Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Võlgnik HJ (pankrotis, isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad advokaat Janne-Liisa Ottis ja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper Usaldusisik RJ Võlausaldajad: OÜ SLG Group (registrikood 10640781) seaduslik esindaja AS, Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts, MT (isikukood XXXXXXXXXXX), ON (isikukood XXXXXXXXXXX), Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts (registrikood 10625474) seaduslik esindaja RK, Osaühing VAN DER KNOX (registrikood 10789499) lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Kristjan Aava, Osaühing Merimetsa Hambakliinik (registrikood 11023990) seaduslikud esindajad KP ja TP, NJ (isikukood XXXXXXXXXXX) seaduslik esindaja TT, Eesti Vabariik (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) lepinguline esindaja Sirle Luist
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 3. juuni 2019. a määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi.
Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud HJ kanda.
4.Määrata kindlaks Osaühingu VAN DER KNOX hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista HJ-lt Osaühingu VAN DER KNOX kasuks välja ringkonnakohtu menetluskulud 330 eurot. Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja puudutatud isikute seisukohad
1.Harju Maakohus lõpetas 27. märtsi 2014. a määrusega HJ (võlgnik) pankrotimenetluse raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist, algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ning nimetas võlgniku usaldusisikuks RJ. Maakohus parandas määrust
5.jaanuari 2016. a määrusega. Pankrotimenetluses on 10 võlausaldajat, kelle tunnustatud nõuete eest on jäänud raha saamata.
2.Harju Maakohus küsis usaldusisikult aruandeid 7. juulist 2015 kuni 18. märtsini 2019. Mh küsis maakohus 18. novembril ja 7. detsembril 2015 tõendeid ja selgitusi ka võlgnikult endalt, sh tema kontole ajavahemikul 1. mai 2014 kuni 17. veebruar 2015 tema töötasule lisaks laekunud 23 300 euro päritolu kohta ning väljamaksete kohta isikutele, kes ei ole võlausaldajad (kokku 3500 euro ulatuses). Lisaks selgitas maakohus usaldusisikule korduvalt, et tema
20.märtsil 2018 esitatud aruanne on puudulik, kuna sellest ei nähtu põhjust, miks ei ole võlausaldajatele väljamakseid tehtud. Ühtlasi juhtis maakohus tähelepanu sellele, et võlgniku subjektiivne nägemus vajalikest kulutustest ei saa olla aluseks sellele, et võlausaldajatele ei jätku raha väljamaksete tegemiseks. Maakohtule esitatud aruannete ja tõendite kohaselt töötab võlgnik alates 1. aprillist 2013 XXX ja tema töötasu oli ajavahemikul 2013. a kuni 2019. a 959 – 1300 eurot (bruto).Võlgniku igakuised kulud olid 1150 eurot. Võlgnikul on kaks alaealist ülalpeetavat, kellest üks ei ela temaga koos. Viimase esitatud aruande kohaselt oli usaldusisiku käsutuses 3148,58 eurot, kuid võlausaldajatele väljamaksete tegemist ei pidanud usaldusisik võimalikuks. Aruannetele olid lisatud võlgniku Swedbank AS-i kontoväljavõtted. Võlgniku selgituste kohaselt ei ole tal teisi sissetulekuid peale töötasu. Samuti ei ole võlgnikul vara. Sularahasissemaksed on tehtud 2015. a alguses koos elukaaslasega müüdud kinnisasja müügist saadud rahaga, mis kulub praegu arvete tasumiseks. Samuti aitavad rahaga sõbrad/tuttavad ja perekonnaliikmed. Lisaks võttis võlgnik lähikondsetelt laenu. Ülejäänud raha kannab võlgnik usaldusisiku pangakontole.
3.Võlgnik esitas 25. aprillil 2019 maakohtule taotluse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja kohustustest vabastamiseks.
4.Võlausaldajad MT, Osaühing VAN DER KNOX ja Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts palusid menetluse lõpetada ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata, sest võlgnik on süüliselt rikkunud oma kohustusi ja kahjustanud sellega nende huve. Võlausaldajad AS SEB Pank ja ERA Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts teatasid, et neil ei ole vastuväited võlgniku taotlusele, kuna neile on võlg tasutud. Ühtlasi teatas AS SEB Pank, et ei soovi menetluses osaleda. Ülejäänud võlausaldajad oma seisukohta ei avaldanud.
2 (6)
5.Maakohus kuulas 27. mai 2019 istungil ära võlgniku, usaldusisiku ja Osaühingu VAN DER KNOX esindaja. Ülejäänud võlausaldajad ärakuulamiseks soovi ei avaldanud. Esimese astme kohtu määrus
6.Harju Maakohus lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, keeldus võlgnikku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ja vabastas usaldusisiku tema kohustustest. Maakohus leidis, et võlgnik rikkus kohustustest vabastamise menetluses süüliselt oma kohustusi (oli vähemalt raskelt hooletu), kuna ei teinud võlausaldajatele menetluses väljamakseid ja varjas oma sissetulekuid ning kahjustas sellega võlausaldajate huve. Seetõttu tuleb võlgniku kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ja jätta võlgnik kohustustest pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 2 p 2 ja § 173 alusel vabastamata. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt oli kohustustest vabastamise menetluse kestel regulaarselt probleeme võlgnikult vajaliku teabe saamisel ning selle aja jooksul võlausaldajatele ühtegi väljamakset ei tehtud. Võlgniku väitel on tema igakuine sissetulek 1300 eurot (bruto), kuid võlgniku pangakontole on regulaarselt laekunud ajavahemikul 2018. a märtsist kuni 2019. a märtsini kokku 48 716,03 eurot, mille päritolu kohta antud selgitused, et võlgnikku aitavad sõbrad/tuttavad ja osa raha laekub kunagisest korteri müügist, on üldsõnalised. Arvestades, et võlgniku keskmine pangakontole laekunud neto töötasu ajavahemikul
31.oktoobrist 2018 kuni 12. märtsini 2019 oli 1281,66 eurot, oleks ainuüksi sel perioodil tulnud usaldusisikule üle anda 1431,25 eurot (PankrS § 173 lg-d 3–5 ja täitmenetluse seadustik (TMS) § 132 lg 2). Lisaks tuleb võlgniku pangakontole laekunud teisi summasid käsitada võlgniku sissetulekuna, sest võlgnik ei ole tõendanud ega põhistanud, et need summad ei olnud tema käsutuses igapäevaste kulutuste katteks. Kui võtta aluseks viimase viie kuu (2018. a oktoobrist kuni 2019. a veebruarini) laekumiste kogusumma 27 151,93 eurot, ja arvestada maha sellest mittearestitav osa ning võlgnikule seaduse alusel jääv osa, oleks sel perioodil pidanud võlausaldajatele tehtavate väljamaksete suurus olema 16 988,95 eurot. Kuna võlgnik neid summasid võlausaldajale tasunud ei ole, on ta võlausaldajate eest süüliselt oma vara varjanud ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Maakohtu seisukohta ei muutnud ka 27. mai 2019 võlgniku antud selgitused, et tal on võlausaldajatele hoiustatud 3148 eurot, mis ootab väljamaksmist. Väidetavalt hoiustatud summa on kordades väiksem summast, mis tegelikult kuulunuks viimase viie aasta jooksul võlausaldajatele väljamaksmisele. Lisaks on põhjendamatu võlgniku väide, et ta ei teadnud, kellele väljamakseid teha, sest võlgnik ei pöördunud kordagi sellise probleemiga maakohtu poole. Ühtlasi näitab võlgniku selline käitumine vastutustundetut suhtumist oma kohustuste täitmisse ja teadlikku võlausaldajate huvide kahjustamist, sest võlausaldajad on jäänud ilma nendele kuuluvatest rahalistest väljamaksetest. Samuti ei ole põhjendatud võlgniku väited, et väljamaksed jäid tegemata, kuna ta soovis käia puhkusel ja ennast hästi tunda. Selline võlgniku suhtumine viitab raskele hooletusele oma kohustuste täitmisel. Maakohus märkis veel kohtupraktikale viidates, et kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita ning andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Arvestades, et võlgnik väidab pärast viie aasta möödumist, et ta ei olnud oma kohustustest teadlik, ei ole võlgnik kohustuste täitmisel endast parimat andnud. Selline võlgniku käitumine väljendab samuti rasket hooletust. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
3 (6)
7.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätkata kohustustest vabastamise menetlust ja vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Määruskaebuse kohaselt heitis maakohus võlgnikule põhjendamatult ette seda, et võlgnik ei esitanud kohtule nõuetekohaselt teavet. Võlgnik suhtles kohtuga parimal viisil ja vastavalt oma teadmistele ning tegeles mõistlikult tulutoova tegevusega. Võlgnik ei ole õigusteadmistega isik, kes ilma kohtu juhisteta oleks võimeline kohtule täiendavaid dokumente esitama. Maakohus ei ole ka selgitanud ega viidanud, milles võlgniku rikkumised seisnesid. Ekslik on maakohtu seisukoht, et lisaks töötasule võlgniku pangakontole laekunud summasid tuleb käsitada võlgniku sissetulekuna. Võlgnik on nende summade päritolu kohta selgitusi andnud ja maakohus ei ole täiendavaid selgitusi ega tõendeid küsinud. Kuna võlgnik ei olnud teadlik sellest, et ta peab tõendama, et laekunud raha ei saa arvestada tema sissetulekuna, mille arvel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada, ei ole maakohtu seisukoht seaduslik ega põhjendatud. Lisaks ei olnud võlgnikul PankrS § 173 lg 2 alusel kohustust oma väiteid tõendada, mistõttu ei saa praegusel juhul pidada väidete tõendamata jätmist viidatud sättest tulenevate kohustuse rikkumiseks. Võlgnik viitab Riigikohtu 2. novembri 2016. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16 eriarvamuses avaldatud seisukohale. Praeguses asjas ei ole maakohus tuvastanud, et võlgniku väited ei vasta tõele. Väljamaksete tegemine on usaldusisiku, mitte võlgniku kohustus. Seetõttu ei saa võlgnik vastutada võlausaldajatele väljamaksete tegemata jätmise eest ja selle kohustuse rikkumine ei saa olla aluseks võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks. Maakohtu põhjendustest ei nähtu ka, kuidas võlgnik süüliselt võlausaldajate huve kahjustas.
8.MT, Osaühing VAN DER KNOX ja Haridus- ja Teadusministeerium vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ühtlasi palus Osaühing VAN DER KNOX jätta menetluskulud võlgniku kanda. NJ esindaja märkis, et praegune menetlus teda ei puuduta ning Osaühing Merimetsa Hambakliinik märkis, et võlga tasutud ei ole. Teised võlausaldajad oma seisukohta ei avaldanud.
9.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21).
11.Praeguses asjas vaieldakse selle üle, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldunud vabastamast võlgnikku tema pankotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Esmalt selgitab kolleegium, et füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib PankrS § 175 lg 1, mille järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus PankrS § 175 lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate 4 (6)
huve. Seega, kui esineb mõni PankrS §-s 173 sätestatud alus, siis ei pea kohus kaaluma võlgniku ja võlausaldajate huve, sest võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud.
12.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus on lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse PankrS § 175 lg 2 p 2 ja § 173 lg 2 alusel seetõttu, et võlgnik ei asunud võlausaldajate nõudeid täitma ja on seejuures varjanud saadud tulu. Maakohus tuvastas, et võlgniku aruannetes esitatud andmed olid ebaõiged, st ei kajastanud kogu võlgniku sissetulekut. Nimetatud asjaolu tuvastamisel ei ole maakohus oluliselt menetlusõiguse norme rikkunud. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja § 659 järgi võtab nimetatud tuvastatud asjaolu määruskaebuse lahendamisel aluseks ka ringkonnakohus. Kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita, mistõttu ei saa võlgnik väita, et ta ei teadnud oma kohustuste täitmise vajadusest. Maakohus selgitas võlgnikule kohustusi menetluse kestel (nt I kd, tl 131) ja tegi talle korduvalt päringuid asjaolude täpsustamiseks (I kd, tl 170; II kd, tl-d 31, 45, 79). Kolleegiumi hinnangul sai võlgnik aru, et vaidlusalust tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole võlgnik võlausaldajatele väljamakseid teinud, kuigi ta omas sissetulekut, mis väljamaksete tegemist võimaldas.
13.Kui kohus tuvastab, et võlgnik on oma tulusid PankrS § 173 lg 2 mõttes varjanud, siis on ühtlasi ka tuvastatud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi. Maakohus leidis, et võlgnik oli tulude varjamisel raskelt hooletu. Kolleegium peab vajalikuks selles osas maakohtu määruse põhjendusi muuta. Tuvastades, et PankrS § 173 lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid varjanud, tuvastab kohus ühtlasi, et võlgnik on kohustusi rikkunud tahtlikult (vt Riigikohtu 2. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 17). Seega on tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 mõttes.
14.Kolleegium ei nõustu määruskaebuse tõendamiskoormise ebaõigesti.
väitega,
et
maakohus
on
määranud
Maakohus palus võlgnikul korduvalt selgitada tema pangakontole ajavahemikul 1. mai 2014 kuni 17. veebruar 2015 ja 31. oktoober 2018 kuni 12. märts 2019 sularahamaksetega ja ülekannetega tehtud raha päritolu, viidates konkreetsetele summadele (I kd, tl 170; II kd, tl 79). Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgniku üldsõnalised selgitused, et tegemist ei ole tema tuluga, mistõttu ei saa sellele pöörata sissenõuet, ei ole tõendatud. Olukorras, kus maakohus tuvastas võlgniku pangakontole tehtud ülekanded ja küsis nende kohta võlgnikult korduvalt selgitust, pidi võlgnik tõendama, et tegemist ei ole temale kuuluva rahaga või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele (vt eespool viidatud määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 16). Maakohtu üldiste arvutuste järgi tuli 2018. a oktoobrist kuni 2019. a veebruarini teha võlausaldajatele väljamakseid 16 988,95 euro ulatuses. Sellises ulatuses võlausaldajatele väljamakseid tehtud ei ole (II kd, tl 53). Viimase aruande kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel võlausaldajate nõuete täitmiseks hoiustatud kokku 3148,58 eurot, millest aga väljamakseid tehtud ei ole.
15.Iseenesest on õige määruskaebuse väide, et väljamaksete tegemine on usaldusisiku kohustus (PankrS § 172 lg 2). Praegusel juhul aga tuvastas maakohus, et võlgnik on oma sissetulekuid varjanud ega ole usaldusisikule väljamaksmisele kuuluvaid summasid kooskõlas PankrS § 173 lg-ga 4 üle andnud. Isegi kui hoiustatud summa on 3148,58 eurot, siis on see kordades väiksem summast, mis tuli välja maksta.
16.Põhjendamatu on võlgniku etteheide, et maakohtu määruse põhjendustest ei nähtu, kuidas võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Maakohus on tuvastanud, et võlgnikul oli tulu, mis kuulus võlausaldajatele väljamaksmisele. Samuti tuvastas 5 (6)
maakohus tulu varjamise. Tulu varjamine tõi kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise, sest võlausaldajatele jäeti välja maksmata raha, mida nad olid PankrS § 172 lg-st 2 tulenevalt õigustatud saama.
17.Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Praegusel juhul esitas võlausaldajatest avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks Osaühing VAN DER KNOX. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutati talle ringkonnakohtu menetluses õigusteenust kokku 2 tunni 45 minuti ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Seega nõuab Osaühing VAN DER KNOX võlgnikult 330 euro ulatuses menetluskulude hüvitamist. Menetluskulud tulenesid võlgniku esitatud määruskaebusele seisukoha koostamisest. Arvestades esitatud seisukoha sisu ja mahtu ning seda, et seisukoha koostamiseks pidi Osaühingu VAN DER KNOX lepinguline esindaja tutvuma määruskaebusega, on selle koostamise ajakulu TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi vajalik ja põhjendatud. Samuti on vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja tunnitasu ning see ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
18.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
19.Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik (PankrS § 175 lg 6). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.