Viru Maakohus Narva kohtumaja
Kohtunik
Angelina Abol
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. märts 2019, Narva
Tsiviilasja number
2-17-18843
Tsiviilasi
A K hagi Pro Power OÜ vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teisel alusel töölepingu lõpetamise ja hüvitise nõudes. Tsiviilasja hind 1 410.00 eurot.
Menetlusosalised ja nende
Hageja: A K (IK XXX; elukoht XXX) Hageja lepinguline esindaja: Denis Stepanov (e-post XXX) Kostja: Pro Power OÜ (RK 10856274; asukoht Rahu 30-2, Narva) Kostja seaduslik esindaja: Aleksandr Orav (e-post XXX)
esindajad
Asja läbivaatamine
kirjalikus menetluses
jooksul sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagiavaldus ja hageja seisukohad A K esitas Viru Maakohtule hagiavalduse Pro Power OÜ vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teisel alusel töölepingu lõpetamise ning hüvitise nõudes. Hageja palub tuvastada, et tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine TLS § 86 lg 1 alusel on tühine. Hageja leiab, et osapoolte tööleping on üles öeldud TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 17.11.2017 ning palub kostjalt välja mõista hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, lähtudes ühe kuu töötasust summas 470 eurot. Hagiavaldusest nähtub, et poolte vahel oli 01.09.2017 sõlmitud tööleping, mille tööandja lõpetas TLS § 86 lg 1 alusel 16.10.2017. Töölepingu lõpetamisest sai hageja teada 17.11.2017. Hageja leiab, et kostja on töölepingut rikkunud makstes hagejale vähem töötasu. Kostja ei ole hagejale etteheiteid töö tulemuste suhtes esitanud, mistõttu kostja poolt töölepingu katseajal ülesütlemine on tühine. Kostja vastus ja seisukohad Kostja oma vastuses nõudeid ei tunnista. Kostja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuistung 06.11.2018 kohtuistungil jäi hageja esitatud nõuete juurde ning palus hagi rahuldada tagaseljaotsusega, kuna kostja istungile ei ilmunud, kuid oli kohtuistungi toimumisest teadlik. Kohus ei teinud tagaseljaotsust, kuna kostja oli nõus asja kirjaliku menetlusega (TsMS § 413 lg 3 p 3). 15.11.2018 nõustus hageja asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Hageja täiendavad seisukohad Kostja ei ole sisulisi vastuväiteid hagile esitanud. Hageja leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada ning hüvitis välja mõista TLS § 109 alusel. Hageja esitas 18.01.2019 täiendava seisukoha, milles palub väljamõistetud hüvitis kanda kolmanda isiku arveldusarvele.
Kohus, tutvunud hagiavalduse ja menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi on osaliselt põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel vaidlus puudub, et Pro Power OÜ ja A K vahel oli 01.09.2017 sõlmitud tööleping, tööle asumise tähtajaga 04.09.2017 ning katseaja lõpptähtajaga 03.01.2018. Tööleping oli sõlmitud tähtajatult, täistööajaga, töötaja asus tööle meistrimehena. Kostja on hagejaga töölepingu lõpetanud TLS § 86 lg 1 alusel 16.10.2017. Töölepingu lõpetamisest sai hageja teada 17.11.2017. Alljärgnevalt annab kohus hinnangu töölepingu ülesütlemise suhtes. TLS § 95 lg 1 järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis
ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab tööandja ülesütlemist põhjendama. Töötaja peab põhjendama erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. TLS § 95 lg 3 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse rikkumine ei mõjuta ülesütlemise kehtivust, kuid kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellest tekkinud kahju. Riigikohus on oma 09.04.2014 lahendis nr 3-2-1-21-14 selgitanud, et ”töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest (Riigikohtu 7. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Töölepingu ülesütlemise avalduse tõlgendamisel tuleb lähtuda tahteavalduse tõlgendamise reeglitest (TsÜS § 75 lg 1) (p 11).” Kohtu poolt on tuvastatud, et töölepingu lõpetamine 16.10.2017 ei ole vormistatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena. Kostja on teinud töölepingu vormile lihtsalt märke, et tööleping on lõpetatud, kuid seaduseandja on näinud ette töölepingu ülesütlemise avalduse esitamise kohustuse, mida antud juhul kostja teinud ei ole. Kohus selgitab, et katsejal töölepingu ülesütlemisel peab järgima, et see ei oleks vastuolus katseaja eesmärgiga. Antud juhul jääb arusaamatuks, milline oli hageja rikkumine ning miks katseaeg loeti tööandja poolt ebaõnnestunuks. Kohus juhib ka tähelepanu asjaolule, et hageja asus tööle 04.09.2017, tööleping oli kostja poolt lõpetatud 16.10.2017. Hageja sai seega tööd teha ligi poolteist kuud. Käesoleval juhul jääb arusaamatuks, kas ja kui palju hageja jõudis näidata oma oskustest ja isikuomandustest, mis viisid töölepingu lõpetamiseni. Antud juhul leiab kohus, kuna kostja ei ole seadusest tulenevat kohustust töölepingu ülesütlemisel järginud, ei ole tehtud kirjalikku taasesitamise vormis töölepingu ülesütlemise avaldust ning põhejendamata on ülesütlemise põhjused, on kostja poolt töölepingu ülesütlemine tühine. Hageja palub tööleping lõpetada TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. TLS § 91 lg 2 p 2 kohaselt töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Kohus selgitab, et olenemata asjaolust, kas kostja on töölepingut rikkunud või mitte, tuleb töölepingulistes suhetes olles alati esitada töölepingu ülesütlemise avaldus kirjalikult. Antud juhul, vaatamata korduvatele nõudmistele, ei ole hageja suutnud kohtule esitada avaldust, millest nähtuks, kas ta on kostjaga töölepingu üles öelnud või mitte. Kohus selgitab ka, et mõlemale osapoolele kehtivad samad õigusnormid ning töölepingut üles öeldes peab lähtuma TLS § 95 toodud normist. Antud juhul ei ole hageja tõendanud, et oleks kostjale esitanud töölepingu ülesütlemise avaldust kirjalikult, seega ei saa kohus ka tuvastada, et osapooltevaheline töösuhe oleks üles öeldud TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus hageja nõude, milles soovitakse tööleping lõpetada TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, rahuldamata. TLS § 107 lg 1 ja 2 kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.
Kostja kohustus järgima seadusest tulenevat töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega, mis on katseaja puhul 15 kalendripäeva (TLS § 96). Antud juhul on hageja palunud hagiavalduses lugeda poolte töölepingulised suhted lõppenuks alates 17.11.2017. Kostja ei ole sisulisi vastuväited kohtule esitanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja poolt töölepingu lõpetamine TLS § 86 lg 1 alusel on tühine. Kohus loeb töölepingu lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 17.11.2017. Hageja palub kostjalt välja mõista hüvitise töölepingu ülesütlmise eest TLS § 109 ettanähtud suuruses. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja ühe kuu keskmiseks töötasuks on poolte töölepingu järgi 470.00 eurot. TLS § 109 lg 1 kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohus on tuvastanud, et pooltevaheline tööleping on lõppenud TLS § 107 lg 2 alusel alates 17.11.2017. Riigikohus on oma 10.10.2012 lahendis nr 3-2-1-82-12 selgitanud, et ”kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi, maksab tööandja kooskõlas TLS § 109 lg-ga 1 töötajale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja poolte huve, võib kohus hüvitise suurust muuta. TLS § 109 lg 1 teise lause alusel võib kohus arvestada hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega. TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise nõue muutub sissenõutavaks ajast, kui kohus lõpetab TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu, s.o ajast, mil leping oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Asjaolu, et kohtuotsus, millega kohus töölepingu lõpetab, jõustub pärast töölepingu lõppemise aega, ei muuda hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise aega.” Riigikohtu üldkogu 14.05.2014 otsuse nr 3-2-1-79-13 p 32.5 on leitud, et TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitise maksmise kohustus on TLS § 107 lg 2 kohaldamise eelduseks. See tähendab, et kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, peab ta omal algatusel mõistma tööandjalt töötaja kasuks välja TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, välja arvatud, kui töötaja avaldab, et ta ei soovi hüvitist. Kohus selgitab, et töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral makstava hüvitise eesmärk on kindlustada töötaja sissetulek ajaks, kui töötaja otsib uut töökohta. Kohtul on samas ka õigus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ning mõlema poole huve. Kahju hüvitamise eesmärk on kannatanud isikule tema kahju korvamine, mitte kohustust rikkunud poole karistamine. Seega leiab kohus, et hagejal on õigus töölepingu ülesütlemise hüvitisele. Kohus arvestab hüvitise määramisel: töölepingu ülesütlemise asjaolusid - tööleping on üles öeldud katseajal, samas sai hageja ennast tõestada vähem kui pool katseajast; tööandja ei ole järginud töölepingu ülesütlemisel seadusest tulenevaid kohustusi; töölepingu kestust - tööleping oli sõlmitud septembris ning üles öeldud juba oktoobris, seega oli töösuhe kehtiv vähem kui kaks kuud. Kohus arvestab ka mõlema poole huve - hagejal oli huvi töösuhet jätkata, mis oleks taganud temale kindla sissetuleku. Kostja huviks peaks olema töölepinguliste suhete korral usaldusväärse
töötaja tööl hoidmine. Kostja ei ole aga põhjendanud ega tõendanud, millistel reaalsetel põhjustel on poolte töösuhe lõpetatud. Kohus on lõpetanud töölepingu alates 17.11.2017. Kohus leiab, et antud juhul on põhjendatud hüvitise määraks 1 410.00 eurot (3 x 470.00). Hageja palub väljamõistetud hüvitis kanda kolmanda isiku arvele. Töölepingu kohaselt kannab tööandja töötasu töötaja poolt nimetatud arvele. Töösuhetes olles on hageja nimetanud arveldusarve kuhu tuleb töötasu kanda. Arveldusarve muutmiseks hageja kostjale tahteavaldust esitanud ei ole. Seega leiab kohus, et kostja kohustus on kanda hüvitis arvele, milles osapooled on kokku leppinud, mistõttu jätab kohus hageja taotluse kolmanda isiku arvele hüvitise maksmiseks, rahuldamata.
Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174 lg 1). TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Hageja esindaja poolt on kohtule esitatud menetluskulude nimekiri, mille kohaselt on hageja menetluskulud kokku summas 210.00 eurot. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et esindaja on lähtunud tasust, mis on kirjaliku töö puhul 15.00 eurot tunnis (kokku 4 tundi hagiavalduse ja määruskaebuse koostamine, summas kokku 60.00 eurot) ning kohtuistungil osalemise eest 125.00 eurot tunnis. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista tõlgi istungil osalemise eest 25.00 eurot. Kohus kontrollib kohtuväliseid kulusid, milleks on lepingulise esindaja kulud. Vastuväidetest tulenevalt ning kooskõlas TsMS § 175 lg 1 kontrollib kohus osapoole esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja menetluskulud on osaliselt põhjendamatud. Kohus selgitab, et Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu kuni 120.00 eurot koos käibemaksuga (RKTKm 01.10.2013, nr 3 2-1-92-13, p 14), kui ka tunnitasu 120.00 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 02.10.2013, nr 3 2-1-93-13, p 12). Kohus leiab, et hageja esindaja poolt nimetatud tunnitasu ja ajakulu kirjalike toimingute eest (s.o kokku 4 tundi hagiavalduse ja määruskaebuse koostamise eest, summas kokku 60.00 eurot) on olnud mõistlik ja põhjendatud ning asja keerukusega kooskõlas. Kohus ei nõustu aga hageja esindaja kohtuistungil osalemise tasuga summas 125.00 eurot. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kuivõrd kostja 06.11.2018 istungile ei ilmunud, jäi hageja esitatud nõuete juurde ning palus hagi rahuldada tagaseljaotsusega, kestis istung maksimaalselt 5 minutit. Kohus leiab, et istungil osalemise eest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista seega tasu mitte rohkem kui summas 62.50 eurot (s.o pool tunnitasust).
Hageja esindaja tõlkekulude kohta märgib kohus järgmist. Tõlkekulud on asja läbivaatamise kulud (TsMS § 143 p 2). Kohus selgitab, et kohtumenetlus ja kohtu asjaajamine toimub eesti keeles (TsMS § 32 lg 1). Tõlki ei kaasata menetlusse menetlusosalise lepingulise esindaja ega nõustaja jaoks (TsMS § 34 lg 5). Kohus ei määra ka menetlusosalisele tõlki, kui menetlusosalist esindab menetluses esindaja. Toimiku materjalidest nähtub, et kohtuistungil osales vaid hageja lepinguline esindaja. Hagejal oli seega menetluses lepinguline esindaja, kes pidi kohtu hinnagul valdama riigikeelt määral, mis võimaldab tal esindatavat kohtus esindada. Juhul, kui hageja lepinguline esindaja piisaval määral eesti keelt ei valda ning pidi osalema istungil tõlgi kaasabil, ei ole tõlgi istungil osalemise kulu kostjalt väljamõistmine põhjendatud. Kohus ei saa nõuda teiselt poolelt välja tõlkekulu, mis on tehtud hageja lepingulise esindaja heaks, kuna viimane ei valda piisaval määral riigikeelt. Kohus jätab seega hageja lepingulise esindaja tõlgikulud hageja kanda. Hageja põhjendatud menetluskulud on seega eelnevast tulenevalt kokku summas 122.50 eurot. Nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista. Hageja esindaja palub õigusabikulude kandmist tema arvele. Kohus leiab, et nimetatud taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.