Välja mõista Tulundusühistult PIIMA-VISSI Heilori OÜ kasuks viivis väljamõistetud menetluskuludelt (2619, 08 eurot) menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
I HAGEJA NÕUE JA SEISUKOHAD
1.Hagiavalduse kohaselt helistas 2015 oktoobris kostja hagejale ja avaldas soovi omandada lihaveiseid hinnaga 2-2,3 eurot liha kilo eest (käibemaksuta). Hind pidi jääma antud piiridesse sõltuvalt veiste vanusest ja kvaliteedi kategooriast. Hind oli soodsam kohalike kokkuostjate omast (nt. 1,9 eurot käibemaksuta). Lihaveiste müük toimus hageja ja FIE xxx asukohas. Viimane loovutas oma nõude kostja vastu 17.02.2016 hagejale. 27.10.2015 saabus vastavalt kokkuleppele müüja asukohta Poola registreerimismärkidega loomaveoauto ja ostja/kostja esindaja. Kostjale võõrandati kokku 14 lihaveist (Herefordi tõupulli ristandid, tõuveresus 56%-87,5%). Antud pullide tapasaagiseks on ca 60% (so lihakeha kaalu suhe eluskaaluga). Müüdud veised olid kvaliteetsed ja veterinaari poolt üle vaadatud.
2.Müüdud loomade tapasaagis (so. tapmisel saadud lihakilode kogus, mille alusel arvutatakse omakorda müüjale loomade eest makstav ostuhind) pidi selguma pärast loomade tapmist tapamajast saadetavate kaalulehtede alusel. Taoline kokkulepe on elusloomade kokkuostu ja-müügi valdkonnas tavapärane ja ainuvõimalik, kuivõrd enne loomade tapmist ei ole võimalik kindlaks määrata müüdud lihakilode kogust ega kvaliteeti. Lihakeha kaalu määratlemine oli teadlikult ja objektiivsetel põhjustel jäetud kostja kui lepingupoole määratleda. Hageja on ka varasemalt kostjale elusloomi müünud ning seega väga hästi teadlik kostja poolt loomade eest makstavatest hindadest. Kostja poolt varasemalt hagejale makstud tapasaagise kilohinnad on vahemikus 0,76 eurot kuni 1,53 eurot kilogrammi kohta, kuid müüdud on vanemaid ja vähemkvaliteetseid elusloomi.
3.Loomade lihakeha kaalu ei ole kostja tõenditele tuginedes objektiivselt ja usaldusväärselt võimalik määratleda. Kostja edastatud arvestused loomade kaalu kohta on kordades alandatud ja ei vastanud hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Samuti ei vasta hind kokkulepitule. Asjatundjate poolt on välja töötatud vastavad metoodikad ning arvandmed, millised kohalduvad lihaveistele ning hõlmavad arvandmeid (minimaalset ja maksimaalset) looma kaalu ja tapasaagise määramiseks. Kostjale müüdud lihaveisete kohta on koostatud seisuga 30.12.2014 inventariseerimise aktid, millistes on väljatoodud antud loomade kaal vastava aja seisuga. Võttes arvesse minimaalse ostjaga kokkulepitud hinna, so. 2 eurot/kg kuulub kostja poolt tasumisele 8390, 40 eurot (968 + 2528 x 2 + 20 % käibemaks). Hageja tugineb VÕS §-le 26 lg 5, 10, 11, 76 lg 1, 100, 101, 113, 208 lg 1 ja palub kostjalt välja mõista põhivõla 4660, 68 eurot (8390, 40 - 3729, 72) ning viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jätta kostja kanda.
II KOSTJA VASTUS JA SEISUKOHAD
4.Kostja hagi ei tunnista. Pooled sõlmisid 2015 oktoobris telefoni teel ostu-müügilepingu ning kostja on täitnud oma lepingu järgsed kohustused kohaselt. Kostja on võtnud asjad (so loomad) vastu ja on tasunud nende eest müüjatele kokkulepitud ostuhinna täies ulatuses (so
2-16-10721 3729,72 eurot). Müügihinnas lepiti kokku vastavalt 2015 oktoobris kehtinud kostja hinnakirjale. Ristandite lihakehade hind on madalam Herefordi tõugu pullide hinnast. Hageja loomade näol oli pealegi tegemist valdavalt üle 2-aasta vanuste loomadega, kelle lihakeha kilohind on omakorda palju madalam. Kostja transportis loomad otse Poolas asuvasse tapamajja xxx, kus loomad tapeti ja tükeldati ning saadud lihakehad kaaluti. Kaalulehtedel on detailselt toodud iga tapetud looma kaupa välja looma number, vanus kuudes, looma eluskaal ja tapakaal (lihakeha kaal), tapasaagise protsent ning loomade kvaliteet. Kaalumistulemused (kaalulehed) saatis tapamaja kostjale, kes koostas nende põhjal 02.11.2015 arve-saatelehed ja edastas FIE-le xxx ja TÜ-le Piima-Vissi seaduslikule esindajale, kes ei olnud andmetega nõus.
5.Kostja nõustub hageja käsitlusega, et lihakeha kaal (tapasaagis) selgub aga alles pärast loomade tapmist ja tükeldamist, mitte loomade üleandmise hetkel ostjale. Kostja ei nõustu hagejaga, et antud juhul jäi müügilepingu üks tingimus „lahtiseks“, mistõttu peaks kuuluma kohaldamisele VÕS § 26. Mitu kilogrammi tapasaagist loomadest sai, on faktiline asjaolu, mitte aga lepingutingimus. Hageja 2014. aastal koostatud inventariseerimisaktid ei tõenda kostjale 27.10.2015 üle antud loomade eluskaalu 27.10.2015, ega nende lihakehade kaalu. Lisaks on need koostanud ja allkirjastanud müüjate esindaja enda poolt ning seal on välja toodud vaid kolm looma neljateistkümnest, mille kostja hagejalt ostis. TÜ Piima-Vissi inventariseerimisakt ei sisalda aga mitte ühegi kostjale müüdud looma registreerimisnumbrit Pealegi on oluline, milline oli loomade lihakehade kaal, mitte eluskaal.
6.Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS vastusest nähtub, et hageja poolt kostjale müüdud loomad ei ole mitte kunagi olnud jõudluskontrolli all. Mingisugust tõenduslikku tähendust ei oma FIE xxx ja TÜ Piima-Vissi koostatud ebaõigete hindadega ja ebaõigetel lihakehade kogustel põhinevad arved. „Loomakasvataja teatmik“ (Tallinn, 1974.a.) annab informatsiooni selle kohta, millised olid keskmised tapasaagise protsendid 1974. aastal, mitte käesoleval ajal. Arusaamatuks jääb selle tõendi asjakohasus antud kohtuasja raames. Selle kohta, milline oli kostjale müüdud loomade eluskaal 27.10.2015 seisuga, ei anna lihaveiste jõudluskontrolli raamat mingisugust teavet. Kostja 2015 oktoobris kehtinud hinnakiri oli tavapärase hinnatasemega selles valdkonnas rakendatud tapasaagise kilohinna osas. Hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
III KOHTUISTUNG
7.Hageja ei ole nõus kostja poolse tapasaagise kaalu ega hinnaga. Puudusid erisused miks tapasaagise kaal ei peaks vastama metoodikale. Leping oli sõlmitud lahtise tingimusega ja see tingimus on määratud teise lepingu poole ja kolmanda isiku poolt ebamõistlikult ja hea usu vastaselt. Hinna vahe on 1939, 08 eurot käibemaksuga lähtudes sellest, et kilo hind oli 2 eurot. Ülejäänud summa moodustab puudu olev kaal. Kostja jäi oma vastuse juurde. Hagi on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja on maksnud hagejale kokkulepitud hinna ning on esitanud kaalulehed, millest tuleneb tapasaagise kogus. Tegemist ei ole lahtise lepingu tingimusega. Tapasaagise koguse määratleb ja see selgub tapamajas.
IV KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ja hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:
2-16-10721
Pooled sõlmisid 2015 oktoobris lihaveiste ostu-müügilepingu Kostja ostis FIE-lt xxx ja TÜ-le Piima-Vissi kokku 14 lihaveist FIE xxx loovutas oma nõude kostja vastu TÜ-le Piima-Vissi Müüdud lihaveiste tapasaagis selgub pärast loomade tapmist tapamajas Kostja on hagejale tasunud vastavalt kaalulehtedele kostja hinnakirja alusel 3729, 72 eurot.
Kohus nõustub poolte seisukohaga, et leping on müügileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 järgi, kuna hageja andis kostjale üle 14 lihaveist ja kostja võttis lihaveised vastu ning kohustus hagejale nende eest tasuma. Kohus nõustub seisukohaga, et tegemist oli lahtise tingimusega (lihaveiste tapasaagise kaal) sõlmitud müügilepinguga VÕS § 26 lg 1 mõistes ning lahtise tingimuse pidi kindlaks määrama kolmas isik (antud juhul tapamaja), kuna pooled ei saanud lepingu sõlmimise ajal kindlaks määrata tapasaagise kaalu, sest see on võimalik ainult peale elusloomade tapmist. Pooled selle asjaolu üle ka ei vaidle.
9.Hageja on hagi põhjendustes palunud määratleda lepingu täitmise ulatuse ja eelistungil tapasaagise koguse (tl.138), kuid kohtu poolt lahtise tingimuse määramine VÕS § 26 lg 9 alusel eeldab sellekohast hagi, nagu on õigesti märkinud ka kostja. Vastavat nõuet hageja kohtule esitanud ei ole. Pooled vaidlevad selle üle, milline oli tapasaagise kaal ja millises hinnas pooled kokku leppisid. Hageja on väitnud, et loomade tapasaagis selgub pärast loomade tapmist tapamaja kaalulehtede alusel, kuid on leidnud ka seda, et määratud tapasaagise kaal ei vasta hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele, sest kaalu on kordades alandatud. Kostja väitel on Poola tapamaja kaalulehtedel märgitud iga tapetud looma number, vanus kuudes, looma eluskaal ja tapakaal (lihakeha kaal), tapasaagise protsent ning loomade kvaliteet.
10.Hageja arvutustest nähtub, et hageja on saanud tapasaagise suurema kaalu selliselt, et on määranud loomade eluskaalu 30.12.2014 inventariseerimisaktidele (tl. 18, 19) tuginedes, millele on lisanud minimaalse jõudluse (juurdekasvu) lihaveiste jõudluskontrolli raamatu (tl. 21-38) põhjal ning lähtudes saadud eluskaalust võtnud aluseks tapasaagise protsendi 1974 aastal välja antud loomakasvataja teatmikust (tl. 12-15). Kohus leiab, et hageja esitatu põhjal ei ole võimalik asuda seisukohale, et Poola tapamaja on tapasaagise kaalu määranud valesti, st. see oleks pidanud olema suurem. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et oluline on tapasaagise enda, mitte loomade eluskaal ning viimasega ei ole võimalik tõendada tapasaagise erinevat kaalu võrreldes tapamaja esitatuga.
11.Kostja esitatud Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS vastusest (tl. 170) nähtub, et hageja poolt kostjale müüdud loomad ei ole olnud jõudluskontrolli all. Õige on kostja väide, et tulenevalt põllumajandusloomade aretuse seaduse § 8 p-st 2 peab põllumajanduslooma jõudluskontrolli läbiviimine toimuma tegevusloa alusel, mille väljastab Veterinaar- ja Toiduamet. Eeltoodu põhjal ei nõustu kohus hageja arvestustega müüdud lihaveiste juurdekasvu osas. Tegemist on hageja enda poolt koostatud arvestuslike ja kontrollimatute andmetega, mitte nõuetele vastava jõudluskontrolli läbiviimisega. Nõustuda tuleb kostja seisukohaga et 1974 aastal välja antud loomakasvataja teatmiku alusel ei saanud määrata tapasaagise protsenti tehingu tegemise ajal. Teatmiku väljaandmisest on möödunud pikk aeg (üle neljakümne aasta) ning muutunud on nii nõuded loomakasvatusele kui ka riigikorraldus.
12.Lisaks omas teatmik ainult soovituslikku iseloomu, sisaldas näitarve ja andis juhiseid ning vähemalt küsitav on sellest juhindumine käesoleval ajal. Samuti ei saa selliseid dokumente pidada kuidagi välisriigi äriühingule siduvaks, st. Poola tapamajal ei ole kohustust seda silmas pidades määrata tapasaagise kaal. Kui poolte kokkuleppes puudub täpsustus selle kohta, kus ja kuidas tapasaagise kaal määratakse, eeldatakse, et see on
2-16-10721 teostaja (kolmanda isiku) otsustada ja seda tuleb teha tavapäraselt. Selliselt on kolmas isik ka toiminud. Kokkuvõttes leiab kohus, et hageja poolt sellisel moel arvestuslikult määratud tapasaagise kaaluga ei ole võimalik asendada faktiliselt määratud kaalu tapamaja poolt, st. sellega ei saa tõendada faktilist koguselist erinevust. Tegemist on eraldiseisvate kategooriatega, mis ei ole omavahel asendatavad. Sellises olukorras ei saa asuda seisukohale, et lepingutingimus on määratud vääralt või siis eesmärgiga kahjustada lepingupoolt, st. oleks vastuolus heausksuse tingimusega ning on määratud ebamõistlikult. Poola tapamaja kaalulehtedel (tl. 118) ja arvel (tl. 120) on näha milline oli loomade eluskaal ja tapasaagise kaal.
13.Pooled vaidlevad selle üle, millises hinnas nad kokku leppisid. Hageja väitel oli hinnaks 2-2,30 eurot lihakilo eest ning kostja on seisukohal, et hinnaks oli 0,90-2 eurot. Kostja väitel oli hinnakokkuleppe aluseks kostja 2015 oktoobris kehtinud hinnakiri. Toimiku materjalides oleva kostja hinnakirja (tl. 114, 115) kohaselt on veiste hinnaks sõltuvalt tüübist ja klassist 0,60-2,40 eurot. Hageja seadusliku esindaja ütluste kohaselt oli kokku lepitud hinnaks 2-2,30 eurot lihakilo eest. Kostja seadusliku esindaja ütluste kohaselt tutvustatakse hinnakirja alati madalamast kõrgema hinnani sõltuvalt kaalust. Eeltoodust tuleneb, et poolte seaduslike esindajate ütlused on vastuolulised. Kohus leiab, et tunnistaja ütlustega on tõendatud, et pooled leppisid hinnas kokku vastavalt kostja hinnakirjale. Tunnistaja ütluste kohaselt tutvustati hagejale hindasid tavapäraselt alates maksimaalsest kuni minimaalseni. Maksimaalne hind oli umbes 2 eurot ja minimaalne alla euro ning kõik hinnad loeti kostjale ette ja kostja oli hindadega nõus.
14.Hageja on väitnud, et kostja on varasemalt talle maksnud tapasaagise kilo eest 0,76-1,53 eurot, millest järeldub, et hageja oli teadlik asjaolust, et hind võib olla ka madalam kui 2 eurot kilo. Vaidlust ei ole selles, et hind sõltub looma kaalust ja vanusest. Hageja seaduslik esindaja on andnud ütlusi selle kohta, et kostja pakkumine oli hea, kuna kostja võttis kohe kõik loomad ja maksis mitukümmend senti rohkem kui teised. Puudub mõistlik põhjus asuda seisukohale, et hagejale tehti hinnakirja väliselt parem pakkumine kui teistele klientidele. Tunnistaja ütluste kohaselt oli pakkumine kõigile klientidele ühesugune. Hagejale tehti pakkumine kostja töötaja poolt, kes peab järgima tööandja juhiseid ning ei saa omaalgatuslikult teha sellest erinevat pakkumist.
15.Kuna ei ole tõendatud, et kostja peaks hagejale tasuma rohkem kui ta on tasunud, siis tuleb hagi jätta rahuldamata. Ainuüksi poole subjektiivse veendumuse põhjal ei saa järeldada selle tõesust. Kohus märgib, et hea usu põhimõtte vastaseks ei saa lugeda ka müügihinna mittevastavust müügilepingu järgi üle antava asja harilikule väärtusele ehk kohalikule keskmisele müügihinnale (turuhinnale). TsÜS § 65 võimaldab lepinguga asjale ette näha teistsuguse hinna kui asja turuhind. Hagihind Raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga (TsMS § 124). Hagi hinda arvestatakse nii põhi- kui ka kõrvalnõuetelt, kusjuures tulevasi kõrvalnõudeid võetakse arvesse hagi esitamisest arvates aasta ulatuses (TsMS § 133 lg 2). Hageja palub välja mõista kostjalt 4811, 79 eurot, millele lisandub ühe aasta viivis 8% s.o. 339,45 eurot. Seega on hagi hinnaks 5151, 24 eurot.
2-16-10721 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174 lg 1). TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kostja palub välja mõista hagejalt menetluskulud kokku 4919, 64 eurot s.h. õigusabikulud 4818, 66 eurot (tunnitasu 130 eurot käibemaksuta), tunnistajatasu ettemaks 29, 58 eurot ja esindaja sõidukulud (kütus) 71, 40 eurot. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatud ja vajalikuks peetud tunnihind 150 eurot käibemaksuta (RKTKo 2-16-8344 p 15). Kohus leiab, et kostja esindaja tunnihind 130 eurot käibemaksuta on põhjendatud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt peab kohus hindama esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude nimekirjale lisatud õigusabi spetsifikatsioonide kohaselt on kostja esindaja kulutanud õigusabi osutamisele kokku 37 tundi 4 minutit, sh. hagiga tutvumine ja esialgne vastus hagile koos taotlusega (3 lehel) 2 h 19 min, määruskaebusega (3 lehel) tutvumine ja seisukoht (2 lehel) 1 h, vastus hagile koos dokumentide komplekteerimisega (8 lehel) 7 h 41 min, täiendavad seisukohad koos täiendavate tõenditega (12 lehel) 4 h 32 min, menetluskulude nimekiri (2 lehel) 25 min, kohtumised kliendiga ja kirjavahetus 4 h 34 min, ettevalmistus istungiteks 58 min, kohtuistungitel osalemine 3 h 7 min ja sõidule kulunud aeg 8 h 52 min ja muu 3 h 35 min. Kohus leiab, et õigusabikulud on põhjendatud osaliselt. Tegemist ei ole keskmisest keerukama ja mahukama asjaga. Kohtu arvates ei ole põhjendatud eraldi tasu määramine aja eest, mis on kulunud kliendiga kohtumistele, kirjavahetusele ja dokumentide komplekteerimisele. Tegemist ei ole kuludega, mille eest peaks kohtumenetluse vastaspool vastutama. Nimetatud toimingutele kulunud aeg peaks olema hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks tehtavate toimingutega, mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument. Riigikohus on leidnud, et kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (RKTKm 3-2-1-4-15 p 13). Eeltoodu alusel ei arvesta kohus menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu. Kuna õigusabi spetsifikatsioonidest ei ole võimalik aru saada, mis kulud on esindaja arvestanud muude kulude alla 4 h eest, jätab kohus taotluse selles osas samuti rahuldamata. Arvestades hageja esindaja poolt koostatud menetlusdokumente, nende mahtu, vaidlusalust õiguslikku küsimust ja asja mahukust, loeb kohus põhjendatud ajaks kokku 15 h 32 minutit (2, 19+1+7,41+4,32) tasu 1991, 60 eurot. Kohtuistungiteks ettevalmistumisteks ja istungitel osalemise aeg kokku 4 h 5 minutit, tasu 526, 50 eurot (4, 05*130) on põhjendatud ja vajalik, kuna istungitel osalemise aeg ühtib protokollides märgituga. Riigikohus on selgitanud, et hüvitatavaks menetluskuluks võib olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus. TsMS §-d 174 ja 175 ega 144 p 1 ei võimalda aga mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. TsMS § 217 lg 6 kohaselt on esindaja
2-16-10721 käitumine ja teadmine võrdsustatud menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kuivõrd TsMS § 144 p 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Esindaja sõidule kulunud aja hüvitamist ei ole võimalik nõuda teiselt poolelt ka advokatuuriseaduse ega poole ja tema esindaja sõlmitud kliendilepingu alusel. Advokatuuriseadus ega kliendileping ei reguleeri menetluskulude teiselt poolelt väljamõistmist (RKTKm 3-2-1-64-13 p 13). Kuna kostja esindaja kohtuistungitele ja sealt tagasisõitmisele kulunud ajakulu 8 h 52 min hüvitamist ei ole võimalik nõuda teiselt poolelt, siis jääb taotlus selles osas rahuldamata. Sõidukulu (kütusekulu) 71, 40 eurot on põhjendatud. Tunnistaja tasu kulu 29, 58 eurot on asja läbivaatamise kulu ja põhjendatud. Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2619, 08 eurot. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule esitanud.
Tarmo Tina Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/
Osaliselt muudetud Tartu Ringkonnakohtu ja Riigikohtu lahenditega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.