Apellant (hageja): A.R. (ik: XXX), esindaja Kaupo Süvaoja Vastustaja (kostja): V.L. (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Raul Tosmann Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel: E.J. (ik: XXX), esindaja Ingrid Vinnal
vastu vanema ülalpidamiskohustusest
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 21. detsembri 2018 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.R. kanda.
3.Välja mõista A.R. lt Eesti Vabariigi kasuks V.L. le antud riigi õigusabi tasu ja kulud ringkonnakohtus summas 60 eurot, sh käibemaks 10 eurot. A.R. l tuleb väljamõistetud riigi õigusabi tasu ja kulud tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest Maksuja Tolliameti kontole SEB Pank AS-s EE351010052031000004, Swedbank AS-s EE522200221013264447 või Luminor Bank AS-s nr EE401700017002872300 viitenumbriga 99919700019448 (TsMS § 179 lg 5). Selgitusse tuleb märkida tsiviilasja nr 2-18-5271. Tasumisega viivitamise korral tuleb A.R. l tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.R. (hageja) esitas 05.04.2018 maakohtule V.L. (kostja) vastu hagi, milles palus vabastada ta kostja ülalpidamiskohustusest. Hageja väidete kohaselt peab hageja koos E.J. iga Viljandi Vallavalitsuse 07.03.2018 korralduse järgi tasuma puudujääva osa nende isa (kostja) hooldekodu teenuse tasust. Hageja puhul on olemas perekonnaseaduse (PKS) § 103 lg 1 p-s 2 sätestatud alus tema vabastamiseks kostja ülalpidamiskohustusest. Hageja on isaga kohtunud paar korda elu jooksul. Kostja ei ole kunagi hagejast huvitatud olnud ega ole teda ülal pidanud. Hageja vanemad elasid lahus ja kostja ei maksnud elatist. Hagejal ei ole ka majanduslikult võimalik kostjat ülal pidada. Hagi esitamise ajal oli hageja töötasu keskmiselt 1000 eurot kuus. 2018. a suve alguses vahetas hageja töökohta ning nüüd on tema palk 1200–1300 eurot kuus. Hagejal on kaks alaealist last. Ühele lapsele maksab ta elatist igakuiselt 250 eurot, 2019. aastal tõuseb see 270 eurole. Teist last peab hageja vahetult ülal, eelduslikult sama summa ulatuses. Hagejal on ka laenukohustus kuumaksega 100 eurot. Kui kohus leiab, et hagejat ei saa vabastada kostja ülalpidamiskohustusest täies ulatuses, siis tuleks mõista hagejalt välja 30 eurot kuus, s.o summa, mida hageja on siiani kostja hooldekodukulude katteks maksnud. Hooldekoduarvete tasumine suuremas ulatuses kahjustaks hageja enda ülalpidamist. Hageja märkis ka, et kostjal on olemas sissetulek (pension), millega ta saab end ülal pidada.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt puuduvad PKS § 103 lg 1 p 2 kohaldamiseks alused. Hageja väited, et kostja ei ole hagejast hoolinud ega teda ülal pidanud, on paljasõnalised. Kostja kooselu hageja emaga lõppes, kui hageja oli 16–17-aastane. Kostja vastu ei ole esitatud hagi alimentide väljamõistmiseks. Hageja on võimeline osavõlgnikuna oma ülalpidamiskohustust täitma. Hageja õde, kostja tütar E. J täidab osavõlgnikuna kostja ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Kostjal on raske nägemispuue ning kostja sissetulekust (pension ja sotsiaaltoetus) ei jätku hoolduskulude tasumiseks.
3.Iseseisva nõudeta kolmanda isiku hageja poolel E. J seisukoha kohaselt elas hageja kuni 15. eluaastani koos ema ja isaga ühes peres, kus kasvas ka E. J. Seega hageja väide, et kostja ei ole teda ülal pidanud, on ebaõige.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 21. detsembri 2018 otsusega hagi rahuldamata ning hageja ja kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda ning riigi õigusabi kulud riigi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja raske nägemispuudega vanaduspensionär, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Kostja elab Pärsti Pansionaadis ning tema hoolduskulude katmiseks ei piisa pensionist ja sotsiaaltoetusest. Hageja ülalpidamiskohustusest vabastamiseks puudub PKS § 103 lg 1 p-s 2 sätestatud alus. Esitatud tõenditega ei ole usaldusväärselt tõendatud, et kostja on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust hageja vastu. Hageja väitel ei ole kostja üldse tema ülalpidamiseks raha andnud. Tunnistaja T.R. ütluste kohaselt peale lahku minekut kostja elatist ei maksnud, kooselu ajal maksis osaliselt, kui palju, ei oska öelda. Elatist kohtu kaudu ei nõudnud. Hageja ei ole tõendanud, et ta ei ole võimeline maksma kostja hoolekandeteenuse eest. Arvetest ja meeldetuletusest nähtub, et hageja makstava summa suurus on kuude kaupa erinev, kõige suurem on olnud 111,88 eurot, kõige väiksem 81,80 eurot kuus. Osaliselt tasub kostja hoolekandeteenuse tasu Viljandi Vallavalitsus. Hageja andis vande all ütlusi, et hagi esitamise ajal töötas ta D. ja tema palk oli 1000 eurot, suve algusest on B. ja palk on neto 1200– 1300 eurot. Pangakonto väljavõtte järgi maksab hageja elatist R.R. ülalpidamiseks 235 eurot. Muid tõendeid oma kulude kohta hageja ei esitanud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.A. R esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 21. detsembri 2018 otsuse tühistamist ja tema hagi rahuldamist. Menetluskulud palub apellant jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tuleb PKS § 97 p 3 alusel elatise väljamõistmiseks tuvastada, kas kostja on suuteline ennast ise ülal pidama. Kostjal on olemas sissetulek (pension), millega ta saaks end ülal pidada; 2) on olemas PKS § 103 lg 1 p-s 2 sätestatud alus hageja vabastamiseks kostja ülalpidamiskohustusest. Tunnistaja T. R ütluste kohaselt pärast hageja vanemate lahkuminekut kostja hagejat ei toetanud, kooselu ajal toetas osaliselt, kogu hageja kasvatamine oli ema õlul. Lisaks ei olnud hagejal võimalik kostja tõttu kodus õppida. Kohus oleks pidanud arvestama, et kostja osalus hageja kasvatamises ja ülalpidamises oli väike. Hageja pakkus kostja toetuseks 30–40 eurot kuus; 3) ei ole hagejal võimalik kostja hooldekodu arveid tasuda. 2018. a suve algusest töötab hageja B. ja saab töötasu 1200–1300 eurot. Hagejal on kaks alaealist last. Ühele lapsele maksab ta elatist, teisega elab koos ja peab teda vahetult ülal. Lisaks peab hageja ennast ülal pidama ning hagejal peaks olema ka võimalus raha kõrvale panna, et katta ootamatuid suuremaid kulusid, nt auto remont, ravimite ostmine, et mitte sattuda makseraskustesse või ise ülalpeetava rolli. Kuna raske majandusliku olukorra puhul on võimalik maksta kohalikul omavalitsusel, oleks kohus pidanud kaaluma, kas kogu hageja osa võiks maksta kohalik omavalitsus.
6.V. L vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude poolte endi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt:
1) puuduvad PKS § 103 lg 1 p 2 kohaldamiseks alused. Hageja ei ole tõendanud kostja poolt hageja ülalpidamiskohustuse rikkumist. Samas isegi kui kostjapoolne ülalpidamine oli mitteküllaldane, siis seda ei saa kvalifitseerida ülalpidamiskohustuse jämedaks rikkumiseks; 2) on hageja võimeline täitma oma ülalpidamiskohustust osavõlgnikuna hoolekandeteenuse osutaja esitatud arvete alusel. Hageja töötasu on 1200–1300 eurot. Kostja tütar (hageja õde) täidab oma ülalpidamiskohustust osavõlgnikuna vabatahtlikult.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 21.12.2018 otsus muutmata.
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise või muutmise aluseks. Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et PKS § 97 p 3 alusel elatise väljamõistmiseks tuleb tuvastada, kas kostja on suuteline ennast ise ülal pidama. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Kostjal on raske nägemispuue, kostja elab Pärsti Pansionaadis ning saadav pension ja sotsiaaltoetus (pension 396,58 eurot, puudega vanaduspensioniealise inimese toetus 26,85 eurot – tl 35) ei kata tema hoolduskulusid.
9.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjapoolne jäme ülalpidamiskohustuse rikkumine hageja suhtes, mis annaks PKS § 103 lg 1 p 2 kohase aluse hageja vabastamiseks kostja ülalpidamiskohustuse täitmisest, ei ole leidnud tõendamist. Ülalpidamiskohustusest vabastamine on kohtu kaalutlusotsustus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki esile toodud asjaolusid kogumis. Hageja on oma menetlusdokumentides läbivalt rõhutanud, et kostja ei ole kunagi hagejast huvitatud olnud ega ole teda ülal pidanud ning et hageja on isaga kohtunud paar korda elu jooksul. Hageja väide, et ta on isaga kohtunud paar korda elu jooksul, on ümber lükatud tunnistaja T. R (hageja ema) ja ka hageja enda kohtuistungil vande alla antud ütlustega, millest nähtuvalt elas hageja kostjaga ühes peres kuni ca 15-aastaseks saamiseni. Selline ilmselge valeväide seab kahtluse alla ka hageja ülejäänud väited. Tunnistaja T. R ütluste järgi kostja pärast tunnistajast lahku minemist hagejale elatist ei maksnud, kooselu ajal maksis osaliselt. Tunnistaja ei osanud täpsustada, kui palju oli osaliselt. Tunnistaja ütluste põhjal saab teha järelduse, et ajal, kui kostja elas hagejaga koos ühes peres, s.o alates hageja sünnist kuni ajani, kui hageja oli hilisteismeline (ca 15-aastane), kostja oma ülalpidamiskohustust hageja suhtes täitis. Samas ei saa tunnistaja ütlustest järeldada, et kostja poolt oma sissetulekutest perekonna ühisesse majapidamisse panustatud summad olid sedavõrd ebapiisavad, et lugeda kostja sel ajal oma ülalpidamiskohustust hageja suhtes jämedalt rikkunuks. Tunnistaja T. R ja hageja vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostja ei andnud hageja ülalpidamiseks raha alates ajast, kui hageja vanemate kooselu lõppes. Ka kostja ei ole väitnud, et ta osales pärast hageja emaga kooselu lõppemist hageja ülalpidamises, seega selles osas poolte vahel vaidlus puudub. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et kostjal oli kohustus hagejat ülal pidada ka olukorras, kus hageja seaduslik esindaja (ema) otsustas kostja vastu
elatisenõuet kohtusse mitte esitada. Järelikult rikkus kostja hageja ülalpidamiskohustust 2– 3-aastase perioodi jooksul, s.o ajal, kui hageja oli vanuses 15–17 aastat (k.a). Ringkonnakohus leiab aga sarnaselt maakohtuga, et olukorras, kus kostja ca 15 aastat hageja ülalpidamiskohustust täitis, ei saa ülalpidamiskohustuse rikkumist 2–3 aasta vältel lugeda kostjapoolseks ülalpidamiskohustuse jämedaks rikkumiseks PKS § 103 lg 1 p 2 tähenduses, mille alusel pidada hageja ülalpidamiskohustuse täitmist kostja suhtes äärmiselt ebaõiglaseks.
9.3.PKS § 102 lg 1 järgi isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja suhtes ei esine ka PKS § 102 lg-s 1 sätestatud ülalpidamiskohustusest vabastamise alust. Hageja varaline seisund võimaldab tal kostja ülalpidamiskohustust vajalikus ulatuses täita. Hagejal tuleb tasuda kostja ülalpidamiskulud osaliselt. Osa kostja hoolekandeteenuse tasust katab kostja pension ja sotsiaaltoetus ning 74,58 euro ulatuses kuus tasub kostja hoolekandeteenuse eest Viljandi Vallavalitsus (tl 44). Hagejal ja tema õel tuleb tasuda puudujääv summa, kummalgi keskmiselt 100 eurot kuus (tl 3–4, 9–11, 79, 80). Hagejal on püsiv sissetulek, tema enda kinnitusel suuruses 1200–1300 eurot kuus. Hageja on toonud välja, et tal on ülalpidamiskohustus kahe alaealise lapse ees ja lisaks veel 100-eurose kuumaksega laenukohustus. Ringkonnakohus leiab, et ka hageja ülalpidamiskohustust kahe alaealise lapse ees ja 100-eurose kuumaksega laenukohustust arvestades on 100 eurot jõukohane summa, millega hageja on suuteline oma isa hoolekandeasutuses viibimist toetama. Esitatud andmete alusel ei saa sellise summa tasumist pidada hageja jaoks ebamõistlikult koormavaks ning hageja enda tavalist ülalpidamist kahjustavaks.
9.4.29.03.2019 esitatud lõplikus seisukohas toob hageja täiendavalt välja, et nii hageja kui ka tunnistaja rääkisid maakohtu istungil, et kostja tarvitas pidevalt alkoholi, ning kuna alkohol kahjustab tervist, siis see võib olla kostja olukorra üheks põhjuseks. Maakohtus hageja sellistele asjaoludele ja PKS § 103 lg 1 p 1 sättele ei tuginenud, märkides muu hulgas ka kohtuistungil selgelt, et nõude aluseks on PKS § 103 lg 1 p 2 (tl 57). Seega on tegemist uue asjaoluga, mille osas ei saanud maakohus seisukohta võtta. Ringkonnakohus jätab hageja lõplikus seisukohas esitatud väite tähelepanuta, kuna TsMS § 652 lg 1 p 2 alusel saab apellatsioonimenetluses menetlusosaliste esitatud uusi asjaolusid arvesse võtta üksnes niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (hageja) kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tartu Maakohtu 22.05.2018 määrusega rahuldati kostja riigi õigusabi taotlus ning määrati kostjale esindaja riigi kulul kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Menetluskulud, mille tasumisest kostja on vabastatud, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmise korral hagejalt välja riigituludesse (TsMS § 190 lg 5). Menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis (TsMS § 179 lg 1). Kostjale osutas riigi õigusabi vandeadvokaat Raul Tosmann, kelle põhjendatud tasu on ringkonnakohtus 60 eurot (koos käibemaksuga). Nimetatud menetluskulu tuleb hagejalt välja mõista riigituludesse. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb hagejal TsMS § 179 lg 9 alusel tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 179 lg 5 järgi peab
kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.