Hekamerk OÜ hagi Bombus OÜ vastu sissenõutavaks muutunud viivise 969,18 euro nõudes
Tsiviilasja hind
969,18 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: OÜ Hekamerk (registrikood: 11228309, asukoht Kadaka tee 76d, 12618 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Kaarel Berg (Advokaadibüroo Sutherland Eversheds Ots & Co; e-post [email protected]) Kostja: Bombus OÜ (registrikood: 12635554; Lauresi tee 1-11, Laulasmaa küla, 76702 Lääne-Harju vald, Harju maakond; E-post: [email protected]) Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Martin Kruus (Advokaadibüroo Vilippus Polman Partnerid; e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostjalt Bombus OÜ hageja Hekamerk OÜ kasuks 969,18 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.Rahuldada hageja Hekamerk OÜ avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks.
5.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista kostjalt Bombus OÜ välja hageja Hekamerk OÜ kasuks menetluskulud summas 1120,75 eurot.
6.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal Bombus OÜ tasuda hagejale Hekamerk OÜ-le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1120,75 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-18-101726 Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Hekamerk OÜ ja Bombus OÜ 04.04.2014 lepingu nr 611, mille esemeks on kaupade müük hagejalt kostjale. Hageja esitas kostjale viimasele müüdud kaupade eest 31.12.2016 arve nr 4787-16XK1, summas 1870,26 EUR, tasumisega tähtajaga 21.01.2017, millest kostja jättis 1256,04 EUR tähtaegselt tasumata. Kuna kostja oli jätnud nimetatud arve tasumata, esitas hageja 18.01.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu 2165,41 EUR saamiseks (põhinõue 1256,04 EUR ning viivis 909,37 EUR) ning menetluskulu hüvitamiseks.
2.Kostja tasus põhivõlgnevusest 09.02.2018 500 EUR ning 13.02.2018 756,05 EUR, kokku 1256,04 EUR ning sellega oli kostja 13.02.2018 kuupäeva seisuga põhivõlgnevuse tasunud. Hageja teavitas seetõttu 13.02.2018 kohut asjaolust, et kostja oli põhivõlgnevuse tasunud.
3.Müügilepingu punkti 4.3 kohaselt, kostja on kohustatud ostetud kauba vastu võtma ja tasuma hagejale kauba eest arvel märgitud tasumisele kuuluva summas kas koheselt sularahas või kalendripäeva jooksul alates tasumiseks saadetud või kauba üleandmisel esitatud arvel olevast kuupäevast. Müügilepingu punkti 4.3 jäi inimliku eksimuse tõttu lisamata „21 kalendripäeva“, selle asemel on lihtsalt „kalendripäeva“. Samas on hageja rakendanud müügilepingust tulenevas suhtes alates müügilepingu sõlmimisest 21-päevast tasumise tähtaega. Ka ülejäänud ettemaksuarvete puhul rakendati kuni 12.07.2017 alati 21-päevast tasumise tähtaga. Seega rakendasid pooled müügilepingut selliselt, et kostjale antud kauba eest tasumise tähtaeg oli 21 päeva. Kuna kostja oli sageli hilinenud maksetega, ei väljastanud hageja pärast 12.07.2017 kostjale enam kaupa järelmaksuarvega (lepingu punkt 4.5).
4.Müügilepingu punkti 4.4 järgi on kostja kohustatud tasumisega viivitamisel tasuma viivist määras 0,2%. Võttes arvesse, et kostja tasus võlgnetava põhisumma kuupäevadel 09.02.2018 ja 13.02.2018, on hageja viivisenõudeks summa 969,18 EUR.
2-18-101726
5.Hageja palub: mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis summas 969,18 eurot; jätta menetluskulud kostja kanda; määrata, et kostjal on menetluskulude hüvitamisega viivitamisel kohustus tasuda nendelt viivist VÕS § 94 lg 1 ja § 113 sätestatud määras.
6.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Hageja ei nõustu, et müügileping oli lõppenud 04.04.2016, kuna pooled ei teatanud teisele poolele lepingu pikendamise soovist. Müügilepingu punkti 6.1 teise lause järgi pikeneb leping automaatselt järgmiseks üheaastaseks perioodiks, kui üks pool ei teata teisele poolele kirjalikult 10 (kümne) kalendripäeva enne lepingu tähtaja saabumist, et ei soovi lepingu pikenemist. Käesoleval juhul ei ole kumbki pooltest väitnud, et sellekohane tahteavaldus lepingu mittepikendamiseks oleks tehtud. Järelikult pikenes müügileping automaatselt ka pärast 04.04.2016.
7.Kostja leiab, et kuna müügileping ei sisalda kokkulepet arvete tasumise kohta, puudub kokkulepe arvete tasumise tähtaja kohta. Hagejale arusaadavalt ei vaidle kostja vastu faktiväitele, et seni ajani, kuni talle võimaldati järelmaksu, esitati kostjale arveid 21päevase järelmaksu tähtajaga. Samuti ei olnud kostja kunagi esitanud hagejale pretensioone, et hageja oleks esitanud talle arveid 21-päevase maksetähtajaga alusetult. VÕS § 23 lg 1 p 2 järgi võib lepingupoolte kohustus tuleneda lisaks lepingule või seadusele ka lepingupoolte väljakujunenud praktikast.
8.Paljasõnaline on kostja väide, et kostja volitatud esindaja Raino Halop ja Priit Ader (hageja seaduslik esindaja) olid kokku leppinud vaidlusaluse arve nr 4787-16XK1 osades tasumises vastavalt kostja rahalistele võimalustele. Sellist kostja väidet ei tõenda kostja vastusele lisatud Raini Halopi lihtkirjalik selgituskiri. Sellist kokkulepet ei ole hageja ja kostja vahel sõlmitud. Ühtlasi on asjakohatu antud kirjas esitatud väide, et hageja ei ole pöördunud kostja poole kohtumenetluse eelselt seoses võlgnevusega. Tegelikult oli poolte vahel järgmine kirjavahetus: o 27.01.2017 pöördus hageja e-kirjaga kostja poole ja küsis tasumata arvete kohta, mille loetelu oli e-kirjale lisatud (sh arve nr 4787-16XK1, tasumise tähtajaga 21 päeva, nagu ka kõik teised arved). o 03.02.2017 pöördus hageja e-kirjaga uuesti kostja poole seoses tasumata arvetega, kuna kostja ei olnud vastanud. o 20.02.2017 e-kirjas kostja vabandas tasumata arvete pärast, põhjendades seda enda klientide mittekorrektse maksekäitumisega. Kostja seega kinnitas tasumiskohustuse olemasolu, ei esitanud pretensiooni arvete tasumise tähtaja kohta ega väitnud, et poolte vahel olnuks kokkulepe ajatamise kohta, mille sõlmimist kostja nüüd kohtumenetluses väidab. o 15.12.2017 e-kirjaga pöördus hageja veelkord kostja poole, kuna endiselt oli tasumata üks arvetest (arve nr 4787-16XK1). o 09.01.2018 e-kirjaga pöördus hageja uuesti kostja poole ja andis ülevaate tasumata arvetest, endiselt oli tasumata üks arvetest (arve nr 4787-16XK1). o 06.02.2018 e-kirjaga, pärast maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitamist, pöördus hageja veelkord kostja poole ja andis ülevaate tasumata arvetest, endiselt oli tasumata üks arvetest (arve nr 4787-16XK1).
9.Isegi kui poolte vahel ei oleks kokku lepitud Müügilepingu alusel väljastatud arvete tasumise tähtaega, ei tähenda see, kostjal olnuks õigus arvete tasumisega lõputult viivitada, vaid lähtuda tuleks VÕS § 82 lg-st 3, mille järgi peab täpse kokkuleppe puudumise korral võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja
2-18-101726 jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Olukorras, kus hageja oli pöördunud 27.01.2017 e-kirjaga kostja poole seoses tasumata arvetega, pidi hiljemalt nimetatud kuupäevaks olema kostja aru saanud, et hageja soovib arvete tasumist. Veelgi enam pidi kostja sellist arusaama kinnitama hageja järgmine e-kiri kuupäeval 03.02.2017. Ühtlasi, kostja 20.02.2017 e-kirjast nähtuvalt, milles kostja möönab tasumiskohustuse rikkumist, pidi kostja olema jõudnud selleks ajaks ka ise arusaamani, et on tasumiskohustuse täitmise tähtaeg on möödunud ning ta on seda rikkunud. Sellest järeldub, et isegi kui arvete tasumise tähtaeg ei olnud müügilepinguga kokku lepitud, tuleb VÕS § 82 lg-st 3 tulenevalt lugeda vaidlusaluse arve tasumise mõistlikuks tähtajaks hiljemalt 27.01.2017. See on ühtlasi kooskõlas tavapärase praktikaga, et arvete tasumise tähtaeg on vähemalt 21 päeva.
10.Kostja esitatud väited, et poolte vahel puudus kehtiv kokkulepe viivitusintressi määra suhtes ning puudus tähtaeg tasumiskohustuse tähtaja osas, on alusetud. Müügilepingu kehtivuse tõttu kohaldub VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt müügilepingu punkti 4.4 järgne viivisemäär 0,2% tasumata summalt päevas.
11.Samuti ei nõustu hageja kostja väitega, tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.05.2016 lahendist asjas nr 3-2-1-25-16 (p 13) on Müügilepingu punkti 4.4 kohane viivisemäär on ebamõistlikult kõrge ning seetõttu tühine. Esiteks juhib hageja tähelepanu asjaolule, et viidatud Riigikohtu lahendis oli vaidluse all viivis määras 0,5% päevas, seevastu müügilepingu punkti 4.4 kohane viivis on 0,2% päevas. Teiseks, viidatud asjas oli vaidluse all viivis lepingulises suhtes, kus teiseks pooleks oli tarbija, s.o. füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Seetõttu ei ole viidatud kohtulahendi seisukohad kohaldatavad käesolevale asjale, kus on vaidluse all oluliselt madalam viivisemäär ning kostjaks on isik, kes sõlmis müügilepingu enda majandustegevuses. Küll aga on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.04.2013 otsuses asjas nr 3-2-1-5-13, punktis 49 selgitatud majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta, et viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega. Hagejale arusaadavalt puudub vaidlus selles, et mõlemad pooled tegutsesid müügilepingut sõlmides enda majandustegevuses.
12.Asjakohatu on kostja väide, et hageja lõi mulje, et ta ei loe arvel näidatud maksetähtaega kohustuslikuks seetõttu, et jätkas krediidi andmist ning luges esmalt tasutuks hiljem tasutud arved. Sõltumata selliste väidete faktilistest õigust, ei saaks see tekitada kostjas arusaama, et tal puudub kohustus tasuda arveid tähtaegselt. Samuti, nagu eelnevalt osundasime, lõpetas hageja kostjale järelmaksu andmise, kuna kostjal oli tekkinud võlgnenus. Tähtsust ei oma, kuidas luges hageja tasutuks kostja poolt arvete tasumise.
13.Hageja ei ole käitunud viivisenõude esitamise hea usu põhimõtte vastaselt. Hageja oli pöördunud korduvalt kostja poole seoses tasumata arvetega ning esitas alles seejärel nõude kohtusse. Samuti, kuna viivisemäär on mõistlik ja selle nõudmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ning puuduvad asjaolud, mis annaks aluse selle vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 alusel, siis palub hageja jätta taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
9.Kostja palub jätta Hekamerk OÜ nõue täielikult rahuldamata, jätta menetluskulud Hekamerk OÜ kanda ning mõista hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja viivisintress VÕS § 113 sätestatud määras alates menetluskulusid kindlaksmäärava lahendi jõustumisest.
2-18-101726
10.Kostja märgib, et kliendilepingu nr 611 sõlmisid pooled vastavalt lepingu punktis 6.1. sätestatule tähtajalisena 1 aastaks. Samas punktis sisalduva lisakokkuleppe kohaselt pikenes leping automaatselt veel aastaseks perioodiks, kuivõrd pooled ei teatanud teisele poolele, et ei soovi lepingu pikenemist. Seega lõppes leping 04.04.2016 ning vaidlusaluse arve väljastamise ajal enam ei kehtinud. Isegi kui leping oleks tehingu tegemise ajal kokkulepitud sõnastuses kehtinud, selgitab kostja, et 04.04.2014 kliendilepingus ei ole kokku lepitud arvete tasumise tähtaega. Kostja ei eita, et sai hagejalt saadud kauba eest 31.12.2016 väljastatud koondarve nr 4787-16XK1. Samas leppis kostja volitatud esindaja Raino Halop arve väljastamise järgselt Priit Aderiga kokku, et väljastatud arve tasutakse osade kaupa vastavalt kostja rahalistele võimalustele. Priit Ader andis selleks omapoolse nõusoleku. Vastavat asjaolu kinnitab Raino Halopi poolt antud selgitus, mis on dokumentaalse tõendina lisatud hagivastusele. Asjaolu, et poolte vahel selline kokkulepe arve tasumise osas sõlmiti, kinnitab täiendavalt ka hageja poolt hagiavaldusele lisatud ülevaade hageja ja kostja vahelistest arveldustest. On eluliselt ebausutav, et olukorras, kus hageja enda hinnangul oli kostja poolt ilma täiendavate kokkulepeteta tähtaegselt tasumata märkimisväärse suurusega müügiarve, pidas hageja endiselt võimalikuks müüa kostjale kaupa krediiti. Eelnevast tulenevalt puudus poolte vahel siduv kokkulepe nii viivisintressi määra kui arve nr 4787-16XK1 tasumise tähtaja suhtes. Arvel nr 4787-16XK1 näidatud tingimustes ei ole pooled kokku leppinud, kuivõrd arvel puuduvad poolte esindajate allkirjad. Hageja ei ole sealjuures enne kohtusse pöördumist nõudnud kostjalt arve lõplikku tasumist ega andnud selleks ka täiendavat mõistlikku tähtaega. Eelnevast tulenevalt loeb kostja, et hageja esitas nõude arve nr 4787-16XK1 tasumiseks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega esmakordselt alles 18.01.2018. Kostja täitis nõude täielikult 13.02.2018.
11.Hageja nõuab kostjalt viivisintressi 0,2% kalendripäevas tähtaegselt tasumata kohustuselt päevas alates 01.01.2017. Hageja tugineb viivisintressi määrale, mis sisaldus kliendilepingu punktis 4.4., kuid tehingu tegemise ajaks oli tähtajalisena sõlmitud kliendileping tähtaja möödumise tõttu juba lõppenud. Seega puudus poolte vahel kehtiv kokkulepe viivisintressi määra suhtes, mille alusel hageja on nõude esitanud. Lisaks eelnevale oleks lepingu punktis 4.4. sisalduv kokkulepe viivisemäära osas tühine isegi, kui leping oleks tehingu tegemise ajal kehtinud või selles sätestatud tingimused poolte suhtes endiselt kehtivad. Vastavalt Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-25-16 (p 13) on VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt tühine tüüptingimus viivisekokkuleppe osas kus viivisemäär ületab kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära. VÕS §-s 44 sätestatu kohaselt eeldatakse, et VÕS § 42-lg-s 3 näidatud tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav ka majandus- või kutsetegevuses tegutsevate poolte vahel sõlmitud lepingus. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus tühine. Lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivisemäär 8,25% aastas, seega sai tulenevalt Riigikohtu juhistest VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tüüptingimusena kehtiv olla üksnes tingimus, milles viivisemäär oli maksimaalselt 24,75% aastas. Hageja tüüptingimustes sisalduv viivisemäär oli aga 73% aastas, mis ületab mõistlikku viivisemäära ligemale kolmekordselt.
12.Kostja palub, et kohus jätaks viivisenõude rahuldamata või vähendaks seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Kostja hinnangul on viivisintressi nõude esitamine käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on aktsepteerinud kostja esindaja avaldusi ja lubanud kostjal arvet tasuda osade kaupa ning vastavalt kostja võimalustele. Vastavat asjaolu kinnitab nii Raino Halopi selgitus kui ka asjaolu, et hageja müüs kostjale jätkuvalt kaupu krediiti ning luges kostja poolt tehtud ülekannetelt tasutuks hiljem väljastatud
2-18-101726 arveid. Oma sellise käitumisega lõi hageja kostjale ilmselgelt mulje, et ta ei loe arvel näidatud maksetähtaega kohustuslikuks ja aktsepteerib kostja volitatud isiku poolt esitatud ettepanekut tasuda arvet osade kaupa vastavalt kostja võimalustele. Sellises olukorras oleks lubamatu tunnustada ligi aasta hiljem esitatud viivisintressi nõuet, milles hageja nõuab kohustuselt viivist 73% aastas.
13.Kostja ei nõustu hagejapoolse tõlgendusega, mille kohaselt pikenes poolte vahel sõlmitud müügileping igakordse aastase tähtaja järel täiendavaks üheaastaseks perioodiks. Poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 6.1. sõnastuse kohaselt pikenes leping automaatselt üksnes järgmiseks üheaastaseks perioodiks, mitte igaks järgmiseks üheaastaseks perioodiks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et tegemist on hageja tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Vastavalt VÕS § 39 lg 1 teises lauses sätestatule tuleb tüüptingimust vaidluse korral tõlgendada tüüptingimuse kasutaja (s.o. hageja) kahjuks. Seega lõppes poolte vahel sõlmitud leping 04.04.2016.a. ja vaidlusaluse müügitehingu tegemise ajal enam ei kehtinud.
14.Põhjendatud ei ole hageja selgitused selle osas, et kuigi poolte vahelises lepingus puudus hageja eksimuse tõttu kokkulepe kauba eest väljastatud arvete maksetähtaja suhtes, tulenes 21-päevane maksetähtaeg poolte vahelisest praktikast ning asjaolust, et hageja nõudis arvete tasumist vastava maksetähtaja alusel. Sellised hageja väited on paljasõnalised ega ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Hageja poolt esitatud ülevaadetest poolte vahel toimunud arvelduste kohta nähtub, et kostja on tasunud arveid erinevate tähtaegade jooksul, kusjuures hageja ei ole kostjalt varem nõudnud viivise tasumist. Nii kostja kui hageja poolt menetluses esitatud tõenditest nähtub, et pooled on küll jooksvalt arutanud kohustuste täitmise küsimusi kuid ei ole kokku leppinud ühtegi konkreetset tähtpäeva. Sealjuures on kostja esindaja teinud juba 20.02.2017.a. e-kirjas ettepaneku sellised kokkulepped sõlmida, pakkudes sealjuures ise välja ka täiendavate tagatiste andmise võimaluse. Kostja sellele kirjale vastanud ei ole. Hageja poolt esitatud e-kirjavahetus on täielikult kooskõlas kostja poolt tõendina esitatud Raino Halopi selgitustega, mille kohaselt oli hageja nõus kohustuse täitmisega jooksvalt vastavalt kostja majanduslikele võimalustele. Sama asjaolu kinnitavad veenvalt hageja enda poolt kohtule esitatud ekirjad. Samuti ei nähtu esitatud tõenditest, et hageja oleks kunagi nõudnud kostjalt vaidlusaluse arve kohest tasumist või andnud kostjale lõpliku tähtaja kohustuse täitmiseks. Esmakordselt on hageja sellise nõude esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduses, mille kättesaamisel kostja vastava kohustuse ka täitis.
15.Kostja jääb varem esitatud seisukoha juurde, mille kohaselt tuleneb VÕS §-s 44 sisalduvast normist koostoimes VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 eeldus, et ka kutse- või majandustegevuses sõlmitavas lepingus on tüüptingimusena tühine viivisintress, mis ületab kolmekordselt seadusjärgset viivisintressi. VÕS §-s 44 sisalduv eeldus muudab üksnes poolte tõendamiskoormist, mitte ei muuda VÕS § 42 lg-s 3 sätestatud lepingutingmust automaatselt tühiseks (nagu see oleks tarbijaga tüüptingimustel sõlmitud lepingu puhul). Seega lasus hagejal käesolevas vaidluses VÕS §-st 44 tulenevalt kohustus tõendada, et sedavõrd kõrge intressimäär (0,2%) päevas oli poolte vahel sõlmitud lepingus põhjendatud ja vajalik. Ühtegi vastavasisulist tõendit ega ka põhistavat selgitust hageja paraku käesolevas menetluses esitanud ei ole. Seetõttu on VÕS §-s 44 sisalduv eeldus realiseerunud ja käesolevas asjas tuleb 0,2%-ne intressimäär lugeda VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühiseks. Vastav asjaolu ei välista sealjuures, et mõnes teises olukorras võib 0,2%ne või kõrgemgi intressimäär majandustegevuses tegutsevate isikute vahel sõlmitud lepingu tüüptingimusena osutuda põhjendatuks ja seaduspäraseks, kui tüüptingimuse kasutaja suudab selle põhjendatust tõendada. Kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendis (asi
2-18-101726 nr 3-2-1-5-13) ei olnud vaidluse esemeks tüüptingimustel sõlmitud leping, mistõttu puudus kohtul vajadus samasisulist tõendamiskoormist ja selle tagajärgi üldse hinnata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
16.Käesoleva tsiviilasja hind on 969,18 eurot. Kohus lahendab asja lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel. TsMS § 405 lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
17.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Kuigi kohus menetleb asja lihtmenetluses ja ei anna luba otsuse edasikaebamiseks, peab kohus siiski vajalikuks teha otsuse koos kirjeldava ja põhjendava osaga.
18.TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
19.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asja lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude osas: Poolte vahel sõlmiti leping nr 611, mille esemeks on kaupade müük hagejalt kostjale; hageja esitas kostjale müüdud kaupade eest 31.12.2016 arve nr 4787-16XK1 (tlk 11-13) summas 1870,26 eurot; kostja on arvel märgitud kauba kätte saanud ega ole selle osas hagejale pretensioone esitanud; kostja jättis 31.12.2016 arvest nr 4787-16XK1 tähtaegselt tasumata 1256,04 eurot; kostja tasus põhivõlgnevusest 09.02.2018 500 eurot (tlk 14, maksekorraldus) ning 13.02.2018 756,05 eurot (tlk 15, maksekorraldus), kokku 1256,04 eurot.
20.Hageja palub kostjalt välja mõista arve nr 4787-16XK1 mittetähtaegse tasumise tagajärjelt tekkinud viivise 969,18 eurot.
21.Kostja vaidleb nõudele vastu ja märgib, et leping lõppes 04.04.2016 ning vaidlusaluse arve väljastamise ajal enam ei kehtinud. Samuti puudub müügilepingus kokkulepe arvete tasumise tähtaja osas. Kostja lisab, et poolte vahel oli kokkulepe, et väljastatud arve tasutakse osade kaupa vastavalt kostja rahalistele võimalustele. Samuti ei ole hageja nõudnud kostjalt arve tasumist enne kohtusse pöördumist. Kokkulepe viivisemäära osas on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ning sellest johtuvalt tühine. Juhul, kui kohus leiab, et esineb alus viivisenõude rahuldamiseks, palub kostja, et kohus jätaks viivisenõude rahuldamata või vähendaks seda VÕS § 162 lg 1 alusel.
2-18-101726
22.Kuivõrd hageja nõue põhineb lepingujärgsel viivisemääral, analüüsib kohus esmalt, kas leping oli arve esitamise ajal kehtiv, seejärel analüüsib kohus, kas lepingus sätestatud viivisekokkulepe on kehtiv.
23.Pooled on 07.04.2014 allkirjastanud 04.04.2014 kuupäeva kandva kliendilepingu nr 611 (tlk 9), mille punkti 6.1 kohaselt jõustub leping allakirjutamise hetkest ja kehtib 1 aasta. Samast punktist nähtub, et leping pikeneb automaatselt järgmiseks üheaastaseks perioodiks, kui üks pool ei teata teisele poolele kirjalikult 10 kalendripäeva enne lepingu tähtaja saabumist, et ei soovi lepingu pikenemist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kumbki pool ei ole esitanud teisele poolele avaldust lepingu lõpetamiseks p 6.1 alusel. Poolte vahel on vaidlus, kas leping pikeneb p 6.1 kohaselt automaatselt vaid üheks 1-aastaseks perioodiks või pikeneb leping 1 aasta kaupa piiramatu arv kordi. Kohus leiab, et leping pikeneb automaatselt 1 aasta kaupa ning pikenemiste kordade arv ei ole piiratud. Vastupidine lähenemine oleks põhjendatud üksnes juhul, kui see oleks lepingus sõnaselgelt sätestatud. Lepingu kehtivusele viitab ka asjaolu, et pooled on pärast vaidlusaluse arve väljastamist jätkanud nimetatud lepingu alusel koostööd ning hageja esitatud arvete ülevaatest (tlk 16) nähtub, et kostjale on pärast vaidlusalust arvet esitatud veel 18 erinevas suuruses arvet ning kostja on need valdavalt tasunud. Seega oli kliendileping nr 611 kehtiv ka vaidlusaluse 31.12.2016 arve nr 4787-16XK1 esitamise ajal, mistõttu on viivise arvestamine lepingu p-is 4.4 sätestatud viivisemääraga (0,2% tasumata summast kalendripäevas) põhjendatud.
24.Kostja märgib, et lepingu p-is 4.4 sätestatud viivisemäär on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ning sellest johtuvalt tühine. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kliendilepingu puhul on tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute vahel tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Hageja märgib, et lepingujärgne viivisemäär ei ole majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute puhul ebamõistlikult kahjustav. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi (RKTKo nr 3-2-1-106-13). Riigikohus andis 30. aprilli 2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13 hinnangu viivisemäärale, mis oli kokku lepitud majandustegevuses sõlmitud lepingus, leides et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt viidatud otsuse p-d 48-49). Kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-25-16 (p 13) ei ole asjakohane, kuivõrd seal oli vaidluse all tarbijaga sõlmitud lepingus sätestatud viivisemäära kokkulepe. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et lepingu p-is 4.4 sätestatud viivisemäär (s.o 0,2% päevas) ei ole ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ning on seega kehtiv.
25.Tulenevalt VÕS § 8 lg-st 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.
26.Järgnevalt tuvastab kohus, millal on vaidlusaluselt arvelt nr 4787-16XK1 nähtuv kohustus sissenõutavaks muutunud. Hageja leiab, et kohustus muutus sissenõutavaks 31.12.2016 arvel märgitud 21-päevase maksetähtaja möödumisel, s.o 21.01.2017. Kostja märgib, et
2-18-101726 pooltel oli arve tasumise tähtpäevaga seonduvalt erikokkulepe ning arvel kajastatud nõue muutus sissenõutavaks alles maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega 18.01.2018. Lepingu p 4.3 sätestab, et ostja on kohustatud ostetud kauba vastu võtma ja tasuma müüjale kauba eest arvel märgitud tasumisele kuuluva summa kas koheselt sularahas või kalendripäeva jooksul alates tasumiseks saadetud või kauba üleandmisel esitatud arvel olevast kuupäevast. Seega nähtub lepingust, justkui tulnuks kauba eest tasuda (i) koheselt sularahas või (ii) 1 kalendripäeva jooksul alates vastaval arve kuupäevast. Hageja on märkinud, et lepingu p 4.3 on ebakorrektne, kuivõrd lepingusse on jäänud märkimata kalendripäevade arv, mille jooksul arved tasuda tuleb. Hageja on märkinud, et sellisel juhul tuleb lähtuda lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast, mille kohaselt oli arvete maksetähtaeg 21 kalendripäeva. Kohus nõustub hageja käsitlusega. VÕS § 23 lg 1 p 2 sätestab, et lepingupoolte kohustused võivad tuleneda kalepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast. VÕS § 25 lg 1 sätestab, et lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Hageja poolt kostjale esitatud arvete ülevaatest (tlk 16) nähtub, et hageja on kostjale esitanud 2016.a septembris ühe arve, novembris 6 arvet ning detsembris 3 arvet, mille kõigi puhul oli maksetähtajaks märgitud 21 päeva. Seega on tõendatud, et poole vahel oli väljakujunenud praktika, mille kohaselt oli arve maksetähtajaks 21 päeva alates arve koostamise kuupäevast. Samuti nähtub vaidlusalusest arvelt endast, et selle maksetähtaeg oli 21 päeva. Seega leiab kohus, et arvelt tulenev kohustus muutus sissenõutavaks 22.01.2017.
27.Kostja on märkinud, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt tasutakse väljastatud arve kostja poolt osade kaupa vastavalt kostja rahalistele võimalustele. Kostja on nimetatud kokkuleppe tõendamiseks esitanud Raimo Halopi 29.11.2018 kirjaliku selgituse (tlk 36), kus Raimo Halop kinnitab, et leppis hageja esindaja Priit Aderiga kokku, et kostja tasub hageja nõude vähehaaval vastavalt võimalustele. Hageja on sellise kokkuleppe olemasolu eitanud. Kohus leiab, et vaidlusaluse arve tasumise ajatamise kokkuleppe olemasolu ei ole piisavalt tõendatud. Nagu kohus juba ülal märkis, tulenesid arvete tasumist puudutavad kokkulepped lepingust ning poolte vahelisest praktikast. Vaidlusaluse arve tasumise osas sõlmitud suuline kokkulepe tähendab kohtu hinnangul sisuliselt kliendilepingu muutmist p 4.3 osas. Lepingu p 6.4 kohaselt pidanuks lepingu muudatus olema vormistatud kirjalikult. Kirjaliku kokkuleppe olemasolu ei ole tõendatud, mistõttu ei ole tõendatud, et pooled oleksid nimetatud arve tasumise osas kliendilepingut muutnud. Lisaks nähtub selgitusest, et nimetatud kokkuleppe on sõlminud Raimo Halop. Lepingu p 4.8 ja lepingu lisa 1 (tlk 8) kohaselt oli Raimo Halop kostja nimel kaupa vastu võtma volitatud isikuks, kellel oli muuhulgas õigus suurendada krediidilimiiti. Lepingust ei nähtu ning ei ole ka muul viisil tõendatud, et Raimo Halopile oleks antud volitust kliendilepingu muutmiseks. Nimetatud kokkuleppe olemasolu seavad kahtluse alla ka hageja poolt kostjale edastatud e-kirjad (5 tk, tlk 46-53) perioodist 27.01.2017 – 06.02.2018, kus hageja palus korduvalt kostjalt selgitusi, kas ja millal on planeeritud tasumata arvete tasumine. Mitmele e-kirjale oli manusena lisatud ka saldoväljavõte, kus oli muuhulas kajastatud vaidlusalune arve, selle maksetähtpäev, tasumata põhiosa suurus ning viivituses oldud päevade arv. Kostja üksnes selgitas viivituse põhjuseid ning kinnitas valmisolekut arved tasuda. Kostja ei viidanud hagejale kordagi, et vaidlusaluse arve viivituses oldud päevade arv on ebaõige, kuivõrd pooltel on selle tasumisega seonduvalt erikokkulepe. Tuginedes eeltoodule, on kohus seisukohal, et erikokkuleppe olemasolu on tõendamata.
2-18-101726
28.Seega on kohus jätkuvalt seisukohal, et arvelt tulenev kohustus sissenõutavaks 22.01.2017. Vaidlusalusel arvel kajastatud kohustusest oli tähtaegselt tasumata 1256,04 eurot. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud arvel kajastatud kohustust ettenähtud tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldajarahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 ja müügilepingu punkti 4.4 alusel. Kostja tasus 09.02.2018 500 eurot (tlk 14, maksekorraldus) ning 13.02.2018 756,05 eurot. Seega kujuneb viivisenõue järgmiselt: Arve nr
Tasumise tähtaeg
Tasumata summa
(EUR)
Viivituse periood
Viivitatud Viivis päevade päeva arv s
Viivis kokku
(EUR)
4787-16XK1
21.01.2017
1256,04
2,51
964,64
21.01.2017
756,05
22.01.2017 – 08.09.2018 10.02.2018 – 13.02.2018
1,51
4,54
Viivis kokku: 969,18 eurot
29.Kostja palub, et kohus jätaks viivisenõude rahuldamata või vähendaks seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Kostja leiab, et viivisintressi nõude esitamine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja võimaldas kostjal vaidlusaluse arve tasuda vastavalt võimalustele osamaksetena ning jätkas kostjale kaupade andmist krediiti. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (otsuse p 20). Riigikohus on seisukohal, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Kohus on juba eespool tõendatuks lugenud, et hageja nõudis kostjalt korduvalt arvel märgitud võlgnevuse tasumist. Samuti on kohus eespool märkinud, et võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe olemasolu on tõendamata. Kohus leiab, et viivisenõue ei ole ebamõistlikult suur, kuivõrd see ei ületa põhinõuet. Samuti ei ole nõutav viivisesumma ise objektiivselt suur, seda eriti majandus- ja kutsetegevuses tehtavate tehingute mahte silmas pidades. Viivise nõudmise õigus oli lepingus kokku lepitud, mistõttu ei saanud viivise nõudmine tulla kostjale üllatuslikult. Seega leiab kohus, et viivise vähendamiseks alus puudub. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud erandlikke asjaolusid, millest lähtuvalt oleks alus viivisenõude rahuldamata jätmiseks või selle märkimisväärseks vähendamiseks.
30.Tuginedes eeltoodule, rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja
2-18-101726 sissenõutavaks muutunud viivise summas 969,18 eurot.
31.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
32.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohus selgitab, et on käesoleval juhul rahuldanud hagi täielikult. Seega käesoleval juhul leiab kohus, et menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta täies ulatuses kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
33.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
34.Hageja esindaja esitas 13.02.2019 kokkuvõtliku avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab TsMS § 176 lg-tes 1 ja 5 sätestatud nõuetele. Avaldusest nähtub, et hageja on hagilt tasunud riigilõivu 175 eurot ning kandnud lepingulise esindaja kulusid summas 945,75 eurot (käibemaksuta; 8h 5min, tunnihind 117 eurot). Hageja menetluskulud on kokku 1 120,75 eurot. Hageja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. Kostja vastuväited hageja menetluskuludele
35.Kostja märgib, et hageja poolt esitatud nimekirjas sisalduvad õigusabikulud menetluskulude nimekirja koostamise eest, millega seonduvat õigusabikulu kohtumenetluses ei hüvitata. Muus osas on hagejale osutatud õigusabikulu maht kostja arvates osaliselt ülepaisutatud (eelkõige hagiavalduse koostamisele kulunud aeg), kuid kostja jätab selle kohtu hinnata. Kohtu põhjendused
36.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
2-18-101726
37.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-6513 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
38.Esmalt analüüsib kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust kohtukulude osas. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et hageja kohtukulud seisnevad riigilõivus 175 eurot. Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on maksekäsu kiirmenetluses 18.01.2018 tasunud riigilõivu 64,96 eurot ning 31.10.2018.a hagiavalduse esitamisel 110,04 eurot. Vastava kulu kandmine on tõendatud. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga.
39.Alljärgnevalt analüüsib kohus hageja lepingulise esindaja kulusid. Õigusabi osutamise käigus tehtud toimingud on järgmised: 18.10.2018 Harju Maakohtu 15.10.2018 määrusega tutvumine, info ja selgitused kliendile edasise menetluse kohta - 15 min; 29.10.2018 hagiavalduse koostamine, lisade komplekteerimine, kohtule esitamine e-toimiku kaudu 3h; 20.11.2018 Harju Maakohtu 08.11.2018 määruse läbivaatus, info ja selgitused kliendile - 10 min; 10.12.2018 menetluskulude nimekirja koostamine - 20 min; 10.12.2018 kostja vastuse läbivaatus ja analüüs - 55 min; 17.12.2018 kostja vastusele vastuse koostamine - 2h 55 min; 12.02.2019 Harju Maakohtu 01.02.2019 määruse läbivaatus, info ja selgitused kliendile - 10 min; 13.02.2019 menetluskulude nimekirjas koostamine - 20 min.
40.Kostja on märkinud, et hagiavalduse koostamise ajakulu on ülemäärane. Kohus sellega ei nõustu. Hagi sisuline maht on ca 3 lk ning sellele on lisatud erinevaid tõendeid. Arvestades ka hagi sisu, leiab kohus, et selle koostamise ajakulu on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalik.
41.Kostja on märkinud, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduste koostamise ajakulu on põhjendamatu. Kohus märgib, et kostja seisukoht on asjakohatu. Riigikohtu lahend, mis on pidanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduste koostamise kulu põhjendamatuks, pärineb perioodist, mil menetluskulude kindlaksmääramise menetlus oli eranditult asja põhimenetluse n.ö jätkumenetlus. Kehtiv menetlusseadustik näeb ette võimaluse ning sisuliselt kohustuse määrata lõpplahendis kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. 10.12.2018 menetluskulude nimekirja esitamise kohustus tulenes 08.11.2018 määrusest ning oli vajalik selleks, et hageja saaks oma menetluskulud hüvitatud olukorras, kus kohus rahuldab hagi tagaseljaotsusega. 13.02.2019 menetluskulude nimekirja koostamise kohustus tulenes 01.02.2019 määrusest. Menetluskulude nimekirjade koostamise kulu ei ole nende sisu ja mahtu arvestades ülemäärane.
42.Kohus, kontrollinud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik ülejäänud menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Ka esindaja tunnitasu on kooskõlas Riigikohtu poolt aktsepteeritud tunnitasumääradega.
2-18-101726
43.Esindajakulu summas 945,75 eurot (käibemaksuta) on kooskõlas ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-4-15 kajastatud seisukohaga: „Kolleegium leiab, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Samas ei tähenda eelöeldu seda, et lepingulise esindaja kulu oleks ilma pikemata alati vajalik ja põhjendatud tsiviilasja hinna ulatuses. Lepingulise esindaja kulu võib konkreetse tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades olla vajalik ja põhjendatud ka väiksemas ulatuses kui tsiviilasja hind, seda eriti suurema tsiviilasja hinnaga asjades.“ Käesoleva tsiviilasja hind 969,18 eurot ning esindaja kulude kogusuurus on 945,75 eurot (käibemaksuta), s.o sisuliselt võrdne tsiviilasja hinnaga. Kohus märgib, et käesoleval juhul puudub siiski vajadus esindajakulude vähendamiseks eelviidatud lahendi alusel, kuivõrd esindajakulude kasvu tingis kostja mitmekülgsetele ning arvukatele vastuväidetele vastu vaidlemine. Seega leiab kohus, et esindajakulud on nimetatud ulatuses põhjendatud ja vajalikud.
44.Kokku loeb kohus hageja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 945,75 eurot (käibemaksuta). Hageja menetluskulud on kokku 1120,75 eurot (lepingulise esindaja kulu 945,75 eurot + kohtukulud 175 eurot). Kohus rahuldab hageja avalduse ning mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest kostjalt välja menetluskulud summas 1120,75 eurot.
45.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1120,75 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
46.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.