Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. mai 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-6090
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi hagi Metsapere Metsad OÜ vastu keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud otsus
Pärnu Maakohtu 7. veebruari 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Metsapere Metsad OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
Apellatsioonkaebuse hind 3200 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu) lepingulised esindajad Annika Kruus ja Väino Vaidla Kostja Metsapere Metsad OÜ (registrikood 10886909), lepinguline esindaja vandeadvokaat Katri Tomson
Asja läbivaatamine
17. mai 2019, kohtuistung
Istungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja Väino Vaidla Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Katri Tomson
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Metsapere Metsad OÜ 21. mai 2019 taotlus Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2019 kohtuistungi protokolli parandamiseks.
2.Jätta Pärnu Maakohtu 7. veebruari 2019 otsus muutmata.
3.Jätta Metsapere Metsad OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Metsapere Metsad OÜ kanda.
5.Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu) (hageja, KKI), esitas 18. aprillil 2018 Metsapere Metsad OÜ (kostja) vastu hagi, milles nõudis kostjalt keskkonnale tekitatud kahju 3200 euro hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt teostas kostja ajavahemikul septembrist kuni oktoobrini 2015. a Tõnismetsa kinnistul (katastritunnus 29202:001:0028) Soo-aluste väikekonnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndis ebaseadusliku raie. Hagiavalduse kohaselt piirneb Tõnisemetsa kinnistu Vabariigi Valitsuse 20. mai 2004 määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu“ (määrus nr 195) § 4 lg 2 p-ga 7 kaitse alla võetud I kaitsekategooria loomaliigi, väike-konnakotkas, püsielupaigaga. Objekti kontrolliti 17. märtsil 2017 ja 23. märtsil 2017, mille kohta koostati protokoll nr 1074448. Protokollist nähtub, et Tõnisemetsa kinnistu eraldisel 2 on tehtud raie ning teostatud raie käigus on raiutud ka Soo-aluste väike-konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndis. Kontrollkäigul teostati mõõtmine pesapuust raielangi suunas ning selgus, et Tõnisemetsa kinnistul teostatud raie ala algas 63 meetri kaugusel pesapuust (lubatud on 100 meetrit pesapuust). Osa raiealast (37 meetrit) jäi väike-konnakotka sihtkaitsevööndisse. Kaitsealuse loomaliigi isendi püsielupaiga sihtkaitsevööndis oli kostja teostanud metsaraiet 0,11 ha ulatuses. Hageja tugineb nõude esitamisel looduskaitseseaduse (LKS) § 77 lg-le 2, mille kohaselt on Keskkonnainspektsioonil õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. LKS § 77 lg 3 p 5 kohaselt tekitatakse loodusobjektile kahju, hävitatakse või kahjustatakse kaitstavat looduse üksikobjekti, liigi isendi püsielupaika või kaitsealuse kivistise leiukohta. LKS § 30 lg 2 p 1 kohaselt on majandustegevus (sealhulgas raietegevus) püsielupaiga sihtkaitsevööndis keelatud. Vabariigi Valitsuse 8. aprilli 2005 määruse nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad“ (määrus nr 69) § 18 p 2 kohaselt on I kaitsekategooria loomaliigi isendi püsielupaiga kahjustamise korral hüvitise määr 3200 eurot püsielupaiga kohta. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja leidis, et metsateatisega oli raie lubatud ning sellel puudus märge piirangute koha. Seega ei olnud kostjal põhjust arvata, et raie on mingis osas keelatud. Esiteks, õigusaktidest tulenevalt ei ole Tõnismetsa kinnistut väike-konnakotka püsielupaigana kaitse alla võetud. Teiseks ei ole hageja tõendanud pesa täpset asukohta. Kostja vaidlustas sihtkaitsevööndi ulatuse mõõtmise lähteandmed, mõõtmisvahendi ja - tulemused leides, et mõõdulindi abil ei ole võimalik teostada adekvaatset sirgjoonelist mõõtmist ega saada sentimeetri täpsusega mõõtmistulemusi. Tõendamata on põhjuslik seos väidetava püsielupaiga kahjustamise ja kostja käitumise vahel. Enne kostja poolt teostatud raiet oli selles piirkonnas külgnevatel eraldistel juba raie teostatud. Kostja lähtus teiste raiete piiridest. Püsielupaiga kaitsmise eesmärgil ei oleks tohtinud ka kõrvalkinnistutel raieid lubada. Kostja täitis oma hoolsuskohustuse enne raietöödega alustamist, kontrollides avalikest registritest eraldisele 2 kehtestatud piirangute kohta. Avalikest registritest nähtuva ning metsaomaniku käest saadud info põhjal ei olnud kostja teadlik väike-konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndi ulatusest. Kostja väitis ka, et pesitsuspaigas ei ole väike-konnakotkast nähtud, mistõttu võis eeldada, et kaitsekohustus on ära langenud. Samuti taotles kostja kahju vähendamist, arvestades õigusvastasuse ja süü puudumist. 2 (6)
Maakohtu lahend ja põhjendused
3.Maakohus rahuldas 7. veebruari 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi. Menetluskulud jäeti kostja kanda. Maakohtu hinnangul on käesolevas asjas oluline kostja kui metsanduse valdkonnas tegutseva ettevõtja hoolsuskohustuse sisu LKS-ist tulenevate nõuete järgimisel. Maakohus analüüsis kahju tekitamise tuvastamiseks järgmisi asjaolusid: 1) kas keskkonnale on kahju tekitatud; 2) kas on olemas põhjuslik seos kostja tegevuse (raie teostamine) ja keskkonnakahju vahel; 3) kas kostja on rikkunud hoolsuskohustust. Maakohus leidis, et kahju tekitamiseks on piisav, kui raiega sisenetakse ringikujulisse sihtkaitsevööndisse. KKI esindaja teostas vaidlusaluses piirkonnas mõõtmised ning mõõtmisprotsess on objekti kontrollimise protokollis üksikasjalikult kirjeldatud. Mõõtmistulemuste põhjal on koostatud skeem ning raieala kaart, millel on näha nii sihtkaitsevööndi ulatus kui teostatud raie ulatus. Maakohus leidis, et mõõtmistulemuste põhjal on tuvastatud, et raie on teostatud kaitstaval loodusobjektil. Kostja väited mõõtmistulemuste vaieldavuse kohta on ümber lükatud hageja esitatud tõenditega. Hageja esitatud objekti kontrollimise protokollis on üksikasjalikult kirjeldatud mõõtmisprotsessi, sellele on lisatud pesapuu pilt, koostatud skeem, raieala kaart ja hindamisleht. Samuti on tõendatud mõõtmisi teostanud isikute pädevus ja esitatud mõõtmiseks kasutatud tehnika taatlemistõendid. Vaidluse lahendamisel ei omanud maakohtu hinnangul tähtsust raie maht. Maakohtule esitatud objekti kontrollimise protokollist nr 1074448 nähtus, et kostja poolt teostatud raie ning ebaseaduslik raie on toimunud samal ajal. Maakohus võttis arvesse
10.jaanuari 2019 kohtuistungil kostja seadusliku esindaja vande all antud seletuse, millest nähtub, et kostja ja maaomanik ei teadnud pesapuu asukohta, kuigi käisid seda otsimas. Seetõttu ei mõõdetud raieala piire täpselt välja ning lähtuti raie teostamisel kõrvalkinnistul teostatud raie piiridest. Sellest järeldas maakohus, et kostja ei tuvastanud lubatava raieala piire vajaliku hoolsusega ja ei pidanud kinni metsateatisel toodud lubatud raie eraldise alast. Hageja poolt teostatud raieala kaardist ja ortofotost on selgelt näha sihtkaitsevööndi piiride sees teostatud raieala. Maakohus leidis, et hageja poolt kohtule esitatud tõendite, kostja seadusliku esindaja seletuse ning esitatud metsateatise ja selle lisaks oleva skeemiga on tõendatud, et kostja teostas septembris–oktoobris 2015. a metsaraie, mis ületas lubatud raieala piire. Seega on olemas põhjuslik seos kostja käitumise ja keskkonnakahju tekkimise vahel. Maakohus tuvastas, et metsateatises raie teostamiseks lubatud alal ühtegi looduskaitseobjekti ei paiknenud. Lubatud raie piir järgib sihtkaitsevööndi piiranguala piiri. Kostja ei oleks tohtinud väljuda KKI poolt väljastatud metsateatise lisas toodud eraldisele märgitud piirist. Avalikes registrites ei ole nähtav kinnistu omanikule esitatud konkreetse katastriüksuse metsateatis, mille alusel antud eraldist majandatakse, mistõttu tuleb kostjal lähtuda metsateatisele lisatud skeemil toodud eraldisest. Kostja selgitas, et lähtus piiride seadmisel kõrvalkinnistul teostatud raiest. Seega ei ole kostja vajalikku hoolsust rakendades lubatud eraldise piire tuvastanud, mõõdistanud ja loodusesse märkinud. Kui kostja ei suutnud looduses raieala piiri tuvastada, oleks ta pidanud selgituste saamiseks pöörduma Keskkonnaameti poole. Maakohus tuvastas, et avalikust registrist (register.keskkonnainfo.ee) oli nähtav info kaitstava loodusobjekti (Sooaluste väike-konnakotka püsielupaik) kohta Raplamaa, Kehtna vald, Lellapere küla. Objekti täpset asukohta ei kuvata. Otsingu teostamisel on kostjal tekkinud probleem metsandusalase oskusterminoloogia kasutamisega. Kui registrist on näha, et piirkonnas on I kaitsekategooria loomaliigi püsielupaik, siis peab professionaalselt metsa ülestöötamisega tegelev ettevõtja olema teadlik, et tegemist on avalikustamisele mittekuuluva teabega, mida möönis ülekuulamisel ka kostja seaduslik esindaja. Maakohus leidis, et metsandusega tegelev 3 (6)
ettevõte peab olema teadlik I kaitsekategooria loomaliikide nimistust ja asjaolu, et kõik Eestis pesitsevad kotkad on I kaitsekategooria loomaliik. Maakohus leidis, et kostja vastuväide, et pesitsuspaigas ei pesitsenud raie ajal kotkast, ei oma tähtsust. Keelav õigusnorm kehtib ja kuulub täitmisele kuni selle tühistamiseni. Looduskaitsealaste piirangute iseeneslik äralangemine ei ole võimalik, selleks tuleb tühistada kaitseala kehtestanud õigusnorm. Kahjuhüvitise vähendamise taotluse osas leidis maakohus, et looduskaitseliste piirangute tahtlik rikkumine on oluline rikkumine, mistõttu ei ole kahjuhüvitise vähendamine kostja välja toodud asjaoludel põhjendatud. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palus kostja jätta hageja kanda. Kostja ei ole õigusvastast tegu toime pannud ja kaitsevööndis raiumine on tõendamata. Esitatud tõenditest ei nähtu, et väike-konnakotka pesapuu asukoht ja kaitsevööndi ulatus (koordinaadid) oleksid menetluses kindlaks tehtud. Hageja ei ole ära näidanud pesa täpset asukohta, seetõttu ei ole teada lähteandmed, milline punkt looduses on võetud vööndi ulatuse arvutamisel aluseks. Maakohus kontrollis küll ametniku pädevust ja taatlemistõendeid, kuid mitte mõõtmistulemusi. Mõõtmistulemused ei ole jälgitavad ega usaldusväärsed. Kuigi kostja vaidlustas hageja mõõtmise lähteandmed, mõõtmisvahendi ja -tulemused ning juhtis korduvalt kohtu tähelepanu sellele, et pesapuu asukohta ja kaitsevööndi koordinaate ei ole kajastatud mitte üheski tõendina kohtule esitatud dokumendis, on maakohus jätnud selle tähelepanuta ning kostja vastavad väited otsuses käsitlemata. Maakohus on sihtkaitsevööndi ja seal raiumise tuvastamise osas teinud otsuse, mis ei põhine tõenditel ja tõendite põhjal tuvastatud asjaoludel. Kostja vastutuse välistavad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Metsateatisel oli info, et raie on lubatud ilma igasuguste piiranguteta. Kostjal puudus info, et raie teostamise ajal kuulus eraldis 2 kaitsevööndi hulka ja kus väidetav pesa asub, mille põhjal teha kindlaks 100 m raadiusesse ulatuv sihtkaitsevöönd. Keskkonnaministri 19. aprilli 2010 määrusest nr 12 „Väike-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse eeskiri“ (määrus nr 12) ei nähtu, et vaidlusalune koht on väike-konnakotka püsielupaigana kaitse alla võetud. Metsateatisele lisatud skeemilt nähtuva viirutatud ala kohta ei olnud selgitust, et punasega viirutatud ring tähistab piiranguid või kohustusi. Kostjal oli olemas kinnistu omaniku suuline info, et Keskkonnaamet on teatanud kinnistul väike-konnakotka püsielupaigast, kuid kirjaliku teatise sai kostja alles kohtumenetluse ajal. Samuti ei tuvastanud kostja avalikest registritest ühtegi kaitseala keeldu ega tegevuspiirangut vastaval katastriüksusel. Kostja käis enne raietöödega alustamist koos kinnistu omanikuga ka kinnistut üle vaatamas, kuid ei leidnud väike-konnakotka elupaigaks olevat pesapuud. Kostja täitis enne raietööde alustamist vajalikku hoolsuskohustust. Maakohus on kostjale ette heitnud selliste kontrollnõuete täitmata jätmist, mida tegelikkuses ei eksisteeri (kinnistu omaniku ID-kaardiga süsteemi sisselogimine, et näha maaomanikule kehtivaid piiranguid). Isegi kui Metsaregistrist sai kostja kätte terve eraldise 2 koordinaadid, siis kusagilt ei nähtunud ringi koordinaate, mille järgi määratleda selle asukoht looduses. Kostja leiab, et hagejale kahju tekitamine on tõendamata. Maakohus on ebaõigesti teinud kindlaks kahju tekkimise kui tagajärje ning põhjusliku seose kostja käitumise ja väidetava kahju tekkimise vahel. Kostja vaidlustas hageja väite, et raie teostamise hetkel väike-konnakotkas kinnistul pesitses. Kui pesas sel hetkel ühtegi väike-konnakotkast ei olnud, ei saanud olla tegemist kotka püsielupaiga kahjustamisega. Samas piirkonnas külgnevatel kinnistutel oli raiet juba varem teostatud, seega võis kahjustamine toimuda juba oluliselt varem ja teiste isikute tegevuse läbi. 4 (6)
Kostja leidis, et maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata kostja taotluse kahjuhüvitise vähendamiseks. Aluse kahjuhüvitise vähendamiseks annab asjaolu, et väidetava sihtkaitsevööndi olemasolu ega ulatus ei olnud ega saanudki olla kostjale teada. Seetõttu ei saanud kahju tekitamine kostjale ka ettenähtav olla. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Vaidlustatud otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Kostja kordab apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid kostja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub (TsMS § 654 lg 6). Kostja leiab, et maakohus on jätnud deliktilise vastutuse eeldused tuvastamata. Kolleegium märgib, et hageja nõude aluseks ei ole VÕS § 1043. Maakohus on õigesti käsitlenud hageja nõude alusena LKS § 77 lg 2, mille kohaselt keskkonnainspektsioonil on õigus esitada kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. LKS § 77 lg 3 p 5 järgi loodusobjektile tekitatakse kahju, kui hävitatakse või kahjustatakse kaitstavat looduse üksikobjekti, liigi isendi püsielupaika või kaitsealuse kivistise leiukohta. Kahju hüvitamise nõude eeldused on maakohus nõuetekohaselt tuvastanud VÕS-i 7. peatüki järgi.
7.1.Kolleegiumi hinnangul on maakohus tuvastanud kostja vastutuse eeldused. Maakohus ei ole tõendite hindamise reeglite vastu eksinud ega asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud (TsMS § 652 lg 1 p 1). Määruse nr 195 § 4 lg 2 p 7 järgi on väike-konnakotkas I kaitsekategooria loomaliik. Ala võtab püsielupaigana kaitse alla valdkonna eest vastutav minister (LKS § 10 lg 2). LKS § 50 lg 2 p 4 järgi, kui püsielupaik ei ole kindlaks määratud LKS § 10 lg 2 kohaselt, on selleks väikekonnakotka pesapuu ja seda ümbritsev ala 100 meetri raadiuses. Vaidlusalusel kinnistul on väike-konnakotka püsielupaik loodud LKS § 50 lg 2 p 4 alusel ning sellel kehtib LKS §-s 30 sätestatud piirang alates pesapuu leidmisest 13. septembrist 2013 (I kd, tl 16). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kaitstaval loodusobjektil on kostja raiet teostanud. Kostja väidab, et maakohtu rikkumine seisneb selles, et pesapuu asukoht on kindlaks tegemata ja sihtkaitsevööndi ulatus tuvastamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult lähtunud objekti kontrollimise protokollist nr 1074448 ja selle lisadest (I kd, tl-d 12–36). Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning kostja saab vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda, määrates ise, millised asjaolud ta esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 230 lg-d 1 ja 2, § 229). Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (Riigikohtu 6. veebruari 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Kostja pidi tõendama oma väidet, et ta ei teostanud raiet väike-konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndis. Kostja argumendi kohaselt ei saanud ta oma väidet tõendada, sest talle oli teadmata kaitsevööndi ulatus ja koordinaadid. Kolleegiumi hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostja ei saanud mõõtmisi teha metsateatise lisaks oleva raieskeemi alusel (I kd, tl 59). Kui kostja leidis, et tal on vaja hagejalt andmeid ning hageja nende väljaandmisest keeldus, sai kostja taotleda kohtult tõendite kogumist (TsMS § 236 lg 2)
5 (6)
või kohtu nõudel dokumendi väljaandmist (TsMS § 279 lg-d 1 ja 2). Sellist taotlust kostja esitanud ei ole.
7.2.Maakohus on hinnanud nõuetekohaselt kostja väiteid, et kostja ei pidanud teadma raieskeemil asuva ringi tähendust. Selles osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et enne raie teostamist teavitas kinnistu omanik kostja juhatuse liiget VA (VA), et on saanud Keskkonnaametilt kaitsekohustuse teatise (vt kostja vastuse p 2.9; tl-d 50–51). Raietegevust lubav märge raieskeemil arvestas sihtkaitsevööndi piire. Maakohus on selgitanud, kuidas kohus jõudis järeldusele, et kostja sai professionaalse metsandusfirmana teha kindlaks looduskaitsealase piirangu. Maakohus kontrollis 10. jaanuari 2019 kohtuistungil kostja väidet, et avalikest registritest ei leia infot vaidlusaluse püsielupaiga sihtkaitsevööndi kohta (I kd, tl 169). Kostja sellekohane väide osutus ebaõigeks (vt maakohtu otsuse p 18). Maakohus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 otsuse põhjendustes selgitanud, miks ta ei nõustu kostja väidetega vastutust välistavate asjaolude kohta.
7.3.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kahju tekitamine on tõendatud ning kahju vähendamise asjaolusid ei esine. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et sihtkaitsevööndis raiumine on võimalik ka selliselt, et sellega ei põhjustata kahju. Sihtkaitsevööndi keeld LKS § 30 lg 2 kohaselt ei sõltu sellest, kas väike-konnakotkas raie teostamise hetkel ka reaalselt püsielupaigas pesitses või mitte. Püsielupaiga viimane vaatlus toimus 18. augustil 2015 ning piirang kehtis. Samuti ei välista ega vähenda kostja vastutust asjaolu, et ka naaberkinnistul teostati raie sihtkaitsevööndis.
8.Kostja esitas 21. mail 2019 ringkonnakohtu istungi protokolli parandamise taotluse. Protokolli parandamise õigus tuleneb TsMS § 53 lg-st 2. Kostja palub parandada protokolli teise lehe 1. ja 2. lõigetes kostja juhatuse liikme nimi vastavalt käändele „VA-le“ ning „VA-l“. Hageja ei vaidle taotlusele vastu. Kuna protokollis on valesti kirjutatud kostja seadusliku esindaja nimi – VA, tuleb taotlus TsMS § 53 lg 4 alusel rahuldada.
9.Kolleegium ei näe põhjust maakohtus kantud kulude jaotust TsMS § 162 lg-le 1 tuginedes muuta. Kuna kolleegium jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna maakohus ei ole menetluskulusid analüüsinud, siis kulud määratakse kindlaks maakohtus pärast otsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.
10.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur
/ allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar
/ allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.