XX hagi OÜ Castovanni ja OÜ Krediidiregister vastu veebilehel avalikustatud andmete avalikustamise või andmetele juurdepääsu võimaldamise lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. juuni 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Castovanni apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
14 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX); tehinguline esindaja Meelis Jürma
ja
OÜ
Krediidiregister
Kostja I (apellant I) OÜ Castovanni (registrikood 12838168) Kostja II (apellant II) OÜ Krediidiregister (registrikood 12400621) Kostjate I ja II tehinguline esindaja Külliki Tammik Kohtuistungi toimumise aeg
18. jaanuar 2019. a
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 28. juuni 2018. a otsus muutmata.
2.Jätta OÜ Castovanni ja OÜ Krediidiregister apellatsioonkaebus rahuldamata.
Apellatsiooniastme menetluskulud jätta võrdsetes osades OÜ Castovanni ja OÜ Krediidiregister kanda.
4.Rahuldada XX menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt.
5.Määrata kindlaks XX-le hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus 587 eurot ning mõista XX kasuks välja OÜ-lt Castovanni 293.50 eurot ja OÜ-lt Krediidiregister 293.50 eurot.
6.Jätta XX menetluskulude kindlaksmääramise avaldus 113 euro ulatuses rahuldamata.
7.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb OÜ-l Castovanni ja OÜ-l Krediidiregister (s.o mõlema kostja puhul 293.50 eurolt) tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik
1.XX (hageja) esitas kohtule hagiavalduse, mida täiendas 19.12.2016 ja 01.02.2018, OÜ Castovanni (kostja I), Folkefinans AS Eesti filiaali, OÜ Krediidiregister (kostja II) ja Creditinfo Eesti AS vastu paludes: - kohustada kostjat I esitama kostjale II kui Taust.ee keskkonna haldajale avalduse hageja isikuandmete eemaldamiseks Taust.ee keskkonnas kannete osas, mille kohaselt kostja I nõuab hagejalt 442 euro suuruse ja 1 730 euro suuruse võlgnevuste tasumist ja kohustada kostjat II eemaldama Taust.ee keskkonnas kandeid, mille kohaselt kostja I nõuab hagejalt 442 euro ja 1730 euro suuruste võlgnevuste tasumist; - kohustada Folkefinans AS Eesti filiaali esitama Maksehäireregistri haldajale Creditinfo Eesti AS-ile avalduse hageja isikuandmete eemaldamiseks Maksehäireregistrist kande osas, mille kohaselt hageja võlgneb Folkefinans AS Eesti filiaalile 65-320 eurot ja kohustada Creditinfo Eesti AS-i eemaldama hageja isikuandmed Creditinfo Eesti AS-i poolt hallatavast Maksehäireregistrist kande osas, mille kohaselt hageja võlgneb Folkefinans AS Eesti filiaalile 65-320 eurot.
12.04.2018 tagaseljaotsusega rahuldas kohus hagi Folkefinans AS Eesti filiaali suhtes, kohustades teda esitama Maksehäireregistri haldajale Creditinfo Eesti AS-ile avalduse hageja isikuandmete eemaldamiseks Maksehäireregistrist kande osas, mille kohaselt hageja võlgneb Folkefinans AS Eesti filiaalile 65-320 eurot.
05.06.2018 kohtumäärusega jättis maakohus hagi Creditinfo Eesti AS-i suhtes läbi vaatamata.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
4.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 10.08.2011 hageja ja BB Finance OÜ vahel laenuleping, mille kohaselt BB Finance OÜ kandis hageja pangakontole üle laenuna 800 eurot tähtajaga 30 päeva. Laenu tagasimakse tähtaeg oli 08.09.2011 ja tagasimakse summa 840 eurot. 13.06.2012 sõlmiti hageja ja Folkefinans AS Eesti filiaali vahel laenuleping, mille kohaselt Folkefinans AS Eesti filiaal kandis hageja pangakontole üle laenuna 200 eurot ja laenu tagasimakse tähtaeg oli 27.06.2012. Mõlema laenu tähtajaks hageja laenusid tagasi ei maksnud, kuna see oli arvestades tema selleaegset majanduslikku olukorda võimatu. Vaatamata laenude mittetagastamisele hageja nimetatud võlgnevusi ei tunnista, leides, et nõuded on aegunud. Võlausaldajat BB Finance OÜ-t ja Folkefinans AS Eesti filiaali esindab hagejalt võlgnevuste sissenõudmisel kostja I, kelle taotlusel on 09.02.2015 kostja II poolt hallatava keskkonna Taust.ee lehel avaldatud andmed hageja võlgnevuse kohta 442 eurot ja 1 730 eurot. Hageja märgib, et võlausaldaja BB Finance OÜ esitas 2013. aasta septembris hageja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille hageja vaidlustas, kuid BB Finance OÜ võlgnevuse 1730 eurot sissenõudmiseks enam hagi ei esitanud. Seega pärast maksekäsu kiirmenetluse lõpetamist ei teinud ei BB Finance OÜ ega kostja I võlgnevuse 1 730 eurot sissenõudmiseks midagi, kuigi vaidlusalune laen muutus sissenõutavaks alates 09.09.2011 (laenu tagastamise tähtaeg 08.09.2011) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt nimetatud nõue aegus 08.09.2014. Samuti ei teinud ei kostja I ja Folkefinans AS Eesti filiaal midagi hagejalt võlgnevuse 442 eurot sissenõudmiseks, kuigi laen muutus sissenõutavaks 28.06.2012 (laenu tagastamise tähtaeg oli 27.06.2012) ja nõue aegus 27.06.2015. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et mõlema võlgnevuse (442 eurot ja 1 730 eurot) jätkuv avaldamine kostja II poolt hallatavas Taust.ee lehel kahjustab ülemääraselt tema kui andmesubjekti õigustatud huve, kuivõrd sellega on riivatud tema eraelu puutumatus ja au, samuti käsitlevad krediidiasutused ja muud ettevõtted hagejat jätkuvalt kui võlglast, kuigi võlausaldajad ei ole oma õigust võla sissenõudmiseks 3-aastase aegumistähtaja jooksul realiseerinud ning mõlemad nõuded on käesolevaks ajaks aegunud, samuti ei ole aegumistähtaeg peatunud ega katkenud. Hageja on seisukohal, et kummagi võlgnevuse puhul ei ole kohaldatav TsÜS § 146 lg 4. Hageja on jätnud laenulepingutest tulenevad kohustused täitmata, kuid leiab, et ainuüksi see asjaolu ei saa olla aluseks seadusest tuleneva 10-aastase aegumistähtaja kohaldamiseks. Hageja kinnitusel on ta teadlik, et kohtupraktika kohaselt võib üldjuhul alles 13 aasta möödumisel lugeda isikuandmete jätkuvat edastamist andmesubjekti õigustatud huve ülemäära kahjustavaks. Samas ei ole see välistatud ka lühema tähtaja puhul, mis hageja arvates tema puhul ongi arvessevõetav. Hageja leiab, et võlgniku maksehäirest informeerimine on enam põhjendatud vahetult pärast rikkumist ning mida rohkem aega maksehäire tekkest möödub, seda kaalukam peab olema vajadus andmete kolmandatele isikutele edastamiseks. Hageja selgitab, et võlgnevused 442 eurot ja 1 730 eurot tekkisid suures osas seetõttu, et ta kaotas 2012 töö ning tal tekkisid ajutist laadi makseraskused, kuid uuesti töö leidmisel hakkas ta koheselt oma võlgnevusi likvideerima. Seda enam kummastab hagejat kostja I käitumine, kes pidas vajalikuks tema isikuandmete avalikustamist kostja II poolt hallataval Taust.ee lehel alles siis, kui hageja maksekäitumine oli juba oluliselt paranenud ning ta oli juba suure osa oma võlgnevusi tasunud. Seega toimus hageja isikuandmete avalikustamine sisuliselt ajal, kui hageja kui mitteusaldusväärse tehingupartneri eest hoiatamine ei olnud
enam nii aktuaalne, kui see oleks olnud koheselt pärast maksehäire tekkimist. Hageja leiab, et kostja I sellise käitumise ainus eesmärk oli olukorras, kus kostja I ei saa enam nõudeid hageja vastu aegumise tõttu maksma panna, tema “karistamiseks“ maksehäireid avaldavates registrites võimalikult pikaajaline hoidmine. Seetõttu on hageja hinnangul põhjendatud tema isikuandmete avaldamise puhul nn üldreegli kohasest 13 aastasest tähtajast kõrvale kalduda ja lähtuda tavalisest tehingulisest 3-aastasest aegumistähtajast, kuna pärast nimetatud tähtaega hageja vastu enam nõuet esitada ei saa ja andmete edastamine ei ole enam kantud mitte eesmärgist kolmandaid isikuid hageja maksekäitumisest teavitada, vaid tema survestamine ja represseerimine ning temast kolmandatele isikutele negatiivse kuvandi loomime, mis riivab ülemääraselt hageja põhiõigusi ning on tekitanud hagejas stressi. Kostja I ja II vastuväited
5.Kostjad I ja II vaidlevad hagile vastu ja paluvad jätta see rahuldamata. Kostjad selgitavad, et Folkefinans AS Eesti filiaalile kuuluva nõude puhul 442 eurot on kostja I volitatud töötleja, BB Finance OÜ-le kuuluv nõude puhul 1730 eurot on kostja I aga vastutav töötleja, kuna ta on omandanud nõude BB Finance OÜ-lt kui esialgselt võlausaldajalt nõude loovutamise lepingu alusel. Kostjad I ja II ei nõustu hageja väitega, et kuna vaidlusalused nõuded on tänaseks aegunud, siis on nimetatud võlgnevuste osas hageja andmete edastamine viimast ülemäära kahjustav. Kostjatele I ja II jääb arusaamatuks, milles väljendub hageja ülemäärane kahjustamine ja mis põhjusel peaks hageja võlgnevuste kohta andmete avalikustamise lõpetama. Kostjad I ja II leiavad, et hageja poolt viidatud nõuded ei ole aegunud, kuna nende suhtes ei ole kohtu poolt aegumist kohaldatud. Kostjate I ja II arvates asjaolu, et võlausaldaja(d) ei ole kasutanud oma õigust pöörduda oma nõudega kohtusse, ei oma antud juhul tähtsust, kuna võlausaldajal on õigus avaldada võlgniku kohta maksehäireid 13 aasta jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest, kuna alles selle tähtaja möödumisel loeb kohtupraktika ja Andmekaitse Inspektsioon (AKI) andmete jätkuvat avaldamist andmekaitse subjekti õigusi ülemäära kahjustavaks. Seega võivad kostjad I ja II hageja võlgnevuse puhul 1 730 eurot avaldada hageja isikuandmeid kuni tähtajani 08.09.2024 ja võlgnevuse 442 eurot puhul kuni tähtajani 27.06.2025. Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohus rahuldas 28.06.2018 otsusega hagi ja määras kohustada kostjat I esitama kostjale II kui Taust.ee keskkonna haldajale avaldust hageja isikuandmete eemaldamiseks Taust.ee keskkonnas kannete osas, mille kohaselt kostja I nõuab hagejalt 442 euro suuruse ja 1 730 euro suuruse võlgnevuste tasumist ja kohustada kostjat II eemaldama Taust.ee keskkonnas kandeid, mille kohaselt kostja I nõuab hagejalt 442 euro ja 1730 euro suuruste võlgnevuste tasumist. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda. Samuti määras kohus menetluskulud rahaliselt kindlaks ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja summas 620 eurot. Kohus rahuldas ka hageja taotluse menetluskulude täitmisega viivitamisel seaduses sätestatud määras viiviste sissenõudmiseks.
Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudus vaidlus selles, et:
- 10.08.2011 sõlmiti hageja ja BB Finance OÜ vahel laenuleping, mille kohaselt BB Finance OÜ kandis hageja pangakontole üle laenuna 800 eurot tähtajaga 30 päeva. Laenu tagasimakse tähtaeg oli 08.09.2011 (muutus sissenõutavaks 09.09.2011) ja tagasimakse summa 840 eurot, kuid hageja ei ole laenu tähtajaks ega hiljem tagastanud. - BB Finance OÜ esitas 2013. aasta septembris hageja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille hageja vaidlustas, kuid BB Finance OÜ võlgnevuse 1 730 euro sissenõudmiseks kohtule hagi ei esitanud. - BB Finance OÜ on loovutanud nõude kostjale I, kes samuti ei ole võlgnevust hagi korras sisse nõudnud. - 13.06.2012 sõlmiti hageja ja Folkefinans AS Eesti filiaali vahel laenuleping, mille kohaselt Folkefinans AS Eesti filiaal kandis hageja pangakontole üle laenuna 200 eurot ja laenu tagasimakse tähtaeg oli 27.06.2012 (muutus sissenõutavaks 28.06.2012), milliseks tähtajaks ega hiljem ei ole hageja laenu tagastanud. - Folkefinans AS Eesti filiaal ei ole hageja suhtes võla sissenõuet esitanud ega nõuet loovutanud. - Kostja I taotlusel on kostja II poolt hallatava keskkonna Taust.ee lehel avaldatud 09.02.2015 andmed hageja võlgnevuse kohta 442 eurot ja 22.02.2016 võlgnevuse kohta 1 730 eurot (tl 18).
Kohus asus seisukohale, et hageja isikuandmete jätkuv avaldamine seonduvalt tema võlgnevustega võlausaldajatele 1 730 eurot ja 442 eurot olukorras, mil nimetatud nõuded on vastavalt 08.09.2014 ja 27.06.2015 aegunud ning neid ei ole kuni selle ajani kohtu kaudu sisse nõutud, on hageja õigusi ülemääraselt kahjustav ja teenib mitte niivõrd hageja krediidivõimelisuse hindamise või muud samasugust eesmärki (IKS § 11 lg 6), kuivõrd tema survestamise eesmärki võlgnevuste tasumiseks, mida ei ole võimalik isikuandmete avaldamise kontekstis aktsepteerida. Kohus leidis, et kuivõrd käesolevas asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks rikkunud oma lepingulisi kohustusi tahtlikult, samuti ei saa sellist järeldust tuletada asjaolust, et hageja ei ole võlgnevusi tasunud, tuleb vaidlusaluste nõuete aegumise puhul lähtuda üldisest tehingulisest aegumistähtajast vastavalt TsÜS § 146 lg 1, millest tulenevalt need aeguvad 3 aasta möödumisel alates sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 147 lg 1), muutudes seejärel mittetäielikeks kohustusteks (VÕS § 4), mis on vaatamata aegumisele küll jätkuvalt kehtivad, kuid mida võlausaldajal ei ole enam võimalik sundkorras täita. Kohus on seisukohal, et sellise täitmata lepingulise kohustuse puhul, mida ei ole võlausaldaja mingil põhjusel soovinud või suutnud üldise tehingulise aegumistähtaja jooksul (3 aastat) võlgnikult sisse nõuda (erinevalt aegumistähtaja jooksul sissenõutud, kuid täitmata kohustusest), ei ole hageja isikuandmete jätkuv avaldamine maksehäireregistris enam kui 6 aasta vältel (3 aastat [TsÜS § 146 lg 1] + 3 aastat [IKS § 11 lg 7 p 4]) põhjendatud. Kohtu hinnangul oleksid sellest pikema või kuni 13 aastase tähtaja kohaldamise puhul põhjendamatult võrdsustatud sellised aegunud ja täitmata kohustused, mida ei ole üldise aegumistähtaja jooksul võlgnikult üldse sisse nõutud ja sellised, mida on küll sisse nõutud, kuid mida ei ole suudetud maksimaalse aegumistähtaja jooksul (10 aastat) täita. Kohus leiab, et IKS § 11 lg 6 eesmärgiks ei ole mitte sundtäitmise asendamine võlgniku „karistamisega“ maksehäireregistris isikuandmete avaldamise kaudu lootuses, et isik selle tulemusena
võlgnevuse tasub, vaid isiku maksekäitumisest kolmandate isikute informeerimine lepingu täitmisega/rikkumisega piirneval ajaperioodil. Kohtu hinnangul on võlgniku poolt võla tähtajaks mittetasumise korral võlausaldaja primaarseks õiguskaitsevahendiks täitmisnõude esitamine (VÕS § 100 lg 1 p 1), kuid juhul kui seda pole tehtud ja ka võlga pole aegumistähtaja jooksul tasutud, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud maksehäire avaldamine kauem kui TsÜS § 146 lg-s 1 ja täiendavalt IKS § 11 lg 7 p 4 sätestatud tähtaja (3 + 3) möödumiseni. Pärast nimetatud tähtaega andmete jätkuv edastamine surveabinõuna riivab ülemääraselt hageja põhiõigusi. Apellatsioonkaebus
9.Kostjad esitasid maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostjate hinnangul on maakohus rajanud otsuse ajaolule, mida hageja ei ole tõendanud. Tõendamata on, mil viisil andmete avaldamine on hagejat ülemäära kahjustav, mistõttu andmete avaldamine riivab ülemäära hageja põhiõigusi. Seadusele ja kohtupraktikale ei tugine maakohtu seisukoht, et andmete avalikustamine vähem kui 13 aasta möödumisel nõude sissenõutavaks muutumisest kahjustaks hageja õigusi. Vastustaja seisukoht
10.Hageja apellatsioonkaebusega ei nõustu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
11.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalide ja apellatsioonkaebusega, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse muutmiseks.
12.Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Kuigi kostjad on kaebuses tuginenud eelkõige samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendusi kordamata (TsMS § 654 lg 6), märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks järgmist.
13.Apellatsioonkaebuses on kostjad seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et tema kohta maksehäirete jätkuv avaldamine kahjustab ülemääraselt tema kui andmesubjekti õigustatud huve ning maakohus on jätnud motiveerimata, miks hagejat tuleb kohelda Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) Maksehäirete avaldamise juhendi (edaspidi juhend) §-s 4 sätestatud üldreeglist (ehk 13 aastat) erinevalt.
14.Hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonis IKS § 11 lg 7 p-is 2 sätestatud piirangu kohaldamisel tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive. Riigikohus on asunud seisukohale, et ka nõude aegumine on üheks asjaoluks, mida saab andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra hindamisel arvestada. Mida pikema
aja jooksul toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus (vt RKHKo, 21.12.2011, nr 33-1-70-11, p-id 21-22). Praktikas kasutatakse võlasuhte rikkumisega seotud infot lisaks krediidivõimelisuse hindamisele ka muudel juhtudel, näiteks isiku usaldusväärsuse hindamiseks tööle kandideerimisel või enne temaga lepingulistesse suhetesse astumist, samuti laenusaajate maksehäirete või üürnike maksevõime kontrollimiseks (vt nt IKS seaduse eelnõu nr 679 SE II seletuskirja lk 2, muudatusettepanek nr 2). Seega tuleb kolleegiumi hinnangul sisustada andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra hindamisel asjaolusid märksa laiemalt, kui vaid krediidivõimelisuse hindamise ja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise seisukohast, sest tegemist ei ole mitte ainult majanduslike, vaid andmesubjekti eraelu puutumatuse seisukohalt kaalukate asjaoludega. Kohtupraktikas on leitud, et 10-aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast hagiavalduse esitamise ajal kehtinud IKS § 11 lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel (s.o kui on möödunud 13 aastat) on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav, sest lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu (vt RKHKo, 21.12.2011, nr 3-3-1-70-11, p 22, 24). Välistatud ei ole aga, et ka enne seda tähtaega on andmete edastamine andmesubjekti õigustatud huve ülemäära kahjustav, mida tuleb kaaluda iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes.
15.Hageja rajas oma nõude asjaoludele, et kuna ta ei ole enda kohustusi kostjate ees tahtlikult rikkunud, ei teeni maksehäirete jätkuv avaldamine pärast nõuete aegumist mitte niivõrd hageja krediidivõimelisuse hindamise või muud samasugust eesmärki (IKS § 11 lg 6), vaid eelkõige hageja survestamise eesmärki võlgnevuste tasumiseks ning hageja karistamiseks, mis aga riivab hageja eraelu puutumatust ja au. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kõiki esile toodud ja tuvastatud asjaolusid arvesse võttes õigesti kaalunud, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive või mitte. Kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kolleegium on seisukohal, et maakohus ei ole diskretsioonipiiridest väljunud. Vaidlustatud otsusest nähtuvad kontrollitavalt kohtu motiivid, miks on hageja isikuandmete jätkuv avaldamine seonduvalt tema võlgnevustega hageja õigusi ülemäära kahjustav.
16.Ringkonnakohtu hinnangul on õige, et arvestades võlgnevuse sissenõutavaks muutumise aega ning asjaolu, et kostjad ei ole kohtu ette toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis kinnitaksid vaidlusaluste andmete krediidivõimekuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamise vajalikkust, on hageja võlgnevuse avalikustamine ülemäärane ning vastuolus võlasuhtest tuleneva teise poole huvide arvestamise kaitsekohustusega VÕS § 2 lg 2 mõttes. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et praegusel juhtumil saab eelnimetatud n.ö üldreeglist, 13 aastat, kõrvale kalduda. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu järeldust, et vaidlusalused nõuded summas 1730 eurot ja 442 eurot on aegunud TsÜS § 146 lg 1 järgi vastavalt 08.09.2014 ja 27.06.2015. Kostjale on teada, et hageja võlga ei maksnud viidates
ajutistele makseraskustele. Nõude aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi. Kuna hageja kohustust täitnud ei ole, saab kostja oma õiguse kaitsmiseks pöörduda kohtusse. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa esitatud asjaoludel väita, et hageja on jätnud kohustuse tahtlikult täitmata. Eelnevat arvestades, on maakohus õigesti leidnud, et kostja, teades, et hageja kohustust ei täida, oleks pidanud oma õiguste kaitsmiseks pöörduma kohtusse enne TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja möödumist, mistõttu ei ole maksehäire avaldamine kauem, kui TsÜS § 146 lg-s 1 ja täiendavalt hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonis IKS § 11 lg 7 p-is 4 sätestatud tähtaja (3+3) möödumiseni põhjendatud ning pärast nimetatud tähtaega andmete edastamine surveabinõuna riivab ülemääraselt hageja põhiõigusi. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtul vastupidisele seisukohale jõudmiseks.
17.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus rahuldanud hageja nõuet vastuoluliselt AKI soovitusliku juhendi §-s 4 sätestatuga. Juhendi §-s 4 on selgitatud, et võlanõuete aegumise osas on AKI jõudnud märgitud seisukohale eelkõige sellepärast, et inspektsioon ei saa anda hinnangut sellele, kas isikute võlanõuded võlausaldaja ees on tekkinud õiguspäraselt või kas isikud on kohustusi võlausaldaja ees rikkunud tahtlikult. Kui isik pöördub enda subjektiivsete õiguste kaitseks kohtusse, on kohtul aga õigus ja kohustus konkreetsel juhtumil andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra kohtu ette toodud asjaolude alusel kaaluda, mis võib viia ka üldreeglist erinevale tulemusele.
18.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 2 alusel võrdsetes osades kostjate kanda. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seaduse §-s 218 sätestatu kohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul oli õigusabi kasutamine põhjendud. Esindaja töötunnihind 100 eurot (käibemaksuta) vastab turuhinnale. Kolleegium leiab aga, et hageja esindaja menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu ei ole täiel määral põhjendatud. Hageja esindaja on koostanud vastuse apellatsioonkaebusele 4h ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on hageja esindaja mõnevõrra ülehinnanud toimingule tehtud ajakulu, kuivõrd apellatsioonkaebuse vastus kordab paljuski hagiavalduses esitatud seisukohti. Arvestades apellatsioonkaebuse vastuse mahtu, sisutihedust ning hagiavaldusega kattuvust, loeb kolleegium põhjendatud ajakuluks apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 3h ulatuses. Ülejäänud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud menetlustoiminguid peab kolleegium vajalikuks ja põhjendatuks menetluskulude nimekirjas märgitud ulatuses. Kuna ringkonnakohtus kohtuistung kestis 22 minutit ehk 0,37h (kohtuistungi protokoll; tl 121-124, III kd), on põhjendatud kostja taotlus kohtuistungi ajakulu ulatuses esindajatasu väljamõistmine 37 euro ulatuses (100 eurot/h x 0,37h).
Kokkuvõttes peab kolleegium põhjendatuks hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toiminguid koos istungikuluga 5 h 52 min (s.o 5,87h) ulatuses. Tulenevalt hageja esindaja töötunni hinnast 100 eurot/h ning kolleegiumi poolt põhjendatud ja vajalikele menetlustoimingutele kulunud ajakulust (5 h ja 52 min), on hageja esindaja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus põhjendatud 587 euro ulatuses (5,87h x 100 eurot/h). Mõlema kostja kanda jääb hageja menetluskuludest 293.50 eurot (587 : 2). Rahuldamata jääb hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus 1,13h ulatuses, mis vastab 113 eurole (1,13h x 100 eurot/h). Vastavalt taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 2 märgib kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.