XX hagi YY vastu kohustuse täitmiseks ja YY vastuhagi XX vastu lepingu tühisuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 31.10.2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
50 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastuhagis kostja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ivo Mahhov Kostja (vastuhagis hageja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Natalia Suvorova
Kohtuistungi toimumise aeg
18.02.2019
Istungil osalenud isikud
XX ja tema lepinguline esindaja vandeadvokaat Ivo Mahhov; YY lepinguline esindaja vandeadvokaat Natalia Suvorova
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 31.10.2018 otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 1987 euro ulatuses. Muus osas jätta resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi. Muuta menetluskulude jaotust ja tühistada otsus osas, millega poolte menetluskulud jäeti XX kanda ning mõisteti XX-lt välja YY kasuks ning riigituludesse. Muus osas jätta otsus muutmata.
3.Rahuldada XX hagi YY vastu osaliselt ning mõista YY-lt välja XX kasuks 1987 eurot.
4.Jätta XX hagi YY vastu rahuldamata 48 013 euro nõudes.
5.Tuvastada XX ja YY vahel 15.12.2016 sõlmitud lepingu tühisus.
6.Tühistada Pärnu Maakohtu 03.08.2018 määrusega XX kasuks kinnistusraamatusse YY-le kuuluvale korteriomandile, reg nr XXXXXXXX, asukohaga XXX, Tallinn, seatud kohtulik hüpoteek summas 50 000 eurot.
7.Poolte maakohtu ja apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta 96% ulatuses XX ja 4% ulatuses YY kanda.
8.Menetluskulud määrab kindlaks maakohus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.XX (hageja) esitas 21.02.2018 (hagi terviktekst 04.04.2018) Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 50 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt oli kostja NN (pärandaja) tädipoeg ja päris pärandaja Tallinnas aadressil XXX asuva korteri. Pärandaja suri 17.07.2015. Pärandaja oli hageja võõrasisa (hageja ema elukaaslane), kes kasvatas hagejat ja elas temaga koos vaidlusaluses korteris alates 1990ndate aastate keskpaigast. Pärandajal oli sügav puue ning ta vajas ööpäevaringselt kõrvalabi (mh söömisel, hügieenitoimingutel, riietumisel ja liikumisel), mida osutasid hageja ja tema ema. Kostja ei käinud abiks ega suhelnud pärandajaga. Hageja tegi korteri parendamiseks kulutusi (remondifondi maksed akende ja radiaatorite vahetuse ning välisseina soojustuse tõttu). Hageja tasus pärandaja matusekulud, leidis matmiskoha ja on hoolitsenud haua eest. Kostja ei osalenud matustel ega tasunud kulusid. Pärandaja kavatses teha testamendi, kuid ootamatult tekkis pärandaja kopsu vesi, mis surus ta hingamisteed kinni. Pärandaja viidi kiirabiga haiglasse, kus ta suri. Kuna testamenti ei olnud, pidi pärimine toimuma seaduse järgi. Kuna pärandaja sugulased pärandajaga tema eluajal ei suhelnud ega teda ei aidanud, oli võimalike seadusjärgsete pärijate ring ebaselge. Hageja kaasas pärandaja sugupuu väljaselgitamiseks kadunud isikute otsimisega tegeleva Sihtasutuse OÜ Kadunud uurija RR (uurija) ja advokaadibüroo. 2016. a lõpus leiti kostja. Kostja huvides hankis ja esitas hageja andmeid ja dokumente, mida oli vaja notari pärimismenetluses pärimistunnistuse väljastamiseks. Selle tulemusel andis notar kostja kasuks välja pärimistunnistuse. Hageja ja kostja leppisid 2016. a detsembris kirjalikus (kompromissi)lepingus (leping) kokku hageja töö ja kulude hüvitamises. Vaidlusaluse lepingu kohaselt loobus hageja oma nõuetest kostja vastu, kostja võis kohustusteta pärida pärandaja
2(13)
Tsiviilasi nr 2-18-3522 pangaarved ning sõiduauto(d) ning kostja pidi lepingu p-de 10-11 järgi andma hagejale üle korteri või tasuma talle korteri turuväärtuse. Kuna kostja ei andnud hagejale korterit üle (ega kavatse seda teha), on hagejal kostja vastu korteri turuväärtuse suurune nõue. Hageja hinnangul on korteri turuväärtus 50 000 eurot. Uurija teavitas kostjat pärandaja elust ja surma asjaoludest, hageja ja tema ema suhetest pärandajaga (pärandaja hooldamine, matuste korraldamine, pärijate otsimine), kostja pärimisõigusest ja hageja ettepanekust lahendada võimalikud nõuded kompromissi korras (tutvustas kompromissilepingut). Kostja tutvus lepinguga ja allkirjastas selle ning andis uurijale ja advokaadile volikirjad. Kostja sõlmis lepingu 2016. a detsembris teadlikult ja sai selle tähendusest aru. 24.07.2018. a menetlusdokumendi kohaselt tunnistas kostja olulises osas lepingut. Kostja ei vaielnud vastu, et nõustus sugupuu kindlaks tegemise vajadusega ning andis selleks volikirjad. Seega tuleb kostjal tasuda hagejale kostja otsimise ja sugupuu kindlaks tegemise töö ja kulude eest (mh advokaadi töö eest).
2.Harju Maakohus keeldus 12.04.2018. a määrusega hageja hagi menetlusse võtmisest ja edastas selle kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohtule. Pärnu Maakohus võttis 08.05.2018. a määrusega hageja hagi menetlusse.
3.Kostja vaidles hageja hagile vastu. Lisaks esitas kostja vastuhagi, milles palus tuvastada lepingu tühisuse. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hagi vastuse kohaselt ei saanud kostja hagejaga kokku leppida, sest kostja pole teda kunagi näinud. Hagejal ei olnud seaduslikku alust otsustada pärandvara jagamist ja nõuda selgusetutest nõutest loobumise ja abistamise eest korterit või selle turuväärtust. Hageja ei elanud pärandaja korteris 1990ndate aastate keskpaigast. Kostja ja pärandaja suhtlemisel ei ole asja lahendamisel õiguslikku tähendust. Kostja ei teadnud pärandaja tervislikku seisundit. Kuna sügav puue määrati pärandajale 29.06.2015, ei kestnud pärandaja põetamine aastaid. Hageja väited korteri parendamiskulude kohta on paljasõnalised. Kostja ei teadnud pärandaja surmast ega saanud seetõttu matustel osaleda. Väide, et pärandaja kavatses teha testamendi, on paljasõnaline. Vastuhagi kohaselt tuli 2016. a detsembri hilisõhtul uurija kostja elukohta ja teatas, et pärandaja on surnud ning et otsib hageja palvel pärandaja pärijaid. Kostja selgitas, et tema ema ja pärandaja olid õde ja vend ning et neil oli veel üks õde (LL), kes elas Venetsueelas. Kostja ei teadnud, kas L või tema lapsed on elus. Kostja antud dokumente pärandaja lähisugulaste kohta pidi uurija kasutama sugulaste otsimisel. Kuna uurija tutvustas ennast inimeste otsijana, ei kahelnud kostja, et annab allkirja nõusolekuks otsida kostja ja pärandaja ühiseid sugulasi. Uurija ei tutvustanud lepingu sisu. Esmalt andis uurija ühe lehe, kuhu kostja pidi kirjutama oma aadressi ja allkirja, ja siis teise lehe, kuhu kostja pidi kirjutama oma allkirja. Uurija võttis mõlemad lehed endale ega jätnud kostjale allkirjastatud pabereid. Uurija lõi mulje, et sugulaste otsingud võivad kesta kümme aastat. Tegevus toimus hämaras ning kostja ei näinud prillide puudumise tõttu teksti lugeda. Vaidlusalusel õhtul tuli kostja haiglast ning oli oma elukaaslase raskest tervislikust olukorrast traumeeritud. Lisaks põeb kostja suhkruhaigust, ei olnud sel õhtul võtnud ravimeid ja tundis ennast seetõttu halvasti (pearinglus, nõrkus). Kostja füüsiline ja vaimne tervis ei võimaldanud teadet onu surmast ja pärijate otsingutest adekvaatselt tajuda. Lepingu sai kostja esimest korda 20.07.2017 kirjast, mille kuupäevana oli märgitud 18.07.2017. Nimetatud kirjas teatati, et notarile on esitatud sugupuu andmed ning notar andis kostja kasuks
3(13)
Tsiviilasi nr 2-18-3522 11.07.2017 välja pärimistunnistuse. Arvestades uurija selgitust pärandaja sugulaste otsingute kohta, kostja vanust, haridustaset (algharidus), psüühilist ja tervislikku seisundit, juriidilistest dokumentidest arusaamise võimet ning lepingu allkirjastamise asjaolusid, oli leping heade kommete vastane ja seega tühine. Hageja nõuab korteri eest ligikaudu kümnekordselt suuremat hinda, võrreldes vara väärtusega, mille lepingu järgi sai kostja. Leping on tühine nii sisu kui ka vormi tõttu. Leping oleks pidanud olema notariaalses vormis.
4.Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja ei nõustunud kostja lepingu sõlmimise asjaolude kirjeldusega (mh ei toimunud kohtumine hämaras toas hilisõhtul, kostjal olid prillid, kostja kirjutas omakäeliselt dokumentidesse oma aadressi). Maakohtu otsus
5.Maakohus jättis 31.10.2018. a otsusega hageja hagi rahuldamata ja tuvastas lepingu tühisuse. Maakohus jättis poolte menetluskulud ja tunnistaja sõidukulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 3772 eurot. Lisaks mõistis maakohus hagejalt tunnistaja sõidukuludena riigituludesse 32,82 eurot ja määras selle tasumise korra. Maakohus tühistas hagi tagamise. Maakohus tuvastas, et pärandaja suri 17.07.2015 ning tema pärijaks oli kostja. Maakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg-le 1 ja nõustus hagejaga, et leping oli konstitutiivne võlakiri ning et lepingus tunnistas kostja oma kohustust anda korter hagejale üle, kui kostja korteri pärib. Maakohus tuvastas, et kostja on alates 17.07.2017 korteri omanik ning 09.07.2018 tsiviilasjas nr 2-18-372 tehtud otsusega (jõustunud 09.08.2018) mõisteti korter hageja valdusest kostja otsesesse valdusesse välja. Maakohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 86 ning märkis, et istungil tõendati järgmisi asjaolusid. Hageja, soovis saada vaidlusalust korterit enda omandisse, otsis selleks pärandaja pärijaid, palkas uurija pärijaid otsima ja kostjalt lepingule allkirju välja meelitama. Uurija kui endine kogemustega inkassotöötaja teadis, mis kellaajal kostja juurde minna ning kuidas seal käituda ja mida rääkida, et kostja soostuks lepingule allkirju andma. Uurija esines kostja juures ametnikuna, kes otsib pärijaid. Uurija rääkis kostjale ainult pärijate otsimisest, mitte pärandvarast ega pärandvarast loobumisest. Lisaks rääkis uurija, et pärimismenetlus kestab vähemalt kümme aastat, hajutas kostja tähelepanu kõrvaliste teemadega (nt kostja rahvaloendajaks olemine, pildistamine). Samuti rääkis uurija lepingu allkirjastamise formaalsusest ning esitas kostjale lepingust esmalt ühe lehe allkirjastamiseks ja siis otsis kausta vahelt teise lehe, kuhu tuli allkiri anda. Uurija lahkus vahetult pärast allkirjade saamist kostja juurest ega jätnud talle lepingust eksemplari. Nimetatud osas pidas kohus kostja vande all antud ütlusi usaldusväärseks. Maakohus ei lugenud uurija ütlusi usaldusväärseks tõendiks, kuna tema ütlused ei haakunud teiste kohtuistungil kogutud tõenditega. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et uurija kui tunnistaja ütlused on asjas objektiivne tõend, kuna ta ei ole asjast huvitatud isik (hageja palkas uurija, et saada kostjalt allkirjad lepingule ning maksis talle töötasu). Fotoga (I kd, tl 87) luges maakohus tuvastatuks järgmised asjaolud. Kostja kodus laual oli 20.12.2016 neli valget paberilehte formaadis A4 (kaks lehte lepingust ja kaks volikirja. Pildistamise hetkel kirjutab kostja lepingule oma elukohta ning allkirja lepingu esimesele lehele on kostja alla kirjutanud. Seega suunas uurija kostjat esmalt kirjutama lepingule allkirju ja alles
4(13)
Tsiviilasi nr 2-18-3522 seejärel elukohta lepingu pealsisse. Maakohus leidis, et kostja ei oleks iseseisvalt tulnud selle peale, et kirjutada allkiri ka lepingu esimesele lehele, olenemata sellest, et lehel oli juba hageja allkiri. Kuna uurija võttis kaks kostja allkirjastatud volikirja ja kahest lehest koosnenud lepingu kaasa, siis ei jäetud kostjale lepingust eksemplari. Maakohtu arvates ei jäetud lepingut kostjale kavatsetult, et kostjal ei oleks võimalik lepinguga tutvuda ja seda vaidlustada. Uurija märkmepaberi ja istungil avaldatust järeldas maakohus, et uurija hindas kostja juures olukorda aspektis, kas on võimalik suunata kostjat lepingut allkirjastama. Eelnevalt leidis maakohus, et see õnnestus. Maakohus pidas eluliselt usutavaks, et kostja oli elukaaslase raskest tervislikust seisundist psüühiliselt traumeeritud ning tema füüsiline ja psüühiline seisund ei võimaldanud ootamatut teadet pärandaja surmast ja pärijate otsingutest adekvaatselt tajuda. Lisaks pidas maakohus eluliselt usutavaks, et kostja pidas uurijat pärijaid otsivaks ametnikuks. Kostjal on seitse klassi haridust ning lepingute sõlmimise kogemused on olematud. Kostja usaldas uurijat ja eeldas tema häid kavatsusi ning kirjutas lepingule alla, seda eelnevalt läbi lugemata. Maakohtu arvates kinnitab eespool esitatud järeldusi kostja käitumine pärast lepingu allkirjastamist (pöördus kohe pärast lepinguga tutvumist advokaadi poole; väljendas üheselt seisukohta, et ei soovi korterit hagejale anda ega selle turuväärtust hüvitada). Maakohus leidis, et mõistlik inimene ei oleks lepingut sellistel tingimustel sõlminud. Kostjal ei olnud vaja korterit tasuta ära anda või tasuda hüvitis selle turuväärtuses kostja jaoks tundmatule hagejale. Arvestades kostja psüühilist ja füüsilist seisundit, lihtsameelsust ja kogenematust, oli kogenud endisel võlgade sissenõudjast uurijal lihtne mõjutada kostjat lepingule allkirju kirjutama, ilma et kostja oleks eelnevalt lepingut lugenud. Lepingus kokkulepitud pärandvara jaotus poolte vahel ei olnud proportsioonis (hagejale korter väärtusega 50 000 eurot ning kostjale mootorsõiduk väärtusega 500 eurot ja 5054,5 euro suurune hoius). Maakohus tuvastas, et vaatamata haigustele, oli pärandaja võimeline liikuma ja autoga sõitma vastavalt oma tervislikule seisundile. Maakohus tuvastas, et pärandajal tuvastati 2014. a raske puue ja 2015. a sügav puue, millest tingituna vajas ta pidevat ööpäevaringset kõrvalabi söömisel, hügieenitoimingutel, riietumisel ja liikumisel. Pärandaja elas kuni oma surmani oma elukaaslasega (hageja ema). Maakohus selgitas, et 03.07.2014. a otsusega nr 1117463 määrati rahalised vahendid lisakulutustele: ravimitele, transpordile ja abistajale. Pärandaja elukaaslase kohustuseks oli pärandajat abistada ning selleks olid ette nähtud raha. Pärandajal oli raha, mida ta ka tähtajaliselt pangas hoiustas (tähtajaline hoius 3000 eurot, mille tähtaeg lõppes 15.04.2016; tähtajaline hoius 1000 eurot, mis katkestati 13.07.2015; tähtajaline hoius 1000 eurot, mille tähtaeg lõppes 15.04.2016; tähtajaline hoius 1000 eurot, mille tähtaeg lõppes 15.04.2016). Kui pärandajal ei oleks oma vajaduste katmiseks raha olnud, ei oleks ta tähtajalisi hoiuseid vormistanud. Maakohus leidis, et 41,80 euro (hageja esitatud abivahendite üürimise arve) ulatuses elukaaslase abistamine kuulub kooselu juurde ega ole tavapäratu. Hageja ei tõendanud, et tema või tema ema oleks oluliselt oma raha pärandaja ülalpidamisse panustanud. Maakohus pidas eluliselt usutavaks, et elukaaslased ostsid ühiselt kasutamiseks toiduaineid ja teisi igapäevaeluks tarvilikke asju. Maakohus tuvastas, et hageja ema tasutud pärandaja matusekulud (599 eurot + 213 eurot + 54 eurot) oli hageja emal võimalik tasuda 1000 euro eest, mille ta võttis pärandaja kontolt välja neli päeva enne pärandaja surma. Hageja kinnitas kohtuistungil, et 13.07.2017 katkestatud hoiusel olnud raha võttis pangast välja tõenäoliselt tema ema. Hageja ei tõendanud, et nimetatud summa kulutati konkreetse asja tarbeks. Maakohus ei lugenud tõendatuks, et hageja elas korteris 1999. a keskpaigast. Remondimakseid kohustub tasuma korterit kasutav isik. Kostja on tasunud korteri kulusid alates ajast, kui ta kanti korteri omanikuna kinnistusraamatusse (17.07.2017). Hageja kohustus remondifondimakseid
5(13)
Tsiviilasi nr 2-18-3522 tasuma, kuna elas korteris vähemalt alates ema surmast. Maakohus ei tuvastanud, et hageja oleks pärandajat abistanud või matuseid korraldanud. Lisaks tuvastas maakohus, et kostja aitas oma võimaluste piires kaasa pärijate otsingutele. Kriminaalmenetluse alustamine kostja suhtes ei ole põhjendatud ning kriminaalkaristus kostjat ei ähvarda. Maakohus tuvastas foto (I kd, tl 87) alusel, et kostjal olid lepingut allkirjastades prillid ees ning laud oli kirjutamiseks ja lugemiseks piisavalt valgustatud. Maakohus ei nõustunud kostja paljasõnalise väitega, et foto on fabritseeritud. Lisaks ei olnud tõendatud, et kahel volikirjal ei olnud kostja allkirjad. Maakohus leidis, et kostja ei mäletanud tema vaidlustatud asjaolusid piisavalt täpselt, arvestades kostja vanust, psüühilist ja füüsilist seisundit. Maakohus luges istungil tuvastatuks, et hageja esindaja koostas ja vormistas lepingu. Uurija mõjutas kavatsetult kostjat lepingule alla kirjutama ning pooled ei arutanud lepingu sisu. Kostja ei kohtunud enne eelistungit hageja ega tema esindajaga. Kostja ei soovinud lepingut sõlmida ega sellega kaasnevaid tagajärgi. Leping ei vastanud kostja tahtele ning pärandvara jaotus poolte vahel on ebaproportsionaalne. Leping on kostjat kahjustav tehing. Kohus ei nõustunud, et ühel fotol oli kostja rõõmsameelne. Tuvastatud viisil lepingu sõlmimine on vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning eksitud on õiguse üldpõhimõtete vastu. Arvestades tehingu asjaolusid (tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid) oli leping maakohtu arvates vastuolus heade kommetega. Leping on tühine TsÜS § 86 lg 2 p 2 järgi. Maakohus leidis, et kuna lepingu p-s 10 on sätestatud, et kostja võõrandab ja hageja omandab korteri, pidanuks see kokkulepe olema vormistatud notariaalselt. Leping on notariaalselt tõestamata. Seega on lepingu p 10 tühine asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel ning AÕS § 119 lg 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Maakohus viitas TsÜS §-le 85 ning märkis, et lepingu p 11 kohaldub siis, kui lepingu p 10 jääb täitmata. Kuna lepingu p 10 on tühine, siis on TsÜS § 85 alusel ka lepingu p 11 tühine. Lepingu p 11 ei oleks sõlmitud p 10 sõlmimata. Lepingu ülejäänud p-d sätestavad hageja nõudeid pärandaja pärijale, pärandvara ja pärijate koosseisu, pärijate kindlakstegemise, pärija loobumise pärandvaraks olevast korteriomandist. Need on olulised lepingu p 10 realiseerumiseks ning sätestatud sel eesmärgil. Seega on ka ülejäänud lepingu p-d TsÜS § 85 alusel tühised, kuna lepingut tervikuna ei oleks koostatud ilma p-s 10 sätestatud kokkuleppeta. Maakohus viitas TsÜS § 84 lg-le 1 ning leidis, et 50 000 eurot ei tule hageja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt või täielikult tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 50 000 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus ei arvestanud, et pärandaja elukaaslane (hageja ema) abistas pärandajat. Materiaalõigusest ei tulene elukaaslase kohustust teist elukaaslast abistada või haiguse korral hooldada. Elukaaslasel ei ole ka moraalset kohustust ilma hüvitiseta teise isiku eest hoolitseda sellisel määral nagu hageja ema seda tegi. Hooldamine ei ole iseenesestmõistetav ja tuleb hüvitada (pärimisseaduse § 158, perekonnaseaduse § 76 lg 1). Ei ole tõendatud, et pärandaja oleks hooldamist hüvitanud (mh tähtajalistel hoiustel olnud rahaga, mille sai põhilises osas kostja kui pärija). Pärandaja vajaduste ja kohustuste rahuldamiseks läks 1000 eurot ning see summa ei oleks hageja ema vaeva arvestades proportsionaalne. Hooldamisele kulus vähemalt 30 600 eurot (12 600 + 3 600 + 14 400). Maakohus jättis tähelepanuta hageja seisukoha (I kd, tl 98), et ta nõuab hüvitamist eelkõige oma ema pärijana. Ei olnud tõendatud, et pärandaja kontolt võetud 1000 eurot oli pärandaja surma hetkel alles ja läks hageja emale. Pärandaja surm
6(13)
Tsiviilasi nr 2-18-3522 oli ootamatu ja seetõttu ei saanud summa käsutamise põhjuseks olla ettenähtav matusekulude vajadus. Kostja ei esitanud pärandaja elu ajal kulutatud 1000 euro osas vastuhagi. Seega ületas maakohus nõude piire. Pooled ei vaidle, et hageja otsis kostja üles ning kostja andis hageja esindajale volikirja pärimisega seotud asjaolude selgitamiseks. Ka pärimistoimikust nähtub, et andmed ja materjalid pärimistunnistuse saamiseks esitas notarile hageja esindaja. Seega oli nende vahel esindussuhe ja esindajal on õigus saada tasu (1121 eurot + hageja ja tema esindaja tasu; I kd, tl 100). Kui arvestada nimetatud kulusid, siis ei oleks lepingus märgitud poolte vastastikused kohustused tasakaalust väljas (hooldamiskulud 30 600 eurot + 866 eurot (lisaks matuste korraldaja enda töö ja aeg) + pärija otsimise ja pärimisasja vormistamise kulu 1121 eurot (lisaks kulutused esindajale, kes dokumentatsiooni ja sugupuu kokku pani ning notarile esitas, hageja töö). Hagejal ei olnud kohustust kostjat otsida ning kui ta poleks seda teinud, siis ei oleks kostja pärinud (notar ei oleks kostjat otsinud). On mõistlik, loogiline ja kooskõlas heade kommetega, et kostja oli 2016. a dets hagejale tänulik ja nõustus hagejale seda kompenseerima. Maakohus leidis, et vaidlusalune leping on konstitutiivne võlakohustus. Seega pidi kostja tõendama lepingu kehtetust. Kostja ainukesed tõendid (tema ütlused) on olnud vastuolulised (esmalt viitas prillide puudumisele ja hämarale toale, hiljem leidis, et teda eksitati). Eelneva tõttu ei ole kostja ütlused usutavad. Kuigi kostja ütlused olid vastuolulised ja maakohus leidis, et kostja ei mäletanud asjaolusid piisavalt täpselt, tugines maakohus kostja (mitte uurija) ütlustele. Hageja arvates on küsitav, kas olukorras, kus muud tõendid on olemas (fotod, kirjalik leping, tunnistaja ütlused) ja vastuolus asjast huvitatud poole vande all antud ütlustega, on viimased asjas tõendina kasutatavad. Lepingu p 11 oli sätestatud iseseisva kohustusena olukorra jaoks, kus p 10 ei täitu. Korteri üle andmata jätmiseks võis olla ka üleandmiskokkuleppe tühisus. Leping kehtib ka selle osata („Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“, lk 85). Lisaks on Riigikohus märkinud, et korteri võõrandamise eellepingu tühisus seaduses sätestatud vorminõuete mittevastavuse tõttu ei tähenda ilmtingimata seda, et eellepingu dokument ei või sisaldada deklaratiivset võlatunnistust, mis kehtib vaatamata eellepingu tühisusele (Riigikohtu 03.12.2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-08, p 17). Praeguses asjas möönis maakohus, et leping on olemuselt konstitutiivne võlakohustus. Lisaks on kõik teised lepingu p-d autonoomselt seotud ka p-ga 11 (selle eelduseks) ega saa olla tühised. Kui leping oli tühine, siis oleks maakohus pidanud arvestama vähemalt seda, et väidetava tühise lepingu alusel korraldas hageja kostja jaoks pärimisasja vormistamise. Kostja oleks pidanud hageja nõude rahuldama alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja nõuded olid olemas ka ilma lepinguta. Maakohtu hinnangul oli kostjal teatud kohustusi hageja ees, kuid kohustused olid tasakaalust väljas. Maakohus oleks pidanud ka olukorras, kus luges lepingu tühiseks, mõistma hagejale välja tegelike kohustuste väärtuse. Hageja esindaja rõhutas seda ka kohtukõnes. Maakohtu otsus on üllatuslik, kuna maakohus ei arvestanud otsuse tegemisel hageja panust. Maakohus ei jätnud muljet, et hageja peaks nõuete aluseks olnud hooldamist, tööd või panuseid lisaks tõendama ning istungil selgitas kompromissi kontekstis, mh et hageja (tänu kelle tegevusele kostja pärandi sai) suhtes oleks õiglane, kui kostja tasub hagejale hüvitise 10 000 eurot.
7(13)
Tsiviilasi nr 2-18-3522 Seega oli tõendatud lepingu kehtivus ning kostjalt tuleb 50 000 eurot välja mõista. Alternatiivselt, kui lepingu tühisust puudutav otsus jääb jõusse, tuleb maakohtu otsus tühistada, kuna maakohus ei rahuldanud töö ja kulutuste hüvitamise nõudeid (50 000 eurot) alusetu rikastumise sätete alusel. Vajadusel palub hageja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Mh märgib hageja, et kostja ei tõendanud, et on pärandaja elukaaslase tütar ja pärija. Hageja ei esitanud kohtule nõuet, et kostja hüvitaks talle pärijate otsimise ja kostja õiguste tõendamiseks tehtud töö ja kulutused. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 1987 euro ulatuses. Muus osas tuleb otsus jätta lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Seoses otsuse osalise tühistamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust ja tühistada otsus osas, millega poolte menetluskulud jäeti täielikult hageja kanda ning mõisteti hagejalt välja kostja kasuks ning riigituludesse.
7.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle puudub vaidlus ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja arutamisel: - pärandaja suri 17.07.2015 ning tema pärijaks oli kostja; - 20.12.2016 allkirjastas kostja 15.12.2016 kuupäeva kandva lepingu (edaspidi leping), selle lugemiseks ja allkirjastamiseks olid kostjal prillid peas ning piisavalt valgust; - pärandaja elas kuni oma surmani elukaaslase QQ-ga, kes oli hageja ema; - pärandaja sai toetust lisakulutuste tegemiseks, mh ka abistaja jaoks ja hageja ema oli 03.07.2014 otsusega nr 1117463 määratud pärandaja abistajaks; - hageja ei abistanud pärandajat ega korraldanud tema matuseid; - pärandajal oli raha tähtajalistele hoiustele kogumiseks; - QQ tasus 41,80 eurot pärandaja abivahendite üürimise eest; - hageja ema tasus pärandaja matusekulud (599 + 213 + 54= 866 eurot); - kostja on alates 17.07.2017 pärandajalt pärandiks saadud korteri omanik; - hageja palkas uurija pärandaja pärijaid otsima. I
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et lepingu p-d 10 ja 11 on tühised vorminõuete rikkumise tõttu. Asjaõigusseaduse § 119 lg 1 sätestab, et tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. TsÜS § 83 lg 1 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Eelnevast tulenevalt võib tehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks olla nii tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehk hoiatusfunktsioon kui ka nende nõustamine. Samuti kannab notariaalse tõestamise nõue tõendamisfunktsiooni.
9.Riigikohus on äriühingu osade võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude kehtestamise eesmärki lahates leidnud, et selleks on mitte üksnes tehingu dokumenteerimine ja isikusamasuse tuvastamine, vaid ka poolte endi kaitse läbimõtlematute ning kiirustades tehtud tehingute eest, mis hõlmab ka poolte hoiatamist ja neile tehingu õiguslike tagajärgede
8(13)
Tsiviilasi nr 2-18-3522 selgitamist (vt RKTo 3-2-1-141-14, p 33). Samasugused on notariaalse tõestamise funktsioonid ka kinnisasja võõrandamislepingute puhul.
10.Vastavalt TsÜS § 85, tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Selleks tuleb lepingut tõlgendada.
11.Lepingu tõlgendamisel saab lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Poolte 15.12.2016 lepingut süstemaatiliselt tõlgendades on ilmne, et eeskätt oli leping suunatud just kinnisasja võõrandamise eellepingu funktsiooni täitmisele ja poolte huvi ei olnud suunatud sellele, et kui leping on kinnisasja müügi eellepinguna tühine, jääks hagejal lepingu p-st 11 tulenev nõudeõigus kehtima. Seda eeskätt põhjusel, et pärandusena saadava korteri võõrandamine hagejale pidi lepingu p 10 kohaselt toimuma vastutasuks lepingu I osas märgitud nõuetest loobumise eest ja korteri võõrandamata jätmisel tekkinuks hagejal õigus nõuded lepingu p-st 11 tulenevalt korteri turuväärtuse ulatuses maksma panna. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et lepingu punktis 11 märgitud kokkulepet ei oleks sõlmitud ilma lepingu punktis 10 märgitud kokkuleppeta.
12.Lepingu tühisusest vorminõuete rikkumise tõttu ei pidanud maakohus hindama lepingu kehtivust sisunõuetest tulenevalt. Maakohus seda siiski tegi ja leidis, et 15.12.2016 lepingu näol oli tegemist konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistusega, mis on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks ta sellisele järeldusele lepingut tõlgendades jõudis. Kohus on viidanud sellele, et lepingus tunnistas kostja oma kohustust anda korter hagejale üle, kui kostja korteri pärib. Seetõttu vastab ringkonnakohus ka apellatsioonkaebuse võlatunnistusega seonduvatele väidetele.
13.VÕS § 30 lg 1 sõnastuse kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Riigikohtu praktika järgi reguleeritakse selles paragrahvis iseseisva abstraktse kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse uus iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnistatakse, s.o. kehtima jäävad kohustused mõlemast võlasuhtest. Võlatunnistus on iseseisev abstraktne kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Eeldatakse, et võlatunnisuses lubatud kohustus tuleb täita ja sellel kohustusel on majanduslik või muu alus, mis õigustab võlatunnistusest tuleneva nõude rahuldamise.
14.Riigikohtu praktika järgi peab abstraktse võlatunnistuse andmist tõendama isik, kes sellele tugineb. See tõendatakse poolte tahtega sõlmida just abstraktne võlatunnistus, arvestades ka võlatunnistuse sisu ja ulatust. Seega tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-162-13, p 36).
15.Hageja ei ole hagis toonud esile lepingu sõlmimise asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja tahe oli anda hagejale abstraktne võlatunnistus. Üksnes hageja väide, et detsembris 2016 leppisid pooled kokku hageja töö ja kulude hüvitamise osas, sõlmides vaidlusaluse lepingu, sellise järelduse tegemiseks alust ei anna. Lepingu p-st 11 ei tulene kokkulepet, et see annab hagejale iseseisva nõudeõiguse, vaid sellest nähtuvalt tekib hagejale nõudeõigus kostja p-st 10 tekkiva kohustuse täitmata jätmise korral. Lepingu p 11 näol ei ole tegemist ka deklaratiivse
9(13)
Tsiviilasi nr 2-18-3522 võlatunnistusega, sest kostja ei tunnista selles oma võlgnevust. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahendis 3-2-1-105-08 on käesolevast vaidlusest erinevad asjaolud, nimelt olid pooled selles vaidluses sõlminud laenulepingu. Hageja ei ole tõendanud poolte tahet luua uus iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Eeltoodust tulenevalt tuleb eeldada, et p-s 11 sisalduv kokkulepe on lahutamatult seotud p-s 10 sisalduva kokkuleppega.
16.Asjas ei ole võimalik tuvastada asjaolusid, millest nähtuks, et hageja nõudeõiguse tekkimisel oleks iseseisev, kinnisasja võõrandamisega mitteseotud tähendus. Puudub alus väita, et lepingueseme turuhinna hüvitamist sätestav lepinguosa oleks sõlmitud ilma lepingueseme võõrandamist puudutava lepinguosata. Puuduvad asjaolud, millest võiks järeldada, et kostja tahe oli suunatud sellele, et jätta pärimise korral pärandaja korter küll endale, kuid maksta selle turuväärtuse ulatuses hüvitist hagejale. Isegi kui lähtuda eeldusest, et tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, toob lepingu vorminõuetest tulenev korteri võõrandamist puudutava lepinguosa tühisus kaasa terve lepingu tühisuse. Kuna leping on tühine, siis ei saa hageja kostjalt korteri turuhinda lepingulise kohustuse täitmisena (VÕS § 108 mõttes) nõuda ning hagi tuleb jätta rahuldamata. II
17.Maakohtu otsusest tuleb jätta välja käsitlus lepingu heade kommete vastasuse kohta. Pärandaja aitamine on asjas esile toodu kohaselt olnud eeldatavasti mittetäieliku kohustuse (VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes) täitmine, mille täitmiseks üleantut ei saa seaduse kohaselt tagasi nõuda (VÕS § 4 l 3). Seetõttu ei ole need hüvitatavad ka apellatsioonkaebuses märgitud alusetu rikastumise sätete alusel.
18.Iseenesest õige on apellatsioonkaebuse väide, et kehtivast materiaalõigusest ei tulene elukaaslase kohustust teist elukaaslast abistada või haiguse korral hooldada. Kehtiv materiaalõigus, k.a apellatsioonkaebuses viidatud PärS § 158 ja PKS § 76 lg 1 ei anna samas elukaaslasele õigust nõuda hüvitist teise elukaaslase hooldamise eest. PärS § 158 käsitleb tasu maksmist pärandaja abistamise eest pärandaja alanejale sugulasele, kes on kaaspärija ja on pärandajat ühises majapidamises või majandus- või kutsetegevuses oma vara või tööga oluliselt abistanud ja pärandvara on selle tulemusena säilinud või suurenenud. Selliste eelduste olemasolul võib kaaspärijaks olev pärandaja alaneja sugulane pärandvara jagamisel nõuda selle eest pärandvara arvel õiglast hüvitist. Hageja ei ole pärandaja alaneja sugulane, samuti ei ole ta kaaspärija. PKS § 76 reguleerib lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustuse piiramist ja selle äralangemist, mistõttu ei ole samuti tegemist asjakohase normiga.
19.Seega saab tegemist olla elukaaslase moraalse kohustusega aidata teist elukaaslast, mis ei ole seaduse alusel hüvitatav. Seetõttu ei oma tähendust, milliseid toiminguid hageja ema pärandaja hooldamiseks tegi, samuti hageja arvutuskäik, kui palju oleks maksnud pärandaja hooldus hooldekodus ja millised kulud hoiti kokku tavahooldusega. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka apellatsioonkaebuses rõhutatu, et pärandaja haigestus pärast seda, kui QQ oli elanud temaga vaid paar aastat. Selliste kulude kandmise eest pärijatelt hüvitise nõudmine ei ole seaduse alusel võimalik. Eeltoodust tulenevalt ei saa pärandaja hooldamise hüvitamise eest tasu nõudmise õigus minna üle ka QQ pärijale ehk hagejale. Seetõttu ei olnud asjas vajalik tuvastada, kas pärandaja hüvitas oma elu ajal mingitest vahenditest hooldamist QQ-le või mitte, samuti milline oli võimalik hoolitsemise maksumus. Eeltoodust tulenevalt ei oma vaidluse lahendamisel tähendust ka asjaolud, kas tulenevalt hooldamise maksumusest või sellega seoses säästetust oli lepinguliste kohustuste tasakaal kostja kahjuks.
10(13)
Tsiviilasi nr 2-18-3522
20.Maakohus tuvastas, et pärandaja sai toetust lisakulutuste tegemiseks, mh ka abistaja jaoks. Ekslik on apellandi seisukoht, et kohus viitas abistaja kulutuste hüvitamisel tähtajalistele hoiustele. Maakohus on tuvastanud, et pärandajal oli piisavalt raha, kuna tal jätkus seda ka tähtajalisel hoiusel hoiustamiseks. Nimetatust ei saa teha järeldust, et need hoiused olid elukaaslase kui abistaja töö tasustamiseks mõeldud ja seda ei ole maakohus ka väitnud. Maakohus on tähtajaliste hoiuste olemasolust järeldanud, et pärandajal oli piisavalt raha oma vajaduste katmiseks. Kuigi hageja pole väitnud, et kattis pärandaja kulutusi temal endal vara puudumise tõttu, kajastab nimetatu maakohtu siseveendumuse kujunemist, et elukaaslasel puudus vajadus enda arvelt pärandaja lisakulutuste tarbeks kulutusi teha, kuna pärandajal endal oli piisavalt vara. Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht, et kui QQ ka abivahendite üürimise arve ise kinni maksis, kuulub selline elukaaslase abistamine kooselu juurde ega ole tavapäratu.
21.Hageja ei ole tuginenud asjaoludele, millest oleks võimalik järeldada, et tegemist oli lepingulise või muul õiguslikul alusel kvalifitseeritava suhtega tema ema ja pärandaja vahel viimase abistamiseks, mille täitmisest tekkinud õigused oleks hagejale kui oma ema pärijale üle läinud. Puuduvad asjaolud, mis viitaksid käsundita asjaamisele pärandaja ja hageja ema või pärandaja ja hageja vahelistes suhetes. Heade kommete vastane ei ole kolleegiumi hinnangul kokkulepe, millega hüvitatakse tänutäheks pärandi saanud isiku poolt pärandajat pikemat aega abistanud ja põetanud inimesele tema poolt nähtud töö ja vaev. Ka tasus on lepingupooled vabad kokku leppima ja tähendust ei oma seejuures, et pärandi saanud isikule võib jääda pärandaja varast väiksem osa kui pärandajat abistanud isikule. Pigem viitab maakohtu poolt tuvastatud ja tunnistaja AA ütlustest tulenev lepingu sõlmimise olustik sellele, et leping sõlmiti kostja jaoks ootamatult ja kostjat tagant kiirustades, temas osaliselt väärkujutlusi luues (pärijate otsimine võib võtta veel kaua aega), jätmata kostjale aega asjad põhjalikumalt läbi mõelda, jätmata kostjale ka lepingu eksemplari, võimalust hagejaga isiklikult vestelda ja veenduda selles, et hageja perekond oli pärandajat olulisel määral abistanud. Seega on inimlikult mõistetav, et selle tulemusena mõtles kostja hiljem ümber ega soovi korterit hagejale tänutäheks kinkida. III
22.Asjaolu, et tõenäoliselt võttis QQ (mitte pärandaja isiklikult) pärandaja kontolt välja neli päeva enne pärandaja surma 1000 eurot, ei oma asja lahendamisel tähendust. Kostja ei ole väitnud, et QQ-l puudus selleks tulenevalt pärandaja ja QQ vahelistest suhetest õigus. Kostja ei ole väitnud ja hageja ei ole omaks võitnud asjaolu, et QQ kulutas nimetatud 1000 eurot pärandaja matusteks. Maakohtu otsus, mille kohaselt hageja ema tasutud pärandaja matusekulud 866 eurot oli hagejal võimalik tasuda 1000 euro eest, on oletuslik ja põhjendamata. Kuivõrd hagis esile toodu kohaselt saabus pärandaja surm ootamatult (ta saadeti kiirabiga haiglasse 17.07.2015 ja samal päeval suri) ja ta ei jõudnud testamenti teha, pole alust eeldada, et 1000 eurot võttis QQ välja hageja matusekulude kandmiseks.
23.Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et kuigi vastavaid otseseid tõendeid toimikus ei ole, puudub vaidlus selles osas, et hageja on QQ seadusjärgne pärija. PärS § 130 lg 1 ja VÕS § 173 lg 3 p 4 kohaselt läksid pärandi vastuvõtmisega QQ pärijale ehk hagejale üle kõik QQ kui pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt olid lahutamatult seotud QQ isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Seega läks hagejale üle ka QQ õigus nõuda kostjalt pärandaja R. Niine matusekulude hüvitamist. Pärija kohustus hüvitada QQ kantud pärandaja matusekulud tuleneb omakorda PärS § 131 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt kannab pärija pärandaja matuse kulud, arvestades tavasid ning pärandi suurust. Kui pärandvarast ei piisa pärandaja matuse kuludeks, kannab pärija need kulud oma arvel.
11(13)
Tsiviilasi nr 2-18-3522
24.Matusekulude kandmine on tõendatud arvega nr 547 (I kd, tl 108) 213 euro ulatuses, Tallinna Kalmistud Pärnamäe arvega ja maksmise kviitungiga (I kd, tl 115) 54 euro ulatuses ning OÜ Tallinna Matusebüroo arvega (I kd, tl 122) 599 euro ulatuses, kokku 866 euro ulatuses. Hageja nõuab kohustuse täitmist, seega on nõude aluseks PärS § 131 lg 1 ja VÕS § 108 lg 1. Eeltoodu tõttu kuulub hageja nõue kostja vastu osaliselt rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 866 eurot. IV
25.Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on jätnud põhjendamatult välja mõistmata hageja kulutused kostja kui pärija otsimiseks ja tema õiguste tõestamiseks. Nimetatud kulutuste hüvitamine on võimalik tulenevalt käsundita asjaajamise õigussuhtest. Puudub vaidlus, et kostja andis hageja esindajale volikirja pärimisega seotud asjaolude selgitamiseks. Samas puuduvad asjaolud, mille põhjal saaks väita, et kostja sõlmis AA või hageja advokaadist esindajaga käsunduslepingu. Nimetatu ei tulene ka konkreetsete volikirjade tekstist. Hageja tugineb asjaolule, et tema esindaja otsis pärandaja kadunud sugulasi, seega oli käsundussuhe hageja ja vastava esindaja vahel.
26.Asjas ei vaielda selle üle, et pärandaja ja kostja andmed rahvastikuregistris seostatud ei olnud, mistõttu notar kostjat pärimismenetluses ei leidnud. Pärija ei selgunud ka Ametlikes Teadaannetes avaldatud üleskutse peale. Seadusest tulenevalt ei olnud hagejal pärandaja otsimise kohustust. Kui pärijaid poleks leitud, võinuks pärijaks olla kohalik omavalitsus.
27.Asjaoludest saab järeldada, et hageja oli ka ise huvitatud pärijate leidmisest, kuna soovis saada enda omandisse pärandaja korterit. Samas ei ole võimalik sellega arvestada võimalike pärijate otsimiseks tehtud kulutuste hüvitamisel, sest hageja korterit endale ei saanud ega midagi sellega seoses ära ei tarbinud.
28.Asjaoludest saab järeldada, et kostja oli huvitatud nii pärandaja kaaspärijate leidmisest kui ka ise pärandaja järel pärimisest. Pärijate otsimine vastas seega kostja kui soodustatud isiku avaldatud tahtele ja huvile VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Kui kostja ei teadnud kulutuste tegemisest ja selle suurusest, pidi ta ometi eeldama sellise tegevuse tasulisust ja kiitis volituse andmisega pärijate otsimiseks kulutuste tegemise kui käsundita asjaajamise kaudse tahteavaldusega heaks (VÕS § 1018 lg 1 p 1 ja TsÜS § 68 lg 3 mõttes).
29.Käesoleval juhul esinevad õigustatud käsundita asjaajamise eeldused (VÕS § 1018 mõttes): hageja ajas võõrast asja; hageja tahtis lisaks endale soodustada ka teist isikut; hageja ei olnud tehingust või seadusest tulenevalt kohustatud asja ajama; soodustatu kiitis asjaajamise heaks ja asjaajamine vastas soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Seetõttu peab kostja hüvitama hagejale viimase tehtud pärandaja sugulaste otsimisega seonduvad kulutused VÕS § 1023 lg 1 järgi.
30.Hageja kulutused on tõendatud riigilõivu kviitungiga (I kd, tl 109) 15 euro tasumiseks ja OÜ L arvetega (I kd, tl 117 ja 126) 540+576= 1116 euro tasumiseks. Seega on hageja kulutused seonduvalt pärijate otsimisega 15+1116=1121 eurot ja nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Kuigi apellatsioonkaebuses on hageja märkinud enda tasu ja teda esindanud vandeadvokaadi tasu, ei ole hageja menetluses selgitanud vastavate kulutuste suurust ega neid ka tõendanud. V
12(13)
Tsiviilasi nr 2-18-3522
31.Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse ka tõendite ebaõige hindamise tõttu. Apellandi hinnangul olid kostja menetluses ja vande all antud ütlused vastuolulised, kohus jättis aga arvestamata tunnistaja AA ütlustega. Kolleegium möönab, et kostja menetluses väidetu prillide ja valgustuse puudumise kohta on ümber lükatud asjas esitatud muude tõenditega. Apellant ei ole samas väitnud, et maakohtu hinnang tunnistaja AA ütluste kui asjast huvitatud isiku ebausaldusväärsusele on ebaõige. Apellant on esitanud retoorilise küsimuse, kuivõrd üldse on tõendina kasutatav asjast huvitatud poole vande all antud ütlus, kui muud tõendid on olemas ja räägivad sellistele ütlustele vastu. Kolleegium leiab, et ühelgi tõendil ei ole kohtumenetluses ettemääratud tähendust (TsMS § 232 lg 2). Kohus peab olukorras, kus poole ja tunnistaja ütlused on põhilises osas vasturääkivad otsustama, kumma isiku ütlused tunduvad usaldusväärsemad koosmõjus teiste asjas esile toodud asjaoludega ja tõenditega. Oma siseveendumuse kujunemist on maakohus otsuses põhjendanud. Samas ei oma see vaidluse lahendamisel tähendust, kuna poolte leping on kolleegiumi hinnangul tühine vorminõuete rikkumise tõttu. VI
32.Põhjendamatud on apellandi väited, et kohtuotsus on üllatuslik, kuna kohtupidamisest ei jäänud muljet, et hageja peaks nõuete aluseks olnud hooldamist, tööd või panuseid täiendavalt tõendama ja kohus tegi kostjale kompromissiettepaneku tasuda hagejale 10 000 eurot. Kuivõrd tegemist oli mittetäieliku kohustusega, puudus hagejal vajadus hooldamiskulutusi tõendada ja maakohus ei pidanud tegema hagejale ettepanekut täiendavate tõendite esitamiseks (TsMS § 230 lg 2 II lause). Vaidluse asjaoludest tulenevalt on inimlikult mõistetav, et kohus pooltele kompromissiettepanku tegi, millega hagejale kostjalt 10 000 euro hüvitamist pakkus. Samas seaduslikku alust sellises ulatuses hüvitise väljamõistmiseks kolleegium käesolevas vaidluses ei näe.
33.Tulenevalt maakohtu otsuse osalisest tühistamisest tuleb muuta menetluskulude jaotust. Hageja nõudest 50 000 eurot kuulub rahuldamisele 1987 eurot, s.o 4%. Eeltoodu tõttu jäävad maakohtu ja apellatsioonimenetluse kulud 96% osas hageja ja 4% osas kostja kanda (TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1).
34.Ringkonnakohus poolte menetluskulusid kindlaks ei määra ega neid pooltelt välja ei mõista. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-142-15, p 22 ja 23). /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.