Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Kohtule esitatud pankrotiavaldusest nähtub, et võlausaldaja põhistab pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetust vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p 1 asjaoluga, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse esitanud 16.05.2019, milles palus tagastada võlgnevuse ja intressi kokku summas 9500 eurot 10 päeva jooksul pankrotiavalduse kättesaamisest. Võlgnik kinnitas pankrotihoiatuse kättesaamist 29.05.2019. Võlgnik võlga tasunud ei ole. Võlausaldaja palub nimetada võlgnikule ajutine pankrotihaldur ja välja kuulutada võlgniku pankrot. Võlgniku vastuväited Võlgnik vaidles kirjalikus vastuses pankrotiavaldusele vastu ja palus jätta ajutine haldur nimetamata. Võlausaldajal puudub nõue võlgniku vastu, kuna võlakirjas märgitud 5000 eurot on saadud võlausaldajalt kui kahe eelseisva notariaalse lepingu garantii. Kuna võlausaldaja ühe notariaalse tehingu lükkas edasi, pidi võlgnik kindel olema, et 11.09.2018 tehing toimub. Võlgnik palus e-kirja teel teha ettemaksu summas 5000 eurot selle eest, et kui tehing ei toimu võlausaldaja süül kokkulepitud ajal, siis jääb 5000 eurot võlgnikule. Kui aga tehing ei toimu võlgniku süül, siis tagastab võlgnik saadud rahasumma 5000 eurot võlakirjas toodud tingimustel. 11.09.2018.а toimus kaks notariaalset tehingut poolte vahel, kuid vastavalt notariaalse lepingu nr 1856 punktile 2.3.1 peab võlausaldaja kuni 01.11.2018 võlgnikule tasuma 22 513.41 eurot, pluss viivis 0,5 % tasumata summalt päevas. Antud summa ei ole võlgnikule laekunud ning võlgnik esitas 04.01.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse põhivõlgnevuse ja viivise nõudes X OÜ vastu, kelle seaduslikuks esindajaks on M. M.. 08.01.2019 võttis Harju Maakohus hagi menetlusse tsiviilasjana nr 2-19-162, kus hagejaks on OÜ X, kelle seaduslikuks esindajaks on V. V. ja kostja X OÜ, kelle seaduslikuks esindajaks on M. M.. Antud tsiviilasjas esitatud vastuses selgitas võlausaldaja sama võlakirja kohta, et V. V. soovis, et X OÜ makstav summa (so 22 513.41 eurot) makstaks sularahas enne osa müügilepingute allkirjastamist, kusjuures 5000 eurot sellest soovis V. V. saada ettemaksuna. Sularaha anti 07.09.2018 üle V. V.ile. See summa oli ette nähtud eelnevalt nimetatud kohustuse täitmiseks X. OÜ-le. Eeltoodust nähtuvalt puuduvad võlgniku ja võlausaldaja vahel võlakohustused. Võlgnik palub jätta võlausaldaja avaldus rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda. Kohtumääruse põhjendused Eelistungil jäi võlausaldaja pankrotiavalduse juurde. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ja jäi kirjalike vastuväidete juurde ning palus jätta võlgnikule ajutine haldur nimetamata. Pooltel puudub vaidlus selles, et 07.09.2018 võlakirjaga kinnitas võlgnik, et võlgneb võlausaldajale 5000 eurot, mille lubas tagastada hiljemalt 11.09.2018 ja mittetagastamisel tasuda antud summalt igakuist intress 10%. Oma väidete tõendamiseks on võlausaldaja esitanud võlakirja. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad võlakirja tõlgendamise üle. Vaidlus puudub selles, et 11.09.2018 toimus kaks notariaalset tehingut, millest üks oli X OÜ (endise ärinimega X OÜ) osa müügilepingu, mis oli sõlmitud poolte ja X OÜ (X OÜ ) vahel (notariaalakti nr xxx). Antud lepingu punkti 2.3.1 kohaselt kohustus X OÜ (X OÜ) tasuma võlgnikule /X. OÜ-le 01.11.2018 22 513.41 eurot ja tasumisega viivitamisel viivist 0,5 % tasumata summalt päevas.

Võlgniku selgituste kohaselt antud summat tasutud ei ole. X. OÜ on esitanud kohtule hagi X OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-19-162), kus hageja seaduslikuks esindajaks on võlgnik ja kostja seaduslikuks esindajaks on võlausaldaja. Antud tsiviilasjas on kostja esitanud sama võlakirja oma vastuväidete tõendamiseks, mis on esitatud käesolevas asjas pankrotiavalduse aluseks. Kostja vastusest hagile eeltoodud tsiviilasjas nähtub alljärgnev: „X. OÜ-le makstava summa (22 513,41 eurot) soovis hageja saada sularahas ning see summa maksti hagejale järgmiselt: 5000 eurot tasuti hagejale sularahas 07.09.2018. Selle summa soovis hageja saada ettemaksuna ja pooled vormistasid algselt selle kohta ka vastava võlakirja, samas poolte kokkuleppe kohaselt arvestati see summa X. OÜ-le makstava summa (kokku 22 513,41 eurot) katteks. 5000 euro hagejale sularahas maksmiseks võeti vastav summa 07.09.2018 eelnevalt välja kostja arvelduskontolt.“ Seega on võlausaldaja viidatud tsiviilasjas, milles ta on kostja seaduslik esindaja, seisukohal, et vaidlusalune 5000 eurot tasuti sellesama 07.09.2018 võlakirja alusel X. OÜ-le X OÜ võla katteks. Samas käesolevas asjas on võlausaldaja leidnud, et võlgnik võlgneb antud võlakirjas märgitud summa võlausaldajale. Kohus leiab, et võlausaldaja ei ole vastuolulisi seisukohti esitades oma menetlusõigusi heauskselt kasutanud ning on püüdnud kohut eksitusse viia, mis on TsMS § 200 lg 2 alusel lubamatu. Võlgnik on vastuväidetes märkinud, et vaidlusalused 5000 eurot tasuti talle selleks, et notariaalne tehing toimuks. Võlgnik on esitanud kohtule ka 06.09.2018 e-kirja, mille võlgnik on adresseerinud U. L., kes võlgniku väitel on võlausaldaja abikaasa. Antud e-kirjas kirjutab võlgnik: „Pakun, et kui homme tehingut ei toimu, maksta mulle ettemaks (tagatis) 5000 eurot ja määrata tehingu tähtaeg.“ Seega tõlgendavad pooled vaidlusalust võlakirja erinevalt. Eelnevast tulenevalt tuleb välja selgitada, millise tehinguga tegemist oli ja poolte tahe tehingu tegemisel. Tehinguosaliste tahte tõlgendamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa vastavast regulatsioonist. TsÜS § 67 lg 2 on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 68 lg 1 alusel võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Kindlale isikule suunatud tahtevalduse tõlgendamist käsitleb TsÜS § 75 lg 1, mille kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et pankrotiavalduse aluseks peab olema selge nõue. Nii on PankrS § 15 lg 3 p 1 suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 7 alusel kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohus leiab, et vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses nõue on võlausaldajal võlgniku vastu, tuleb lahendada hagimenetluses. Nii on PankrS § 15 lg 3 punkt 1on suunatud eelkõige sellele, et võlgnikule ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes

taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Taoliselt on varemkehtinud PankrS eespoolosundatud sätetega analoogiliste sätete eesmärki tõlgendanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-150-04. Riigikohus on 06.03.2002 otsuses asjas nr 3-2-1-17-02 punktis 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Kohus leiab, et hagimenetluses on vaja välja selgitada, milline oli tehinguosaliste tahe 07.09.2018 võlakirja koostamisel, kes olid tehingu pooled, millise kohustuse täitmiseks/tagamiseks võlakiri välja antud oli jms. Kohus leiab, et antud asjaolude üle toimub käesoleval ajal vaidlus tsiviilasjas nr 2-19-162. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et nõude põhjendatuse väljaselgitamine väljub käesoleval juhul ajutise halduri nimetamise eelduseks oleva nõude selguse hindamise raamidest ning tuleb seega lahendada hagimenetluses. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et võlgnikule tuleb ajutine pankrotihaldur võlausaldaja avalduse alusel jätta nimetamata. Menetluskulud PankrS § 15 lg 6 kohaselt kui kohus ei nimeta võlausaldaja avalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Menetluskulud tuleb jätta võlausaldaja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Võlgnikule on osutatud õigusabi 7,5 tunni ulatuses tunnitasumääraga 120 eurot käibemaksuta kokku summas 900 eurot. Võlausaldaja võlgniku menetluskulude suurust vaidlustanud ei ole. Kohus, tutvunud võlgniku menetluskulude nimekirjaga, leiab, et see on põhjendatud. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-16). Kohus on seisukohal, et võlgniku lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (ilma käibemaksuta) on vastavuses turuhinnaga,

põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga (nr 3-2-1-93-13 ja nr 3-2-1-115-13). Kohus leiab, et arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, võlgniku esitatud vastuväidete ulatust ja eelistungi toimumise aega, tuleb võlgniku põhjendatud õigusabikulude suuruseks määrata 900 eurot. Nimetatud summa tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.