X X (X) pankrotihalduri Martin Krupp hagi T T vastu hagi õigeksvõtu tühisuse tunnistamise ja tahteavalduse tegemiseks kohustamise nõudes
Menetlusosalised ja nende
Hageja: X X (X) (IK z) pankrotihaldur Martin Krupp, Cavere Õigusbüroo OÜ, Estonia pst 1, 10 143, Tallinn, e-mail: [email protected]
esindajad
Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Marko Kaevando, Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid, Roseni 7, 10111 Tallinn, e-post: [email protected] Kostja: T T (IK zzz elukoht: zzz Hagihind 7000 eurot
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Tuvastada X X (X) poolt tsiviilasjas nr 2-15-17685 hagi õigeksvõtmise tühisus.
3.Kohustada T Td (T T) andma nõusolek registriosa nr z kolmandasse jakku 24.09.2018 a kantud eelmärke (eelmärge 1⁄2 suuruses mõttelises osas omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks) kustutamiseks ning asendada T T tahteavaldus kohtuotsusega.
5.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4). Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
I.
Hagi asjaolud, nõue ja põhjendused
1.X X (võlgnik) pankrotihaldur esitab hagi T T (kostja) vastu tsiviilasjas nr 2-15-17685 tehtud hagi õigeksvõtu tühisuse tuvastamiseks.
2.Harju Maakohtu 27.07.2015.a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-8339 (t 5-10) kuulutati välja X X (X võlgnik) pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Martin Krupp (hageja). Ehkki pankrotimääruse vaidlustamise tõttu jõustus see alles Riigikohtu 23.11.2015.a määrusega, pankroti väljakuulutamise tagajärjed saabusid 27.07.2015.a määruse tegemisest, kuivõrd PankrS § 31 lg 7 järgi kuulub pankrotimäärus viivitamatule täitmisele. Pankroti väljakuulutamise päeval avaldatud pankrotiteate järgi pidid kõik võlgniku võlausaldajad teatama pankrotihaldurile enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu sõltumata nende tekkimise alusest ja täitmise tähtajast hiljemalt kahe kuu jooksul arvates pankrotiteate avaldamisest (t 11). Kostja ei esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõudeavaldust ega vara välistamise nõuet eelnimetatud tähtaja jooksul (so hiljemalt 27.09.2015.a) ega ka hiljem.
3.Hageja selgitas välja, et võlgnik liisinguvõtjana ja Ühisliisingu AS (praeguse ärinimega AS SEB Liising) liisinguandjana olid 21.10.2003.a sõlminud lepingu (t 12-17), mille kohaselt liisinguandja omandas ja andis võlgniku kasutusse x asuva korteriomandi (registriosa nr z) kapitalirendi tingimustel, mh on võlgnikul õigus saada korteriomandi omanikuks ja nõuda selle omandi ülekandmist, kui ta on täielikult tasunud liisingulepingus kokkulepitud tasu ja sellelt arvestatud intressid (vt lepingu p13.1). Lepingu p 13.6 alusel kanti kinnistusraamatusse ka korteriomandi omandiõiguse üleandmise nõuet tagav eelmärge võlgniku kasuks ning pankroti väljakuulutamise hetke seisuga ei olnud kõnealust kannet muudetud (t 18-19).
4.2016.a novembris sai hageja liisinguandjalt teada Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsusest tsiviilasjas nr 2-15-17685 (t 20-21), millega oli rahuldatud kostja hagi võlgniku vastu hagi õigeksvõtul põhineva otsusega ning kohustatud võlgnikku andma nõusolek x korteriomandit koormava eelmärke kustutamiseks ning uue eelmärke sisse kandmiseks omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks võlgniku (1/2 kaasomandist) ja kostja (1/2 kaasomandist) kasuks. Lisaks oli maakohus mõistnud võlgnikult kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 300 eurot.
5.Tsiviilasja nr 2-15-17685 materjalidest nähtub, et kostja esitas 23.11.2015.a (ligi 4 kuud pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist) võlgniku vastu hagi nõusoleku saamiseks korteriomandit koormava eelmärke kohta tehtud kinnistusraamatu kande muutmiseks väites, et 21.10.2003.a lepingust tulenev korteriomandi väljaostuõigus kuulub seltsinguvarasse (t 22-23) ning võlgnik võttis hagi koheselt õigeks (t 24-25), millele tuginedes tegi maakohus 30.11.2015.a hagi rahuldava otsuse. Asja menetlus toimus ühe nädala jooksul ilma hagejat (võlgniku pankrotihaldurit) teavitamata ja teda menetlusse kaasamata. 6.Hageja esitas Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsuse peale teistmisavalduse, mille Riigikohus jättis 30.01.2017.a määrusega menetlusse võtmata (t 26). Hageja eeldas, et teistmisavaldus jäeti menetlusse võtmata seetõttu, et Riigikohtu arvates ei olnud Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsus TsMS § 457 lg 1 järgi hagejale siduv (hageja ei olnud selles tsiviilasjas menetlusosaline) ega mõjutanud seetõttu võlgniku pankrotimenetlust ega pankrotivara realiseerimist. Sellest lähtudes alustas hageja liisinguandjaga läbirääkimisi 21.10.2003.a lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ja korteriomandi müümiseks. 26.02.2018.a saatis käesoleva kohtuasja kostja hagejale märgukirja, milles nõudis korteriomandi müügi lõpetamist ja nõusoleku andmist kinnistusraamatusse kantud eelmärke muutmiseks
vastavalt Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsusele (t 27-28). Hageja sellega eespool näidatud põhjustel ei nõustunud (t 29-30).
7.09.03.2018.a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-17685 parandas Pärnu Maakohus kostja taotlusel 30.11.2015.a otsuses esinenud ebatäpsused (t 31). 17.04.2018.a tegi Pärnu Maakohus (hagejat sellest eelnevalt teavitamata) kostja taotlusel samas tsiviilasjas määruse 30.11.2015.a otsuse täitmise tagamiseks (sisuliselt hagi tagamise määruse), millega keelas hagejal korteriomandi mõttelise osa käsutamise kuni 09.03.2018.a kohtumääruse jõustumiseni (t 32-34). Seejuures leidis maakohus 17.04.2018.a määruse põhjendavas osas, et hageja takistab pahatahtlikult 30.11.2015.a kohtuotsuse täitmist, samuti et nimetatud kohtuotsus asendab ka hageja (võlgniku pankrotihalduri) nõusolekut kinnistusraamatu kande tegemiseks eelmärke osas, mistõttu ei ole kostjal vaja nõuda selleks eraldi hageja nõusolekut. Hageja on esitanud 17.04.2018.a kohtumääruse peale määruskaebuse, mis on Tallinna Ringkonnakohtu menetluses.
8.Kostja ja võlgnik on kauaaegsed elukaaslased, kellel on ühised lapsed (x ja x) ning ühine majapidamine x asuvates eluruumides. Asjaolu, et kostjal ja võlgnikul oli 2015.a ühine majapidamine, kinnitab väljavõte nendele 12.08.2015.a esitatud süüdistusaktist kriminaalasjas nr 11760000085, mille järgi oli mõlema elukohaks x (t 35). Kui kostja vaidlustab seda asjaolu soovib hageja esitada selle kohta täiendavaid tõendeid. Kostja ja võlgnik kasutasid samasugust skeemi (kostja poolt hagi esitamine väidetava seltsinguvara jagamiseks ning selle kohene õigeksvõtmine võlgniku poolt) ka enne võlgniku pankroti väljakuulutamist võlgnikule kuulunud korteriomandite mõtteliste osade üleandmiseks kostjale, nagu nähtub Riigikohtu 04.04.2018.a otsusest kohtuasjas nr 2-16-7541 (t 36-40). Seejuures on Riigikohus selles otsuses käsitlenud ka hageja teistmisavaldust tsiviilasjas nr 2-1517685 märkides, et selle menetlusse võtmata jätmisest ei saa üheselt järeldada, et kohtute otsused (tsiviilasjas nr 2-15-17685) olid õiged ning kostja ja võlgniku vahel oli seltsing (vt Riigikohtu otsuse p-d 6 ja 25).
9.Ülaltoodud asjaoludest nähtub kokkuvõtlikult, et kostja (võlgniku elukaaslane T T) esitas pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist X X vastu hagi võlgniku poolt sõlmitud liisingulepingust tuleneva vara omandamisõiguse üleandmiseks 1⁄2 (pool) mõttelises osas, võlgnik võttis hagi koheselt õigeks ning Pärnu Maakohus rahuldas hagi õigeksvõtul põhineva otsusega ilma hagejat (võlgniku pankrotihaldurit) ja liisinguandjat menetlusest teavitamata. Sellele vaatamata on nii kostja 26.02.2018 a avalduses kui Pärnu Maakohus 17.04.2018.a määruses asunud seisukohale, et tsiviilasjas nr 2-15-17685 tehtud kohtuotsus on siduv ka hagejale, mh keelas Pärnu Maakohus 17.04.2018.a määrusega hagejal (menetlusosaliseks mitteoleval isikul) korteriomandi 1⁄2 mõttelise osa käsutamise.
10.Kinnistusraamatu kannet korteriomandit koormava eelmärke kohta ei ole Pärnu Maakohtu (30.11.2015.a otsuse ja 09.03.2018.a määruse) alusel praeguseks muudetud (t 18-19) ning hageja arvates on sellise kande tegemine ka välistatud liisinguandja (AS SEB Liising) nõusoleku puudumise tõttu. Samuti on Pärnu Maakohtu 17.04.2018.a määrusega hageja suhtes rakendatud käsutuskeelu kehtivus praeguseks lõppenud (09.03.2018.a määrus jõustus 03.07.2018.a). Vaatamata sellele leiab hageja, et tal on võlgniku poolt tsiviilasjas nr 2-15-17685 hagi õigeksvõtmise tühisuse tuvastamise vastu õiguslik huvi TsMS § 368 lg 1 tähenduses.
11.PankrS § 55 lg 1 järgi peab haldur kaitsma kõigi võlausaldajate ja võlgniku õigusi ja huve ning tagama seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse, mille peamiseks eesmärgiks on võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel. Selleks peab haldur mh korraldama pankrotivara realiseerimise enampakkumisel või muul suuremat kasu andval viisil (PankrS § 54-1, § 133 jj). Võlgniku poolt tsiviilasjas nr 2-15-17685 hagi õigeksvõtmise ja selle
alusel tehtud Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsuse tagajärjel tekkinud õiguslik ebaselgus takistab aga võlgniku pankrotivara (21.10.2003.a lepingust tulenevate õiguste ja nõuete) realiseerimist. Esiteks puudub liisinguandjal (eriti arvestades maakohtu 17.04.2018.a määrust ja selles avaldatud seisukohti) kindlus, et ta võib 21.10.2003 a sõlmitud lepingu lõpetada ja korteriomandi realiseerida kokkuleppel hagejaga (ilma kostja nõusolekuta). Teiseks ei saa Pärnu Maakohtu 17.04.2018.a määrust ja selles avaldatud seisukohti arvestades välistada, et maakohus keelab uuesti korteriomandi (või selle 1⁄2 mõttelise osa) realiseerimise, kui liisinguandja ja hageja seda kokkuleppel jätkavad. Seetõttu leiab hageja, et tal on õiguslik huvi võlgniku poolt tsiviilasjas nr 215-17685 hagi õigeksvõtu tühisuse tuvastamise vastu, et kõrvaldada võlgniku pankrotivara realiseerimisel ilmnenud takistused. Hagi õigeksvõtt on käsitletav võlgniku tehinguna
12.Riigikohus on 04.04.2018.a otsuses kohtuasjas nr 2-16-7541 (p-d 11 ja 15) selgitanud, et hagi õigeksvõtmine TsMS § 440 tähenduses on ühepoolne kohtule esitatud avaldus, millega kostja tunnustab tema vastu esitatud nõuet. Ehkki hagi õigeksvõtmine on eelkõige menetlustoiming, on hagi õigeksvõtmise avaldus ka ühepoolne tahteavaldus ehk tehing TsÜS § 67 tähenduses, milles väljendub isiku tahteavaldus tuua kaasa kindel õiguslik tagajärg. Sellest tulenevalt leidis Riigikohus, et võlgniku avaldus hagi õigeksvõtu kohta on tagasivõidetav PankrS § 110 alusel kui tehing. Samuti selgitas Riigikohus, et hagi õigeksvõtu kehtetuks tunnistamine ei tähenda selle alusel tehtud kohtuotsuse kehtetuks tunnistamist, kuid hagi õigeksvõtu alusel tehtud kohtuotsus ei ole sellisel juhul sundtäidetav ning juba täidetud kohtuotsuse alusel üle antu tuleb tagastada PankrS § 119 alusel (viidatud lahendi p 16). Riigikohtu otsusest saab samuti järeldada, et pankrotihaldur peab esitama nõude võlgniku poolt hagi õigeksvõtmise kehtetuks tunnistamiseks (või selle tühisuse tuvastamiseks) vastava kohtumenetluse hageja vastu. Hagi õigeksvõtt tsiviilasjas nr 2-15-17685 on tühine PankrS § 36 lg-te 2 ja 6 alusel
13.Vastavalt eeltoodule on võlgniku poolt hagi õigeksvõtmine tsiviilasjas nr 2-15-17685 käsitletav tehinguna. Hageja arvates on vastav tehing tühine PankrS § 36 lg-te 2 ja 6 järgi.
14.PankrS § 35 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt moodustub võlgniku varast tema pankroti väljakuulutamisega pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üle pankrotihaldurile. Tulenevalt TsÜS §-st 66 ja PankrS §-st 108 kuuluvad pankrotivarasse ka võlgniku poolt enne pankroti väljakuulutamist sõlmitud lepingutest tulenevad rahaliselt hinnatavad õigused, mida saab pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist PankrS § 46 lg 1 järgi teostada (või mille teostamisest loobuda) ainult pankrotihaldur. See kehtib ka võlgniku poolt sõlmitud liisingulepingutest tulenevate liisinguvõtja õiguste ja kohustuste kohta, mida kinnitavad ka PankrS § 52 ja § 51 lg 3-5. Ka Riigikohus on rõhutanud, et põhimõtteliselt muutub kogu füüsilisest isikust pankrotivõlgniku vara pankrotivaraks ning et pankrotivara hulka ei kuulu PankrS § 108 lg 3 järgi üksnes selline vara, millele seaduse kohaselt ei või pöörata sissenõuet (nt 29.10.2012.a määrus kohtuasjas nr 3-2-1120-12 p 10).
15.Eeltoodust järelduvalt kuulusid hageja arvates praegusel juhul võlgniku pankrotivara hulka ka 21.10.2003.a lepingust tulenevad liisinguvõtja õigused, sh õigus saada lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisel Z 7-18 korteriomandi omanikuks ja nõuda liisinguandjalt selle omandi ülekandmist (nn omandamisõigus), samuti nimetatud nõude tagamiseks võlgniku kasuks seatud eelmärge, mis on omandi üleandmise nõudega lahutamatult seotud (vt Riigikohtu 08.11.2006.a lahend nr 3-2-1-97-06 p 25).
16.Pankroti väljakuulutamisega läheb võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (PankrS § 36 lg 1) ning füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha tehinguid seoses pankrotivaraga (PankrS § 35 lg 1 p 3). PankrS § 36 lg 2 järgi on võlgniku poolt pärast pankroti väljakuulutamist tehtud pankrotivara hulka kuuluva eseme käsutustehing tühine. PankrS § 36 lg 6 kohaselt võib füüsilisest isikust võlgnik käsutada pankrotivara halduri nõusolekul ning halduri nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine.
17.Hageja arvates saab võlgniku poolt hagi õigeksvõtmist tsiviilasjas nr 2-15-17685 käsitleda käsutustehinguna, mis on tühine PankrS § 36 lg-te 2 ja 6 alusel, kuna see tehti võlgniku poolt pärast tema pankroti väljakuulutamist ilma hageja (pankrotihalduri) nõusolekuta.
18.Käsutustehing on õiguste ja kohustuste üleandmiseks tehtav tehing (TsÜS § 6 lg 3). Praegusel juhul oli võlgniku poolt hagi õigeksvõtmine tsiviilasjas nr 2-15-17685 suunatud 21.10.2003.a lepingust tulenevate võlgniku kui liisinguvõtja õiguste (kinnistusraamatusse kantud eelmärke) osalisele üleandmisele kostjale, kuna selle tagajärjeks oli võlgniku sellekohase tahteavalduse asendamine kohtulahendiga vastavalt TsÜS § 68 lg-ga 5. Hageja arvates laieneb PankrS § 36 lg-s 2 sätestatu ka sellisele tehingule. Sarnaselt on õiguskirjanduses leitud, et tühised on ka sellised käsutuskeeluga vastuolus olevad käsutustehingud, mille puhul asendatakse ühe poole tahteavaldus kohtulahendiga. Alternatiivselt on hagi õigeksvõtt tsiviilasjas nr 2-15-17685 tühine TsÜS § 87 alusel
19.Kui kohus asub vaatamata eeltoodule seisukohale, et hagi õigeksvõtmist tsiviilasjas nr 215-17685 ei saa käsitleda käsutustehinguna, on see hageja arvates tühine TsÜS § 87alusel. Viidatud sätte järgi on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.
20.PankrS § 35 lg 1 p 3 keelab füüsilisest isikust võlgnikul teha pärast tema pankroti väljakuulutamist mistahes tehingud ja toiminguid seoses pankrotivaraga (ilma halduri nõusolekuta), vastavaid tehinguid ja toiminguid saab PankrS § 54-1 lg-te 1 ja 4 järgi teha üksnes haldur. See kehtib ka pankrotivaraga seotud kohtumenetluses tehtavate toimingute kohta - võlgniku pankroti väljakuulutamisega läheb haldurile üle õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse (PankrS § 35 lg 1 p 2), kusjuures haldur osaleb sellistes vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt iseseisvalt oma nimel, mitte võlgniku esindajana (PankrS § 54 ja § 54-1 lg 1).
21.Eeltoodud sätete eesmärk on tagada, et võlgnik ei saaks pärast tema pankroti väljakuulutamist teha tehinguid ega toiminguid, mis mõjutaksid tema pankrotivara, so võlgniku vara ja kohustusi. Hagi õigeksvõtmisega tsiviilasjas nr 2-15-17685 on võlgnik aga sellise tehingu teinud, järelikult on vastav tehing tühine TsÜS § 87 alusel.
22.Samuti tuleneb PankrS-st üheselt keeld rahuldada võlausaldajate nõudeid pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist muul viisil kui PankrS-s sätestatud korras. PankrS § 44 lg 1 järgi võivad võlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult samas seaduses sätestatud korras. Sama seaduse § 93 lg 1 järgi on võlausaldajad kohustatud teatama haldurile kõigist enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast, hiljemalt kahe kuu jooksul arvates pankrotiteate avaldamisest. Võlausaldajate nõuete rahuldamine toimub pankrotimenetluses kinnitatud jaotusettepaneku alusel vastavalt PankrS §-s 153 sätestatud rahuldamisjärkudele.
23.Hageja arvates tuleneb eeltoodud sätetest keeld rahuldada enne pankroti väljakuulutamist tekkinud võlausaldajate nõudeid võlgniku vara arvel tema pankrotimenetluse väliselt. Praegusel juhul esitas aga kostja 2015.a novembris (so 4 kuud pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist) tsiviilasjas nr 2-15-17685 võlgniku vastu väidetavast seltsingulepingust tuleneva ja enne võlgniku pankroti väljakuulutamist tekkinud võlaõigusliku nõude (väidetava seltsinguvara jagamise nõude) ning võlgnik rahuldas vastava nõude hagi õigeksvõtmisega võlgniku pankrotimenetluse väliselt. Hagi õigeksvõtmine tsiviilasjas nr 2-15-17685 on ka sellel põhjusel vastuolus seadusest tuleneva keeluga ja seega TsÜS § 87 järgi tühine. Hagi eseme täiendamine 24.Faktilised asjaolud on pärast hagi esitamist ja selle menetlusse võtmist muutunud. Nimelt nähtub kinnistusraamatust, et x asuva korteriomandi (edaspidi: Korteriomand) registriosa III jakku on 24.09.2018.a kantud sisse eelmärge 1⁄2 suuruses mõttelises osas omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks kostja kasuks (lisa 1). Kande alusena on viidatud 10.07.2018.a kinnistamisavaldusele ja 30.08.2018.a kohtumäärusele. Kinnistusraamatu kandes viidatud 30.08.2018.a kohtumäärusest tsiviilasjas nr 2-18-11989 (lisa 2) nähtub, et 10.07.2018.a kinnistamisavalduse esitas kostja, kes taotles enda kasuks eelmärke sisse kandmist Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsuse alusel tsiviilasjas 2-15-17685, mis põhineb hagi õigeksvõtmisel võlgniku poolt, mille tühisuse tuvastamist hageja käesolevas asjas taotleb. Seega on eelmärge kostja kasuks kantud sisse just Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsuse alusel tsiviilasjas 2-15-17685, ehkki kinnistusraamatu kandes ei ole seda otseselt märgitud. Hageja jäi 11.07.2018.a hagiavalduses esitatud nõude juurde ning palub tuvastada võlgniku poolt tsiviilasjas nr 2-15-17685 hagi õigeksvõtmise tühisuse. Tulenevalt asjaolude muutumisest (Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsuse alusel tsiviilasjas 2-15-17685 on kinnistusraamatusse 24.09.2018.a kantud kostja kasuks eelmärge Korteriomandi 1⁄2 suuruse mõttelise osa omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks) täiendab hageja käesolevaga hagi eset ja esitab kostja vastu täiendavalt nõude nõusoleku saamiseks kostja kasuks 24.09.2018.a sisse kantud eelmärke kustutamiseks ning kostja nõusoleku asendamiseks kohtuotsusega. Hageja leiab, et kostja peab andma nõusoleku tema kasuks sisse kantud eelmärke kustutamiseks tulenevalt võlgniku poolt tsiviilasjas nr 2-15-17685 hagi õigeksvõtmise tühisusest (vt allpool p 78). Alternatiivselt on kostja kohustatud andma nõusoleku eelmärke kustutamiseks AÕS § 63 lg 5 alusel, kuna see kahjustab võlgniku kasuks sisse kantud eelmärget (vt allpool p 9-12) või AÕS § 65 lg 1 alusel, kuna vastav kanne on materiaalõiguslikult ebaõige ning tehtud ilma puudutatud isikute nõusolekuta (vt allpool p 13-19). Hageja saab võlgniku asemel nõuda kostjalt nõusolekut eelmärke kustutamiseks. Võlgniku pankroti väljakuulutamisega moodustus tema varast pankrotivara, mille valitsemise ja käsutamise õigus läks üle hagejale (pankrotihaldurile), kes teeb pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes (PankrS §35 lg 1 p-d 1 ja 2, § 36 lg 1, § 541 lg 1). Riigikohus on selgitanud, et nendest sätetest tulenevalt on halduril mh õigus esitada tagasivõitmise hagisid ja ka muid nõudeid, mh tugineda võlgniku tehtud tehingute tühisusele ja nõuda tehingute alusel üleantu tagastamist (nt lahend nr 3-2-1-80-05 p 13). Praegusel juhul kuuluvad võlgniku pankrotivarasse mh Korteriomandi osas võlgniku ja AS SEB Liising vahel 21.10.2003.a sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused ning nimetatud lepingust tuleneva omandi üleandmise nõude tagamiseks võlgniku kasuks seatud eelmärge. Seega on hagejal õigus esitada võlgniku asemel ka nimetatud lepingu ja eelmärkega seonduvaid nõudeid. Kostja on kohustatud andma nõusoleku eelmärke kustutamiseks tulenevalt tsiviilasjas nr 2-15-17685 hagi õigeksvõtmise tühisusest
25.Riigikohus on 04.04.2018.a otsuses tsiviilasjas nr 2-16-7541 (p 16) selgitanud, et hagi õigeksvõtu kehtetuks tunnistamine ei tähenda hagi õigeksvõtu alusel tehtud kohtuotsuse kehtetuks tunnistamist, kuid sellise kohtuotsuse sundtäitmine pärast hagi õigeksvõtu kehtetuks tunnistamist ei ole lubatav ning kui otsus on juba täidetud, on õigustatud poolel õigus nõuda kohtuotsuse alusel üleantu tagastamist PankrS § 119 järgi, mis reguleerib kehtetuks tunnistatud tehingu alusel üle antud vara tagastamist, või TsMS § 474 lg 2 esimese lause järgi, mis reguleerib viivitamatu sundtäitmisega saadu tagastamist juhul, kui viivitamata täitmisele kuuluvat lahendit muudetakse või lahend tühistatakse. Hageja hinnangul kehtib eeltoodu ka hagi õigeksvõtu tühisuse tuvastamise korral. Seega tsiviilasjas 2-15-17685 hagi õigeksvõtu tühisuse tuvastamisel saab kostjalt nõuda selles asjas jõustunud kohtuotsuse alusel saadu tagastamist, so Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsuse alusel kinnistusraamatusse 24.09.2018.a sisse kantud eelmärke kustutamist. TsÜS § 68 lg 5 kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Alternatiivselt on kostja kohustatud andma nõusoleku eelmärke kustutamiseks AÕS § 63 lg 5 või AÕS § 65 lg 1 alusel Eelmärke kustutamise nõue AÕS § 63 lg 5 alusel
26.Vastavalt AÕS § 63 lg-le 3 on asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke kandmist kinnistusraamatusse tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või piirab (see ei takista kannete tegemist kinnistusraamatusse). AÕS § 63 lg 4 järgi kehtib see ka kohtulahendi alusel tehtava käsutuse suhtes. Õiguskirjanduse kohaselt kahjustavad või piiravad eelmärkega tagatavat nõuet sellised käsutused, mis tagatud õiguse maksmapaneku välistavad või seda kitsendavad, kusjuures hõlmatud on ka hilisema eelmärke või mõne muu märke seadmine teise võlausaldaja kasuks. Kinnistusraamatust nähtub, et 15.12.2003.a kanti kinnistusraamatusse omandi ülekandmist tagav eelmärge võlgniku kasuks, mis on kehtiv praeguseni (registriosa III jao esimene kanne). Võlgniku kasuks sisse kantud eelmärge oli kehtiv nii Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsuse tegemise ajal kui ka kostja kasuks eelmärke sissekandmise ajal ning see on kehtiv ka praegu. Seega kahjustab kostja kasuks eelmärke seadmine ja sissekandmine võlgniku kasuks varasemalt sissekantud ja endiselt kehtivat eelmärget, mistõttu on kostja kasuks eelmärke seadmine AÕS § 63 lg-te 3 ja 4 alusel tühine. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et Pärnu Maakohus kohustas 30.11.2015.a otsusega tsiviilasjas nr 2-15-17685 võlgnikku andma nõusolek tema kasuks sissekantud eelmärke kustutamiseks ja uue eelmärke sissekandmiseks omandi üleandmise nõude tagamiseks võrdsetes mõttelistes osades võlgniku ja kostja kasuks. Nagu eespool (p 6) näidatud, moodustus võlgniku varast tema pankroti väljakuulutamisega 27.07.2015.a pankrotivara, mille valitsemise ja käsutamise õigus, sh pankrotivaraga seotud kohtumenetlustes osalemise õigus läks üle hagejale (pankrotihaldurile). Seejuures tuleneb PankrS § 54-1 lgst 1 üheselt, et haldur ei osale sellises menetluses mitte võlgniku esindajana, vaid võlgniku asemel iseenda nimel enda ametiülesannetest tulenevalt (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-76-16 p 13). Seega ei saa võlgnik pärast tema pankroti väljakuulutamist pankrotivara käsutada (sh teostada võlgniku kasuks seatud eelmärkest tulenevaid õigusi) ning tema sellekohase nõusoleku asendamisel kohtulahendiga ei ole mingit õiguslikku tähendust. Pärnu Maakohtu 30.08.2018.a määruses tsiviilasjas nr 2-18-11989 esitatud vastupidine seisukoht (mis põhineb ekslikul käsitlusel, et pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja) on ebaõige. AÕS § 63 lg 5 kohaselt, kui käsutamine on sama paragrahvi 3. ja 4. lõikes sätestatud alustel tühine, võib isik, kelle kasuks eelmärge kinnistusraamatusse on kantud, nõuda isikult, kelle kasuks on
kinnistatud asjaõigus või märked, nõusolekut eelmärkega tagatud nõude täitmiseks vajaliku kande tegemiseks või kustutamiseks. Seega on eelmärke järgi õigustatud isikul õigus nõuda tema õigusi kahjustavate (tühiste) käsutuste alusel kinnistusraamatusse kantud õiguste kõrvaldamist, et realiseerida eelmärke järgi õigustatud nõuet. Õiguskirjanduse kohaselt on selline nõusolek hagetav ka siis, kui eelmärkega tagatud sooritusnõue (praegusel juhul võlgniku nõue AS-i SEB Liising vastu omandi üleandmiseks) muutub sissenõutavaks hiljem. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt nõusolekut kostja kasuks sissekantud eelmärke kustutamiseks ja kostja sellekohase nõusoleku asendamist kohtuotsusega. Eelmärke kustutamise nõue AÕS § 65 lg 1 alusel
27.Hagejal on õigus nõuda kostjalt nõusolekut eelmärke kustutamiseks ka AÕS § 65 lg 1alusel, mille kohaselt isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, võib nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Nimelt on kostja kasuks tehtud eelmärke kanne ebaõige nii materiaalõiguslikult kui ka põhjusel, et vastav kanne tehti ilma puudutatud isikute nõusolekuta. Eelmärge on AÕS § 63 lg 1 p-st 1 tulenevalt nõude täitmist tagav tagatis, mis on nõudega lahutamatult (aktsessoorselt) seotud (nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-97-06 p 25). Omandi ülekandmist tagav eelmärge on seega lahutamatult seotud omandiõiguse üleandmise nõudega, mille täitmist märge tagab (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-57-11 p 23). Hageja andmetel ei ole kostjal Korteriomandi 1⁄2 mõttelise osa omandi üleandmise nõuet ei võlgniku ega ka Korteriomandi praeguse omaniku (AS SEB Liising) vastu, mille täitmist saaks kostja kasuks sissekantud eelmärge tagada. Siinkohal rõhutab hageja, et võlgniku ja AS SEB Liising vahel 21.10.2003.a sõlmitud lepingust tulenevad liisinguvõtja õigused, sh õigus nõuda lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisel liisinguandjalt Korteriomandi omandi ülekandmist (nn omandamisõigus), kuulusid ja kuuluvad endiselt võlgniku pankrotivarasse. Võlgnik ei ole 21.10.2003.a lepingust tulenevaid liisinguvõtja õigusi (sh omandi üleandmise nõuet AS-i SEB Liising vastu) kostjale üle andnud ning võlgniku tahteavaldust nimetatud õiguste ja nõude üleandmiseks ei ole ka kohtulahendiga asendatud. Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsusega tsiviilasjas nr 2-15-17685 kohustati võlgnikku andma nõusolek üksnes eelmärke kustutamiseks ja uue eelmärke sissekandmiseks. Seega ei asendanud kohus võlgniku tahteavaldust liisinguvõtja õiguste (sh omandi üleandmise nõude) üleandmiseks kostjale ning maakohtu otsust ei saa sellisena laiendavalt tõlgendada, eriti arvestades, et TsÜS § 6 lg 3 järgi tuleb iga õigus anda üle eraldi. Kuna kostjal ei ole Korteriomandi 1⁄2 mõttelise osa omandi üleandmise nõuet, on sellise (olematu) nõude tagamiseks sissekantud eelmärge materiaalõiguslikult ebaõige. Teiseks ei vasta kostja kasuks sissekantud eelmärge Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsusele, mille alusel see sisse kanti. Nimetatud kohtuotsusega kohustati võlgnikku andma nõusolek (a) tema kasuks sissekantud eelmärke kustutamiseks ja (b) uue eelmärke sissekandmiseks omandi üleandmise nõude tagamiseks võrdsetes mõttelistes osas võlgniku ja kostja kasuks. Kinnistusraamatust nähtub aga, et võlgniku kasuks sissekantud eelmärget ei ole kustutatud ning sisse on kantud üksnes uus eelmärge 1⁄2 suuruses mõttelises osas omandi üleandmise nõude tagamiseks kostja kasuks. Seega on Korteriomand koormatud kahe omandi üleandmise nõuet tagava eelmärkega, mis ei vasta Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsusele. Lisaks leiab hageja, et eelmärke sissekandmiseks kostja kasuks (seda nii uue eelmärke sissekandmisel kui ka juhul, kui sellega oleks kaasnenud võlgniku kasuks sissekantud eelmärke kustutamine vastavalt Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsusele) oli vajalik Korteriomandi omaniku nõusolek.
KRS § 34-1 lg 1 järgi on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. KRS § 34-1 lg 2 p 5 kohaselt on märke kinnistusraamatusse kandmisel puudutatud isikuteks kinnisasja, mille suhtes märge tehakse, omanik või asjaõiguse, mille suhtes märge tehakse, omaja. AÕS § 63-1 lg 1 kohaselt kantakse eelmärge kinnistusraamatusse selle isiku avalduse alusel või nõusolekul, kelle omandit või piiratud asjaõigust eelmärge puudutab. AÕS §-s 64-1 ja KRS § 34-1 lg-s 1 sätestatakse kinnistusraamatuõiguse keskne põhimõte, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-144-06, p 10). Hageja andmetel ei ole Korteriomandi omanik AS SEB Liising andnud nõusolekut eelmärke sissekandmiseks kostja kasuks. Tema nõusolekut ei ole asendatud ka kohtulahendiga, sh tsiviilasjas nr 2-15-17685 jõustunud Pärnu Maakohtu 30.11.2015.a otsusega. Kuna AS SEB Liising ei olnud nimetatud tsiviilasjas menetlusosaline, ei saa selles asjas tehtud kohtulahend olla tema jaoks siduv. II Kostja vastused 28.Kostja esitas maakohtule 15.02.2019 ja 25.02.2019 kirjalikud vastused (t 49 jj ja 91 jj). Kostja leiab, et Kostja ei hakka kordama 22.08.2018 vastuses M.Kaevando 11.07.2018 hagiavaldusele toodud seisukohti ega ka esitama selle lisasid, kuna need on juba kohtule esitatud. Kostja jätkab tõendite esitamist Pärnu MK 17.04.2018 määruse lõpliku lahendiga, mille aluseks on Tallinna Ringkonnakohtu 07.09.2018 määrus. Kui M.Krupp’il olnuks mingitki teoreetilist alust oma seisukohtade kaitsmiseks, oleks ta kindlasti selle määruse edasi kaevanud Riigikohtusse, kuid nagu tegelikkus näitab, ta seda ei teinud. Põhjuseks on eeldatavalt asjaolu, et nii pankrotihaldur M.Krupp kui tema esindaja adv. M.Kaevando said aru, et nende esitatud seisukohad ja hagid tsiviilasjas 2-15-17685 on põhjendamatud ning ainetud. Jõustunud PMK 30.11.2015 otsuse tsiviilasjas 2-15-17685 alusel esitas kostja 10.07.2018 tehtud notariaalse avalduse TMK kinnistusosakonnale. Antud avalduse alusel tegi 10.08.2018 TMK kinnistusosakond kandemääruse, mille lahendas PMK 30.08.2018 määrusega tsiviilasjas 2-1811989, milles kohustati kohtunikuabi kostja 10.07.18 kandeavaldust rahuldama. Selle alusel tegi TMK kinnistusosakond vastava kande kinnistusraamatusse, millest teavitati ka kostjat 26.09.2018 e-kirjaga . Kuna tsiviilasjas 2-15-17685 hageja ja tema esindaja soovitud eesmärki ei saavutanud ja kostja esitas 10.07.2018 notariaalse avalduse kinnistusraamatu kande tegemiseks ning et jätkata nn juriidilist manipuleerimist, esitasidki hageja ja tema esindaja uue hagi tsiviilasjas 2-18-10564, mis oma sisult kopeerib tsiviilasja 2-15-17685 ja on samamoodi ainetu ja perspektiivitu. Kordan, et kuigi minule jääb ebaselgeks, mis on hagiavalduse eesmärk, s.t. milline on soodus, mida hageja taotleb, siis maakohus on selle ebaselge hagi menetlusse võtnud. Oma esimeses 22.08.2018 vastuses Kohtule viitasin, et sama tulemust on pankrotihaldur M.Krupp üritanud saavutada juba mitmetes eelnevates menetlustes tsiviilasja 2-15-17685 raames. Isegi Riigikohus on asunud seisukohale, et tegemist on ainetu nõudega, mis tähendab, et ka käesolev hagi on samuti ainetu ja perspektiivitu. Juba M.Kruppi R.X ajutise pankrotihaldurina 15.07.2015 allkirjastatud ajutise halduri aruandest (Lisa 5) võib välja lugeda, et korter aadressiga Z 7-18, Pärnu kuulub Ühisliisingu AS-le (praeguse nimega AS SEB Liising) ja ei kuulu R.Xle ehk sellest johtuvalt ei saagi kuuluda pankrotivara hulka. Seda kinnitab ka Harju Maakohtu poolt 27.07.2015 tehtud määrus ehk nn pankrotimäärus (Lisa 6), millega kuulutati välja R.X pankrot, nähtub samuti, et pankrotivara hulka ei kuulu korteriomand aadressiga x. 11.09.2015 on AS SEB Pank võlausaldajana esitanud hageja pankrotihaldur M.Krupp’ile taotluse välistada pankrotivara hulgast käesoleva vaidluse objektiks olev korter aadressiga x, kuna see on kolmanda isiku, AS SEB Liising. Hageja ei ole üheski kohtumenetluses tõendanud, et tal oleks nimetatud korteri osas nõudeõigus, milles ongi ju kõikide menetluste põhisisu, sest korter aadressiga x, ei ole kunagi R. Xle kuulunud
ehk olnud pankrotivara. Sellest tulenevalt üritati/üritatakse kohtu abil teostada toimingut sellise isiku vara suhtes, keda ei ole menetlusse kaasatud. Seega üritavad hageja ja tema esindaja teostada toimingut, milleks puudub neil volitus s.t. hagiavaldusest ei nähtu, et hagi oleks esitanud vara omanik AS SEB Pank ja/või AS SEB Liising, samuti ei nähtu hagivaldusest, et hagi oleks esitatud nimetatute teadmisel ja/või nõusolekul. Vaid vara omanik AS SEB Liising saab esitada minu ehk kostja vastu nõude kui leiab, et tema õiguseid on tsiviilasja nr 2-15-17685 lahendiga kahjustatud. Kordan, et AS SEB Liising ei ole ühtegi nõuet minu vastu esitanud ning korter ei ole kunagi kuulunud R.Xle. Käesoleva hagimenetluse objektiks olev korteriomand aadressiga x ei ole üldse pankrotivara ja seetõttu pole hagejal mingit õigust käesoleva hagi esitamiseks. Nimelt PankrS § 123 lg 6 järgselt on vara välistamise või hüvitise nõude aegumistähtaeg üks aasta pankrotiteate ilmumisest arvates. Kuna vara omanik AS SEB Liising on tähtaegselt vara välistamise taotluse pankrotihaldur M.Kruppile esitanud ning pankrotihaldur ei ole seda taotlust vaidlustanud, siis on vara välistamine jõustunud ehk vara on välistatud pankrotivarast. Seda tõendab ka asjaolu, et haldur M.Krupp pole kunagi tegelikkuses korteriomandit xnn valitsenud ehk hallanud, kuna pole teinud ühegi kuu liising-, üüri- ega kindlustusmakset. Kõik need on teostatud kostja poolt (vajadusel võib kostja kõik need maksekorralduse koopiad esitada kohtule, kuna neid on aga mitmeid kümneid ja et mitte koormata kohtumaterjalide andmemahtu, teeb kostja seda vaid kohtu soovil /kõikide maksete teostamist kostja poolt saab kinnitada ka AS SEB Liising/). Riigikohus on selgitanud PankrS § 123 lg 6 sätestatud aegumistähtaega oma 23.03.2014 tehtud määruses 3-2-1-3-14, millest võib teha vaid ühese järelduse: kuna vara omanik AS SEB Liising on vara välistamise taotluse esitanud tähtaegselt ning pankrotihaldur M.Krupp ei ole seda asjaolu kunagi vaidlustanud, tuleb asuda seisukohale, et korter aadressiga x, on välistatud pankrotivara hulgast. Kui vaidlusalune korter ei kuulu pankrotivara hulka, siis ei anna käesolevas asjas esitatud hagi R.X pankrotimenetlusele mingit õigushüve kuna R.X hagi omaksvõtt ei mõjutanud mingilgi määral võlausaldajate huve, sest selle korteri arvelt ei ole võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada, kuna korter on kogu aeg kuulunud ja kuulub kolmandale isikule, kelleks on AS SEB Liising. Kui vara on välistatud pankrotivara hulgast, siis tuleb käesolev hagi jätta läbi vaatamata, kuna sellega ei saavutata kaitstavat õigushüve, s.t. R.X hagi omaksvõtu tühistamine ei too kaasa õiguslikke tagajärgi tema pankrotimenetluses, sest R.X ei ole oma nõusoleku andmisega võlausaldajate huve kahjustanud, kuna vara ei kuulunud temale. Kuulunuks korter aadressiga x R.Xle, siis annaks see aluse tema hagi õigeksvõtu tühiseks tunnistamist nõuda. Kuna vara ei kuulu R.Xle ja ei ole ka pankrotivara, siis R.X hagi õigeksvõtu tühiseks tunnistamine jätab korteri aadressiga x endiselt selle omaniku AS SEB Liising omandisse ja ei mõjuta seeläbi vähimalgi määral pankrotimenetlust. Kostja on seisukohal, et vaatamata tema poolt esitatud kümnetele tõendusdokumentidele, jätkas kohus hageja 10.09.2018 taotluse menetlemist, mille punktis 4.1 vihjab hageja, et kui kostjat ei esinda advokaat, siis kostja justkui ei mõista, millistel faktilistel asjaoludel ja millisel õiguslikul alusel on tema vastu hagi esitatud. Kostja leiab, et 10.09.2018 hageja poolt esitatud dokumendi punktides 2., 4.2 (a) ja 4.2 (b) välja toodud seisukohad ja õiguslikud tõlgendused on vägagi vastuolulised ning eksitavad. Asjaolus, mis puudutab selle dokumendi punkti 4.3, on kostja oma 22.08.2018 hagivastuses avaldanud oma seisukohta - pankrotihaldur ei saa müüa vara, mille AS SEB Liising (korteriomandi xxx omanik) on oma 15.09.2015 taotlusega (mis on ammu jõustunud) pankrotivarast välja arvanud. Kuna vara on pankrotivarast juba ammu välja arvatud, mõistab kostja hästi kohut, miks pole kompromissettepanekuga pöördutud hageja poole, kuna AS SEB Liisingule kuuluva varaga puudub hagejal õiguslik alus tehinguid teha. Pankrotihaldur M.Kupp on esitanud käesoleva hagi nõudega tuvastada minule üle antud nõudeõiguse üleandmise tühisus, siis on ilmselge, et nimetatud nõue tuleks jätta rahuldamata, kuna pankrotihaldur M.Krupp’il puudub õigus hagi üldse esitada. Seega on käesolev a hagi näol tegemist ainetu ja perspektiivitu hagiga ning kohtute asjatu koormamisega, mis tuleks jätta menetlemata.
Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta X X`i pankrotihalduri kanda. III Kohtuotsuse põhjendused
29.Kohus tutvunud tsiviilasja materjalidega , hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel pole vaidlust järgmiste asjaolude üle: -
-
-
-
Harju Maakohtu 27.07.2015 a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-8339 kuulutati välja X X (X) pankrot pankrotihalduriks nimetati Martin Krupp (hageja). Pankrotimäärus jõustus Riigikohtu 23.11.2015 a kohtumäärusega. Pankroti välja kuulutamise tagajärjed saabusid 27.07.2015 a määruse tegemisest vastavalt PankrS § 31 lg 7. Võlgnik R. X oli liisinguvõtjana ja Ühisliisingu AS praeguse ärinimega AS SEB Liising) liisinguandjana sõlminud 21.10.2003 a lepingu, mille kohaselt liisinguandja omandas ja andis võlgniku kasutusse x linnas Z tänaval maja nr x korter x asuva korteriomandi (registriosa nr z) kapitalirendi tingimustel st võlgnikul on võimalik saada korteriomandi omanikuks ja nõuda selle omandi ülekandmist pärast kokkulepitud liisingutasu täieliku tasumist ja sellelt arvestatud intresside tasumist. Nimetatud lepingu alusel oli kantud kinnistusraamtusse korteriomandi omandiõiguse üleandmise nõuet tagav eelmärge võlgniku kasuks ja pankroti väljakuulutamise seisuga ei olnud kannet muudetud. Kostja ei esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõudeavaldust ega vara välistamise nõuet hiljemalt 27.09.2015 ega ka mitte hiljem. Kostja esitas teise tsiviilasja nr 2-15-17685 raames 23.11.2015 a so ligi 4 kalendrikuud pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist, võlgniku vastu hagi nõusoleku saamiseks korteriomandit koormava eelmärke kohta tehtud kinnisturaamatu kande muutmiseks Võlgnik võttis kohtumenetluses hagi õigeks ja Pärnu Maakohus tegi 30.11.2015 hagi rahuldava lahendi võlgniku pankrotihaldurit st hagejat menetlusest teavitamata ja menetlusse kaasamata.
Eeltoodud hageja kirjeldatud asjaoludest , millele kostja pole vastu vaielnud saab teha järelduse, et kostja T T kes on võlgniku elukaaslane ja võlgnikuga ühiste laste ema, omades ühist majapidamist saab pidada võlgniku lähikondseks (PankrS § 117 mõttes) - esitas pärast võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamist võlgniku vastu hagi võlgniku poolt sõlmitud liisingulepingust tuleneva vara omandiõiguse üleandmiseks 1⁄2 mõttelises osas, võlgnik võttis hagi õigeks ja Pärnu Maakohus rahuldas hagi õigeksvõtul põhineva otsusega. Maakohus võlgniku pankrotihaldurit ega liisinguandjat menetlusest ei teavitanud. Pärnu Maakohus leidis oma hilisemas so 17.04.2018 a määruses, et varasem õigevõtul rajanev kohtuotsus on siduv siiski ka hagejale ja keelas 17.04.2018 a kohtumäärusega hagejal, kes polnud õigeksvõtul rajaneva kohtuotsuse kohtumenetluses menetlusosaline korteriomandi 1⁄2 mõttelise osa käsutamise. Kohus leiab, et kooskõlas PankrS § 55 lg 1 järgi peab haldur kaitsma kõigi võlausaldajate õigusi ja huve nagu ka võlgniku omi ning tagama seadusliku ja kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse mille vaieldamatuks põhiliseks eesmärgiks on võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamine võlgniku vara arvel. Kohus on erinevalt kostjast seisukohal, et võlgniku poolt teises tsiviilasjas nr 2-15-17685 hagi õigeksvõtmine mõjutab siiski võlgniku pankrotivara koosseisu ja selle kaudu ka võlausaldajate huve, mis on tekkinud 21.10.2003 sõlmitud liisingulepingust tulenevate õiguste ja nõuete näol ja vajadusel selle võimaliku tulevikus realiseerimise kaudu. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hagejal on õiguslik huvi võlgniku poolt tsiviilasjas nr 2-15-17685 hagi õigeksvõtu tühisuse tuvastamise vastu, mis võimaldaks
kõrvaldada võlausaldajate huvides võlgniku pankrotivara realiseerimisel ilmnenud takistused hagis esitatud põhjendustel. Kohus leiab, et hagi õigeksvõtt on käsitletav võlgniku tehinguna. Riigikohus on lahendis 2-167541 (punktides 11 ja 15) selgitanud, et hagi õigeksvõtmine TsMS § 440 tähenduses on ühepoolne kohtule esitatud avaldus, millega kostja tunnustab tema vastu esitatud nõuet. Ehkki hagi õigeksvõtmine on eelkõige menetlustoiming, on hagi õigeksvõtmise avaldus ka ühepoolne tahteavaldus ehk tehing TsÜS § 67 tähenduses, milles väljendub isiku tahteavaldus tuua kaasa kindel õiguslik tagajärg. Riigikohus on leidnud, et võlgniku avaldus õigeksvõtu kohta on tagasivõidetav PankrS § 110 alusel, kui tehing. Lisaks eeltoodule märkis Riigikohus samas lahendis, et hagi õigeksvõtu kehtetuks tunnistamine ei tähenda selle alusel tehtud kohtuotsuse kehtetuks tunnistamist, vaid selline hagi õigeksvõtu alusel tehtud kohtulahend pole sundtäidetav ning juba täidetud kohtulahendi alusel üle antu tuleb tagastada PankrS § 119 alusel (punkt 16). Viidatud Riigikohtu lahendist saab teha järelduse et võlgniku pankrotihaldur peab esitama võlgniku poolt õigeksvõtmise kehtetuks tunnistamise või tühisuse tuvastamiseks hagi vastava kohtumenetluse hageja (T T) vastu. Eeltoodust saab järeldada et R.X (X) poolt hagi õigeksvõtmine tsiviilasjas nr 2-15-17685 on käsitletav tehinguna. Kohus nõustub hageja käsitlusega et vastav tehing on tühine PankrS § 36 lg 2 ja 6 alusel. PankrS § 36 ( valitsemis-ja käsutusõiguse üleminek) lg 1 sätestab- pankroti väljakuulutamisega läheb võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, lg 2 sätestab – võlgniku poolt pärast pankroti väljakuulutamist tehtud pankrotivara hulka kuuluva eseme käsutustehing on tühine. Teisele poolele tagastatakse tema poolt käsutustehingu alusel üle antu, kui see on pankrotivaras säilinud või hüvitatakse kui pankrotivara on üle antu arvel suurenenud, lg 6 sätestab – füüsilisest isikust võlgnik võib pankrotivara käsutada halduri nõusolekul. Halduri nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine. Käesolevas menetluses ei ole kostja ka tuginenud kordagi väitele, et pankrotivara käsutamiseks oli võlgnikul halduri nõusolek, seetõttu puudub selles küsimuses vaidlus ja vajadus esitada kostjal tõendeid (RK 3-2-1192-16 p 19). Seega pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast PankrS § 35 lg 1 p 1 järgi pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb PankrS §35 lg 1 p 2 ja § 36 lg 1 järgi üldjuhul pankrotihaldurile ja füüsilisest isikust pankrotivõlgnik kaotab PankrS § 35 lg 1 p 3 järgi õiguse teha pankrotivaraga iseseisvaid tehinguid sh kohtumenetluses hagi õigeks võtta sest võib pankrotivara PankrS § 36 lg 6 järgi käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § -st 66 koosmõjus PankrS § 108 kuuluvad pankrotivarasse ka võlgniku poolt enne pankroti väljakuulutamist sõlmitud lepingutest tulenevad rahaliselt hinnatavad õigused, mida saab pärast pankroti välja kuulutamist PankrS § 46 lg 1 järgi teostada (või selles teostamisest loobuda) ainult pankrotihaldur. Kohus nõustub hagejaga , et see kehtib ka võlgniku poolt sõlmitud liisingulepingutest tulenevate liisinguvõtja õiguste ja kohustuste kohta, mida kinnitab ka PankrS § 52 ja § 51 lg 3-5. Riigikohus on selgitanud, et põhimõtteliselt muutub kogu füüsilisest isikust pankrotivõlgniku vara pankrotivaraks ning pankrotivara hulka ei kuulu PankrS § 108 lg 3 järgi üksnes selline vara, millele seaduse kohaselt ei või pöörata sissenõuet (RK 3-2-1-97-06 p 25). Kohus leiab, et korteriomandi x linnas Z x omandamise võlaõiguslikuks aluseks võlgniku kui liisinguvõtja ja AS SEB Liisingu kui liisinguandja vahel 21.10.2003 a sõlmitud liisinguleping, mille alusel liisinguandja omandas ja andis võlgniku kasutusse Pärnu linnas Z tn 7-18 asuva korteriomandi kapitalirendi tingimustel. Võlgnikul on õigus saada korteriomandi omanikuks ja nõuda selle omandi ülekandmist nn liisingumaksete tasumise vastu. Korteriomand omandataks liisingumaksete vastu sisuliselt väljaostmisena. Kohtu hinnangul korteriomandi tekkimisel kuuluks see osaliselt võlgnikule ja seega ka pankrotivara hulka, mida pankrotihaldur saaks käsutada pankrotimenetluses võlausaldajate huvides nt pankrotimenetluse ajal liisinguleping lõpetada ja korteriomand realiseerida kokkuleppel pankrotihalduriga et rahuldada võlausaldajate nõudeid võlgniku vastu. Sellise olukorra vältimiseks st võlgniku pankrotivara realiseerimise takistamiseks on tõenäoliselt esitatud Pärnu Maakohtusse hagi ja lahendada olukord võlausaldajate huvide vastaselt , kuid võlgniku vara säästes, õiguslikult läbi õigeksvõtul põhineva kohtulahendi, kus
korteriomandi osa Z ei realiseeritaks pankrotimenetluse käigus vaid moodustaks kostja T T ainuomandi ja mida poleks võimalik seetõttu pankrotimenetluses võlausaldajate huvides käsutada. See ei oleks kooskõlas võlgniku heauskse käitumisega ega pankrotimenetluse eesmärgiga saada maksimaalses ulatuses rahuldatud võlausaldajate nõudeid. Võlgniku poolt hagi õigeksvõtmine tsiviilasjas nr 2-15-17685 oli suunatud 21.10.2003 a sõlmitud liisingulepingust tulenevate võlgniku kui liisinguvõtja õiguste (kinnistusraamatusse kantud eelmärke) üleandmisele T Tle, mille tagajärjeks on korteriomandi realiseerimise takistamine võlgniku pankrotimenetluses. Kohus möönab, et võlgniku poolt tsiviilasjas nr 2-15-17685 hagi õigeksvõtmise ja selle alusel tehtud Pärnu Maakohtu 30.11.2015 otsuse tagajärjel tekkinud õiguslik olukord võib takistada võlgniku pankrotivara realiseerimist. Võlausaldajate huvide kahjustamine on reaalne mitte hüpoteetiline olukorras kus võlgnikule kuuluv igasugune vara sh lepingutest tulenevad õigused toob kaasa pankrotivarast eemaldamise mida üldjuhul saaks võlausaldajate huvides realiseerida, nt ka pankrotimenetluse käigus kasvõi nn järeljagamise kaudu (PankS§ 166) on viimaste huve kahjustav. Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve (PankrS § 110 lg 3). Nimetatud eelduse ümberlükkamiseks pole T T tõendeid esitanud. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et X X (X) pankrotivara hulka kuulusid ka 21.10.2003 sõlmitud liisingulepingust tulenevad liisinguvõtja õigused mh õigus saada lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisel Z korteriomandi omanikuks ja nõudeõiguse omandi ülekandmiseks liisinguandjalt, et saavutada omandiõigused sealjuures nimetatud nõude tagamiseks võlgniku kasuks seatud eelmärge, mis on omandiüleandmisega lahutamatult seotud (RK 3-2-1-197-06 p 25). Kohus nõustub hagejaga, et tsiviilasjas nr 2-15-17685 hagi õigeksvõtt on käsitletav võlgniku tehinguna. Riigikohus on tsiviilasjas 2-16-7541 punktides 11 ja 15 selgitanud, et hagi õigeksvõtmine TsMS § 440 tähenduses on ühepoolne kohtule esitatud avaldus, millega kostja tunnistab tema vastu esitatud nõuet. Ehkki hagi õigeksvõtmine on eelkõige menetlustoiming, on hagi õigeksvõtmise avaldus ka ühepoolne tahteavaldus ehk tehing TsÜS § 67 tähenduses, milles väljendub isiku tahtevaldus tuua kaasa kindel õiguslik tagajärg. Riigikohus leidis, et võlgniku avaldus hagi õigeksvõtu kohta on tagasivõidetav PankrS § 110 alusel kui tehing. Täiendavalt selgitas Riigikohus samas lahendis, et hagi õigeksvõtu kehtetuks tunnistamine ei tähenda selle alusel tehtud kohtuotsuse kehtetuks tunnistamist, kuid hagi õigeksvõtu alusel tehtud kohtuotsus ei ole sellisel juhul sundtäidetav ning juba täidetud kohtuotsuse alusel üle antu tuleb tagastada PankrS § 119 alusel. Eelnevast saab järeldada, et pankrotihaldur on põhjendatult esitanud nõude võlgniku (X X) poolt hagi õigeksvõtmise tühisuse tuvastamiseks vastava kohtumenetluse hageja (T T) vastu. PankrS § 35 lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt tekib võlgniku varast pankroti välja kuulutamisega pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üle pankrotihaldurile. Tulenevalt TsÜS § 66 ja PankrS § 108 kuuluvad pankrotivarasse ka võlgniku poolt enne pankroti väljakuulutamist sõlmitud lepingutest tulenevad rahaliselt hinnatavad õigused, mida saab pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist PankrS § 46 lg 1 järgi teostada ainult pankrotihaldur. Pankrotiseaduse mõtte kohaselt peaks võlgnik käituma heauskselt ja tegema igakülgset koostööd pankrotihalduriga so pärast pankroti väljakuulutamist vähemalt teavitama pankrotihaldurit kõigist võlgniku ja varaga seotud menetlustest ja andma pankrotihaldurile võimaluse hinnata õiguslikku olukorda ja võimaliku huvi mistahes lepingu või menetluse vastu. Eelnev kehtib ka võlgniku poolt sõlmitud liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja õiguste ja kohustuste kohta (vt PankrS § 51 ja § 52). Riigikohus on selgitanud, et põhimõtteliselt muutub kogu füüsilisest isikust pankrotivõlgniku vara pankrotivaraks ning et pankrotivara hulka ei kuulu PankrS § 108 lg 3 järgi üksnes selline vara, millele seaduse kohaselt ei või pöörata sissenõuet (3-2-1-120-12 p 10). Eelnevast saab teha järelduse, et X X pankrotivara hulka kuuluvad ka 21.03.2003 liisingulepingust tulenevad liisinguvõtja õigused mh ka õigus saada pärast liisingulepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmist Z 7-18 korteriomandi omanikuks ning omandamisõiguse alusel nõuda liisinguandjalt omandi üle kandmist. Kohus märgib vastuseks kostjale seisukohale, et korteriomand ei pruugi kuuluda võlgnikule, kuid liisingulepingust tulenevad õigused siiski kuuluvad võlgnikule. Seda
kinnitab ka omandamisnõude tagamiseks X X kasuks seatud eelmärge, mis on korteriomandi omandamisega lahutamatult seotud (Riigikohus 3-2-1-97-06 p 25). PankrS § 36 lg 1, § 35 lg 1 p 3 koosmõjus PankrS § 36 lg 2 ja 6 on võlgniku poolt pärast pankroti väljakuulutamist tehtud pankrotivara hulka kuuluv käsutustehing tühine. Seega tsiviilasjas nr 2-15-17685 toimus hagi õigeksvõtt, mida saab lugeda käsutustehinguna, võlgniku poolt pärast tema pankroti väljakuulutamist kuid ilma hageja pankrotihalduri nõusolekuta siis – on tühine PankrS § 36 lg 2 ja 6 alusel. Vastavalt TsÜS § 6 lg 3 on õiguste ja kohutuste üleandmiseks tehtav tehing käsutustehing. Kohus nõustub hagejaga seisukohaga, et võlgniku X X poolt hagi õigeksvõtmine tsiviilasjas 2-1517685 pärast pankroti väljakuulutamist on suunatud 21.10.2003 lepingust tulenevate võlgniku kui liisinguvõtja õiguste sh kinnisturaamatusse kantud eelmärke osalisele üleandmisele T Tle, mille tagajärjeks oli võlgniku sellekohase tahteavalduse asendamine kohtulahendiga tulenevalt TsÜS § 68 lg 5 alusel. Kohus nõustub, et PankrS § 36 lg 2 laieneb ka eelnimetatud tehingule. Kuna kohus on rahuldanud ühe hagi ühe nõude alusel ei lahenda kohus teisi alternatiivseid nõudeid (TsMS § 370). Hageja esitas kostja vastu täiendava nõude nõusoleku saamiseks kostja kasuks 24.09.2018 a sisse kantud eelmärke kustutamiseks ning kostja T T nõusoleku asendamiseks kohtuotsusega. Kohus on seisukohal tulenevalt eeltoodust saab hageja võlgniku asemel nõuda kostjalt nõusolekut kinnistusraamatus oleva eelmärke kustutamiseks. Kohus leiab, et Võlgniku pankroti väljakuulutamisega moodustus võlgniku varast pankrotivara ning pankrotivara valitsemise ja käsutamise õigus läks üle pankrotihaldurile, kes teeb pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes vastavalt PankrS § 35 lg 1 punktides 1 ja 2 , § 36 lg 1 ja § 54-1 lg
1.Riigikohus on selgitanud, et nendest sätetest tulenevalt on halduril õigus esitada tagasivõitmise hagisid ja ka muid nõudeid sh tugineda võlgniku tehtud tehingute tühisusele ja nõuda tehingute alusel üle antu tagastamist (Riigikohus 3-2-1-80-05 p 13). Kohus leiab, et võlgniku pankrotivarasse kuuluvad ka korteriomandi osas X X ja AS SEB Liising vahel 21.10.2003 a sõlmitud liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused ning sellest lepingust tuleneva omandi üleandmise nõude tagamiseks võlgniku kasuks seatud eelmärge. Kohus leiab, et menetlusökonoomiat silmas pidades ja vaidluse lõpliku lahendamise seisukohalt ning õigusselguse paremaks saavutamiseks on samas menetluses hagejal õigus ja mõistlik esitada võlgniku asemel ka liisingulepingu ja kinnistusraamatu eelmärkega seonduvaid nõudeid. Kohus leiab pankrotimenetluses vaidluse lõpptulemust, sisu ja eesmärki silmas pidades, et kostja on kohustatud eelmärke kustutamiseks andma nõusoleku tsiviilasjas nr 2-15-17685 hagi õigeksvõtmise tühisusest tulenevalt. Kohus nõustub hageja seisukohaga et tsiviilasjas nr 2-1517685 hagi õigeksvõtu tühisuse tuvastamise korral saab kostjalt nõuda selles asjas jõustunud kohtuotsuse alusel saadu tagastamist st Pärnu Maakohtu 30.11.2015 a otsuse alusel kinnistusraamatusse 24.09.2018 sisse kantud eelmärke kustutamist. Kohus on seisukohal et selline nõusolek on hagetav ka siis kui eelmärkega tagatud sooritusnõue muutub sissenõutavaks hiljem ((AÕS I komm lk 160-161). Kinnistusraamatust nähtub, et 15.12.2003 kanti kinnistusraamatusse omandi ülekandmist tagav eelmärge võlgniku kasuks, mis on kehtiv käesoleva ajani. Riigikohus on 04.04.2018 (2-16-7541 p 16) selgitanud, et hagi õigeksvõtu kehtetuks tunnistamine ei tähenda hagi õigeksvõtu alusel tehtud kohtuotsuse kehtetuks tunnistamist, kuid sellise kohtuotsuse sundtäitmine pärast õigeksvõtu kehtetuks tunnistamist ei ole lubatav ning kui otsus on täidetud on õigustatud poolel õigus nõuda kohtuotsuse alusel üle antud vara tagastamist PankrS § 119 alusel, mis reguleerib kehtetuks tunnistatud tehingu alusel üle antud vara tagastamist või TsMS § 474 lg 2 esimese lause järgi, mis reguleerib viivitamatu sundtäitmisega saadu tagastamist juhul, kui viivitamata täitmisele kuuluvat lahendit muudetakse või lahend tühistatakse. TsÜS § 68 lg 5, sätestab, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahtevalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kohus on seisukohal, et kõik käesolevas lahendis tuvastatud asjaolud seonduvalt liisingulepinguga on vajalik ja põhjendatud et täita PankrS § 2 märgitud
pankrotimenetluse eesmärgid eelkõige rahuldada pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel pankrotiseaduses ettenähtud korras sh võlgniku vara võõrandamise kaudu ja seda võimalikult suures mahus. Võlgnikul on kohustus anda teavet ja täita pankrotimenetlusest osavõtu kohustust (PankrS § 85 jj). Kohtu hinnangul pole võlgnik T X pankrotimenetluses teabe andmise ja menetlusest osavõtu kohustust nõuetekohaselt täitnud, seda oma tegevusetuse kaudu, jättes teadlikult pankrotihaldurit teavitamata pankrotimenetlust puudutavatest olulistest asjaoludest, selleks et säästa oma vara selle välistamise kaudu pankrotivarast, millega on teadlikult ja reaalselt kahjustanud ka võlausaldajate huve. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaasamise taotluse lahendamine
30.Kostja T T esitas 15.03.2019 a kohtule taotluse AS-i SEB Liising kaasamiseks menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Hageja X X (pankrotis) pankrotihaldur ega AS SEB Liising ei nõustu kostja taotlusega AS SEB Liising kaasamiseks menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel seoses tähtaja möödumisega. Eelmenetlus käesolevas tsiviilasjas lõppes 25.02.2019 a ja kostja esitas vastava taotluse peale nimetatud tähtaega ehk hilinemisega. Samuti nõustub AS SEB Liising hageja seisukohaga, et kostja T T ja SEB Liisingu vahel pole sõlmitud ühtegi lepingut korteriomandi asukohaga Z , Pärnu linnas suhtes. Seega hagi rahuldamise korral ei saa kostjal tekkida kahju hüvitamise nõuet AS-i SEB Liisingu vastu. Hageja ja AS SEB Liising leiavad et taotlus iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaasamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohus tutvunud menetlusosaliste põhistustega esitatud taotluse osas, leiab lisaks eeltoodule ja lähtudes TsMS § 216 lg 1-1 sätestatust, et taotlus esitati kostja poolt kohtule hilinemisega (eelmenetlus lõppes 25.02.2019 taotlus esitati 15.03.2019), õigeaegseks taotluse esitamata jätmiseks mõjuvat põhjust ei esine ja kolmanda isiku kaasamine pole kohtu arvates lahendamise huvides. Seega arvestades eeltoodut jätab kohus kostja T T taotluse iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaasamiseks kostja poolel - rahuldamata.
IV Menetluskulud
31.Tulenevalt TsMS § 162 (menetluskulude jaotus hagimenetluses) lg 1 sätestab – hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kostja T T kahjuks seega tuleb temal kanda nii hageja kui ka tema enda menetluskulud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
TsMS § 174 lg 4 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Hagejal tuleb esitada menetluskulude nimekiri 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
Kohtunik:
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.