Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

29.12.2018.a kuni põhinõude täitmiseni. Hagi õigeksvõtul põhinev otsus on tagatiseta viivitamata täidetav. Otsus on viivitamata täidetav osas, millega kohus mõistab SmartLynx Airlines Estonia OÜ-lt E R’i kasuks välja hüvitise summas 400 eurot. Otsus on viivitamata täidetav osas, millega kohus mõistab SmartLynx Airlines Estonia OÜ-lt T K’a kasuks välja hüvitise summas 400 eurot. Menetluskulude jaotus

Hageja edastas 23.09.2018 lennuettevõtjale teistkordse pöördumise, kus kinnitas, et kuigi lennuettevõtja ei soovi hilinemise eest vastutust võtta ning keeldub hüvitise maksmisest, ta oma õigustatud nõudest ei loobu. Hageja täpsustas lisaks nõude ulatust, kuna täiendavalt TallinnAnatalya vahemaad ning lennureisijate õigusi käsitleva Euroopa Liidu määrust hinnates kujuneb hüvitise suuruseks 400 eurot reisija kohta. Lennuettevõtjale sai antud viimane tähtaeg nõude tasumiseks enne kohtusse pöördumist ning teavitatud viivitusintressi nõudmisest. Lennuettevõtja pole hageja 23.09.2018 pöördumisele vastanud ega nõutud hüvitist tasunud. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on reisijal, kelle lend on sihtkohta hilinenud vähemalt kolm tundi, õigus saada lennuettevõtjalt hüvitist samas määras, mis lennu tühistamise korral. Tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest nr 261/2004 on reisijatel õigus lennu tühistamise korral määrusega kehtestatud hüvitisele, mille määr sõltub lennu pikkusest ning marsruudist, samuti ooteaja pikkusest ja võib ulatuda 125 eurost kuni 600 euroni. Õigus hüvitisele oleneb lennu tühistamise korral mitmest asjaolust - nii sellest, kui varakult reisijaid lennu tühistamisest teavitati kui ka sellest, mis oli tühistamise põhjuseks. Euroopa Kohtu kinnitusel puudub mõistlik põhjendus, miks hilinemise tõttu kannatanud reisijad peaksid olema halvemas olukorras kui reisijad, kelle lend tühistatakse. Lisaks hüvitise maksmisele peab lennuettevõtja võimaldama sööki, vajadusel ka majutust (näiteks juhul, kui lend lükatakse järgmisele päevale) ja transporti. Hageja juhib tähelepanu, et 01.05.2018 toimunud lennuhilinemine oli ebamõistlikult pikk, kurnav ning möödus täielikus teadmatuses. Terve päeva vältel edastati reisijatele infot uue väljumisaja suhtes, mis taas ei realiseerunud. Sellise solgutamise tõttu oli hageja sunnitud oma 1aastase lapsega terve päeva vältel sõitma mitu korda edasi-tagasi lennujaama vahet, sest lapsele oli varutud käsipagasisse hädavajalik lennureisiks, mitte aga tundide pikkuseks ootamiseks lennujaamas. Ebamugavusi tekitas väikelapse lennujaamas pesemine, toitmine ning magama panemine. Terve päeva oli lapse ning ka hageja ja tema elukaaslase tavapärane režiim häiritud. Kuna väljalend oli planeeritud kell 08:00 hommikul ning lennujaamas tuli olla 2 h varem, tähendas see hagejale ja tema elukaaslasele ööpäev ülevalolekut, kuna sihtkoha hotelli jõuti alles 02.05.2018 kell 07:10 hommikul. Lisaks tuleb märkida, et vastavalt lennureisijate õigusi käsitleva Euroopa Liidu määruse nõudele tuleb hilinenud lennu korral tagada esmane hoolitsus. Ka nimetatud küsimuses oli lennuettevõtja käitumine puudulik. Tallinna lennujaama töötajad jagasid hommikul ühe toidutalongi, mille väärtus oli 10 eurot, reisija kohta. Arvestades lennujaama hinnataset ja toiduvalikut, pole mõeldav, et 1-aastane väikelaps saab terve päeva vältel lennujaamas tervislikult ja mitmekülgselt toidetud 10 euro eest. Ühtlasi pole arvestades lennu hilinemise kestvust, so üle 16 tunni, ka täiskasvanud inimesele 10 euro väärtuses toidukupong piisav. Seega tuli kõnealuseid asjaolusid arvestades lennujaamast lahkuda ja vajalikud asjad soetada. Lennu hilinemise tõttu kaotas hageja koos elukaaslase ja lapsega sisuliselt kaks päeva ostetud reisist, sest esimene päev möödus Tallinnas väljalendu oodates ning terve öö lennukis ja Antalya lennujaamas veetes tuli järgmisel päeval magada, et end välja puhata. Euroopa Kohus on mitmetes oma lahendites (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-402/07 ja C-432/07; kohtuasjades C-581/10 ja C-629/10) selgitanud, et tehniline rike ei ole erakorraline asjaolu. Seega tulenevalt punktis 4 toodud lennureisijate õigusi käsitleva määruse artikli 7 lg-s 1 ettenähtust, taotleb hageja lennuettevõtjalt endale, elukaaslasele ja lapsele tekitatud ebamugavuste eest seoses ebamõistlikult pika lennu hilinemisega 400 eurot reisija kohta, kokku summas 1200 eurot. Lisaks palub hageja välja mõista lennuettevõtjalt enda kasuks viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõude 1200 eurot tasumata osalt. Kostja vastus

Kostja võtab osaliselt hagi õigeks, kuid ei tunnista kõiki tema vastu suunatud nõudeid. Kostja võtab hagi õigeks seoses hüvitise maksmise kohustusega hagejatele I ja II, kuid vaidleb vastu hüvitise maksmise kohustusele hagejale III, kuivõrd tegu on imikuga. Samuti vaidleb kostja vastu Hageja poolt esitatud ulatuses viivise nõudele. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Määrus nr 261/2004 (Artikkel 3(3) sätestab, et käesolevat määrust ei kohaldata reisijatele, kes reisivad tasuta või vähendatud hinnaga, mis ei ole vahetult või kaudselt üldsusele kättesaadav (...). Vastavalt Hageja poolt esitatud broneeringukinnitusele on T. E. R’i puhul tegu alaealisega, kes on sündinud 01.03.2017. T. E. R reisis lennuga MYX541, mis toimus 01.05.2018. Lennu toimumise ajal oli alaealise vanuseks 1 aasta ja 2 kuud. Kostja juhib tähelepanu, et alaealise juurde on tehtud märge INF (inglise keeles ’’infant’’ – imik). Harilikult reisib imik tasuta ja täiskasvanud reisija hoiab last süles, ilma lisaistet broneerimata, vastav regulatsioon tuleneb ka Smartlynxi Reisijate ja Pagasiveo tingimuste Punktist 10.14, mis sätestab, et alates teisest eluaastast vajavad lapsed lennukis eraldi istet. Reisibroneeringu on väljastanud Tez Tour reisibüroo, millest tulenevalt kehtivad reisile reisikorraldaja Tez Tour tingimused. Tez Touri veebilehel1 on avalikult kättesaadav ’’TEZ Tour pakettreiside üldinfo ja terminite selgitused’’ alapeatükk ’’Lastega reisimine’’, mis sätestab järgmist: Alla 2-aastasel lapsel ei ole lennukis oma istekohta. Juhul kui laps saab reisi ajal 2 aastaseks, on tagasilennuks vajalik lennukoht ning reisi hinnale lisandub vastava lennupileti maksumus. Sellisel juhul tuleb tellimus vormistada büroos. Põhjusel, et T. E. R’i puhul on tegu alaealisega, kes reisis Tez Touri paketi alusel Smartlynxi lennuga ning oli reisi toimumise ajal alla 2 aasta vana (imik), puudus tal eraldi lennukoht ning tulenevalt Tez Touri tingimustest, ei ole tema suhtes lisandunud lennupileti maksumust, mida võib kostja hinnangul käsitleda kui tasuta või vähendatud hinnaga reisimist Määruse Artikkel 3(3) mõistes. Samuti ei ole kostja hinnangul alust kahelda, et T. E. R’i suhtes oleks kehtinud muud tingimused, kuivõrd Tez Touri pakettreiside üldinfos toodud tingimused kehtivad Tez Touri pakettreisidele. Käesoleva menetlusdokumendi punktidest 6-9 tulenevalt on kostja seisukohal, et lennuettevõtjal ei lasu Määrusest tulenevat kohustust tasuda hüvitist T. E. R’ile. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Määrus ei näe ette kindlat tähtaega, mille jooksul peab raha olema lennureisijale lennuettevõtte poolt välja makstud lennu hilinemise või tühistamise korral. Sellest tulenevalt on hüvitis väljamakstav mõistliku aja jooksul peale võlasuhte tekkimist. Montreali konventsioon näeb reisija kohustusena hüvitise saamiseks ette vedajale kirjalikult nõudest teatamise. Kostja on seisukohal, et antud juhul võlasuhte tekkimine eeldab põhjendatud nõude esitamist lennuettevõtjale. Kostja hinnangul on Hageja oma 08.07.2018 nõudekirjas esitanud põhjendamata nõude, millest tulenevalt ei saanud võlasuhe tekkida ja kohustus muutuda sissenõutavaks enne korrektse nõude esitamist, 23.09.2018. Kostja juhib kohtu tähelepanu, et

Hageja on oma 08.07.2018 esitatud nõudekirjas viidanud Määruse Artiklile 7(c), nõudes 600 eurot reisija kohta hüvitist, kuid Tallinn-Antalya hüvitisemäära reguleerib vastavalt ~2540 km vahemaale Määruse Artikkel 7(b), sätestades hüvitiseks 400 eurot reisija kohta. Sellest tulenevalt on Hageja 08.07.2018 esitatud nõue kostja hinnangul põhjendamata, kuivõrd Hageja on esitanud mitteõigustatud suuruses nõude, toetudes mittekohalduvale õiguslikule alusele. Kohtusse esitatud hagi nõue lähtub Määruse Artiklist 7(b), seega ühtlasi ei kattu 08.07.2018 esitatud nõue ning hagis kajastuv nõue. Kostja juhib kohtu tähelepanu, et Hageja on võtnud viivise arvutamisel aluseks 3 reisija hüvitise (1200 eurot), kuid toetudes kostja vastuse põhjendustes väljatoodule on kostja seisukohal, et kolmest reisijast kaks on õigustatud saama hüvitist Määruse järgi. Seetõttu on kostja hinnangul viivise ulatuseks VÕS § 113 lg 1 sätestatud määr summalt 800 eurot. Kostja palub kohtul viivise väljamõistmisel võtta arvesse käesolevas alajaos esitatut ja arvestada viivis 800 eurolt alates 23.09.2018. Kohtu põhjendused 14.05.2019. a määrusega määras kohus lahendada tsiviilvaidlus TsMS § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kuna pooled ei taotlenud neile määratud tähtaja jooksul kohtuistungi määramist ega nende ärakuulamist, lahendab kohus poolte vaidluse kohtuotsusega lihtmenetluses. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus on osaliselt põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et E R, T K, ja T E R oli kinnitatud broneering nr. xxxx kostja lennule MYX541 lähtepunktiga Eesti (Tallinn) sihtpunktiga Türgi (Antalya), mis pidi toimuma 1.5.2018. a väljumisajaga kell 08:00 (tl 6). Puudub vaidlus selle üle, et eelnimetatud lend hilines 17 tundi ja 40 minutit. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista hüvitis summas 400 eurot igale reisijale. Kostja vaidleb hageja III nõudele vastu. Kostja vastuväite kohaselt ei ole hagejal III nõudeõigust. Lennu toimumise ajal oli hageja III vanuseks 1 aasta ja 2 kuud. Põhjusel, et T. E. R puhul on tegu alaealisega, kes reisis Tez Touri paketi alusel Smartlynxi lennuga ning oli reisi toimumise ajal alla 2 aasta vana (imik), puudus tal eraldi lennukoht ning tulenevalt Tez Touri tingimustest, ei ole tema suhtes lisandunud lennupileti maksumust, mida võib kostja hinnangul käsitleda kui tasuta või vähendatud hinnaga reisimist Määruse Artikkel 3(3) mõistes. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Materiaalõiguslikuks aluseks hagi rahuldamisel on võlaõigusseadus (VÕS) ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11.02.2004 määrus (EÜ) nr 261/2004 (edaspidi määrus nr 261/2004). VÕS § 824 lg 1 alusel reisijaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise lepingupoole ees vedama ühe või mitu isikut (reisija) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga

maksma tasu (veotasu). VÕS § 827 järgi vedaja peab vedama nii reisija kui ka tema pagasi veo sihtkohta lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul, kokkuleppe puudumisel aga tähtaja jooksul, mida hoolikalt vedajalt võib tavalistel tingimustel oodata (veotähtaeg). VÕS § 830 p 3 alusel vedaja peab hüvitama kahju, mis tekib veotähtaja ületamisest. VÕS § 824 lg 3 kohaselt reisijate vedamisele õhus või merel kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut üksnes ulatuses, milles seda valdkonda ei ole seaduse või Eestile siduva rahvusvahelise konventsiooniga reguleeritud teisiti. Määruse nr 261/2004 artikkel 6 punkt 1 alapunkt b tulenevalt on reisijal õigus hüvitisele kõikide üle 1 500 kilomeetri pikkuste ühendusesiseste lendude ja kõikide muude 1 500- 3 500 kilomeetri pikkuste lendude puhul, kui lennu kavandatud väljumisaeg hilineb kolm tundi või rohkem. Artikli 7 punkt 1 alapunkti b kohaselt kui osutatakse käesolevale artiklile, saavad reisijad hüvitist kuni 400 euro ulatuses kõikide üle 1 500 kilomeetri pikkuste ühendusesiseste lendude ning kõikide muude 1 500 - 3 500 kilomeetri pikkuste lendude puhul. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt hagejatel oli broneering kostja lennule. Hagejad on kostjale 08.07.2018. a edastanud nõudekirja, kust nähtuvad reisijate nimed ja lennu andmed ning taotlus hüvitiseks Määruse nr 261/2004 alusel (tl 8). Kostja taotlust ei rahuldanud. Kohtumenetluses võtab kostja hagi õigeks hagejatele I ja II hüvitise maksmiseks summas 400 eurot reisija kohta. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja III on õigustatud hüvitise saamiseks. Kostja vastuväite kohaselt ei ole hagejal III õigust hüvitisele, kuivõrd temal puudus istekoht ning tema lennureisi eest ei olnud lennuettevõtjale tasutud. Kohus kostja vastuväitega ei nõustu. Määruse artikkel 3 punkt 2 alapunkt a kohaselt lõiget 1 kohaldatakse tingimusel, et reisijal on kinnitatud broneering asjaomasele lennule ning ta ilmub registreerimisele, välja arvatud artiklis 5 osundatud tühistamise korral. Määruse artikkel 2 punkti g kohaselt on broneering tõsiasi, et reisijal on pilet või muu tõend, mis tõendab, et lennuettevõtja või reisikorraldaja on broneeringut tunnustanud ja selle registreerinud. Määruse nr 261/2004 artikkel 3 punkt 3 kohaselt määrust ei kohaldata reisijate suhtes, kes reisivad tasuta või hinnaalandusega, mis ei ole vahetult või kaudselt avalikkusele kättesaadav. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et hagejal III oli kehtiv broneering, mida lennuettevõtja ja reisikorraldaja tunnustasid. Vaidlus puudub selles, et hageja III ilmus registreerimisele. Puuduvad tõendid selle kohta, et hageja III oleks saanud Määruse artiklis 3 alapunkt 3 märgitud avalikkusele vahetult või kaudselt mittekättesaadavat hüve. Kohtu hinnangul on seega täidetud kõik kriteeriumid hagejale III hüvitise maksmiseks. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista perioodi 08.07.2018. a kuni 28.12.2018. a sissenõutavaks muutunud viivise summas 45,76 eurot ja lisanduva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 28.12.2018. a kuni kohustuse kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et viivist peaks arvestama alates 23.09.2018. a, kuivõrd 08.07.2018. a nõudekirjas viitasid hagejad Määruse Artiklile 7(c), mitte Artiklile 7(b). Puudub vaidlus selles, et kostja ei tasunud hagejatele ka Artiklis 7(b) ettenähtud hüvitist. Hagejate viivisenõue on põhjustatud seega kostja enda käitumisest. Kohus leiab, et hagejate viivisenõue kostja vastu on õiguslikult põhjendatud. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Hagejad on taotlenud kostjalt viivise väljamõistmist alates 29.12.2018.a kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 alusel kohus rahuldab taotluse. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista riigilõiv 200 eurot. Kostja hagejate taotlusega ei nõustu ning leiab, et pooled peaksid oma menetluskulud ise kandma. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja ei ole, vaatamata nõude tunnistamisele, hagejatele I ja II kohtuväliselt kahju hüvitanud, mistõttu on kohtumenetlus suuresti tingitud kostja käitumisest. Kostjalt kuulub hagejate kasuks väljamõistmisele riigilõiv 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik Kohtuotsus osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2019 kohtuotsusega.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.