XX hagi YY vastu alusetult saadud 9105 eurot ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.08.2019 määrus tsiviilasja menetlusse võtmisest keeldumise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XX (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja Dmitri Štšerbin Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 26.08.2019 määrus ja saata tsiviilasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.XX määruskaebus rahuldada.
3.Menetluskulud määrab kindlaks ja jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa edasi kaevata (TsMS § 372 lg 5). Asjaolud ja maakohtu määrus
XX (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu, milles palub kostjalt välja mõista alusetult saadud 9105,00 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise alates hagi esitamisest kuni põhivõla täitmiseni. Hagi asjaolude kohaselt on hagejal ja kostjal ühine laps CC. Ajavahemikul 16.03.2016 kuni 27.06.2019 on kostja saanud hagejalt rahalisi vahendeid summas 9105,00 eurot selgitusega „Alimendid C“. Eelnimetatud perioodil on laps elanud ja viibinud hagejaga üle 70% ajast. Hageja on rahuldanud kõik lapse vajadused (ka ajal, kui laps viibis kostja juures), ostnud vajalikke asju ja teinud muid vajalikke kulusid lapsele enda
isiklikest rahalistest vahenditest. Hageja ja kostja vahel puudus kokkulepe elatise rahas tasumiseks, samuti puudub ka hagejat elatise tasumist kohustav kohtulahend. Hagejal puudus kohustus ajavahemikul 16.03.2016 - 27.06.2019 maksta kostjale raha mistahes selgitusega ja kostja on saanud hagejalt raha ilma õigusliku aluseta (VÕS §-le 1028).
2.Maakohus keeldus hageja nõude menetlusse võtmisest. Vastavalt TsMS § 371 lg 2 p-s 2 sätestatule võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Praegusel juhul ei ole hagejal hagiga taotletavat eesmärki võimalik saavutada. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-65-14, p 10). Seejuures tuleb VÕS § 1028 kohaldamine kõne alla üksnes juhul, kui üleandja soovis saadu üleandmisega täita oma kohustust saaja ees, st kui üleantu kujutas endast sooritust olemasoleva või tulevase kohustuse täitmise eesmärgil. Seetõttu on oluline üleandjapoolne tahe teha sooritus teatava kohustuse täitmiseks. VÕS § 1028 ei ole kohaldatav, kui üleandja teab, et ta ei täida üleandmisega oma kohustust saaja ega kolmanda isiku ees. Kohustust ei ole olemas eelkõige juhul, kui üleandja teeb teise isiku kasuks teatava soorituse arvates, et ta on selliseks toiminguks lepingu või muu õigusliku aluse tõttu kohustatud, vastav õiguslik alus aga tegelikkuses puudub, nt seetõttu, et isikute vahel ei ole vastavasisulist lepingut üleüldse sõlmitud või seetõttu, et isik täidab kohustuse, mis tuleneb lepingust, mida ei ole tegelikult sõlmitud või mis on tühine, või muu kohustuse, mille olemasolu üleandja ekslikult eeldab. Maakohus asus seisukohale, et lähtuvalt hagi asjaoludest ei ole käesoleval juhul täidetud VÕS § 1028 lg 1 eeldused. Hageja väidete kohaselt puudus hagejal kohustus teha kostjale ajavahemikul 16.03.2016 – 27.06.2019 rahalisi sooritusi. Hagist ei nähtu hageja kui üleandjapoolset tahet teha sooritus teatava kohustuse täitmiseks, mida tegelikult ei eksisteerinud. Veelgi enam, PKS § 97 p 1 kohaselt on ülalpidamist saama õigustatud isikuks alaealine laps. PKS § 100 lg kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Eelpool toodud sätetest tulenevalt on lapsest lahus elaval vanemal seadusest tulenev elatise tasumise kohustus, olenemata sellest, kas lapsevanematel on kokkulepe elatise tasumise kohta või mitte. Samuti ei ole asjakohane hageja viide, et puudub elatise maksmiseks kohustav kohtulahend. Asjaolu, et hageja on elatise tasunud kostja arvelduskontole, ei tähenda, et kostja on hageja arvelt alusetult rikastunud. Kohus juhib tähelepanu, et lapsele makstava elatise tasumine lapsega koos elava vanema arvelduskontole on praktikas tavapärane. Maakohus selgitas täiendavalt, et kui hageja suhtes oleks elatise tasumiseks kohustav kohtuotsus, siis TsMS § 459 lg 1 aluseks oleks hagejal võimalus esitada hagi elatise vähendamiseks, kui elatise vähendamiseks on seaduses sätestatud alused täidetud. Olukorras, kus puudub elatise tasumiseks kohustav kohtuotsus, saab hageja pöörduda kohtusse elatise vähendamise või elatise tasumisest vabastamise hagiga, kui elatise vähendamiseks või maksmisest vabastamiseks on seaduses sätestatud alused täidetud. Oluline on siinkohal see, et
tagasiulatuvalt ei saa elatist vähendada, samuti ei saa elatise tasumise kohustusest vabastada hagejat tagasiulatuvalt. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et hageja hagi on perspektiivitu, sest hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Juhindudes TsMS § 371 lg 2 p-st 2 keeldus maakohus hageja hagiavalduse menetlusse võtmisest. Hageja määruskaebus
3.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja võtta hagi menetlusse. Maakohus on vääralt tõlgendanud perekonnaseaduse sätteid elatise tasumise osas. Lapsel on õigus saada vanemalt elatist rahas, kuid see õigus tekib ainult perekonnaseaduses sätestatud eelduste täitmisel. Nimelt PKS § 100 lg 2 kohaselt alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Seega oleks hageja kohustus tasuda lapsele (läbi kostja) elatist rahas üksnes siis kui hageja ei elaks koos lapsega või hageja ei osaleks lapse kasvatamises ja ülalpidamises. Hageja on rahuldanud kõik lapse vajadused, kostja seda teinud ei ole. Hagejal puudus kohustus maksta (lisaks sellele, et hageja tasus kõik lapse kulud) elatist kostjale, mille kostja on kulutanud enda isiklike vajaduste rahuldamiseks. Hageja, makstes kostjale raha selgitusega „Alimendid C“ arvas ekslikult, et ta peab maksma raha kostjale isiklikult, sest hageja ja kostja enam koos ei ela. Hageja ei teadnud, et seadus kohustab hagejat maksma elatist rahas just lapsele ja üksnes juhul, kui hageja ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises või ülalpidamises. Hageja soovis raha ülekandmisega täita olematut kohustust kostjale isiklikult. Kohustus on olematu. Muuhulgas puudus ka lapsele raha maksmise kohustus elatisena kostja kontole. Ringkonnakohtu seisukoht
4.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 3). Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
5.Maakohus on asunud ebaõigesti seisukohale, et hagi on perspektiivitu ja esineb alus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, on maakohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel.
6.Hageja on nõude esitamisel tuginenud sellele, et hageja on alaealise lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks tasunud kostjale igakuiselt elatist ajavahemikul 16.03.2016 kuni 27.06.2019, kuigi hagejal seda kohustust ei olnud, sest hageja kannab kõik lapse kulud ja laps elab üle 70% ajast koos hagejaga. Kuni 1. juulini 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 72 lg 1 kohaselt ei võinud väljamakstud elatist tagasi nõuda, välja arvatud juhul, kui tühistatud kohtulahend põhines esitatud valeandmetel või võltsitud dokumendil. Kehtiv perekonnaseadus ei sätesta piirangut makstud elatise tagasinõude suhtes, samuti ei nähtu piirangut muudes seadustes. Kehtiv PKS-i regulatsioon on loodud Saksa perekonnaseaduse eeskujul. Saksa õiguspraktikas tunnustatakse alusetult makstud elatise tagasinõudmist alusetu rikastumise sätete alusel (BGB § 812) (vt https://www.anwalt.de/rechtstipps/zu-viel-unterhalt-fuers-kind-gezahlt-unterhaltzurueckfordern_128637.html).
Võlaõigusseaduse § 1028 sätestab kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise alused. Lõige 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seega vastavalt VÕS §-le 1028 lg 1: 1) peab võlgnik olema rikastunud võlausaldaja arvel (rikastumine on võlgniku vara suurenemine võlausaldajalt millegi saamise kaudu). 2) rikastumine peab olema toimunud võlausaldaja soorituse kaudu (mingi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena). Sooritus tähendab teise isiku vara tahtlikku ja eesmärgipärast suurendamist mingi kohustuse täitmise eesmärgil. 3) võlausaldaja soorituseks peab puuduma õiguslik alus, mis avaldub ühe alusena selles, et kohustust ei ole olemas (olematu kohustuse täitmine, kui isik arvab ekslikult, et tal on kohustus teise isiku ees). Hagist nähtuvalt võib hageja tugineda sellele, et ta täitis enda arvates seadusest tulenevat (ülalpidamis)kohustust, aga seda kohustust ei olnud olemas. Pole välistatud konkludentse kokkuleppe sõlmimine lapse jaoks elatise tasumisega lapse isa ja ema vahel. Millise kohustuse (kas seadusest tuleneva või ema-isa vahelisest kokkuleppest tuleneva) täitmisega täpsemalt tegu on, saab tuvastada asja sisulisel lahendamisel. Seega võis kostja rikastuda hageja arvel. Hageja peab hagis välja tooma üksnes VÕS § 1028 lg 1 asjaolud. Kostja saab esitada VÕS § 1028 lg 2 ja § 1033 nimetatud vastuväiteid.
7.Eeltoodust tulenevalt ei esine TsMS § 371 lg 2 p-s 2 sätestatud alust hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks, maakohtu määrus tuleb tühistada ja saata avaldus maakohtule menetlusse võtmiseks otsustamiseks.
8.Kuna asi saadetakse maakohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.