Omega Laen AS-i hagi XX vastu võlgnevuse 4 918.46 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31. augusti 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
4 918.46 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) Omega Laen AS (registrikood 11691792), esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Paul Varul
Kohtuistung
15. märts 2019
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 31. augusti 2018. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud XX kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. 1(9)
Tsiviilasi nr 2-17-15969 Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagiavalduse asjaolud
1.Omega Laen AS (hageja) esitas XX (kostja) vastu hagi võlgnevuse 4 918.46 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja E-LAWCONSULTING OÜ (registrist kustutatud; põhivõlgnik), mida esindas juhatuse liige XX (kostja) 29.03.2011 laenulepingu nr 19033 millega väljastati põhivõlgnikule laen summas 19 000 eurot. Hageja ja kostja sõlmisid laenulepinguga samal päeval lepingu tagamiseks ka käenduslepingu nr 19033-AP, mille kohaselt vastutab kostja hageja ees laenulepingust nr 19033 tulenevate kohustuste täitmisel solidaarselt põhivõlgnikuga. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja kui käendaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest maksimumsummas 28 500 eurot. Laenulepingu kohaselt pidi põhivõlgnik tasuma laenumaksed hagejale kuumaksetena vastavalt laenulepingus toodud graafikule, st igakuiselt alates 15.04.2011. Kuna põhivõlgnik jäi laenu tagasimaksetega viivitusse, sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 14.06.2013 laenulepingu nr 19033 lisa nr 2, millega kujundati olemasolev laen ümber ning anti täiendavalt laenu. Hageja ja CC, keda esindas volituse alusel kostja, seadsid põhivõlgnikule antud laenu tagatiseks 29.03.2011 ühishüpoteegi seadmise lepinguga CCle kuuluvatele kinnistutele hüpoteegi summas 28 500 eurot. 14.06.2013 sõlmisid hageja ja kostja, kes esindas volituse alusel CC ühishüpoteegi tingimuste muutmise lepingu, mille kohaselt kanti hüpoteegisummana kinnistusraamatusse 41 181 eurot, st olemasolevat hüpoteegisummat suurendati 12 681 euro võrra. Põhivõlgnik tasus laenulepingu lisa nr 2 maksegraafiku järgi makseid esimesed neli kuud ning alates 16.10.2013 jäi põhivõlgnik tagasimaksetega viivitusse. Sellest tulenevalt ütles hageja 02.10.2014 avaldusega laenulepingu nr 19033 üles. Hageja täitmisavalduse alusel algatati CC kui hüpoteegiga koormatud kinnisasjade omaniku suhtes täitemenetlus. Täitemenetluse käigus saadud tulemilt arvestati maha kohtutäituri tasu ja lisatasu, mille tulemusena jäi hagejale ülekantavaks summaks 36 262.54 eurot. Muid summasid, väljaarvatud kohtutäiturilt laekunud 36 262.54 eurot, pole laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks laekunud. Täitemenetluse ajal 01.02.2017 seisuga koostatud arvestuse kohaselt, oli laenulepingust tulenev laenujääk, arvestades laenu põhiosa, intresse ja viivist, kokku 121 392.80 eurot. Laenu põhiosa summaks oli 26 432.39 eurot, intressi summaks 7 022.05 eurot ja viivise summaks 87 938.36 eurot (seis enne täitemenetluse tulemusena 36 262.54 euro laekumist). Hageja on seisukohal, et talle on kahju tekkinud maksmisega viivitamise tõttu, kuid mitte põhivõlga ületavas osas. Sellest tulenevalt nõuab hageja viivist põhinõude suurusega võrdses ulatuses, st 26 432.39 euro mitte 87 938.36 euro ulatuses. Kuna hageja nõuab viivist põhinõude suurusega võrdses ulatuses jääb laenu põhiosa summaks 26 432.39 eurot, intressi summaks 7 022.05 eurot ja viivise summaks 26 432.39 eurot. Eeltoodud arvestuse alusel on laenulepingust tuleneva võlgnevuse jäägiks kokku 59 886.83 eurot. Täitemenetluse tulemusena laekunud summalt 36 262.54 eurolt, arvestatakse laenulepingu kohaselt võlgnevuse katmiseks maha kõigepealt viivis 26 432.39 eurot, seejärel intress 7 022.05 eurot ning põhivõlgnevuse katmiseks jääb 2 808.10 eurot. 2(9)
Tsiviilasi nr 2-17-15969 Eeltoodud arvestuse kohaselt jääb laenujäägiks põhivõla jääk 23 624.29 euro ulatuses (36 262.54 - 26 432.39 -7 022.05 - 26 432.39 = -23 624.29). Kuna täitemenetluse tulemusel laekunud summaga ei kaetud laenulepingust tulenevat võlgnevuse jääki täies ulatuses, nõuab hageja kostjalt kui käendajalt laenujäägi tasumist. Laenu hüpoteegiga tagatud summaks oli 41 181 eurot, millest täitemenetluse käigus laekus hagejale 36 262.54 eurot, seega hüpoteegiga tagatud summast jäi puudu 4 918.46 eurot (41 181 - 36 262.54 = 4 918.46). Käesolevas menetluses nõuab hageja kostjalt võlgnevuse tasumist ainult selle osa ulatuses, mis hüpoteegiga tagatud summast täitemenetluse käigus puudu jäi, ehk 4 918.46 euro ulatuses. Kostja vastuväited
2.Kostja oma vastuses hagi ei tunnistanud. Kostja märgib, et põhivõlgnik on äriregistrist kustutatud 16.05.2017. Põhivõlgniku likvideerimismenetluse käigus ei ole hageja ega hageja esindaja esitanud ühtegi nõuet põhivõlgniku vastu ning nimetatud nõue ei kajastu likvideerimismenetluse alg- ega lõppbilansis, mistõttu on hagi tema vastu esitatud alusetult. Lisaks palus kostja kohaldada ka aegumist. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus rahuldas 31.08.2018 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 4 918.46 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda.
Kuna kostja on sõlminud hagejaga käenduslepingu, mille kohaselt vastutab kostja hageja ja põhivõlgniku vahel 29.03.2011 sõlmitud laenulepingu nr 19033 ja lepingu kõigist lisadest tulenevate põhivõlgniku kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt põhivõlgnikuga ning lisaks on pooled kokku leppinud, et kostja vastutab põhivõlgniku kohustuste eest ka juhul, kui põhivõlgnik likvideeritakse (käenduslepingu p 1), ei ole asjakohased kostja vastuväited, et kuna põhivõlgnik on äriregistrist kustutatud, siis kaovad kostjal ka kohustused. Samuti ei muuda asjaolu, et põhivõlgnik on äriregistrist kustutatud, käendajaga põhivõlgniku kohustuse tagamiseks sõlmitud lepingut tühiseks.
Aegumise vastuväite kohta märkis kohus järgmist. Tsiviilasja materjalide kohaselt on hageja saatnud põhivõlgnikule 02.10.2014 kirja, milles on märgitud, et hageja ütleb laenulepingu üles alates 02.10.2014. Laenulepingu 02.10.2014 ülesütlemise teate järgselt on toimunud aga tahteavalduse muutmine ning eelnimetatud teavitus ei ole seega kohtu hinnangul käsitletav laenulepingu kehtiva ülesütlemisena. Nimelt on põhivõlgnik hagejale saatnud 03.10.2014 e-kirjaga avalduse pikendada laenumakse tasumise tähtaega kuni 15.11.2014. 14.10.2014 saatis põhivõlgnik hagejale täiendava e-kirja, millega põhjendas laenumaksega viivitusse sattumist. 28.10.2014 on hageja saatnud põhivõlgnikule e-kirjaga vastuse, millega andis põhivõlgnikule võimaluse jätkata laenulepingu täitmist ning andis võlgnikule maksepuhkust kuni 15.11.2014. Seega on pooled leppinud kokku laenulepingu jätkamises. 01.12.2014 on hageja saatnud põhivõlgnikule e-kirjaga hoiatuse, et ütleb laenulepingu 09.12.2014 erakorraliselt üles, kui võlgnik hiljemalt 08.12.2014 ei täida lepingust tulenevat kohustust või ei anna lisatagatist. Kuna kostja hoiatusele ei reageerinud, siis ütles hageja laenulepingu erakorraliselt üles ning hageja nõue muutus sissenõutavaks 10.12.2014. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei oleks nimetatud hoiatust kätte saanud või et ta 3(9)
Tsiviilasi nr 2-17-15969 oleks laenulepingust tuleneva kohustust täitnud või andnud lisatagatist. Tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 ning § 147 lg 1 oleks hageja nõue seega aegunud 11.12.2017. Hageja on esitanud kohtusse hagi 25.10.2017. Seega on kohus seisukohal, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud.
Laenulepingust nähtuvalt pidi põhivõlgnik tasuma laenumakseid hagejale kuumaksetena vastavalt laenulepingus toodud maksegraafikule, st igakuiselt alates 15.04.2011. Tsiviilasja materjalide kohaselt on hageja ja põhivõlgnik 14.06.2013 sõlminud laenulepingu nr 19033 lisa nr 2, millega kujundati olemasolev laen ümber ning anti täiendavalt laenu summas 1 630 eurot. Samuti nähtub tsiviilasja materjalidest, et hageja ning CC (keda esindas volituse alusel kostja) seadsid põhivõlgnikule antud laenu tagatiseks 29.03.2011 ühishüpoteegi seadmise lepinguga CC-le kuuluvatele kinnistutele hüpoteegi summas 28 500 eurot. 14.06.2013 on hageja ja CC (keda esindas volituse alusel kostja) sõlminud ühishüpoteegi tingimuste muutmise lepingu, mille kohaselt kanti hüpoteegisummana kinnistusraamatusse 41 181 eurot, st olemasolevat hüpoteegisummat suurendati 12 681 euro võrra. Kostja ei ole esitanud menetluses vastuväiteid, et laen oleks õigeaegselt tagastatud või et laenu tagasimaksetega ei oleks viivitatud. Ka kostja poolt hagejale kirjutatud e-kirjadest nähtub, et laenumaksetega on viibitud. Hageja on koos hagiavaldusega esitanud võlgnevuse arvestuse kohta tabeli, millest hageja hinnangul nähtub, et 02.10.2017 seisuga oli võlgnevuse jäägiks 121 392.80 eurot, s.h viivis summas 87 938.36 eurot. Hagis on hageja märkinud, et ei nõudnud viivist suuremas summas kui 26 432.39 eurot. Laenulepingu p 8.2 on väljatoodud ebapiisavate maksete arvestamise järjekord võlgnevuse katmiseks, mille kohaselt arvestatakse esimesena võla sissenõudmiseks tehtud kulutusi, teises järjekorras viivist, kolmandaks intresse ja neljandaks võlgnetava põhiosa katmist. Hagiavalduse kohaselt algatati hageja täitmisavalduse alusel CC kui hüpoteegiga koormatud kinnisasjade omaniku suhtes täitemenetlus, mille tulemusena kanti hageja kontole kohtutäituri poolt võlgnevuse katteks 36 262.54 eurot. Hageja on arvestanud nimetatud summalt laenulepingu kohaselt võlgnevuse katmiseks maha kõige pealt viivise summas 26 432.39 eurot, seejärel intressi 7022.05 eurot ning põhivõlgnevuse katmiseks jäi seega üksnes summa 2 808.10 eurot, s.o laenujäägiks jäi hageja hinnangul põhivõla jääk summas 23 624.29 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja esitatud tabelist nähtuvalt oli aga põhiosa võlgnevuse summaks ilma viivise ja intressita 20 489.17 eurot. Arvestades, et viivis ei tohiks ületada põhivõlgnevust, jäi kohtu hinnangul pärast täitemenetlust hageja põhivõla jäägiks 11 737.85 eurot (36 262.54 - 20 489.17- 7 022.05 - 20 489.17). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli laenu hüpoteegiga tagatud summaks 41 181 eurot. Kuna täitemenetluse käigus laekus hagejale 36 262.54 eurot, siis on tõendatud, et hüpoteegiga tagatud summast jäi puudu 4 918.46 eurot (41 181 - 36 262.54), mida käesoleval juhul hageja kostja käest nõuabki. Hageja ei nõua käesoleval juhul kogu põhivõlgnevuse tasumist. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hageja nõue summas 4 918.46 eurot põhjendatud.
Apellatsioonkaebus
7.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Kostja hinnangul on maakohus leidnud ekslikult, et 4(9)
Tsiviilasi nr 2-17-15969 kohustuste lõppemisel (põhivõlgniku vastu) ei lõppe sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustused (kostja vastu). Maakohus on kohaldanud valesti aegumist, jättes maksegraafikus olevatele maksetele aegumise analüüsimata. Samuti ei nõustu kostja laenulepingu ülesütlemise käsitlusega, sest hageja on oma seisukohta korduvalt muutnud ning ei ole tõendatud, millal kostja ülesütlemise avalduse kätte sai. Seega ei ole võimalik täpselt tuvastada, millal väidetavalt laenulepingu ülesütlemine toimus. Vastus apellatsioonkaebusele
8.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada, mistõttu jääb kostja apellatsioonkaebus TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
10.Pooled vaidlevad endiselt eelkõige selle üle, kas kostja peab täitma käenduslepingu alusel hageja ja põhivõlgniku vahelisest laenulepingust tuleneva, veel täitmata laenukohustuse, või on kostjal õigus nõude aegumise tõttu kohustuse täitmisest keelduda.
11.Kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid arvestades põhjendatult, et poolte vahel sõlmitud käendusleping kehtib ning kolleegium nõustub vastavate maakohtu põhjendustega neid kordamata (TsMS § 654 lg 6). Iseenesest on õige ka maakohtu lõppjäreldus, et hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingust tulenev nõue ei ole aegunud. Kuigi maakohus ei ole ringkonnakohtu arvates nõude aegumise aluseks olevaid asjaolusid tuvastades ja tõendeid hinnates piisavalt menetlusõiguse norme järginud ning on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, ei mõjuta see asja lõpplahendust.
12.Esmalt on maakohus ebaõigesti käsitanud hageja 2. oktoobri 2014 laenulepingu ülesütlemise avaldust teatena, mille edastamise järgselt on toimunud tahteavalduse muutmine ning, mistõttu ei ole nimetatud teavitus käsitatav laenulepingu kehtiva ülesütlemisena. VÕS § 195 lg 1 sätestab, et lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele poolele. Hageja 2. oktoobri 2014 kirjalikust avaldusest nähtub selgelt hageja tahe hageja ja põhivõlgniku vaheline laenuleping üles öelda (tl 22). Kostja on kinnitanud, et sai ülesütlemisavalduse samal päeval kätte, mistõttu on õigussuhte teine pool avaldusest TsÜS § 69 lg 2 mõttes teada saanud ning ülesütlemisavaldus on jõustunud. Arvestades, et TsÜS § 72 kohaselt ei loeta tahteavaldust tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus, ei ole õige maakohtu seisukoht justkui saanuks hageja 2. oktoobri 2014 avalduse järgselt tahteavaldust ühepoolselt muuta. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus TsÜS §-s 72 toodud asjaolusid 2. oktoobri 2014 ülesütlemisavalduse puhul tuvastanud. Seetõttu pidi maakohus oma järelduste tegemisel arvestama VÕS § 186 p-iga 6, mille kohaselt lõpeb võlasuhe lepingu ülesütlemisega. Eelnevast tulenevalt on vaidlusalune laenuleping kehtivalt üles öeldud ja see lõppes
2.oktoobril 2014 ning maakohtu järeldus, et pooled leppisid kokku laenulepingu jätkamises, ei põhine tuvastatud asjaoludel. Seega muutus laenulepingust tulenev võlgnevus arvestades avalduses määratud täitmise tähtpäeva terves ulatuses sissenõutavaks alates 17. oktoobrist 2014. 5(9)
Tsiviilasi nr 2-17-15969
13.Vaidlust ei ole, et kostja põhivõlgniku esindajana, saatis hagejale 3. oktoobri 2014 e-kirjaga avalduse pikendada laenumakse tasumise tähtaega kuni 15. novembrini 2014 (tl 109) ning
14.oktoobril 2014 saatis kostja hagejale täiendava e-kirja, milles põhjendas laenumaksega viivitusse sattumist (tl 110). Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on 28. oktoobril 2014 hageja saatnud põhivõlgnikule e-kirjaga vastuse, mille kohaselt on hageja otsustanud anda kostjale maksepuhkust kuni 15. novembrini 2014 tingimusel, et hiljemalt 30. oktoobriks 2014 pakub kostja laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks täiendavat tagatist. Hageja avaldas osundatud e-kirjas, et pärast täiendava hüpoteegi seadmist (kui tagatis on sobiv), muudab hageja kehtivat maksegraafikut, lisades jooksva võla laenu põhiosale ja vähendab viivist 50% võrra (tl 111). Kolleegium nõustub kostja käsitlusega, et kui kostja 3. oktoobri 2014 ja 14. oktoobri 2014 e-kirjades sisalduvaid avaldusi võiks käsitleda oferdina uue laenulepingu sõlmimiseks eelmise lepinguga samadel tingimustel, siis hageja 28. oktoobri 2014 hageja e-kirja aktseptina käsitleda ei saa, sest hageja on esitanud võrreldes vaidlusaluse laenulepinguga mitmeid olulisi uusi tingimusi (anda täiendav tagatis, muuta maksegraafikut jm). Kolleegium jagab ka kostja arusaama, et hageja 28. oktoobri 2014 ekirjas sisalduvat tahteavaldust saaks pidada uueks oferdiks sõlmida laenuleping, kuid arvestades, et põhivõlgnik hageja vastava ettepanekuga nõustumust avaldanud ei ole, ei saa teha järeldust, et pooled oleks vastastikuste tahteavalduste vahetamisega sõlminud VÕS § 9 lg 1 järgi lepingu. Õige on, et leping jäi sõlmimata ka hageja 1. detsembri 2014 e-kirjas põhivõlgnikule tehtud uue ettepaneku alusel asendada lisatagatis jooksva võla tasumiseks tehtava maksega 14 809.11 eurot (tl 112), sest põhivõlgnik vastavat nõusolekut ei andnud ega ühtegi makset ei teinud.
14.Eelnevalt tuvastatud asjaolud ei anna seega alust järeldada, et pärast vaidlusaluse laenulepingu ülesütlemisega lõppemist 2. oktoobril 2014 oleks pooled vastastikuste kattuvate tahteavalduste vahetamisega sõlminud VÕS § 9 lg 1 järgi mõne lepingu, ka mitte kokkulepet laenulepingu jätkamiseks, nagu leidis maakohus. Ringkonnakohus leiab aga, et eelnimetatud poolte e-kirjavahetust saab pidada TsÜS § 167 lg 1 mõttes läbirääkimisteks, sest kirjades sisalduvates avaldustest nähtub poolte valmisolek suhtlemiseks sooviga leida lahendus kokkuleppel. Kolleegiumi arusaama kohaselt pidasid pooled läbirääkimisi alates
3.oktoobrist 2014, kui kostja palus e-kirjas pikendada laenumakse tasumise tähtaega kuni
8.detsembrini 2014, mis oli hageja 1. detsembri 2014 e-kirjaga saadetud uues ettepanekus määratud tähtpäev lisatagatise asendamiseks jooksva võla tasumiseks tehtava maksega (tl 112).
15.Seega muutus vaidlusaluse laenulepingu alusel esitatud hageja nõue sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega ning laenu tagastamise nõue muutus VÕS § 399 lg 1 ja § 82 lg 3 ning lg 7 kolmanda lause järgi sissenõutavaks 2. oktoobri 2014 avalduses märgitud tähtpäeval, s.o 17. oktoobril 2014. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõude puhul ei ole tegemist korduva kohustusega, mistõttu loetakse selline nõue aegunuks TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 I lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest (vt RKTKo 12.11.2008, 3-2-1-95-08, p 11) ning hageja laenulepingust tulenev nõue aegunuks seega 16. oktoobril 2017. Arvestades hageja nõude sissenõutavaks muutumise aega, oli nõude aegumine poolte läbirääkimiste tõttu peatunud 17. oktoobrist 2014 kuni 8. detsembrini 2014 (TsÜS § 167 lg 1). Vastavalt TsÜS § 168 lg-le 1 ei arvestata aega, mille kestel aegumine oli peatunud, aegumistähtaja hulka. Kuna aegumine oli peatunud 53 päeva, siis aegunuks hageja nõue alates 17. oktoobrist 2014 kolme aasta ja 53 6(9)
Tsiviilasi nr 2-17-15969 päeva möödumisel, s.o 8. detsembril 2017. Hagi on kohtule esitatud 25. oktoobril 2017, mistõttu ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud.
16.Eeltoodud põhjendustel on õige maakohtu järeldus, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud ning hageja nõue tuleb rahuldada.
17.Kolleegiumi hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuse p-is 7 aga ekslikult leidnud, et vaidlusaluses laenulepingus ei sisaldu ühtegi märget selle kohta, et laenusumma sisaldaks ka viiviseid. Viivise võimalikku arvutamist intressilt peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest (vrdl RKTKo 15.01.2014, 3-2-1-170-13, p 16; RKTKo 06.02.2013, 3-2-1-184-12, p 31; RKTKo 03.06.2015, 3-2-1-175-14, p 11). Hageja ja põhivõlgniku vahel 14. juunil 2013 sõlmitud laenulepingu nr 19033 lisa nr 2 p-ist 2 nähtub, et laenusumma sisaldas mh laenulepingu nr 19033 lisast nr 1 tulenevaid viiviseid summas 3320.25 eurot (tl 12). 29. märtsil 2011 sõlmitud laenulepingu nr 19033 p 8.1 kohaselt on laenulepingu pooled leppinud kokku viivisemäära 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt iga viivitatud päeva eest (tl 5-10). Kolleegium on tuvastanud, et laenulepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks
17.oktoobril 2014. Viiviseid on hageja arvestanud kuni 1. veebruarini 2017 (hagiavalduse p 1.7, tl 1-3). Kolleegium leiab, et hageja on arvestanud ebaõigesti viiviselt viivist summas 13 928.45 eurot (3320.25x0,5%x839). Samas ka juhul, kui hageja kogu viivisearvestusest (87 938.36 eurot) arvestada maha ebaõigesti arvestatud viivis (13 928.45 eurot), oli hageja ikkagi õigustatud nõudma viivist summas 74 009.91 eurot (87 938.36 – 13 928.45) ning arvestades, et hageja on oma viivisenõuet põhivõla summani vähendanud, ei mõjuta antud eksimus lõppjäreldust.
18.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kostja õigusi on rikutud sellega, et vaatamata tema vastavatele taotlustele, ei ole ta saanud tutvuda ühegi originaaldokumendiga. Kui hageja esitab kohtule nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks dokumendid, võib kostja nende ehtsuse TsMS § 277 lg 1 järgi vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse, sh võib dokumendi ehtsust või võltsitust põhistada dokumentide võrdlemisega. Kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle TsMS § 277 lg 4 I lause järgi arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Kollegiumi arvates on maakohus õigesti märkinud, et kostja ei ole esitatud dokumentide õigsust kahtluse alla pannud, mistõttu ei olnud vajadust originaaldokumente välja nõuda. Kui kostja on esitanud paljasõnalise põhistamata vastuväite, mille alusel ei teki kohtul koosmõjus asjas esitatud teiste vastuväidete ja tõenditega kahtlust, et dokument on võltsitud, võib kohus dokumenti tõendina arvestada.
19.Kostja on apellatsioonkaebuse vastusele esitanud omakorda kirjalikud seisukohad, milles on esitatud uus väide, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata VÕS § 145 lg 5 ja 149 lg 5 alusel. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kostjal tuli kõik oma vastuväidete aluseks olevad asjaolud ja muud väited esitada maakohtus. Ringkonnakohtus on uute väidete esitamine apellatsioonimenetluses piiratud (TsMS § 652 lg 1 p 2, lg 4). Kostja ei ole põhjendanud väidete varasemat esitamata jätmist. Kostja ei ole maakohtu menetluses VÕS § 145 lg-st tulenevat vastuväidet esitanud ega toonud esile asjaolusid, mille alusel saanuks kohus kontrollida osundatud normi kohaldamise eelduste täitmist. Kolleegium ei 7(9)
Tsiviilasi nr 2-17-15969 nõustu kostja seisukohaga, et asjaolu ühishüpoteegiga koormatud kinnistute enampakkumise müügihinna kohta oli menetluses esitatud, kuna see nähtus dokumentaalse tõendina esitatud Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2018 määruse p-ist 2. Kolleegium leiab, et eelnevat ei saa käsitada vastuväite aluseks oleva asjaolu esile toomisena. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt ka RKTKo 20.10.2004, 3-2-1-10904, p 25). Seega ringkonnakohus esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud vastuväidet ei arvesta.
20.Kostja on apellatsioonkaebuse vastusele esitatud kirjalikes seisukohtades asunud esmakordselt väitma ka, et hageja ja põhivõlgniku vaheline laenuleping nr 19033 ja selle lisa nr 2 on tühised TsÜS § 86 alusel vastuolu tõttu heade kommetega. 6. märtsi 2019 menetlusdokumendis väidab kostja, et vaidlusaluses laenulepingus kokku lepitud laenuintress on kordades suurem turuintressist, millest saab kostja arvates järeldada, et laenuleping ja selle lisa olid tehtud põhivõlgniku jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, ka oli vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Arvestades, et kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista, saab kohus tuvastada tehingu tühisuse sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ka omal algatusel (vt RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-83-13 p 12; RKTKo 21.11.2008, 3-2-1-111-08, p 23; RKTKo 17.12.2009, 3-2-1-137-09, p 12).
21.Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-83-13 p 13; RKTKo 21.11.2008, 3-2-1-111-08, p 23). Riigikohus on selgitanud, et lisaks eelnevale on tehing TsÜS § 86 lg 2 järgi heade kommetega vastuolus mh ka siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (s.o sundolukorras), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on ka selgitanud, et tehingu tühisuse tuvastamiseks vastastikuste soorituste väärtuste ebakõla korral tuleb esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning alles seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast. Seejuures peab tehingu tühisusele tuginev pool tõendama, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning tooma välja asjaolud, mis kinnitavad tema sundolukorda. Tehingu kehtivusele tuginev pool peab aga tõendama, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma teise poole sundolukorrast. Riigikohus selgitas ka seda, et soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. 8(9)
Tsiviilasi nr 2-17-15969
22.Eelnevalt arvestades pidi kostja kohtu ette tooma ja tõendama asjaolud, mis kinnitaksid, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning tema sundolukorda tehingu tegemisel. Seda ei muuda asjaolu, et asjas on esitanud dokumentaalsed tõendid, millest saab erinevaid asjaolusid järeldada. Pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud (vrdl RKTKo 16.12.2013, 3-2-1-141-13, p 17). Praegusel juhul on kostja alles hageja apellatsioonkaebuse vastusele esitatud seisukohtades esile toonud, et vaidlusaluses 29. märtsi 2011 laenulepingus kokku lepitud laenuintress 19,29% kuus on turuintressist kordades suurem (tl 185). Esmalt nähtub nimetatud laenulepingu p-ist 2.1, et laenuintressiks on 19,29% aastas. Ka juhul, kui lähtuda intressimäärast 19,29% aastas, ei ole kostja näidanud ega tõendanud, millised oli sarnastel tingimustel antud laenude turuintressid 2011. aastal (ehk sel ajal käibes tavapärast vastet väidetavalt tühise laenulepingu suhtes), mistõttu puudub alus järeldada, et vaidlusalune laenuintress on turuintressist kordades suurem. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole näidanud ega tõendanud, et laenulepingust tuleneva laenu ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, mis võimaldaks pidada tehingut heade kommetega vastuolus olevaks.
23.Kolleegium ei pea veenvaiks ka kostja väiteid tema äärmise kogenematuse kohta. Asjas ei ole vaidlust, et kostja oli põhivõlgniku osanik ja juhatuse liige ning ka käenduslepingu sõlmis kostja huvist endaga seotud äriühingu majandustegevuse vastu. Seega ajendas kostjat soov saada endaga seotud äriühingu tegevuse arendamiseks rahalist ressurssi ning isikuna, kes on äriühingu osanik ja juhatuse liige, tegutsedes eelduslikult käibes vajaliku hoolsusega, pidas võimalikuks tehingu tegemist sellistel tingimustel, tuleb seda pooltele siduvaks pidada ning see ei saa äriprojekti tagantjärgi ebareaalseks hindamise tõttu muutuda heade kommete vastaseks.
24.Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Menetluskulud määratakse kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist maakohtu poolt vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-ile 2. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.