Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud Harju Maakohtule esitatud hagiavaldus kohaselt SIA ADEONA korraldas klubis „Cathouse“

(d) „Прыгну со скалы“, mille autoriks on Venemaa autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni RAO liige КНЯЗЕВ АНДРЕЙ СЕРГЕЕВИЧ. Seega on teoste autorid Venemaa autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni RAO liikmed, keda hageja esindab Venemaa autorite ühinguga RAO sõlmitud lepingu alusel. RAO ei ole märkinud rahvusvahelisse autorite andmebaasi, et Andrei Knjazev (КНЯЗЕВ АНДРЕЙ СЕРГЕЕВИЧ) sõnade või muusika autorina teostaks avaliku esitamise õigust ise, vaid sealt on näha, et seda teostab RAO. Luba teoste avalikuks esitamiseks ansambli КняZz kontserdil polnud. Kostja esialgu möönis vajadust sõlmida kontserdil muusikateoste avalikuks esitamiseks litsentsileping hagejaga. Samas hageja saadetud litsentsilepingut kostja ei allkirjastanud, litsentsitasu ettemakset ei tasunud, piletimüügiaruannet ega repertuaariaruannet peale kontserdi toimumist vaatamata hageja nõudele ei esitanud. Kuivõrd esitatud lugude autorid on teoste avaliku esitamise õiguse teostamise andnud üle kollektiivse esindamise organisatsioonile, ei saa nad ise seda õigust vastavalt AutÕS § 79 lõikele 5 teostada. Ühtlasi pole kostja esitanud ühtegi tõendit oma väite kohta, et teoste autorid soovisid loobuda autoritasu nõudest selle kontserdi osas ega täpsustanud, missuguste autorite kohta see käib. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostja saanud hagejalt luba teoste avalikuks esitamiseks ning teoste avalik esitamine oli AutÕS § 131 lõikest 2 ja § 14 lõikest 3 tulenevalt keelatud. Teoste avaliku esitamisega rikkus kostja AutÕS § 13 lõikest 1 tulenevat teoste autorite ainuõigust teoste kasutamisele. Hageja leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud VÕS § 127 lõike 6 alusel nõuda kahjuhüvitist kindla summana kahekordses tasu suuruses, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Kostja oli teadlik vajadusest saada teoste avalikuks esituseks hagejalt litsents, kuivõrd (a) kostja oli kätte saanud tagaseljaotsuse tsiviilasjas nr 2-16-16109 seoses 22. oktoobril 2016 klubis „Cathouse“ toimunud ansambli "Смысловые Галлюцинации" (Smislovie Galjucinacii) kontserdi eest litsentsitasu maksmata jätmisega (b) kostja ise pöördus e-kirjaga hageja poole loa saamiseks ja (c) hageja teavitas kostjat sellest e-kirja teel ning saatis ka lepingu. Eeltoodule vaatamata ei allkirjastanud kostja litsentsilepingut ning vaatamata meeldetuletusele on kostja hoidnud tahtlikult kõrvale AutÕS § 13 lõikes 1 ja § 14 lõikes 1 sätestatud tasu maksmisest. Hageja leiab, et kostja ei peaks õigusrikkumise tõttu saama eelist nende teoste kasutajate ees, kes on sõlminud litsentsilepingu, kuid mingil põhjusel sattunud viivitusse litsentsitasu maksmisega. Hagejal on õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamisega viivitamisel viivist üksnes seaduses sätestatud määras, mis on vähem kui tavapäraselt teoste avalikuks kasutamiseks litsentsilepingutes kokkulepitu. Eeltoodust tulenevalt on kostja autorite õigusi rikkudes soodsamas olukorras kui seaduskuulekalt käitudes ning litsentsilepingut sõlmides. Asjaolu, et hageja peab põhjendatuks kahjuhüvitise kindla summana määramisel lähtuda kahekordsest tavapäraselt makstavast tasust, tuleneb MTÜ Eesti Autorite Ühing juhatuse 4. novembri 2003.a. otsusest. Hageja selline seisukoht on kõikidele kasutajatele avalikult kättesaadav ja teada hageja veebilehe www.eau.org kaudu. Hageja kodulehel alajaotuses „Teoste kasutajale“ on litsentsitasude all eraldi värvilises kirjas ja rõhutatult välja toodud, et „Teoste kasutamisel ilma EAÜ loata ehk lepinguta jätab EAÜ endale õiguse küsida tasu kahekordse tasumäära ulatuses võrreldes tasuga, mis oleks kuulunud maksmisele EAÜ-ga sõlmitud lepingu alusel.“ Eeltoodud asjaoludest tulenevalt peab hageja põhjendatuks nõuda kostjalt kahjuhüvitist kindla summana, mille määramisel lähtutakse kahekordsest tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õigus kasutamiseks. Hageja tugineb seejuures ka varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt on analoogses olukorras väljamõistetud kahekordne tavapärane tasu määr.

AS Piletilevi kodulehel toodud info kohaselt müüdi pileteid hinnaga 15 – 30 eurot, VIP pileteid hinnaga 35 eurot. Konservatiivsema kahju suuruse arvutamiseks ei arvesta hageja keskmise pileti hinna arvutamisel VIP piletite hinda, seega keskmine pileti hind oli 15+30/2 = 22 eurot 50 senti. Ööklubi Cathouse mahutavus on 500 inimest, mistõttu sissepääsutasud kokku olid 500 piletit x 22 eurot 50 senti = 11 250 eurot. Tavapärane litsentsitasumäär on 5% sissepääsutasudest. Seega tavapärane litsentsitasu oleks olnud 11250/100x5 = 562 eurot 50 senti. Litsentsitasu kahekordne määr ehk hageja kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõudesumma on 562,50 x 2= 1125 eurot. Selleks, et vältida vaidlusi selle osas, millal enne hagi esitamist hageja teatas kostjale kahju hüvitamise nõudest ning vastav nõue muutus sissenõutavaks, palub hageja lugeda, et hageja nõue muutus sissenõutavaks hagi esitamisest ning arvestada kahju hüvitamise nõudelt viivist alates 22. veebruarist 2017. Hageja õigusvastaselt tekitatud kahjunõude suurus, millelt palub arvestada seadusjärgset viivist, on 1125 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista 1125 eurot ja seadusjärgne viivis alates 22. veebruarist 2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja alates kohtuotsuse tegemisest protsendina vastavalt seadusjärgse viivise määrale kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja tugineb asjaolule, et kostja korraldatud kontserdil esitati lugusid „Лесник“, „Ели Мясо Мужики“, „Кукла колдуна“ ning „Прыгну со скалы“ ja vastavate lugude esitamise eest ei makstud autoritasu. Lugude autor Andrei Knjazev loovutas oma varalised õigused OOO-le Kнязев и Kомпания. Mainitud ühing ja Venemaa autorite ühing RAO sõlmisid 24.09.2014 lepingu, mille kohaselt volitab OOO Kнязев и Kомпания RAO-d teostama konkreetseid varalisi õigusi. OOO Kнязев и Kомпания on loobunud autoritasu nõudest. Väljastatud kinnitusest nähtub, et autoriõiguste teostaja on loobunud nimetatud lugude esitamise eest kostja korraldatud kontserdil autoritasu nõudmisest. Kostjal kontserdikorraldajana ei ole mingit põhjust kahelda loobumise kehtivuses. Eriti arvestades, et autoriõiguste teostaja ja RAO vahel on sõlmitud lepingu kohaselt on tegemist volitusega, mitte õiguste loovutamisega. Eeltoodust nähtub, et kostja ei olnud kohustatud autoritasu vastavate lugude esitamise eest tasuma, kuivõrd autoriõiguste teostaja on autoritasust loobunud. Hageja ei ole välja toonud, miks on põhjendatud autoritasu määras 5% kontserdi piletitulust. Hageja on tuginenud hageja koostatud tüüptingimustega lepingule. Kuni 09.04.2016 kehtinud autoriõiguse seaduse redaktsiooni § 77 lg 1 p 2 andis kollektiivse esindamise organisatsioonile, mille hulka ka hageja kuulub, õiguse otsustada autoritasu, litsentsitasu, esitajatasu või muu tasu suuruse, pidades vajaduse korral sellealaseid läbirääkimisi. Alates 10.04.2016 kehtivast AutÕS redaktsioonist ei tulene kollektiivse esindamise organisatsioonidele sellist õigust. Seega tuleb kohaldada üldist AutÕS sätestatud korda. AutÕS § 14 lg 2 kohaselt autoritasu, sealhulgas rendi suurus, selle kogumise ja väljamaksmise kord, määratakse kindlaks autori ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (lepinguga) või autori volitusel autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni või muu isiku ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega. Eeltoodust tuleneb, et autoritasu suurus tuleks kokku leppida kollektiivse esindamise organisatsiooni ja autoriõigusega kaitstud teoseid kasutada sooviva isiku vahel, kollektiivse esindamise organisatsioonil ei ole õigust ühepoolselt tasumäära kehtestada. Seega ei ole ka põhjendatud kahjuhüvitise nõudmine hageja poolt

kehtestatud määras 5% kontserdi piletitulust. Autoritasu määr peaks sõltuma esitatavatest teostest ning määratama juhtumipõhiselt, mitte ühepoolselt hageja kehtestatud tüüptingimustes. Ka Riigikohus on möönnud, et autoritele makstav tasu peab kujunema poolte kokkuleppel ja arvestama asjaolusid. Autoritasu suuruse määramine esitatavatest teostest ja kõiki asjaolusid arvestades ei oleks diskrimineeriv kohtlemine. Diskrimineerimisega on lisaks võrdses seisundis olevate isikute ebavõrdselt kohtlemisele tegemist ka siis kui ebavõrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse ühetaoliselt. Esitatavate teoste arvust, toimumiskohast, kontserdikülastajate arvust, piletihinnast ja muudest asjaoludest sõltuvalt erineva autoritasu määramise korral ei oleks tegemist diskrimineerimisega, vaid õiglase kohtlemisega. Lisaks näitab 5% määra põhjendamatust see, et hageja tegevuse tulemusena on hagejal kogunenud ulatuslikud reservid, mis aasta-aastalt suurenevad. Olukorras, milles hageja reservid ning sissetulek pidevalt suurenevad, ei ole põhjendatud autoritasu nõudmine üle 20 aasta tagasi kokku lepitud määras. Autoritasu määr peaks võtma arvesse ka kollektiivse esindamise organisatsiooni ja autorite, keda organisatsioon esindab, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda. Autoritasu määr ei saa olla muutumatu, vaid peab arvestama kõiki asjaolusid. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et autoritasu määras 5% piletitulust ei ole põhjendatud. Lisaks autoritasu määra põhjendamata jätmisele ei ole hageja põhjendanud ka kahekordses määras kahju tekkimist. Hageja on tuginenud kahekordse hüvitisemäära kahjuhüvitisena nõudmisel hageja kasutatava lepingu tingimustele. Hageja lepingus välja toodud kahekordse hüvitise määras hüvitise nõudmise õigus on sisuliselt leppetrahv. Leppetrahvi ei saa nõuda isikult, kellega lepingut sõlmitud ei ole. Kuivõrd kostja ei sõlminud hagejaga lepingut, ei saa hageja ka ilma kahjuhüvitise suurust tõendamata väita, et tekkinud kahju on kahekordses tasumisele kuuluva summa määras. Hageja välja toodud asjaolu, et vastav põhimõte on kehtestatud hageja juhatuse otsusega, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud, ei muuda kahjuhüvitise nõudmist sätestatud määras põhjendatuks. Juhatuse otsus on vaid ühepoolne deklaratsioon ja sellest ei saa tekkida siduvaid kohustusi kolmandatele isikutele. Hageja juhatuse otsus annab vaid hagejapoolse tõlgenduse, kuid ei põhjenda kuidagi kahju hüvitise kahekordses määras tekkimist. Samuti ei muuda kahjuhüvitise kahekordses määras nõudmist põhjendatuks sellise õiguse välja toomine hageja kodulehel. Ka õiguse välja toomisega kodulehel on hageja deklareerinud, et jätab endale selle õiguse, kuid paljasõnalised deklaratsioonid, mis ei põhine kehtival õigusel ei saa muuta kahjunõuet põhjendatuks. Eeltoodu tõendab ainult hageja arvamust, et sellises määras kahjuhüvitise nõudmine on põhjendatud, kuid ei tõenda, et see ka tõepoolest nii on. Lisaks välistab kahjuhüvitise kahekordses autoritasu määras välja mõistmise karistusliku kahjuhüvitise puudumine Eesti õiguskorras. Kahekordses litsentsitasu määras kahjuhüvitise määramise korral oleks sisuliselt tegemist karistusliku kahjuhüvitisega. Riigikohus on möönnud, et teatud juhtudel on kahjuhüvitise suuruse määramisel vaja arvestada ka üldpreventiivse eesmärgiga, kuid Riigikohtu praktika kohaselt on see võimalik vaid mittevaralise kahju hüvitamise ning VÕS § 134 lg 6 alustel. Karistusliku kahjuhüvitise määramise võimalikkust ning kehtestamise vajalikkust on eitatud ka õiguskirjanduses. Kahjuhüvitise kahekordses määras nõudmise karistuslikku iseloomu on möönnud ka hageja. Täiendavalt eeltoodule ei ole autoritasu määr kooskõlas levinud praktikaga autoritasu määrade osas. Avalikult kättesaadavatest andmetest nähtub, et sarnase ürituse korraldamisel Suurbritannias või Iirimaal oleks 3% piletitulust, Rootsis oleks makstavaks tasuks 3,12% piletitulust. Hageja ei ole põhjendanud, miks on Eestis makstava tasu määr oluliselt kõrgem kui mujal. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et autoritasu nõudmine määras 5% piletitulust ning kahju kahekordses tavapärases määras nõudmine on põhjendatud, ei ole hageja põhjendanud

tekkinud kahju suurust. Hageja on kahju suuruse määramisel tuginenud Päästeameti andmetele, mille kohaselt on ööklubi Cathouse mahutavuseks 500 inimest. Tegemist on maksimaalse mahutavusega, mitte aga reaalselt kontserti külastanud isikute arvuga ega müüdud piletite arvuga. Samuti tuleb arvestada, et maksimaalse inimeste arvu hulka tuleb arvestada ka esinejad ja kõikvõimalik tugipersonal. Seetõttu ei saa hagejale tekkinud kahju olla hagis toodud summas. AS Piletilevi koostatud müügiaruandest nähtub, et 18.10.2017 toimunud kontserdile müüdi pileteid summas 5 930 eurot. Kui asuda seisukohale, et kostja on kohustatud tasuma autoritasu hagejale 5% müügitulust, oleks kostja kohustatud tasuma hagejale 296,50 eurot. Kostja on seisukohal, et aurotitasu arvutamine summalt, mille ulatuses müüdi pileteid, ei ole põhjendatud ning summas tuleks maha arvestada piletimüügi vahendajale tasutud summad ning maksudena tasutavad summad. AS Piletilevi on kostjale üle kandnud summas 5 357,17 eurot. Eeltoodud summast tuleks maha arvestada ka käibemaksusumma, kuivõrd käibemaksu näol on tegemist maksuga, mitte kostja tuluga. Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa kostja käibemaksu maha arvestada. Eeltoodut arvesse võttes on kostja tuluks 18.07.2017 korraldatud kontserdi osas 4 285,74 eurot. Asudes seisukohale, et autoritasu määras 5% on põhjendatud, oleks kostja kohustatud hagejale tasuma 214,29 eurot. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega ja kuulanud ära pooled, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: 1) hageja on teoste autoreid ja muusikakirjastajaid esindav kollektiivse esindamise organisatsioon; 2) kostja korraldas 18. veebruaril 2017 klubis „Cathouse“ Vene ansambli КняZz (KnyaZz) kontserdi, 3) 18. veebruaril 2017 toimunud Vene ansambli КняZz (KnyaZz) kontserdil tulid esitamisele järgmised teosed: -

„Лесник“, mille autoriteks on Venemaa autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni RAO liikmed ГОРШЕНЕВ МИХАИЛ ЮРЬЕВИЧ ja КНЯЗЕВ АНДРЕЙ СЕРГЕЕВИЧ;

-

„Ели Мясо Мужики“, mille heliloojaks on Venemaa autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni RAO liige ГОРШЕНЕВ МИХАИЛ ЮРЬЕВИЧ ja teksti autoriks RAO liige КНЯЗЕВ АНДРЕЙ СЕРГЕЕВИЧ.

-

„Кукла колдуна“ , mille autoriks on Venemaa autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni RAO liige КНЯЗЕВ АНДРЕЙ СЕРГЕЕВИЧ.

-

„Прыгну со скалы“, mille autoriks on Venemaa autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni RAO liige КНЯЗЕВ АНДРЕЙ СЕРГЕЕВИЧ .

4) kostja ei ole sõlminud hagejaga lepingut muusikateoste avalikuks esitamiseks.

Hageja on esitanud hagi kostja vastu autori varaliste õiguste esindaja loata muusikateoste avaliku esitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 1125,00 eurot ja viivise nõudes. AutÕS § 4 lg 3 p 7 kohaselt kuuluvad tekstiga ja tekstita muusikateosed autoriõigusega kaitstavate teoste hulka. Kooskõlas AutÕS § 11 lõikega 1 tekivad teose autoril selle loomisega varalised ja mittevaralised õigused. Varaliste õiguste hulka kuulub AutÕS § 13 lg 1 p 7 alusel õigus lubada ja keelata teoste avalikku esitamist elavas või või tehniliselt vahendatud ettekandes. AutÕS § 131 lg 1 kohaselt teostab autor oma varalisi õigusi kas iseseisvalt või kollektiivse esindamise organisatsioonide kaudu. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja näol on tegemist kollektiivse esindamise organisatsiooniga. AutÕS § 13 lg 2 järgi võib teose avalik esitamine toimuda ainult juhul, kui teose avalikku esitamist korraldav isik on saanud autorilt, tema õigusjärglaselt või autorit esindavalt kollektiivse esindamise organisatsioonilt eelnevalt loa (litsentsi) teose avalikuks esitamiseks AutÕS § 14 lg 1 näeb ette, et autoril on õigus saada tasu teose kasutamise eest teiste isikute poolt (autoritasu), välja arvatud autoriõiguse seadusega ettenähtud juhud. Autoritasu, sealhulgas rendi suurus, selle kogumise ja väljamaksmise kord määratakse AutÕS § 14 lg 2 kohaselt kindlaks autori ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (lepinguga) või autori volitusel autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni või muu isiku ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega AutÕS § 76 3. lõikes ning § 77 3. lõikes sätestatud erisusi arvestades. Kooskõlas AutÕS § 14 lõikega 3 on teose kasutamine keelatud seni, kuni ei ole saavutatud eelpool viidatud kokkulepet. Ka AutÕS § 46 lg 1 näeb ette, et teose kasutamist teiste isikute poolt ei lubata teisiti kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise (loovutamise) korral või autori poolt antud loa (litsentsi) alusel, välja arvatud AutÕS neljandas peatükis ettenähtud juhtudel. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus pöörduda Venemaa Autortite Ühingu RAO nimel kohtusse ja nõuda kostjalt kahjuhüvitist, mis vastab kahekordsele litsentsitasu määrale, mis on hageja poolt arvestatud kostja poolt väidetavalt müüdud piletite järgi. Samuti on vaidlus poolte vahel selle üle, et kas kostja peab tasuma autoritasu olukorras, kus teoste üks autor on esitanud kostjale kinnituse autoritasust loobumise kohta ning selle üle, kas eelnimetatud kinnitus kehtib ka Eesti Vabariigis. Kõigepealt võtab kohus seisukoha küsimuses, kas hagejal on õigus pöörduda kohtusse Venemaa Autorite Ühingu nimel. AutÕS § 76 lg 1 kohaselt on autoritel, esitajatel, fonogrammitootjatel, televisiooni- ja raadioteenuse osutajatel ning teistel autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatel õigus asutada kollektiivse esindamise organisatsioone. Kooskõlas AutÕS § 76 lõikega 2 on kollektiivse esindamise organisatsioon mittetulundusühing, kes teostab kollektiivselt autoriõigusi või autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Seega annab seadus kollektiivse esindamise organisatsioonile õiguse autorite õigusi teostada, mitte üksnes autoreid esindada. AutÕS § 76 lg 9 kohaselt loetakse esinduslepinguks viidatud seaduse tähenduses kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelist lepingut, millega üks kollektiivse esindamise organisatsioon annab teisele kollektiivse esindamise organisatsioonile loa või volituse nende õiguste teostamiseks, mida ta esindajana teostab, kaasa arvatud muusikateoste internetis kasutamise õiguse Euroopa riigiüleste litsentsilepingute sõlmimiseks. Kohus tuvastab, et hageja on sõlminud 31.08.1995.a. Venemaa Autorite Ühinguga lepingu vastastikuste huvide esindamise kohta (I kd tl 181-187 pöördel), mis on esinduslepinguks AutÕS § 76 lg 9 mõistes ja mis võimaldab hagejal kollektiivse esindamise organisatsioonina teostada Venemaa Autorite Ühingu kui välismaise õiguste omaja õigusi. Eeltoodust tulenevalt tuleneb hagejale seadusest tulenev alus pöörduda kohtusse teise isiku seadusega kaitstud õiguste kaitseks enda nimel (TsMS § 3 lg 2). Lisaks näeb AutÕS § 79 lg 6 ette, et kollektiivse esindamise organisatsioon kaitseb ning teostab õiguste

omajate neid õigusi, mida kollektiivse esindamise organisatsioon kollektiivselt teostab, muu hulgas kohtus ja muudes institutsioonides. Nimetatud sätte osas on seletuskirjas märgitud, et AutÕS § 79 lg 6 aitab kõrvaldada varasema õigusselgusetuse ja kinnitab, et kollektiivse esindamise organisatsioonil on õigus esindada ka ühte oma liikmeks või esindatavaks olevat õiguste omajat kohtusse pöördumisel selliste nõuete esitamisel, mis puudutavad kollektiivse esindamise organisatsiooni poolt teostatavaid konkreetseid õigusi. Seega ei ole autoriõiguse seaduse mõttes esindusel ja sellest tuleneval kollektiivse esindamise organisatsiooni kohtusse pöördumise õiguse puhul sisulist erinevust selles, kas kollektiivse esindamise organisatsioon teostab oma liikmete õigusi või AutÕS § 76 lg-s 9 sätestatud lepingu alusel teise kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmete õigusi. Seega on hagejal õigus teostada RAO liikmete teoste osas muusikateoste avalike esitamise õigust Eestis enda nimel ning hagejal on õigus pöörduda kohtusse Venemaa Autorite Ühingu nimel. Järgnevalt kohus analüüsib, kas kostja on rikkunud Venemaa Autorite Ühingu RAO liikmeks olevate autorite õigusi. Kostja on kohtule esitanud 24.09.2014 sõlmitud lepingu, mille kohaselt lugude autor Andrei Knjazev loovutas oma varalise õigused OOO-le Kнязев и Kомпания (I kd lk 145-148) ja 18.02.017 kinnituse, mille kohaselt OOO Kнязев и Kомпания on loobunud 18.02.2017 ööklubis Cathouse toimunud kontserdil esitatud lugude Лесник, Ели Мясо Мужики, Кукла колдуна ja Прыгну со скалы autoritasu nõudest (I kd tlk 161). Kostja on seisukohal, et kuna kostjal on olemas OOO Kнязев и Kомпания kirjalik kinnitus, millisega loobuti autoritasu nõudmisest, siis järelikult ei ole kostjal tekkinud kohustust autoritasusid maksta. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. AutÕS § 79 lg 5 kohaselt ei saa õiguste omaja oma õigusi teostada ajal, kui kollektiivse esindamise organisatsioon teostab kas vastavalt seadusele või tehingust tulenevalt selle õiguste omaja autoriõigusi või autoriõigustega kaasnevaid õigusi. Selle eesmärk on tagada kõigi osapoolte (kasutaja, autor, kollektiivse esindamise organisatsioon) jaoks läbipaistev, toimiv ja usaldusväärne õiguste kollektiivne teostamine. Kollektiivse esindamise organisatsiooniga liitumine on vabatahtlik, autoritel ei ole kohustust astuda kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmeks. Autoril on alati võimalik astuda vastavast kollektiivse esindamise organisatsioonist välja ning üheaegselt teostada ise ja läbi kollektiivse esindamise organisatsiooni AutÕS § 79 lõige 5 ei võimalda. Lisaks sellele on kostja esitanud kohtule 21. aprillil 2018 muusikakirjastuse OOO Kнязев и Kомпания ja ROA vahel sõlmitud lepingu, mille punkti 3.7.2 kohaselt kohustub kirjastus mitte sõlmima ise kasutajatega lepinguid teoste kasutamiseks lepingu punkti 2.1 nimetatud viisil ja territooriumil ega saama tasu otse kasutajatelt. Vastavalt sellele lepingu punktile 2.1.1.on kirjastus andnud ROA-le õiguse hallata kirjastusele kuuluvaid varalisi õigusi teoste avalikul esitamisel maailma kõikide riikude territooriumitel ( I kd lk 145-148, tõlge 211-214). Eeltoodust tulenevalt ei saanud kirjastus OOO Kнязев и Kомпания ise sõlmida kontserdikorraldajaga lepingut autoriõiguste teostamiseks ega tasust loobumiseks (eeldusel, et kontserdil tuleb esitamisele teosed, mille varalised õigused olid autoritelt üle läinud kirjastusele). Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et Andrei Knjazev ega OOO Kнязев и Kомпания ei saanud ise anda nõusolekut teoste avalikuks esitamiseks ansambli KnyaZs kontserdil ega loobuda litsentsitasu nõudest. Esiteks on Andrei Knjazev/OOO Kнязев и Kомпания andnud oma muusikateoste avaliku esitamise õiguse üle RAO-le, kes Eesti osas on selle omakorda üle andud MTÜ-le Eesti Autorite Ühing. Seega ei kuulunud vastav varaline autoriõigus Andrei Knjazev’le/OOO-le Kнязев и Kомпания, et ta oleks saanud seda käsutada. Lisaks on sellise nõusoleku andmine vastuolus AutÕS § 79 lõieks 5 tuleneva keeluga ja TsÜS § -st 87 tulenevalt tühine.

Kohus märgib, et isegi kui eeldada, et Andrei Knjazev/OOO Kнязев и Kомпания nõusoleku andmisega on ära langenud autoriõiguste rikkumine tema teoste osas, siis esitamisele tulnud lugudel on ka teine autor, ГОРШЕНЕВ МИХАИЛ ЮРЬЕВИЧ, kes ei ole oma tasunõudest loobunud. Kostja väidab, et kuna üks autoritest ГОРШЕНЕВ МИХАИЛ ЮРЬЕВИЧ on surnud, siis ei saa ta enam oma autoriõigusi teostada. Kohus selgitab, et kuna autoriõigused kehtivad ka pärast autori surma, seega kostja arusaam nagu ei saaks hageja enam ГОРШЕНЕВ МИХАИЛ ЮРЬЕВИЧ osas autoriõiguseid teostada, on ebaõige. Kuna kostja pole saanud luba ГОРШЕНЕВ МИХАИЛ ЮРЬЕВИЧ teoste osas üheltki kolmandalt isikult, on tegemist ilmse rikkumisega, millest tulenevalt on hagejal õigus pöörduda kohtusse AutÕS § 79 lõike 7 alusel. Samuti on kohus seisukohal, et Andrei Knjazev/OOO Kнязев и Kомпания poolt antud kinnitus litsentsitasust loobumise kohta ei välista hageja õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist hageja nõusolekuta autoriõigusega kaitstud teoste esitamise eest. Eelnimetatud kinnituse kohaselt on OO Kнязев и Kомпания peadirektor Vakhtang Makharadze kinnitanud, et OO Kнязев и Kомпания annab korraldajale nõusoleku kasutada teoseid 18.02.2017 klubis Cathouse toimunud ansambli Kняз kontserdil ja loobub mistahes litsentsitasust. Seega on OOO Kнязев и Kомпания loobunud autoritasust konkreetse kontserdi osas. Kohtu hinnangul ei tulene aga kinnitusest, et autor oleks loobunud soovist, et kollektiivse esindamise organisatsioon (Venemaa Autorite Ühing ja esindusõigusest tulenevalt ka hageja) teostaks tema autoriõigusi. Seega ei tulene eelnimetatud kinnitusest alust hageja esindusõiguse lõppemiseks. Lisaks ei nähtu ühestki kohtule esitatud tõendist, et kinnitus litsentsitasus loobumise kohta oleks esitatud RAO-le. Kohtule esitatud väljatrükiga rahvusvahelise autorite andmebaasi (eraldi sõnad ja muusika) on tõendatud, et Andrei Knjazev ja Mihhail Jurjevitš Goršenev on RAO liikmed (I kd tlk 21, 23, 25-26, 28-29, tõlked eesti keelde 65 pöördel 77) ning nad on andnud oma muusikateoste avaliku esitamise õiguse teostamise kogu maailmas üle RAO-le. Kostja ei ole välja toonud, et kohtule esitatud andmebaaside väljatrükkides esitatud andmed on ebaõiged ega tõendanud andmete ebaõigsust. Seega saab hageja AutÕS § 79 lg-st 6 tulenevalt teostada esindatavaks oleva õiguste omaja õigusi enda nimel ning need õigused ei ole lõppenud Andrei Knjazev/OOO Kнязев и Kомпания kinnitusega. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et on leidnud tõendamist, et kostja korraldades 18. veebruaril 2017 klubis „Cathouse“ Vene ansambli КняZz (KnyaZz) kontserdi rikkus RAO liikmeks olevate autorite Andrei Knjazev ja Mihhail Jurjevitš Goršenevi varalisi õigusi, milleks on õigus teose avalikule esitamisele AutÕS § 12 lg 1 p 7 tähenduses ja hagejal kollektiivse esitamise organisatsioonina on õigus nõuda kostjalt muusikateoste avaliku esitamise tasu. AutÕS § 81 7 reguleerib autoriõiguste ja autoriõigustega kaasnevate õiguste tsiviilõiguslikku kaitset õiguste objekti õigusevastase kasutamise korral. AutÕS § 81 7 lg 1 p 1 näeb ette, et autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja võib teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt VÕS §-le 1043. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Eeltoodud sätetest tulenevalt on hagejal kui kollektiivse esindamise organisatsioonil õigus nõuda kostjalt kui teoste ilma loata kasutajalt kahju hüvitamist. Järgnevalt võtab kohus seisukoha, missugune on põhjendatud kahjuhüvitise suurus. Hageja on palunud kostjalt välja mõista kahju hüvitis summas 1 250,00 eurot. Hageja lähtub nõutava

kahju hüvitise summa määramisel kahekordsest tavapärasest makstavast tasust, mis tuleneb hageja juhatuse 4.11.2003 otsusest (I kd lk 36), mille kohaselt teoste kasutamisel ilma hageja loata ehk lepinguta on hagejal õigus küsida tasu kahekordse tasumäära ulatuses võrreldes tasuga, mis oleks kuulunud maksmisele hagejaga sõlmitud lepingu alusel, võttes arvesse, et tavapärane litsentsitasumäär on 5% sissepääsutasudest. Hageja juhatuse 3.06.1996 otsuse kohaselt tavapärane määr pop-, rock-, jazz- ja estraadimuusika kontserdil on 5% (I kd lk 191). Seega nõuab hageja kostjalt kahjuhüvitist 10% sissepääsutasust. Kostja on seisukohal, et hageja nõue, millega temalt soovitakse saada 10% autoritasu müüdud piletite maksumusest, on põhjendamatu. VÕS § 127 lg 6 näeb ette, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Sättes toodud regulatsioon põhineb Euroopa Liidu direktiivil 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta ja selle eesmärk on soodustada intellektuaalomandi õiguste omaja olukorda. Nimelt, kui kahju hüvitamise ühe üldpõhimõtte järgi peab kahju olemasolu ja suurust tõendama kahjustatud isik, siis intellektuaalomandi õiguste rikkumise korral on kahju täpse suuruse ja põhjusliku seose tõendamine raksendatud. Seetõttu loeb seadus intellektuaalomandi õiguste omaja kahjuhüvitise lähtealuseks teose hüpoteetilist litsentsitasu. Seega tuleb VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise määramiseks hinnata, kui suurt litsentsitasu oleks kostja pidanud maksma hagejale, kui ta oleks AutÕS § 131 lg 2 ja § 14 lg 3 kohaselt sõlminud hagejaga litsentsilepingu. Kohus leiab, et litsentsitasu määr 5% on põhjendatud. Hageja poolt rakendatavat litsentsitasumäära saab pidada põhjendatuks ka Riigikohtu suuniste valguses litsentsitasu määramiseks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 34), arvestades mh välisriikides kehtivaid litsentsitasumäärasid ning kohtupraktikat, milles on samuti peetud põhjendatuks eelnimetatud litsentsitasu määr (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2014. a otsus tsiviilasjas nr 2 13 45775). Käesoleval juhul ei ole ka kohtu ette toodud asjaolusid, mis annaksid alust pidada litsentsitasu määra 5% sissepääsutasudest kostja suhtes ebaõiglaseks või asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks. Vastupidisele seisukohale ei võimalda asuda ka viide asjaolule, et litsentsitasu määra 5% on hageja kehtestanud ühepoolselt. Kohtu hinnangul saab hüpoteetiliseks litsentsitasuks VÕS § 127 lg 6 mõttes antud juhul pidada 5% sissepääsutasudest, sest tegemist on tasuga, mida kostja oleks pidanud litsentsilepingu sõlmimisel maksma, kui kostja oleks käitunud õiguspäraselt, st kui ta oleks sõlminud lepingu enne teose kasutamist. Kohus nõustub kostjaga, et hageja kahjuks ei saa pidada 10% sissepääsutasudest ning et sellises määras kahjuhüvitis oleks sisuliselt karistava iseloomuga, mida Eesti õiguskord ei tunne. Hagejapoolne lähtumine 10%-lisest määrast ei ole kooskõlas VÕS § 127 lg-s 6 sätestatud põhimõttega lähtuda hüpoteetilisest litsentsitasust õiguse kasutamise loa olemasolul. Tavapärast määra ületavat osa ei saa ka pidada hagejal tegelikult tekkinud kahjuks VÕS § 1043 ja § 127 lg 1 mõttes. Kahjuhüvitise määramisel tuleb lähtuda kahju hüvitamise reeglitest autoriõiguste rikkumise korral (VÕS § 1043 ja § 127 lg-s 1 ja § 127 lg 6). Eelnev käsitlus ei ole vastuolus ka Euroopa Liidu direktiiviga 2004/48/EÜ Selle artikkel 13 näeb liikmesriikidele kohustuse tagada, et kohtuasutused kohustavad kannatanud osapoole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendamatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalset õiguse valdajale rikkumise tagajärjel temale tekitatud kahju ulatuses kahjutasu ja annab juhised intellektuaalomandi asjades kahjutasu suuruse kujundamiseks. Nii tuleb liikmesriikidel minimaalselt tagada, et

kahjusumma moodustub autoritasust, mida autor oleks võinud saada, kui rikkuja oleks taotlenud intellektuaalomandi kasutamiseks autoriõigusi (artikkel 13 lg 1 p b). Seega vastab Eestis kehtiv intellektuaalomandi rikkumisega tekitatud kahju arvutamise viis direktiivis sätestatud miinimumnõuetele. Vastavalt AS-i Piletilevi kodulehel toodud informatsioonile olid ürituse piletid eelmüügis hinnaga 15−30 eurot, VIP-piletid 35 eurot (I kd lk 10). Kohtule esitatud Päästeameti kinnituse kohaselt on ööklubi Cathouse mahutavus 500 inimest (I k lk 44). 15. jaanuari 2019 istungil oli arutusel küsimus, kas kostja müüs pileteid ansambli Knyazz kontserdile ka kohapeal. Kostja esitas AS-i Piletilevi poolt allkirjastatud piletimüügiaruande 21. jaanuaril 2019. Esitatud aruande kohaselt oli müüki genereeritud 1915 piletit, millest oli eelmüügis ära müüdud 299 piletit hinnaga 5 930,00 eurot (II kd lk 12). Kostja ei esitanud andmeid kohapeal müüdud piletite kohta. Kohus nõustub hagejaga, et pole eluliselt usutav, et ööklubis Cathouse toimuvale üritusele ei müüdud kohapeal ühtegi piletit, kuigi eelmüügis oli müüdud ainult 16% müüki genereeritud piletitest. Hageja poolt 31.01.2010 kohtule esitatud seisukohale lisatud ööklubis Cathouse 18. veebruaril 2017 toimunud ansambli KnyaZz kontserdist Youtube’i külastajate poolt üles laetud videotest on näha, et nii ööklubi põrand kui ka rõdu on rahvast täis. Seega asub kohus seisukohale, et toimus kontsert täissaalile ning eelmüügis müüdud piletite arv ei kajasta tegelikult müüdud piletite koguarvu. AS-i Piletilevi aruannet esitades on kostja teadlikult jätnud esitamata andmed tegelikult müüdud piletite arvu kohta. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul põhjendatud hageja saamata jäänud litsentsitasu arvutamisel aluseks võtta Päästeameti kinnitatud ööklubi mahutavus 500 inimest ja AS-i Piletilevi kodulehel üleval olnud piletite keskmine keskmine 22,50 eurot, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostja müüs kontserdile pileteid 500 x 22,50= 11 250 euro eest. Kuna tavapärane litsentsitasumäär on 5% sissepääsutasudest, siis tavapärane litsentsitasu oleks 562,50 eurot. Kostja on esitanud taotluse maha arvata piletimüügitulult käibemaks. Kohus leiab, et kostja taotlus ei ole põhjendatud. AS Piletilevi müügiaruandest ei nähtu, et seal toodud summad oleksid koos käibemaksuga. Kohtule esitatud kostja krediidihinnangust nähtuvalt ei olnud kostja kontserdi korraldamise ajal käibemaksukohustuslane (I kd lk 6). Kostja 21. jaanuaril 2019 kuupäeva kandev väljatrükk Euroopa Komisjoni kodulehelt kostja tulumaksukohuslase numbri kohta kajastab olukorda ligi 2 aastat pärast kontserdi korraldamist ja seega ei tõenda kostja käibemaksukohuslaseks olemist kontserdi korraldamise ajal 18. veebruaril 2017 (II kd lk 14). Eeltoodust tulenevalt puudub alus teha piletimüügitulult enne litsentsitasu arvutamist käibemaksu ulatuses mahaarvamisi. Samuti puudub alus teha muid kostja taotletud mahaarvamisi (nt AS-i Piletilevi vahendustasu), sest tavapäraselt arvutatakse litsentsitasu sissepääsutasudelt ilma täiendavate mahaarvamisteta (tavapärased litsentsitasutingimused I kd lk 12-14 , tõlge 61). Eelnevast tulenevalt olid sissepääsutasud kokku 500 piletit x 22 eurot 50 senti = 11 250 eurot. Tavapärane litsentsitasumäär on 5% sissepääsutasudest. Seega tavapärane litsentsitasu oleks olnud 11 250 / 100 x 5 = 562,50 senti. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagejale on tekkinud kahju summas 562,50 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmise. Viivise määraks loetakse VÕS-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheks protsenti aastas. Hageja on palunud kostjatelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest (so 22.02.2017) kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja alates kohtuotsuse tegemisest protsendina vastavalt seadusjärgse viivise määrani kuni põhinõude täitmiseni hageja kasuks. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks

veel sissenõutavaks muutnud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemise ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja viivise nõue on seaduslik ja põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutnud viivise summas 120,95 eurot (viivitatud päevi kokku 981, viivisemäär 8% aastas ja viivisesumma 0,121918 päevast) ja alates 31.10.2019 protsendina põhinõudelt (562,50 eurot) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise summas 562,50 eurot, kohtuotsuse tegemise aja seisuga 30.10.2019 sissenõutavaks muutunud viivised summas 120,95 eurot ning TsMS § 367 alusel alates 31.10.2019 põhinõudelt summas 562,50 eurot viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi hageja põhinõudest 50% ulatuses, siis peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.