Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Võlausaldaja avalduse kohaselt sõlmisid 02.12.2018 M M, K K ja I K AS-xxxx aktsiate võlaõigusliku müügilepingu, millega M M müüs K Kile ja I Kile AS-i xxxx 100 aktsiat hinnaga 1 700 000 eurot (tl 4-12). Müügilepingu punkti 1.3. kohaselt leppisid pooled kokku, et K K ja I K tasuvad müügihinna solidaarselt ehk müügihinna võib M M sisse nõuda nii K Kilt kui ka I Kilt. Lepingu punkti 1.2. kohaselt loeti müügihinnast tasutuks 17 000 eurot. Ülejäänud ostuhind kohustuti M Mile tasuma alljärgneva maksegraafiku alusel: - 25 000 eurot hiljemalt 05.12.2018; - 150 000 eurot hiljemalt 20.12.2018; - 150 000 eurot hiljemalt 20.01.2019; - 150 000 eurot hiljemalt 20.02.2019; - 150 000 eurot hiljemalt 20.03.2019; - 447 000 eurot hiljemalt 20.04.2019; - 446 000 eurot hiljemalt 20.05.2019; - 133 752 eurot hiljemalt 20.06.2019. Avalduse esitamise hetkeks on M Mile tasutud kokku 42 100 eurot (sh 17 000 eurot, mis loeti lepingu p 1.2 alusel tasutuks). Seega võlgnevad K K ja I K M Mile (1 700 000 – 17 000 – 25 100) 1 657 900 eurot. 08.08.2019 esitas M M võlgnikule pankrotihoiatuse (tl 13-14). Pankrotihoiatuses palus M M tekkinud võla tasuda hiljemalt 19.08.2019 ja hoiatas pankrotiavalduse esitamise kavatsusest. Pankrotihoiatus saadeti e-kirjaga müügilepingus võlgniku e-postiks märgitud e-posti aadressile xxxx (tl 15). Võlgnik ei ole siiani pankrotihoiatusele reageerinud ega pankrotiavalduse esitamise seisuga oma võlgnevust likvideerinud. Võlausaldaja palus nimetada K Kile ajutine pankrotihaldur, keelata K Kil ilma ajutise pankrotihalduri nõusolekuta vara käsutada, määrata aeg M Mi pankrotiavalduse läbivaatamiseks ning rahuldada M Mi pankrotiavaldus ja kuulutada välja K Ki pankrot.

tootmisega (viin, limonaadid, veinid jne). AS-ile xxxx kuulus tootmiskompleks xxxx, mis oli konserveeritud. OÜ xxxx omas kaubamärke, mida AS xxxx oma tegevuses kasutas. 2017. aasta aprillis oli AS-il xxxx lõppemas laenulepingu tähtaeg AS-iga Swedbank, millega AS-il xxxx tekkis kohustus tasuda AS-ile Swedbank ca 1 500 000 eurot. Kuivõrd AS Swedbank ise olnud nõus laenu pikendama, oli kiiresti vajalik leida uus laenuandja, kellelt võetava laenuga AS-ile Swedbank laen tasuda. Laenu korraldamise eest lubas M M K Kile tasu maksta. K K tutvustas M Mit xxxx OÜ ja xxxx OÜ esindaja B A. Läbirääkimiste tulemusel õnnestuski 06.08.2018 sõlmida AS-il xxxx laenuleping IQ FinTech OÜ-ga 1 500 000 eurot laenamiseks ja 08.08.2018 laenuleping 50 000 eurot laenamiseks. 2018. aasta alguses tegi K K ettepaneku omandada AS xxxx äritegevus, mis puudutab alkoholitootmist, see tähendab 100 % AS xxxx, mille võõrandamisega omandaks ta üheaegselt ka AS xxxx tütaräriühingud AS xxxx, AS xxxx, OÜ xxxx. Arutelude käigus tutvustas K K M Mile oma äripartnerit I Kit. 2018. aasta alguses algasid AS xxxx müügihinna ja ostutingimuste üle läbirääkimised. Kevadel 2018 võttis M M K K tööle tegevdirektorina AS-i xxxx igakuise brutopalgaga 1617 eurot. Märtsis 2018 jõuti M M ja K Ki vahel kokkuleppele, et AS xxxx müügihind on ca 4 mil eurot. M M soovis tehingu vormistada selliselt, et AS xxxx aktsiad antakse üle üheaegselt ostuhinna tasumisega. K K selgitas, et kuivõrd ostuhind on suur, siis ta soovib selle tasuda maksegraafikuga. Ühtlasi soovis K K, et AS xxxx aktsiad antakse üle koheselt, kuid maksegraafiku järgsed maksed tehakse pärast seda. Mingil hetkel K K teatas, et aktsiate ostu teeb tema naise N R äriühing OÜ xxxx. M Mi usaldus K Ki vastu oli lõpuks sedavõrd suur, et ta nõustus AS xxxx aktsiad müüma selliselt, et ostuhinna tasumine toimub valdavalt pärast AS xxxx aktsiate üleandmist. 22.08.2018 sõlmisid AS xxxx ja xxxx OÜ (asutatud 27.06.2018, osanik ja juhatuse liige N R) aktsiate müügilepingu, millega AS xxxx kohustus 3 500 000 eurot eest müüma xxxx OÜ-le 100 % oma tütarettevõtte AS xxxx aktsiatest, millele omakorda kuulus kolm tütarettevõtet: AS xxxx, AS xxxx ning OÜ xxxx (tl 50-58, 59-67). Lepingu p 2.2. kohaselt kohustus xxxx OÜ tasuma ostuhinna alljärgmise maksegraafikuga: 24.08.2018 200 000 eurot; 31.08.2018 700 000 eurot; 28.09.2018 600 000 eurot; 30.11.2018 1 000 000 eurot ning 31.01.2019 1 000 000 eurot. Lepingu p 3.1 kohaselt kohustus AS xxxx andma AS xxxx aktsiad üle pärast esimese osamakse ehk 200 000 eurot laekumist. Siiski pärast lepingu allkirjastamist hakkas K K M Mi veenma, et ta aktsiad ikkagi kohe samal päeval üle annaks. K Ki selgituste kohaselt kuivõrd leping on sõlmitud ja tema on aumees, siis ei ole ostuhinna tasumise osas kahtlustki. Ühtlasi ta selgitas, et lepingu kohaselt on OÜ-l xxxx kohustus teha makse 200 000 eurot juba kahe päeva pärastraha nii kui nii koheselt tasutakse. M M sellega lõpuks nõustus. Seetõttu vormistati samal päeval AS xxxx aktsiate müügikorraldus nende üleandmiseks xxxx OÜ-le ehk teisisõnu tehti varakäsutus. Mõni päev pärast müügitehingut asendati OÜ xxxx poolt kaks AS xxxx nõukogu liiget ja nende asemele said nõukogu uuteks liikmeteks I K ja N R. Seejärel kutsuti AS xxxx juhatusest tagasi M M ning tema asemele valiti uueks juhatuse liikmeks K Ki usaldusisik A G(OÜ xxxx juhatuse liige). OÜ xxxx tasus AS xxxx aktsiate eest panga ülekandega AS-ile xxxx kokku vaid 17 000 eurot ehk teisisõnu ostuhinnast 0,49 %. Rohkem midagi ei tasutud. Kuivõrd xxxx OÜ ostuhinda sisuliselt ei tasunud, siis M M hakkas K Kilt ostuhinna tasumist nõudma. Novembris 2018 küsis M M K Kilt konkreetselt, kas K K on teda teadlikult petnud ja tal ei ole olnud algusest peale olnud kavatsust ostuhinda tasuda. K K pakkus välja, et ta ostab koos I Kiga M Milt ära AS xxxx (kellele OÜ xxxx võlgnes 3 500 000 eurot – 17 000 eurot). Läbirääkimise käigus lepiti kokku AS xxxx aktsiate hinnaks 1 700 000 eurot. Sellisel juhul oleksid koos AS-ga xxxx üle läinud

nii nõudeõigus OÜ xxxx vastu kui ka kõik AS xxxx kohustused. M M sellega nõustus, sest tema eesmärk oli tekkinud olukord kokkuleppeliselt lahendada. Nüüdseks on K Ki ja I Ki poolt AS xxxx poolt võõrandatud äriühingud juhitud sisuliselt pankrotti. Selle tulemusel on võlausaldaja ilma jäänud talle kuulunud valdusettevõtte AS xxxx tütaräriühingutest ja ühtlasi müügihindadest. Teisisõnu on K K ja I K võlausaldaja varatuks muutunud. Võlausaldaja esitas ka tõendi, et ta on pankrotihoiatuse võlgnikule saatnud (tl 68-71). Võlgniku vastuväited

hindamisaktile), kui võlausaldajad seavad sellise tingimuse kinnisasja koormatisest vabastamiseks. Seoses asjaoluga, et enne aktsiate asjaõigusliku üleandmise kokkuleppe vormistamist on müügilepingu p 6.1 märgitud kinnisasi võõrandatud (tl 39-40) täitemenetluses AS-i xxxx võlausaldaja (teadaolevalt Maksu- ja Tolliameti) nõude katteks, on muutunud võimatuks müügilepingu p 6.1 olukorra realiseerumine ning turuhinnale vastava müügihinna saamine müügilepingu p 6.1 sätestatud kinnisasja osa eest. Müügilepingu lisaks 1 oli AS-i xxxx bilanss, milles lühiajaliste nõuetena on märgitud summa 3 500 340,10 eurot. Tänase seisuga on võlgnikule teatavaks saanud, et seda nõuet ei ole AS-i xxxx vara kooseisus olemas. Nimelt teatas Xxxx OÜ likvideerija (I K), et Xxxx OÜ taganes xxxx AS aktsiate müügilepingust. Seejuures oli see taganemine tehtud enne müügilepingu sõlmimist. Xxxx OÜ likvideerija informeeris esindajat, et tegemist oli sama nõudega, mida võlausaldaja kajastas alusetult AS-i xxxx bilansis. Xxxx OÜ likvideerija edastas allakirjutanule ka xxxx kinnistu üürilepingu, mille kohaselt andis aktsiaselts xxxx kinnistu üürile tähtajaga kuni 19.07.2042 (tl 41-42, pöördel). Ka selles osas andis M M müügilepingus vale kinnituse. Lähtudes VÕS § 111 lg 1 keeldus võlgnik omapoolsete kohustuste täitmisest. Vaatamata asjaolule, et võlausaldaja lubas korduvalt oma kohustuse täita ning tasuda võlaõiguslikest kokkulepetest tulenevad nõuded kolmandatele isikutele, ta seda siiski ei teinud. I K ka K K esitasid 04.01.2019 M Mile müügilepingust taganemise avalduse (tl 43, pöördel). M M tutvus taganemisavaldusega, kuid keeldus selle kättesaamise kinnitamisest. Taganemisavalduse M Mile üleandmist saab tunnistajana kinnitada ka I K, kes viibis viidatud avalduse võlausaldajale üleandmise juures. Võlgnik esitab eelneva kinnituseks kohtule ka I Ki vastavasisulise kinnituskirja (tl 44-45). Eeltoodust tulenevalt lõppes müügileping 05.01.2019 ning pooltel tekkis kohustus tagastada üksteisele lepingu alusel saadu. Müügilepingu rikkumise juriidilised faktid said võlgnikule ja I Kile teatavaks pärast 04.01.2019 taganemisavalduse esitamist ning annavad viimati nimetatud isikutele täiendava aluse müügilepingust taganemiseks. Võlgnikud rõhutavad, et tuginesid ka oma 04.01.2019 taganemisavalduses selgelt asjaolule, et M M on eksitanud müüjaid AS xxxx majandusseisundit puudutava informatsiooniga, sh info, mis puudutab bilansilisi varasid, tekitades sellega olukorra, kus juba võlaõigusliku lepingu sõlmimise hetkel oli AS xxxx pankrotiseisus (tl 43, pöördel). Võlgnikel oli huvi saada AS xxxx aktsiate omand ning sellega seoses kontroll AS xxxx üle võimalikult vahetult pärast müügilepingu (so võlaõigusliku lepingu) sõlmimist. Müügilepingus fikseeriti detailselt nii tehingu hind kui üleantava vara koosseis, sh kohustuste maht ja muu tehinguga seotud oluline teave. Kuna tegemist oli tegutseva äriühinguga, siis oli pooltel eesmärk vältida olukorda, kus AS xxxx aktsiate üleandmise hetkeks oleks ühingu majanduslik olukord oluliselt muutunud. Kuna vahetult pärast müügilepingu sõlmimist ilmnesid AS xxxx äärmiselt halba majanduslikku seisundit puudutavad asjaolud, mida müüja ostjate eest pahatahtlikult varjas, siis käsutustehingut 20.12.2018 ei toimunud. Seetõttu polnud võlgnikel enam võimalik saavutada müügilepingu sõlmimisel soovitud eesmärki, kuivõrd ilmnesid AS xxxx majanduslikku olukorda puudutavad olulised asjaolud (nt võlgnikele teadmata täitemenetlus), mis vähendasid oluliselt ühingu väärtust. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et 04.01.2019 taganemisavaldus ei andnud mingil põhjusel võlgnikele alust müügilepingust taganemiseks (millega võlgnikud ei nõustu), siis võlgnik esitab alternatiivselt täiendava menetlusliku taganemisavalduse, millega palub lugeda end müügilepingust taganenuks. Võlgnik rõhutab, et nõuet, mis on vaidlustatud lausa kahe taganemisavaldusega (04.01.2019 taganemisavaldus ja käesolevas menetlusdokumendis esitatud menetluslik taganemisavaldus)

ning mille aluseks on arvukad müüja poolsed valed kinnitused, ei saa mitte mingil juhul lugeda selgeks PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses. Ainuvõimalik meede oma väidetava nõude realiseerimiseks on võlausaldaja poolt hagi esitamine võlgnike vastu. Seoses müügilepingust taganemisega on võlgnikul võlausaldaja vastu nõue müügilepingu alusel alusetult tasutu tagastamiseks vähemalt summas 42 000 eurot. Lähiajal esitab võlgnik võlausaldaja vastu hagi viimatinimetatud summa sissenõudmiseks. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et ta on pankrotihoiatuse võlgnikule kätte toimetanud. K K ei ole pankrotihoiatust kätte saanud. Seega puuduvad käesoleval juhul ka sel põhjusel mistahes alused võlausaldaja poolt esitatud pankrotiavalduse alusel K Ki pankroti väljakuulutamiseks. Kohtumääruse põhjendused

-

kas võlausaldaja on rikkunud aktsiate müügilepingut; kas võlgnik oli õigustatud aktsiate müügilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmiseks; kas aktsiate müügilepingust on kehtivalt taganetud; kas võlgnikul on võlausaldaja vastu nõue summas 42 000 eurot ja kas pankrotihoiatus on võlgnikule nõuetekohaselt kätte toimetatud.

Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetluse algatamine on võimalik vaid olukorras, kus avalduses toodud nõuete osas puuduvad võlgnikul sisulised vastuväited. Võlausaldaja nõue on ebaselge. Kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks. Nõuet tuleb tõendada hagimenetluses. Samuti märgib kohus, et kuigi võlausaldaja nõude suurus võib ületada PankrS § 15 lg 3 p-s 3 märgitud nõude suurust, ei ole ainuüksi ka sellel põhjusel võlgnikule ajutise halduri nimetamine põhjendatud. Kuna võlgnik on võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud, ei pea kohus vajalikuks kontrollida võlgniku maksejõuetust. PankrS § 22 lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri ülesanne. Kohus asub seisukohale, et võlgnikule tuleb ajutine pankrotihaldur võlausaldaja avalduse alusel jätta nimetamata. Kuna kohus võlgnikule ajutist haldurit ei nimeta, lõpeb pankrotiavalduse menetlus. Menetluskulude jaotus

-

koostamine ja esitamine- kestus 6,8 h ning 10.10.2019- istungiks valmistumine (1,4 h) ja kohtuistung (1 h) kestus 2,4 h.

Võlgniku lepinguline esindaja on teinud kokku 11,4 tunni ulatuses tööd, kusjuures ühe tunni hinnaks on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Võlgniku menetluskulud koosnevad õigusabi eest esindajale makstud kuludest summas kokku 1641,60 eurot (sisaldab käibemaksu). Võlausaldaja ei ole võlgniku lepingulise esindaja õigusabitoimingute osas vastuväiteid esitanud. Võttes arvesse võlgniku teostatud õigusabitoiminguid, menetluse keerukust ning menetluse tulemuslikkust on õigusabi kokku 11,4 tunni ulatuses põhjendatud ja vajalik kliendi huvide kaitsel ning kuulub hüvitamisele. Õigusabi osutati tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Riigikohus on pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 9. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Kohus leiab, et võlgniku esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute puhul ei olnud teenuse hind (120 eurot/tund) ülemäära kõrge. Kohus leiab, et võlausaldajalt tuleb mõista võlgniku menetluskulud välja käibemaksuga. Kohtule esitatud taotluses on võlgnik kooskõlas TsMS § 174 lg-s 10 sätestatuga kinnitanud, et võlgnik ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu kuulub õigusabikulu hüvitamisele koos käibemaksuga. Võlausaldajalt tuleb mõista võlgniku kasuks välja menetluskulud summas 1641,60 eurot (11,4 tundi x 120 eurot/tund + käibemaks). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Võlgniku lepinguline esindaja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.