XX avaldus Osaühingu Jacke Ärikeskus täiendavaks likvideerimiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 14. jaanuari 2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Avaldaja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Hirvoja esindajad määruskaebemenetluses Puudutatud isik I: Osaühing Jacke Ärikeskus (registrist kustutatud, registrikood 10336971), Puudutatud isik II: Osaühingu Jacke Ärikeskus viimane juhatuse liige YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 14. jaanuari 2019 määrus osas, milles maakohus määras Osaühingu Jacke Ärikeskus likvideerijaks Mihkel Gaveri, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Jätta määruskaebus läbi vaatamata osas, milles maakohus otsustas Osaühingu Jacke Ärikeskuse registrikande ennistamise ja täiendava likvideerimise menetluse algatamise.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord: Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul käesoleva määruse ärakirja kättesaamisest alates. Muus osas ei saa ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 3). Asjaolud
1.XX esitas 18.09.2016 Pärnu Maakohtule hagi Osaühingu Jacke Ärikeskus ja YY vastu kaheksa erineva alternatiivse nõudega. Maakohus eraldas 11.10.2016 määrusega avalduse osaühingu täiendavaks likvideerimiseks iseseisvasse menetlusse.
2.Avaldaja 28.10.2016 täpsustatud avalduse kohaselt palus avaldaja viia läbi Osaühingu Jacke Ärikeskus täiendav likvideerimine äriseadustiku (ÄS) § 218 lg 2 ja 3 alusel, määrata likvideerijaks Martin Hirvoja ja kohustada likvideerijat lõpule viima käsutustehing ja muud toimingud, mis on vajalikud Kura kinnistu ostueesõiguse realiseerimiseks avaldaja poolt.
3.Avaldaja võõrandas 15.12.2009 osaühingule 2/42 suuruse mõttelise osa Kura talust. Sama lepinguga võttis osaühing endale kohustuse ehitada sellele kinnistule ait ja koppelaed, maksumusega 20 712 eurot. Osaühing ei ole neid kohustusi täitnud ja võlgneb seega avaldajale vastavas väärtuses soorituse. 05.12.2013 võõrandas osaühingu juhatuse liige YY iseendale, tasaarvestades müügihinna 6000 eurot osaühingu võlgnevusega tema ees. YY teavitas avaldajat müügist 30.12.2014 e-kirjaga.
4.Avaldaja esitas kaasomanikuna 05.02.2014 notariaalse ostueesõiguse teostamise avalduse, mille YY sai kätte hiljemalt 10.02.2014. Ta ei ilmunud 07.03.2014 notari juurde müügilepingu alusel asjaõiguslepingu tegemiseks vajaliku nõusoleku andmiseks. Ostueesõiguse teostamise tõttu kuulub kinnisasja mõtteline osa endiselt osaühingule.
5.Osaühing esitas 30.06.2015 pankrotiavalduse, jättes samas võlausaldajana avaldaja märkimata. Seetõttu ei teavitanud ajutine haldur avaldajat käimasolevast pankrotimenetlusest ja ta ei saanud oma nõuet esitada likvideerimise käigus. Osaühingu pankrotimenetlus lõpetati 22.09.2015 pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Osaühing kustutati äriregistrist 20.10.2015.
6.Selleks, et avaldajal oleks võimalik lõpule viia ostueesõiguse teostamine, on vajalik täiendava likvideerimise läbiviimine. Kuna avaldajal on võlgniku vastu rahaliselt hinnatav nõue 20 712 euro väärtuses, on võimalik kokkulepitud ostuhind tasaarvestada. Vastuväited
7.YY vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata.
8.Vastuväidete kohaselt ei ole avaldusega võimalik saavutada sellega taotletavat eesmärki, s.o Kura kinnistu omanikuks saamist. Osaühing oli pankrotis juba suvel 2015. Seega ei ole küsimus mitte likvideerimis- vaid pankrotimenetluses. Täiendava pankrotimenetluse läbiviimise võimalust seadus ei sätesta. Pankrotiseaduse (PankrS) § 46 kohaselt ei pea võlgnik ostueesõigusest tulenevaid kohustusi täitma. Kui kinnistu kuuluks endiselt osaühingule, moodustaks see pankrotivara ja selle üleandmine avaldajale rikuks teiste võlausaldajate õigusi. Seadus sellist eesmärki ei kaitse.
9.Avaldaja ei ole põhjendanud, miks ta ei esitanud oma nõuet tähtaegselt osaühingu pankrotimenetluses. Väide, et avaldaja ei teadnud, et peab oma nõuded esitama varem, ei ole mõjuv põhjus.
10.Avaldajal ei ole osaühingu vastu nõuet. Avaldajat teavitati kinnistu müügist 06.12.2014, ta esitas ostueesõiguse teostamise avalduse 10.02.2014, s.o hilinemisega. Asjakohane ei ole avaldaja taotlus müügihinna hüvitamiseks tasaarvestamise teel. Avaldaja nõuded, mis võisid tuleneda müügilepingus kokkulepitud aida ja koppelaia ehitamise kohustusest, on aegunud. Seega ei sisalda ostueesõiguse teostamise avaldus tahet maksta müügihinda.
11.Martin Hirvoja ei ole huvide konflikti tõttu sobiv isik likvideerijaks. Tõenäoliselt ei täidaks ta kohustust esitada pankrotiavaldus, vaid asuks üle võtma Kura kinnistut. Likvideerijaks tuleb määrata YY või erapooletu isik. Avaldajalt tuleb nõuda ka likvideerija eeldatavate kulude ja tasude katteks ettemaksu vähemalt 2200 eurot.
12.Taotlus likvideerija kohustamiseks Kura kinnistu ostueesõiguse kasutamiseks vajalike toimingute tegemiseks ei kuulu läbivaatamisele hagita menetluses. Menetluse edasine käik
13.Maakohus jättis 31.05.2018 määrusega avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt YY kasuks menetluskulude hüvitisena välja 900 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
14.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20.09.2018 maakohtu määruse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
15.Maakohus rahuldas avalduse, ennistas äriregistris osaühingu õigusliku seisundi ja otsustas selle täiendava likvideerimise läbiviimise. Kohus määras likvideerijaks Mihkel Gaveri ja kohustas teda sisse nõudma võlad, müüma vara, rahuldama võlausaldajate nõuded, jagama allesjäänud vara selleks õigustatud isikute vahel ja lõpetama juriidilise isiku tegevuse. Menetluskulud jättis kohus YY kanda ning mõistis temalt avaldaja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 650 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus märkis, et likvideerija määramise osas võivad määruskaebuse esitada avaldaja ja juriidiline isik.
16.Maakohus märkis, et on tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 658 lg-st 2 seotud ringkonnakohtu 20.09.2018 määruses eitatud seisukohtadega õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Kuna ÄS § 218 lg 2 ei sätesta osaühingu registrist kustutamise alust, ei oma tähendust, mis alusel osaühing antud juhul registrist kustutati. ÄS § 218 lg-st 3 tuleneb täiendava likvideerimise läbiviimiseks neli eeldust: võlausaldaja põhistab oma nõude (p 1), nõuet ei ole võimalik muul viisil rahuldada (p 2), aga seda saab teha likvideerimise ennistamisel (p 3), taotlust ei rahuldata, kui võlausaldaja jättis nõude õigeaegselt ja ilma mõjuva põhjuseta likvideerijatele esitamata (p 4).
17.Avaldaja põhjendas piisavalt nõude olemasolu, samuti seda, et likvideerimise ennistamise korral on võimalik tema nõue rahuldada. Avaldajal oli Kura kinnistu kaasomanikuna seadusest tulenev ostueesõigus, mille teostamiseks ta esitas notariaalselt tõestatud avalduse. Kas ostueesõigust teostati tähtaegselt, ei tuvastata käesolevas menetluses. Kui ostueesõigust teostati tähtaegselt, kuulub kinnistu mõtteline osa jätkuvalt kustutatud äriühingule ja avaldajal on vähemalt lepingu täitmise nõue. See, kas avaldajal on
osaühingu vastu sooritusele vastav rahaline nõue, mida ostuhinnaga tasaarvestada, ei ole selge. Tähtsust ei oma, et praeguseks on Kura kinnistu mõtteline osa edasi võõrandatud.
18.Kuna osaühing on äriregistrist kustutatud ja tal puudub õigusvõime, ei ole avaldajal olnud võimalik esitada hagi ostueesõiguse teostamise tähtaegsuse tuvastamiseks. Avaldaja saab müügilepingu täitmise nõude maksma panna ainult täiendavas likvideerimismenetluses. Kuna avaldaja võib ostuhinna tasuda ka otse esialgsele ostjale, ei takista muu vara puudumine avaldaja nõude esitamist. Samuti ei takista avaldaja nõue likvideerijal pankrotiavalduse esitamist, st ka teiste võlausaldajate huvid ei jää kaitseta.
19.Kuna pankrotimenetluse raugemise korral likvideerimismenetlust läbi ei viida, ei olnud avaldajal võimalik nõuet varem esitada. Ringkonnakohus leidis 20.09.2018 määruses, et tähtsust ei oma asjaolu, et avaldaja ei esitanud oma nõuet pankrotimenetluses, kuna võlausaldaja nõuded ei kaota pärast pankroti- ega likvideerimismenetluse lõppu kehtivust (PankrS § 167 lg 1, samuti ÄS § 213 teine lause). Seega on äriühingu täiendav likvideerimine vajalik.
20.Martin Hirvoja ei sobi likvideerijaks, kuna ta on avaldaja esindaja käesolevas menetluses. M. Hirvoja peab enda tegevuses lähtuma kliendi huvidest, mis võib tekitada erapoolikuse. YY ei ole võimeline likvideerijana ülesandeid vajalikul tasemel täitma isikliku huvi tõttu jääda vaidlusaluse Kura kinnistu kaasomanikuks. Ta ei saa likvideerijana jääda erapooletuks.
21.Likvideerijaks tuleb nimetada M. Gaver, kes vastab seaduses nimetatud nõuetele ja on võimeline likvideerijana oma ülesandeid vajalikul tasemel täitma. Ta on advokatuuri liige alates 18.06.2013 ja omab alates 20.03.2017 pankrotihaldurina tegutsemise õigust. M. Gaver on avaldajat varem esindanud, kuid see ja väidetav sõprussuhe ei välista tema likvideerijaks määramist. M. Gaver kinnitas, et ei soovi kasutada võimalust nõuda likvideerija tasu ja kulude hüvitise ettemaksmist, kuna likvideerija tasu nõustus maksma avaldaja vastavalt tegelikult kulunud ajale tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks), millele võivad lisanduda muud kulud.
22.Põhjendatud ei ole avaldaja taotlus kohustada likvideerijat lõpule viima käsutustehing ja muud toimingud, mis on vajalikud Kura kinnistu ostueesõiguse realiseerimiseks avaldaja poolt. Käesolevas menetluses ei anta hinnangut sellele, kas käsutustehingut on võimalik lõpule viia.
23.Menetluskulud ja osaühingu likvideerimiskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 ja lg 6 alusel YY kanda. YY seisukohad ja vastuseis avaldusele olid põhjendamatud. Täiendava likvideerimismenetluse läbiviimine on üldjuhul kiire ja lihtne menetlus, kuid YY seisukohtade tõttu on käesoleva asja menetlus kestnud üle kahe aasta. Kura kinnistu omandiga seonduvad vm seisukohad ja vastuväited on võimalik esitada ka pärast osaühingu ennistamist äriregistris. YY tekitas enda käitumisega avaldajale ja endale liigseid menetluskulusid likvideerimise alustamise menetluses ja asjaolusid arvestades on õiglane jätta kõik tsiviilasjas tekkinud menetluskulud tema kanda.
24.Avaldaja taotlus lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks 2308,80 euro ulatuses on põhjendatud osaliselt. Asja sisu ja mahtu arvestades oli lepingulise esindaja ajakulu vajalik ja põhjendatud kokku 5 tunni ulatuses. Kuna puudutatud isik esitas erinevaid seisukohti ja tegi avalduse menetlemise tavapärasest keerukamaks, on põhjendatud keskmisest tunnihinnast kõrgem tasu. YY-lt tuleb mõista avaldaja kasuks välja 600 eurot.
Määruskaebus
25.YY osaühingu viimase juhatuse liikmena palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata. Alternatiivselt palub avaldaja nimetada likvideerijaks tema. Menetluskulud palub YY jätta avaldaja kanda.
26.Maakohus leidis ekslikult, et määruskaebuse saab esitada üksnes likvideerija isiku osas. YY kaebeõigus nii likvideerija isiku kui sundlõpetamise osas tuleneb eelkõige TsMS § 660 lg-st 3. Maakohtu määrus on määruskaebuse esitaja suhtes menetlust lõpetav määrus, kuna edasises likvideerimismenetluses tal roll puudub. Kaebeõigus tuleneb ka TsMS §st 599. Registrisse ennistamise kanne puudutab kaebajat, kes oli osaühingu omanik ja juhatuse liige. Kohtu otsustus sundlikvideerimise läbiviimiseks on vaidlustatav TsMS § 629 lg 5 alusel. Kui YY-l ei oleks kaebeõigust, kaotaks äriühingu juhatuse liikmete menetlusse kaasamine mõtte. Määrus menetluskulude väljamõistmise osas on vaidlustatav TsMS § 178 lg-te 1 ja 2 alusel. Kaebeõigus on juriidilise isiku tegelikul esindajal.
27.ÄS § 218 lg-te 2 ja 3 kohaldamise eeldused on täitmata. Avaldajal puudub selge nõue kustutatud äriühingu vastu ja tema nõuet ei saaks ka äriühingu registrisse ennistamisel rahuldada vara puudumise tõttu. Maakohus tugines ebaõigesti vaid ringkonnakohtu 20.09.2018 määrusele ja jättis tähelepanuta YY esitatud vastuväited määruses väljendatud ebaõigetele seisukohtadele ja materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele.
28.Maakohus otsustas täiendava likvideerimise ebaõigesti olukorras, kus jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et äriühingul puuduvad vahendid pankrotimenetluse läbiviimiseks. ÄS § 218 lg-te 2 ja 3 mõtte kohaselt ei saa äriühingut täiendavalt likvideerida, kui selleks ei ole piisavalt vahendeid. Kohus tugines vaid avaldaja väitele, et äriühingul võib vara olla ega võtnud vara olemasolu kohta selget seisukohta. Maakohtu järeldus muudab sisutühjaks nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 45 lg 2 kui ka kogu äriregistri õigusliku tähenduse. Kohus ei andnud sisulist hinnangut kaebaja väidetele ja tõenditele. Seaduse mõte ei ole likvideerimismenetluse algatamine igaks juhuks või kohtuvaidluse tarbeks. Tuvastamata on kaalukad põhjused nõude pankrotimenetluses esitamata jätmiseks (ÄS § 218 lg 3 viimane lause).
29.Maakohus määras likvideerijaks erapooliku isiku, s.t avaldaja esindaja ja usaldusisiku. Kohus läks sellega vastuollu oma 17.12.2018 kirjas esitatud seisukohtadega ja jättis samas tähelepanuta YY vastuväited. M. Gaver on varem olnud kohtumenetlustes OÜ Jacke Ärikeskuse vastu avaldaja esindaja ja ta elab koos avaldajaga. Maakohtu määrus oli üllatuslik. Pooltega likvideerija isikut sisuliselt ei arutatud.
30.Kohatu on maakohtu seisukoht, et YY ei saaks äriühingu likvideerimisega hakkama. YY käitus osaühingu juhtimisel ettevõtjale vajaliku hoolsusega, mis tuvastati ka pankrotimenetluses. Likvideerijaks tuleks seetõttu määrata kas YY (osaühingu juhatuse liikmena) või muu erapooletu isik, kellel puudub seos avaldajaga.
31.Maakohus jättis menetluskulud ebaõigesti määruskaebuse esitaja kanda ja kohaldas ebaõigesti TsMS § 172 lg-t 6. Menetluskulud pidi kandma avaldaja või äriühing. YY ei venitanud menetlust. Menetlusõiguste teostamist ei saa pidada pahatahtluseks. Talle ei saa ette heita ka menetluse kestust, kuna menetlust juhib kohus. YY-l ei olnud kohustust avaldaja väidetega nõustuda.
32.Kohus ei hinnanud sisuliselt vajadust nõuda likvideerimismenetluse kulude katteks raha deposiiti maksmist. Vastus määruskaebusele
33.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
34.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
35.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 lg 1 p 3 ja § 659 alusel tühistada osas, milles kohus määras osaühingu likvideerijaks M. Gaveri, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks tagasi samale maakohtule. Osas, milles maakohus määras osaühingu täiendava likvideerimise läbiviimise ja ennistas selleks osaühingu õigusliku seisundi äriregistris, jääb määruskaebus TsMS § 664 lg 2 alusel läbi vaatamata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
36.TsMS § 660 lg 1 kohaselt võib maakohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib maakohtu menetlust lõpetava määruse peale hagita menetluses esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Hagita menetluses tehtud muu määruse peale võib edasi kaevata üksnes seadusega sätestatud juhul.
37.Seadus ei sätesta kaebeõigust määruse peale, millega otsustatakse täiendava likvideerimise menetluse algatamine. Selline õigus ei tulene ka kaebaja viidatud TsMS §-st 599, kuna täiendava likvideerimise menetluse algatamise menetlus ei ole registriasi. Samuti ei tulene kaebeõigus TsMS § 629 lg-st 5, kuna tegemist ei ole juriidilise isiku sundlõpetamise menetlusega. Nõustuda ei saa väitega, nagu tuleneks kaebeõigus asjaolust, et vaidlustatud määrus on kaebaja suhtes menetlust lõpetav määrus. Tegemist on mitte menetlust lõpetava, vaid likvideerimismenetlust algatava määrusega, mille peale seadus edasikaebamise võimalust ette ei näe. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et kaebeõiguse puudumisel kaotab tema menetlusse kaasamine mõtte. Kaebajal on vajadusel võimalik oma vastuväited esitada edasise likvideerimise menetluse käigus. Eeltoodud asjaoludel tuleb määruskaebus jätta läbi vaatamata osas, milles vaidlustati äriühingu täiendava likvideerimise menetluse algatamine.
38.Kaebuse esitajal on juriidilise isiku viimase juhatuse liikmena TsMS § 606 lg 2 kohaselt õigus maakohtu määruse peale kaevata osas, milles kohus määras likvideerijaks M. Gaveri ja TsMS § 178 lg 1 alusel osas, milles kohus määras kindlaks menetluskulude jaotuse ja jättis need kaebuse esitaja kanda.
39.Põhjendatud on määruskaebuse etteheide, et kohus määras likvideerijaks erapooliku isiku. Kohus peab isiku ametisse nimetamisel lähtuma nii objektiivsetest, s.o ametisse nimetatava isiku kohta kehtestatud eeldusnõuetest, kui ka subjektiivsetest kriteeriumitest, s.o võimekusest ülesannete täitmisega hakkama saada. Nimetatu sätestab ka TsMS § 603 lg 1, mille kohaselt võib kohus likvideerijaks määrata iga isiku, kes vastab seaduses nimetatud nõuetele ning on võimeline oma ülesandeid vajalikul tasemel täitma. Juriidilise isiku likvideerijale seadusega sätestatud nõuded kattuvad valdavalt juriidilise isiku juhatuse liikmele esitatavate nõuetega (ÄS § 206). Hariduse ega töökogemuse nõuet seadus likvideerijatele ei kehtesta.
40.Kuigi M. Gaver vandeadvokaadi ja pankrotihaldurina võib vastata objektiivsetele nõuetele, nõustub ringkonnakohus kaebajaga selles, et M. Gaver ei sobi antud juhul osaühingu likvideerijaks, kuna ta võib mitte vastata subjektiivsetele kriteeriumitele. M. Gaveri erapooletuses tekitab kahtlust asjaolu, et ta on varem esindanud avaldajat hagi menetlemisel, mis oli esitatud osaühingu Jacke Ärikeskus vastu, mistõttu võib tal olla huvi tegutseda ka likvideerimismenetluses üksnes avaldaja huvides.
41.M. Gaveri erapoolikusele viitab ka tema avaldatu, et ta ei soovi tehtava töö eest TsMS § 605 lg-s 2 sätestatud kulude ja tasu ettemaksu, kuna tasu maksab talle avaldaja vastavalt tegelikult tehtud tööle hinnaga 140 eurot tund. Käesoleval juhul on tegemist likvideeritud äriühinguga, kelle osas ei ole teada, kas ta on võimeline likvideerijale kulutusi hüvitama ja tasu maksma (TsMS § 606 lg 1). Kuna M. Gaverile tasu maksmine ja kulutuste hüvitamine võib toimuda üksnes avaldajalt saadava raha arvel, võib see samuti mõjutada likvideerija tegevusi ja tegutsemist avaldaja huvides.
42.ÄS § 206 lg 1 kohaselt likvideerivad osaühingu selle juhatuse liikmed, kui põhikirja, osanike otsuse või kohtumäärusega ei ole ette nähtud teisiti. YY palus osaühingu likvideerijaks määrata tema kui osaühingu viimase juhatuse liikme. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et YY ei ole isikliku huvitatuse tõttu erapooletu isik, kes oleks võimeline likvideerija ülesandeid vajalikul tasemel täitma. Arvestades avaldaja ja osaühingu endise juhatuse liikme konfliktseid suhteid ja täiendava likvideerimise läbiviimise aluseks oleva avaldaja nõude kujunemise asjaolusid, võib YY likvideerijaks määramine takistada likvideerimismenetluse sujuvat ja efektiivset läbiviimist.
43.Ringkonnakohus leiab, et maakohtul tuleb eeltoodu tõttu määrata likvideerijaks isik, kes oleks sõltumatu mõlemast menetlusosalisest. Kuna maakohus jättis likvideerija tasu ja kulude ettemaksu nõudmata kohtu poolt likvideerijaks määratud isiku avalduse tõttu, tuleb uue likvideerija määramisel hinnata uuesti ka vajadust määrata likvideerija tasu ja kulude ettemaks.
44.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus veel, et ebaõige on etteheide, nagu ei oleks maakohus likvideerija määramist pooltega arutanud. Kohus selgitas 03.12.2018 kirjas pooltele likvideerija isikule sätestatud nõudeid ja andis tähtaja sõltumatute likvideerijate nimede esitamiseks. Kaebaja esitas oma ettepanekud 12.12.2018. Kohus andis 17.12.2018 kaebajale ka võimaluse esitada seisukoht avaldaja esitatud ettepanekutele. Kaebaja esitas oma seisukohad ja vaidles muu hulgas M. Gaveri likvideerijaks nimetamisele vastu.
45.Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väidetega selles osas, et maakohus jättis menetluskulud ebaõigesti YY kanda. Maakohus jättis tähelepanuta, et YY ei osale käesoleva asja menetluses isiklikult, vaid kustutatud osaühingu viimase juhatuse liikmena. Seetõttu ei ole menetluskulude tema kui füüsilise isiku kanda jätmine seaduse järgi võimalik.
46.TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg 6 kohaselt kannab juriidilise isiku likvideerija määramise ja sellega seotud menetluse kulud juriidiline isik. Kohus võib kulud jätta täielikult või osaliselt avaldaja või muu isiku kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane.
47.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohus ei saanud tsiviilasja menetluskulude jaotuse üle otsustamisel otsustada ka likvideerimismenetluse kulude YY kanda jätmist
(maakohtu määruse p 22). Maakohtu selline käsitlus on vastuolus nii TsMS §-ga 605 kui ka menetluskulusid reguleerivate sätetega (TsMS 18.ptk), sest likvideerimismenetluse kulud ei ole tsiviilasja menetlemise kulud TsMS tähenduses. Nimetatu ei anna aga iseseisvat alust maakohtu määruse tühistamiseks, kuna eelnimetatud põhjendustele vastavat otsustust maakohtu määruse resolutsioon ei sisalda.
48.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asjas tehtavas lõpplahendis. Gaida Kivinurm