Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud Harju Maakohtule esitatud hagiavaldus kohaselt Tallinn Contsert Club OÜ korraldas xxxx jäähallis xxxx. veebruaril xxxx V D (В Д) kontserdi, millele müüs pileteid AS xxxx. Tallinn Contsert Club OÜ ei pöördunud kontserdil teoste avalikuks esitamiseks litsentsilepingu sõlmimiseks MTÜ Eesti Autorite Ühing poole. Seetõttu saatis hageja ise 7. veebruaril 2018 kostjale e-kirjaga litsentsilepingu muusikateoste avalikuks esituseks, mille palus allkirjastada ja tagastada. Samuti selgitas hageja, et litsentsilepingu jõustumiseks tuleb 8. veebruariks 2018 saata AS xxxx väljavõte piletimüügi kohta, mille alusel saab MTÜ Eesti Autorite Ühing koostada litsentsitasu ettemaksu arve, mis tuleb tasuda hiljemalt xxxx. veebruariks xxxx. Hageja töötaja selgitas, et piletimüügi raporti esitamata jätmisel ning litsentsitasu ettemaksu arve tähtajaks mittetasumisel litsentsileping ei jõustu. Ilma litsentsilepinguta teoste avalikul esitamisel on tavapäraseks litsentsitasumääraks 10% sissepääsutasudest. Tallinn Contsert Club OÜ ei allkirjastanud litsentsilepingut ega esitanud piletimüügi väljavõtet, kuid sellele vaatamata korraldas kontserdi. Kostja ei ole esitanud kontserdi repertuaari loetelu ega finantsaruannet ka tagantjärgi. Kontserti külastanud hageja töötaja T K kinnitusel tulid esitamisele teiste hulgas järgmised lood: − „xxxx“, autorid N V C ja V J D; − „xxxx“, autor G M, muusikakirjastajad W C M I, W C M S, − „xxxx“, autorid E S Z, T V L, A V K, V J D; − „xxxx“, autorid A S, V J D, muusikakirjastaja xxxx. MTÜ Eesti Autorite Ühing esindab kõikide nende laulude autoreid ja kirjastajaid läbi koostöölepingute teiste riikide kollektiivse esindamise organisatsioonidega. Kostja on muusikateoste ebaseadusliku kasutamisega tekitanud kahju. V D kontserdil ei olnud luba teoste avalikuks esitamiseks. Kostja ei allkirjastanud hageja saadetud litsentsilepingut, ei tasunud litsentsitasu ettemakset, ei esitanud piletimüügiaruannet ega repertuaariaruannet. Kuivõrd esitatud lugude autorid on teoste avaliku esitamise õiguse teostamise andnud üle kollektiivse esindamise organisatsioonile, ei saa nad ise seda õigust vastavalt AutÕS § 79 lõikele 5 teostada. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostja saanud hagejalt luba teoste avalikuks esitamiseks ning teoste avalik esitamine oli AutÕS § 131 lõikest 2 ja §

14 lõikest 3 tulenevalt keelatud. Teoste avaliku esitamisega rikkus kostja AutÕS § 13 lõikest 1 tulenevat teoste autorite ainuõigust teoste kasutamisele. MTÜ Eesti Autorite Ühing kehtestas 2003. aastal vastavalt tol ajal kehtinud AutÕS § 77 lg 1 punkti 2 redaktsioonile juhatuse otsusega, et nende kontserdikorraldajate osas, kes ei sõlmi enne kontserdi toimumist lepingut, on tavapäraseks litsentsitasumääraks kahekordne tasumäär ehk kostja kontserdi žanri puhul 10% sissepääsutasudest. Nimelt nägi AutÕS § 77 lg 1 punkt 2 ette, et kollektiivse esindamise organisatsioonid teostavad ja kaitsevad oma liikmete varalisi ja isiklikke õigusi organisatsiooni põhikirjas ja liikmelepingus ettenähtud korras, sealhulgas otsustavad autoritasu, litsentsitasu, esitajatasu või muu tasu suuruse. Vastav 10% tasumäär kehtib nii juhul kui kontserdikorraldaja ei sõlmi enne kontserti lepingut, kuid on siiski valmis peale kontserti litsentsitasu maksma, kui ka juhul, kui hageja on sunnitud tasu nõudma kahjuhüvitisena läbi kohtu. Litsentsitasumäära kehtestamisel on lähtutud xxxx juhendmaterjalist autoriõiguste kollektiivseks teostamiseks, mis näeb ette tasu arvestamise %ina sissepääsutasudest ning mille kohaselt maksab kasutaja tavaliselt litsentsitasu 10% sissetulekult. MTÜ Eesti Autorite Ühing kodulehel on litsentsitasude all värvilises kirjas ära toodud, et „Teoste kasutamisel ilma EAÜ loata ehk lepinguta jätab EAÜ endale õiguse küsida tasu kahekordses tasumäära ulatuse võrreldes tasuga, mis oleks kuulunud maksmisele EAÜ-ga sõlmitud lepingu alusel“. Samuti juhtis MTÜ Eesti Autorite Ühing kontserdile eelnevas kirjavahetuses Tallinn Contsert Club OÜ tähelepanu asjaolule, et peale kontserdi toimumist rakendatav tavapärane litsentsitasumäär on kahekordne võrreldes enne kontserdi toimumist rakendatava tasumääraga. Hageja tugineb seejuures ka varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt on analoogses olukorras väljamõistetud kahekordne tasu määr. Analoogselt rakendavad kontserdikorraldajad ise piletite kasvavat hinnastamist lähtuvalt sellest, kas pilet on ostetud eelmüügist 3 kuud varem, 1 kuu varem või kontserdil kohapeal. Sarnast hinnastamist kasutatakse ka massispordiürituste osalemistasude, raamatute ettetellimise, kaugliini bussipiletite jne puhul. Sellise kasvava hinnastamise eesmärgiks on soodustada lepingu sõlmimist võimalikult varakult. Kostja ei järginud kontserti korraldades käibes vajalikku hoolt kahju tekkimise ärahoidmiseks ning vaatamata hageja meeldetuletustele enne kontserti ei sõlminud litsentsilepingut. Kostja oli teadlik vajadusest saada teoste avalikuks esituseks hagejalt litsents, kuivõrd hageja teavitas kostjat sellest e-kirja teel ning saatis ka lepingu. Eeltoodule vaatamata ei allkirjastanud kostja litsentsilepingut ning vaatamata meeldetuletusele on kostja hoidnud tahtlikult kõrvale AutÕS § 13 lõikes 1 ja § 14 lõikes 1 sätestatud tasu maksmisest. Kontserti korraldades rikkus kostja teadlikult autoriõiguseid. Kostjal puudus igasugune alus eeldada, et tema tegevus on seaduslik. Ühtlasi oli tekkiv kahju kostjale ette nähtav. Kostja poolt kohtumenetluses esitatud selgituste kohaselt müüs ta vaidlusalusel kontserdil 4896 piletit koguväärtuses 271 732 eurot ilma käibemaksuta ning käibemaksuga 326 076,20 eurot. Peale kontserdi toimumist on tavapärane litsentsitasu 10% sissepääsutasudest ehk 32 607,62 eurot (326 076,20 eur x 10%=32 607,62). Selleks, et vältida vaidlusi selle osas, millal enne hagi esitamist hageja teatas kostjale kahju hüvitamise nõudest ning vastav nõue muutus sissenõutavaks, palub hageja lugeda, et hageja nõue muutus sissenõutavaks hagi esitamisest ning arvestada kahju hüvitamise nõudelt viivist alates 14. veebruarist 2018. Hageja õigusvastaselt tekitatud kahjunõude suurus, millelt palub arvestada seadusjärgset viivist, on 32 607,62 eurot.

Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista kahjuhüvitise summas 32 607,62 eurot ja seadusjärgse viivise alates 14. veebruarist 2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni ning alates kohtuotsuse tegemisest protsendina vastavalt seadusjärgse viivise määrale kuni põhinõude täitmiseni hageja kasuks. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt hagiavalduse kohaselt kostja ei pöördunud kontserdil teoste avalikuks esitamiseks litsentsilepingu sõlmimiseks hageja poole. Hageja on viidanud, et kostja ei allkirjastanud litsentsilepingut ega esitanud piletimüügi väljavõtet, kuid sellele vaatamata korraldas kontserdi. Kostjal on olemas vastavate vene autorite kinnitused, millistega nad on loobunud oma autoritasudest ja lubanud lugusid kontserdil esitada. Kuna vene autorid loobusid Venemaal autoriõigustest, siis kehtib see kostja hinnangul ka hageja suhtes. Kostja eeldas kontsertide korraldamisega alustades, et tal on olemas autorite kirjalike nõusolekute näol kõik nõusolekud lugude tasuta esitamiseks. Kostja ei osanud arvestada, et sellest polnud teavitatud hagejat. Kostja eeldas heausklikult, et tal on võimalik esitada nõude aluseks olevaid lugusid ilma autoritasusid maksmata. Kostja ei ole lugude autorite ja vastavate esindusorganite vahel sõlmitud lepingute pooleks. Hageja pole selgitanud, mille alusel ta nõuab tasu tasumist, kui Venemaal on vene autorid loobunud enda autoriõigustest. Vene autorite positsioon ja tahteavaldused on hagejale kostja hinnangul samuti siduvad. Kuna on olema kirjalikud vene autorite kirjalikud kinnitused, millistega loobuti autoritasu nõudmisest, siis järelikult ei olnud tekkinud kohustust autoritasusid maksta. Kuna hageja valduses on (vähemalt käesoleva vastuse kättesaamisest saadik) vene autorite tahtevaldused autoritasust loobumise kohta, siis jääb õiguslikult ebaselgeks hageja väide, et kostja pidi hagejaga sõlmima nõuetekohase lepingu. Kostja vaidleb vastu hageja väitele, et kontserdil esitati autor G M laul „xxxx“. Antud hageja väide on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja väitel ilma litsentsilepinguteta teoste avalikul esitamisel on tavapäraseks litsentsitasumääraks 10% sissepääsutasudest. Kostjale jääb selgusetuks, kuidas toimub viidatud litsentsitasu arvestamine. Jääb mulje nagu oleks iga autoriõiguseta esitatud loo eest võimalik nõuda 10% kogu piletimüügist saadud rahast. Selline tõlgendus ei saa aga õige olla, sest sellisel juhul 10 litsentsitasu maksmata loo esitamise eest peaks tasuma kogu kontserti eest saadud tasu ehk 100% saadud müügikäibest. Kui aga on rohkem kui 10 laulu, siis hageja loogika järgi peaks kostja veel juurde tasuma, kuna pileti müügist rahast ei piisaks sellisel juhul hageja nõude rahuldamiseks. Ehk et hageja arusaam, et ta peaks saama autoritasu hagis toodud suuruses 4 laulu eest olukorras, kus 4 laulu ei moodustanud 100% kontserdil (ja järelikult ürituse rahakäibest) esitletud laulude arvust, on ebaseaduslik ning ei ole põhjendatud ei õiguslikult ega matemaatiliselt. Seejuures ei ole hageja osundanud millist % moodustasid 4 laulu kogu kontserdi laulude arvust. Kostja on seisukohal, et eeltoodust lähtuvalt ei ole hageja poolt esitatud põhjendatud nõuet – nõude alus ja selgitused ei ole kostja hinnangul seadusega kooskõlas. Kokkulepe sellise sisuga on kostja hinnangul heade kommetega vastuolus oleva kokkuleppega ja sellest ei saa kostjale kohustusi tekkida – kindlasti mitte sellises ulatuses nagu hageja on hagiavalduses välja toonud. Kostja leiab samuti, et hagi ei saa pidada põhjendatuks, kui see tugineb kontserdi toimumise ajal mitte kehtinud AutÕS § 77 lg 1 p-il 2. Hagi suuruse kindlaksmääramise aluseks on just hageja juhatuse otsus, mis on kehtestatud praegu mitte kehtiva seadussätte alusel. Kostja on

seisukohal, et mittekehtiva seaduse redaktsiooni alusel mittetulundusühingu juhatuse otsuse alusel ei ole võimalik hagis toodud nõuet rahuldada. Liiati, et tegemist on mittetulundusühingu juhatuse otsusega (so ettevõtte siseotsusega), ehk et mitte kokkuleppega ega lepinguga poolte vahel. Kostja hinnangul ei ole sellest lähtuvalt tegemist seadusliku otsusega, muu hulgas ei saa selles toodut kohaldada kostja suhtes ning hageja juhatuse otsust ei saa pidada poolte vahel sõlmituks lepinguks. Kostja ei olnud teadlik, et antud autoritel oli kokkulepe autorite ühinguga. Samuti pole teada selle kokkuleppe sisu. Hagi rahuldamata jätmist toetab muu hulgas ka viide AutÕS § 131 lõikele 2, mille kohaselt teose avalik esitamine võib toimuda ainult juhul, kui teose avalikku esitamist korraldav isik on saanud autorilt, tema õigusjärglaselt või autorit esindavalt kollektiivse esindamise organisatsioonilt eelnevalt loa (litsentsi) teose avalikuks esitamiseks. Antud juhul oli kostjal kirjalik nõusolek lugude autoritelt. Puudub alus litsentsitasu nõudmiseks ja juhul kui see on põhjendatud, siis ei ole võimalik seda nõuda hagis toodud suuruses. Muu hulgas pole selge, mida kujutab endast 100% juurdemaks. Hagiavaldusest lähtuvalt ei ole arusaadav miks ja mille arvelt ning mille alusel hageja teenus kallines (kahju suurenes) 100% niivõrd lühikese ajavahemiku jooksul. Ei käesoleva menetluse pooled ega ka autorid ei ole kokku leppinud 100% leppetrahvis. Hagi asjaoludest ei ole aga võimalik aru saada miks kahju suurus suurenes kahekordselt. Üksnes lepingu mittesõlmimine ei toonud hagis toodud asjaoludest lähtuvalt hagejale topelt (kahekordset) kahju. Kostja juhib tähelepanu ka asjaolule, et hagiavalduses nõutud summa on esitatud koos käibemaksuga. Hagis ei ole põhjendatud miks hageja soovib saada litsentsitasu koos käibemaksuga. Hageja puhul on tegemist MTÜ-ga ja seega alust saada käibemaksu EAÜ-l ei ole. Kostja sai eeldada, et tema tegevus on seaduslik – tal olid olemas vastavad autorite load. Kostja ei saanud mõistlikult ette näha hagiavalduses toodud kahju tekkimist ja veel vähem kahju hagiavalduses toodud suuruses. Arvestades, et kostjal olid kõik vastavad nõusolekud lugude autoritelt olemas ja sellest lähtuvalt oli ta kindel, et ta ei pea litsentsitasusid tasuma, siis ei ole viidatud litsentsitasu väljanõudmine kostjalt põhjendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole tegutsenud pahatahtlikult. Eeltoodut arvestades tuleb jätta rahuldamata ka hageja viivisenõuded. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega ja kuulanud ära pooled, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: 1) hageja on teoste autoreid ja muusikakirjastajaid esindav kollektiivse esindamise organisatsioon;

2) xxxx jäähallis toimus xxxx. veebruaril xxxx V D (В Д) kontsert, mille korraldajaks oli Tallinn Contsert Club OÜ; 3) xxxx. veebruaril xxxx toimunud V D kontserdil tulid esitamisele järgmised teosed: -

„xxxx“, autorid N V C ja V J D;

-

„xxxx“, autorid E S Z, T V , A V K, V J D;

-

„xxxx“, autorid A S, V J D, muusikakirjastaja xxxx.

4) kontserdile müüs pileteid AS xxxx; 5) kontserdile eelnevalt kostja hagejaga muusikateoste avalikuks esitamiseks litsentsilepingut ei sõlminud, kuigi hageja pöördus 7. veebruaril 2018 kostja poole lepingu sõlmimise ettepanekuga ja saatis kostjale lepingu projekti; 6) kostja ei ole tasunud hagejale enne hagi kohtusse esitamist litsentsitasu ega ole seda teinud kohtumenetluse ajal; 7) kostja müüs 9. veebruaril 2018 toimunud kontserdil 4896 piletit väärtusega 326 076,20 eurot ja jagas 833 tasuta kutset. Hageja on esitanud hagi kostja vastu autori varaliste õiguste esindaja loata muusikateoste avaliku esitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 32 607,62 eurot ja viivise nõudes. AutÕS § 4 lg 3 p 7 kohaselt kuuluvad tekstiga ja tekstita muusikateosed autoriõigusega kaitstavate teoste hulka. Kooskõlas AutÕS § 11 lõikega 1 tekivad teose autoril selle loomisega varalised ja mittevaralised õigused. Varaliste õiguste hulka kuulub AutÕS § 13 lg 1 p 7 alusel õigus lubada ja keelata teoste avalikku esitamist elavas või või tehniliselt vahendatud ettekandes. AutÕS § 131 lg 1 kohaselt teostab autor oma varalisi õigusi kas iseseisvalt või kollektiivse esindamise organisatsioonide kaudu. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja näol on tegemist kollektiivse esindamise organisatsiooniga. AutÕS § 13 lg 2 järgi võib teose avalik esitamine toimuda ainult juhul, kui teose avalikku esitamist korraldav isik on saanud autorilt, tema õigusjärglaselt või autorit esindavalt kollektiivse esindamise organisatsioonilt eelnevalt loa (litsentsi) teose avalikuks esitamiseks. AutÕS § 14 lg 1 näeb ette, et autoril on õigus saada tasu teose kasutamise eest teiste isikute poolt (autoritasu), välja arvatud autoriõiguse seadusega ettenähtud juhud. Autoritasu, sealhulgas rendi suurus, selle kogumise ja väljamaksmise kord määratakse AutÕS § 14 lg 2 kohaselt kindlaks autori ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (lepinguga) või autori volitusel autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni või muu isiku ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega AutÕS § 76 3. lõikes ning § 77 3. lõikes sätestatud erisusi arvestades. Kooskõlas AutÕS § 14 lõikega 3 on teose kasutamine keelatud seni, kuni ei ole saavutatud eelpool viidatud kokkulepet. Ka AutÕS § 46 lg 1 näeb ette, et teose kasutamist teiste isikute poolt ei lubata teisiti kui autori poolt oma varaliste õiguste üleandmise (loovutamise) korral või autori poolt antud loa (litsentsi) alusel, välja arvatud AutÕS neljandas peatükis ettenähtud juhtudel. AutÕS § 76 lg 1 kohaselt on autoritel, esitajatel, fonogrammitootjatel, televisiooni- ja raadioteenuse osutajatel ning teistel autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatel õigus asutada kollektiivse esindamise organisatsioone. Kooskõlas AutÕS § 76 lõikega 2 on kollektiivse esindamise organisatsioon mittetulundusühing, kes teostab kollektiivselt autoriõigusi või autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Seega annab seadus kollektiivse esindamise organisatsioonile õiguse autorite õigusi teostada, mitte üksnes autoreid esindada.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus pöörduda xxxx Autortite Ühingu xxxx nimel kohtusse ja nõuda kostjalt kahjuhüvitist, mis vastab kahekordsele litsentsitasu määrale, mis on arvestatud müügitulu ja tasuta jagatud piletite järgi. Samuti on vaidlus poolte vahel selle üle, et kas kostja peab tasuma autoritasu olukorras, kus teoste autorid on esitanud kostjale kinnitused autoritasust loobumise kohta ning selle üle, kas eelnimetatud kinnitused kehtivad ka Eesti Vabariigis. Kõigepealt võtab kohus seisukoha küsimuses, kas hagejal on õigus pöörduda kohtusse xxxx Autorite Ühingu nimel. AutÕS § 76 lg 1 kohaselt on autoritel, esitajatel, fonogrammitootjatel, televisiooni- ja raadioteenuse osutajatel ning teistel autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatel õigus asutada kollektiivse esindamise organisatsioone. Kooskõlas AutÕS § lõikega 2 on kollektiivse esindamise organisatsioon mittetulundusühing, kes teostab kollektiivselt autoriõigusi või autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Seega annab seadus kollektiivse esindamise organisatsioonile õiguse autorite õigusi teostada, mitte üksnes autoreid esindada. AutÕS § 76 lg 9 kohaselt loetakse esinduslepinguks viidatud seaduse tähenduses kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelist lepingut, millega üks kollektiivse esindamise organisatsioon annab teisele kollektiivse esindamise organisatsioonile loa või volituse nende õiguste teostamiseks, mida ta esindajana teostab, kaasa arvatud muusikateoste internetis kasutamise õiguse Euroopa riigiüleste litsentsilepingute sõlmimiseks. Kohus tuvastab, et hageja on sõlminud 31.08.1995.a. xxxx Autorite Ühinguga lepingu vastastikuste huvide esindamise kohta (172-178 pöördel, tõlge 191-196), mis on esinduslepinguks AutÕS § 76 lg 9 mõistes ja mis võimaldab hagejal kollektiivse esindamise organisatsioonina teostada xxxx Autorite Ühingu kui välismaise õiguste omaja õigusi. Eeltoodust tulenevalt tuleneb hagejale seadusest tulenev alus pöörduda kohtusse teise isiku seadusega kaitstud õiguste kaitseks enda nimel (TsMS § 3 lg 2). Lisaks näeb AutÕS § 79 lg 6 ette, et kollektiivse esindamise organisatsioon kaitseb ning teostab õiguste omajate neid õigusi, mida kollektiivse esindamise organisatsioon kollektiivselt teostab, muu hulgas kohtus ja muudes institutsioonides. Nimetatud sätte osas on seletuskirjas märgitud, et AutÕS § 79 lg 6 aitab kõrvaldada varasema õigusselgusetuse ja kinnitab, et kollektiivse esindamise organisatsioonil on õigus esindada ka ühte oma liikmeks või esindatavaks olevat õiguste omajat kohtusse pöördumisel selliste nõuete esitamisel, mis puudutavad kollektiivse esindamise organisatsiooni poolt teostatavaid konkreetseid õigusi. Seega ei ole autoriõiguse seaduse mõttes esindusel ja sellest tuleneval kollektiivse esindamise organisatsiooni kohtusse pöördumise õiguse puhul sisulist erinevust selles, kas kollektiivse esindamise organisatsioon teostab oma liikmete õigusi või AutÕS § 76 lg-s 9 sätestatud lepingu alusel teise kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmete õigusi. Seega on hagejal õigus teostada xxxx liikmete teoste osas muusikateoste avalike esitamise õigust Eestis enda nimel ning hagejal on õigus pöörduda kohtusse xxxx Autorite Ühingu nimel. Järgnevalt kohus analüüsib, kas kostja on rikkunud xxxx Autorite Ühingu xxxx liikmeks olevate autorite õigusi. Kostja on kohtule esitanud E S Z, A V K, T V L, L G M, A O Z, A V S ja V J D poolt antud kinnitused, et eelnimetatud autorid kinnitavad oma äraütlemist autoritasust V D’i kontserdil, mis toimus xxxx. veebruaril xxxx xxxx jäähallis xxxx. E S Z, A V K, A V S ja V J D on allkirjastanud oma kinnitused 7. veebruaril 2018, A O on allkirjastanud oma kinnituse 8. veebruaril 2018 ja L G M on allkirjastanud oma kinnituse 27. veebruaril 2018 (tlk 71-77, tõlked tlk 85-91). Kostja on seisukohal, et kuna kostjal on olemas vene autorite kirjalikud kinnitused, millistega loobuti autoritasu nõudmisest, siis järelikult ei ole kostjal tekkinud kohustust autoritasusid maksta. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. AutÕS § 79 lg 5 kohaselt ei saa õiguste omaja oma õigusi teostada ajal, kui kollektiivse esindamise organisatsioon teostab kas vastavalt seadusele või tehingust tulenevalt selle õiguste omaja autoriõigusi või

autoriõigustega kaasnevaid õigusi. Selle eesmärk on tagada kõigi osapoolte (kasutaja, autor, kollektiivse esindamise organisatsioon) jaoks läbipaistev, toimiv ja usaldusväärne õiguste kollektiivne teostamine. Kollektiivse esindamise organisatsiooniga liitumine on vabatahtlik, autoritel ei ole kohustust asutada kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmeks. Autoril on alati võimalik astuda vastavast kollektiivse esindamise organisatsioonist välja ning üheaegselt teostada ise ja läbi kollektiivse esindamise organisatsiooni AutÕS § 79 lõige 5 ei võimalda. Lisaks sellele nähtub xxxx kodulehel üleval oleva liikmeslepingu punkt 7 alapunktist b, et xxxx liikmetel on keelatud ise teostada õigusi ajal, mil nad on vastavate õiguste teostamise üle andnud xxxx (tlk107-109, tõlge110-11). Kostja on seisukohal, et AutÕS § 79 lg 5 ei kohaldu välismaiste autorite antud loobumisavaldusele. Kohus kostjaga ei nõustu. Autoriõigus on territoriaalne, mistõttu igas riigis reguleerib autoriõiguste omajate ringi, nende autoriõigusi ja õiguste teostamist kohalik seadus. Välismaiste isikute autoriõigusi Eestis reguleerib Eesti autoriõiguse seadus, kusjuures välismaiste isikute teostele võimaldatakse autoriõiguste kaitse üksnes AutÕS §-s 3 sätestatud juhtudel. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 23 sätestab, et intellektuaalsele varale, selle tekkimisele, sisule, lõppemisele ja kaitsele kohaldatakse selle riigi õigust, mille territooriumi jaoks sellele kaitset taotletakse. Käesoleval juhul taotletakse kaitset Venemaa autorite õigustele Eesti Vabariigi territooriumil, järelikult on kohaldatav õigus Eesti õigus. Seega on AutÕS § 79 lg 5 kohaldatav ka käesolevas tsiviilasjas esitatud litsentsitasust loobumisele. Samuti on kohus seisukohal, et E S Z, A V K, T V , L G M, A O Z, A V S ja V J D poolt antud kinnitused litsentsitasust loobumise kohta ei välista hageja õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist hageja nõusolekuta autoriõigusega kaitstud teoste esitamise eest. Eelninetatud kinnituste kohaselt on autorid kinnitanud, et loobuvad xxxx xxxx jäähallis toimunud kontserdil esitamisele kuulunud teoste autoritasust. Seega on autorid loobunud autoritasust konkreetse kontserdi osas. Kohtu hinnangul ei tulene aga kinnitusest, et autorid oleksid loobunud soovist, et kollektiivse esindamise organisatsioon (xxxx Autorite Ühing ja esindusõigusest tulenevalt ka hageja) teostaks nende autoriõigusi. Seega ei tulene eelnimetatud kinnitusest alust hageja esindusõiguse lõppemiseks. Kohus märgib, et lisaks sellele nähtub hageja ja kostja e-kirja vahetusest, et kostjal ei olnud enne kontserdi toimumist autorite loobumisi (tlk 12) ning L G M’u loobumiskiri on allkirjastatud alles 27. veebruaril 2018, samas kui kontsert toimus xxxx. veebruaril xxxx ja hagi esitati kohtule 14. veebruaril 2018. Lisaks ei nähtu ühestki kohtule esitatud tõendist, et need oleksid tegelikult esitatud xxxx-le. Kohtule esitatud rahvusvahelise andmebaasi ja rahvusvahelise muusikteoste andmebaasidega on tõendatud, et E S Z, A V , T V L, L G M, A O Z, A V S on xxxx liikmed (tlk 98-102) ja A V K (tlk 103) on xxxx (xxxx) liige ning nad on andnud oma muusikateoste avaliku esitamise õiguse teostamise kogu maailmas üle vastavalt kas xxxx-le või xxxx-le. Kostja ei ole välja toonud, et kohtule esitatud andmebaaside väljatrükkides esitatud andmed on ebaõiged ega tõendanud andmete ebaõigsust. Seega saab hageja AutÕS § 79 lg-st 6 tulenevalt teostada esindatavaks oleva õiguste omaja õigusi enda nimel ning need õigused ei ole lõppenud E S Z, A V K, T V L, L G M, A O Z, A V S ja V J D kinnitustega. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et on leidnud tõendamist, et kostja korraldades xxxx jäähallis xxxx. veebruaril xxx V D’i kontserdi rikkus xxxx liikmeks olevate autorite E S Z, A V K, T V , L G M, A O Z, A V S ja V J D varalisi õigusi, milleks on õigus teose avalikule esitamisele AutÕS § 12 lg 1 p 7 tähenduses ja hagejal kollektiivse esitamise organisatsioonina on õigus nõuda kostjalt muusikateoste avaliku esitamise tasu. AutÕS § 81 7 reguleerib autoriõiguste ja autoriõigustega kaasnevate õiguste tsiviilõiguslikku kaitset õiguste objekti õigusevastase kasutamise korral. AutÕS § 81 7 lg 1 p 1 näeb ette, et autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja võib teose või autoriõigusega kaasnevate

õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt VÕS §-le 1043. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Eeltoodud sätetest tulenevalt on hagejal kui kollektiivse esindamise organisatsioonil õigus nõuda kostjalt kui teoste ilma loata kasutajalt kahju hüvitamist. Järgnevalt võtab kohus seisukoha, missugune on põhjendatud kahjuhüvitise suurus. Hageja on palunud kostjalt välja mõista kahju hüvitis summas 32 607,62 eurot. Hageja lähtub nõutava kahju hüvitise summa määramisel kahekordsest tavapärasest makstavast tasust, mis tuleneb hageja juhatuse 4.11.2003 otsusest (tlk 26,) mille kohaselt teoste kasutamisel ilma hageja loata ehk lepinguta on hagejal õigus küsida tasu kahekordse tasumäära ulatuses võrreldes tasuga, mis oleks kuulunud maksmisele hagejaga sõlmitud lepingu alusel, võttes arvesse, et tavapärane litsentsitasumäär on 5% sissepääsutasudest. Vaidlust pole selle üle, et litsentsitasu tavapärane määr pop-, rock-, jazz- ja estraadimuusika kontserdil on 5%. Seega nõuab hageja kostjalt kahjuhüvitist 10% sissepääsutasust. Kostja on seisukohal, et hageja nõue, millega temalt soovitakse saada 10% autoritasu müüdud piletite maksumusest, on põhjendamatu. VÕS § 127 lg 6 näeb ette, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Sättes toodud regulatsioon põhineb Euroopa Liidu direktiivil 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta ja selle eesmärk on soodustada intellektuaalomandi õiguste omaja olukorda. Nimelt, kui kahju hüvitamise ühe üldpõhimõtte järgi peab kahju olemasolu ja suurust tõendama kahjustatud isik, siis intellektuaalomandi õiguste rikkumise korral on kahju täpse suuruse ja põhjusliku seose tõendamine raksendatud. Seetõttu loeb seadus intellektuaalomandi õiguste omaja kahjuhüvitise lähtealuseks teose hüpoteetilist litsentsitasu. Seega tuleb VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise määramiseks hinnata, kui suurt litsentsitasu oleks kostja pidanud maksma hagejale, kui ta oleks AutÕS § 131 lg 2 ja § 14 lg 3 kohaselt sõlminud hagejaga litsentsilepingu. Kohus leiab, et litsentsitasu määr 5% on põhjendatud. Hageja poolt rakendatavat litsentsitasumäära saab pidada põhjendatuks ka Riigikohtu suuniste valguses litsentsitasu määramiseks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 34), arvestades mh välisriikides kehtivaid litsentsitasumäärasid ning kohtupraktikat, milles on samuti peetud põhjendatuks eelnimetatud litsentsitasu määr (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2014. a otsus tsiviilasjas nr 2 13 45775). Käesoleval juhul ei ole ka kohtu ette toodud asjaolusid, mis annaksid alust pidada litsentsitasu määra 5% sissepääsutasudest kostja suhtes ebaõiglaseks või asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks. Vastupidisele seisukohale ei võimalda asuda ka viide asjaolule, et litsentsitasu määra 5% on hageja kehtestanud ühepoolselt. Kohtu hinnangul saab hüpoteetiliseks litsentsitasuks VÕS § 127 lg 6 mõttes antud juhul pidada 5% sissepääsutasudest, sest tegemist on tasuga, mida kostja oleks pidanud litsentsilepingu sõlmimisel maksma, kui kostja oleks käitunud õiguspäraselt, st kui ta oleks sõlminud lepingu enne teose kasutamist. Kohus nõustub kostjaga, et hageja kahjuks ei saa pidada 10% sissepääsutasudest ning et sellises määras kahjuhüvitis oleks sisuliselt karistava iseloomuga, mida Eesti õiguskord ei tunne. Hagejapoolne lähtumine 10%-lisest määrast ei ole

kooskõlas VÕS § 127 lg-s 6 sätestatud põhimõttega lähtuda hüpoteetilisest litsentsitasust õiguse kasutamise loa olemasolul. Tavapärast määra ületavat osa ei saa ka pidada hagejal tegelikult tekkinud kahjuks VÕS § 1043 ja § 127 lg 1 mõttes. Kahjuhüvitise määramisel tuleb lähtuda kahju hüvitamise reeglitest autoriõiguste rikkumise korral (VÕS § 1043 ja § 127 lg-s 1 ja § 127 lg 6). Eelnev käsitluse ei ole vastuolus ka Euroopa Liidu direktiiviga 2004/48/EÜ Selle artikkel 13 näeb liikmesriikidele kohustuse tagada, et kohtuasutused kohustavad kannatanud osapoole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendamatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalset õiguse valdajale rikkumise tagajärjel temale tekitatud kahju ulatuses kahjutasu ja annab juhised intellektuaalomandi asjades kahjutasu suuruse kujundamiseks. Nii tuleb liikmesriikidel minimaalselt tagada, et kahjusumma moodustub autoritasust, mida autor oleks võinud saada, kui rikkuja oleks taotlenud intellektuaalomandi kasutamiseks autoriõigusi (artikkel 13 lg 1 p b). Seega vastab Eestis kehtiv intellektuaalomandi rikkumisega tekitatud kahju arvutamise viis direktiivis sätestatud miinimumnõuetele. Kostja poolt kohtule esitatud piletimüügiandmete kohaselt müüdi kokku 4896 piletit hinnaga 32 607,20 euro eest (tlk 168). Esitatud aruandest ei nähtu, et seal toodud summad oleksid koos käibemaksuga. Seega sellest summast tavapärane litsentsitasu 5% on 16 04,82 eurot. Kohtule esitatud väljatrükist hageja kodulehelt litsentsitasu arvutamise metoodika kohta võis tasuta jagada müüdud piletite arvust (st 4896-st) 10% ilma, et see läheks litsentsitasu arvestuse hulka, ehk siis 489 piletit keskmise piletihinnaga, mis on 66,60 eurot (26 076/4896=66,60 eurot). Vastavalt kostja selgitustele jagas kostja 833 pääset tasuta. Seega läheb litsentsitasu arvestusse 833-489=344 piletit keskmise hinnaga 66,60 eurot: 344x66,60= 22 910,40 eurot. Kokku müüdud piletite summa + müüdud piletite arvust üle 10% tasuta jagatud pääsmed korrutatuna keskmise piletihinnaga: 326 076 eurot +22 910 eurot = 348 986 eurot. Seega 5% summast 348 986 eurot on 17 449,30 eurot. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagejale on tekkinud kahju summas 17 449,30 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmise. Viivise määraks loetakse VÕS-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheks protsenti aastas. Hageja on palunud kostjatelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest (so 14.02.2018) kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja alates kohtuotsuse tegemisest protsendina vastavalt seadusjärgse viivise määrani kuni põhinõude täitmiseni hageja kasuks. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutnud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemise ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja viivise nõue on seaduslik ja põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutnud viivise summas 1 724,85 eurot (viivitatud päevi kokku 341, viivisemäär 8% aastas ja viivisesumma 0,021918 päevast) ja alates 11.05.2019 protsendina põhinõudelt (17 449,30 eurot) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise summas 17 449,30 eurot, kohtuotsuse tegemise aja seisuga 10.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivised summas 1 724,85 eurot ning TsMS § 367 alusel alates 11.05.2019 põhinõudelt summas 17 449,30 eurot viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi hageja nõudest 50% ulatuses, siis peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.