Eesistuja Ants Kull, liikmed Kai Kullerkupp ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Tulundusühistu PIIMA-VISSI hagi Heilori osaühingu vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 29. märtsi 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Heilori osaühingu kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
5151 eurot 24 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Tulundusühistu PIIMA-VISSI, lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Kiir Kostja Heilori osaühing, lepinguline esindaja vandeadvokaat Elise Vasamäe
Asja läbivaatamise kuupäev
21. oktoober 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10721.
2.Jätta Viru Maakohtu 2. juuli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10721 muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata Tulundusühistu PIIMA-VISSI hagi Heilori osaühingu vastu.
1.Tulundusühistu PIIMA-VISSI (hageja) esitas 12. juulil 2016 Heilori osaühingu (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 4660 eurot 68 senti, sissenõutavaks
2-16-10721 muutunud viivis 151 eurot 11 senti ja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt alates 12. juulist 2016 kuni kohustuse täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt helistas kostja 2015. a oktoobris Eino Autorile ja avaldas soovi osta lihaveiseid. Eino Autor on hageja ja FIE Tammikumäe Talu seaduslik esindaja. Kostja pakkus hinnaks 2‒2,3 eurot/kg (km-ta), mis pidi sõltuma veise vanusest ja kvaliteedikategooriast. Kokkuostjatest paremat hinda selgitas kostja tapamajaga sõlmitud soodsa lepinguga. Kuna tapasaagis, mille alusel arvutatakse ostuhind, selgub pärast loomade tapmist, sõlmiti müügileping lahtise tingimusega VÕS § 26 lg 1 mõistes.
27.oktoobris 2015 ostis kostja 14 lihaveist, kelle tapasaagis on ligi 60%. Loomad olid kvaliteetsed ja veterinaar oli nad üle vaadanud. Kostja avaldas liha kaalumise andmed kahe päeva asemel alles kolme nädala pärast. Kostja tasus hagejale 15. juunil 2016 loomade eest 3729 eurot 72 senti. Kostja on tasunud aga liiga vähe, sest ta on loomade kaaluandmeid kordades vähendanud, samuti oli pakutud kilohind lubatust kaks korda väiksem. Kostja tingimused ei vastanud hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele ning kostja ei võimaldanud andmeid kontrollida. Kostja keeldus tapamajalt saadud andmeid hagejale edastamast ning Poola äriühingul, kellele kostja loomad müüs, andmeid ei olnud. Hageja palus määrata kohtul VÕS § 26 lg-te 10 ja 11 kohaselt kohustuse täitmise ulatus ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 4660 eurot 68 senti, tuginedes alternatiivselt lepingu täitmise nõudele. FIE Tammikumäe Talu on loovutanud enda nõuded kostja vastu hagejale 17. veebruaril 2016. Kostjalt nõutava summa arvutamisel võttis hageja aluseks inventariseerimise andmed loomade kaalu kohta 31. detsembri 2014 seisuga, lisades sellele minimaalse jõudluse (kaalu juurdekasv kuni müügini). Saadud tulemusest arvestas hageja minimaalse tapasaagise, arvestades loomade tõugu (50%), ja korrutas selle kostja pakutud minimaalse hinnaga 2 eurot/kg. 8390 euro 40 sendi suurusest minimaalsest müügihinnast arvutas hageja maha kostja tasutud 3729 eurot 72 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest ta on müüjatele tasunud enda hinnakirja kohase kokkulepitud tasu. Hind oli madalam, sest loomad olid ristandid ning enamik loomi oli üle kahe aasta vanad. Poola tapamaja kaalulehtedel on märgitud iga looma number, vanus kuudes, eluskaal, tapakaal (lihakeha kaal), tapasaagis ning looma kvaliteet. Kostja koostas kaalulehtede alusel 2. novembril 2015 arve-saatelehed müüjatele ja esitas arve tapamajale. Tapamaja on arve tasunud. Hageja ei ole tõendanud, et tapasaagis oli suurem, kui kaalulehtedelt nähtub. Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga, et üks müügilepingu tingimus jäi lahtiseks, leides, et see, mitu kilo liha loomadest sai, on faktiline asjaolu, mitte lepingutingimus.
3.Viru Maakohus jättis 2. juuli 2018 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et veiste tapasaagis oli VÕS § 26 lg 1 kohaselt lahtine tingimus, sest see oli võimalik kindlaks määrata pärast loomade tapmist ning tapasaagise määras tapamaja. Hageja palus kohtul kindlaks määrata lepingu täitmise ulatuse ja liha koguse, kuid ei esitanud lahtise tingimuse määramiseks VÕS § 26 lg 9 kohast hagi. Kuna poolte kokkuleppes ei olnud täpsustatud, kus ja kuidas tapasaagis määratakse, sai eeldada, et see otsustatakse tavapäraselt ning selle üle otsustab teostaja. Lepingutingimus ei olnud määratud vääralt või eesmärgiga kahjustada lepingupoolt. Poola tapamaja kaalulehtedel (tl 118) ja arvel (tl 120) on kajastatud loomade eluskaal ja tapmise järel saadud liha kaal. Hageja ei tõendanud, et Poola tapamaja määras tapasaagise või liha kaalu valesti. Tapasaagist tehingu tegemise ajal ei saa määrata, 2(7)
2-16-10721 lähtudes 1974. a välja antud loomakasvataja teatmikust, sest loomakasvatuse nõuded on muutunud, samuti oli teatmik soovituslik. Lisaks ei olnud loomad jõudluskontrolli (kaalu juurdekasvu arvestus) all. Hageja arvestuslikult määratud liha kaaluga ei ole võimalik asendada tapamaja faktiliselt määratud kaalu. Maakohus leidis, et tunnistaja ütlustega on tõendatud, et pooled leppisid hinnas kokku kostja hinnakirjast lähtudes. Hageja väitel on kostja varem maksnud talle liha eest 0,76–1,53 eurot/kg, millest järeldub, et hageja oli teadlik, et hind võib olla ka madalam kui 2 eurot/kg. Hind sõltus looma kaalust ja vanusest. Vaatamata hageja seadusliku esindaja selgitustele, ei ole mõistlikku põhjust asuda seisukohale, et hagejale tehti parem pakkumine kui teistele klientidele. Tunnistaja ütluste järgi oli pakkumine kõigile klientidele ühesugune. Hagejale tegi pakkumise kostja töötaja, kes pidi järgima tööandja juhiseid. Kuna ei ole tõendatud, et kostja peaks hagejale tasuma rohkem, kui ta on tasunud, siis tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohus märkis, et hea usu põhimõtte vastaseks ei saa lugeda ka hinna mittevastavust asja harilikule väärtusele ehk kohalikule keskmisele müügihinnale.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti rahuldamata kostja menetluskulude nõue 1212 euro 90 sendi ulatuses. Hageja vaidles kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 29. märtsi 2019. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis, rahuldas osaliselt hageja apellatsioonkaebuse ning jättis kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et tegemist on VÕS § 26 lg 1 mõttes lahtise tingimusega sõlmitud müügilepinguga, kus lahtine tingimus oli lihaveiste tapmise järel saadud liha kogus. Maakohus rikkus selgitamiskohustust, jättes hagejale selgitamata, et kui hageja soovib, et kohus määraks lahtise tingimuse VÕS § 26 lg 9 mõttes, peab hageja esitama sellekohase haginõude. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et soovib, et kohus määraks lahtise tingimuse. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et kostja esitatud kaalulehed (I kd, tl-d 118‒119, 150) ei ole usaldusväärsed, sest neil puuduvad andmed koostaja kohta, neil on märgitud vaid 13 lihaveise kaal, kaalulehtede kuupäev on hilisem sellest, mil kostja hagejale kaalu teatas, ning eluskaalu andmed on erinevad. Maakohus ei arvestanud hageja vastuväidet kaalulehtede usaldusväärsuse kohta. Loomade kaalu ei tõenda aga ka hageja esitatud 31. detsembril 2014 koostatud inventariseerimisaktid. Maakohus jättis täitmata eelmenetluse ülesanded tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 p-de 1‒4 mõttes, sest poolte esitatud andmete alusel ei ole võimalik asja lahendada. Maakohus saab teha asja uuel lahendamisel pooltele ettepaneku lisatõendite esitamiseks, võimalik on ka küsida lihaveiste eluskaalu ja tapasaagise kohta eriteadmistega isiku arvamust. Ringkonnakohus jättis kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata põhjendusel, et menetluskulud määrab asja uuel lahendamisel TsMS § 173 lg 3 kohaselt maakohus ning kostja vastuapellatsioonkaebuses vaidlustati vaid menetluskulusid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3(7)
2-16-10721
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Pooltel oli hinnakokkulepe ning leping ei olnud lahtise tingimusega. Loomade hind oli kostja 2015. a kehtinud hinnakirjale vastav liha kilohind. Tapamaja ei pidanud kindlaks määrama ühtegi loomade müügilepingu tingimust, vaid pidi edastama andmed tapmise järel saadud liha kaalu kohta. Hageja ei vaidlustanud maakohtu seisukohta, et liha koguse pidi kindlaks määrama tapamaja, seetõttu ei saanud ringkonnakohus asuda seisukohale, et selle pidi kindlaks määrama kostja kaalulehtede alusel. Loomadest saadud liha kogus ei saa olla lahtine tingimus VÕS § 26 lg 1 mõttes, sest see on faktiline asjaolu, mida kohus mingil viisil kindlaks määrata ei saa. Ringkonnakohus rikkus poolte võrdsuse põhimõtet. Hageja ei tuginenud apellatsioonkaebuses maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisele. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohus rikkus selgitamiskohustust. Hagimenetlus on olemuselt võistlev ning selgitamiskohustus ei hõlma kohtu kohustust selgitada hagejale, mida viimane peab tegema selleks, et hagi saaks rahuldatud. Hagejat esindas menetluses vandeadvokaat (vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19; 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10).
8.Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusnormide rikkumise tõttu. Maakohtu otsus tuleb jätta jõusse osas, milles kohus lahendas asja sisuliselt, jättes hagi rahuldamata. Tsiviilasi tuleb saata Tartu Ringkonnakohtule Heilori OÜ vastuapellatsioonkaebuse lahendamiseks menetluskulude rahalist suurust puudutavas osas. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas maakohus rikkus selgitamiskohustust, jättes osutamata, et asja lahendamiseks on vaja teha kindlaks nii loomade eluskaal kui ka tapasaagis, ning selgitamata, et VÕS § 26 lg 9 alusel lahtise tingimuse kindlaksmääramine kohtus eeldab sellekohast haginõuet. Lisaks vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on õigus saada lihaveiste müügist suuremat tasu, mis sõltub sellest, milline oli kokku lepitud lihaveiste hinnakiri, ning kas müügileping sõlmiti lahtistel tingimustel VÕS § 26 lg 1 mõttes. Maakohus märkis hagi rahuldamata jätmise põhjendusena esmalt, et hageja ei ole esitanud VÕS § 26 lg 9 kohast hagi lahtise lepingutingimuse määramiseks. Sellele lisaks analüüsis maakohus hageja esitatud tõendeid liha koguse ja kokkulepitud hinna kohta ning leidis kokkuvõtvalt, et hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette esiteks seda, et kohus ei selgitanud hagejale vajadust esitada lahtise tingimuse määramiseks asjakohane hagi. Teiseks heitis ringkonnakohus maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist tõendamisele kuuluvate asjaolude ning oma väidete kohta lisatõendite esitamise vajaduse osas. Maakohus ei selgitanud pooltele, et olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik vaidlust lahendada. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohtu etteheited põhjendatud. Ringkonnakohtul ei olnud alust saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel asi maakohtule tagasi arutamiseks eelmenetluse staadiumis. 4(7)
2-16-10721
11.Kohtud on iseenesest õigesti märkinud, et VÕS § 26 lg 9 alusel lahtise lepingutingimuse kindlaksmääramine kohtus eeldab sellekohast haginõuet. Hagiavalduses palus hageja viitega VÕS § 26 lg-tele 1, 3, 5, 10 ja 11 määrata kohtul kindlaks hageja lepingu täitmise ulatus ning mõista kostjalt välja võlgnevus (I kd, tl 5). Samas ei ole hageja esitanud palvet määrata lepingu lahtised tingimused veel eraldi ka hagiavalduse taotlusi väljendavas osas. Kolleegium leiab, et hagiavalduses sõnastatud taotlus on piisavalt selge ja see ei takistanud kohtul lahendamast nõuet, mis võis muu hulgas eeldada vaidlusaluste lepingutingimuste mõistlikkuse hindamist ja/või lahtiste lepingutingimuste kindlaksmääramist.
12.Tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludel müüs hageja kostjale 2015. a oktoobris 14 lihaveist ning kostjal oli kohustus nende eest tasuda. Vaidluse all on tapmise järel saadud liha kogus ning hind, mida kostja pidi ühe kilo eest maksma. Hageja on esile toonud oma nõude arvestuseks olevad asjaolud, paludes haginõude järgi kohtul sisuliselt tuvastada, et hageja müüs kostjale lihakehi kokku 3496 kg (968 + 2528) ning kostja pidi tasuma ühe kilo eest 2 eurot, millele lisandus käibemaks. Hageja seisukoha järgi oli tegemist lahtiste tingimustega, kuna tapasaagis ja liha kvaliteet, millest sõltus müüjale tasutav hind, selgusid alles tapamajas ning sellekohase info edastas ostjale kolmas isik. Kostja oli seevastu seisukohal, et poolte leping ei olnud sõlmitud lahtistel tingimustel. Liha hind lepiti kokku kostja 2015. a kehtinud hinnakirja alusel ning tapamaja pidi edastama üksnes faktilised andmed liha kaalu ning kvaliteediklassi kohta. Kolleegium leiab, et hinnakirja olemasolu ega ka kokkulepe või pooltevaheline praktika, mille kohaselt müüjale tasutav ostuhind sõltub kolmanda isiku edastatavatest andmetest, ei välista lahtiste tingimuste määramise sätete kohaldamist. VÕS § 26 peamiseks eesmärgiks on tagada poolte huvide kaitse olukorras, kus ühele poolele või kolmandale isikule on antud õigus määrata ühepoolselt lepingu sisu. Säte võimaldab kohtul teha tingimuste õigluskontrolli, hinnates, kas määratud tingimus (sh hind) on kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohus võib määrata tingimuse ise, kui seda ei ole määratud või kui selle sisu on vastuolus hea usu põhimõttega. Teine oluline eesmärk on vältida lepingulisest võlasuhtest vabanemist olukorras, kus mõnes olulises tingimuses on jäänud kokku leppimata. Praegusel juhul pidi liha hind kujunema vastavalt konkreetsete lihakehade omadustele, mida hindas kolmas isik. VÕS § 26 lg-te 9 ja 10 järgi on kohtul õigus selliste tingimuste sisu kontrollida ja määrata poole nõudel. Eelöeldu ei vabasta aga tsiviilkohtumenetluse pooli oma väidete ja nende aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustusest (TsMS § 230 jj).
13.Hagiavalduses tugines hageja väitele, et pooled olid hinna kokku leppinud ja selleks oli minimaalselt 2 eurot ühe lihakilo kohta. Hageja oli juba maakohtu menetluses teadlik, et TsMS § 230 lõike 1 järgi tuleb tal tõendada kostjaga kokkuleppe sõlmimist, mille kohaselt lubas kostja tasuda iga lihakilo eest 2–2,3 eurot. Kohtumenetluses on hageja piirdunud nõudega 2 eurot ühe kilo kohta, seega ei sõltu taotletava hinna määramine praegusel juhul müüdud liha kvaliteedist. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tasunud hagejale 2362 kg liha eest kokku 3729,72 eurot, s.o keskmiselt ümardatult 1,6 eurot ühe kilo kohta. Hageja väitel ei vastanud kostja tasutu ei hinna ega liha koguse kindlaksmääramise osas hea usu ega mõistlikkuse põhimõttele.
5(7)
2-16-10721 Sõltumata VÕS §-s 26 sätestatust tuli hagejal tõendada, et kostjaga sõlmitud lepingu kohaselt pidi kostja tasuma iga kilo eest 2 eurot. Lisaks lasus hagejal tõendamiskoormis ka selle tõendamiseks, et kostja esitatud andmed, mille kohaselt sai ta hagejalt ostetud veistest vaid 2362 kg liha, ei vastanud mõistlikkuse põhimõttele.
14.Kolleegium leiab, et maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust hageja tõendatavate asjaolude kindlaksmääramisel ega tõendamiskoormise jaotamisel. Hagejal oli maakohtu menetluses võimalik esitada tõendeid selle kohta, missuguse hinna pooled kokku leppisid. Kohus hindas poolte esitatud tõendeid (maakohtu otsuse p-d 13–15) ning kolleegium ei näe alust heita maakohtule ette menetlusnormide rikkumist tõendite hindamisel. Muu hulgas on maakohus märkinud, et hea usu põhimõtte vastaseks ei saa lugeda müügihinna mittevastavust müügilepingu järgi üle antava asja harilikule väärtusele ehk kohalikule keskmisele müügihinnale (turuhinnale), kuivõrd TsÜS § 65 võimaldab kokku leppida turuhinnast erineva hinna. Pooltel oli võimalik esitada tõendeid ka loomade eluskaalu ja tapmise järel saadud liha koguse kohta ning nad ka kasutasid seda võimalust. Hageja soovis lihaveiste tapasaagist tõendada 1974. a välja antud loomakasvataja teatmiku ning inventariseerimisaktidega, kostja esitas liha koguse tõendamiseks kaalulehed. Hageja on esitanud arvestuslikud andmed, mille järgi oli liha kogus 3496 kg. Kostja esitatud andmetel sai ta hagejalt ostetud veistest kokku 2362 kg liha, seega erinevus on 1134 kg.
15.Mõlemad pooled olid seisukohal, et asjaomase valdkonna müügisuhete praktikas tavaliselt elusloomi ei kaaluta. Liha kogus selgub lõplikult alles tapamajas ning üldjuhul lähtutakse sealt saadud andmetest. Hageja seisukoha järgi olid liha koguse kohta Poola tapamajalt saadud andmed, mille alusel kostja hagejale liha eest tasus, kindlaks määratud ebamõistlikult. Teisisõnu oli hageja seisukohal, et tapamaja määratud tingimus (liha kogus ja kvaliteet) ei vastanud VÕS § 26 lg-s 3 sätestatule, mille järgi peab kolmanda isiku määratav tingimus vastama hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Hagejal tuli seega tõendada oma väiteid, et temalt ostetud veistest saadi vähemalt 3496 kg liha. VÕS § 26 alusel lahtise tingimuse määramise üle peetavas vaidluses tulnuks hagejal selleks näidata, et 14 niisuguses vanuses ja tõuomadustega lihaveise puhul oleks see olnud mõistlik saagis, samal ajal kui üksnes 2362 kg suurune saagis on ebamõistlikult väike ja ebausutav. Maakohtu menetluses vaidlesid pooled hageja väidete tõendatuse ning esitatud tõendite asjakohasuse üle, pooltel oli võimalik esitada lisatõendeid. Maakohus on oma otsuses hinnanud ka neid tõendeid, mida pooled esitasid liha koguse kohta (kohtuotsuse p-d 10–12).
16.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus heitis maakohtule põhjendamatult ette selgitamiskohustuse rikkumist, leides, et esitatud tõendite alusel ei ole võimalik lihaveistest saadud liha kogust kindlaks määrata. Poolte (hageja) suutmatus liha kogust tõendada ei tähenda, et maakohus oleks selgitamiskohustust rikkunud. Praeguse vaidluse asjaoludel ei esine alust tõendamiskoormise ümberpööramiseks ega kostja kohustamiseks tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid. Eelkõige ei ole põhjust väita, et hagejal puudus mõistlik võimalus esitada oma väidete kinnituseks muid tõendeid kui 1974. a loomakasvataja teatmik ning hageja enda koostatud inventariseerimisaktid. Arvestades, et kostja seadis kahtluse alla hageja esitatud tõendite asjakohasuse, olnuks hagejal võimalik esitada nt asjatundja arvamusi või taotleda ekspertiisi selgitamaks, kui palju liha on asjaomaste veiste tapmisel tavapärane saada ning et kostja esitatud liha kogus oli ebamõistlikult väike. Hagejal olnuks võimalus taotleda kohtult ka tõendite kogumist TsMS § 236 lg 2 kohaselt ning dokumentide väljanõudmist TsMS § 278 alusel. 6(7)
2-16-10721 Hageja esitas menetluses vastuväited kostja esitatud kaalulehtede usaldusväärsusele, mille kohta kostja andis selgitusi (nt maakohtu 31. mai 2018. a istungil antud selgitused kaalulehtede saatmise viisi jne kohta). Kolleegium leiab, et maakohtule ei ole alust heita ette kostja esitatud kaalulehtede arvestamist olukorras, kus hagejal lasus koormis tõendamaks, et veiste tapmisel saadi tegelikult rohkem liha, kui kaalulehtedelt nähtus.
17.Kolleegium leiab, et kuna ringkonnakohus heitis maakohtule ekslikult ette selgitamiskohustuse rikkumist ning maakohtule ei ole alust heita ette menetlusõiguse normi rikkumist või materiaalõiguse normide vale kohaldamist, siis tuleb TsMS § 691 p 5 alusel tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse maakohtu otsus hagi sisulist lahendamist puudutavas osas. Kostja vastuapellatsioonkaebus menetluskulude rahalist suurust puudutavas osas tuleb saata ringkonnakohtule lahendamiseks.
18.Maakohtus kantud menetluskulud jäävad Viru Maakohtu 2. juuli 2018. a otsuse kohaselt hageja kanda, menetluskulude rahaline suurus sõltub vastuapellatsioonkaebuse lahendamise tulemusest. Seega tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jaotada ringkonnakohtul vastavalt vastuapellatsioonkaebuse lahendamise tulemustele, arvestades, et Tulundusühistu PIIMA-VISSI esitatud apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta Tulundusühistu PIIMA-VISSI kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks ringkonnakohus sõltuvalt vastuapellatsioonkaebuse lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3 teine lause, § 174 lg 3 ja lg 6).
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt kostjale tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.