RP hagi Luminor Bank AS-i vastu tunnustamiseks MM pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14. juuni 2018. a otsus
nõude
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RP apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) RP (isikukood XXXXXXXXXXX); tehinguline esindaja Ingrid Proos Kostja (vastustaja) Luminor Bank AS (registrikood 11315936)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 14. juuni 2018. a otsus osas, millega jäeti RP hagi tema nõude MM (pankrotis) pankrotimenetluses pankotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 ps 2 sätestatud rahuldamisjärgus 1 917.35 euro ulatuses tunnustamiseks rahuldamata, samuti tühistada otsus menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi nõude tunnustamiseks lisaks pankrotimenetluses tunnustamist leidnud nõudele täiendavalt summas 1 917.35 eurot.
3.Lugeda Harju Maakohtu 14. juuni 2018. a otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks:
3.1.Rahuldada hagi osaliselt. 1(7)
Tsiviilasi nr 2-18-3838
3.2.Tunnustada MM (pankrotis) pankrotimenetluses lisaks pankrotimenetluses tunnustamist leidnud nõudele pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus RP nõuet summas 1 917.35 eurot.
4.Jätta kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulud 89% ulatuses hageja kanda ning 11% ulatuses kostja kanda.
5.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.RP (hageja) esitas kohtule hagi Luminor Bank AS (kostja) vastu nõude tunnustamiseks MM (pankrotis) pankrotimenetluses. Harju Maakohtu 19. oktoobri 2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-10425 kuulutati välja MM pankrot ja pankrotihalduriks nimetati KM. Hageja teavitas pankrotihaldurit oma nõuetest tähtaegselt, s.o 2. novembril 2017 ja 18. detsembril 2017, ja palus tunnustada MM (pankrotis) pankrotimenetluses sissenõutavaks muutunud nõuet kogusummas 78 383.16 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. 5. veebruari 2018 nõuete kaitsmise koosolekul esitas pankrotihaldur kaitsmisele hageja nõude kogusummas 78 383 eurot teises rahuldamisjärgus, millele kostja ja võlgnik esitasid vastuväited, olles nõus tunnustama hageja nõuet vaid summas 60 487 eurot. Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuete kohta koostatud nimekirja kohaselt on hageja nõuded tunnustatud MM (pankrotis) pankrotimenetluses 60 487.90 euro ulatuses.
Hagiavalduses palub hageja tunnustada MM (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamata jäänud nõuded 17 895.26 euro ulatuses järgmistel asjaoludel: - 5. aprillil 2007 laenas hageja MM-le 250 000 krooni (s.o 15 977.91 eurot) tähtajaga kuni 11. aprill 2007. Võlgnik laenu tähtaegselt ei tagastanud ja soovis tasumise tähtaega pikendada. Kuna pooled olid äripartnerid ja nende ühisel äriühingul tekkisid ootamatud majanduslikud raskused, nõustus hageja võlgnikule 5. aprillil 2007 antud laenu tagasimakse tähtaega pikendama. Võlgnik on võlga korduvalt tunnistanud ja viimati
18.mail 2016 teatanud hagejale sõnumiga, et tasub võla kohe kui saab. Võlgnik ei ole laenu 15 977.91 eurot siiani tagasi maksnud. Eelneva põhjal on hagejal võlgniku vastu nõue 15 977.91 eurot. - MM esitas 11. veebruaril 2010 kohtusse hagiavalduse OÜ Marketprojekt vastu lepingust taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamiseks ja intresside saamiseks 2(7)
Tsiviilasi nr 2-18-3838 (tsiviilasi nr 2-10-6821). Kohus ei rahuldanud võlgniku taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks, mistõttu soovis võlgnik hagejalt riigilõivu tasumiseks laenu. Võlgniku selgitusel oli esitatud hagi menetlemine tema jaoks oluline. Hageja laenas võlgnikule riigilõivu tasumiseks 1917.35 eurot (08.06.2010, 22.07.2010, 15.10.2010 maksekorraldused). Võlgnik lubas laenu tagastada, kui kohus hagi rahuldab. Laenu tagastamise tähtaega on pooled korduvalt pikendanud ja kokku leppinud uutes laenu tagastamise tähtaegades. Võlgnik on võlga korduvalt tunnistanud ja viimati 18. mail 2016 teatanud hagejale sõnumiga, et tasub võla kohe kui saab. Võlgnik ei ole senini laenu 1 917.35 eurot tagasi maksnud. Eelneva põhjal on hagejal võlgniku vastu nõue 1 917.35 eurot. Kostja vastus
3.Kostja ei ole nõus hageja nõude kogusummas 17 895.26 eurot tunnustamisega MM (pankrotis) pankrotimenetluses. Väidetavalt laenas hageja võlgnikule 5. aprillil 2007 kokku 15 977.91 eurot tähtajaga kuni 11. aprill 2007. Hageja on esitanud tõendina vaid maksekorralduse, mille selgitusse on märgitud “laenuks kuni 11. aprill 2007“. Maksekorraldus ei tõenda võlgniku nõusolekut sõlmida leping. Hageja ei ole tõendanud, et võlgniku ja hageja vahel oli sõlmitud leping VÕS § 9 lg 1 tähenduses. Lisaks on nõue aegunud TsÜS § 147 lg 1 järgi, sest 18. mai 2016 sõnum ei tõenda nimetatud nõuete tunnustamist. Samuti ei oleks see mõjutanud aegumist, sest aegunud nõue ei saa uuesti aeguda, katkeda või peatuda. Kostja ei pea põhjendatuks ka hageja nõuet summas 1 917.35 eurot. Hageja esitas tõendina maksekorraldused, millest nähtub, et hageja on tasunud Rahandusministeeriumile riigilõivu, kuid hageja ei ole tõendanud, et ta andis võlgnikule laenu 1 917.35 eurot. Esimese astme kohtu otsus
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Kohtu hinnangul ei tähenda üksnes maksekorraldus laenusuhte tekkimist. Puudub vaidlus, et võlgnik ise vaidleb laenu saamisele vastu. Käesolevas menetluses puuduvad tõendid selle kohta, et võlgnik oleks teinud tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks 15 977.91 euro kohta. Kohus on seisukohal, et kuivõrd tõendamata on raha võlgnikule laenuna andmine, ei saa olla küsimust ka laenu tagastamisest. Lisaks on hageja nõue aegunud TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 kohaselt. Hageja väidetav nõue 15 977.91 euro tagastamiseks muutus sissenõutavaks 12. aprillil 2007. Seega pidi hageja aegumise vältimiseks kohtusse pöörduma hiljemalt 12. aprillil 2010. Hageja esitas nõudeavalduse 18. detsembril 2017, mil nõue oli juba aegunud. Hageja väiteid selle kohta, et võlgnik on korduvalt nõuet tunnistanud, kohus veenvaks ei pea. Kohtu hinnangul ei nähtu hageja esitatud 18. mai 2016 sõnumi väljatrükist ei nõude tunnustamist ega laenu tagastamise lubadust. Kohus nõustub kostjaga selles, et aegunud nõue ei saanud 18. mail 2016 uuesti tekkida ning selle aegumine katkeda või peatuda.
Hagiavalduse kohaselt andis hageja võlgnikule laenu ka 1 917.35 eurot. Laenu andmise tõendamiseks on hageja esitanud 8. juuni 2010, 22. juuli 2010 ja 15. oktoobri 2010 maksekorraldused. Laenu tagastamise tähtaeg oli hagiavalduse asjaolude kohaselt seotud kohtu poolt tsiviilasjas nr 2-10-6821 hagi rahuldava lõpplahendi tegemisega. Hageja väitel on võlgnik korduvalt võlga tunnistanud, viimati 18. mai 2016 sõnumiga. Kohtu hinnangul 3(7)
Tsiviilasi nr 2-18-3838 ei tõenda maksekorraldused raha laenuna võlgnikule üleandmist. Tõendeid selle kohta, et võlgnik oleks nõuet tunnistanud või raha tagastamist lubanud kohtule käesolevas menetluses esitatud ei ole. 5. veebruari 2018 nõuete kaitsmise protokollist nähtub, et võlgnik on hageja nõudele vastu vaielnud ning ei tunnista seda. Eeltoodud põhjendusel on hageja nõue õiguslikult põhjendamatu ning hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
7.Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja hagiavalduse rahuldada. Kuna hageja on tõendanud maksekorraldustega raha ülekandmist võlgnikule, siis tõendamiskoormise reeglite kohaselt oli kostjal kohustus tõendada vastupidist ehk et hagejal kui laenuandjal ei ole õigust raha tagasi saada. Kostja seda teinud ei ole. Kohus on alusetult kohaldanud aegumist, kuna kostja ei ole kohustatud isikuks, kes saaks aegumise vastuväite esitada. Vastus apellatsioonkaebusele
8.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja jääb kõikide maakohtus esitatud seisukohade juurde. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, ülejäänud osas tuleb otsus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Maakohus on tuvastanud, et 19. oktoobril 2017. a kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas 217-10425 välja MM pankroti ja nimetas pankrotihalduriks KM. Tuvastatud on ka, et 18. detsembril 2017. a esitas hageja haldurile täiendava nõudeavalduse võlgniku vastu suunatud rahalise nõude summas 17 895.26 euro tunnustamiseks. Nõudeavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue summas 15 977.91 eurot tema ja võlgniku vahel 5. aprilli 2007. a sõlmitud laenulepingust, mille alusel laenas hageja võlgnikule 15 977.91 eurot tähtajaga kuni 11. aprill 2007. a. Lisaks andis hageja võlgnikule laenu tsiviilasjas 2-10-6821 riigilõivu 1917.35 euro tasumiseks (tl 14-15). Vaidlust ei ole, et 5. veebruari 2018. a nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue summas 17 895.26 eurot tunnustamata, kuna sellele vaidlesid vastu pankrotivõlgnik ja Luminor Bank AS (tl 16-17). Kolleegiumi hinnangul puudub nimetatud asjaolude üle vaidlus ka apellatsioonimenetluses, mistõttu võtab ringkonnakohus need asjaolud apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1).
11.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas hageja ja pankrotivõlgniku vahel on sõlmitud laenulepingud 15 977.91 euro ja 1 917.35 euro laenamiseks ja, kas kostja pankrotimenetluse võlausaldajana on õigustatud esitama aegumise vastuväidet.
12.Kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus asjas esitatud väiteid ja tõendeid arvestades ekslikult, et hageja ja pankrotivõlgniku vahel ei ole laenusuhet. Hageja on rajanud hagi pankrotimenetluse nõudeavalduses esitatud asjaoludele, et hageja laenas võlgnikule
5.aprillil 2007 15 977.91 eurot tähtajaga kuni 11. aprill 2007. a, kuid võlgnik tähtpäeval laenu tagasi ei maksnud. Samuti, et võlgnik oli 11. veebruaril 2010. a esitanud kohtusse 4(7)
Tsiviilasi nr 2-18-3838 hagi OÜ Marketprojekt vastu lepingu alusel saadu tagastamiseks ja intresside saamiseks ning kuna kohus võlgnikule menetlusabi ei andnud, laenas hageja võlgnikule raha riigilõivu tasumiseks tsiviilasjas 2-10-6821 kokku summas 1 917.35 eurot. Lähtudes VÕS § 108 lgst 1 koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 võib hageja laenulepingu kehtivuse korral põhimõtteliselt nõuda kostjalt lepingu alusel antud raha tagastamist. Hagiavalduses toodud asjaoludel nõude tunnustamiseks pidi hageja seega esmalt tõendama, et tema ja pankrotivõlgniku vahel sõlmiti kehtiv laenuleping. Hageja on esitanud lepingute tõendamiseks oma arvelduskonto väljavõtted ning pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja on pankrotivõlgniku arvelduskontole teinud järgmised raha ülekanded: - 5. aprillil 2007 250 000 krooni ehk 15 977.91 eurot selgitusega “laenuks kuni 11. aprill“ (tl 38); - 8. juunil 2010 10 000 krooni ehk 639.12 eurot selgitusega “MM eest makstav riigilõiv tsiviilasjas nr 2-10-6821“ (tl 38); - 22. juulil 2010 5 000 krooni ehk 319.56 eurot selgitusega “MM eest makstav riigilõiv tsiviilasi nr 2-10-6821“ (tl 40); - 15. oktoober 2010 15 000 krooni ehk 958.67 eurot selgitusega “MM eest makstav riigilõiv tsiviilasjas nr 2-10-6821 kokku 30 000.-“(tl 40);
13.Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (vt RKTKo 24.11.2014 nr 3-21-109-11). Maakohus on leidnud, et üksnes maksekorraldus ei tähenda laenusuhte tekkimist. Arvestades, et 5. aprilli 2007. a maksekorraldusega on tõendatud hageja poolt võlgnikule 250 000 krooni ülekandmine ning et maksekorralduse selgitusest nähtuvalt anti raha laenuna, saab kolleegiumi arvates teha järelduse, et rahasumma üleandmise aluseks oli laenuleping maksekorralduse selgituses märgitud tingimusel maksta raha tagasi 11. aprillil 2007. a. Kolleegium möönab, et kuigi nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid teise võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelise võlasuhte kohta, tulnuks tal siiski olukorras, kus raha üleandmine on tõendatud, näidata ja tõendada, et rahasumma üleandmiseks on olemas mingi muu alus. Eelnevast tulenevalt tuleb kolleegiumi hinnangul käsitada 5. aprillil 2007. a pankrotivõlgniku arvelduskontole rahasumma 250 000 krooni (s.o 15 977.91 eurot) ülekandmist selgitusega “laenuks kuni 11. aprill 2007“ tähtajalisest laenulepingust (VÕS § 396 lg 1) tuleneva nõudena. Ringkonnakohus ei nõustu aga apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on eksinud, kui arvestas kostja esitatud nõude aegumise vastuväidet. Vastavalt TsÜS §-ile 143 võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kolleegiumi arusaama kohaselt on võimalik siin osundatud sätet laiendavalt tõlgendada 5(7)
Tsiviilasi nr 2-18-3838 ning käsitada ka nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajat TsÜS § 143 tähenduses kohustatud isikuna, kes on õigustatud esitama aegumise vastuväite. Arvestades, et aegumise kontekstis kohast kohustatud isikut (ehk võlgnikku), kes on õigustatud aegumise vastuväidet esitama, praeguses menetluses ei ole, kuid TsMS § 214 lg 4 võimaldab iseseisva nõudeta kolmandal isikul tema vastu eelmisele menetlusele tuginedes algatatud menetlustes esitada poole avaldustega vastuolus olevaid väiteid ning vastuväiteid, ei ole põhjust kohelda pankrotivõlausaldajat iseseisva nõudeta kolmandast isikust erinevalt.
14.Apellatsioonkaebuses on hageja üldsõnaliselt viidanud ka sellele, et aegumise vastuväite esitamine võib teatud asjaoludel olla hea usu põhimõttest lähtuvalt lubamatu, ise kohtu ette konkreetseid asjaolusid toomata. Seetõttu ei ole hageja näidanud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaks praegusel juhul pidada laenulepingust tulenevale nõudele aegumise vastuväite esitamist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.
15.Seega on maakohus kostja aegumise vastuväite õigesti arvesse võtnud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et 18. detsembril 2017. a võlgniku pankrotimenetluses esitatud hageja nõue 15 977.91 eurot on aegunud ning vastavaid põhjendusi ei korda (TsMS § 654 lg 6). Õige on maakohtu järeldus, et hageja ei ole võlgniku poolt nõude tunnistamist tõendanud ning ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud selles osas tõendite hindamisel menetlusnormide rikkumist.
16.Vaidlustatud maakohtu otsuse järelduste kohaselt ei ole leidnud tõendamist ka hagis toodu, et hageja oleks laenanud võlgnikule 1 917.35 eurot. Seetõttu on maakohtu hinnangul hageja nõue õiguslikult põhjendamatu ning hagi rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium leiab, et maakohus on ka siinkohal järelduste tegemisel raha üleandmise aluseks oleva võlasuhte tuvastamata jätmisel eksinud tõendite hindamisel (TsMS § 232 lg 1), mis on kaasa toonud 1 917.35 euro suuruse nõude tunnustamata jätmise osas ebaõige lahendi. Seetõttu ei ole maakohtu otsus ka nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendatud.
17.Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud maksekorraldustega (tl 38 ja 40) on tõendatud, et hageja on pankrotivõlgniku eest maksnud tsiviilasjas nr 2-10-6821 tasumisele kuuluvat riigilõivu 8. juunil 2010. a 10 000 krooni ehk 639.12 eurot (tl 38), 22. juulil 2010. a 5000 krooni ehk 319.56 eurot (tl 40) ja 15. oktoobril 2010. a 15 000 krooni ehk 958.67 eurot. Seega on hageja teinud soorituse pankrotivõlgniku eest ning kuna vaidlust ei ole, et viimane tsiviilasja nr 2-10-6821 menetluses osales, pidi ta tema eest riigilõivu tasumisest igal juhul teadlik olema. Seega saab järeldada, et hageja ja pankrotivõlgniku vahelisest võlasuhtes tulenev raha tasuti võlgniku palvel tema nimetatud isiku (s.o Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumi kaudu) arvelduskontole.
18.Arvestades, et hageja on pankrotivõlgniku eest kindlal eesmärgil raha üle kandnud ning et pankrotivõlgnik on tsiviilasjas nr 2-10-6821 osalemisega kohustuse sellist täitmist aktsepteerinud, on kolleegiumi arvates tegemist VÕS § 396 lg 1 tähenduses laenusuhtega. Asjas ei ole esile toodud, et on olemas mingi muu alus rahasummade ülekandmiseks. Kolleegium ei pea ka eluliselt usutavaks, et üks isik täidaks teise isiku eest kohtumenetluses osalemise eelduseks oleva riigilõivu tasumise kohustuse tasuta s.o kinkena.
19.Eelmärgitu põhjal leiab kolleegium, et hageja ja pankrotivõlgnik on sõlminud lepingu, mis vastab eelkõige laenulepingu tunnustele VÕS § 396 lg 1 järgi. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt on hageja esitanud MM pankrotimenetluses pankrotihaldurile nõudeavalduse(d) kokku summas 78 383.16 eurot. Kuna 5. veebruari 2018 nõuete 6(7)
Tsiviilasi nr 2-18-3838 kaitsmise koosolekul on tunnustatud hageja nõuet osaliselt s.o summas 60 487 eurot, siis on hageja palunud käesolevas menetluses tunnustada tema nõuet MM pankrotimenetluses summas 17 895.26 eurot. Vastavalt ülaltoodud põhjendustele tuleb kolleegiumi hinnangul kaitsmiseks esitatud nõuet tunnustada lisaks tunnustamist leidnud nõudele täiendavalt summas 1 917.35 eurot.
20.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.
21.Maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt ning peab põhjendatuks jaotada kõigis kohtuastmetes kantud kulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise (nõude tunnustamise) ulatusele, jättes menetluskulud seega hagi rahuldamata jäetud (17 895.26 eurost 15 977.91 eurot) ehk 89% ulatuses hageja kanda ja hagi rahuldatud (17 895.26 eurost 1 917.35 eurot) ehk 11% ulatuses kostja kanda. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.