Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number
2-17-6975
Otsuse kuupäev
Tartu, 27. november 2019
Kohtukoosseis
Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull
Kohtuasi
Estwin Projektijuhtimise OÜ hagi Olav Harjo vastu kahjuhüvitise 12 844 euro 80 senti ja viivise saamiseks, alternatiivselt alusetult saadu tagastamiseks ning intressi, kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Olav Harjo kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
14 786 eurot 11 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Estwin Projektijuhtimise OÜ, esindaja vandeadvokaat Tiina Pukk Kostja Olav Harjo, esindaja vandeadvokaat Britta Oltjer
Asja läbivaatamise kuupäev
28. oktoober 2019, kirjalik menetlus
2-17-6975 tema kasuks välja alusetu rikastumise tulemusena saadud 7403 eurot 52 senti ja sellelt summalt arvestatud intressi 18 senti, samuti kahjuhüvitise 5441 eurot 28 senti, viivise 387 eurot 7 senti ja intressi arvestatuna 7403 eurolt 52 sendilt seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni ning viivise arvestatuna 5441 eurolt 28 sendilt seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt asutati 2009. aastal projekti EstWin (projekt) elluviimiseks Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutus (sihtasutus). Kostja oli sihtasutuse juhatuse liige alates 31. augustist 2009 kuni tagasikutsumiseni 29. oktoobril 2015. Kostja asutas sihtasutuse nõukogu palvel projekti elluviimiseks hageja ning oli ajavahemikus 30. august 2009 kuni 19. jaanuar 2011 selle ainuosanik ja ainuke juhatuse liige. 19. jaanuaril 2011 sõlmisid sihtasutus ja kostja hageja osa müügilepingu, millega sihtasutus sai kostja 100%-lise osaluse hagejas (alates 19. jaanuarist 2011 moodustasid sihtasutus emaettevõtjana ja hageja tütarettevõtjana kontserni, mis tegutseb ühtse majandusüksusena). Pärast müügilepingu sõlmimist oli kostja nii sihtasutuse kui ka hageja ainuke juhatuse liige, lisaks töötas ta hageja juures ka töölepingu alusel. Kostja sõlmis 2. jaanuaril 2015 hageja juhatuse liikmena iseendaga töölepingu muutmise kokkuleppe, millega suurendas oma kuu brutotöötasu hageja juures 600 euro võrra. Töölepingu muutmiseks oli seaduse kohaselt vajalik hageja ainuosanikust sihtasutuse otsus (juhatuse otsus) ning kuivõrd kostja ise oli ka sihtasutuse juhatuse ainus liige, pidi ta oma otsuse tegemiseks saama sihtasutuse põhikirja ja sihtasutuste seaduse (SAS) järgi sihtasutuse nõukogu nõusoleku. Sihtasutuse nõukogu nõusolekuta tehtud töölepingu muudatus on tühine. Hageja vara vähenes 6000 euro võrra, kuivõrd kostja maksis endale tühise töölepingu muutmise kokkuleppe alusel kümne kalendrikuu jooksul iga kuu 600 euro võrra kõrgemat töötasu. Eeltoodu tõttu oli ka töölepingu lõppemisel (27. oktoobril 2015 lõpetas kostja hageja juhatuse liikmena iseendaga töölepingu alates 28. oktoobrist 2015 koondamise tõttu) kostjale makstud lahkumishüvitis ettenähtust 3600 euro võrra suurem. Hageja kogukulu seoses kostjale välja makstud suurema lahkumishüvitisega oli 4816 eurot 80 senti (sh hüvitis 3600 eurot (bruto), sellelt makstav sotsiaalmaks 1188 eurot ja töötuskindlustusmaksed 28 eurot 80 senti). Kokku on kostja rikkumise tõttu tekkinud hagejale kahju 12 844 eurot 80 senti. Alternatiivselt on kostja enam tasutud töötasu arvel rikastunud.
2-17-6975 2010 kuni 12. november 2015 selle ainus juhatuse liige. 19. jaanuaril 2011 sõlmisid sihtasutus ja kostja müügilepingu, millega sihtasutus omandas kostja 100%-lise osaluse hagejas. Sihtasutus ja kostja olid sõlminud juhatuse liikme lepingu, mille alusel sai kostja sihtasutuse nõukogu määratud tasu. Samuti täitis kostja hageja juures töölepingu alusel projekti täitmisega seotud ülesandeid. Maakohtu otsuse põhjendustel heidab hageja kostjale ette hoolsus- ja lojaaalsuskohustuse rikkumist osaühingu juhtimisel, kuid ei ole seda tõendanud. Kostja kui hageja juhatuse liikme hoolsusstandardi seadmisel tuleb arvestada ka kontsernisuhteid (tuvastatud asjaoludel moodustavad sihtasutus ja hageja kontserni). SAS § 25 lg 7 ja sihtasutuse põhikirja p 3.2.1.11 sätestavad vaid tehingute tegemist sihtasutuse sisesuhtes, st tehingu tegemist nõukogu nõusolekul oma juhatuse liikmega. Hageja on iseseisev juriidiline isik ning tema põhikirjast ei tulenenud hageja juhatuse liikmele iseendaga tehingute tegemiseks piiranguid. Kuivõrd kostja ei vajanud iseendaga töölepingu muutmiseks sihtasutuse nõukogu nõusolekut, ei ole tähtsust ka asjaolul, kas selline nõusolek pidanuks olema kostjal kui sihtasutuse juhatuse liikmel. Pooled ei vaidle selle üle, et ühtegi sihtasutuse nõukogu otsust töölepingu muutmiseks ei ole varem vormistatud ning sihtasutuse nõukogu on kinnitanud oma majandusaasta aruanded, kus sisaldusid kõik töötasud ja nende muutmised (sihtasutuse nõukogu teadis töötasu muutmisest). Seetõttu on mõistlik arvata, et kontserni sees ei olnud kokkulepet, et töölepingu muutmiseks oli nõutav sihtasutuse nõukogu nõusolek, ning sellest teadmist või mitteteadmist ei saanud kostjale ette heita. Ei vaielda selle üle, et poolte kokkuleppe kohaselt kantakse töötajate palgakulud valdavalt hageja kaudu ning 85% nendest kuludest hüvitati Euroopa Liidu toetusfondidest, mille eest esitati arved sihtasutusele. Poolte kokkuleppe kohaselt vaatab hageja juhatus töötajate palgad iga aasta alguses üle ja korrigeerib neid mõistlikult üldise turuolukorra järgi, juhindudes sellest, millal toetused struktuurifondidest välja makstakse. Tuvastatud asjaoludel on hageja muutnud kostja palka korduvalt ka varem (muudeti ka teiste hageja töötajate töötasusid). Hageja ei tõendanud oma väidet, et pooltel oli kokkulepe kostjale töötasu ja juhatuse liikme tasu maksmiseks kokkulepitud tasufondist, mille suuruseks oli alates
2-17-6975 hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi on hageja nõude (osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue) õiguslikuks aluseks VÕS § 115 lg 1 ja äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2. Maakohtu järeldus, et hageja heidab kostjale ette üldist hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist osaühingu juhtimisel, ei ole täpne, sest eelkõige heitis hageja kostjale ette juhatuse liikme lojaalsuskohustusest tulenevat esindusõiguse piirangu rikkumist (ÄS § 168 lg 1 p 10 ja § 181 lg 3). Maakohus leidis põhjendamatult, et kostjal ei olnud hageja juhatuse liikmena iseendaga tehingute tegemiseks piiranguid. Sellised piirangud tulenesid ÄS-ist ning hageja põhikirjas sätestatul ei ole määravat tähtsust. ÄS § 181 lg-test 3 ja 4 ning § 168 lg 1 p-st 10 tulenevalt oli kostjal hageja juhatuse liikmena iseendaga sõlmitud töölepingu muutmiseks vajalik osanike (s.o sihtasutuse kui hageja ainuosaniku) nõusolek. Sihtasutuse tasandil oleks tehinguks vajaliku nõusoleku saanud anda sihtasutuse juhatus (SAS § 18 lg 1). Samas tuleneb SAS § 18 lg-test 4 ja 5 (sarnaselt ÄS § 181 lg-tega 3 ja 4), et sihtasutuse ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud nõukogu, ning et juhatuse liikmel ei ole õigust esindada sihtasutust tehingute tegemisel, mille puhul seaduse järgi otsustab esindaja määramise eraldi nõukogu. SAS § 25 lg 7 järgi otsustab nõukogu juhatuse liikmega tehingu tegemise, määrab tehingu tingimused, otsustab õigusvaidluse pidamise ja määrab selles tehingus või vaidluses sihtasutuse esindaja. Sisuliselt sama tuleneb ka sihtasutuse põhikirja p-st 3.2.1.11. Kuivõrd kostja oli ka sihtasutuse ainus juhatuse liige, ei saanud ta eelmärgitut arvestades anda sihtasutuse tasandil nõukogu otsuse või nõusolekuta iseendale nõusolekut tehingu tegemiseks hageja juhatuse liikmena. Eeltoodut arvestades oli kostja töölepingu muutmiseks vajalik sihtasutuse nõukogu nõusolek. Kostja oli ise sihtasutuse juhatuse liige, mistõttu pidi ta olema ka nõukogu vajaliku nõusoleku puudumisest teadlik. Kuivõrd vaidlus käib eelkõige konkreetse esinduspiirangu rikkumise üle, ei ole määravat tähtsust sellel, kas hageja ja sihtasutus moodustavad kontserni (hageja ja sihtasutus on vähemalt alates
4(8)
2-17-6975 põhjendamatuks ka asjaolu, et hageja ei ole kostja töötasu varasemaid muudatusi vaidlustanud. Hageja väidete kohaselt olid töölepingu varasemad muudatused sihtasutuse nõukoguga kooskõlastatud. Samuti ei tõendanud kostja oma vastuväidet, et isegi kui tema töötasu muutmise aluseks pidanuks olema hageja osaniku (sihtasutuse nõukogu) otsus, siis on sihtasutuse nõukogu vaidlustatud tehinguga nõustunud ning selle oma tegevusega heaks kiitnud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 111 lg 1). Kostja esitatud majandusaasta aruannetes (juhatuse tegevusaruannetes) on märgitud ainult juhatuse liikme tasu ning ühegi konkreetse töötaja (sh kostja) töötasu suurust (ega nende muudatusi) majandusaasta aruandest ei nähtu. Seda ei nähtu ka sihtasutuse nõukogule juhatuse esitatud 2015. aasta eelarve ettepanekust. Eeltoodu põhjal on kostja rikkunud töölepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel esinduspiirangut ning selline kõrgema organi (osaniku) kehtiva nõusolekuta tehtud tehing on ÄS § 181 lg 3 alusel tühine. Nimetatud kokkulepe ei ole osaühingu igapäevases majandustegevuses tehtud tehing ÄS § 181 lg 3 teise lause mõttes. Tegemist on esindusõiguseta tehtud tehinguga TsÜS § 129 tähenduses. Ringkonnakohus kohaldas VÕS § 127 lg-d 1–4. ÄS § 187 lg-st 2 tulenevalt eeldatakse juhatuse liikme poolt oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitamisel, et juhatuse liige vastutab tekitatud kahju eest. Juhatuse liikmel on võimalik see eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et käitus korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja ei ole seda teha suutnud. Juhatuse liikmel tuleb tegutseda osaühingu huvides ja juhatuse liige ei tohi olla oma tegevusest isiklikult huvitatud. Enda töölepingujärgse tasu suurendamisest oli kostja vaieldamatult isiklikult huvitatud. Kahjuhüvitise vähendamine VÕS §-de 139 ja 140 alusel ei ole põhjendatud. Sihtasutuse nõukogu väidetav puudulik kontroll ei õigusta kostja juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Rahuldada tuleb ka hageja viivisenõue.
2-17-6975 Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui jättis hindamata, kas kostja töötasu tõstmine oli põhjendatud ning vastavuses töötaja töökohustuste mahuga. Hageja ei ole tõendanud ja ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et kostja töötasu suurendamine oli kontsernihuviga vastuolus (kostja töötasu suurendamine ei vastanud hageja ja sihtasutuse huvidele). Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt ja rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis, et sihtasutus ei ole vaidlusalust tehingut heaks kiitnud. Ringkonnakohtu järeldus, et sihtasutuse (ja hageja) majandusaasta aruannetes kajastub ainult tööjõu üldkulu ja ühegi konkreetse töötaja (sh kostja) töötasu suurust neist ei nähtu, on tõenditega vastuolus. Kuna kostja ei ole juhatuse liikme kohustusi rikkunud, on hageja kahju- ja viivisenõue põhjendamatu.
2-17-6975 tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Sama sätte lg 4 järgi ei ole juhatuse liikmel õigust esindada osaühingut tehingute tegemisel, mille puhul seaduse järgi otsustavad esindaja määramise eraldi osanikud või nõukogu. Sihtasutuse juhatuse liikme pädevust sihtasutusega tehingu tegemisel sätestavad SAS § 18 lg-d 3 ja 4 ning § 25 lg 7. SAS § 18 lg 3 sätestab, et juhatuse liikmed on sihtasutuse nimel tehingute tegemisel kohustatud sihtasutuse suhtes järgima põhikirjas ettenähtud või nõukogu või juhatuse kehtestatud piiranguid. Esindusõiguse piiramine ei kehti kolmandate isikute suhtes. Sama sätte lg 4 järgi on sihtasutuse ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud nõukogu. SAS § 25 lg 7 järgi otsustab nõukogu juhatuse liikmega tehingu tegemise, määrab tehingu tingimused, otsustab õigusvaidluse pidamise ja määrab selles tehingus või vaidluses sihtasutuse esindaja. Praeguses asjas esitatud Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutuse põhikirja p 3.2.1.11 järgi on nõukogu pädevuses juhatuse liikmega tehingu tegemise, tehingu tingimuste ja tehingus esindaja määramine ning õigusvaidluse pidamise ja selles esindaja määramine. Kolleegiumi hinnangul ei järeldu viidatud sätetest, et kostja ei saanud teha vaidlusalust tehingut sihtasutuse nõukogu nõusolekuta (nagu ekslikult leidis ringkonnakohus). ÄS § 168 lg 1 p 10 ja § 181 lg-te 3 ja 4 järgi oli kostjal kui hageja ainsal juhatuse liikmel hagejaga tehingu tegemiseks vajalik osanike nõusolek. Kohtute tuvastatud asjaoludel oli kostja teinud vaidlusaluse tehingu osaniku nõusolekul, sest hageja ainuosanikuks oli alates 19. jaanaurist 2011 sihtasutus ja kostja oli ühtlasi sihtasutuse ainus juhatuse liige (seaduslik esindaja). ÄS § 168 lg 1 p-st 10 ja § 181 lg-test 3 ja 4 ei tulenenud, et kostja vajanuks hageja ainsa juhatuse liikmena hagejaga tehingu tegemiseks iseseisva äriühingu (sihtasutuse) nõukogu nõusolekut. Samuti ei tulenenud SAS § 25 lg-st 7 ja sihtasutuse põhikirjast, et kostja vajanuks hageja ja sihtasutuse ainsa juhatuse liikmena hagejaga tehingu tegemiseks sihtasutuse nõukogu nõusolekut. SAS § 25 lg 7 ja sihtasutuse põhikiri sätestavad tehingute tegemist sihtasutuse sisesuhtes, sh tehingu tegemist nõukogu nõusolekul oma juhatuse liikmega (nagu leidis ka maakohus), mistõttu kohalduksid viidatud sätted juhul, kui kostja oleks sihtasutuse juhatuse liikmena teinud tehingu sihtasutusega. Kolleegium lähtub eeltoodut arvestades maakohtu seisukohast, et kostja ei vajanud vaidlusaluse tehingu tegemiseks (tehingu tegemiseks kostja ja hageja vahelises käsundussuhtes) sihtasutuse nõukogu nõusolekut, ning seetõttu ei ole tähtsust ka asjaolul, kas kostja vajanuks tehingu tegemiseks sihtasutuse nõusolekut, arvestades seda, et ta oli ühtlasi sihtasutuse juhatuse liige. Kolleegium märgib lisaks, et kostja ei ole tekitanud olukorda, kus ta on olnud aastate vältel sihtasutuse ja ühtlasi ka hageja ainus juhatuse liige (kohtud on tuvastanud, et kostja oli alates 31. augustist 2009 ja 31. augustist 2010 vastavalt sihtasutuse ja hageja ainus juhatuse liige). Sihtasutuse nõukogu pidi ette nägema kirjeldatud olukorrast tekkida võivaid probleeme, kuid ta ei pidanud vajalikuks nende vältimiseks midagi ette võtta.
2-17-6975 töötasu maksmise asjaolusid (jättes sh töötasu tõstmise põhjendatuse ja vastavuse töötaja töökohustuste mahuga hindamata). Vajalik ei ole käsitleda ka kassatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad võimalikku kontsernihuvi, sest kontsernisuhetel ei ole asjas tähtsust.
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.