Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Ele Liiv ja Vahur-Peeter Liin
Otsuse teatavaks tegemise aeg
13. november 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-10566
Tsiviilasi
Vaidlustatud kohtulahend
SIA UniCredit Leasing Eesti filiaali hagi Aranjuesz Obaldya OÜ ja XX vastu solidaarselt kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks Harju Maakohtu 14. mai 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
117 921 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal (registrikood 11453650), lepinguline esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo
Asja läbivaatamine
18. oktoober 2019. a, kohtuistung
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen Kostja esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 14. mai 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades osaliselt otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata XX taotlus liita SIA UniCredit Leasing Eesti filiaali ja Schwerin Holding OÜ hagid XX vastu ühte menetlusse (resolutsiooni p 4). Samuti korralduslike otsustuste osas (resolutsiooni p-d 7–9).
Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XX kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.
Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal (hageja) esitas 11. juulil 2018 Harju Maakohtule Aranjuesz Obaldya OÜ (kostja I, müüja) ja XX (kostja II, käendaja) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja 109 187,25 eurot ja seaduses sätestatud määras viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Schwerin Holding OÜ (liisinguvõtja) 26. oktoobril 2015 liisingulepingu nr 20150697/00 (liisinguleping), millega liisinguvõtja kohustus omandama kostjalt I plasmalõikuspingi Eckert Jantar 2 (asi). 26. oktoobril 2015 sõlmis hageja kostjaga I müügilepingu liisingulepingule nr 20150697/00 (müügileping), mille alusel kostja I müüs hagejale asja hinnaga 170 160 eurot (käibemaksuga). Müügilepingu p-s 6.1 leppisid lepingupooled kokku, et kostja I annab asja üle liisinguvõtjale kui hageja volitatud esindajale hiljemalt 25. jaanuaril 2016. Müügilepingu p 6.5 järgi pidi asja omandiõigus üle minema hagejale pärast kostjale I ostuhinna tasumist. Asja üleandmise kohta kostjalt I liisinguvõtjale on
30.märtsil 2016 allkirjastatud liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise akt (akt). Kostja II oli müügilepingu sõlmimise ajal, samuti ajal, mil akti kohaselt toimus asja üleandmine, kostja I juhatuse liige. Müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja II 26. oktoobril 2015 käenduslepingu. Kostja II vastutuse maksimumsumma oli 144 636 eurot. Hageja ütles võlgnevuse tõttu liisinguvõtjaga sõlmitud liisingulepingu üles 17. novembril 2016 ning liisinguvõtja oli kohustatud üle andma asja valduse. Liisinguvõtja asja üle ei andnud. 2017. a märtsis sai hageja üllatuslikult teada, et vaatamata hagejale edastatud aktile ja vastavatele kinnitustele ei ole kostja I oma lepingulisi kohustusi täitnud ega asja liisinguvõtja valdusse andnud. Müügilepingu rikkumise tõttu on hagejale tekkinud varaline kahju, mille suuruseks on kostjale I tasutud ostuhinna ja liisinguvõtjalt saadud liisingumaksete vahe, s.o 109 187,25 eurot (käibemaksuga). Kostjate vastuväited
2.Kostja I hagile ei vastanud. Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja II vastuväidete kohaselt ei saa hagejal kahju hüvitamise nõuet olla, kuna ta ei ole müügilepingust kehtivalt taganenud ega seda üles öelnud. Täiendavalt leiab kostja II, et käendusleping on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine. Arvestada tuleb käendaja erakorralist vajadust käenduslepingu sõlmimiseks, sest vastasel korral ei oleks hageja müügilepingut kostjata I sõlminud. Kostjal II ei ole kunagi olnud selliseid vahendeid, mille arvelt saaks käenduslepingust tulenevat kohustust täita. Vastutuse maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et selle suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega. Käenduslepingu p 3.1 grammatilisel tõlgendamisel ei ole käenduslepinguga kahju hüvitamise nõuded tagatud. Käenduslepingu sõlmimise ajal ei saanud kostja II aru, et ta vastutab ka kõrvalkohustuste ja kahjuhüvitamise nõuete eest. Mh viitab kostja II võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg-le 6. Kostja II taotleb kahju hüvitamise vähendamist nullini (VÕS § 139 lg 1). Hageja esindajat ei olnud asja üleandmise juures, et veenduda selle üleandmises. Seega ei ole hageja teinud kõike 2 (8)
endast olenevat kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Hagejal on nõudeõigus liisinguvõtja vastu. Liisingulepingust taganemise korral on liisinguvõtja kohustatud tagastama lepinguesemeks oleva vara või tagastamise võimatuse korral hüvitama üleantu väärtuse ning hageja nõudel hüvitama sellest saadud kasutuseelise väärtuse. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 14. mai 2019. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 109 187,25 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle põhivõla summa. Kostja II taotluse tsiviilasjade liitmiseks jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda. Maakohus tuvastas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: •
hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 26. oktoobril 2015 liisingulepingu, millega liisinguvõtja kohustus omandama kostjalt I asja; • 26. oktoobril 2015 sõlmis hageja kostjaga I asja müügilepingu hinnaga 170 160 eurot (käibemaksuga); • müügilepingu p-s 6.1 leppisid lepingupooled kokku, et kostja I annab asja üle liisinguvõtjale kui hageja volitatud esindajale hiljemalt 25. jaanuaril 2016. Müügilepingu p 6.5 järgi pidi asja omandiõigus üle minema hagejale pärast kostjale I müügihinna tasumist; • müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja II
26.oktoobril 2015 käenduslepingu. Maakohus tuvastas kostja I vastu esitatud nõude rahuldamise eeldusena, et hageja ja kostja I vahel sõlmiti müügileping (VÕS § 208 lg 1), mille alusel hageja tasus kostjale I asja ostuhinnast 153 144 eurot (ostuhinnast 17 016 eurot tasus liisinguvõtja otse kostjale I). Seoses tekkinud võlgnevusega ütles hageja liisingulepingu üles 17. novembril 2016. Liisinguvõtja asja hagejale üle ei andnud. Maakohus tuvastas, et kostja I rikkus müügilepingut, kuna ei andnud asja liisinguvõtjale üle, kuigi selle kohta oli koostatud kostja I ja liisinguvõtja vahel 30. märtsil 2016. a akt. Kostja I vastupidist ei tõendanud. Ostuhinna tasumise ajal ei teadnud hageja, et tegelikult ei ole kostja I liisinguvõtjale asja otsest valdust üle andnud. Kostja I ei ole tõendanud, et rikkumine on vabandatav (VÕS § 103 lg-d 1 ja 2). Maakohus selgitas, et kahju hüvitamise nõude esitamine on võimalik ka siis, kui müügilepingust ei ole taganetud ja kahjuhüvitist saab nõuda lepingu täitmise asemel. Maakohtu hinnangul olid kahju hüvitamise eeldused täidetud (VÕS § 115, § 127 ja § 128). Kostja I pidi lepingu sõlmimise ajal ette nägema rikkumise võimaliku tagajärjena kahju tekkimist ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg-d 3 ja 4). Seejärel hindas maakohus kahju hüvitise suuruse põhjendatust ja tõendatust ning leidis, et hageja kahjunõue kostja I vastu tuleb rahuldada. Müügilepingu kohaselt oli seadme ostuhind 171 160 eurot (käibemaksuga). Nimetatud ostuhinnast tasus hageja kostjale I 153 144 eurot. Liisinguvõtja tasus hagejale liisingumakseid 43 956,75 eurot. Seega on hageja kahjunõude suuruseks kostja I vastu 109 187,25 eurot (käibemaksuga). Hageja viivisenõue on VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi põhjendatud ning kahjuhüvitiselt tuleb arvestada viivist alates hagi esitamisest, s.o alates 10. juulist 2018, kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle põhivõla summa. Järgnevalt hindas maakohus kostja II käenduslepingust tulenevat vastutust. Maakohus tuvastas, et kostja II vastutab solidaarselt tekitatud kahju eest (VÕS § 145 lg-d 1 ja 2). Kostja II vastutus tuleneb käenduslepingu p-st 3.1, sest põhivõlgnik rikkus käendatavat kohustust. Kahjunõude esitamine käendaja vastu ei eelda müügilepingust taganemist. Maakohus hindas kostja II vastuväiteid ja leidis, et käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega ja on kehtiv. Samuti ei muuda rahaliste vahendite puudumine käenduslepingut 3 (8)
tühiseks. Tehingu tegemine tahte vastaselt on alus tehingu tühistamiseks mitte selle tühisuse tuvastamiseks. Kostja II ei ole tõendanud VÕS § 139 mõttes, et kahju tekkis osaliselt hagejast tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest hageja vastutab. Hageja oli tehingu finantseerija, kes asja üleandmise juures ei viibinud. Tulenevalt müüja ja liisinguvõtja kinnitustest, et asi on üle antud, oli hageja kohustatud ostuhinna tasuma. Apellatsioonkaebus
4.Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata. Ühtlasi esitas kostja II taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata kostja II taotluse tunnistajate (YY ja DD) ülekuulamiseks ega täitnud sellest tulenevalt selgitamiskohustust. Lisaks ei arvestanud maakohus kostja II väidetega, eelkõige VÕS § 142 lg 6 ning alternatiivselt VÕS § 139 lg 1 kohaldamise kohta, ja ei põhjendanud oma seisukohti. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata VÕS § 142 lg 6. Isegi kui käendusleping on kehtiv, siis ei laiene see hageja kõrval- ja kahjuhüvitamise nõuetele, sest selles ei ole eraldi kokku lepitud. Käenduslepingu p 3.1 kohaselt kohustus kostja II tagama üksnes müügilepingust ja nende tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate müüja võimalike põhikohustuste täitmise. Heade kommetega kooskõlas ei ole panna käendajale kohustust vastutada piiramatus ulatuses ja täiesti määratlemata kohustuste täitmise eest ilma täiendava kokkuleppeta. Kostja II viitas tagatiskokkulepete tühisuse tuvastamist käsitlevatele Riigikohtu lahenditele. Maakohus jättis tuvastamata hageja ja kostja II alluvussuhte. Käenduslepingu sõlmimiseks oli erakorraline vajadus, sest vastasel korral ei oleks hageja kostjaga I müügilepingut sõlminud. Kostja II ei saanud käenduslepingu sisu mõjutada. Kostjal II ei ole kunagi olnud selliseid vahendeid, mille arvelt oleks võimalik käenduskohustust täita. Hageja ei ole tõendanud, et ta kontrollis enne käenduslepingu sõlmimist kostja II majanduslikku olukorda. Ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega, sest poolte õigused ja kohustused on oluliselt tasakaalus väljas. Maakohus leidis valesti, et VÕS § 139 lg 1 alusel ei saa väljamõistetud kahjuhüvitist nullini vähendada. Hageja ei ole välistanud võimalust, et kostja I ja liisinguvõtja võisid toime panna pettuse, kuna nad allkirjastasid akti ja esitasid selle hagejale ostuhinna väljamaksmiseks. Akti on esimesena allkirjastanud hageja, kelle esindaja pidi olema asja üleandmise juures, et veenduda selle üleandmises. Seega on hageja ise osaliselt süüdi endale kahju tekitamises. Lisaks tuleb arvestada, et hageja saab nõuda liisinguvõtjalt liisingulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmist. Maakohtu väljamõistetud viivis on ebamõistlikult suur. Hageja viivise nõuet oleks tulnud hea usu põhimõttest lähtuvalt vähendada nullini, arvestades hageja tegevust põhivõlgnevuse tekkimisel, viiviste ebamõistlikku suurust ja kostja majandusseisu. Alternatiivselt tulnuks jätta hageja viivise nõue rahuldamata. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Taotluse tunnistajate ülekuulamiseks palus hageja jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, täiendades osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Esmalt selgitab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust (TsMS § 651 lg 1). Vaidlustatud otsusega on kostjatelt hageja kasuks välja mõistetud kahjuhüvitis ja viivis. 4 (8)
Maakohtu otsuse peale on apellatsioonkaebuse esitanud kostja II. Kostja I ei ole kostja II kaasapellandiks TsMS § 639 lg 2 mõttes, mistõttu on tema suhtes maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 2 p 1). Maakohtu otsus on jõustunud ka menetluslike otsustuste osas, sh osas, millega jäeti kostja II taotlus hagide liitmiseks rahuldamata (resolutsiooni p-d 4 ja 7–9). Hagide liitmata jätmist ei saa vaidlustada (TsMS § 660 lg 1) ning kostja II ei ole vastuväidet hagide liitmata jätmise kohta apellatsioonkaebuses esitanud (TsMS § 660 lg 2).
8.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et kostja II on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsuses kostja II esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja II esitatud faktiliste väidetega, ning analüüsinud kõiki esitatud tõendeid (TsMS § 442 lg 8). Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal apellatsioonkaebuses väidetud õigusnormide olulisi rikkumisi tuvastanud.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja II vastutab käendajana müügilepingu rikkumisest tuleneva kahju eest. Kostja II vastutuse eeldusena tuli esmalt tuvastada kohustuse rikkumine (VÕS § 145 lg 1). Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I vahel on sõlmitud müügileping (VÕS § 208 lg 1), mille alusel maksis hageja kostjale I ostuhinna ning kostja I kohustus vastavalt müügilepingu p-le 6.1 andma asja üle liisinguvõtjale kui hageja volitatud esindajale hiljemalt 25. jaanuaril 2016. Müügilepingu p 6.5 järgi läheb asja omandiõigus üle ostjale pärast müüjale asja hinna täielikku laekumist. Hageja ja liisinguvõtja vahel oli sama asja suhtes sõlmitud liisinguleping ning asi pidi minema liisinguvõtja kasutusse (VÕS § 361). Eeltoodud asjaolud ei ole vaidlusalused ka apellatsioonimenetluses. Järgmisena tuvastas maakohus, et hageja on müügilepingust tuleneva kohustuse täitnud, kuid vaatamata talle esitatud kostja I ja liisinguvõtja poolt 30. märtsil 2016 allkirjastatud aktile ei andnud kostja I asja liisinguvõtjale üle. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning leiab, et eeltoodud asjaolu tuvastamisel ei ole maakohus menetlusõiguse norme rikkunud ning on asjaolule õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Praeguses asjas puudub vaidlus, et hageja asja üleandmise juures ei viibinud ning hageja edastas enda poolt allkirjastatud akti kostjale I ja liisinguvõtjale, kes pidid selle asja üleandmisel allkirjastama ja hagejale tagastama. Kuna akti allkirjastamisega seotud asjaolu ei olnud vaidlusalune, puudus vajadus kostja II poolt taotletud tunnistajate ülekuulamiseks (TsMS § 238 lg 1 p 1, vt ringkonnakohtu 18. oktoobri 2019. a kohtuistungi protokoll; tl-d 155 ja pöördel). Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et müügilepingu rikkumise eeldused olid täidetud ja hagejale tekitati kahju 109 187,25 eurot. Ringkonnakohus järgib vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6).
10.Hageja nõue kostja II vastu tuleneb poolte vahel sõlmitud käenduslepingust. Tegemist on tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 lg 1 mõttes. Maakohus leidis, et käendusleping on vaatamata kostja II vastuväidetele kehtiv ning kostja II vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, kuid peab vajalikuks tulenevalt apellatsioonkaebuses esitatud väidetest maakohtu otsuse sellekohaseid põhjendusi täiendada.
10.1.Esmalt hindab ringkonnakohus kostja II väidet, et käenduslepingu p-st 3.1 ei tulene, et kostja II vastutaks müügilepingust tuleneva kahju hüvitamise eest olukorras, kus müügilepingu rikkumine seisnes selles, et müüja ei andnud asja ostja volitatud esindajale üle. Seega on pooltel vaidlus käenduslepingu p 3.1 tõlgendamise üle (VÕS § 29). 5 (8)
Lepingupoolte kokkulepe tehakse kindlaks lepingut tõlgendades. Lähtuda tuleb lepingu sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mh lepingu olemust ja eesmärki ning selle sõlmimise asjaolusid.
10.2.Kostja II leiab, et vaidlusalusest lepingupunktist tulenevalt ei ole käendusega hõlmatud kahjuhüvitise nõuded. Ringkonnakohus kostja II seisukohaga ei nõustu. Kostja II ei ole tõendanud VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis toetaksid sellisel viisil tahteavalduse tõlgendamist. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käenduslepingu p 3.1 kohaselt tagas kostja II müügilepingust tulenevate kostja I kui müüja kohustuste täitmist. VÕS § 208 lg 1 kohaselt on müügilepingu esemeks oleva asja üleandmine müüja põhikohustus. Hageja nõuab praeguses asjas selle kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Käenduslepingus ei ole eeltoodud sätetest tulenevat käendaja vastutust piiratud. Seega tuleb käenduslepingut tervikuna tõlgendada viisil, mis on sellise lepingu olemus ja eesmärk. Arvestades eeltoodut on käenduslepinguga tagatud ka müüja müügilepingujärgse põhikohustuse täitmise rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue.
10.3.Kostja II on leidnud, et asjas tuli kohaldada VÕS § 142 lg-t 6. Nimetatud sätte kohaselt on kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale VÕS-i 8. peatükis sätestatust, tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti jätnud nimetatud sätte kohaldamata, sest selle sätte kohaldamise eeldusi ei esine. Käenduslepingu p 3.1 ei kaldu kõrvale seaduses sätestatud käendaja vastutuse põhimõtetest ja seetõttu ei ole kokkulepe, et käendaja vastutab kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, sh viivise ja kahju hüvitamise eest, VÕS § 142 lg 6 mõttes keelatud. Käenduslepingu p-s 3.1 sätestatud kohustus on selge, piiritletud müügilepinguga, kooskõlas seadusega ning sisaldab kostja II vastutuse rahalist maksimumsummat.
10.4.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Kolleegium märgib, et käenduslepingu sõlmimine praeguses olukorras (müüjaks on äriühing ja müügilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks on käendusleping sõlmitud sama äriühingu juhatuse liikmega) on iseenesest tavapärane ning kostja II kohustuseks oli tõendada asjaolusid, millega ta seostab tehingute vastuolu heade kommetega. Apellatsioonkaebuses välja toodud asjaolud ei ole ebamoraalsed ega taunitavad, mis tooksid kaasa käenduslepingu tühisuse. 6 (8)
Arvestades kahju tekitamise asjaolusid (müüja ja liisinguvõtja allkirjastasid akti, kuid asja liisinguvõtjale üle ei antud ning hageja tasus müüjale ostuhinna), siis ei ole käendajalt kahju hüvitamise nõudmine heade kommetega vastuolus olukorras, kus hagejal võib olla nt nõue ka liisinguvõtja vastu. Kostja II oli kostjaga I seotud isik ning esindajas kostjat I akti allkirjastamisel.
10.5.Kostja II on tuginenud sellele, et käenduslepingu sõlmimisel ei kontrollinud hageja kostja II krediidivõimet. Samas ei ole kostja II täpsustanud, millisest seadusest tulenevat kohustust hageja väidetavalt rikkus ning kuidas see välistab kostja II käenduslepingust tuleneva vastutuse (vt ringkonnakohtu 18. oktoobri 2019. a kohtuistungi protokoll; tl 155 pöördel). Kostja II ei ole õiguslikke võimalusi oma õiguste kaitseks rakendanud (vt nt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-30-16, p 11). Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et kostja II pidi käenduslepingu sõlmimisel olema teadlik kõikidest käendusega seotud olulistest asjaoludest, sh kostja I majanduslikust seisundist, sest ta oli samal ajal kostja I juhatuse liige (vt müügileping; tl 15 pöördel).
10.6.Kostja II on esitanud väite, et kostja II ei saanud käenduslepingu sisu mõjutada. Sellest väitest saab järeldada, et kostja II hinnangul võib käenduslepingu p 3.1 näol olla tegemist tühise tüüptingimusega. Kolleegium leiab, et tüüptingimuse tühisuse eeldused ei ole VÕS § 42 lg 1 mõttes täidetud. Vaidlusaluse lepingupunktiga ei kaldutud kõrvale käenduslepingu olulisest põhimõttest. Nagu kostja II ka ise väidab, siis ilma käenduseta ei oleks müügilepingut sõlmitud ning kostja II, kes oli kostja I juhatuse liige, oli sellise tehingu tegemisest huvitatud. Sellises olukorras ei ole kindlasti tegemist kostjat II ebamõistlikult kahjustava tingimusega. Lisaks ei loeta VÕS § 42 lg 2 kohaselt tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset. Käenduslepingu p 3.1 sätestas kostja II käenduslepingujärgse põhikohustuse.
10.7.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et VÕS § 139 lg 1 järgi kahju hüvitamise vähendamiseks alused puudusid. Samuti ei välista kostja II vastutust asjaolu, et hagejal võib olla liisingulepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu. Võlausaldaja võib solidaarkohustuse korral nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65 lg 1). Ringkonnakohus järgib vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6).
11.Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti rahuldanud hageja viivisenõude ja mõistnud kostjalt II VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras välja viivise alates hagi esitamisest. Apellatsioonkaebuses on kostja II leidnud, et viivist tuleb vähendada nullini. Kostja II ei ole maakohtu menetluses viivise vähendamist taotlenud. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on asunud seisukohale, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt Riigikohtu 26. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-07, p 17). Kostja II taotles viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses. Kolleegiumi arvates saaks sellises olukorras ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui apellant uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu
13.aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Apellatsioonkaebus neile nõuetele ei vasta. Ka kohtuistungil kostja II viivise vähendamise osas selgitusi ei esitanud (vt ringkonnakohtu 18. oktoobri 2019. a kohtuistungi protokoll; tl 155 pöördel). Täiendavalt 7 (8)
märgib kolleegium, et nõudes viivise vähendamist, ei toonud kostja II esile asjaolusid, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada.
12.Kuna tegemist on tarbijakäenduslepinguga, milles on sätestatud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma, peab ringkonnakohus vajalikuks kontrollida, kas maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 vajab täiendamist käendaja vastutuse rahalise maksimumsummaga, s.o 144 636 eurot. Pooltega on eeltoodud asjaolu arutatud ning pooled on sellise resolutsiooni täiendusega nõus (vt ringkonnakohtu 18. oktoobri 2019. a kohtuistungi protokoll; tl 155 pöördel). Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole resolutsiooni täiendamine vajalik. Kohtupraktikas on leitud, et VÕS § 142 lg-tes 1 ja 3 ning § 145 lg-tes 1 ja 2 sätestatud käendaja vastutus ja selle ulatus ei piira käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15). Praegusel juhul ei nõua hageja kostjalt II põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivist, mis ületab kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära. Kuna hageja nõuab viivist alates hagi esitamisest (ja nõue muutus sissenõutavaks enne hagi esitamist), siis nõuab hageja kostjalt II viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest. Kuna pooled ei ole käenduslepingus viivise määras kokku leppinud, kohaldub seadusjärgne viivise määr. Kuigi kostja II maakohtus viivise vähendamist ei taotlenud, on maakohus piiranud TsMS § 367 alusel väljamõistetavat viivist põhinõude suurusega. Hageja ei ole selles osas maakohtu otsust vaidlustanud.
13.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuna kostja II apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja II kanda. Kuna maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Ele Liiv, Vahur-Peeter Liin
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.