Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Heli Käpp
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.05.2026, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-11165
Kohtuasi
Bayer Healthcare LLC hagi Zentiva k.s. vastu patendi rikkumisest hoidumise kohustuse tuvastamiseks Zentiva k.s. vastuhagi Euroopa patendi nõudluspunkti tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.11.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Bayer Healthcare LLC apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
347 485,66 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Bayer Healthcare LLC (Ameerika Ühendriikide registrikood 0600159736), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Mari Must ja Ants Nõmper, vandeadvokaadi abi Karl Joonas Kendla Kostja (vastustaja) Zentiva k.s. (Tšehhi Vabariigi registrikood 49240030), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Carri Ginter ja Triin Toom Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel Tervisekassa (registrikood 74000091), lepinguline esindaja Ergo Pallo
2-21-11165 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Bayer Healthcare LLC (hageja) esitas 15.07.2021 (täpsustatud 11.08.2021, 20.09.2022 ja 26.01.2023) Harju Maakohtule Zentiva k.s. (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostjal oli kuni 03.12.2022 kohustus hoiduda ravimi SORAFENIB ZENTIVA (kostja ravim) impordist Eestisse, selle valmistamisest, ladustamisest, kasutamisest, levitamisest, müügiks pakkumisest, müümisest, turustamisest ja reklaamimisest Eestis ise ja läbi kolmandate isikute. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Ühtlasi esitas hageja taotluse keelata hagi tagamise korras kostjal menetluse ajaks, kuid mitte kauem kui kuni 22.02.2026 selle ravimi import Eestisse, selle levitamine, kasutamine, müügiks pakkumine ja müümine Eestis ise ning läbi kolmandate isikute. Harju Maakohus rahuldas 19.07.2021 määrusega hagi tagamise taotluse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16.12.2021 määrusega osaliselt maakohtu määruse ja keelas kostjal minetatud tegevused menetluse ajaks, kuid mitte kauem kui kuni 03.12.2022.
1.1.Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on hageja Bayeri kontserni kuuluv ravimitootja, kes turustab Eestis õhukese polümeerikattega tablettidena ravimit Nexavar® (hageja ravim), mida kasutatakse vähiravis ja mille toimeaineks on 200 mg sorafeniibi (tosülaadina). Bayeri kontserni kuuluv Bayer AG on selle ravimi müügiloa nr EU/1/06/342 hoidja ning Eestis turustab seda ravimit kontserni kuuluv Bayer OÜ. Ravim kuulub Eesti Haigekassa soodusravimite nimekirja. Hageja ravim on kaitstud Eestis jõustatud Euroopa patendiga EP 2 305 255 (EP 255) „Arüüluureaühendid kombineeritult teiste tsütostaatiliste või tsütotoksiliste toimeainetega inimeste vähkide raviks“. Selle patendi nõudluspunkt 12 kaitseb konkreetset sorafeniibi tosülaatsoola vormi („arüüluurea ühend, mis on N-(4-kloro3-(trifluoormetüül)fenüül-N'-(2-(N- tosülaatsool“), mida kasutatakse hageja ravimis. Euroopa Patendiamet (EPO) andis patendi EP 255 välja 22.08.2012 ja selle suhtes ei ole algatatud EPO juures vaidlustussmenetlusi. Samuti ei ole algatatud EP 255 Eestis jõustamise ja kehtivuse osas vaidlustusmenetlust. Kostja on Tšehhi äriühing, mis on üks suuremaid geneeriliste ravimite turustajaid, sh Eestis. Kostja ravim SORAFENIB ZENTIVA on õhukese polümeerikattega tablett, mis sisaldab 200 mg sorafeniibi (tosülaadina), mida kasutatakse samade haiguste raviks nagu hageja patendiga kaitstud ravimit. Ravimiamet väljastas 01.09.2020 kostja ravimile müügiloa nr 1010120, kuid
2-21-11165 kostja ei asunud ravimit kohe Eestisse tooma. Kostja ravim lisati 01.07.2021 soodusravimite nimekirja. Soodusravimite nimekirja lisamise avalduses märkis kostja, et ravim on hulgimüügis kättesaadav juulis 2021. Hageja pöördus 31.05.2021 kostja poole, juhtis tähelepanu sellele, et kostja ravimi turule tulemine rikub mh hagejale kuuluvast patendist EP 255 tulenevaid õigusi ning palus kinnitada, et kostja ei tule ravimiga turule enne hageja patentide kehtivuse lõppu. Kostja 10.06.2021 vastuse kohaselt eri riku tema ravim hageja patendiõigusi, sest patendi EP 255 nõudluspunkt 12 on tühine.
1.2.Hageja nõudis alguses patendiseaduse (PatS) § 53 lg 1 p 4 alusel leiutise õigusvastase kasutamise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1055. Pärast patendi EP kehtivusaja lõppemist palus hageja tuvastada, et kostjal oli kohustus hoiduda kuni hageja patendi EP 255 kehtivuse lõpuni 03.12.2022 hagejale selle patendi nõudluspuntist 12 tulenevate õiguste rikkumisest. Kostja vastuväited ja vastuhagi
2.Kostja vaidles hagile vastu ja esitas vastuhagi, milles palus tühistada Eestis jõustatud Euroopa patendi nr EP 2 305 255 nõudluspunkti 12 ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
2.1.Vastuhagi kohaselt on kostjal PatS § 54 lg 6 kohaselt õigus nõuda vastuhagiga patendi tühistamist, sh pärast patendi kehtivusaja lõppemist, sest hageja esitas kostja vastu PatS § 53 lg 1 p 4 alusel nõude patendi rikkumisest hoidumiseks, kuid hageja patendiga hõlmatud leiutis ei vasta patentsuse kriteeriumidele PatS § 8 tähenduses, st ei ole patendiga kaitstav, kuna sellel puudub uudsus ja leiutustase.
2.1.1.Uudsust ja leiutustaset tuleb hinnata 03.12.2002 seisuga, mitte patendi prioriteedikuupäeva seisuga. Hageja tugines 03.12.2002 patenditaotluse esitamisel prioriteedinõude korras varasemale, Ameerika Ühendriikides esitatud esialgsele patenditaotlusele US 334609 P kuupäevaga 03.12.2001. Hageja prioriteedinõue on kehtetu, sest leiutajate õiguste üleminek hagejale ei ole tõendatud.
2.1.2.Patendi EP 255 nõudluspunktil 12 puudub uudsus. 03.12.2002 seisuga ei olnud patendi EP 255 nõudluspunkt 12 uus, sest selleks ajaks oli avaldatud teaduslikke artikleid, milles avaldati toimeaine BAY 43-9006 ehk sorafeniib tosülaatsoola vormis (2002. a veebruaris on avaldatud Lowinger jt teaduslik artikkel „Design and discovery of small molecules targeting raf-1 kinase“ ning S. J. Hotte jt teaduslik artikkel „BAY 43-9006: 'Early Clinical Data in Patients with Advanced Solid Malignancies“ väljaandes Current Pharmaceutical Design). Samuti puudus uudsus enne prioriteedikuupäeva 03.12.2001 (Bayer Corporation avaldas 20.06.2000 patenditaotluse WO 00/42012, milles oli kirjeldatud sorafeniibi. Bayer AG avaldas 20.07.2000 patenditaotluse WO 00/41698, milles on kirjeldatud tosülaatsoola).
2.1.3.Patendi EP 255 nõudluspunktil 12 puudub leiutustase, sest lahendus oli vastava ala asjatundja jaoks endastmõistetav. Ekspertide rühm, kuhu kuuluvad meditsiinilised keemikud ning farmakoloogid või arstid, kellel on pikaajaline kogemus vähivastaste toimeainete väljatöötamisel ja kasutamisel, oleksid enne patendi avaldamist, aga ka enne 03.12.2001 osanud kasutada vähiravis sorafeniibi tosülaatsoola vormis. Asjatundja jaoks on raskesti
2-21-11165 lahustuvate toimeainete kasutamine nende biosaadavuse suurendamiseks soola kujul rutiinne meede. Tosülaatsool oli selleks hetkeks vastava ala asjatundjatele tuntud sool ning selle kasutamist seoses arüüluureaühenditega, sh sorafeniibiga, oli juba varem kirjeldatud (J. F. Lyons jt poolt 2001 septembris väljaandes „Endocrine-Related Cancer“ avaldatud teaduslik artikkel „Discovery of a novel Raf kinase inhibitor“; C.C. Kumar ja V. Madison 2001 oktoobris avaldatud teaduslik artikkel „Drugs targeted against protein kinases“ väljaandes „Expert Opinion on Emerging Drugs“; M. E. Aultoni 1988 avaldatud teaduslik artikkel “Pharmaceutics: The Science of Dosage Form Design”; R. J. Bastini 2000 avaldatud artikkel; 20.06.2000 ja 20.07.2000 avaldatud patenditaotlused WO 00/42012 ja WO 00/41698). Bastin jt õpetuse põhjal oleks vastava ala asjatundjale olnud endastmõistetav teha sobilike soolade otsing, milles tosülaatsool oleks olnud ilmselge kandidaat, sest tegemist on väikese pKa -ga tugeva orgaanilise happega, mille pKa väärtus erineb sorafeniibi vaba aluse pKa -st enam kui 3 ühiku võrra. Saadud soolavormide iseloomustamise käigus oleks vastava ala asjatundja tuvastanud, et tosülaatsool on sorafeniibi farmatseutiliselt sobilik vorm, sest sellel on paremad füüsikalis-keemilised omadused (nt parem lahustumiskiirus) kui sorafeniibi vabal alusel. Arvestades Lyons jt ning Bastin jt artiklis avaldatud teadmisi koostoimes üldteadmistega, ei olnud nõudluspunktil 12 leiutustaset.
2.2.Patendi EP 255 nõudluspunkt 12 on juba mitmes Euroopa riigis, sh Saksamaal ja Suurbritannias tühistatud.
2.3.Hagile esitatud vastuväidete kohaselt ei olnud eeltoodu valguses hagejal õigust keelata kostjal oma ravimiga turule tulla. Hagejal ei olnud patendi EP 255 nõudluspunktist 12 tulenevaid õigusi, sest see nõudluspunkt ei vastanud patentsuse kriteeriumidele, kuna sellel puudub uudsus ja leiutustase. Patendi EP 255 nõuspunkti 12 tühistamise tõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja vastuväited vastuhagile
3.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palus hageja muuta Euroopa patendi EP 255 nõudluspunkti 12, lisades järgmise piirangu: 1) „kasutamiseks ravis, kus ühend manustatakse tableti vormis” või „kasutamiseks vähi ravis suukaudselt manustatavana“.
3.1.Hageja vastuväidete kohaselt ei ole patendi EP 255 nõudluspunkti 12 tühistamiseks alust.
3.1.1.Hageja patendi EP 255 prioriteedikuupäev 03.12.2001 on õige ja kooskõlas Euroopa patendikonventsiooni (EPK) art-ga 67. Kui kostja tugineb asjaolule, et Ameerika Ühendriikides esitatud esialgses patenditaotluses US 334609 P näidatud leiutajate õigused ei ole hagejale üle läinud, peab kostja seda tõendama. Samas, patenditaotluse nr US 334609 P esitasid isikud, kes olid taotluse esitamise ajal Bayer Corporation töötajad ning taotluse esitamise ajal said taotluse esitada vaid füüsilised isikud. Ameerika Ühendriikide õiguse kohaselt lähevad leiutise õigused automaatselt töötajalt tööandjale üle ilma, et selleks tuleks astuda täiendavaid samme või selles töölepingus kokku leppida. Lisaks sisaldus kõigi leiutajate töölepingutes punkt, mille kohaselt sai töötaja töösuhtes tehtud leiutis Bayeri omaks. Seega tuleb lähtuda prioriteedikuupäevast 03.12.2001.
3.1.2.03.12.2001 seisuga oli leiutis uudne. Patenditaotlustes WO 00/42012 ja WO 00/41698 ei ole nimetatud sorafeniib tosülaati. Vastava ala asjatundja ei saa patenditaotlustest mingit teavet sorafeniib tosülaadi kohta. See vihja või viita sellele, kuidas on võimalik saada
2-21-11165 sorafeniib tosülaatsoola. Kostja viidatud artiklid on avaldatud pärast prioriteedikuupäeva (03.12.2001).
3.1.3.03.12.2001 seisuga oli patendi EP 255 nõudluspunktil 12 leiutustase. Leiutustaset saab määrata probleem-lahenduse meetodiga, millel on kolm etappi: 1) leiutisele lähima tehnikataseme kindlaks tegemine, 2) objektiivse tehnilise probleemi sõnastamine ja 3) analüüsimine, kas alustades lähimast tehnikatasemest ja arvestades objektiivset tehnilist probleemi, oleks või ei oleks leiutis olnud vastava ala keskmiste teadmiste ja oskustega asjatundjale ilmselge. Hageja ei ole tõendanud, et leiutis oli silmnähtav leiutise valdkonna tavaliste teadmiste ja kogemustega asjatundjale. J. F. Lyons jt artiklis käsitleti sorafeniibi vaba alust ja selle suukaudset manustamist ning leiti, et sellel on märkimisväärne aktiivusus inimese kasvajatüüpide vastu, kuid artikkel pigem ei motiveeri asjatundjat leiutustegevust jätkama, sest vaba aluse suukaudne biosaadavus on rahuldav. C.C. Kumari jt artikkel kinnitab asjaolu, et tähis BAY 43-9006 tähistab sorafeniibi, kuid ei esine teadmist, mis annaks artiklile tuginedes võimaluse seada kahtluse alla leiutise sorafeniib tosülaadi leiutustaset. Kumbki artikkel ei anna vastust, kuidas lahendada sorafeniibi efektiivse suukaudselt manustatava vormi leidmine. Enne, kui sorafeniib tosülaati saanuks käsitada ravimi kandidaadina, oli vaja ületada olulised takistused. Aultoni artikli kohaselt on tosülaat üks paljudest potentsiaalsetest farmatseutilistest sooladest, kuid selle kasutusprotsent on vaid 0,1%. Seejuures ei avaldatud 2001 teises trükis üldse tosülaatsoola. Seega on äärmiselt ebatõenäoline, et vastava ala asjatundja oleks publikatsiooni alusel moodustanud just tosülaatsoola. Bastin jt artiklis on märgitud, et soolasid kasutatakse aine lahustuvuse muutmiseks, kuid tosülaati on nimetatud ühe sulfoonhappena paljudest, ilma ainet individualiseerimata või vihjamata, et tosülaadi võiks ühendada sorafeniibiga. Tuginedes Lyons jt artiklile kui lähimale tehnikatasemele saab objektiivse tehnilise probleemi määratleda kui ülesande luua sorafeniibi parendatud vorm (suukaudu manustatavaks) teatud kasvajate ravis kasutamiseks. Sorafeniibi hüdrofoobse struktuuri tõttu oli leiutajate põhimure saavutada aine veeslahustuvus ja seeläbi leida aine suukaudselt manustatav vorm. Lahustuvuse määra tõstmiseks on vastava ala asjatundjal erinevaid võimalusi – aine soola kujule viimine ei ole ainuke võimalik meede. Hageja leiutise puhul otsustasid leiutajad tõsta sorafeniibi lahustuvust soola moodustamise läbi. Lisaks kloriidsoolale, mis on ravimitööstuses kõige enam kasutatav lahendus, toodeti ka sorafeniibi sulfaatsool, mis osutusid faktiliselt vees lahustumatuteks. Seejärel asusid leiutajad katsetama nii sorafeniibi vaba aluse, hüdrokloriid-, sulfaat-, mesülaat- kui ka tosülaatsoola biosaadavust koerte peal ning tosülaatsoola biosaadavus osutus kõrgeimaks, seejuures puudus korrelatsioon lahustuvuse ja biosaadavuse vahel. Sorafeniib tosülaatsool leiutati suuresti tänu juhustele ja etteaimamatutele tulemustele. Tulemusele tuginedes arendas meeskond välja hageja ravimi. Tosülaatsool ei olnud leiutamise ajal tuntud sool ega klassikaline vahend biosaadavuse suurendamiseks. Selle kasutamise eeldusena tuli ületada mitmeid takistusi: 1) asjatundja oleks alustanud kõige levinumatest lahutuvust parandavatest sooladest, s.o kloriid- ja sulfaatsoolast; 2) asjatundja ei oleks tosülaatsoola lahustuvust võrreldes teiste sooladega järeldanud, et selle biosaadavus on suurim (prioriteedikuupäeva tehnika tase eeldas, et vees lahustuvus ja biosaadavus on korrelatsioonis); 3) aktiivained tosülaatsoola vormis olid enne prioriteedikuupäeva tavapäratud, sest selle saamiseks vajalikku hapet ei olnud võimalik
2-21-11165 piisavas koguses saada ning tosülaadi aniooni suur molekulaarmass oleks tähendanud suuremaid päevaselt tarbitavaid doose; 4) asjatundja ei kaasa katsetustesse kõiki teadaolevaid soolasid, sõltumata prognoosist.
3.1.4.Teiste riikide praktika ei kinnita patendi EP 255 nõudluspunkti 12 uudsuse ja leiutustaseme puudumist. Kuigi hageja hagi tagamise taotlus jäi rahuldamata Prantsusmaal, on see rahuldatud Saksamaal, Slovakkias, Rumeenias, Bulgaarias ja Lätis. Kuigi Suurbritannia kohus otsustas nõudluspunkti tühistada, ei analüüsinud kohus sorafeniib tosülaadi biosaadavust, mis on leiutustaseme hindamisel võtmetähendusega. Teiste riikide praktikal ei ole õiguslikult siduvat mõju Eestis jõustatud patendi kehtivusele.
3.2.Kui kohus leiab, et patent EP 255 nõudluspunkt tuleb tühistada, taotleb hageja nõudluspunkti muutmist EPK art 138 lg 3 ja Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni kohaldamise seaduse § 20 lõikele 3 alusel selliselt, et jõusse jääb piiratud patendinõudlus. Kostja vastus hageja alternatiivsele taotlusele
4.Kostja vaidles patendinõudluse muutmisele vastu ja palus jätta hageja taotluse läbi vaatamata või rahuldamata. Alternatiivsed nõuded on esitatud hilinenult. Tegemist on uute hagi nõuetega ja hagi muutmisega, milleks kostja ei anna nõusolekut. Ka juhul, kui tegemist ei ole hagi muutmisega, on taotlus esitatud hilinenult ja tuleb jätta läbi vaatamata. Alternatiivsed nõuded ei ole põhjendatud. Alternatiivsed patendi sõnastused väljuvad patenditaotluse raamest. Hageja proovis sarnasel viisil sõnastatud nõudluspunkte patenteerida, kuid EPO keeldus sellest. Alternatiivsed sõnastused ei vasta samuti leiutustaseme ega uudsuse kriteeriumitele. Menetluse edasine käik
5.Harju Maakohus jättis 15.02.2023 otsusega mh hageja nõude patendi EP 255 nõudluspunkti 12 muutmiseks rahuldamata ja rahuldas vastuhagi ning tühistas Eestis jõustatud Euroopa patendi nr EP 255 nõudluspunkti 12.
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13.10.2023 otsusega maakohtu otsuse ülalnimetatud osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Harju Maakohus jättis 15.11.2024 otsusega hagi ja hageja taotluse nõudluspunkti 12 muutmiseks rahuldamata. Kohus rahuldas vastuhagi ja tühistas Eestis jõustatud Euroopa patendi nr EP 2 305 255 nõudluspunkti 12. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
7.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: 1) hageja nimele on registreeritud patent EP 255 prioriteedikuupäevaga 03.12.2001 ja kehtivusajaga kuni 03.12.2022; patent on Eestis jõustatud; 2) patendi EP 255 nõudluspunkti 12 sõnastus on järgmine: „Arüüluureaühend, milleks on N-(4-kloro-3-(trifluorometüül)fenüül-N ́-(4-(2-(N-metüülkarbamoüül)-4-püridüüloksü ) fenüül)uurea tosülaatsool“ (sorafeniibi tosülaat); 3) kostja kasutas ravimis SORAFENIB ZENTIVA toimeainena sorafeniib tosülaati.
2-21-11165
7.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb patent EPK art 138 lg 1 p a alusel tühistada, sest leiutisel puudub leiutustase EPK art 52 ja art 62 lg 1 tähenduses.
7.2.1.Leiutustaseme hindamisel peab lähtuma prioriteedi kuupäeval esinenud tehnikatasemest ehk uudsusest. Tehnikatasemeks loetakse kõik, mis enne Euroopa patenditaotluse esitamise kuupäeva on kirjaliku või suulise kirjeldamise kaudu, kasutamise teel või muul viisil üldsusele kättesaadavaks tehtud. Leiutise leiutustaseme hindamiseks on erinevaid meetodeid (näiteks problem/solution-meetod või could/would-meetod), kuid meetodid ei ole sätestatud seaduse, vaid kohtupraktikaga. Meetod hõlbustab leiutustaseme hindamist, kuid üldjuhul ei tohiks meetodi valikust sõltuda leiutustaseme olemasolu. Leiutustaseme hindamisel tuleb lähtuda asjatundja teadmisest prioriteedikuupäeva seisuga. Vastava ala asjatundjaks saab pidada ekspertide rühma, kuhu kuuluvad meditsiinilised keemikud ning farmakoloogid või arstid, kellel on pikaajaline kogemus vähivastaste toimeainete väljatöötamisel ja kasutamisel.
7.2.2.Prioriteedikuupäevaks saab pidada 03.12.2001. Esialgsele Ameerika Ühendriikide patenditaotlusele US334609P kohaldub Ameerika Ühendriikide õigus ning selle kohaselt on töötajate õigused hagejale üle läinud. Kostja ei ole esitanud kohtule vastupidiseid tõendeid.
7.2.3.Tehnilise probleemi saab sõnastada järgmiselt: sorafeniibi farmatseutiliselt sobiliku vormi tuvastamine. Nõudluspunkt 12 taotleb kaitset tootele ehk sorafeniibi tosülaadile. Järelikult tuleb hinnata, kas asjatundja oleks tehnikataset arvestades endastmõistetavalt jõudnud sorafeniibi tosülaadini.
7.2.4.Tehnikataset hinnates tuleb eeldada, et hüpoteetiline asjatundja on kursis kogu prioriteedi kuupäevaks avaldatud erialase teabega. Vastava ala asjatundjale olid teada järgmised mõisted: 1) raviaine/toimeaine – ravimi koostisaine, mis mõjutab organismi või organismi funktsiooni farmokoloogiliselt selliselt, et see omab otsest toimet haiguse ravimisel või vältimisel; 2) sorafeniib – raviaine (toimeaine), millega mõjutatakse teatud halvaloomulisi kasvajaid- takistatakse vähirakkude vohamist põhjustavat signaaliedastust organismis; 3) abiaine – muu aine, mida lisaks raviainele/toimeainele võidakse ravimvormis kasutada; 4) ravivorm – raviaine (toimeaine) ja abiainete segu, mis on kokku pandud sellises vormis, et raviaine (toimeaine) toime patsiendile kohale viia; 5) kõige levinum ravimvorm – suukaudseks manustamiseks mõeldud tablett; 6) sool – tavaliselt tahked kristallilised ained, mis koosnevad aluse katioonidest (positiivse laenguga ioon) ja happe anioonidest (negatiivse laenguga ioon). Raviaine/toimeaine vabad alused reageerivad hapetega, moodustades soolasid. 7) soolade mõju raviaine/toimeaine füsiokeemilistele omadustele – soolad mõjutavad raviaine/toimeaine vaba aluse omadusi, sh lahustuvus, lahustumiskiirus, sulamistemperatuur, hügroskoopsus, keemiline stabiilsus, lahuse pH, kristallvorm ja raviaine/toimeaine mehaanilised omadused; 8) soolade sõeluuring – uue raviaine/toimeaine erinevate soolade valmistamise ja omaduste võrdlemise protsess; 9) tosülaat (C7H7O3S-) – p-tolueensulfoonhappe (C7H7SO3H või C7H8O3S või CH3C6H4SO3H) anioon, mis on võimeline moodustama soolasid, näiteks
2-21-11165 toimeaine/raviaine soolasid. Tegemist on reaktiivse aniooniga – tosülaat reageerib hästi teiste ainetega, moodustades uusi aineid. 10) biosaadavus (suukaudselt manustatava raviaine/toimeaine) – kiirus ja ulatus, milles raviaine/toimeaine jõuab seedetraktist süsteemsesse vereringesse. Biosaadavust võivad mõjutada raviaine/toimeaine lahustumisomadused ja imendumiskiirus; 11) imendumiskiirus – kiirus, millega raviaine/toimeaine jõuab seedetraktist süsteemsesse vereringesse; 12) lahustumine – protsess, mille käigus lahustuv aine (raviaine/toimeaine) seguneb lahustiga (seedetrakti vedelikega), moodustades homogeense süsteemi (lahuse). Lahustuva aine lahustumine ei ole keemiline reaktsioon (ei teki uut ainet). Lahustumise kirjeldamiseks on erinevaid omadusi – lahustuvus ja lahustumiskiirus; 13) lahustuvus – raviaine/toimeaine küllastunud kontsentratsioon lahuses. Lahustuvus (inglise keeles solubility) näitab suurimat aine kogust, mis võib kindlaks määratud tingimustel lahustuda kindlaksmääratud koguses lahustis; 14) lahustumiskiirus – (inglise keeles dissolution rate) teatud ajaühikus ja kindlaksmääratud tingimustel lahusesse siseneva aine hulk. 15) sisemine lahustumiskiirus – puhta raviaine/toimeaine füsiokeemiline omadus. Sisemine lahustumiskiirus näitab kiirust, millega raviaine/toimeaine siseneb lahusesse pinnaühiku kohta kindlaksmääratud katsetingimustes. 16) suhteline lahustumiskiirus – kiiruse, millega üks raviaine/toimeaine lahusesse kindlaksmääratud tingimustel siseneb võrdlemise tulemus kiirusega, millega teine raviaine/toimeaine samadel kindlaksmääratud tingimustel lahusesse siseneb; 17) lahustuvuse, lahustumiskiiruse ja imendumiskiiruse mõju biosaadavusele – kõik kolm võivad raviaine/toimeaine biosaadavust mõjutada. Suurel määral ning kiiresti lahustuva raviaine, mille imendumiskiirus on madal, biosaadavus võib olla madal, kuivõrd kiirusele, millega see aine süsteemsesse vereringesse jõuab, seab piirid imendumiskiirus. Vastupidises olukorras võib väheses ulatuses lahustuval raviainel olla hea biosaadavus, kui ta lahustumiskiirus on kiire ja tal on hea imendumiskiirus, sest sellisel juhul, kohe kui raviaine jõuab lahusesse, imendub see süsteemsesse vereringesse. Kui raviainel/toimeainel on kiire lahustumiskiirus ja kiire imendumiskiirus, ei teki tõenäoliselt küllastunud lahust. Kui küllastunud lahust ei teki, sõltub biosaadavus raviaine/toimeaine lahustumiskiirusest ja imendumiskiirusest, mitte lahustuvusest. Pooled on üksmeelel, et tehnikataseme hulka tuleb lugeda Lyons jt artikkel. Artiklis käsitletakse uut raviainet, mis on tähistatud uurimiskoodiga BAY 43-9006. Artiklist nähtuvalt oli raviaine uurimine juba kliinilises faasis. Artiklist nähtuvalt manustatakse seda suu kaudu. Kumar jt artiklist nägi asjatundja raviaine BAY 43-9006 molekuli järgmist keemilist struktuuri (sorafeniibi molekul, CAS nr 284461-73-0):
Sorafeniib tosülaadi (CAS number on (kasutusel kaks kuju):
475207-59-1) keemiline struktuur on järgmine
2-21-11165 Tehnikataseme hulka tuleb lugeda ka Aultoni 1988. a õpik ja selle teine 2002. a väljalase, mis oli hageja väitel kättesaadav juba enne prioriteedikuupäeva. Sellest oli asjatundjale teada, et lahustumiskiiruse mõõtmise väljakujunenud meetodiks oli paddle-meetod. Samuti loevad pooled tehnika taseme hulka Bastini artikli.
7.2.5.Vastava ala asjatundja oleks proriteedikuupäevaks avaldatud teabe, sh Lyonsi artikli põhjal jõudnud endastmõistetavalt sorafeniibi tosülaadini, mistõttu ei ole patendi EP 255 nõudluspunktil 12 leiutustaset. Eksperdid jõudsid tsiviilasjas 2-21-11164 antud arvamuses, mida kohus käsitab dokumentaalse tõendina, järeldusele, et ainult Lyons jt artikli põhjal teaks suukaudsete formulatsioonide väljatöötamise asjatundja, et ainel BAY 43-9006 on terapeutiline toime tableti formulatsioonina, kuid tal ei oleks siiski teavet BAY 43-9006 keemilise struktuuri, füüsikalis-keemiliste omaduste ega tableti formulatsioonis olevate abiainete kohta. Tuleb silmas pidada, et Lyons jt artikkel kajastab katseid, milles kasutati sorafeniibi tosülaati, mitte vaba alust. Seejärel tutvuks asjatundja Kumar jt seisukohtadega. Asjatundja, kes sooviks töötada välja sorafeniibi täiustatud suukaudse formulatsiooni (kõige tavapärasemalt tableti), keskendub sellise sorafeniibi vormi leidmisele, millel on vajalik lahustuvus, biosaadavus, füüsikaline ja keemiline stabiilsus ning farmatseutilised tehnoloogilised omadused sorafeniibi formuleerimiseks suukaudse ravimina ning soola moodustumine oli ja on tunnistatud kõige otsesemaks lähenemisviisiks nende omaduste muutmiseks. Aultoni õpikutele ja Bastini artiklile tuginedes oleks asjatundja uurinud soolasid, sest soolasid kasutatakse kõige sagedamini vesilahustuvuse muutmiseks. Tosülaat on tavapäraselt ravimites kasutatav sool ning sobib pKa väärtuse poolest stabiilise soola valmistamiseks. Rühma pK a ja selle vastasiooni väärtus peavad erinema vähemalt kolme ühiku võrra, eriti kui toimeaine on eriti nõrk hape või alus. Patendis WO 012 nimetatakse tosülaatsoolade kasutamist eelistatud farmatseutiliselt sobiliku soolana arüüluureaühendite jaoks ja sorafeniib tuuakse välja raf-kinaasi inhibeeriva arüüluureaühendi eelistatud näitena. Seega oleks vastava ala asjatundja kaasanud tosülaadi soolade sõeluuringusse, mõõtnud vaba aluse ja tosülaadi pKa väärtusi ning valmistanud sorafeniibi tosülaadi.
7.2.6.Lahustumiskiirusel ei ole asjas tähtsust, sest seda ei ole nõudluspunktis kirjeldatud. Samas, olid asjatundjale teada, et lahustumiskiiruse mõõtmiseks on erinevad meetodid (paddle-meetod ja flow-cell-meetod) ning mõlemat meetodit kasutades oleks asjatundja lihtsasti tuvastanud sorafeniibi tosülaatsoola oluliselt parema lahustumiskiiruse võrreldes sorafeniibi vaba alusega.
7.2.7.Välisriigi kohtulahendid on käsitatavad dokumentaalsete tõenditena, kuid need on iseloomustavaks materjaliks, mitte siduvaks tõendiks.
7.3.Patendi piiramine ei ole lubatud, sest nõudluspunkt 12 on suunatud toimeaine patenteerimisele ning kasutusmeetodi (suukaudne, tableti vormis) lisamine muudab patendi olemust, mitte ei piira seda. Nõudluspunkt puudutab ainult keemilist ühendit (toimeainet), mitte selle kasutamist. Toimeainele kasutusmeetodi (suukaudne, tableti vormis) lisamine muudab patendi olemust. EPO keeldus samasisulisest nõudepunkti piiramisest.
7.4.Kuigi hagejal on huvi tuvastada patendi kehtivuse ajal aset leidnud patendiõiguse rikkumine, ei ole vastuhagi rahuldamise tõttu vaja analüüsida hageja rikkumisnõuet.
2-21-11165
7.5.Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus
8.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, jätta vastuhagi rahuldamata või vastuhagi rahuldamisel muuta vastavalt apellatsioonkaebuses taotletule Euroopa patendi EP 2 305 255 nõudluspunkti 12. Alternatiivselt palus hageja tühistada maakohtu otsuse ja saata asja uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
8.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tühistas maakohus ekslikult patendi.
8.1.1.Maakohus tühistas patendi pärast selle kehtivuse lõppemist, kuid PatS § 50 lg 2 p 1 ei võimalda seda teha.
8.1.2.Maakohus asus ekslikult seisukohale, et leiutisel puudus leiutustase. Maakohus tuvastas vääralt lähima tehnikataseme. Maakohus jaotas vääralt tõendamiskoormise, pannes selle patendi tühistamise nõuet lahendades hagejale. Maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja jättis hageja esitatud vastuväited ja tõendid (Riedli, Karli, Frijlinki ja Østergaard/Frøkjaeri arvamused) sisuliselt tähelepanuta. Seejuures ei olnud maakohus tõendeid arvestades järjepidev prioriteedikuupäeva järgmisel. Maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja tõenditele ei ole viidatud. Maakohus järeldas vääralt, ilma tõenditele viitamata, et Lyons jt artikkel kajastab sorafeniibi tosülaati, kuigi allikas käsitleb sorafeniibi vaba alust (BAY-43-9006). Maakohus ei eristanud lähimat ja üldist tehnikataset ning luges kostja esitatud üldised mõisted tuvastatuks, arvestamata seejuures hageja vastuväiteid kostja määratluste kohta ning põhjendamata, mille alusel maakohus need tuvastas. Maakohus ei märkinud, miks on neil mõistetel asjas tähtsust. Ainsana kasutas maakohus otsuse põhjendustes suhtelise lahustumiskiiruse mõistet. Maakohus tuvastas vääralt selle mõiste sisu. Vaidluse keskmes olevad spetsiifilised farmaatsia-/keemiaterminid ei ole „üldtuntud” tavateadmised ja kostja pidi neid tõendama. Maakohus sõnastas ekslikult ja liiga üldiselt tehnilise probleemi, võttes ilma igasuguse põhjenduseta üle kostja pakutud sõnastuse, jättes arvestamata tehnikataseme ja tuvastatud efekti (biosaadavuse). Maakohus ei põhjendanud, miks ei ole sobilik hageja pakutud tehniline probleem: „luua sorafeniibi parendatud (suukaudne) vorm kasvajate raviks“. Maakohus järeldas vääralt, et vastava ala asjatundjal oli ilmne jõuda sorafeniibi tosülaadini. Lähim tehnikatase on Lyons jt artikkel ja see avaldab sorafeniibi vaba aluse, mitte tosülaadi. Tosülaat ei oleks jõudnud eksperdi esmasesse skriinimisse väga madala kasutussageduse tõttu, samuti seetõttu, et FDA ei olnud p-tolueensulfoonhappest tulenevat tosülaatsoola suukaudsetes ravimites varem vastasioonina kinnitanud ning selle kasutamine eeldas lisatõendust. Olemas olid laialt aktsepteeritud alternatiivid (nt HCl, sulfaat, fosfaat, mesülaat). Tosülaadi eelistamine ei olnud ka üksnes pKa põhjal iseenesestmõistetav, sest valikus oli mitu happeperekonda. Vastava ala asjatundja valiks esmasesse soolade sõeluuringusse eeskätt sellised happed, mille pKa tagab piisava stabiilsuse. Seega ei suunanud pKa kaalutlus ptolueensulfoonhappele. Ka lahustuvuse tulemused ei motiveerinud tosülaadiga jätkama. Andmed näitavad, et sorafeniibi tosülaat on väga halvasti lahustuv ning HCl- ja sulfaatsoolad
2-21-11165 lahustuvad paremini. Maakohus leidis vääralt, et lahustumiskiirusel ei ole tähtsust, ning järeldas paljasõnaliselt tosülaadi parema lahutumiskiiruse. Preformulatsioonis mõõdetakse sisemist lahustumiskiirust (IDR) ja standardmeetodil ei tuvastatud tosülaadil paremat lahustumiskiirust. Seega polnud tosülaadini jõudmine vastava ala asjatundjale ilmne.
8.1.3.Maakohus jättis hageja esitatud uudsust puudutavad väited hindamata ja eksis uudsuse käsitlemisel. Maakohus omistas patenditaotlusele WO 00/42012 sisu, mida seal ei ole. Maakohus ei rakendanud EPO individualiseerimise testi.
8.1.4.Kuigi maakohus lähtus õigest prioriteedikuupäevast (03.12.2001), ei ole maakohus otsust ka selles osas nõuetekohaselt põhjendanud. Otsusest ei nähtu, et kostja ei täitnud prioriteedikuupäevaga seotud tõendamiskoormist. Samuti ei ole maakohus selgitanud, mis sellest järeldub vastuhagi jaoks (2002 publikatsioonid Lowinger ja Hotte ei saa uudsust murda; kostja vastuväiteid, mis on rajatud prioriteedikuupäevale 03.12.2002, langevad ära; prioriteedile tuginedes ei saa patenti tagasiulatuvalt tühistada).
8.1.5.Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja taotletud patendinõudluse piirangud ei ole lubatavad. Maakohus tõlgendas vääralt EPK art 138 lg-t 3 ja tugines põhjendamatult EPO varasemale keeldumisele. Maakohus ei põhjendanud oma järeldust nõuetekohaselt ning jättis hageja väited tähelepanuta. Hageja taotletud patendinõudluse muutmine on võimalik. Tunnuste lisamine on kaitseala kitsendamine (sama leiutis jääb alles, kuid ulatus on väiksem). Vastustaja seisukoht
9.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebusega esitatud täiendavad tõendid palus kostja jätta toimikusse võtmata. Menetluse edasine käik
10.Ringkonnakohus vaatas kohtuasja läbi 24.03.2026 kohtuistungil ning määras pooltele tähtaja esitada täiendavad kirjalikud seisukohad patendinõudluse muutmise sisulise lubatavuse kohta, lähtudes patendikirjelduses algselt avaldatust.
11.Hageja väitel ei lisa tema taotletud muudatused uut sisu, sest kirjeldus sisaldab sorafeniibi tosülaadi kasutamist vähiravis, näited sisaldavad katseid selle ainega ning kirjelduses on korduvalt esile toodud manustamisviis p.o (suukaudne) ja tabletivorm.
12.Kostja vastuväidete kohaselt on muudatus lubatav üksnes siis, kui vastava ala asjatundja saab selle algsest taotlusest otseselt ja üheselt tuletada. Hageja pakutud muudatused seda kriteeriumi ei täida. Patendikirjeldus käsitleb leiutist järjekindlalt kombinatsioonravina, mitte monoteraapiana, ning selles ei ole otseselt ja ühemõtteliselt avalikustud sorafeniibi tosülaadi eraldiseisvat terapeutilist kasutust, suukaudset manustamist ega tableti vormi väljaspool kombinatsioonravi konteksti. Hageja taotletud muudatused lisavad tehnilist sisu (esimesel juhul kasutus ravis + tableti vorm; teisel juhul vähiravi + suukaudne manustamine), mis ei ole lubatav. Ka juhul, kui muudatus oleks lubatav, ei oleks täidetud leiutustaseme ega uudsuse nõue. Suukaudne manustamine ja tableti vorm olid prioriteedikuupäeval avaldatud.
2-21-11165
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
14.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (ülal p 7.1), kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.
15.Ringkonnakohtu hinnangul tühistas maakohus õigesti hagejale kuuluva Eestis jõustatud patendi EP 255 nõudluspunkti 12, sest sellel ei olnud vajalikku leiutustaset, kuid maakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Ringkonnakohus parandab selle vea.
16.Esmalt märgib kolleegium, et asjaolu, et vaidlusaluse patendi kehtivusaeg oli maakohtu otsuse tegemise ajaks lõppenud, ei välista siinses menetluses vastuhagi rahuldamist ja patendi tühistamist. Euroopa patendi võib EPK art 138 lg 1 järgi tühistada osalisriigi territooriumil osalisriigi seaduse alusel. Lisaks näeb EPK art 99 lg 1 igaühele ette võimaluse esitada üheksa kuu jooksul pärast Euroopa patendi väljaandmise teate avaldamist Euroopa Patendiametile (EPO) vastulause väljaantud Euroopa patendi vastu, seejuures hõlmab vastulause EPK art 99 lg 2 järgi Euroopa patenti kõikides osalisriikides, kus see patent kehtib. Vastulause alusel on EPOl õigus patent EPK art 102 lg 1 järgi tühistada. Sarnaselt võib iga isik esitada ka Eestis PatS § 50 lg-te 1 ja 2 järgi tööstusomandi apellatsioonikomisjonile üheksa kuu jooksul patendi väljaandmise teate avaldamise päevast arvates avalduse patendi tühistamiseks ning sellisel juhul on apellatsioonikomisjonil õigus patent PatS § 50 lg 3 p 1 järgi tühistada. Seega puudutab üheksakuuline tähtaeg patendi vaidlustamist EPO-s ja apellatsioonikomisjonis, mitte kohtus. Lisaks tuleb arvestada, et PatS § 50 lg 21 esimese lause järgi ei kohaldu tähtaeg juhul, kui patendiga kaitstud leiutis ei vasta patentsuse kriteeriumidele PatS § 8 tähenduses, st see ei ole uus, sellel ei ole leiutustaset või see ei ole tööstuslikult kasutatav. Neil alustel saab PatS § 50 lg 21 teise lause järgi nõuda patendi tühistamist ka pärast patendi kehtivuse lõppemist. Arvestades seda, et siinsel juhul vaidlustas kostja hagejale kuuluva patendi EP 255 nõudluspunti 12, tuginedes selle uudsuse ja leiutustaseme puudumisele, oli maakohtul PatS § 50 lg 21 järgi õigus tühistada patent sõltumata sellest, et selle kehtivusaeg lõppes kohtumenetluse jooksul. Mh oli kohus hagi tagamise korras kostjal keelanud hagejale sellest patendist tulenevaid õigusi rikkuva tegevuse, mistõttu oli kostjal ka jätkuv õigustatud huvi patendi tühistamise vastu pärast patendi kehtivusaja lõppemist.
17.Edasi märgib ringkonnakohus, et asjas esitatud tõendeid koosmõjus hinnates saab järeldada, et patendi EP 255 nõudluspunktiga 12 kaitstud keemilisel ainel (sorafefniibi tosülaat per se) puudus prioriteedikuupäeva (03.12.2001) seisuga nõutav leiutustase.
17.1.Euroopa patente antakse EPK art 52 lg 1 järgi kõigile leiutistele, mis on uued, omavad leiutustaset ja on tööstuslikult kasutatavad. EKP art 138 lg 1 (a) kohaselt võib Euroopa patendi tühistada osalisriigi seaduse alusel tema territooriumil mh põhjusel, et Euroopa patendi objekt ei ole art 52–57 järgi patenditav. Mh peab patenteeritaval leiutisel olema
2-21-11165 leiutustase EPK art 56 tähenduses. Leiutisel on EPK art 56 järgi leiutustase, kui see, arvestades tehnikataset, ei ole vastava ala asjatundja jaoks endastmõistetav (ilmne). EPO juhiste (Guidelines for Examination. Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.epo.org/en/legal/guidelines-epc) kohaselt tähendab mõiste „ilmne“ midagi, mis ei ületa tehnoloogia tavapärast arengut, vaid tuleneb varasema tehnika tasemest selgelt või loogiliselt (midagi, mis ei eelda selliste oskuste või võimete kasutamist, mis ületaksid asjatundjalt oodatava taseme). Leiutustaseme hindamisel on õiglane tõlgendada iga avaldatud dokumenti teadmiste valguses, mis olid olemas kuni (ja kaasa arvatud) päev enne leiutise esitamise või kehtiva prioriteedi kuupäeva, ning arvestada kõiki teadmisi, mis olid selle ajani üldiselt asjatundjale kättesaadavad. Seejuures kasutatakse leiutustaseme hindamiseks probleem-lahenduse meetodit, millel on kolm etappi: 1) leiutisele lähima tehnikataseme kindlaks tegemine, 2) objektiivse tehnilise probleemi sõnastamine ja 3) hindamine, kas leiutis oleks lähimast tehnika tasemest ja objektiivsest tehnilisest probleemist lähtudes asjatundjale ilmne (could-would approach). Lähim tehnikatase on kõige paljutõotavam lähtepunkt leiutiseni viiva arenduse jaoks. Objektiivet tehnilist probleemi saab määrata lähimat tehnika taset ja leiutise tunnuseid uurides, tuvastades eristatavatest tunnustest tuleneva tehnilise efekti ning sõnastades tehnilise probleemi, seejuures ei pruugi selleks olla taotluses esitatud probleem. Viimaks tuleb hinnata, kas varasema tehnika kogumis leidub õpetus, mis oleks ajendanud (mitte lihtsalt võiks ajendada) asjatundjat objektiivse tehnilise probleemiga silmitsi seistes muutma või kohandama lähimat tehnikataset selle õpetuse valguses selliselt, et jõuda sama lahenduseni, st kas varasem tehnika andis selleks motivatsiooni, eeldusel et selle tulemusena saavutatakse teatav parendus või eelis. Isegi kui tehnilise probleemi täielikuks lahendamiseks tuleb teha mitu sammu, loetakse leiutis siiski ilmseks, kui tehniline probleem juhib asjatundjat samm-sammult lahenduseni ning iga üksik samm on ilmne, arvestades seda, mis on juba saavutatud, ja seda, mis on veel lahendamata.
17.2.Siinses asjas juhindus maakohus õigesti patendikirjeldusest nähtuvast prioriteedikuupäevast 03.12.2001. Kostja ei ole toonud esile ja tõendanud asjaolusid, mille alusel tuleks pidada õigeks prioriteedikuupäevaks 03.12.2002.
17.3.Pooled ei vaidle selle üle, et lähimaks tehnikatasemeks saab pidada Lyons jt artiklit. Artikkel kirjeldas mh Raf-kinaasi inhibiitori BAY 43-9006 esialgse eelkliinilise arendamise protsessi, sh spetsiifilise tugevatoimelise suukaudselt manustatava Raf-kinaasi inhibiitori avastamist ja selle märkimisväärset toimet nelja inimesel esineva kasvajaliigi vastu (dtl 3592 jj). Artiklist ei nähtu, millist Raf-kinaasi inhibiitorit tähistati uurimiskoodiga BAY 43-9006. Pooled vaidlevad selle üle, kas sellega tähistati sorafeniibi vaba alust või sorafeniibi tosülaati. Arvestades seda, et kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et selle uurimiskoodiga tähistati sorafeniibi tosülaati (sorafeniibi ühendit), tuleb lähtuda sellest, et artiklis käsitleti sorafeniibi vaba alust, mitte tosülaati. Sellele viitab ka Kumar jt artikkel, milles on selle koodi all avaldatud sorafeniibi, mitte selle mõne ühendi struktuurivalem (dtl 4253 jj). Seda, et tegemist oli sorafeniibi vaba aluse struktuurivalemiga ja uurimiskood BAY 43-9006 tähistas sorafeniibi vaba alust, kinnitab ka prof Dr. B. Riedli kirjalik tunnistus (dtl 2498 jj). Seega sai vastava ala asjatundja artiklist järeldada, et arüüluurea ühend sorafeniib on osutunud tõhusaks vähiravis kasutatavaks suukaudselt manustatavaks Raf-kinaasi inhibiitoriks, kuid artiklist ei nähtunud asjatundjale ravimi koostist ega sorafeniibi täpsemat ühendit.
17.4.Arvestades eelkirjeldatud tehnikataset ja hageja leiutise tunnustest tulenevat tehnilist efekti, saab siinsel juhul pidada leiutisega lahendatavaks objektiivseks tehniliseks
2-21-11165 probleemiks vähiravis tõhusaks osutunud suukaudselt manustatava Raf-kinaasi inhibiitori sorafeniibi efektiivsuse (biosaadavuse) tõstmiseks sobiva ühendi leidmist. Seda järeldades arvestab ringkonnakohus, et lähim tehnikatase kinnitas, et sorafeniib oli osutunud tõhusaks vähiravis kasutatavaks suukaudselt manustatavaks Raf-kinaasi inhibiitoriks. Hageja leiutis erines senisest tehnikatasemest selle poolest, et hageja oli leiutustegevuse tulemusena avastanud sorafeniibiühendi, mille biosaadavus oli sorafeniibi vaba alusega võrredes parem (seda kinnitab prof Dr. B. Riedli kirjalik tunnistus (dtl 2498 jj)).
17.5.Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad asjas esitatud tõendid koosmõjus, et Lyons jt artikkel oleks ajendanud vastava ala asjatundjat otsima hea biosaadavusega sorafeniibi ühendit ning kõik sorafeniibi tosülaadini jõudmiseks vajalikud sammud olid toonast tehnika taset arvestades vastava ala asjatundjale ilmsed, st hageja leiutisel puudus leiutustase. Hageja esitatud tõendid ei kummuta seda järeldust.
17.5.1.Pooled ei vaidle selle üle, et vastava ala asjatundjaks saab pidada ekspertide rühma, kuhu kuuluvad meditsiinilised keemikud ning farmakoloogid või arstid, kellel on pikaajaline kogemus vähivastaste toimeainete väljatöötamisel ja kasutamisel
17.5.2.Arvestades seda, et patendi EP 255 nõuspunktiga 12 oli kaitstud keemiline ühend (sorafeniibi tosülaat) ning seda, et leiutisena avastati sorafeniibi ühend, mis tõstis vähiravis suukaudselt manustatava sorafeniibi efektiivsust (biosaadavust), tuli kostjal tõendada, et vastava ala asjatundja oleks olnud Lyons jt artikli alusel ajendatud otsima efektiivsemat suukaudselt manustatavat sorafeniibiühendit ning toonaste teadmiste valguses oli ilmne, et asjatundja oleks samm-sammult jõudnud sorafeniibi tosülaadini.
17.5.3.Leiutustaset puudutavate asjaolude tõendamiseks esitas kostja asjatundja R. Ellise kirjaliku arvamuse (dtl 2695 jj), Lyons jt artikli (dtl 3592 jj), Bastin jt artikli (dtl 3946 jj), Kumar jt artikli (dtl 4253 jj), prof dr K. Wagneri kirjaliku arvamuse (dtl 3930 jj), dr J. Beraneki arvamuse (dtl 3641 jj) ning prof P. Zamostny 2022 ja 2024 kirjalikud arvamused (dtl 3958 jj ning 4731 jj). Arvestades prioriteedikuupäeva (0312.2001), ei ole asjakohased kostja esitatud Lowing jt artikkel (dtl 1994 jj) ning Hotte jt artikkel (dtl 2004 jj), sest need pärinevad hilisemast ajast (2002). Seetõttu jätab ringkonnakohus need arvestamata. Hageja esitas asjatundja prof dr B. Riedli kirjaliku tunnistuse (dtl 2498 jj), H. W. Frijlinki kirjalikud arvamused (27.01.2022 arvamus, dtl 4076 jj, 11.05.2022 arvamus, dtl 4173 jj; 17.03.2022 arvamus, dtl 4201 jj ning 20.04.2024 arvamus, dtl 5086 jj), dr M. Karli kirjalikud arvamused (18.03.2022 arvamus, dtl 4210 jj, 02.11.2022 arvamus 4211 jj ning 09.04.2024 arvamus 5092 jj) ning tsiviilasjas nr 2-21-11164 määratud ekspertide prof J. Østergaardi ja S. Frøkjaeri kirjaliku arvamuse (dtl 4872 jj). Dr B. Riedli kirjaliku tunnistuse (dtl 2498 jj) kohaselt tegeles ta Bayeri meeskonnas Rafkinaasi inhibeerivate difenüüluurea ühendite väljatöötamisega. Ta tuvastas töörühmaga sorafeniibi. Sorafeniibi uurides selgus, et see on vees peaaegu lahustumatu, mistõttu peeti vajalikuks lahustuvust suurendada. Levinud meetod toimeaine lahustuvuse suurendamiseks oli soolade moodustamine. Meeskond otsustas teha valikuuringu esmalt tavapärasemate kloriid- ja sulfaatsooladega ning seejärel tosülaat- ja mesülaatanioonidega, mis ei olnud toona farmaatsias väga levinud. Ühegi moodustunud soola lahustuvus ei olnud märkimisväärselt suurem võrreldes sorafeniibi vaba alusega. Sellele vaatamata otsustati viia koerte peal läbi farmakokineetiline uuring sorafeniibi vaba aluse ning selle hüdrokloriid-, sulfaat-, tosülaat- ja mesülaatsoolaga, mille tulemusel selgus sorafeniibi väga hea biosaadavus.
2-21-11165 Kostja esitatud R. Ellise arvamuse (dtl 2695 jj) kohaselt oleks vastava ala asjatundja Lyons jt artikli alusel koosmõjus Kumar jt artikliga olnud suuteline tuvastama sorafeniibi. Lahendatava tehnilise probleemina sai vaadelda parimal juhul sorafeniibi farmatseutiliselt vastuvõetava vormi tuvastamist. 2021 oli väljakujunenud ja üldlevinud teadmine, et soolasid on võimalik kasutada toimeainete farmatseutiliselt vastuvõetavamaks muutmiseks, eelkõige teati, et soolad parandasid mh toimeaine biosaadavust, stabiilsust ja/või valmistatavust. Toimeaine kandidaadi tuvastamisel alustaks vastava ala asjatundja sellise soola otsimist, mis võiks toimeaine omadusi parandada. Bastin jt artiklis on kirjeldatud sobivate soolade otsimise ajendeid ja etappe, mida vastava ala asjatundja peaks soolasid uurides läbima. Artiklis oli toodud levinud farmatseutiliste soolade klassifikatsioon ning tosülaatsool oli seal nimetatud ühena viieteistkümnest anioonsoolast, mida kasutada preformatsiooni etapis. See teave oli kooskõlas üldlevinud õpikutes avaldatuga (sh Aultoni õpik). Vastava ala asjatundja jaoks kuuluks sorafeniibi pKa määramine edasiseks analüüsiks sobivate soolade valimise tavapraktikasse. Sorafeniibi vähese vesilahustuvuse tõttu oli vesikeskkonnas pKa väärtuse katseline määramine peaaegu võimatu, kuid 2001 olid olemas tarkvaraprogrammid, mis suutsid keemilise struktuuri alusel ühendi umbkaudsed pK a vahemikud välja arvutada. Sorafeniibi vaba aluse arvutuslik pKa väärtus võis olla umbes 2,03–4,5. Seega võis vastava ala asjatundja kaaluda vastasioonidena väikese pKa väärtusega tugevaid orgaanilisi või anorgaanilisi happeid, mille pKa väärtus erineks sorafeniibi vabast alusest vähemalt 3 ühiku võrra. Sellele nõudele vastaksid ainult kuus võimalikest loetletud farmatseutilistest sooladest: HCl, sulfaat, tosülaat, mesülaat, napsülaat ja besülaat, mille seast tuleks eelistada tugevamaid happeid. Seega oleks sorafeniibi tosülaatsoola kaalumine farmatseutiliselt sobiva soolana ja selle katsetamine olnud täiesti tavapärane tegevus ning saavutatav ilma igasuguse leiutamisoskuseta. Saadud soolavormide iseloomustamise käigus oleks vastava ala asjatundja tuvastanud, et tosülaatsool on sorafeniibi farmatseutiliselt vastuvõetav vorm, sest sellel on paremad füüsikalis-keemilised omadused (nt parem lahustumiskiirus) kui sorafeniibi vabal alusel. Dr Riedl otsutas küll mõõta nelja soola lahustumist koertel läbi viidud bioekvivalentsusuuringutes, enne, kui ta hindas kõiki nelja sorafeniibi soola ja selle vaba alust, kuid oleks samale tulemusele jõudnud ka standardsete eeluuringute tegemise korral. Hageja esitatud prof J. Østergaardi ja S. Frøkjaeri arvamuse (dtl 4872 jj) kohaselt teaks vastava ala asjatundja Lyons jt artikli põhjal, et ainel uurimiskoodiga BAY 43-9006 on terapeutiline toime tableti formulatsioonina, kuid asjatundjal ei oleks teavet aine keemilise struktuuri, füüsikalis-keemiliste omaduste ega tableti formulatsioonis olevate abiainete kohta. Samas oleks asjatundja Kumar jt artiklist teadnud, et uurimiskoodiga BAY 43-9006 tähistatakse arüüluurea ühendi vaba alust, mille keemiline struktuur oli artikli tabelis 2 välja toodud. Keemilise struktuuri põhjal järeldaks asjatundja, et sorafeniibil on eeldatavasti väike veeslahustuvus ning rutiinset lahustuvusuuringut tehes teeks asjatundja kindlaks, et vaba aluse sorafeniibi vees lahustuvus on väga halb. Soovides töötada välja täiustatud sorafeniibi suukaudset formulatsiooni, keskenduks asjatundja sorafeniibi vormi leidmisele, millel on vajalik lahustuvus. Sorafeniibi puhul uuriks asjatundja tavaliselt kõigepealt, kas sorafeniibi saab muuta soolaks, et saavutada suurem veeslahustuvus, sest soola moodustumine oli ja on tunnistatud kõige otsesemaks lähenemisviisiks lahustuvuse muutmiseks, mille tulemuseks oleks loodetavasti suurem biosaadavus. Soola moodustajate valikul on keskse tähtsusega aluselise ravimaine pKa määramine. Kuna ei ole selge, kas asjatundja suudaks määrata sorafeniibi väikese vees lahustuvuse tõttu täpse pKa, on tõenäoline, et asjatundja lähtuks soola valikul sorafeniibi pKa väärtuse hinnangutest, milleks oleks ilmselt olnud vahemik 2,0–4,5. Asjatundja kasutaks potentsiaalsete soola moodustajate valimisel lähtepunktina pK a väärtust vahemiku ülemises otsas, et vältida võimalike soola moodustajate kõrvalejätmist pK a väärtuse liiga madala hinnangu alusel. Asjatundja teaks, et stabiilse soola valmistamise võimalus
2-21-11165 suureneb tõenäoliselt koos suhteliselt suure erinevusega pKa väärtuste suhtes, kuid ta saaks siiski aru, et nõrga aluse, nagu sorafeniib, stabiilsete soolade moodustamine võib osutuda keeruliseks soola disproportsiooni ohu tõttu ja seetõttu ei piiraks ta tarbetult potentsiaalsete soola moodustajate arvu. Soola moodustamiseks potentsiaalsete hapete valikul võtaks asjatundja lähtepunktiks aine pKa väärtuse. Rusikareeglina sooviks asjatundja, et happe ja aluse pKa väärtuste erinevus oleks 2 pKa ühikut. Kirjanduses on ka soovitusi, et happe ja aluse vahe peaks olema ~3 pKa ühikut või rohkem. Tuginedes pKa hinnangulisele väärtusele kuni 4,5 ja eeldusele, et erinevus peaks olema vähemalt 2 pKa ühikut, kaalub asjatundja võimalike sorafeniibi soolade otsimisel kättesaadavate tabelite alusel happeid, mille pK a väärtus on kuni 2,5. Asjatundja valib tõenäoliselt (esialgseks) soolade skriinimiseks mitu hapet. Asjatundja valiks kogemuse ja üldteadmise põhjal esialgseks katsete seeriaks kõige paljulubavamad soola moodustajad. Saadaval oleks mõistlik arv ja valik võimalikke soola moodustavaid rühmi, sh tugevad anorgaanilised happed (nt HCl, HBr, H2SO4), sulfoonhapped (nt metaansulfoonhape, p-tolueensulfoonhape) ja muud orgaanilised happed (nt oksaalhape, maleiinhape). On tõenäoline, et kui algselt testitud kandidaadid ei vii sobivate soolade moodustumiseni, testitakse ka p-tolueensulfoonhapet. p-tolueensulfoonhape on farmatseutiliselt vastuvõetav soola moodustav ühend, mille pKa väärtus on kirjanduse andmetel asjakohases vahemikus (1,34) ning happe ja aluse pKa väärtuste erinevus oleks sorabeniibiga üle 2 pKa ühiku. Hinnates moodustatud soolade lahustuvust, ei ületaks see sulfaadi ja vesinikkloriidsoolade lahustuvust ning asjatundjal ei oleks alust eeldada tosülaadi paremat biosaadavust. Kui moodustunud soolad ei näita rahuldavaid/täiustatud lahustuvuse omadusi, siis neid tavaliselt edasi ei arendata. Kui otsustatakse siiski edasi minna, mõõdaks asjatundja järgmise sammuna sisemist lahustusmiskiirust. Eeltoodu valguses järeldasid J. Østergaard ja S. Frøkjaer, et asjatundja kaaluks valikuna p-tolueensulfoonhapet, kuid tosülaatsoola lahustuvuse põhjal ei saaks asjatundja eeldada, et see on biosaadavuse poolest teistest sooladest parem, ja ta ei julgeks tosülaatsoola edasi arendada. Ka sisemise lahustumiskiiruse tulemused ei motiveeriks asjatundjat sellega edasi liikuma. Arvamuses tuginevad J. Østergaard ja S. Frøkjaer Aultoni õpikule, Bastin jt artiklile ning Kumar jt artiklile, aga ka ülal kirjeldatud Dr. B. Riedli tunnistusele ning lahustuvust puudutavate järelduste tegemisel ka M. Karli arvamusele ja H. W. Frijlinki 27.01.2022 arvamusele. H. W. Frijlinki 27.01.2022 arvamuse (dtl 4076 jj) kohaselt ei oleks vastava ala asjatundja preformulatsiooni faasis teinud pärast lahustuvustestide ebaõnnestumist enam edasisi teste sorafeniibi tosülaadiga. H. W. Frijlink tegi lahustuvuse mõõtmiseks Aultoni õpikust nähtuva toonase teadmise kohase katse, mis ebaõnnestus ega võimaldanud võrrelda sorafeniibi vaba alust ja sorafeniibi soolasid. Tema hingul ei oleks vastava ala asjatundja jätkanud lahustuvusuurigu järel edasisi preformulatsiooni uuringuid. Samas H. W. Frijlinki 11.05.2022 17.03.2022 ja 20.04.2024 arvamuste (dtl 4201 jj, 4173 jj ning 5086 jj) kohaselt oleks saanud preformulatsiooni käigus kindlaks määrata ka lahustumiskiiruse (mida alati ei tehtud). Tema hinnangul oli sisemine lahustumiskiirus ainus mõistlik lahustuvuse test preformulatsiooni etapis (soola sõelumise ajal), et saada tahke aine kui sellise olemuslikud omadused, mis võimaldavad seejärel kandidaate võrrelda ja valida paljulubavad kandidaadid. Oli ka teisi meetodeid, sh läbivoolukülveti meetod, kuid seda kasutatakse ravimi hilisemas arendamise etapis. Kostja esitatud prof Dr. K. Wagneri kirjaliku arvamuse (dtl 3930 jj) kohaselt ei saa Frijlinki katse ebaõnnestumisest järeldada, et 2000. aastal ei suutnud ekspert määrata väga halvasti lahustuvate toimeainete lahustumiskiirust. Raskesti lahustuvate toimeainete lahustumiskiiruse määramine oli 2000 võimalik ja selliste toimeainete puhul toimus see regulaarselt. Frijlinki arvamustes on liiga palju rõhku pandud Aultoni õpikus kirjeldatud olemusliku lahustumiskiiruse määramise meetodile, jättes samal ajal tähelepanuta kontsentratsiooni
2-21-11165 alanemise tingimuse olulise nõude. Eksperdil oli põhjust kohandada seda katse ülesehitust ideaalsete kontsentratsiooni alanemise tingimuste loomise osas. Sellised kohandused kuulusid kindlasti asjatundja pädevusse. Lyons jt artiklist oli asjatundjale teada, et suukaudselt manustatav tablett, mille toimeaine on sorafeniib, pakkus kliinilistes uuringutes piisavat biosaadavust. Seetõttu oli asjatundjale selge, et sorafeniibil peab olema selline vorm, mis lahustub pärast tablettide manustamist seedetraktis piisavalt kiiresti, vaatamata sorafeniibi vähesele lahustuvusele. Sel ajal oli teada ka kontsentratsiooni alanemise tingimuste loomine toimeaine osakeste pideva läbiloputamisega värske katseainega nn läbivoolukambris. Väga raskesti vees lahustuvate toimeainete lahustumiskiiruse määramiseks oleks ekspert kasutanud 2001 eelkõige katse ülesehitust, mille puhul värske solvent voolab alati ümber proovi ja lahustunud toimeaine viiakse kohe välja. Selline ülesehitus koos voolukambriga oli avaldatud juba 1981 ja alates 1990 on see meetod kantud nii Ameerika kui ka Euroopa farmakopöasse. Kuna mittelahustuvate või väga raskesti lahustuvate toimeainete puhul mängib rolli ka see, et soolestikus on olemas lahustid (näiteks sapphape, sapisoolad ja letsitiin), mis mõjutavad toimeaine küllastuslahustuvust ja lahustumiskiirust, oleks asjatundja kasutanud lahustuvuskiiruse mõõtmisel ka lahustit. Arvestades seda, et tosülaatsoola lahustumiskiirus (5,2 μg/min) oli üle 17 korra suurem kui vaba aluse lahustumiskiirus (0,3 μg/min), oleks selline lahustumiskiiruse suurenemine kindlasti tõmmanud eksperdi tähelepanu tosülaatsoolale. Kostja esitatud Dr. J. Beraneki arvamuse (dtl 3641 jj) kohaselt mõõtis ta sorafeniibi vaba aluse ja sorafeniibi tosülaatsoola sisemist lahustumiskiirust Aultoni käsiraamatu alusel ja jõudis tulemuseni, et sorafeniibi tosülaatsool lahustub sorafeniibi vabast alusest oluliselt kiiremini. Hageja esitatud Dr M. Karli 18.03.2022 arvamuse (dtl dtl 4210 jj) kohaselt vaidlustas viimane katsete tulemused. Kostja esitatud prof P. Zamostny 2022 kirjaliku arvamuse (dtl 3958) kohaselt korraldas ta Aultoni õpiku alusel 1965. aastal kasutusse võetud Woodi seadmega katsed sorafeniibi vaba aluse ja sorafeniibi tosülaadi lahustumiskiiruse mõõtmiseks. Mõõtmistulemuste kohaselt ei tähendatud sorafeniibi vaba aluse lahustumist, kuid sorafeniibi tosülaadi puhul oli lahustumine jälgitav ja saadi lineaarne lahustumiskiiruse profiil. Hageja esitatud Dr. M. Karli 02.11.2022 arvamuse (dtl 4211 jj), milles viimane vaidlustas prof P. Zamostny 2022 katsete tulemused. Kostja esitatud prof P. Zamostny 2024 kirjaliku arvamuse (dtl 4731) kohaselt korraldas ta ka sorafeniibi vaba aluse ja sorafeniibi tosülaadi lahustumiskiiruse võrdlemiseks katsed läbivoolu-lahustamisseadme abil, mis vastas tüüpilisele 2001 kasutusel olnud seadmele. Katse tulemused kinnitasid, et sorafeniibi tosülaadi lahustumiskiirus oli ligi kaks korda suurem kui sorafeniibi vaba aluse lahustumiskiirus. Hageja esitatud Dr M. Karli 09.04.2024 arvamuses (dtl 5092 jj) seadis viimane kahtluse alla ka prof P. Zamostny 2024 katsete tulemused.
17.5.4.Ülalnimetatud arvamusi koosjõus hinnates saab järeldada, et asjatundjad on ühel meelel selles, et vastava ala asjatundja oleks Lyons jt artiklist koosmõjus Kumar jt artiklis avaldatud sorafeniibi valemiga järeldanud, et sorafeniib oli osutunud tõhusaks vähiravis kasutatavaks suukaudselt manustatavaks Raf-kinaasi inhibiitoriks. Ringkonnakohtu hinnangul oleks see vastava ala asjatundjat ajendanud otsima efektiivset suukaudselt manustatavat sorafeniibiühendit, sest artiklist sai järeldada, et selline ühend on olemas. Arvamused kattuvad ka selle osas, et sorafeniibil oli halb vees lahustuvus ning suurema lahustuvuse saavutamiseks uuriks vastava ala asjatundja esmalt seda, kas sorafeniibi saab muuta soolaks. Soola
2-21-11165 moodustavate hapete valikul hindaks asjatundja aluselise ravimaine pK a -d ning valiks vastavalt sellele sobiva happe, seejuures oleks valikus mitmeid happeid, mh sorafeniibi tosülaadi moodustamiseks vajalik p-tolueensulfoonhape. Seega valmistaks vastava ala asjatundja sorafeniibi tosülaadi. Ilmselt moodustaks asjatundja samal ajal mitu erinevat soola. Arvamused lahknevad selles osas, milliseid soolasid asjatundja moodustaks ning millises järjekorras, kuid arvestades sorafeniibi ja p-tolueensulfoonhappe pKa näitajaid, oleks p-tolueensulfoonhape asjatundja valikus. Arvamused kinnitavad ka seda, et asjatundja mõõdaks soolade moodustamise järel nende biosaadavust silmas pidades lahustuvust ja lahustumiskiirust. Arvamused kinnitavad seda, et sorafeniibi tosülaadi lahustuvus ei ole sorafeniibi vaba aluse lahustuvusest oluliselt parem ja selle omaduse osas näitavad mõned teised soolad paremaid tulemusi. Samas ei saa sellest järeldada, et vastava ala asjatundja oleks lahustuvuse uurimise järel jätnud sorafeniibi tosülaadi edasistest katsetest kõrvale, sest asjatundjale oli Lyons jt artiklist teada, et hästi omastatav sorafeniibi vorm on olemas. Seetõttu oleks vastava ala asjatundja jätkanud katsetamist moodustatud sooladega ning mõõtnud nende lahustuvust. Selles, kas vastava ala asjatundja oleks toona mõõtnud ja võrrelnud ka sorafeniibi ja saadud soolade lahustumiskiirust, on asjatundjad mõneti erineval seisukohal, kuid hageja esitatud asjatundjate arvamustest ei saa järeldada, et seda ei oleks toona tehtud. Suurimad erimeelsused on kirjaliku arvamuse andnud asjatundjatel lahustumiskiiruse mõõtmise meetodite ja tulemuste osas. Kostja esitatud arvamuste kohaselt kasutati ka 2001 lahustumiskiiruse mõõtmiseks erinevaid meetodeid ning ringkonnakohtu hinnangul on R. Ellise arvamus selles osas veenev. Kuigi hageja esitatud kirjalikes arvamustes on asjatundjad seadnud kahtluse alla kostja asjatundjate tehtud katsed, sh kasutatud meetodid ja katsete tulemused, ei saa sellest järeldada, et toona ei oleks vastava ala asjatundja saanud mõõta sorafeniibi vaba aluse ja tosülaadi lahustumiskiirust sarnasel viisil ning ei oleks saanud katsete tulemusel indikatsiooni, mis viitas sorafeniibi tosülaadi paremale lahustumiskiirusele võrreldes sorafeniibi vaba aluse lahustumiskiirusega. Samuti on veenvad kostja esitatud arvamused selles osas, et lisaks Aultoni õpikus kirjeldatud meetodile kasutati toona raskesti lahustuvate ainete puhul ka nn läbivoolukambrit ning vastava ala asjatundja oleks paremat biosaadavust silmas pidades kasutanud ka seedesüsteemile lähedasi lahusteid, kui eesmärgiks oli saada veel halvasti lahustuva sorafeniibi parem biosaadavus. Mh tuleb arvestada, et Lyons jt artiklist oli vastava ala asjatundjale teada, et sorafeniibi suukaudseks manustamiseks on olemas tõhus sorafeniibi vorm. Seetõttu oleks asjatundja jätkanud uuringuid mh sorafeniibi tosülaadiga, kuna lahustumiskiiruse katsed oleksid näidanud sorafeniibi vaba alusega võrreldes paremat tulemust, st ei olnud perspektiivitud. Seega saab asjas esitatud asjatundjate arvamusi koosmõjus hinnates järeldada, et vastava ala asjatundja oleks toonaste teadmiste valguses jõudnud paremat biosaadavust silmas pidades samm-sammult sorafeniibi tosülaadini ning sorafeniibi tosülaadil puudus seetõttu leiutustase. Hageja esitatud vastuväiteid ja tõendid ei lükka ümber seda, et vastava ala asjatundja oleks jõudnud sorafeniibi parendatud vormi otsides sorafeniibi tosülaadini. Ringkonnakohus möönab, et tagantjärgi hinnates on alati oht, et asjatundjad leiavad samm-sammulise tee leiutiseni ja see tundub tagantjärgi ilmne, kuid see ei anna siinsel juhul alust jätta patenti tühistamata. Järeldusele, et hagejale kuuluva patendi EP 255 nõudluspunktil 12 puudub leiutustase, on patentsuse kriteeriume hinnates jõudnud ka Suurbritannia kohus (dtl 3320 jj), Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim kohus (dtl 5777 jj) ja Rootsi apellatsioonikohus (dtl 5955).
17.6.Eeltoodut arvestades rahuldas maakohus õigesti leiutustaseme puudumise tõttu kostja vastuhagi ja tühistas hagejale kuuluva patendi EP 255 nõudluspunkti 12 ning jättis hagi rahuldamata.
2-21-11165
18.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna hageja taotlus alust jätta patendi EP 255 nõudluspunkti 12 tühistamata hageja taotletud muudetud kujul.
18.1.Esmalt märgib kolleegium, et olukorras, kus kostja esitas vastuhagi hagejale kuuluva patendi EP 225 nõudluspunkti 12 tühistamiseks, oli hagejal õigus esitada vastuhagile vastuväitena alternatiivne taotlus jätta patent kehtima piiratud ulatuses. Nagu ülal märgitud, võib Euroopa patendi EPK art 138 lg 1 järgi tühistada osalisriigi seaduse alusel tema territooriumil. Kui tühistamise alused puudutavad Euroopa patenti ainult osaliselt, piiratakse EPK art 138 lg 2 järgi patenti vastava patendinõudluse muutmise teel ja tühistatakse osaliselt. Menetluses, mis käsitleb Euroopa patendi kehtivust pädeva kohtu või asutuse ees, on patendi omanikul EPK art 138 lg 3 järgi õigus patenti piirata, muutes patendinõudlust ning selliselt piiratud patent on edasise menetluse aluseks. Seejuures ei või Euroopa patenti muuta EPK art 123 lg-te 2 ja 3 järgi viisil, mis sisaldab sisu, mis ulatub kaugemale algselt esitatud taotluse sisust ning laiendab patendi poolt antava kaitse ulatust. Ka PatS § 39 lg 2 järgi võib patendiomanik nõuda selliste muudatuste tegemist patendis, mis ei muuda patenditaotluse esitamise kuupäeval patenditaotluses avatud leiutise olemust, kuid patendi vaidlustamisega seotud menetluse toimumise ajal apellatsioonikomisjonis või kohtus ei saa patendiomanik esitada PatS § 39 lg 5 järgi Patendiametile patendis muudatuste tegemise nõuet. Samas on apellatsioonikomisjonil PatS § 50 lg 3 p 3 järgi õigus lisaks patendi tühistamisele või tühistamata jätmisele kohustada Patendiametit patenti muudetud kujul jõus hoidma, kui patendiomanik avalduse menetlemise käigus esitab nõude selliste muudatuste tegemiseks patendis, mis ei ole vastuolus patendiseaduses sätestatuga ja millega kõrvaldatakse avalduses toodud patendi jõushoidmist välistavad asjaolud. Kuigi eelnev ei puuduta kohtumenetluses patendinõudluse muutmist, saab patendiomanik ka kohtumenetluses muuta Euroopa patendi puhul patendinõudlust vastavalt konventsioonis märgitule ning taotleda patendi tühistamise vaidluses mh, et patent jääks kehtima piiratud ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea patendiomanik patendinõudluse piiratud ulatuses kehtima jätmiseks esitama kostja patendi tühistamise vastuhagile omakorda vastuhagi patendi piiratud ulatuses kehtima jätmiseks. Patendiomanik saab esitada vastuhagile vastuväite, mille kohaselt vaidleb ta patendi tühistamisele vastu mh põhjusel, et patent tuleks (alternatiivselt) jätta kehtima piiratud ulatuses. See on kooskõlas ka EPK art 138 lg-te 2 ja 3 mõttega. Sellisena on maakohus seda ka menetlenud ning asjaolu, et hageja ei esitanud seda kohe esmases vastuhagi vastuses, ei anna alust jätta seda hilinemise tõttu tähelepanuta.
18.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust jätta hagejale kuuluva patendi EP 255 nõudluspunkti 12 kehtima ka hageja taotletud muudetud kujul.
18.2.1.Hageja soovib lisada patendi EP 255 nõudluspunkti 12 järgmise täienduse: „kasutamiseks ravis, kus ühend manustatakse tableti vormis” või „kasutamiseks vähi ravis suukaudselt manustatavana“.
18.2.2.Nagu ülal märgitud, saab patendiomanik patendi tühistamise vaidluses EPK art 138 lg 3 alusel vaidlusalust patenti piirata. Samas ei või EPK art 123 lg-te 2 ja 3 järgi muuta Euroopa patenti viisil, mis sisaldab sisu, mis ulatub kaugemale algselt esitatud taotluse sisust, ning laiendab selle poolt antava kaitse ulatust. Euroopa patendi õiguskaitse ulatus määratakse EPK art 69 järgi kindlaks patendinõudluse sisuga, kuid patendinõudluse tõlgendamiseks peab siiski kasutama ka leiutiskirjeldust ja jooniseid. EPK art 69 tõlgendamise protokolli kohaselt ei
2-21-11165 tohiks seda sätet tõlgendada selliselt, et Euroopa patendi õiguskaitse ulatuse all mõistetakse üksnes patendinõudluses kasutatud sõnastuse rangelt sõnasõnalise tähendusega määratletud ulatust, kusjuures patendikirjeldust ja jooniseid kasutatakse üksnes patendinõudluses esinevate ebatäpsuste selgitamiseks. Samuti ei tohiks seda tõlgendada selliselt, et patendinõudlus on ainult suunis ning et tegelik kaitse hõlmab seda, mida patendiomanik patendikirjelduse ja joonistega tutvunud vastava ala asjatundja arvates võis selle all mõelda. Vastupidi, seda tuleb tõlgendada kui nende kahe äärmuse vahelise seisukoha määratlemist, mis ühendab endas patendiomaniku õiglase kaitse ning piisava kindluse kolmandatele isikutele. EPO juhiste kohaselt ei ole taotlejatel lubatud EPK art 123 lg 2 alusel parandada oma positsiooni sellise tehnilise sisu lisamisega, mida esialgses taotluses ei olnud avaldatud, kuna see annaks neile põhjendamatu eelise ning võiks kahjustada nende kolmandate isikute õiguskindlust, kes tuginevad algse taotluse sisule. Muutmine on lubamatu, kui taotluse sisu üldine muutus (olgu lisamise, muutmise või eemaldamise teel) toob kaasa selle, et asjatundlikule isikule esitatakse teavet, mida ei ole võimalik otseselt ja üheselt mõistetavalt tuletada taotluses varem esitatust, isegi kui arvesse võtta ka seda, mis on asjatundliku isiku jaoks kaudsel kujul sisaldunud. Selle hindamiseks, kas tegemist on laiendamisega, tuleb võrrelda muudetud nõudluse sõnastust algselt taotletud sõnastusega, kasutades nõudluste tõlgendamiseks EPK art 69 ja selle tõlgendamise protokolli kohaselt kirjelduse ja jooniste abi.
18.2.3.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja taotletud muudatused osaliselt lubatavad, sest ei välju algse patenditaotluse sisust ega laienda patendikaitse ulatust. Hageja patendinõudluse p 12 sõnastuse kohaselt on patendiga kaitstud aine (sorafeniibi tosülaat). Patendikirjelduse kohaselt käsitleb leiutis sorafeniibi tosülaati per se (dtl 226). Nõudluspunkti 12 sõnastusest ei nähtu, et hageja oleks taotlenud selle aine kasutusviisile kaitset. Samas on hageja patendinõudluse p-de 1–11 kohaselt taotlenud patenti arüüluureaühendi (sorafeniibi tosülaadi) ja 5-fluorouratsiili või selle farmatseutiliselt vastuvõetava soola kasutamisel ravimi valmistamiseks ja kasutamiseks vähiravis (dtl 243– 244). Seega viitavad patendinõudluse punktid koosmõjus sellele, et patent tervikuna kaitseb sorafeniibi tosülaati kui ainet ning sorafeniibi tosülaadi ja 5-fluorouratsiili või selle soola koos kasutamist vähiravimi valmistamisel ja vähiravis kasutamisel. Samas nähtub patendikirjelduses (dtl 220) märgitud leiutise valdkonna alalõigust, et „leiutis käsitleb arüüluureaühendeid, nimelt /sorafeniibi tosülaatsoola/, samuti kombineeritult tsütotoksiliste või tsiitostaatiliste toimeainetega /.../ ja nende kasutamist raf-kinaasi poolt vahendatavate haiguste nagu vähk, raviks. See, et sorafeniibi tosülaat üksi või kombineeritult on mõeldud kasutamiseks vähiravis, nähtub ka kirjelduse teistest osadest. Seega nähtub patendikirjeldusest mh patendinõudluse p-s 12 nimetatud aine (sorafeniibi tosülaadi) kasutamine raf-kinaasi poolt vahendatavate haiguste ravis, milleks võib mh olla vähkkasvajate ravi. Sellest tulenevalt saab hageja muudatust „kasutamiseks ravis“ pidada laiendavaks ja seetõttu lubamatuks, kuid muudatus „kasutamiseks vähi ravis“ oleks lubatav, sest see on patendikirjelduses avaldatud ning vastava ala asjatundja saab seda patendikirjeldusest otseselt ja üheselt mõistetavalt järeldada. Tegemist on küll uue tehnilise tunnuse lisamisega, kuid kuna sorafeniibi tosülaadi kasutamine vähiravis oli patendikirjelduses juba nimetatud, ei ole tegemist lubamatu sisu lisamisega. Samuti saab seda pidada lubatavaks patendinõude muutmiseks, sest see kitsendab patendi ulatust, andes patendiomanikule kaitse sorafeniibi tosülaadi kasutamisel vähiravis, aga mitte muudel eesmärkidel.
2-21-11165 Nõudluspunkti 12 sõnastusest ei nähtu ka seda, et hageja oleks taotlenud sorafeniibi tosülaadile kaitset suukaudselt või tabletivormis manustatava ainena. Küll on hageja patendinõudluse p-de 4–6 kohaselt taotlenud patenti arüüluureaühendi (sorafeniibi tosülaadi) ja 5-fluorouratsiili või selle farmatseutiliselt vastuvõetava soola manustamisviisile, sh ravimi manustamisele oraalselt, aga ka tableti kujul, ning p 9 kohaselt nende ainete manustamisele kompositsioonis või eraldi kompositsioonides (dtl 243–244). Lisaks on patendikirjelduses märgitud järgmist: „Arüüluureaühendeid võib manustada suukaudselt, dermaalselt, parenteraalselt, süstimisega, inhalatsiooni või pihustamisega, sublingvaalselt, rektaalselt või vaginaalselt doosiühiku kompositsioonides. /.../ Suukaudseks kasutamiseks mõeldud kompositsioone võib valmistada vastavalt mistahes sobivale meetodile, mis on tuntud farmatseutiliste kompositsioonide valmistamise valdkonnas, /sh tablettide ja kõvade želatiinkapslite kujul/ (dtl 228–229). Seejuures on patendikirjelduses toodud eraldi välja arüüluueraühendi (sorafeniifi tosülaadi) manustamise annused ja manustamise viisid ning märgitud, et selle aine eelistatud manustamisviisiks on suukaudne manustamine (dtl 234). Kirjeldatud näidete kohaselt kasutati kõigis katsetes sorafeniibi tosülaati suukaudselt (p.o.) kuivpulbrina (dtl 236–242). Kuigi kirjeldus seab esiplaanile kahe aine kombineeritud kasutamise, saab vastava ala asjatundja kirjeldusest otsest ja ühemõttelist teavet ka sorafeniibi tosülaadi eraldi kasutamise ja manustamisviiside kohta ning mõistaks, et sorafeniibi tosülaati võib kasutada kombineeritult 5-fluorouratsiiliga samas kompositsioonis või eraldi kompositsioonis, manustades seda kirjelduses nimetatud viisidel ja vormides, sh suukaudselt ja tableti vormis. Nõudluspunktis 12 nimetatud ainele (sorafeniib tosülaat) hageja taotletud täienduse („suukaudselt manustatavana“ või „kus ühend manustatakse tableti vormis“) lisamisel ei oleks seetõttu tegemist algselt avaldatud sisust väljumisega ega patendikaitse ulatuse laiendamisega, sest see manustamisviis ja -vorm olid patendikirjelduses otseselt ja üheselt mõistetavalt avaldatud. Tegemist oleks sorafeniib tosülaadi kui aine patendikaitse ulatuse piiramisega kindlale manustamisviisile ja -vormile, mida saab pidada lubatavaks.
18.2.4.Eelnev ei anna aga alust jätta hageja patenti kehtima sõnastuses: „/sorafeniibi tosülaat/ kasutamiseks vähi ravis suukaudselt manustatavana“, sest ringkonnakohtu hinnangul puuduks ka selliselt piiratud patendil leiutustase. Arvestades Lyons jt artikli lähimat tehnikataset ja hageja leiutise tunnustest tulenevat tehnilist efekti, saaks ka sellisel juhul pidada leiutisega lahendatavaks objektiivseks tehniliseks probleemiks vähiravis tõhusaks osutunud suukaudselt manustatava Raf-kinaasi inhibiitori sorafeniibi efektiivsuse (biosaadavuse) tõstmiseks sobiva ühendi leidmist, mis ei erine ülal p-s 17.4 nimetatud objektiivsest tehnilisest probleemist. Seega tuleks ka sellise sõnastuse korral patendi nõudluspunkt 12 tühistada leiutustaseme puudumise tõttu (vt ülal p 17.5).
18.2.5.Erinev ei oleks olukord ka juhul, kui piirata patenti farmatseutilise ravimvormiga ja sõnastada nõudluspunkt 12 järgmiselt: „/sorafeniibi tosülaat/ kasutamiseks vähi ravis, kus ühend manustatakse tableti vormis“ (alternatiivselt: „/sorafeniibi tosülaat/ kasutamiseks vähi ravis tabletina manustatavana). Sisuliselt tähendaks selline piiramine sorafeniibi tosülaadile patendikaitset üksnes vähiravis kasutatavate tablettide koostisainena ning patendikaitse ei ulatuks sorafeniibi tosülaadi kasutamisele muus vormis vähiravimites. Sellisel juhul saaks lähimat tehnikataset ja hageja leiutise tunnustest tulenevat tehnilist efekti arvestades pidada leiutisega lahendatavaks objektiivseks tehniliseks probleemiks vähiravis tõhusaks osutunud tabletina manustatava Raf-kinaasi inhibiitori sorafeniibi efektiivsuse (biosaadavuse) tõstmiseks sobiva ühendi leidmist. Siin tuleb aga arvestada, et lähima tehnikatasemena oli Lyons jt artiklis juba avaldatud, et aine BAY 43-9006 (sorafeniib)
2-21-11165 suukaudsete tablettide kliinilised katsed vähipatsientidega algasid 2000 juulis. Seda märkisid ka prof J. Østergaard ja S. Frøkjaer oma arvamuses (dtl 4872 jj) ja leidsid, et selle artikli põhjal teaks vastava ala asjatundja, et ainel BAY 43-9006 on terapeutiline toime tableti formulatsioonina, ning koosmõjus Kumar jt artikliga järeldaks asjatundja, et sorafeniibi vaba alus suukaudseks manustamiseks ette nähtud tablettidena osutus kliinilises uuringus efektiivseks erinevate kasvajate vastu. Ka ülejäänud osas on prof J. Østergaard ja S. Frøkjaer hinnanud, kas vastava ala asjatundja oleks ilmselt jõudnud sorafeniibi tosülaadini, mis oleks kasutatav suukaudselt tabletivormi, märkides, et kõige tavapärasemalt sooviks vastava ala asjatundja suukaudse formulatsiooni töötada välja tableti vormis. Sama tuleneb ka R. Ellise arvamusest (dtl 2695 jj). Seega oli vastava ala asjatundjale teada, et on olemas sorafeniibi vorm, mis sobib tablettide koostisainena kasutamiseks ning asjatundjad on seda leiutustaseme kontekstis arvestanud, mistõttu ei mõjutaks ülalnimetatud viisil nõudluspunkti 12 piiramine ringkonnakohtu eelnevalt antud hinnangut leiutustaseme kohta (vt ülal p 17.5).
19.Ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetel, sh uudsust ja prioriteedikuupäeva kohta ei ole apellatsioonkaebuse lahendamisel tähtsust, sest maakohus juhindus hageja väidetud prioriteedikuupäevast ning ka juhul, kui eeldada, et patenteeritud aine oli uudne, puudus sellel vastav leiutustase.
20.Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata.
21.Ringkonnakohus jätab TsMS § 53 lg 2 alusel rahuldamata hageja protokolli parandamise taotluse, sest hageja taotleb protokolli sisu täiendamist ja täpsustamist ning vastavad hageja seisukohad on kohtule kirjalikest menetlusdokumentidest teada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
22.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.