on kostja väide, et hageja koos teiste isikutega tekitas kostjale õigusvastaselt kahju, kui takistas alates 09.01.2014 seadmete väljavedu kostja kinnistult teiste kinnisasjade kaudu, parkides veoauto kostja tootmishoone laadimisava ette. Pooled on menetluse kestel möönnud, et varasemalt on kostja kasutanud juurdepääsuna avalikult kasutatavale teele üle kinnistute xxxx ja xxxx ja/või xxxx. Nimetatut kinnitavad tunnistaja V V ütlused (IX kd tl 106) ning see nähtub Tartu Maakohtu kohtumäärusest tsiviilasjas nr 2-14-59298, milles kohustati tagama kostjale juurdepääs kinnistule ja tootmishoonele.
15.Kuna hageja on juriidiline isik, saab hageja deliktiõiguslik vastutus tuleneda juriidilise isiku organite (TsÜS § 31 lg 5) või juriidilise isiku poolt majandus- või kutsetegevuses kasutatavate isikute (juriidilise isiku töötajate) tegevuse eest või juriidilise isiku kohustusi täitvate või tema antud ülesannet täitvate isikute tegevuse eest (VÕS § 1054). Antud juhul tugineb kostja asjaolule, et hagejale on omistatav hageja juhatuse liikmete A H ja A R tegevus, mistõttu vastutab hageja TsÜS § 31 lg 5, § 1045 lg 4 ja § 137 lg 1 alusel solidaarselt nende isikutega.
16.Kostja on esile toonud ja selle üle ei ole ka vaidlust, et tegevuseks, mis kostja väitel temale kahju tekitas, oli juurdepääsu takistamine kostja xxxx kinnistul asuva tootmishoone laadimisavale xxxx OÜ-le kuuluval xxxx kinnistul parkiva veoautoga registreerimismärgiga xxxx (kd III tl 134-136), milline sõiduk kuulub xxxx OÜ-le (kd III tl 137-138). Hageja on leidnud, et hagejal ei olnud otsest puutumust sissepääsu ette pargitud auto ega naaberkinnisasjadega. Naaberkinnisasjad kuuluvad teistele juriidilistele isikutele, kellel küll on hagejaga vähemalt osaliselt samad juhatuse liikmed. Vaidlust ei ole ka selles, et juurdepääsu takistamise ajal olid A.H ja A.R lisaks hagejale ka nii xxxx OÜ kui ka xxxx OÜ juhatuse liikmed (kd IV tl 41-42, 4445). Kostja leiab, et nimetatud isikud on kasutanud erinevaid juriidilisi isikuid (sh OÜ xxxx, xxxx OÜ ja hageja) oma isiklike huvide ja eesmärkide saavutamiseks. A.H kostja endise juhatuse liikmena (kd IV tl 47) on teadlik, et juurdepääs laadimisavale on kostja majandustegevuseks ja seadmete transpordiks hädavajalik. Kostja põhjendas, et hageja juhatuse liikmed tegutsesid hageja nimel, sest V.V tunnistajana antud ütluste kohaselt A.H ütles V.V, et „kui maksate võla, enam ei blokeeri“. Kostja hinnangul oli tegemist hageja isikliku huviga laenulepingust tulenev võlg kostjalt kätte saada. Hageja on aga rõhutanud, et peale V.V ütluste ei ole ühtki muud tõendit, mis seob hagejat kui juriidilist isikut xxxx OÜ-le ja xxxx OÜ-le ette heidetavate tegudega. Hageja ei leia, et A.H ja A.R tegevust saab omistada automaatselt igale juriidilisele isikule, kus isikud on juhatuse liikmed.
17.Kohus on seisukohal, et antud juhul on A.H ja A.R tegevuse seos hagejaga liiga nõrk, et omistada nende tegevus hagejale. Isegi kui juurdepääsu blokeerimise eesmärgiks oli survestada kostjat võlga hagejale ära maksma, ei ole juurdepääsu blokeerimise viis hagejaga seostatav. Asjakohased on hageja vastuväited, et hagejal ei ole seost ei naaberkinnisasjadega ega pargitud veoautoga ning juhatuse liikmeks olevate isikute tegevust ei saa automaatselt omistada igale juriidilisele isikule, kus isikud on juhatuse liikmed.
Tsiviilasi nr 2-13-60162
18.Isegi kui hageja juhatuse liikmete tegevus on omistatav hagejale, ei ole kostja olenemata Ringkonnakohtu suunisest toonud piisava selguse ja täpsusega esile kahju koosseisu, sh arvestades hageja väiteid kostja seotuse kohta temal kahju hüvitamist nõudva emaettevõttega. Kostja põhjendas, et temale tekkis kahju tulenevalt sellest, et ta sattus rikkumisse oma emaettevõtte Berglandmilchi ees nii kasutuslepingu alusel, kuna ei saanud tagastada tema kasutuses olnud riivimisliini, kui ka müügilepingu alusel, kuna ei saanud Austriasse tarnida Berglandmilchi poolt ostetud seadmeid. Kostjal on tekkinud kahju, sest Berglandmilch nõuab kahju hüvitamist kostjalt kui kasutus- ja müügilepinguid rikkunud poolelt. Kahju seisneb Berglandmilchi poolt kantud täiendavates tööjõukuludes, mida ettevõte ei oleks pidanud kandma, kui seadmed oleksid olnud Berglandmilchil kasutatavad selle Austria tehases.
19.Kostja ja kostja emaettevõtte Berglandmilch vahel 02.12.2013 sõlmitud ostulepingu kohaselt kostja müüb ja Berglandmilch ostab lepingus loetletud seadmed. Lepingu kohaselt toimub seadmete demonteerimine 2013. aasta detsembris ning üheaegselt lepingu esemeks olevate seadmetega demonteeritakse ja viiakse Austriasse Berglandmilchi omandis olev riivjuustuliin ja juustu lahtilõikamise liin Holac, seadmete laadimine ja minemaviimine toimub jaanuaris Berglandmilchi teatatud kuupäeval (kd III tl 155-156, tõlge tl 157-158). Kostja väitel olid seadmed (kd III tl 159jj) valmis pandud transportimiseks 09.01.2014. Tunnistaja V V ütlustega on tõendatud (kd IX tl 105-108) samuti esemete transpordivalmidus ja nende osaline pealelaadimine 09.01.2014 sõidukile ning hageja poolt (seaduslike esindajate kaudu) edasise transpordi takistamine. Tunnistaja V V ütlustega on tõendatud (kd IX tl 107), et suuremahuliste esemete transport oli võimalik ainult blokeeritud väljapääsust. Berglandmilch esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude summas 166 273,55 eurot (kd III tl 162-163) ning kostja ja Berglandmilch sõlmisid 04.02.2015 võlatunnistuse, mille kohaselt kostja tunnistab võlgnevust Berglandmilch ees summas 166 273,55 eurot seadmete lepingukohase tarnimata jätmise tõttu müügi- ja kasutuslepingute alusel (kd III tl 164). Austria piimatööstuse töötajate suhtes kehtinud kollektiivlepingu § 6 (kd III tl 174, tõlge kd IV tl 6) sätestab lisatasu maksmise öötöö eest vahemikus kella 20-st kuni 5.30ni 50 % ühe tunni kohta kehtestatud töötasu ulatuses. Kostja esitas tõendid töötajatele lisatasu maksmise kohta 2014. aasta jaanuarist kuni oktoobrini (kd IV tl 7-40, tõlge kd IX tl 42).
20.Kohtu hinnangul on hageja esitatud tõenditega seadnud kahtluse alla, kas müügilepingu alusel on seadmete vallasomand üldse kostjalt üle läinud ja Berglandmilch saanud seadmete omanikuks. Welsi maakohtu 07.02.2018 määrusega tsiviilasjas nr 6 Cg 55/17w kohus leidis, et ei ole rahvusvaheliselt pädev Berglandmilch eGen 24.04.2017 hagiavalduse osas OÜ Põlva Piim vastu (kd X tl 103-106, tõlge 107-109) asja arutamiseks ja otsuse tegemiseks (kd X tl 126-132, tõlge tl 133-138). Samas on kohus korraldanud Bergandmilchi tegevjuhi J B õigusosakonna juhataja M N ja kostja juhatuse liikme A E ülekuulamise, millel isikud andsid ütlusi 02.12.2013 müügilepingu kohta, mille kaudu on hageja esitatud istungiprotokoll asjakohane tõend käesolevas tsiviilasjas (kd X tl 112-117, tõlge tl 118-123). Isikute ülekuulamise tulemusel pidas Welsi kohus kummaliseks, et emaettevõtja maksis ära arve seadmete eest (kd X tl 110), kuigi ta neid kätte ei saanud. Arvestades ka seda, et kostja tunnistas lepingu rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet oma emaettevõtte ees, seab eeltoodu kahtluse alla, kas kostjal on tegelikult tekkinud kahju, mis on käesolevas asjas esitatud tasaarvestuse vastuväite aluseks.
21.Kohus on ka seisukohal, et isegi kui lugeda kostjale väidetavalt tekkinud kahju põhjuslikus seoses olevaks hagejale omistatava tegevusega, ei olnud see tegevus õigusvastane.
Tsiviilasi nr 2-13-60162
22.Kinnisasja omanikul võib tema kinnistule või sealt avalikule teele juurdepääsu piiramine teatavatel asjaoludel osutuda valduse rikkumiseks AÕS § 40 lg 3 tähenduses (vt ka RKTKo nr 32-1-48-10, p 20). Kirjeldatud rikkumisega põhjustatud kahju on VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel hüvitatav, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude rahuldamise muud eeldused. Kostja ei tugine enam õigusvastasuse alusena VÕS § 1045 lg 1 p-le 5. Kostja tugineb õigusvastasuse alusena VÕS § 1045 lg 1 p-dele 6, 7 ja 8.
23.VÕS § 1045 lg 1 p 6 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati isiku majandusvõi kutsetegevusse sekkumisega. Kostja põhjendas, et A.H ja A.R on väga hästi teadlikud, et kostjal on oma korrapärase majandustegevuse läbiviimiseks vaja juurdepääsu xxxx tehase hoovipoolsele laadimisavale, mh seadmete transportimiseks tehasest ja tehasesse. Juurdepääsu takistamisega sekkusid nad kostja majandus- või kutsetegevusse. Kohus leiab, et asjaolu, et hageja juhatuse liikmed olid teadlikud kostja vajadusest juurdepääsule majandustegevuse läbiviimiseks, ei tekitanud nendele kohustust teatud viisil kostja huvides tegutseda. Hagejal ei saanud olla kontrolli selle üle, kuidas kasutatakse temale mittekuuluvat kinnistut ja veoautot. Lisaks pidi kostja pidi majandustegevuse planeerimisel arvestama sellega, et tal puudub naaberkinnisasja kasutusõigus.
24.VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kostja leiab, et talle tekitati puhtmajanduslik kahju – jäi saamata selline majandustulemus, mida kostja soovis. Kohus leiab, et hageja ei saanud juurdepääsu keelamisega rikkuda mingit seadusest tulenevat kohustust. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et senine juurdepääsutee oli väljakujunenud tavaks. Hageja on tõendanud Tartu Maakohtu 24.11.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-59298 (kd X tl 140-150), et ajalooliselt välja kujunenud tee (mida mööda määrusega kostjale xxxx kinnistule juurdepääs määrati) oli marsruudil xxxx-xxxx (põhjapoolne osa) ja xxxx. Seega ei saa väljakujunenud tavaks pidada marsruuti xxxx-xxxx ja xxxx, mida mööda liikus veok 09.01.2014 hommikul kostja tehaseni. Juurdepääsu asukoha osas Tartu Ringkonnakohtu 04.05.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-1459298 maakohtu määrust ei muudetud. Kohtute Infosüsteemi andmetel on mõlemad määrused jõustunud Riigikohtu 01.08.2018 määrusega, millega Riigikohus ei võtnud menetlusse kostja määruskaebust. Kuna kostja väidetud juurdepääs ei olnud välja kujunenud tavana, ei saa seda ka pidada kinnisomandi vahetuks seadusjärgseks kitsenduseks, mille rikkumist saaks hagejale ette heita. Seega ei saanud kostjale ka tekkida puhtmajanduslikku kahju.
25.VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Kostja leiab, et senine juurdepääsutee oli väljakujunenud tavaks, mistõttu tuli juurdepääsu blokeerimine kostjale üllatusena. OÜ xxxx, xxxx OÜ ning A.H ja A.R tahtlik tegevus oli kantud eesmärgist kostjat kahjustada ja survestada ning majandusseisu halvendamise kaudu näiliselt õigustada hageja alusetut laenu ennetähtaegse tagastamise nõuet. A.H ja A.R on lisaks käesolevale asjale esitanud kohtusse ka pankrotiavalduse kostja vastu. Lisaks on neil olnud huvi omandada kostjalt xxxx kinnistu, mistõttu andsid nad kostjale mõista, et teevad kinnistu kasutamise keeruliseks. Lisaks mõjutasid A.H ja A.R isiklikult ja hageja juhatuse liikmetena OÜ-d xxxx ja xxxx OÜ-d kostja tehase juurdepääsu blokeerimisega, st kihutasid neid kahju tekitanud tegudele VÕS § 1045 lg 4 mõistes. Kohus on seisukohal, et tahtlik takistamine ei ole tõendatud.
26.VÕS § 1045 lg 2 p 4 kohaselt ei ole kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja kasutas oma õiguse teostamiseks või kaitseks õigustatult omaabi. Kostja leiab, et tegemist ei saanud olla omaabi kasutamise olukorraga, sest seni ei tehtud kostjale takistusi juurdepääsu takistamiseks
Tsiviilasi nr 2-13-60162 ning juurdepääsu võimaldamine seati sõltuvusse võla maksmisega. Lisaks ei saa omaabina olla käsitletav kinnistu kasutamise võimaluse ettehoiatamata lõpetamine, kui senine juurdepääs on toiminud. Hageja on viidanud aga sellele, et V.V tuli xxxx kinnistu kaudu, võttis omavoliliselt maha aia. Lisaks ei teinud kostja midagi selleks, et seadmeid ära viia (nt ei taotlenud esialgset õiguskaitset) olukorras, kus väidetavalt kahju suurenes iga päevaga. Kostja on selle väite osas viidanud läbirääkimiste pidamisele juurdepääsu lubamise osas. Kohus on seisukohal, et kuna hagejal puudus seos laadimisava blokeerimisega, ei saanud ta ka kasutada omaabi oma õiguste teostamiseks või kaitseks. Kas omaabi võis kasutada hoopis kinnistu omanik, kelle kinnistul veoauto parkis, ei ole käesoleva menetluse esemeks.
27.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja tasaarvestuse vastuväide ei ole põhjendatud. Kostja ei ole esitanud hageja nõudele muid sisulisi vastuväiteid, v.a vastuväiteid, mida maakohus asja esimesel läbivaatamisel ja ringkonnakohus juba arvestasid ning mille alusel jäi hagi juba osaliselt rahuldamata.
28.Kohus jätab asja lahendamisel TsMS § 238 lg 5 alusel tõenditena arvestamata tõenditena vastu võetud 22.02.2019 hageja esitatud Tartu Maakohtu 14.12.2018 otsuse tsiviilasjas nr 2-15-2226 ja 04.06.2019 hageja esitatud Tartu Ringkonnakohtu 03.06.2019 otsuse tsiviilasjas nr 2-15-2226, kuna tegemist on otsustega, mis ei ole jõustunud.
29.Hagi osalise rahuldamata jätmise osas, mille aluseks oli kostja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine menetluse kestel 209 863,98 euro ulatuses, on Harju Maakohtu 29.06.2017 otsus jõustunud. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole ülejäänud osas laenulepingust tulenevat 20.08.2015 sissenõutavaks muutunud kohustust hageja ees täitnud. Ringkonnakohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud otsuse p-s 19.13 selgitanud, et kui kostja tasaarvestuse avaldus ei ole kas tervikuna või osaliselt põhjendatud, siis võib hagi olla osaliselt edukas. Pooled ei vaidle selle üle, et enam kui 209 863,98 eurot pole laenu ja intressi makstud, st hagejal on sõltuvalt kostja tasaarvestusele antavast hinnangust nõue kuni 170 099,45 euro laenuraha ja intressi saamiseks.
30.Vastavalt ringkonnakohtu juhistele on hageja oma nõude arvestuskäiku täpsustanud VÕS § 88 lg-t 8 ja 9 arvestades. Kostja ei ole esitanud hageja arvestuskäigule sisulisi vastuväiteid.
31.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja välja mõista kostjalt hageja kasuks VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 176 619,39 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 21.08.2015 kuni 21.06.2019 eest 123 633,57 eurot ja edasiulatuv viivis määras 18,25% põhivõlalt (176 619,39 eurot) aastas alates 22.06.2019 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus
32.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Kuna kohus rahuldab hageja nõude osaliselt, jaotab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega ja põhinõude rahuldamise ulatust arvestades (319 558,24 eurost 176 619,39 eurot) jätta 45% ulatuses hageja kanda ja 55% ulatuses kostja kanda.
33.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui
Tsiviilasi nr 2-13-60162 menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
34.Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui lahend kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks lahendis vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast lahendi jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Dina Sõritsa kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.