Zsaca Yameogo OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla hagi XX vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19. märtsi 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
30 000 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Zsaca Yameogo OÜ (endine ärinimi PäikesemaakKardinad OÜ, registrikood 10264444, pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helvia Räägel
Istungi toimumise aeg
05. november 2019
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 19. märtsi 2019 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja XX kanda.
Zsaca Yameogo OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirlal kulude puudumise tõttu jätta need rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolu
1.Zsaca Yameogo OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla esitas 20.04.2018 Harju Maakohtule hagi XX vastu, paludes kostjalt vara tagasivõitmise korras pankrotivõlgniku kasuks välja mõista 30 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt oli kostja ajavahemikul 03.01.2001 kuni 27.02.2017 pankrotivõlgniku juhatuse liige ja 11.08.2009 kuni 22.02.2017 ka osanik. Alates 27.02.2017 on ettevõtte osanik Panama äriühing Transatlantic International Brokers Corp (560127). Uueks juhatuse liikmeks määrati BB, kelle volitused lõppesid 22.03.2017.
3.Juba detsembris 2016 tekkisid võlgniku makseraskused. Võlgniku pankrot kuulutati välja võlausaldaja avalduse alusel. Võlausaldaja nõue, s.o põhivõlg 2441,50 eurot ja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras, tuleneb Harju Maakohtu 04.07.2016 ja Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2016 otsustest tsiviilasjas nr 2-15-116821. Pankrotiavalduse esitamise seisuga oli võlausaldaja nõue 6606,39 eurot.
4.Ajavahemikul 13.01.2017 kuni 16.01.2017 võõrandas võlgnik sisuliselt kogu oma vara. 13.01.2017 võõrandas võlgnik korteriomandi Tallinnas, XXX. 16.01.2017 võõrandas võlgnik mootorratta Ducati (registreerimismärk XXXX) OÜ-le Päikesemaak Disain, mille juhatuse liige on kostja, samuti kolm sõiduautot BMV (registreerimismärkidega CCCCCC, AAAAAA ja RRRRRR) Osaühingule Päikesemaak Interjöörid, mille juhatuse liige on kostja. Võlgniku pangakontodele nendest võõrandamistest raha ei laekunud. 18.01.2017 tasus võlgnik kostjale kui oma lähikondsele 30 000 eurot selgitusega „laenu tagastamine“. Seega võõrandas võlgnik kogu oma vara ja tasus laenu lähikondsele, kuigi talle olid teada tema suhtes tehtud kohtuotsused.
5.Kostja võlgniku juhatuse liikmena ei tegelenud mitte ettevõtte majandustegevuse ja kohustuste täitmisega, vaid ettevõtte varade võõrandamisega, mille tulemusel muutus ettevõte maksejõuetuks. Pankrotivõlgniku poolt kostjale 30 000 euro üleandmine tuleb tunnistada kehtetuks ja raha tagastada pankrotivarasse. Raha üle andmisega muutus võlgnik maksejõuetuks ja kahjustas võlausaldaja huve. Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-116821 jõustus 22.02.2017. Kuna ringkonnakohtu otsuse jõustumise ajaks oli kostja oma osaluse võõrandanud ja ta oli juhatusest tagasi kutsutud, ei saanud ta võlgniku tekkivate kohustuste täitmist mõjutada. Eksitav on hageja väide, nagu oleks võlausaldaja nõue olnud 6606,39 eurot.
8.Ajal, mil kostja oma osa võõrandas, oli võlgnikul piisavalt raha oma kohustuste täitmiseks. Ebaõige on väide lähikondlase eelistamise kohta. Kostjale vaidlusaluse laenu tagasimakse tegemise ajal ei olnud kohtuotsusest tuleneva nõude tekkimine veel teada. Võlgniku kohustus kostja ees nähtub aga juba 2015.a majandusaasta aruandest. Kohustust oli võimalik kostjale osaliselt täita varade müügist laekunud vahendite arvel. Muid kohustusi
võlgnikul sellel ajal teadaolevalt ei olnud. Seega ei kahjustatud tehinguga võlausaldaja huve ja seadusest tulenev eeldus tehingu tagasivõitmiseks on täitmata.
9.Õige ei ole hageja väide, nagu ei oleks võlgnikule korteriomandi ja sõidukite võõrandamisest raha laekunud. Sõidukite müügist laekus 14 396,40 eurot ja korteri võõrandamisest ilmselgelt piisavalt, et tasuda kostjale laenu tagasimakse. Tehingute alusel laekunud sularaha peab olema võlgniku kassas, mille kostja andis üle uuele osanikule. Raha laekumine on kajastatud raamatupidamises, kuid raamatupidamisdokumendid ei asu enam kostja valduses. Kuna raha oli kassas, ei olnud võlgnik kostjale laenu tagastamise ajal maksejõuetu ega muutunud selle tulemusel maksejõuetuks.
10.Äriühingu vara võõrandamine ja saadud raha arvelt äriühingu kohustuste täitmine on äriühingu majandustegevusega tegelemine. Kostja täitis oma kohustusi vajaliku hoolsusega. Kostja kutsuti juhatuse liikme kohalt tagasi juba 22.02.2017. Esimese astme kohtu otsus
11.Maakohus rahuldas hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 1050 eurot.
12.Kohus tuvastas, et Tallinna Ringkonnakohus 19.12.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-116821 mõisteti võlgnikult CC kasuks välja põhivõlg 2441,50 eurot, intress 13,75 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt alates 04.07.2016 kuni selle täieliku tasumiseni. Otsus jõustus 22.02.2017. Võlgnik kohtuotsust ei täitnud.
13.20.10.2017 esitas CC kohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Võlausaldaja nõue oli pankrotiavalduse esitamise seisuga 6606,39 eurot. Maakohtu 07.02.2018 määrusega nimetati võlgnikule ajutine pankrotihaldur. Maakohtu 01.03.2018 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Raivo Piirla. 18.01.2017 kandis võlgnik oma arvelduskontolt laenu tagastamiseks kostjale üle 30 000 eurot.
14.Võlgniku poolt 18.01.2017 teostatud rahalise kohustuse täitmine kostjale kuulub pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p-st 3 tulenevalt tagasivõitmisele, kuna rahalise kohustuse täitmine on tehtud kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, sellega kahjustati võlausaldajate huve ja kostjat kui lähikondset eelistati teisele võlausaldajale. Rahalise kohustuse täitmine tingis võlgniku maksejõuetuse ja kostja teadis seda.
15.Laenu tagastamisel eelistati kostjat põhjendamatult. Täitmata jäeti kohustus, mis oli vähemalt sama oluline ning võlgnik ja kostja olid täitmata kohustusest teadlikud. Võlgniku ja CC võlasuhe tekkis juba 04.03.2014 üürilepingust, mitte alles Riigikohtu lahendist 22.02.2017, nagu väidab kostja. Kuna nii maakohus kui ka ringkonnakohus rahuldasid CC hagi, pidi võlgnikule ja kostjale olema äratuntav, et võlgnikul on potentsiaalne kohustus. Kostja eelistamine kahjustas teist võlausaldajat. Ajutine haldur tuvastas, et kostja võlgniku osaniku ja juhatuse liikmena ei tegelenud ettevõtte majandustegevusega ega täitnud ettevõtte kohustusi, vaid võõrandas varad ja oma osa välismaal resideeruvale ühingule, kes ei tunne ühingu majandustegevuse vastu huvi. Võlgniku raamatupidamisdokumente ja väidetavat sularahakassat ei ole haldurile üle antud.
16.Tõendamata on kostja väide, et võlgniku vara võõrandamisest saadud raha jäi ühingu kassasse, mistõttu ei olnud võlgnik maksejõuetu. Kostja esitatud kassakviitungite ärakirjad võlgniku maksejõulisust ei tõenda. Puuduvad tõendid selle kohta, et võlgniku kassajääk ja raamatupidamisdokumendid oleks tegelikult 27.02.2017 uuele juhatuse liikmele või osanikule üle antud. Kostja ei esitanud kohtule võlgniku raamatupidamisdokumentide ja kassajäägi kohta tõeseid andmeid. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et mingit kassajääki ei
eksisteerinud ja makseraskuste ilmnemisel detsembris 2016 ei olnud kostja prioriteet tegutseda võlgniku majanduslikes huvides, vaid võlgniku vara väljaviimisel enda huvides.
17.Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis. Kostja oli 03.01.2001 kuni 27.02.2017 võlgniku juhatuse liige ja 11.08.2009 kuni 22.02.2017 võlgniku osanik. Rahalise kohustuse täitmisel kostjale 18.01.2017 oli kostja võlgniku lähikondsena teadlik kostja maksejõuetusest ja täitmata kohustusest CC ees ning asjaolust, et pärast endale makse teostamist ei ole võlgnikul vara CC nõude rahuldamiseks. Maksega kahjustati võlausaldaja huve. Apellatsioonkaebus
18.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
19.Kohus rahuldas hagi ebaõigesti, kuna PankrS § 113 lg 1 p-s 3 kohaldamise eeldused olid täitmata. Kostja tõendas, et võlgnik oli tehingu tegemise ajal maksejõuline ja ei muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.
20.Võlgnikule kuulusid tehingu tegemise ajal nõudeõigused sõidukite ostuhinna osas. Kostja tõendas, et võlgnik väljastas temale kuulunud sõidukite eest arved ja need tasuti kassasse 30.01.2017, s.o pärast võlgnikule laenu tagastamist. Võlgnik tagastas kostjale 18.01.2017 juba 31.12.2016 sissenõutavaks muutunud laenu. Maakohus ei ole neid tõendeid hinnanud.
21.Kuigi kostja ei tea, kuidas kujunes võlausaldaja CC pankrotimenetluses esitatud nõue 6606,39 eurot, oli võlgnikul selle summa tasumiseks piisavalt rahalisi vahendeid.
22.Õige ei ole maakohtu seisukoht, et võlgniku kohustus tekkis üürilepingust. Tegemist oli vaieldava nõudega, mida võlgnik ei tunnistanud. Kohustus muutus sissenõutavaks alles Riigikohtu 22.02.2017 lahendiga. Võlgnik teadis, et kohustuse täitmiseks on vajadusel vahendid olemas.
23.Maakohus ei kaalunud, kas võlgnikul oli vaidlusaluse makse tegemise ajal ka teisi võlausaldajaid, kelle nõuded olid juba muutunud või lähiajal muutumas sissenõutavaks ja järeldas automaatselt, et tegemist oli kostja eelistamisega, kuigi kostja nõue oli sissenõutav ja teisi võlausaldajaid ei olnud.
24.Õige ei ole kohtu seisukoht, nagu puuduks asjas tõendid selle kohta, et võlgniku kassajääk ja raamatupidamisdokumendid anti 27.02.2017 uuele juhatuse liikmele või osanikule üle. Kostja esitas selle kohta tema valduses olevad tõendid, s.o postisaadetise kviitungi. Kostjale ei ole esitatud kassa jäägi üleandmata jätmisest tulenevaid nõudeid. Kohus ei selgita, milliste asjas kogutud tõendite pinnalt ta leidis, et kassajääki ei eksisteerinud ja makseraskused ilmnesid detsembris 2016. Kohtu põhjendused ei ole jälgitavad.
25.Kohus jättis tähelepanuta kostja väite ja tõendid, mis kinnitavad, et kostja ei olnud võlgniku juhatuse liige juba alates 22.02.2017 ega saanud seega võlausaldaja nõude täitmise eest vastutada.
26.Pärast maakohtu otsuse tegemist selgus, et võlgniku pankrotimenetluses on võlausaldajate nõuded ja menetluse kulud 17 021 eurot. Käesoleva hagi rahuldamisel tekib kostjal võlgniku vastu veel 30 000 euro suurune nõue. Ei ole välistatud, et kostjale tuleb hüvitada tema poolt tehingu tagasivõitmise korral võlgnikule üle antu PankrS § 119 lg 4 ja § 146 lg 1 p 1 alusel.
Vastus apellatsioonkaebusele
27.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
29.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
30.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsuse põhjendav osa TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud.
31.Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
32.Maakohus leidis õigesti, et PankrS § 113 lg 1 p 3 kohaldamise eeldused on täidetud ja võlgniku poolt 18.01.2017 rahalise kohustuse täitmine kostjale kuulub tagasivõitmisele. Kostja ei tõendanud, et ta oli tehingu tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.
33.Vaidlust ei ole selle üle, et võlgnik võõrandas talle kuulunud korteriomandi ja sõidukid enne vaidlusaluse tehingu tegemist. Kostja väited, et vara võõrandati sularaha eest ja võlgniku kassas oli piisavalt raha, mille arvel täita kohustus võlausaldaja ees, tõendamist ei leidnud. Samuti on vastuolulised ja tõendamata kostja väited selle kohta, et ta andis kassa jäägi ja raamatupidamisdokumendid uuele osanikule üle (tlk 61 pöördel, tlk 108 pöördel). AS Eesti Post kviitungi alusel ei ole võimalik kindlaks teha, mida kostja pakiga uuele osanikule saatis. Sularaha sel viisil saatmine ei ole eluliselt usutav. Ringkonnakohtu istungil väitis kostja lepinguline esindaja hoopis seda, et kostja andis kassas olnud sularaha üle võlgniku uuele juhatuse liikmele BB-le. Ka seda väidet kinnitavad tõendid puuduvad.
34.Tõele ei vasta apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis hinnangu andmata kostja tõenditele võõrandatud sõidukite eest sularaha saamise kohta. Maakohus leidis õigesti, et kostja poolt koostatud kassa kviitungid (tlk lk 111 pöördel – 113) ei tõenda võlgniku maksejõulisust ja kostja väiteid kassas piisava sularaha olemasolu kohta, mille arvel oleks võlgnik saanud võlausaldaja nõuet täita. Need ei ole usaldusväärsed tõendid.
35.Ebaõige on kostja väide, nagu oleks maakohus jätnud kindlaks tegemata, kas võlgnikul oli vaidlusaluse makse tegemisel teisi võlausaldajaid peale kostja. Maakohus tuvastas õigesti,
et võlgniku võlg CC ees tekkis 04.03.2014 sõlmitud üürilepingu täitmata jätmisest, mitte Riigikohtu 22.02.2017 lahendist, millega võlgniku kassatsioonkaebus jäeti menetlusse võtmata, nagu leiab kostja. Kostja väide, et võlgnik tagastas 18.01.2017 kostjale 31.12.2016 sissenõutavaks muutunud laenu, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Maakohus tuvastas õigesti, et võlgnik eelistas põhjendamatult kostjat teisele võlausaldajale, kelle suhtes täitmata potentsiaalsest kohustusest olid teadlikud nii võlgnik kui ka kostja. Kostjale võla tagastamisega muutus võlgnik maksejõuetuks ja võlausaldaja nõude täitmine võimatuks. Asja materjalist järeldub, et pärast võlgniku poolt kostjale 30 000 euro väljamaksmist ei jäänud võlgnikule enam mingit vara. Väljamakse tegemine ei olnud vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Tehinguga eelistati kostjat kui võlgniku lähikondset ja sellega kahjustati võlausaldaja huve.
36.Tähtsust ei ole sellel, kas kostja ei olnud enam võlgniku juhatuse liige alates 22.02.2017 (väidetav uue osaniku otsus kostja juhatusest tagasikutsumise kohta) või 27.02.2017 (äriregistri kanne). Oluline on see, et vaidlusaluse tehingu tegemise ajal oli kostja võlgniku osanik ja juhatuse liige, st võlgniku lähikondne.
37.Samuti ei ole käesoleva asja lahendamisel tähtsust sellel, kui suures summas on võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeid ja kui suured on pankrotimenetluse kulud. Samuti ei mõjuta asja lahendamist see, kas kostjal tekib võlgniku vastu 30 000 euro suurune nõue ja kas kostjale tuleb tehingu tagasivõitmise korral hüvitada tema poolt võlgnikule üleantu PankrS § 119 lg 4 ja § 146 lg 1 p 1 alusel.
38.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejal puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
Vahur-Peeter Liin
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.