2-18-13914/13 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.XX ja YY (hagejad) esitasid 18.09.2018 hagiavalduse IUSTUS & Co OÜ (IUSTUS ÕIGUSBÜROO) (kostja) vastu põhinõude 600 euro ja hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise 11 eurot 18 senti saamiseks. Samuti palusid hagejad mõista kostjalt välja viivise arvutatuna põhinõudelt alates 19.09.2018 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses viivisemääras ja kahjuhüvitise 792 eurot saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad ja kostja 30.04.2018 kliendilepingu nr 20180488 (kliendileping), millega kostja kohustus koostama tsiviilasjas nr 2-18-6329 nõuetekohase menetlusdokumendi, millega kõrvaldatakse hagejate varem koostatud avalduses esinenud puudused, millele maakohus oli eelnevalt tähelepanu juhtinud. Maakohus oli hagejatele nii 24.04.2018 määruses kui ka 26.04.2018 e-kirjas väga detailselt selgitanud, millised konkreetsed puudused takistavad hagejate avalduse menetlusse võtmist. Hagejad said üksikasjalikud juhised avalduses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, mille tõttu pöördusidki hagejad õigusabi saamiseks kostja poole. Lepingulise kohustuse täitmise raames koostas kostja jurist Marko Woronowicz 07.05.2018 hagejate nimel kohtule menetlusdokumendi pealkirjaga "Puuduste kõrvaldamine tsiviilasjas nr 2-18-6329" ja esitas selle dokumendi maakohtule. Kõnealuse menetlusdokumendi koostamise eest oli kostja esitanud hagejatele juba 27.04.2018 ettemaksuarve nr 20180486 summas 600 eurot, mille hagejad tasusid. Harju Maakohus keeldus 09.05.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-6329 hagejate avalduse menetlusse võtmisest ning märkis määruses, et avaldus jäi menetlusse võtmata põhjusel, et kostja juristi koostatud 07.05.2018 menetlusdokumendis olid kohtu varem välja toodud puudused jätkuvalt kõrvaldamata. Kostja 07.05.2018 tsiviilasjas nr 2-18-6329 kohtule esitatud dokument oli sisult äärmiselt lakooniline (dokumendi sisuline osa rekvisiitideta on alla poole lehekülje pikkune) ning see ei vastanud menetlusdokumendile esitatavatele nõuetele. Dokumendis ei olnud kõrvaldatud kohtu osundatud puudusi. Selle asemel tsiteeris kostja peaasjalikult maakohtu enda 26.04.2018 e-kirja p-s 2 väljapakutud taotluse sisu. Kostja pidanuks, tulenevalt maakohtu juhistest ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 338 lg-s 1 menetlusdokumendi koostamisele esitatud nõutele, tooma menetlusdokumendi taotluste alapunktis selgelt välja kaasomandi eseme kasutuskorra kokkuleppe sisu ja dokumendi põhjendavas osas nõude aluseks olevad faktilised asjaolud (kirjeldama olemasolevat olukorda). Kostja jättis need puudused põhjendamatult kõrvaldamata, kuigi puuduste kõrvaldamine oli võimalik. Kostja jättis oma lepingulised kohustused nõuetekohaselt täitmata, rikkudes sellega oluliselt pooltevahelist lepingut. Kostja olulise lepingurikkumise ja kostja suhtes usalduse kaotuse tõttu taganesid hagejad lepingust. Taganemisavaldus saadeti kostjale 26.06.2018 e-kirjaga. Kuigi hagejad taganesid lepingust, oli kostja põhjendamatult keeldunud arve nr 20180486 alusel tasutud lepingutase (600 eurot) tagastamisest. Vaatamata hagejate korduvatele

Tsiviilasi nr: 2-18-13914 puuduste kõrvaldamiseks. Kohus kohustas hagejaid kõrvaldama avalduses esinevad puudused: avaldusel mõlema avaldaja allkirjad; märkida puudutatud isiku aadress ja sidevahendite andmed; märkida menetlusosalise esitatav nõuetekohane taotlus; märkida kaebust põhjendavad asjaolud ning tasuda riigilõiv avalduselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt. Kohus selgitas määruses hagejatele, et kuivõrd avaldajate taotlus oli ebaselge, ei olnud kohtul võimalik üheselt määratleda asjaolude ringi, millega saab avaldajate taotlust põhjendada. Hagejad esitasid kohtule 26.04.2018 menetlusdokumendi puuduste kõrvaldamiseks. Kohtu 26.04.2018 e-kirjas selgitati hagejatele, et nad ei kõrvaldanud kõiki kohtu varasemalt osundatud puudusi, sest jätkuvalt ei olnud võimalik esitatud avaldusest aru saada, milline osa nõudest kujutas endast esialgse õiguskaitse taotlust ja milline osa põhitaotlust. Avaldusest ei olnud võimalik aru saada, kas avaldajate eesmärgiks oli kaasomandi kasutamise korra kindlaksmääramine või puudutatud isiku kohustamine käituda teatud viisil või hoiduda teatud viisil käitumisest. Kuivõrd avaldusest ei ole võimalik aru saada, mida avaldajad täpselt taotlesid, ei saanud kohus kontrollida, kas avaldajad olid esitanud kõik asjaolud, millega taotlust tuli põhjendada. Kostja esitas hagejate nimel 07.05.2018 puuduste kõrvaldamise avalduse. Maakohtu hinnangul rikkus kostja hagejatega sõlmitud lepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi. 07.05.2018 menetlusdokumendist nähtuvalt soovis kostja esitada hagejate nimel muu hulgas ka esialgse õiguskaitse taotluse. Menetlusdokumendis puudus info hagi tagamise aluseks olevate asjaolude kohta (TsMS § 381 lg 1 p 2) ning polnud põhistatud mitte ühtegi hagi tagamise aluseks olevat asjaolu (TsMS § 381 lg 2). Kuivõrd kostja tsiviilasjas nr 2-18-6329 koostatud hagi tagamise avaldus ei vastanud seaduses sätestatud minimaalsetele nõuetele, ei saanud kohus seda menetlusse võtta. Samuti ei kõrvaldanud kostja tsiviilasjas nr 2-18-6329 ühtegi põhinõuet käsitlevat puudust, mida kohus tõi esile 24.04.2018 määruses ning 26.04.2018 e-kirjas. Kostja koostatud dokumendist ei selgunud hagejate nõue. Kostja oleks nõuetekohases puuduste kõrvaldamise avalduses pidanud järgima eelkõige TsMS § 338 lg-tes 1 ja 2 toodud menetlusdokumendi sisunõudeid. Sellest tulenevalt oleks kostja pidanud selgelt esile tooma hagejate põhinõude. Kostja oleks pidanud selgelt menetlusdokumendis väljendama, millistelt korteriomanikelt hagejad korteriomanike kokkuleppe sõlmimiseks vajalike tahteavalduste asendamist kohtuotsusega nõuavad ning milline oli korteriomanike kokkuleppe sisu kaasomandi eseme kasutamise korra kohta. Kostja oleks pidanud puuduste kõrvaldamise avalduses selgelt esile tooma, millise sisuga kaasomanike kokkulepet hagejad sõlmida sooviksid ja milliste kaasomanike nõusolek kokkuleppe sõlmimiseks tuleks asendada kohtuotsusega. Juhul kui hagejad oleksid soovinud olemasolevat kasutuskorda kohtu abil muuta, oleks pidanud puuduste kõrvaldamise avalduses selgelt esile tooma olemasoleva olukorra kirjelduse, selle vastuolud seadusega, millise sisuga kokkulepet hagejad soovivad ning millised kaasomanikud tuli menetlusse kaasata. Kostja ei ole väitnud, et ta poleks saanud puuduste kõrvaldamise määrust ega kohtu kirja tsiviilasjas nr 2-18-6329 kätte enne 07.05.2018 menetlusdokumendi kohtule esitamist. Kostja ei kõrvaldanud ühtegi kohtu osundatud puudust nõuetekohaselt. Kostja tegutses käsundi täitmisel hooletult. Kostja oleks pidanud käsundiandjaid (praeguses asjas hagejaid) informeerima, kui talle selgus, et ta ei mõistnud kohtu selgitusi, et ta ei suutnud käsundit täita või, et selle täitmiseks esines mingi takistus. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtunud, et kostja oleks seda teinud. Kostja esitas kohtule 07.05.2018 menetlusdokumendi, mis oma sisult

Tsiviilasi nr: 2-18-13914 ei püüa avalduses esinenud puudusi mingil elementaarsel tasemel kõrvaldada. See menetlusdokument ei küüni mingisugusele tasemele, mida peab eeldama majandus- ja kutsetegevuses tegutsevalt õigusabi osutajalt. Kostja vastuväited, et kohus tõi 09.05.2018 menetlusse võtmisest keeldumise määruses tsiviilasjas nr 2-18-6329 välja uued puudused ja alused, miks kohus avaldust ei menetle, olid maakohtu hinnangul asjakohatud. 09.05.2018 kohtumäärusest nähtuvalt viitas kohus avalduse menetlusse võtmisest keeldumisel samadele puudustele, millele kohus oli eelnevalt hagejate tähelepanu juhtinud nii 24.04.2018 määruses kui ka 26.04.2018 e-kirjas. Kostja rikkus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet. Kostjal puudusid teadmised ja oskused sellise asjaõigusliku probleemi lahendamiseks. Seega oleks hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega kooskõlas olnud see, et kostja ei oleks hagejatega õigusteenuse osutamise lepingut sõlminud. Kostja käitus pahatahtlikult. Hagejate huvi kostjaga leping sõlmida, oli saavutada olukord, kus kohus menetleks hagejate esitatud avaldust tsiviilasjas nr 2-18-6329. Kostja rikkus kohustust ja ei taganud olukorda, et avalduses esitatud puudused oleksid kõrvaldatud ja avaldust saaks menetleda. Seega esines alus lepingust taganemiseks. Hagejad edastasid kostjale taganemisavalduse ning kostja ei vaielnud selle saamisele vastu ja kinnitas selle kättesaamist. Vaidlus puudus selles, et kostja esitas hagejatele 27.04.2018 arve 600 euro tasumiseks, mille hagejad tasusid. Maakohtu arvates oli asjakohatu kostja vastuväide, et pärast 09.05.2018 kohtumäärust osutas ta hagejatele täiendavat õigusabi ja tasu võis lugeda nimetatud täiendava õigusabi katteks. Poolte vahel puudus vaidlus, et hagejad ja kostjad sõlmisid täiendava suulise kokkuleppe õigusteenuse osutamiseks, kuid nimetatud kokkuleppes sisalduva tasu osas pole kohtule ühtegi tõendit esitatud. Kostja arvest nr 20180486 nähtuvalt oli see esitatud üheselt mõistetavalt puuduste kõrvaldamise eest tsiviilasjas nr 2-18-6329. Eelnimetatud tsiviilasi lõppes Harju Maakohtu 09.05.2018 määrusega. Seega oli kostjal kohustus tsiviilasja nr 218-6329 ajamise eest makstud ettemaks hagejatele tagastada. Hagejad esitasid raha tagastamise nõude 26.06.2018, alates millest oli kostjal kohustus tasuda viivist. Viivisenõue oli seaduslik ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal VÕS § 116 lg 1 ja § 189 lg 1 alusel kohustus tagastada saadud 600 eurot ning tasuda tagastamisega viivitamise eest viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagiavalduse p-de 2.3.2-2.3.4 kohaselt oli Advokaadibüroo Njord osutanud hagejatele (maakohtu otsuses märgitud ekslikult kostjatele) käesoleva vaidlusega seoses kohtumenetluse eelset õigusabi 792 euro ulatuses. Kohtu hinnangul oli hagejatele esitatud õigusabi arved asjakohased ning seondusid käesoleva tsiviilasjaga. Poolte vahel puudus vaidlus, et hagejate ja kostja vahel sõlmitud õigusteenuse osutamise leping oli lõppenud. Seega oli kostjal VÕS § 189 lg-st 1 tulenev ettemaksu 600 euro tagastamise kohustus. Vaidlus puudus selles, et kostja ei olnud nimetatud summat hagejatele tagastanud. Ettemaksu tagastamise nõude esitamiseks olid hagejad kohtuväliselt kasutanud kvalifitseeritud õigusabi, mille tasu hüvitamist kahjuna nõuavad hagejad. Kohus nõustus hagejate käsitlusega, et juhul kui kostja oleks vabatahtlikult täitnud oma kohustust tagastada ettemaks, siis ei oleks pidanud hagejad pöörduma advokaadi poole ega kandma otsest varalist kahju advokaaditasuna. Seega esines VÕS § 127 lg-s 4 nimetatud põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejatele tekkinud kahju vahel. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagejate kahju hüvitamise nõude.